1.Harju Maakohtu 26.09.2014 otsus tühistada kostjalt hagejate kasuks enne hagi esitamist tekkinud elatise võlgnevuse väljamõistmata jätmise osas ja alates 01.05.2014 väljamõistetud igakuise elatise suuruse osas. Menetluskulude jaotuse osas muuta otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata. Teha tühistatud osas uus
otsus, millega mõista kostjalt hagejate kasuks välja võlgnevus perioodi 01.09.2013 kuni 31.03.2015 eest ja igakuine elatis alates 01.04.2015 kuni kummagi hageja täisealiseks saamiseni.
2.Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) HT ja H-OT hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista välja JT-lt HT kasuks elatise võlgnevus ajavahemiku 01.09.2013 kuni 31.03.2015 eest 2221.05 eurot; 3) Mõista välja JT-lt H-OT kasuks elatise võlgnevus ajavahemiku 01.09.2013 kuni 31.03.2015 eest 1324.09 eurot; 4) Elatise võlgnevus tuleb tasuda EN pangakontole nr
XXXXXXXXXXXXXXXXXXX;
5) Mõista välja JT-lt HT kasuks igakuine elatis alates 01.04.2015 kuni tema täisealiseks saamiseni 09.05.2020 264.95 eurot kuus; 6) Mõista välja JT-lt H-OT kasuks igakuine elatis alates 01.04.2015 kuni tema täisealiseks saamiseni 11.08.2022 231.30 eurot kuus; 7) Elatis tuleb tasuda EN pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX iga kalendrikuu, mille eest elatist makstakse, 1. kuupäevaks; 8) Jätta maakohtu ja apellatsioonikohtu menetluskulud poolte endi kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.11.04.2014 esitasid HT (hageja I) ja H-OT (hageja II) Harju Maakohtule hagi JT (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks kummalegi hagejale 322.95 eurot kuus alates 01.05.2014 ning tagasiulatuvalt perioodi 01.09.2013 kuni 30.04.2014 eest kokku 3142.20 eurot. Kostja poolt alammääras tasutav elatis ei kata hagejate vajadusi. Kuna kostja igakuine sissetulek on oluliselt suurem kui hagejate emal, on põhjendatud jätta kostja kanda 65% kummagi hageja ülalpidamiskuludest.
2.Hagejate seaduslik esindaja nimetas H ühe kuu vajadused alljärgnevalt: 1) eluasemekulud (elekter ja küte 47.66, eluasemelaen 84.89, eluasemekindlustus 1.89, vesi ja kanalisatsioon 13.33, prügivedu 1.58, sidekulud 7) kokku 156.35 eurot; 2) kool ja
huvitegevus (koolitarbed 8.95, kooliüritused 6.67, taskuraha 35, treening ja laagrid 69.83, huviring 15, treeninguvarustus – kahed suusad klassikalise ja uisustiili jaoks, kahed saapad, kahed sidemed, kahed kepid, kindad, prillid, suusariided, rullsuusad kokku ca 1050 eurot, kuus 87.50 eurot), kokku 222.95 eurot; 3) toit, majapidamine ja transport (toit 97.58, kodumajapidamine 22.53, autokütus 32.98, auto hooldus, rehvivahetus, kindlustus ja ülevaatus 15.78, ühistransport 5), kokku 173.87 eurot; 4) muud kulud (juuksur 1.67, riided 58.47, jalanõud 16.67, raamatud ja ajakirjad 8.33, mänguasjad ja sünnipäevakingid sõpradele 20.84, kino-, kontserdi- ja teatrikülastused 4.21, reisimine 20.00, ravimid ja vitamiinid 9.15, mööbel 64.28, muud kulud (külmkapp, söögilaud-toolid, diivan 27.78), kokku 231.40 eurot. H kuludeks on kokku 784.58 eurot kuus (t II kd lk 70-71).
3.Hagejate seaduslik esindaja nimetas H-O ühe kuu vajadused alljärgnevalt: 1) eluasemekulud (elekter ja küte 47.66, eluasemelaen 84.89 eluasemekindlustus 1.89, vesi ja kanalisatsioon 13.33, prügivedu 1.58, sidekulud 7, telefon 7.08), kokku 163.43 eurot; 2) kool ja huvitegevus (koolitarbed 8.95, taskuraha 15, treening 31.67, huviring 11.92), kokku 74.21 eurot; 3) toit, majapidamine ja transport (toit 97.58, kodumajapidamine 22.53, autokütus 32.98, auto hooldus, rehvivahetus, kindlustus ja ülevaatus 15.78, ühistransport 5, takso 1.45), kokku 173.87 eurot; 4) muud kulud (juuksur 1.67, riided 58.47, jalanõud 16.67, raamatud ja ajakirjad 8.33, mänguasjad ja sünnipäevakingid sõpradele 20.98, kino-, kontserdi- ja teatrikülastused 14.11, reisimine 20.00, ravimid ja vitamiinid 9.15, mööbel lapse tuppa 33.45, muud kulud (külmkapp, söögilaud-toolid, diivan 27.78), kokku 231.40 eurot. H-O kuludeks kokku on 624.88 eurot kuus (t II kd lk 70-71). Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja täidab ülalpidamiskohustust, tasudes regulaarselt kummagi lapse kohta 177.50 eurot kuus. Sama palju panustab hagejate ema. Hagejate vajadused ei ole suuremad. Esiletoodud kulud ei ole vajalikud ega mõistlikud. Kui hagejate seaduslik esindaja soovib suuremaid kulutusi teha, peab ta oma sissetulekuid suurendama. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 26.09.2014 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt kummalegi hagejale välja igakuise elatise 249 eurot kuus alates 01.05.2014 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Tagasiulatuva elatise nõude jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jäid hagejate seadusliku esindaja ja kostja kanda.
6.Kohus viitas perekonnaseaduse (PKS) §-le 96, § 97 punktile 1, § 101 lõigetele 1 ja 2. PKS § 99 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt peab kohus hindama, millised kulutused on lapsele vajalikud ja milliste kulutustega ta on harjunud.
7.Kohus arvestas kulutustest maha kummagi hageja kulutused auto hooldusele, rehvivahetusele, kindlustusele ja ülevaatusele summas 15.78 eurot kuus ning autokütusele 32.98 eurot kuus. Nimetatud kulutused ei ole hagejate, vaid nende seadusliku esindaja kulutused.
8.Hagejate seaduslik esindaja on H kulutusteks riietele ühes kuus nimetanud 58.47 eurot ja H-O kulutusteks riietele ühes kuus 59.81 eurot, jalanõudele kummagi hageja kohta 16.67 eurot kuus, seega on H riiete ja jalanõude kulu ühes kuus 75.14 eurot ning H-O riiete ja jalanõude kulu ühes kuus 76.48 eurot. Nimetatud kulutused riietele ja jalanõudele ei ole vajalikud ega mõistlikud ning erinevad kohtupraktikast. Vajalik ja kohtupraktikaga
kooskõlas on hagejate vanuses laste (12a ja 10a) kulutused riietele ja jalanõudele ühes kuus 40 eurot.
9.H kulutused huvitegevusele koos varustusega ühes kuus on 172.33 eurot. Sellised kulutused on luksuslikud ja neid saab lubada siis, kui vanemate majanduslik järg on väga hea või muul juhul vanemate kokkuleppel. Lapse ema ja isa esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole nende majanduslik olukord selline, et võimaldaks luksuslike kulutuste tegemist. Samuti ei pea kostja selliste kulutuste tegemist vajalikuks. Kohtupraktikaga kooskõlas olev ja vajalik kulutus huvitegevusele H vanuses lapse puhul on 40 eurot kuus.
10.Hagejate seaduslik esindaja on nimetanud H kulutusteks kulud tema toa mööblile 64.28 eurot kuus ja kogu hagejate elukoha mööblile 27.78 eurot kuus, samad kulud H-O puhul on vastavalt toa mööblile 33.45 eurot ja kogu hagejate elukoha mööblile 27.78 eurot kuus. Hagejate seadusliku esindaja esitatud kirjalikest tõenditest nähtuvalt on ta kulutusi mööblile kandnud (t I kd lk 183, 184, 185, 186, 200, 201; t II kd lk 105, 106, 107, 121 122). Tavapäraselt kohtupraktikas ei arvestata mööbli ja siseviimistluse hindasid ülalpidamiskulude hulka. Samas on mööblikulud vaieldamatult lastega seotud kulud. Mööbliga seotud kulud ja veel nii suures ulatuses, nagu hagejate seaduslik esindaja neid nõuab, oleks hagejate seaduslik esindaja pidanud enne nende tegemist kooskõlastama kostjaga. Seda aga hagejate seaduslik esindaja teinud ei ole. Tagantjärele ja kokkuleppeta suurte mööblile tehtud kulutuste hüvitamist ei ole alust nõuda. Kohtu arvates on mõistlik, kui kummagi hageja ühe kuu kuluks mööblile on 20 eurot kuus, so 240 eurot aastas.
11.Ülejäänud hagejate seadusliku esindaja nimetatud kulutused on mõistlikud ja põhjendatud.
12.Kohus arvestas hageja seadusliku esindaja nimetatud kulutustest maha kulutused, mida kohus ei pidanud mõistlikuks ja põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt on H ülalpidamiskuluks ühes kuus 497 eurot ja H-O ülalpidamiskuluks 499 eurot ühes kuus. Arvestamise lihtsustamiseks hindas kohus ümardamise abil kummagi lapse ülalpidamiskuluks 498 eurot kuus. 498 eurost peab kostja kandma pool ehk 249 eurot.
13.Hagejad nõuavad elatise tasumist ajavahemiku 01.09.2013 kuni 30.04.2014 eest kahe hageja peale kokku 3142.20 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on hagejatele regulaarselt tasunud elatist seadusega ettenähtud alammääras. Tavapäraselt peetakse lapse ülalpidamiskuluks summat kahekordses elatise alammääras ehk käesoleval aastal summas 355 eurot kuus, millest kumbki vanem peab kandma poole. Kostja on nimetatud ülalpidamiskohustust täitnud. Kohtu pädevuses on hinnata, kas hagejate ülalpidamiskulud on või ei ole kahekordsest elatise alammäärast suuremad. Käesoleval juhul on pooled vaielnud kohtusse pöördumisele eelnenud kuude jooksul laste ülalpidamise suuruse ja muude varaliste küsimuste üle. Kohus määras käesoleva otsusega kummagi hageja ülalpidamiskulude suuruse, eelneva perioodi eest ei ole alust välja mõista alammäärast suuremat elatist.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lõike 1 alusel jättis kohus menetluskulud hagejate seadusliku esindaja ja kostja kanda. Tavapäraselt elatise vaidlustes esindaja abi ei kasutata, mõlemad pooled on seda aga teinud. Seega ei ole ka põhjust kulude tavapärasest jaotusest kõrvale kalduda. Hagejate apellatsioonkaebus ja seisukoht kostja apellatsioonkaebusele
15.Hagejad paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda ning teha selles osas uus otsus, millega
rahuldada hagi täielikult ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kuivõrd peale hagi esitamist tasus kostja 14.04.2014 elatise 2014 aprilli eest seaduses sätestatud miinimumsummas, so 355 eurot, siis on hagejate tagasiulatuva elatise nõue apellatsioonkaebuses vähenenud 355 euro võrra.
16.Maakohus rikkus menetlusnorme (TsMS § 442 lõige 8 ja § 436 lõige 1), jättes sisuliselt põhjendamata, miks tuleb hagejate tagasiulatuva elatise nõue jätta rahuldamata. Samuti on otsus tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmise osas vastuoluline. Kohus märkis, et: „Käesoleval juhul on pooled vaielnud kohtusse pöördumisele eelnenud kuude jooksul laste ülalpidamise suuruse ja muude varaliste küsimuste üle. Kohus määras käesoleva otsusega kummagi hageja ülalpidamiskulude suuruse, eelneva perioodi eest ei ole alust välja mõista alammäärast suuremat elatist.“. Samas on kohus asunud seisukohale, et ühe lapse ülalpidamiskuluks on olnud 498 eurot kuus, millest kostja peab kandma vähemalt poole. Tõenditest nähtuvalt on laste keskmised kulud perioodil 2013 september kuni 2014 september olnud igakuiselt sisuliselt samad. Kostja on nimetatud perioodi eest tasunud elatist aga alammääras. Kohus ei põhjendanud, miks ei pea kostja ka tagasiulatuva perioodi eest tasuma elatist, mis vastab laste tegelike ülalpidamiskulude suurusele.
17.Kohus on rikkunud menetlusnorme, jättes üldse käsitlemata hagejate väite selle kohta, et arvestades vanemate ebavõrdset sissetulekut ja varalist seisu, tuleks jätta suurem osa laste ülalpidamiskuludest kostja kanda.
18.Kohus on ka materiaalõigust ebaõigesti kohaldades jätnud hagejate tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Riigikohtu praktikas (lahend nr 3-2-1-121-04) on rõhutatud, et ülalpidamiskohustuse rikkumisena on käsitatav see, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Käesoleval juhul on kostja tagasiulatuval perioodil andnud hagejatele ülalpidamist ebapiisavalt. Kohtu viide, et pooled on enne kohtusse pöördumist vaielnud ülalpidamiskulude suuruse ja muude varaliste küsimuste üle, ei ole PKS-i kohaselt aluseks sellele, et kostja võikski tagasiulatuva perioodi eest maksta elatist miinimummääras olukorras, kus kohtu poolt tuvastatu kohaselt ei kata miinimummääras elatis piisavas summas laste ülalpidamiskulusid. Seega tuleb kostjalt mõista välja tagasiulatuv elatis kokku 2787.90 eurot.
19.Kohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldades jätnud arvestamata, et kostja igakuine sissetulek ja varaline seisund on laste ema igakuisest sissetulekust ja varalisest seisundist parem, mistõttu tuleb suurem osa laste ülalpidamiskuludest jätta kostja kanda. Vaidlust ei ole, et kostja brutosissetulek on 2000 eurot kuus, samuti on kostjale hiljuti laekunud 51 986.76 eurot. Hagejate ema igakuine brutosissetulek on 960 eurot, millele lisandub lastetoetus 38.36 eurot, so kokku 998.36 eurot kuus. Arvestades asjaolu, et kostja igakuine sissetulek on oluliselt suurem kui hagejate emal, on PKS § 105 lõike 3 kohaselt põhjendatud jätta kostja kanda vastavalt ka suurem osa hagejate ülalpidamiskuludest, so 65% kuludest ehk 647.40 eurot kuus. Hagejad jäävad selles osas siiski oma esialgse elatise nõude juurde, so 645.90 eurot kuus, st ühe lapse kohta 322.95 eurot kuus.
20.Kohus on vääralt arvestanud laste kulutustest maha ja põhjendamatult vähendanud järgmisi kulutusi: - kulutused auto hooldusele, rehvivahetusele, kindlustusele ja ülevaatusele summas 15.78 eurot kuus ning autokütusele 32.98 eurot kuus. Kohus on valesti lugenud need kulutused vaid laste ema kulutusteks. Viidatud kulutused on ühtlasi ka laste ülalpidamiskulutused, mis on sel põhjusel ka jagatud 3 inimese vahel. Hagejad tõendasid, et ühistranspordiga ei ole võimalik katta kõiki nende liikumisvajadusi, mh transporditakse lapsi autoga kooli,
võetakse lapsi õhtul treeningutelt (ühistranspordiga jõuavad lapsed liiga hilja koju ega jõua sel juhul tegeleda õppimisega), viiakse lapsi laagribussile (varustus on raske, ühistransport ei kata laagribussidele jõudmist), võistluskohtadesse jm, samuti on sõidukit vaja laste transportimiseks arsti juurde ning poest toidukottide koju toomiseks; - vähendanud laste kulutusi riietele ja jalanõudele ühes kuus 40 euroni. Mõistlikuks ja põhjendatud kuluks tuleb hageja I riiete ja jalanõude kulu osas ühes kuus lugeda 75.14 eurot ja hageja II riiete ja jalanõude kulu osas ühes kuus lugeda 76.48 eurot; - vähendanud hageja I huvitegevuse ja varustusega seotud kulutusi summani 40 eurot kuus. Mõistlikuks ja põhjendatud hageja I huvitegevuse ja varustusega seotud kulutusteks tuleb lugeda 172.33 eurot kuus. Ekslik on kohtu seisukoht, nagu ei oleks vanematel olnud viidatud kulutuste osas kokkulepet. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et hageja I käib suusatrennis, kuhu laps on pandud just nimelt vanemate kokkuleppel, suusatrenniga kaasneb aga teatavasti oluline kulu varustusele ja treeninglaagritele. Kostja ei ole avaldanud soovi, et lapsed ei käiks suusatrennis, vaid vastupidi, kostja soovib, et lapsed tegeleks spordiga. Samuti ei ole poolte vahel olnud vaidlust selles, et kostja ei oleks võimeline viidatud kulu kandma oma majandusliku seisundi tõttu; - vähendanud laste kulu mööblile summani 20 eurot kuus, so 240 eurot aastas. Mõistlikuks ja põhjendatud mööbli kuluks tuleb lugeda (arvestades ühtlasi hagejate esitatud mööblikulu tõendeid) hageja I kulutusteks hageja toa mööblile 64.28 eurot kuus ja kogu hagejate elukoha mööblile 27.78 eurot kuus ning samad kulud ka hageja II puhul hageja toa mööblile 33.45 eurot ja kogu hagejate elukoha mööblile 27.78 eurot kuus. Nõustuda ei saa seisukohaga, et kulutused mööblile peaks enne kooskõlastama kostjaga. Nimelt piirdub kostja kohustus laste ülalpidamise osas seaduse kohaselt elatise summaga ning mingeid täiendavaid summasid ei ole kostja kohustatud tasuma, v.a juhul, kui pooled saavutavad selles täiendava kokkuleppe. Arvestades kostja senist soovimatust tasuda elatist suuremas summas kui on seaduses sätestatud miinimumsumma, ei ole sellise täiendava kulu kandmise kokkuleppe saavutamine kostjaga ilmselgelt reaalne. Seadusest ei tulene kohustust, et mõni laste ülalpidamiseks tarvilik kulu (antud juhul kulu laste elukoha ja laste mööblile) tuleks eelnevalt elatist tasuva vanemaga kooskõlastada, mistõttu tuleb eelviidatud mööblikuluga arvestada täies ulatuses elatise suuruse määramisel.
21.Arvestades eelnevat ja hagejate esitatud kulutõendeid, tuleks hagejate vajalikuks ja põhjendatud kuluks lugeda kokku ca 1409.44 eurot kuus (so hageja I keskmine ülalpidamiskulu ca 784.56 eurot kuus ja hageja II keskmine ülalpidamiskulu ca 624.88 eurot kuus). Vaatamata eelnevale jäävad hagejad siiski oma esialgse elatise nõude juurde, so 645.90 eurot kuus, st ühe lapse kohta 322.95 eurot kuus.
22.Kohus on vääralt jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlust ei ole selles, et kostja on keeldunud kohtuväliselt elatist maksma suuremas summas kui on seaduses sätestatud miinimumsumma. Kohtuistungil on kostja isiklikult selgitanud, et peab miinimumsummas elatist põhjendatuks seetõttu, et seaduses on selline number paika pandud. Hagejad on korduvalt kohtuväliselt enne elatise hagi esitamist pöördunud kostja poole ettepanekutega elatise summat suurendada, kostja ei ole aga soovinud elatise suurendamise küsimust kohtuväliselt lahendada, mistõttu olid hagejad sunnitud pöörduma elatisenõudega kohtu poole. Ühtlasi ei saa eeldada, et isik ei kasutaks kohtumenetluses pädeva esindaja abi hagi ja arvamuste koostamiseks ning kohtuistungitel osalemisel, sest vastasel juhul võivad sellise isiku õigused jääda kaitseta nt mõne menetlusnormi rikkumise või materiaalõiguse mittetundmise tõttu. Arvestades eelnevat tuleks TsMS § 162 lõigete 1, 2 ja § 164 lõike 2 alusel jätta menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda.
23.Kostja apellatsioonkaebusele vaidlevad hagejad vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
Kostja apellatsioonkaebus ja seisukoht hagejate apellatsioonkaebusele
24.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ja teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
25.Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 232 lõiget 1 ja § 436 lõiget 1. Kohus ei võtnud arvesse kostja tõendeid ega selgitanud ega põhistanud, miks ta kostja väiteid ei arvesta ega tõendina hinda. Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust, mis on võrdses ulatuses (PKS § 116 lõigete 1 ja 2 väär kohaldamine). Kui kohus nõuab kostjalt välja 249 eurot lapse kohta ehk 498 eurot, siis laste kulutused kuus peaksid kokku olema 996 eurot ja eelduslikult 498 eurot peab kandma laste ema. Laste ema väidetavaks netosissetulekuks on 758.30 eurot, seega ilmselgelt ei ole see võimalik. Ka praegu ei ole lastele ema nimetatud väidetavate kulutuste, so 1409.44 eurot kuus, tegemine eluliselt usutav ega realistlikult võimalik.
26.Tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt tema esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (PKS § 99 lõigete 1 ja 2 ebaõige kohaldamine). Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis. Seda põhimõtet on kinnitanud ka Riigikohus. Kohus ei ole hinnanud, põhjendanud ega arvestanud mh kostja argumente ega tõendit, so TÜ uuringut „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs. Lõppraport November 2013“, mille kohaselt on 7–10a lapse ülalpidamiskulu kuus 194 eurot ja 11–13a lapse ülalpidamiskulu 220 eurot, kusjuures nimetatud summad kuuluksid tasumisele vanemate poolt võrdsetes osades.
27.Igakuist lapsetoetust 38.36 eurot (19.18 eurot lapse kohta), mida tasutakse hagejate seaduslikule esindajale, ei ole otsuse tegemisel arvesse võetud. Alates aastast 2015 tõuseb esimese ja teise lapse toetus 25.82 euro võrra ehk 45 euro peale lapse kohta (kokku 90 eurot), mis kantakse lapse emale ja seda tuleb samuti arvesse võtta.
28.Ka kostja teeb hagejate ülalpidamiseks vahetult kulutusi ning ostab neile suuremaid vajalikke esemeid, samuti teeb kulutusi ajal, mil lapsed on tema juures. Kohtuotsuses puudub mistahes käsitlus selles osas.
29.Hagejate ema ei ole vabastatud laste ülalpidamise kohustusest ning peab kasutama tema kasutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks võrdselt, samuti peab elatist kasutama lapse huvides (PKS § 96, § 100 lõike 2 viimane lause, § 102 lõige 2).
30.Mööbliesemete (sh külmkapp, söögilauad-toolid, diivanid jne) kulu ei ole igakuine ülalpidamiskulu. Kostja ei pea täitma laste ema maja mööbliga ega tehnikaga. Kohus on määranud igakuiseks mööblikuluks 20 eurot lapse kohta kuus, mis teeb kokku 40 eurot kuus ning on ebamõistlik. Igakuiselt ega ka iga-aastaselt ei osteta mööblit ega tehnikavahendeid, kusjuures kirjeldatud esemed ei ole vajalik ega põhjendatud kulutus lastele. Niimoodi võiks iga kulutuse kohta elatist nõudma hakata, sh mistahes tehnikaseadmete, nt ka auto ostmiseks jne. Lisaks sellele ei pea ka uut kallihinnalist mööblit ostma ning saab ka kasutatud asju kasutada, kui on vaja lastele voodit või kappi.
31.Kostja põhjendusi, et hagetavaid kulutusi ei ole mitte kunagi lastele varem sellises ulatuses tehtud ning tegelikult on ka hagejate ema tunnistanud, et kostja on piisavalt elatist maksnud, ei ole hinnatud. Laste vajadused ei saa vähem kui aastaga suureneda üle kolme
korra. Kostja palub kohtul võtta asja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt ja realistlikult. Hagejate ema väidetavad laste huvides tehtud kulutused ja nende mitmekordne hüppeline suurenemine pärast ema ja isa lahku kolimist ei ole eluliselt usutavad. Hagejate ema elaks üle oma võimete, kui teeks selliseid kulutusi. Riigikohus on märkinud, et vanem peab piirama enda kulutusi, et anda lastele ülalpidamist. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus hagejate ema soovib saada kostjalt elatist, et ka ise selle arvelt elada. Kostjal ei ole selliseid rahalisi vahendeid ja igakuist sissetulekut, et maksta põhjendamatuid ja laste vajadustele mittevastavaid peaaegu Eesti kahekordset keskmist palka ületavaid kulutusi ja Eesti keskmist palka ületavat elatist. Kostja töötab välisriigis, kus elamis- ja ülalpidamiskulud on oluliselt kallimad kui Eestis. Lisaks sellele on kostjal suured reisikulud, kuna ta soovib hagejatega kohtuda igakuiselt ning ebamõistliku elatise korral piirab see võimalust lastega suhelda. Kostja peab põhjendatud elatiseks kokku 355 eurot kuus, mida ta on nõuetekohaselt maksnud.
32.Hagejate apellatsioonkaebusele vaidleb kostja vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
33.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad ja uurinud ringkonnakohtus kogutud täiendavaid tõendeid kogumis maakohtus kogutud ja uuritud tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada osas, milles kohus jättis välja mõistmata elatise perioodi eest enne hagi esitamist, samuti väljamõistetud igakuise elatise suuruse osas. Samuti tuleb muuta menetluskulude jaotuse põhjendust. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Maakohus rikkus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas osaliselt ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
34.Asjakohane ja kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga on kostja seisukoht, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult seaduses sätestatud kahekordne miinimumelatis. Samas on tegemist vaid eeldusega, mida õigustatud isikul on õigus ümber lükata, tõendades, et tema igapäevaste mõistlike vajaduste rahuldamiseks on vajalik suurem rahasumma. Esmalt tuleb teha selgeks lapse igapäevased mõistlikud vajadused, seejärel nende rahuldamiseks vajalik kulutuste summa ja seejärel saab otsustada, missuguses ulatuses on kumbki vanem osavõlgnikuna võimeline ja kohustatud neid kulutusi kandma.
35.Kolleegium nõustub kostjaga ka selles, et laste ülalpidamiskulude ja tasumisele kuuluva elatise suuruse leidmine läbi summade ümardamise ja aritmeetilise keskmise ei ole kooskõlas kehtiva menetlus- ega materiaalõigusega. TsMS § 436 lõigete 1 ja 2 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagejad esitasid tõendeid oma vajaduste suuruse kohta ja maakohus pidi tuvastama nende hindamise alusel konkreetsed kulud iga vajaduse rahuldamiseks. Seejuures ei ole välistatud, et mõne kulu väljaselgitamine osutub ebamõistlikult raskeks või kulukaks ja selles osas võib kohus teha otsustuse oma siseveendumuse kohaselt TsMS § 233 alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-169-13; punkt 21), kuid kulutuste kogusumma ja selle alusel igakuise elatise suurus ei saa kokkuvõttes olla leitav kohtu kaalutlusõiguse kaudu.
36.Hagejad esitasid maakohtus järgmised nõuded: 1) tagasiulatuv elatis perioodi 01.09.2013 kuni 30.04.2014 eest kokku 2787.20 eurot; 2) elatis alates 01.05.2014 kuni täisealiseks saamiseni kummalegi 322.95 eurot kuus. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja alates 01.05.2014 igakuiselt kummalegi lapsele 249 eurot. Hagejad on seisukohal, et H
ülalpidamiseks kulub kuus 784.56 eurot ja H-O ülalpidamiseks 624.88 eurot (seisukohad kokkuvõtvalt t III kd lk 23-29). Kostja on seisukohal, et laste põhjendatud vajaduste rahuldamiseks kulub kuus vastavalt 293.47 eurot H-le ja 316.36 eurot H-O-le (seisukohad kokkuvõtvalt t III kd lk 73-74) ning et kostja osa on kaetud alates novembrist 2013 igakuiselt tasutava elatisega seaduses sätestatud miinimummääras.
37.Vaidlustatud otsusest nähtub, et maakohus leidis H igapäevaste vajaduste rahuldamisele kuluvaks rahasummaks 497 eurot. Seejuures tuvastas maakohus H vajadused ja nende rahuldamiseks mõistlikud kulud järgmiselt: riietele ja jalanõudele 40 eurot, huvitegevusele 40 eurot, mööblile 20 eurot, eluasemele (elekter ja küte, eluasemelaen ja -kindlustus, vesi ja kanalisatsioon, prügivedu, side) 156.35 eurot, koolitarvetele 8.95 eurot, kooliüritustele 6.67 eurot, taskurahaks 35 eurot, toidule 97.58 eurot, majapidamisele 22.53 eurot, transpordile 5 eurot, juuksurile 1.67 eurot, raamatutele ja ajakirjadele 8.33 eurot, mänguasjadele ja sõprade kinkidele 20.84 eurot, kino, kontserdi ja teatri külastustele 4.21 eurot, reisimisele 20 eurot, ravimitele ja vitamiinidele 9.15 eurot. Kolleegium märgib, et nimetatud kulutuste aritmeetiliseks summaks on 496.28, mitte 497 eurot, nagu arvestas maakohus.
38.Sarnaselt tuvastas maakohus H-O igapäevaste vajaduste rahuldamisele kuluvaks rahasummaks 499 eurot järgmiselt: riietele ja jalanõudele 40 eurot, mööblile 20 eurot, eluasemele (elekter ja küte, eluasemelaen ja -kindlustus, vesi ja kanalisatsioon, prügivedu, side, telefon) 163.43 eurot, koolitarvetele 8.95 eurot, taskurahaks 15 eurot, treeningule 31.67 eurot, huviringile 11.92 eurot, toidule 97.58 eurot, majapidamisele 22.53 eurot, ühistranspordile 5 eurot, taksole 1.45 eurot, juuksurile 1.67 eurot, raamatutele ja ajakirjadele 8.33 eurot, mänguasjadele ja sõprade kinkidele 20.98 eurot, kino, kontserdi ja teatri külastustele 14.11 eurot, reisimisele 20 eurot, ravimitele ja vitamiinidele 9.15 eurot. Kolleegium märgib, et nimetatud kulutuste aritmeetiliseks summaks on 491.77, mitte 499 eurot, nagu arvestas maakohus.
39.Hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse mh osas, milles kohus ei arvanud hagejate vajaduste hulka ema poolt talle kuuluva sõiduauto kasutamist ja sellega kaasnevaid kulusid (liiklus- ja kaskokindlustusmaksed, kulud sõiduki hooldusele, ülevaatusele, rehvivahetusele ja kütusele) 32.98+15.78=48.76 eurot ühe lapse kohta. Maakohus leidis, et tegemist on ema, mitte laste kuludega.
40.Kolleegium nõustub maakohtuga osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et laste ema kasutab igapäevases elukorralduses sõiduautot. Kohtuistungil selgitas ta, et viib lapsed hommikul XXXXXXX XXXXXXXX kooli, jätab auto parklasse, sõidab Tallinna tööle bussiga, õhtul võtab auto ja läheb toidukotiga koju, lisaks on vaja viia poisse aeg-ajalt treeningutele ja spordilaagritesse. Selline selgitus vastab kolleegiumi arvates ühe Eesti leibkonna, kus on kooliealised lapsed, tavapärasele elukorraldusele, kus lastega koos elav vanem kasutab talle kuuluvat sõidukit hommikul tööle minnes laste kooli viimiseks ja teeb vajadusel muid sõite, et laste liikumist punktist A punkti B korraldada. Seetõttu on mõistlik arvestada lastega seotud kulude hulka kuus ca 1⁄2 paaki kütust kuus, kolleegium arvestab vastavaks kuluks 30 eurot, seega 15 eurot kummalegi lapsele. Samas on auto puhul siiski tegemist ema varaga, mille hoolduse ja korrashoiu kulusid ei ole alust (ka mitte osaliselt) laste vajaduste rahuldamiseks kuluvate summade hulka arvata. Tsiviilasjas ei ole esile toodud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et sõiduauto omamine oleks konkreetses peres lastest (nende tervislikust seisundist, vanusest) tulenevalt hädavajalik. Emale kuuluva sõiduki pesemise, remondi ja kindlustamise kulud tuleks emal kanda sõltumata sellest, kas ta sõidutab sellega ka lapsi või mitte. Käesoleva tsiviilasja
materjalidest nähtub, et hagejatel on võimalik igapäevaseks transpordivahendiks kasutada ühistransporti, mille kulu 5 eurot sisaldub hagetavas summas ja mille maakohus võttis arvesse ning mida kostja ei vaidlusta. Lisaks on H-O puhul arvestatud hagetava summa hulka igakuiselt 1.45 eurot kulu taksole, mida kostja samuti ei vaidlusta.
41.Hagejad vaidlustavad maakohtu otsuse ka osas, milles kohus arvestas kummagi lapse põhjendatud kuluna riietele ja jalanõudele kuus 40 eurot. Hagejad jäävad oma algsete seisukohtade juurde, et H kuluks on kuus 75.14 eurot ja H-O-l 76.48 eurot. Maakohus leidis, et vajalikuks ja põhjendatud summaks kuus on kummalegi poisile 40 eurot. Maakohus arvestas seejuures laste vanust (12a ja 10a), samuti viitas kohtupraktikale. Kolleegium nõustub maakohtuga, kuid peab vajalikuks lahendi põhjendusi selles osas täiendada. Tsiviilasjas esile toodud asjaolud ei anna alust tuvastada, nagu erineksid hagejad (või üks neist) oluliselt Eesti keskmisest vastavas vanuses lapsest, kelle riiete ja jalanõude keskmiseks kuluks on TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE uuringu kohaselt 35 eurot kahe lapsega leibkonnas. Asjaolu, et kahe lapsega leibkonnas ongi keskmine ülalpidamiskulu väiksem kui ühe lapsega leibkonnas, on tuvastatud samas uuringus, kus leiti, et ühe täiskasvanuga leibkonna puhul ülalpidamiskulu ühe lapse kohta vastavalt 393 eurot kuus, kui leibkonnas üks laps, ja 304 eurot kuus, kui leibkonnas kaks last). Seda enam, et H treeninguriideid selle kulu all hagejad ei kajasta ja mõistliku majandamise korral on vähemalt vanema venna ülerõivad kasutatavad nooremal vennal, mistõttu on vastav kulu H-O puhul väiksem kui H-l.
42.Hagejad vaidlustavad maakohtu otsuse osas, milles kohus luges H väidetavad kulutused huvitegevusele (koos varustusega) suuruses 172.33 eurot luksuslikeks ning arvestas vajalike ja mõistlike kuludena kuus 40 eurot. Hagejad on jätkuvalt seisukohal, et vanematel oli kokkulepe, et H käib suusatrennis, sellega aga kaasneb oluline kulu varustusele ja treeninglaagritele. Kostja on seisukohal, et maakohtu määratud 40 eurot on piisav. Kolleegium nõustub hagejatega osaliselt. Maakohus ei põhjendanud, milliste tõendite või kaalutluste alusel jõudis ta järeldusele, et vajalikuks ei ole kulu üle 40 euro kuus, kuigi hagetav summa koosneb järgmistest osadest (t III kd lk 25): 69.83 eurot (kulud treeningutele, laagritele ja varustusele; tõendid: ema konto väljavõte maksete kohta C-le perioodil veebruarist detsembrini 2013; t I kd lk 132), 15 eurot (E MTÜ, E, MTÜ E; tõendid: II kd lk 94-95, 102-103, 111), 87.50 eurot (uuele tulevikus soetatavale treeningvarustusele; tõendid maksumuse kohta puuduvad).
43.Ema konto väljavõttest nähtub, et perioodil 05.02.2013 kuni 12.12.2013 oli ta tasunud H eest C-le 13 arve alusel kokku 838 eurot. Sellest 508 eurot (keskmiselt 72.57 eurot kuus) oli tasutud ajal, kui vanemad veel koos elasid. Muid tõendeid kulude kohta suusatreeningutele ja laagritele, samuti varustuse maksumusele, hageja ei esitanud. Kohtuistungil kinnitasid pooled, et H käib suusatrennis senini, kuid uusi suuski ostetud ei ole ning ema kinnituse kohaselt osaleb ta treeningutes laenatud suuskadega. Muude huviringide osas on tõendatud 150 euro eest juulis 2014 osalemine E-i laagris ja 2.40 euro makse E-le. Linnalaagri makset juulis 2014 ei saa H kuludesse arvestada, sest tõendilt nähtub makse H-O eest. Kolleegium on seisukohal, et arvestades asjaolu, et H käis samas spordiklubis juba ajal, kui vanemad elasid koos ja kostja teadis sellest ning kiitis heaks, siis on tegemist lapse väljakujunenud tavapärase elulaadiga ja kohus saab seda PKS § 99 lõike 1 alusel võtta arvesse tema ülalpidamise ulatuse määramisel. Seega arvestab kolleegium H mõistlikuks tõendatud kuluks treeningutele 72.57 eurot kuus ja muu huvitegevusega seotud kuluks 152.40:12=12.70 kuus, seega kokku 85.27 eurot kuus, millest on võimalik katta suusatreeningutega seonduv igakuine makse 20 eurot ja teatud perioodi järgselt vajadusel soetada ka treeningvarustust.
44.Nii hagejad kui kostja vaidlustavad maakohtu otsuse osas, milles kohus arvestas kummagi lapse kulude hulka igakuiselt 20 eurot mööbli soetamiseks. Hagejad on seisukohal, et põhjendatud on igakuine kulu H toa mööblile 64.28 eurot ja H-O toa mööblile 33.45 eurot. Lisaks kummagi lapse pealt kogu hagejate elukoha mööblile 27.78 eurot kuus. Kostja ei ole nõus kulutusi mööblile hüvitama.
45.Kolleegium nõustub kaebustega osaliselt. Hagejad on väitnud aastal 2014 mööbliesemete ostmist järgmiselt (t II kd lk 74): aprillis H-le voodi 270 eurot, juunis H-le kapp ja tool 245 eurot ning kirjutuslaua plaat 69 eurot, juulis H-O-le voodi 178.50 eurot, kattemadrats 62 eurot ja H-le kirjutuslaua kapp 76.05 eurot. Ringkonnakohtu korralduse seostada väidetavad kulutused tõenditega alusel esitatud menetlusdokumendist (t III kd lk 23-29) nähtub, et tõendid mööbliesemete kohta esitati hagejate 12.09.2014 arvamuse lisas 3. Viidatud tõenditest on võimalik seostada 2014. aasta aprillis ostetud H voodiga Caori EF OÜ e-kirja ja maksekorraldust (270 eurot; t II kd lk 106, 108 koos transpordi ja madratsiga), samuti juulis H-le ostetud kirjutuslaua kapiga arvet 14.07.2014 ja maksekorraldust 15.07.2014 (76.05 eurot; t II kd lk 107, 109) ning juulis H-O-le ostetud madratsiga Caori EF OÜ e-kirja ja maksekorraldust (62 eurot; t II kd lk 92-93). Lisaks on esitatud maksekorraldusi ettemaksuarvete tasumise kohta juulis Wenesta OÜ-le (t II kd lk 88-91), kuid neid ei ole võimalik seostada ühegi väidetavalt poistele ostetud esemega. Seega muid mööbliga seotud kulusid hagejad ei tõendanud ja kolleegium loeb tuvastatuks ema poolt 2014. aastal mööbli ostmise H 346.05 euro ja H-O-le 62 euro väärtuses. Kostja ei toonud esile nimetatud mööbli ostmise toreduslikku iseloomu, vaidlus vanemate vahel selle üle, kumb lahku minnes mööblit lõhkus, ei ole asjakohane.
46.Küll aga ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud jaotada mööbli ostmisele kulunud summa 12 kuu peale ja mõista kostjale jääv osa välja igakuiselt kuni poiste täisealiseks saamiseni, nagu soovivad hagejad. Selliselt hüvitaks kostja sama mööblit vähemalt 8-kordselt, arvestades, et hagejad saavad täisealiseks vastavalt aastatel 2020 ja 2022. Kolleegium on seisukohal, et mõistlik on vastav kulu arvestada 2014. aasta eest tasumisele kuuluva summa hulka ühekordse kuluna. Tulevikus tehtavad kulud mistahes mööblile võivad anda aluse nõudeks TsMS § 459 alusel.
47.Lisaks eelpool juba teatud kulude osas lahendatud vaidlusele vaidlustab kostja poiste kulutustena maakohtu poolt arvesse võetud summadest eluasemekulud 126.35 eurot (sh eluasemelaen 84.89 eurot, kodukindlustusmaksed 1.89 eurot ja elektri/kütte eest 17.66 eurot). Maakohus on selle kulu arvesse võtnud, kuid TsMS § 442 lõiget 8 rikkudes jätnud vastamata kostja vastuväitele, et tegemist ei ole laste kuludega, kuna lapsed selles korteris ei ela. Ringkonnakohus saab selles osas otsust täiendada.
48.Kolleegium nõustub kostjaga osaliselt ega nõustu hagejatega selles, et nende igakuiste vajaduste hulka on eluasemekuluna alust lugeda XXXXXXXXXX t korteriomandiga seotud laenu- ja kindlustusmaksed. Tegemist ei ole hagejate eluasemega, vaid hagejate ema kinnisvaraga, mida faktiliselt kasutab igapäevaselt hagejate vanaema. Puudub vaidlus, et hagejad elavad koos emaga XXXXX XXX X kinnistul asuvas elamus, milline omakorda kuulub hagejate vanaemale ja mille kasutamise eest nad elamu omanikule üüri ei maksa. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-69-13 selgitanud, et lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti, kuna on selge, et kui vanemal, kelle juures laps elab, napib vahendeid endale eluruumi hankimiseks või selle kasutamiseks, mõjutab see temaga koos elava ja iseseisva
sissetulekuta lapse elukvaliteeti. Käesolevas asjas ei ela lapsed emale kuuluvas või ema poolt üüritavas eluruumis, ema ei tõendanud, et ta tasuks laste praeguse eluaseme soetamiseks võetud võimalikke laenu- või üürimakseid. Tsiviilasjas esile toodud asjaolude alusel saab eeldada, et hagejate ema ja vanaema vahel on eluruumide tasuta kasutamise kokkulepe, mistõttu ei ole ka alust analüüsida eluaseme kasutamisest saadava kasutuseelise võimalikku arvamist elatusraha koosseisu. Seega ei ole alust võtta elatise määramisel arvesse hagejate kuluna laenumakseid 84.89 eurot kuus.
49.Kindlustusmaksete tasumist tõendavalt Salva Kindlustuse AS-i arvelt (t I kd lk 127) nähtub, et kindlustatud varana on hagejad võtnud arvesse nii XXXXXXXXXX t korteriomandi kui XXXXX XXX hoonet ja kodust vara. Kuna korteriomand ei ole laste eluase ja XXXXX XXX hooned ei kuulu samuti neile, siis nende eest tasutud kindlustusmaksete eluasemekulude hulka arvamiseks kolleegium alust ei näe. Küll aga saab arvesse võtta XXXXX XXX elamus asuva koduse vara kindlustusmakseid, sest kindlustusjuhtumi saabumise korral on kindlustuskaitse all mh hagejate isiklik vara. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-69-13 selgitanud, et eluaseme kindlustamise kulusid saab mõistlikus ulatuses arvata lapsele langevas osas lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka, sest nende eesmärgiks võib olla tagada lapse eluasemevajaduse rahuldamine juhuks, kui eluruum hävib. Seega võtab kolleegium hagejate vajaduse rahuldamisena arvesse XXXXX XXX X koduse vara kindlustusmaksed järgmise arvestuse alusel: 8.79:102 päevaga (kindlustusperiood vt t I kd lk 127) x 30 päeva: 3 inimese peale = 0.86 senti kuus ühe hageja kohta.
50.Igakuiste hagejate poolt tarbitavate kommunaalteenuste kulude vähendamiseks kolleegium alust ei näe. Kostja ei ole põhjendanud, millel põhineb tema arvestus, et vastavaks kuluks on mitte 47.66 eurot, vaid 30 eurot kuus. Hagejad on tõendanud keskmist elektritarbimist 2013. aastal (t I kd lk 119), milleks oli 1715.63 eurot ning jagades see kuude lõikes 3 inimese vahel, on aritmeetiliseks keskmiseks hagetav 47.66 eurot kuus.
51.Elatise väljamõistmisel on oluline arvestada mh seda, kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga. Käesolevas asjas vaidles kostja seaduses ettenähtud miinimumist suurema elatise väljamõistmisele vastu mh alusel, et teeb lastega koos olles nendele kulutusi ja ostab kingitusi (nimekiri t II kd lk 30). Maakohus jättis sellele vastuväitele TsMS § 442 lõiget 8 rikkudes vastamata, mistõttu täiendab kolleegium vaidlustatud otsust selles osas. Kolleegium kostja vastuväitega nõustuda ei saa. Kostja ei ole toonud esile, et lapsed viibiksid tema juures olulise osa ajast, mis tooks kaasa tema poolt märkimisväärses ulatuses ülalpidamiskulude kandmise. Kingituste tegemine, samuti vaba aega koos veetes lastele lõunasöögi ja –joogi ostmine, sõltub lahus elava vanema majanduslikest võimalustest, kuid neid kulutusi ei ole alust lugeda elatiseks, kui lastega koos elav vanem ei ole vastavat nõusolekut andnud. Käesolevas asjas laste vanemate vahel selline kokkulepe puudub. Iseenesest ei eelda lastega suhtlemine lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-6608).
52.Eeltoodu alusel on maa- ja apellatsioonikohtus leidnud tõendamist järgmised H vajadused ja nende rahuldamiseks kuluvad mõistlikud rahasummad: 47.66 (elekter/küte) + 0.86 (koduvarakindlustus) +13.33 (vesi ja kanalisatsioon) +1.58 (prügivedu) +7 (side) + 8.95 (koolitarbed) + 6.67 (kooliüritused) + 35 (taskuraha) + 87.25 (treening/treeningvarustus, huviring, laagrid) + 97.58 (toit) + 22.53 (kodumajapidamine) + 5 (ühistransport) + 1.67 (juuksur) + 40 (riided/jalanõud) + 8.33 (raamatud/ajakirjad) + 20.84
53.Eeltoodu alusel on maa- ja apellatsioonikohtus leidnud tõendamist järgmised H-O vajadused ja nende rahuldamiseks kuluvad mõistlikud rahasummad: 47.66 (elekter/küte) + 0.86 (koduvarakindlustus) + 13.33 (vesi ja kanalisatsioon) + 1.58 (prügivedu) + 7 (side) + 7.08 (telefon) + 8.95 (koolitarbed) + 15 (taskuraha) + 31.67 (treening) + 11.92 (huviring) + 97.58 (toit) + 22.53 (kodumajapidamine) + 5 (ühistransport) + 1.45 (takso) + 1.67 (juuksur) + 40 (riided/jalanõud) + 8.33 (raamatud/ajakirjad) + 20.98 (mänguasjad/kingitused sõpradele) + 14.11 (kino/teater/kontsert) + 20 (reisimine) + 9.15 (ravimid/vitamiinid) + 15(auto kütus) = 400.85 eurot.
54.Asjakohane on kostja seisukoht, et laste vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste suuruse määramisel tuleb arvesse võtta ka riiklikku peretoetust. Kuigi hagejad on selle asjaolu hagiavalduses esile toonud (t I kd lk 4, punkt 2.4), ei ole maakohtu otsuse põhjendustest jälgitav, kas ja kuidas kohus igakuiselt laste ema arvele laekuvat laste vajaduste rahuldamiseks ettenähtud summat elatise suuruse määramisel arvesse võttis. Kuna tegemist on riigi poolt laste vajaduseks antava toetusega, tuleb selle arvel lugeda igakuiselt kantuks kummagi poisi kulutustest 19.18 eurot perioodil kuni 31.12.2014 ja alates 01.01.2015 vastavalt 45 eurot. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-37-11 ja riiklike peretoetuste seaduse (RPS) § 1 lõike 1 alusel tuleb enne ülalpidamiskohustuse suuruse määramist lugeda alaealise lapse vajadused saadud/saadava riikliku toetuse ulatuses kantuks. Seega tuleb võtta elatise suuruse arvestamisel kulutustena H puhul kuni 31.12.2014 arvesse 452.61-19.18=433.43 eurot ja alates 01.01.2015 452.61-45=407.61 eurot. H-O puhul vastavalt 400.85-19.18=381.67 eurot ja 400.85-45=355.85 eurot.
55.Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et tuvastades, et laste vajaduste rahuldamiseks ei piisanud miinimumelatisest, jättis ta siiski seda ületava kostja poolt tasumata elatise osa välja mõistmata. Võimalik vaidlus vanemate vahel laste vajaduste üle ei saa olla aluseks PKS § 108 alusel hagi rahuldamata jätmisele, kui leiab tõendamist, et kostja ei täitnud enne elatushagi esitamist ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. Maakohtu otsus tuleb tagasiulatuva perioodi eest elatise välja mõistmata jätmise osas tühistada ja ringkonnakohus saab teha ka selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt.
56.Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, nagu oleks PKS § 108 alusel esitatud nõue vastuolus hea usu põhimõttega ja selle eesmärgiks on kostjale kahju tekitamine. VÕS § 6 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt (lõige 1) ja võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu (lõige 2). Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine, st, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (lahend nr 3-2-1-137-10). Riigikohus on ka sedastanud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks üksnes erandlikel asjaoludel ning et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või lepingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohalt (lahendid nr 3-2-1-132-09, nr 3-2-1-70-09).
57.Käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse heita hagejatele ette nõude esitamist hea usu vastaselt. Tsiviilasja materjalid kinnitavad hagejate
poolt esile toodut, et hagejate ema esitas 11.12.2013 teate kohtule seaduses ettenähtud miinimumsummas elatise saamiseks algatatud maksekäsu kiirmenetluse lõpetamiseks põhjusel, et kostja oli selles ulatuses elatist hakanud novembrist maksma (esimene laekumine 04.11.2013; t III kd lk 42). Viidatud teade ei sisalda kinnitust, et seaduses ettenähtud miinimumelatisest piisab hagejate vajaduste katmiseks. Kuna kostja ise kinnitas, et oktoobris 2013 ta elatist ei maksnud ja eelnevalt leidis tõendamist, et ka septembris ei võtnud ta laste ülalpidamisest osa, siis oli laste ema pöördumine kohtu poole ainult miinimumelatise saamiseks eesmärgiga tagada vahendid laste igapäevaseks eluks hädavajalik. Nõude miinimumist suurema elatise maksmiseks esitas hagejate ema juba 18.12.2013 (t I kd lk 12-16).
58.Tagasiulatuvalt elatist välja mõistes tuleb esmalt tuvastada laste vajadused vastaval perioodil. Hagejad on seisukohal, et perioodil 01.09.2013 kuni 30.04.2014 nende vajadused oluliselt hilisematest ei erinenud. Ka kostja ei toonud olulisi erinevusi välja. Kuna ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et vaidlusalusel perioodil oleks toimunud hagejate elukorralduses olulisi muutusi (poisid käisid koolis ja trennis, elukoht ei muutunud), võtab kolleegium ka tagasiulatuva elatise arvestamisel aluseks H vajadustena 452.61 eurot ja H-O vajadustena 400.85 eurot kuus, millest kantuks tuleb lugeda riikliku peretoetusena saadud 19.18 eurot kuus kummalegi lapsele.
59.Küll aga arvestab kolleegium asjaolu, et vastavalt kostja töötasu andmetele (t III kd lk 63) oli ta perioodil veebruarist novembrini 2013 (kaasa arvatud) töötu ja tema sissetuleku septembris, oktoobris ja novembris moodustas töötuskindlustushüvitis keskmiselt 689.69 eurot kuus. Samuti arvestab kohus, et perioodil septembrist novembrini 2013 ei olnud hagejate vanemate sissetulekud olulisel määral erinevad (emal keskmiselt 721.85 eurot kuus (t III kd lk 33)), mistõttu sel perioodil vanemate vahelisest eelduslikust võrdsusest laste ülalpidamisel kõrvale kaldumiseks PKS § 105 lõike 3 alusel alust ei ole.
60.Pooled vaidlevad mh selle üle, millal kostja pere juurest lahkus (kas 2013 septembri jooksul (kostja väide) või juba varem (hagejate väide, et septembris elati juba lahus)), samas septembrikuu eest kostja elatist ei tasunud ega tõendanud ka laste ülalpidamiseks vajalike kulutuste tegemist. Esitatud tõenditest (t II kd lk 30jj) nähtub küll lastega vaba aja veetmine ja selleks kulutuste tegemine, kuid mitte lastele igapäevaseks äraelamiseks vajalike kulude (toit, treeningud, koolitarbed jmt) ostmine.
61.Eeltoodust tulenevalt loeb kolleegium tuvastatuks kostja kohustuse tasuda septembris, oktoobris ja novembris 2013 H-le elatist järgmise arvestuse alusel: 433.43:2=216.72 eurot kuus ja H-O-le 381.67:2=190.84 eurot kuus. Kuna tegelikkuses kostja tasus selle perioodi eest kummalegi 320 eurot (t III kd lk 42), siis tuleb kostjalt H kasuks välja mõista võlgnevus (3x216.72)-320=330.16 eurot ja H-O kasuks (3x190.84)-320=252.52 eurot.
62.Kolleegium nõustub hagejatega selles, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lõikele 8 osas, milles ei võetud seisukohta hagejate taotluse kohta mõista kostjalt PKS § 105 lõike 3 alusel välja 65% igakuistest kulutustest. Ringkonnakohus saab selles osas teha ise otsuse asja maakohtusse tagasi saatmata. Kolleegium on vanemate tuvastamist leidnud sissetulekute ja muu varalise olukorra alusel seisukohal, et hagejate taotlus on põhjendatud alates 01.12.2013. PKS § 105 lõike 3 teise lause kohaselt määratakse iga osavõlgniku kohustuse suurus kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kostja võttis ringkonnakohtu istungil omaks, et tema sissetulek alates 01.01.2014 kuni augustini oli sõltuvalt välislähetustest 2010 kuni 2900 eurot kuus ja alates augustist keskmiselt 2657
eurot kuus. Vastavalt konto väljavõttele oli kostja sissetulek detsembris 2013 kokku 6132.78 eurot (t III kd lk 63). Hageja esitas tõendid enda sissetuleku kohta alates 01.12.2013 keskmiselt suuruses 1014 eurot kuus (t III kd lk 33, 35). Kolleegium ei võta arvesse kummagi vanema igakuiseid kulusid, sest mõlemad peavad tegema sarnaseid kulutusi (eluasemele, toidule, transpordile, sidele jmt) ega muuda oluliselt nende varalise seisundi proportsioone. Lisaks võtab kolleegium arvesse asjaolu, et hagejad elavad igapäevaselt koos emaga, mis tähendab, et kui isal on nüüdsest teada konkreetne rahasumma, mida ta peab igakuiselt oma laste ülalpidamisse panustama, siis ema peab olema valmis kandma mistahes erakorralisi kulusid, mille tekkimist elatise määramisel ei ole võimalik arvestada, kuid mis igapäevases elukorralduses paratamatult ette võivad tulla.
63.Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kostja oli alates 01.12.2013 kuni 31.12.2014 kohustatud maksma elatist järgmiselt: 433.43-st 65%=281.73 eurot kuus H-le ja 381.67-st 65%=248.09 eurot H-O-le. Alates 01.01.2015 vastavalt 407.61-st 65%=264.95 eurot H-le ja 355.85-st 65%=231.30 eurot H-O-le.
64.Eeltoodust tulenevalt ja arvestades kostja poolt alates 01.12.2013 tegelikult tasutut, tuleb H kasuks täiendavalt välja mõista seisuga 31.03.2015 (16 kuud) vähemtasutud elatis järgmise arvestuse alusel: (13x281.73)+(3x264.95)+ühekordselt mööbli eest 346.05– (1x160)–(12x177.50)–(3x200)=1913.39 eurot.
65.Eeltoodust tulenevalt ja arvestades kostja poolt alates 01.12.2013 tegelikult tasutut, tuleb H-O kasuks täiendavalt välja mõista seisuga 31.03.2015 (16 kuud) vähemtasutud elatis järgmise arvestuse alusel: (13x248.09)+(3x231.30)+ühekordselt mööbli eest 62–(1x160)– (12x177.50)–(3x200)=935.07 eurot.
66.Kohtuotsuse täidetavuse huvides mõistab kolleegium elatise välja kahes osas: 1) ühekordse summana võlgnevuse seisuga 31.03.2015 kummalegi hagejale ja 2) igakuise elatise alates 01.04.2015 kummalegi hagejale kuni nende täisealiseks saamiseni. Eeltoodust tulevalt tuleb kostjal hüvitada H-le elatise võlgnevus perioodi 01.09.2013 kuni 31.03.2015 eest summas 307.66+1913.39=2221.05 eurot ja H-O-le 230.02+1094.07=1324.09 eurot. Alates 01.04.2015 tuleb kostjal tasuda igakuiselt H-le 264.95 eurot ja H-O-le 231.30 eurot.
67.Tulevikus laste vajaduste vm elatise määramisel tähtsust omavate asjaolude muutumisel on huvitatud poolel TsMS § 459 alusel õigus pöörduda kohtusse igakuiste maksete suuruse muutmiseks. Kohtu poolt igakuise elatise suuruse määramise järgselt ei ole kostjal kohustust teha kulutusi hagejate ülalpidamisele määratud rahasummat ületavas ulatuses.
68.Mõlemad pooled esitasid taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kolleegium on seisukohal, et taotlused rahuldamisele ei kuulu. TsMS § 50 lõike 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama toimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus, et kostja hakkas hagejatele vabatahtlikult elatist maksma novembris 2013, tasudes tagantjärgi ka oktoobri 2013 eest seaduses ettenähtud minimaalses suuruses, ning et septembrikuus 2013 vastavat ülekannet kostja hagejate emale ei teinud. Kas ja kuidas oli elatise maksmise aeg täpsemalt ajaliselt seotud kostja lahkumisega poolte ühisest kodust, asja lahendamisel tähtsust ei oma. PKS § 100 lõige 2 ei välista elatise väljamõistmist vanemalt, kelle juures laps elab (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-160-12 punkt 15).
69.Kuna ka ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb hagi rahuldatuks osaliselt, ei näe kolleegium alust muuta maakohtu otsustust jaotada menetluskulud selliselt, et kummagi poole kulud jäävad tema enda kanda. Samas tuleb muuta otsustuse põhjendust, sest viide TsMS § 164 lõikele 1 ei ole asjakohane. Ülalpidamisasi ei ole hagiline abieluasi, milles menetluskulude jaotust reguleerib TsMS § 164 lõige 1. Selliseks asjaks on vastavalt TsMS § 102 lõikele 1 nt abielu lahutamine jmt. Käesolevas asjas on tegemist ülalpidamisasjaga TsMS § 103 lõike 4 mõttes, mille puhul menetluskulude jaotusele kohalduvad TsMS-i 18. peatüki 4.jao üldnormid ja § 164 lõige 3 erinormina. Kuna käesolev vaidlus ei ole kostja poolt põhjustatud seetõttu, et ei oleks andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta, siis erinormi rakendamiseks alus puudub ja maakohtus kantud menetluskulud jäävad hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda. Sama sätte alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda, sest mõlemad apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.