Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

soovib R iga aega veeta (s.h nädalavahetusel enda juurde võtta); 3) Jõulud veedab R S T S iga ning aastavahetuse A N iga; 4) Suvel saab R S veeta ühe kuu 2-nädalaste osadena vanaema Õie Sääiliku juures lapse soovi korral. A N pole kunagi takistanud T ja R omavahelist suhtlemist. Varem ei ole T S aktiivselt avaldanud soovi suhelda oma tütrega. Alates 01.02.2014 hakkas T S veetma rohkem aega koos tütrega. A N avaldas lootust, et T S i käitumise muutumine ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse elatise nõude esitamine on ainult kokkusattumus ning just isatunded põhjustasid isa soovi näha oma tütart rohkem. Lapse esindaja arvamuse kohaselt oli tal 16.04.2014 vestlus avaldaja T S iga, mille käigus avaldaja kinnitas, et hetkel ei olnud lapse ema poolt takistusi lapse ja isa omavahelises suhtlemises. Kohtusse pöördumine suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks oli avaldaja sõnul tingitud asjaolust, et lapse ema ähvardab, et takistab või vähendab lapse ja isa suhtlemist kui lapse isa ei maksa igakuiselt elatist. Avaldaja soovib väga säilitada lapsega lähedasi suhteid, osaleda aktiivselt lapse elus ning arvestades, et vanematel võivad tekkida lahkarvamusi, on paikapandud suhtlemiskord eelkõige lapse huvides. Lapse esindaja toetas suhtluskorra kindlaksmääramist vanematevahelise kokkuleppega. Kristiine Linnaosa Valitsus leidis, et pooled peaksid sõlmima kompromissi suhtlemiskorra osas. Mustamäe Linnaosa Valitsus leidis, et T S i väited A N i manipulatsiooni, takistava või keelava hoiaku kohta seoses isa ja R i suhtlemisega on paljasõnalised. Avaldaja poolt suhtlemiskorra kindlaksmääramise ettepanekud, nagu lapse sagedane liikumine vanemate vahel nädala kaupa, ei ole lapse huvides. Lapsele on vaja kindlat kohta elamiseks ja kodutunnet. Seda osa avaldaja nõudest, mille kohaselt laps viibiks vanemate juures nädala kaupa, Mustamäe LOV ei toeta. Samuti on küsitav avaldaja nõue suhtluskorra reguleerimisel osas, mis puudutab kolmandaid isikuid ehk isapoolseid vanavanemaid. Perekonnaseadus sätestab selgelt, et reguleerimisobjektid on laps ja lahus elav vanem, seega antud menetluses lapse ja vanaema suhtlemiskorda menetleda ei ole võimalik. T S peab teostama PKS § 143 lg 1 järgi lapsega isiklikult suhtlema, suhtlusõigust lapse ja vanema vahel ei saa volitada kolmandatele isikutele. A N i avaldus 21.04.2014 esitas A N Harju Maakohtule avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja temale ainuhooldusõiguse üleandmiseks või ainuotsustusõiguse üleandmiseks lapse viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud küsimustes. Avalduse kohaselt A N i ja T S i kooselu jooksul aastani 2009 ja ka pärast seda kuni 2013 keskpaigani T S osales R S i elus väga vähesel määral. T S ei olnud huvitatud R S i käekäigust, välja arvatud lapse koolis käimise koht ja sellega seonduv. T S osales peamiselt lapse kasvatamisel sel viisil, et tasus A N iga ühise eluaseme laenu ja kommunaalkulusid. T S i huvi lapse vastu tekkis siis, kui A N ellu tuli teine inimene, praegune elukaaslane. T S ei arvesta lapse huvidega. R S i elukohajärgseks kooliks on Tallinna Laagna Gümnaasium. Lähtuvalt lapse huvidest, et kool oleks kodu lähedal, et koolitee oleks võimalikult turvaline ning lühike, arutasid ja kaalusid A N ja R S kooli vahetamise üle. A N ja R S leppisid kokku, et R S vahetab kooli alates järgmisest õppeaastast (2014/2015). A N pöördus 22.05.2014 Audentese Erakooli poole kirjaliku avalduse esitamisega, et kustutada laps R S Audentese Erakooli nimekirjast seosest õppima asumisega Tallinna Laagna Gümnaasiumisse. Audentese Erakool keeldus lapse R S i kooli vahetamiseks A N ile dokumente andmast kuna T S pöördus kirjalikult Audentese Erakooli poole ning teatas, et hoolimata lapse ema soovist ei ole tema nõus lapse kooli vahetama. A N leiab, et lapse huve silmas pidades on elukoha lähedal koolis käimine oluline ja vajalik. T S il ei

ole olnud soovi ega võimalust last kooli ja koju igapäevaselt viia. Lapse kooli viimine, saatmine ja koolist koju minemine on olnud peamiselt A N i mure. Jääb arusaamatuks, miks ja mille alusel T S sunnib last käima oma kodukohast nii kaugele kooli. R S i elukohajärgne kool Tallinna Laagna Gümnaasium asub kodunt 0,8 km kaugusel, Audentese Erakool asub kodunt 9 km kaugusel, T S i kodunt 6 km kaugusel. Kuna hooldusõiguse osas on vanemate vahel tõsised erimeelsused, ei ole olukord, kus vanematel on lapse suhtes võrdne hooldusõigus, jätkumine võimalik. A N soovib eelkõige R S i õigusi ja huve kaitsta ning lapse arengut ning heaolu tagada. Seisukohad A N avalduse suhtes T S oli seisukohal, et puudub igasugune õiglane ja aus põhjendus, mille alusel saab eelistada A N i T S ile. Kui vanematel on võrdsed õigused ja kohustused, siis peab vanemaid kohtlema samadel asjaoludel võrdselt. Siinsel juhul puuduvad asjaolud, miks peaks ühte vanemat teisele eelistama. T S leiab, et lapse huvidega enim kooskõlas on vahelduva elukoha mudel. Skandinaaviamaades on jagatud hooldusõigust (vahelduvat elukohta) praktiseerinud juba mitukümmend aastat. See on mudel, mille raames elavad lapsed vahelduvalt võrdselt mõlema vanema juures. Lapse esindaja leidis, et kuna laps elab koos emaga ja edaspidi soovib, et tema peamiseks elukohaks on ema kodu, siis on otstarbekas anda ühise hooldusõiguse teostamisel otsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha määramisel ning tervise ja kooliga seotud küsimustes emale. Arvestades, et lapse vanemate vahel tekivad tihti lahkarvamused lapse elu korraldamisel, siis olukorras, kui laps elab emaga otsustusõigus lapse suhtes elu- ja viibimiskoha määramise ning tervise ja kooliga seotud küsimustes üleandmine lapse emale ei ole lapse huvidega vastuolus ja võimaldab lapse emal operatiivselt otsustada lapsele olulisi asju. Muus osas säilib vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond oli seisukohal, et A N i avalduses taotletav ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja lapse emale otsustusõiguse andmine R S i viibimis- ja elukoha ning tervise- ja haridusküsimuste osas on põhjendatud ja lapse huvides, kuna omavaheliste pingeliste suhete tõttu ei ole vanemad antud küsimusi võimelised ühiselt otsustama. Lapse eest hoolitseb igapäevaselt A N, kes otsustab ka lapse igapäevaelu asju ainuisikuliselt. Põhja-Tallinna Valitsus ei toetanud hooldusõiguse üleandmist A N ile, kuid leidis, et A N ile otsustusõiguse andmine R S i elukoha ja haridusküsimuste osas vastab lapse parimatele huvidele. Esimese astme kohtu määrus 10.12.2014 määrusega jättis Harju Maakohus rahuldamata A N i avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja temale lapse R S ainuhooldusõiguse üleandmiseks. Kohus rahuldas A N avalduse lapse R S i suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja temale ainuotsustusõiguse andmiseks lapse R S viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud küsimustes ja andis A N ile ainuotsustusõiguse lapse R S viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud küsimustes. Kohus rahuldas osaliselt T S i avalduse lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ja määras T S i suhtlemiskorra R S iga kindlaks järgmiselt: 1) R S viibib T S i juures kaks nädalavahetust kuus s.o 2. ja 4. nädalavahetuse. Nimetatud nädalavahetustel võtab T S R S i reedel kas tema kodunt või koolist (peale tunde või huviringe) ja toob koju tagasi pühapäeval hiljemalt kella 20.00-iks; kokkuleppel A N iga võib T S suhelda lapsega ka muul ajal; suvel veedab R S T S iga kokku üks kuu, millest vähemalt kaks järjestikust nädalat; jõulud veedab R S koos T S iga; aastavahetuse veedab R S koos A N iga; muud tähtpäevad veedab R S koos T S iga vastavalt kokkuleppele A N iga; kokkusaamise ärajäämisel mõjuvatel põhjustel tuleb T S il ja A N sellest teineteist e-kirja või telefoni teel

vähemalt kaks päeva ette informeerida; T S ja A N kohustuvad lapse R S iga kohtumiste kokkuleppimisel oma omavahelise suhtlemisel järgima lapse parimaid huvisid ning mitte tegema takistusi teise vanema suhtlemisel lapsega. TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 koosmõjus jättis kohus alaealise esindaja kulu Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohtule esitatud sünnitunnistusest ja rahvastikuregistri väljavõttest nähtub, et T S ja A N on 07.11.2005 sündinud R S i vanemad (tlk 11, 14). R S on tänaseks 9-aastane ja õpib II klassis. Käesoleval hetkel on T S il ja A N il lapse R S i suhtes ühine hooldusõigus. Kohus juhindus määruses perekonnaseaduse (PKS ) § 116 lg-st 1, mille kohaselt on üldjuhul vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanema ja lapse õigustest olulisema osa moodustab hooldusõigus. Hooldusõigus tähendab lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1 ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab mh ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. PKS § 118 lg 1 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. PKS § 145 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad lapsega seotud olulisi asju ühiselt, lg 2 kohaselt on hooldusõigusega vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel alaliselt elab, õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Igapäevaelu asjade otsusutamisena tuleb üldjuhul mõista sellise tavaotsuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta. Kooskõlas PKS §-ga 119, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulistes asjades kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamisel piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, so ilma teise vanemata. Iseenesest saab kohus viidatud sätte alusel anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle). Seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Samuti tugines kohus Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-45-11 väljendatud seisukohale, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Seejuures PKS § 137 järgi võib kumbki vanem taotleda lahuselu korral, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Eelnimetatud sätte alusel saab vanem nõuda ühise hooldusõiguse lõpetamist ja talle ainuhooldusõiguse üleandmist osaliselt, s.o osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigust üksmeeles lapse huvides teostada, mis võib puudutada ka lapse viibimiskoha määramist. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kumma vanema juures laps vanemate lahuselu korral elab, võib kohus viidatud sätte alusel säilitada vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse. Seejuures tuleb aga kohtul arvestada ka seda, et andes ühele vanemale

lapse viibimiskoha määramise õiguse, puudutab see ühtlasi kummagi vanema võimalust teostada lapse suhtes isikuhooldusõigust (last kasvatada ja tema eest hoolitseda). Arvestades asjas esitatud kohalike omavalitsuste seisukohti, lapse esindaja poolt avaldatud ja asja materjalidele lisatud tõendeid, leidis kohus, et A N avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja temale R S i ainuhooldusõiguse üleandmiseks ei ole põhjendatud. Kohus leidis, et lõpetada ühine hooldusõigus ja anda ainuhooldusõigus üle lapse emale A N ile ainuüksi seetõttu, et vanemad ei ole suutelised omavahelist konflikti lapsega suhtlemise osas ja lapse kooli osas mõistlikult lahendama, ei ole lapse huvides. Ühise hooldusõiguse lõpetamine on äärmuslik meede, mida kohtu hinnangul ei ole antud juhul põhjendatud kohaldada. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt lapse isa T S soovib aktiivselt osaleda lapse elus ning ilma mõjuva põhjuseta ei saa teda sellest õigusest ilma jätta. Ühise hooldusõiguse lõpetamist ja A N ile ainuhooldusõiguse andmist ei toetanud ka kohalike omavalitsuste esindajad ja lapse esindaja. Kohus osutab, et ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu vanemate lahuselu korral parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lahus elav vanem. Koostöö eeldab vanemate tihedat ja konfliktivaba suhtlemist ning mõlema vanema tahet hooldusõigust teostada. Samas leidis kohus, et kuna laps R S elab juba viimased 5 aastat koos ema A N iga ja laps ise soovib, et tema elukohaks on ema kodu, siis on põhjendatud A N i avaldus temale ainuotsustusõiguse üleandmiseks lapse viibimiskohaga seotud küsimustes. Kohalike omavalitsuste esindajad ja lapsele määratud esindaja on asunud seisukohale, et T S i avalduses toodud ettepanekud suhtlemiskorra osas ei vasta lapse huvidele. Lasnamäe Linnaosa Valitsus ei toetanud T S i soovi, et R S viibiks tema juures 50% ajast ja leidis, et lapse kolimine ühe vanema juurest teise juurde nädala kaupa ei ole põhjendatud ning ei ole lapse huvides, lapsele on vaja ühte kindlat kohta elamiseks, stabiilsust ja kodutunnet, pidev liikumine kahe elukoha vahel on lapsele nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav. Ka PõhjaTallinna Valitsus ei pidanud R S i kolimist nädala kaupa ühe vanema juurest teise juurde õigeks, leides, et vanema suhe lapsega ei olene koosoldud tundide arvust, vaid selle kvaliteedist, vastastikusest austusest ja usaldusest ning oskusest kuulata ja tähele panna lapse soove ja vajadusi, jättes kõrvale isiklikud soovid lapse kujundamisest oma nägemuse järgi. Lapse esindaja on 28.10.2014 vestelnud R S iga ilma vanemate juuresolekuta. Laps on esindajale väljendanud, et tema kindlaks sooviks on, et jätkuks siiani kehtinud elukorraldus. Sel suvel oli selline elukorraldus, et nädal aega elas laps emaga, seejärel nädal isaga. R S i sõnul selline elukorraldus talle ei meeldinud. Lapse sooviks on, et ta elab ema juures ja veedab isaga aega. R S on Lasnamäe Linnaosa Valitsuse lastekaitse spetsialisti poolt isa T S i kodukülastuse ajal selgitanud, et R ile meeldib aega veeta nii isa kui emaga, elada soovib ta emaga. R S on Põhja-Tallinna Valitsuse ametnikuga vesteldes väitnud, et tal on head suhted nii ema kui isaga ning ta on saanud isaga siiani vabalt kohtuda ning suhelda, talle meeldib siiani kehtinud elukorraldus, mille kohaselt ta elab emaga ning kohtub isaga. Asjatundja Helle Niidu arvamuse kohaselt reaalselt jagatud hooldusõiguse (üks nädal emaga ja üks nädal isaga) õnnestumise eelduseks on vanemate vaheline koostöövalmidus, teineteise austamine, ühise hoolduse eelistamine ja suutlikkus oma emotsioone juhtida. Asjatundja leidis, et lapsest lähtudes poleks ilmselt vahelduva hooldusõiguse rakendamine välistatud, kuid praeguses olukorras näeb asjatundja sellele lahendusele kõige suuremaks takistuseks ema ja isa omavahelise kommunikatsiooni ning usalduse puudumist (tlk 100-101). Kuigi Skandinaaviamaades on jagatud hooldusõigust (vahelduvat elukohta) praktiseeritud juba mitukümmend aastat ja selline hooldusõiguse teostamise viis on seal väga tavaline ja T S

on viidanud mitmele uuringutele, mille kohaselt mitmed teadustööd ja uuringud tõestavad, et jagatud hooldusõigus ei ole lapsele nii traumeeriv kui seda arvatakse, ei nõustunud kohus T S i seisukohaga, et jagatud hooldusõigus (vahelduv elukoht) on lapse R S huvides. Käesoleval juhul elavad R S vanemad A N ja T S lahus juba 5 aastat ja R S on elanud viimased 5 aastat koos emaga, kes on lapsega tegelenud, mänginud, õppinud, viibinud lapsega tema haiguste ajal jne. Ka asjatundja H N arvamusest nähtuvalt on ema ja tütre omavaheline suhe lähedane. Kohus leidis, et 5 aastat pärast vanemate lahku kolimist ja lapse elamist koos emaga ei ole lapse huvides lapse elukorralduse oluline muutmine. Kohtu hinnangul võiks jagatud hooldusõigust (vahelduvat elukohta) kasutada vahetult pärast vanemate lahku minekut, sest laps on sellisel juhul harjunud elama koos mõlema vanemaga. T S on ette heitnud, et A N ega ükski teine menetlusosaline ei ole suutnud põhjendada, miks vahelduv elukoht pole lapse huvides. Samas ei ole kohtu hinnangul T S ise suutnud põhjendada, miks antud juhul 5 aastat pärast vanemate lahkkolimist ja lapse elamist ema juures, vahelduv elukoht on lapse R S huvides. Käesoleval juhul on R S ise korduvalt avaldanud, et ta soovib elada koos ema A N iga. Kuivõrd tegemist on 9 aastase lapsega, siis kohtu hinnangul on põhjendatud arvestada ka lapse sooviga. Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt on põhjendatud anda A N ile ainuotsustusõigus lapse R S i viibimiskoha küsimuses. Kuna lapse R S elukohaks jääb tema ema A N elukoht, siis on kohtu hinnangul põhjendatud, et lapse kooli valiku üle otsustab samuti lapse ema A N. Kuna vanemad ei ole selles küsimuses kokkuleppele jõudnud, on ainuotsustusõiguse andmine A N ile lapse hariduse küsimuses põhjendatud. Arvestades, et lapse vanemate vahel tekivad tihti lahkarvamused lapse elu korraldamisel ning kohus on otsustanud anda lapse emale ainuotsustusõiguse lapse viibimiskohaga seotud küsimustes, siis kohtu hinnangul lapse tervisega seotud küsimustes ainuotsustusõiguse üleandmine lapse emale ei ole lapse huvidega vastuolus ja võimaldab lapse emal operatiivselt otsustada lapse tervisega seotud küsimusi. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus rahuldamata A N avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja temale lapse R S suhtes ainuhooldusõiguse üleandmiseks ning rahuldas A N i avalduse lõpetada R S i ühine hooldusõigus ja anda A N ile ainuotsustusõigus lapse R S viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud küsimustes. Ülejäänud küsimustes jääb A N ile ja T S ile ühine hooldusõigus. Seoses avaldaja avaldusega lapsega suhtluskorra kindlaksmääramiseks märkis kohus, et lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise graafiku alus on kooskõlas lapse huvidega ja tagab isa suhtlemisõiguse ja võimaldab emal korraldada oma tegemisi. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Samuti märkis kohus, et T S i ja R S i suhtlemiskorra kindlaksmääramisel lähtub kohus nii T S i kui A N esitatust, lapse esindaja ja kohalike omavalitsuste esindajate arvamusest, kohtuistungil arutatust ja lapse huvidest. Riigikohus on oma 3-2-1-45-11 lahendis märkinud, et PKS § 143 lg 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning PKS § 145 lg 4 järgi on tal üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Määruskaebus 29.12.2014 esitatud määruskaebuses palub avaldaja T S tühistada Harju Maakohtu 10.12.2014 määruse ja teha uue määruse, millega rahuldada T S i avaldus ja määrata kindlaks T S i ja A N i suhtlemiskord R S iga selliselt, et R S viibib T S i ja A N juures kahenädalaste intervallide kaupa. Avaldaja T S palub jätta rahuldamata A N i avalduse ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks R S i hariduse, tervise ja viibimiskoha osas. Menetluskulud palub T S jätta A N kanda. T S peab iganenud mõttemalliks arusaama, mille kohaselt peab laps igal juhul ühe vanemaga püsivalt koos elama ning teise vanemaga suhtlema mõnel harval nädalavahetusel või riiklike pühade ajal. T S viitas esimese astme menetluses mitmetele teadusuuringutele, mille kohaselt ei ole selline arusaam vastunäidustatud üheski läänelikus ühiskonnas. Maakohus ei lükanud eluliselt usutavalt või objektiivselt põhjendatult ümber ühtegi T S i poolt esitatud teadusliku uurimistöö tulemust. T S rõhutab, et maakohus välistas nn vahelduva elukoha asjaoludel, mille kohta maakohus asjatundjalt eriteadmistele tuginevat arvamust ei küsinudki. Seega on juba ainuüksi asjatundja arvamuse piiridest väljumine ja lapse huvide sedastamine oletuste pinnalt oluline menetluslik rikkumine, mis on toonud kaasa sisult ebaõige lahendi. Väär on maakohtu väide, et T S pole põhjendanud, miks nn vahelduv elukoht on lapse huvides. T S on 21.11.2014 menetlusdokumendis põhjalikult analüüsinud teadusuuringuid, mis kinnitavad nn vahelduva elukoha sobivust ja põhjendatust lapse arengu seisukohalt. Järelikult on maakohtu vastav väide selgelt otsitud iseloomuga. Maakohus ei ole käsitlenud T S i 21.11.2014 menetlusdokumendi väiteid selle kohta, et A N i soovimatus T S iga leppimiseks ja perenõustaja abi kasutamiseks ei saa anda A N ile eelist suhtlemiskorra paikapanemisel või ühise hooldusõiguse osalisel lõpetamisel. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas on last puudutavate otsuste tegemine takistatud T S ist tulenevatel asjaoludel. T S leiab, et lahus elamise väide oleks aktsepteeritav olukorras, kus lapse ja T S i emotsionaalne side ja lähedus oleksid täielikult lahus elatud aja jooksul katkenud ning emotsionaalse sideme taastamine oleks äärmiselt ajamahukas. Praegusel juhul on aga nii asjatundja, kooli kui ka A N enda sõnadega kinnitust leidnud, et isegi selle aasta suvel elas laps pikema perioodi vältel T S i juures ning see ei olnud lapse huvidega vastuolus. T S leiab, et vastupidiselt on mõlema vanemaga koos elamine hea lapse arengule. Ka asjatundja H N leidis, et T S i soovitav suhtlemiskord ei oleks lapse huvidega vastuolus, kuid eeldab vanemate koostööd. Seega on maakohtu väide, et lapse elukorralduse muutmine (vahelduva elukoha juurutamine) on lapse huvidega vastuolus, täielikus vastuolus asjatundja H N i arvamusega. T S peab põhjendamatuks kohtu hoiakut, et kui vanemad ei jõua lapsega seotud küsimustes kokkuleppele, tuleb eelistada mingil arusaamatul ja objektiivselt põhjendamatul põhjusel lapsega seni koos elanud vanemat. PKS § 116 lg-s 1 sätestatud vanemate võrdsete õiguste reeglist kõrvalekaldumiseks peavad esinema mõjuvad põhjused, mida praegusel juhul kohtu ette toodud ei ole. Lisaks leiab T S, et maakohus jättis meelevaldselt protokollimata A N i väite, et laps ei ole pädev otsustama koolivormi üle, kuid on pädev otsustama elukoha üle. Nimetatud väite teadlik kõrvalejätmine viis sisult väära kohtulahendini. Väite protokollimata jätmine andis T S i hinnangul maakohtule võimaluse põhjendada T S i soovitud suhtlemiskorra sobimatust lapse väljendatud sooviga elada püsivalt koos A N iga. T S leiab, et kui lapse arvamust saaks sellisel viisil otsustada, poleks lapse soovide ja huvide väljaselgitamise eesmärgil asjatundja arvamuse küsimine üldse vajalik. T S leiab, et kohus on seotud suhtlemiskorra kindlaksmääramisel asjatundja arvamuses väljendatud seisukohtadega ning teiste isikute (eelkõige asja lahendist huvitatud isikute) oletuslikke ja meelevaldseid seisukohti ei ole võimalik asjatundja arvamusest kõrgemale seada. Olgugi et mitmes T S i viidatud uurimistöös on üheselt mõistetavalt konstanteeritud, et lapselt ei tohi küsida, kumma vanema juures ta elada soovib, tugines maakohus arusaamatult just lapse enda soovile. Seega on maakohtu poolt lapse vastusega arvestamine nii formaalselt kui ka materiaalselt põhjendamatu ja õigusvastane. Samuti peab T S mitteaktsepteeritavaks lapse esindaja ja KOV spetsialistide

käitumist, kus nad küsisid lapse arvamust selle kohta, kellega ta püsivalt elada tahab. Arvestades asjatundja H N i arvamust kogumis eriteadmistele tugineva teabega, nähtub, et T S i välja pakutud suhtlemiskord on põhjendatud ja võimalik. A N soovib panna lapse õppima Laagna gümnaasiumi vaid viimase koduläheduse põhjusel, muid sisukaid argumente ta välja toonud ei ole. Pooled pole saanud sisulise diskussiooni puudumise tõttu muid variante isegi mitte kaaluda. T S on seisukohal, et A N soovimatus teisi variante kaaluda või arutada ei saa olla aluseks talle kooli valimise osas ainuotsustusõiguse andmiseks. Sama kehtib ka tervise ja viibimiskoha osas. T S jääb selles osas esimeses astmes esitatud argumentide juurde. Vastused määruskaebusele A N palus jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud T S i kanda. Lapsele määratud esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata, leides, et puudub alus maakohut määruse tühistamiseks. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond oli seisukohal, et T S i määruskaebus ei ole põhjendatud, leides muu hulgas, et lapse eest hoolitseb igapäevaselt A N, kes otsustab ka lapse igapäevaelu asju ainuisikuliselt. Põhja-Tallinna Valitsus märkis, et jääb oma seisukohtade juurde ja leiab, et maakohtu määrus on põhjendatud ja vastab lapse parimatele huvidele. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 10.12.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust selle muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses sisalduvad väited ei aita kaasa vaidluse lahendamisele lapse huvides. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et PKS § 116 lg-s 1 sätestatud vanemate võrdsete õiguste reeglist kõrvalekaldumiseks peavad esinema mõjuvad põhjused, mida praegusel juhul kohtu ette toodud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul peab kaebaja arvestama, et hoolimata PKS §-s 116 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest, ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja kasvatamise õigust nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-13-07 p 32). Seejuures peab suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab lapse huvidele ja tagab lapsele Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga.

Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul on maakohus asjaolusid kogumis hinnates õigesti leidnud, et T S i poolt taotletud jagatud hooldusõigus (vahelduv elukoht) ei ole lapse huvides, arvestades, et lapse vanemad on elanud lahus juba 5 aastat, millise aja jooksul on laps elanud koos emaga. Seejuures on maakohus põhjendatult võtnud arvesse ka lapse soovi elada koos emaga. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt on lapse soovile tuginemine põhjendamatu ja õigusvastane, ei ole kooskõlas seadusega. TsMS § 5521 lg-st 1 tulenevalt kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult ja võib ära kuulata ka noorema lapse. Nimetatud sätte alusel peab kohus ka lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise otsustamisel lähtuma lapse huvidest, arvestades seejuures ka lapse soovi. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas lapse huvidest lähtuva otsustuse tegemisel on maakohus õigesti arvestanud 9-aatase kui piisava arusaamisvõimega lapse sooviga senise elukorralduse jätkamiseks. Määruskaebuses esile toodud A N hinnangud selle osas, et laps ei ole pädev otsustama uue koolivormi vajalikkuse üle, ei võimalda asuda seisukohale, et lapse sooviga enda elukoha osas arvestamine ei olnud vajalik ega anna alust lapse selgelt väljendatud soovis kahelda. Lisaks lapse soovist lähtumisele on käesolevas asjas kaebaja poolt pakutud vahelduva hooldusõiguse takistuseks vanemate vahelise kommunikatsiooni ning usalduse puudumine. Ringkonnakohus toetab asjatundja H N i seisukohta, mille kohaselt eeldab kaebaja poolt taotletud suhtlemiskord, mille kohaselt elab laps kummagi vanema juures nädala kaupa, vanemate vahelist tihedat ja konfliktivaba suhtlemist, mis praeguses olukorras puudub. Vastuseks määruskaebuse väidetele, mille kohaselt kinnitavad kaebaja 21.11.2014 menetlusdokumendis põhjalikult analüüsitud teadusuuringud nn vahelduva elukoha sobivust ja põhjendatust lapse arengu seisukohalt, märgib ringkonnakohus, et kaebaja poolt viidatud uuringute järeldusi vahelduva elukoha sobivusest laste arengu seisukohalt ei saa üle kanda konkreetsele vaidlusele, kuivõrd see, kuidas lapsega suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub siiski iga konkreetse asja eripäradest. Lapse huve silmas pidava suhtlemiskorra kindlaksmääramisel lähtub kohus lisaks menetlusosaliste vastavatele ettepanekutele ka konkreetse lapse huvidest ning teistes riikides teostatud üldised uuringud jagatud hooldusõiguse osas ei saa mõjutada kohtu sellekohast otsustust. Alusetud on kaebaja viited sellele nagu oleks lapse viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud küsimustes ainuotsustusõiguse andmine tingitud A N soovimatusest sisuliselt kaaluda ja arutada teisi variante. Asja materjalidest nähtuvalt on avalduse esitamine ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja eelnimetatud küsimustes ainuotsustusõiguse andmiseks A N ile tingitud vanemate vahelistest lahkarvamustest lapse elu korraldamisel. Kuivõrd vanemad ei ole ühist hooldusõigust teostades jõudnud kokkuleppele lapse elukoha ja kooli osas, on maakohus vaidlustatud määruses toodud põhjendustel õigesti otsustanud anda ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha ja hariduse osas A N ile. Tulenevalt asjaolust, et lapse viibimiskoha määramise õiguse andmine üksnes lapse emale omakorda mõjutab vanemate võimalust last kasvatada ja tema eest hoolitseda, siis on maakohus põhjendatult jätnud ka lapse tervisega seotud küsimused lapse ema otsustada. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda.

allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.