Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 27.02.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-14-990/74
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine
Menetlusliik: Hagita menetlus
Kuulutamise aeg: 27.02.2015
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 5496

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Ülle Jänes ja Iko Nõmm

Määruse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2015. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-990

Tsiviilasi

KR avaldus AI-lt lapse RI-i isikuhooldusõiguse äravõtmiseks, alternatiivselt, lapse ainuhooldusõiguse KR-le üleandmiseks AI-i avaldus KR-lt lapse RI-i isikuhooldusõiguse äravõtmiseks ning lapse ja KR suhtluskorra määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 17.10.2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

KR määruskaebus

Menetlusosalised esindajad

ja

isik KR (isikukood nende Avaldaja/puudutatud XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX XXX X,

XXXXX XXXXXX)

Avaldaja/puudutatud isik AI (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX X, XXXXX XXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Peep Rajavere Puudutatud isik laps RI (isikukood XXXXXXXXXXX, registrisse kantud elukoht XXXX X, XXXXX XXXXXXXX), esindaja määratud korras vandeadvokaat Urmas Kukk Eestkosteasutused Haapsalu Linnavalitsus ja Maardu Linnavalitsus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

Jätta Pärnu Maakohtu 17.10.2014. a määrus muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta KR kanda, v.a lapse määratud korras esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. Kohtumääruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Sarnased lahendid

Perekonnaõigus

2.Avalduse ja selle täienduste kohaselt sündis KR-l ja AI-il XX.XX.XXXX. a ühine laps RI. Harju Maakohtu 06.02.2012. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-57927 sõlmisid vanemad kompromissi R hooldusõiguse suhtes ja AI sai õiguse otsustada lapse viibimiskoha, lasteaia ja kooli valiku üle. Alates kompromissi sõlmimisest on AI igakülgselt eiranud lapse heaolu ja huvisid. 07.02.2012. a lapse kolimisel isa juurde keeldus isa kaasa võtmast lapse loomi ja akvaariumi. Ema ei nõustunud seetõttu last isale andma. Lapse isa ei ole vastutusvõimeline lapsevanem, kes arvestaks lapse soovide ja vajadustega, mis oli aga kompromissi sõlmimise eelduseks. Eeltoodu tõttu 09.02.2012. a lapse ema taganes sõlmitud kompromissist. R astus 01.09.2013. a XXXXXX XXXXXXXXXXXXXXX 1. klassi, kus ta õppis kuni isal õnnestus laps 27.09.2013. a koolist koos kohtutäituri ja politseiga ära viia. Seejärel viibis laps isa juures, õppides XXXXXXXX XXXXX XXXXXXXX 1. klassis kuni viimase koolivaheaja alguseni. Selle aja sees helistas laps korduvalt koju ja palus, et ta saaks koju tagasi tulla ning avaldas, et ta ei taha rohkem Haapsalus olla. Laps kaebas, et isa elukaaslane lööb teda vastu pead, karjub tema peale ja räägib ropusti, samuti jätab isa teda üksi koju ja kui ta isa ning tema elukaaslast äratamas käib, siis tihtipeale nad ei tõuse üles. Tsiviilasja 2-13-19728 menetluses on last 2013. a detsembris külastanud ka Haapsalu lastekaitsetöötaja, kellele R samuti kinnitas, et tahab koju ja tunneb puudust oma loomadest. Lapse isa ei suhtu adekvaatselt lapse kasvatamisse. Nii on isa varasemalt, olles teadlik, et kokkulepet lapse elukoha osas ei ole, öelnud üles lapse lasteaiakoha Tallinnas. Isa tegevus tekitas lapsele tõsise trauma sõprade kaotuse läbi. Isa manipuleerib lapsega, lubades osta talle asju ja viia reisile. 2011. a suvel, kui laps viibis isa juures, ei viinud isa last taastusravisse. Kuigi varasemalt on Haapsalu Linnavalitsus kirjeldanud isa eluaset kui eakohast ja lapsele sobilikku elupinda, siis novembris 2013. a tehtud piltidelt lapse toast, majast ja hoovist on näha, et see nii ei ole.

5.Avalduse ja selle täienduste kohaselt otsustati Harju Maakohtu 06.02.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-57927 sisuliselt seda, et laps jääb isa juurde elama. Haapsalu Linnavalitsuse lastekaitsetöötaja vahendusel sõlmiti 11.05.2012. a vanemate vahel lapsega suhtlemiskord, mille kohaselt oli lapse emal alates 11.05.2012. a õigus võtta laps R igal paaritul nädalavahetusel enda juurde. Lapse ema sai lapse selle kokkuleppe alusel 11.05.2012. a enda juurde külla ega viinud last suhtluskorra lõpul 13.05.2012. a isa juurde tagasi. Lapse ema saatis 12.05.2012. a lapse isale, kellel on kehtiva kohtumääruse alusel ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha suhtes, e-kirja, milles teatas, et tühistab ühepoolselt 11.05.2012. a sõlmitud kokkuleppe ja kohtuliku kompromissi ega anna last isale tagasi. AI pöördus nii perioodil 12.05.2012. a - 26.09.2013. a kui ka pärast 02.01.2014. a lapse ema poole korduvalt e-kirjadega, nõudes lapse koju toomist, kuid lapse ema on lapse koju toomisest keeldunud ning tema vastustest nähtub, et ta ei tunnista kohtumäärust lapse hooldusõiguse asjas. Kogu nimetatud 1 aasta ja 4 kuud väldanud perioodil ei võimaldanud lapse ema lapsel suhelda isaga isa juures. Haapsalu Linnavalitsuse arvamusest ning vestluskokkuvõttest nähtub, et R hoolib ja armastab mõlemat oma vanemat. Sellest ehk enda lapse tunnetest hoolimata on lapse ema alates 11.05.2012. a jätnud R ilma võimalusest vahenditult suhelda isaga. Laps oli õiguste rikkumise alguses alles 6 aastane ja olukord, kus ta ei saanud väga pikka aega oma isaga vahetult suhelda, tegi talle vaieldamatult hingelist valu. Lapse ema on lapse suhtes alates 2012. kevadest oma vanemaõigusi teostades arvestanud ainult oma 06.02.2012. a kohtumäärusest riivatud uhkusega ega ole mõelnud, milliseid üleelamisi põhjustab see lapsele. Suhtlusõiguse rikkumisega kaasnes lapse vaimse heaolu kahjustamine. Samuti kahjustas lapse ema R vaimset heaolu ja vaimset tervist, kui ta ei võimaldanud R-l käia ajavahemikul 01.09.2012. a - 05.07.2013. a lasteaias. Otsustusõigus lapse lasteaiakoha valiku suhtes kuulub 06.02.2012. a kohtumääruse alusel AI-ile ja R-l oli lasteaiakoht Haapsalu lasteaias ja R ei käinud seal ajal, mil ema teda õigusvastaselt enda elukohas kinni pidas. Sellega jäi R ilma võimalusest suhelda teiste endaealiste lastega, ta ei omandanud seetõttu kooliks vajalikke sotsiaalseid oskusi indiviidi toimimiseks kollektiivis. Sotsiaalsete oskuste mahajäämus raskendas õpingute algust koolis. Kuna viimane aasta lasteaias on ühtlasi ettevalmistus õppetööks koolis, siis on ema kahjustanud lapse vaimset heaolu ka sellega, et lapse

ettevalmistus esimeseks klassiks oli nõrgem kui tema eakaaslastel. Nagu nähtub 22.01.2014. a vastuse lisana esitatud XXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXX väljastatud iseloomustusest, oli R koolieelne ettevalmistus väga halb - eesti keeles oli probleem häälikute järjekorraga, laps ei tundnud kõiki tähti, oli mure sõnade kokku lugemisega, laps oli käeliselt väga nõrk ning kehaline liikumine väga arglik ja ettevaatlik. See tähendab, et laps oli aastatel 2012-2013 kooliminekuks sisuliselt ette valmistamata. Nagu võib järeldada algkooli iseloomustust, ei taganud lapse ema samal ajal lapse ettevalmistust kooliks Maardus. Samuti ohustas lapse ema ajavahemikul 12.05.2012. a - 26.09.2013. a lapse füüsilist heaolu ehk tervist. Laps põeb haigust: spastiline parapleegia, mis väljendub liigeste kanguses (mille tõttu ei ole laps teiste omaealistega võrdväärselt füüsiliselt tugev ja osav) ja oli seetõttu aprillis 2012. a suunatud ravile Haapsalu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse. Taastusraviks oli määratud ravivõimlemine, kuid ravi jäi pooleli lapse õigusvastase kinnipidamise tõttu alates 12.05.2012. a. Neuroloog soovitas tungivalt taastusraviks lapsega ujumas käimist ja ka seda ei ole isa lapsega lapse õigusvastase kinnipidamise tõttu teha saanud. Samuti olid pooleli logopeedi seansid ja ka laste psühholoogi vastuvõtud. Laste psühholoogi vastuvõtud olid R-le vajalikud, sest vanemate halvad suhted ja konfliktide provotseerimine ema poolt kahjustasid lapse vaimset heaolu. R oli ema juures tervishoiu osas halvasti hooldatud ja peale lapse üleandmist septembris 2013 selgus, et lapse hambad olid ema juures hooletusse jäetud ja katkised. Lapse elamine isa juures ei kahjusta lapse füüsilist ega vaimset heaolu. R-l on isa juures oma sisustatud tuba kõigi mugavustega majas, st lapse vajadusele vastav eluase; R-l on õpikoht XXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXX ehk võimalus omandada kooliharidust, kus R on käinud alates 27.09.2014. a, ja R neuroloogiline taastusravi, logopeedi vastuvõtud ja psühholoogi vastuvõtud on korraldatud ja toimuvad Haapsalus. Lapse ema väide, et isa ohustab lapse heaolu, takistades hariduse põhiõiguse teostamist sellega, et ei nõustu R kooli vahetusega, et laps saaks õppima hakata Tallinnas, on vastuolus kohtumäärusega kindlaks määratud hooldusõigusega. Vastavalt Harju Maakohtu 06.02.2012. a määrusele kuulub otsustusõigus määrata RI-i viibimiskohta ja koolivalikut AI-ile. Samuti on isa tegelenud R tervisega. Peale R üleandmist viis isa R-ga lõpule kõik ema alustatud ravikuurid ja alustas lapse ravi Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsiooni Keskuses. R käis Neuroloogilise Rehabilitatsiooni keskuses ambulatoorsel ravil perioodil 09.10.2013. a 08.11.2013. a. Lisaks läbis R kõnniteraapia analüüsi ja sai põhjaliku diagnoosi seljakõveruse põhjusele. R vajab jalgade erineva pikkuse kompensatsiooniks vasakule jalale tallakõrgendust. Sellega käima hakkamiseks ilma, et selgrookõverus ei süveneks, leppis isa kokku uue raviseansi 2014. a jaanuarist. R pidi minema 6. jaanuaril Neuroloogiakeskusesse vastuvõtule ja uued füsioteraapia ajad kirja panema. See on jäänud toimumata, kuna ema ei toonud last Haapsallu tagasi. Lisaks soovitati terapeutide poolt R-le pidevat trenni (eriti ujumist). Septembrist kuni aasta lõpuni käis R 2 korda nädalas ujumistrennis, mis jätkub ka sellel aastal. Samuti käis R ajal, kui ta elas isa juures, kolmel korral hambaarstil ning auklikud hambad parandati. Lapse füüsilist tervist ei ole alates 26.09.2013. a, see on ajast, mil R on elanud isa juures, mitte ühelgi korral ohtu seatud. Kuna isa kodu ehitustööd ei ole täielikult lõppenud, siis on tõepoolest krundile ladustatud ka ehitusmaterjale, kuid neist ei ole sündinud halba – R-le on keelatud nende otsas ronimine ja selgitatud sellega kaasnevaid ohte ning R on isa sõna kuulanud. Hoovis oli ka ajutise kaanega kaev, kuid kaas oli piisavalt toekas, et last kanda. Oktoobris asendati ajutine kaas korraliku kaanega. Hoolimata sellest, et elamus on mõnede ruumide viimistlustööd

Avaldaja KR on veendunud, et lapse heaolu ja huvid on saanud lapse isa AI-i tegevuse tulemusena kahjustatud, kuna isa ei lubanud lapsel Haapsallu kolimisel kaasa võtta akvaariumi ja loomi. Ema on isale ette heitnud vastutustundetut käitumist, sest isa on üles öelnud lasteaiakoha Tallinnas, mis kogumis elukoha vahetusega on põhjustanud lapsele tõsise trauma sõprade kaotuse näol, ning määravaks asjaoluks lapse huvide kahjustamisel on asjaolu, et isa ei luba last Tallinnas koolis käia. Antud juhul tuleb aga arvestada asjaoluga, et vanemate vahel on 06.02.2012. a sõlmitud kompromiss tsiviilasjas nr 2-10-57927, millega otsustusõigus lapse RIi viibimiskoha, lasteaia- ja koolivaliku suhtes on lapse isal AI-il. Nimetatud kompromissi kinnitas Harju Maakohus 06.02.2012. a, mis on jõustunud 13.03.2012. a. Ka hilisemas vaidluses teises tsiviilasjas nr 2-13-19728 on Tallinna Ringkonnakohus 03.12.2013. a leidnud, et kohtu kinnitatud kompromiss on kehtiv, ning rahuldas AI-i taotluse lapse väljaandmise nõudes, mis on korduvalt sundtäidetav. Seega on lapse isal õigus nõuda sundtäitmist, millega laps RI-i toodaks sundkorras Haapsallu isa juurde, kus ta saaks jätkata õpinguid oma elukohas XXXXXXXX XXXXX XXXXXXXX. Asjaolu, et lapsel ei võimaldatud isa elukohta kaasa võtta akvaariumi ja täiskasvanud bernhardiini tõugu koera, ei ole teguriks, mis lapse heaolu oluliselt ja kestvalt mõjutaks. Tuleb arvestada sellega, et nimetatud asjad olid seotud lapse ema elukohaga, mistõttu ei olnud mõistlik eeldada, et need tuleb isa juurde viia. Lapse ema on aga ise korduvalt eiranud kohtu poolt vanemate vahel reguleeritud lapse hooldusõiguse muutusi, seetõttu ei ole KR etteheited AI-i suhtes viimase poolt oma õiguse realiseerimisel kuidagi põhjendatud. Avaldaja AI palub KR-lt lapse isikuhoolduse äravõtmist, sest lapse ema on 06.02.2012. a kohtumäärusega kindlaks määratud lapse hooldusõigust süstemaatiliselt rikkunud ja sellega lapse vaimset ning füüsilist heaolu kahjustanud. Asjas ei ole vaidlust selles, et lapse ema ei tunnista kohtu määratud lapse hooldusõiguse jaotust, teatades 12.05.2012. a e-kirjas lapse isale, et taganeb ühepoolselt sõlmitud kompromissist. Kõiki lapse hooldusõiguse küsimust puudutavaid kohtuasju ilmestab lapse ema soovimatus alluda kohtu määratud korrale ja lapse ema on ka käesoleva tsiviilasja kohtuistungil kohtule mõista andnud, et peab kohtumäärusest kinni, kui see talle sobib. KR vajakajäämised õiguskuulekal käitumisel ei ole aga PKS § 135 lg 2 tähenduses piisav alus, et emalt lapse isikuhooldus täielikult ära võtta. Vanemalt lapse suhtes isiku- ja varahooldusõiguse täielik äravõtmine on siiski äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks (RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 15). Vanema õiguste äravõtmise tagajärjeks on see, et isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ja kahjustab oma tegevusega lapse huve. Õiged ei ole avaldajate väited, et vanematest lähtuks oht lapsele. Lapse ema on kohtule esitatud avalduses märkinud, et isa ei ole viinud last silmaarsti juurde ega taastusravile, mööndes, et lapse isa on seda lõpuks meelde tuletamise peale siiski teinud. Samuti on lapse ema teinud isa elukohast fotosid, väites, et lapse isa elukoht sarnaneb prügimäega. Esitatud fotodelt nähtub, et tegemist on pooleli oleva maja remonttöödega, mida kinnitab 07.10.2011. a Haapsalu Linnavalitsuse lastekaitsespetsialisti kodukülastusakt, millest ei saa teha järeldust, et laps oleks isa elukohas aia äärde ladustatud ehitusmaterjalide tõttu kuidagi ohustatud. Lapse isa poolt 16.01.2013. a kohtule esitatud fotodelt ei nähtu enam ladustatud ehitusmaterjali, mis kinnitab, et tegemist on korraliku koduga. Kohtule lapse ema poolt edastatud fotod, millel on väidetavalt isa elukoht, on tõendina kõlbmatud, sest nendelt nähtuv on niivõrd hägune, mis ei haaku kontekstiga, kuhu lapse ema üritab pildil oletatava sobitada. Puuduvad andmed selle kohta, et AI oleks olnud hoolimatu lapse tervise suhtes, olukorda, mis oleks nõudnud kiiret sekkumist lapse elu- ja tervisekahjustamise vältimiseks, millele ei oleks järgnenud isa tegutsemist, ei ole olnud. Kohtule esitatud e-kirjavahetusest ema ja isa ning Haapsalu Linnavalitsuse lastekaitsespetsialisti vahel nähtub, et laps on saanud vajalikud raviprotseduurid ja käinud arsti

vastuvõtul. Arsti vastuvõtul käimist tõendab seejuures Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse tervisekaart (I kd, tl 220-225). Seega on AI lapse eest hoolt kandnud ja ei ole tema heaolu millegagi ohustanud. Sarnaseid etteheited on teinud lapse isa ka ema suhtes, leides, et KR kahjustab RI-i vaimset heaolu ja tema hariduse põhiõigust. RI-i ei ole saanud käia 01.09.2012. a kuni 05.07.2013. a lasteaias, mille tõttu oli lapse ettevalmistus esimeseks klassiks nõrgem kui tema eakaaslastel. Seisuga 09.04.2014. a puudus RI-i koolist III veerandil 214 tundi ja IV veerandil 44 tundi. Ajavahemikul 12.05.2012. a kuni 26.09.2013. a oli lapse isa hinnangul häiritud lapse füüsiline heaolu ja tervis, kui ema tegevuse tõttu ei saanud laps käia taastusravil ega psühholoogi vastuvõtul. Samuti leiab lapse isa, et laps on jäetud järelevalveta, sest last on ema juures viibimise ajal rünnanud koer ja 2013. a augustis kukkus laps nii, et sellega kaasnes peapõrutus. Nimetatud asjaoludest ei nähtu lapse ohtu seadmist, mis tingiks vajaduse lapse emalt isikuhooldusõiguse äravõtmiseks. Kohtule esitatud arvukatest e-kirjadest nähtuvad vastastikused süüdistused lapse ravivõimaluste ahendamise pärast. Puudub vaidlus, et laps on vajanud ravi, mida on mõlemad vanemad üritanud tagada ajal, kui on lapsega koos elanud. Suutmatus omavahel kokkuleppele jõuda on viinud selleni, et ühe vanema juures alustatud ravi ei ole jõutud lõpule viia. Vanemate käitumisest tervikuna ei nähtu siiski lapse suhtes hoolimatust, mis teda ohtu seaks. Põhjendatud on aga etteheide, mille järgi on lapse ema jätnud lapse võimaluseta täita koolikohustust, mis on viinud selleni, et laps on jäänud klassikursust kordama. Ema seletuse kohaselt on ta last õpetanud kodus ning laps on saanud haridust nn „Kiisu koolis“. Lapse ema keeldus kohtuistungil kooli kohta andmete esitamisest, samuti ei ole võimalik nimetatud kooli kohta saada andmeid avalikest andmebaasidest. Asjaolu, et lapse haridustase ei võimaldanud teda viia järgmisesse klassi edasi, viitab ilmselgelt asjaolule, et laps ei ole ema juures kooliharidust omandanud. Nimetatu ei ole aga aluseks KR suhtes isikuhooldusõiguse ära võtmiseks. Ohu lapse edasisele hariduse omandamisele saab kõrvaldada ka teisiti, sest tulenevalt Harju Maakohtu 06.02.2012. a määrusest on lapse isal õigus ja ka sellest tulenev kohustus teha valikuid lapse kooli valikul. 01.09.2014. a esitas lapse ema taotluse, mille järgi juhul, kui kohus ei pea vajalikuks ja võimalikuks AI-lt isikuhooldusõigust ära võtta, siis alternatiivselt tuleks KR-le üle anda RI-i ainuhooldusõigus. Kohus määrab vanema avalduse alusel, kas ja kuidas hooldusõigust kas täielikult või osaliselt lõpetatakse või üle antakse (PKS § 137 ja § 138). Tegemist on kohtu poolt vanema hooldusõiguse kujundamisega ja pärast kohtumääruse jõustumist saab ümberkujundatud hooldusõigust muuta vanema taotluse alusel PKS § 123 lg 2 ja § 138 lg 1 järgi juhul, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. Tsiviilasjas nr 2-10-57927 on AI esitanud avalduse lapse hooldusõiguse üleandmise nõudes ja Harju Maakohtu 06.02.2012. a määrusega kinnitati vanemate kompromiss, mille järgi anti AI-ile üle otsustusõigus RI-i viibimiskoha, lasteaia ja koolivaliku üle, mis on sisuliselt hooldusõiguse osaline üleandmine PKS § 137 lg 1 alusel. Kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud määral, mis tooks kaasa vajaduse hooldusõiguse muutmiseks. Käesolevas tsiviilasjas on KR olnud pooleks, kes on järjekindlalt rikkunud kohtu määratud korda, samuti jätnud arvestamata lapse õigustatud huvid kooliharidusele ja võimalusele suhelda isaga, nendel asjaoludel ei ole põhjendanud KR-le ainuhooldusõiguse üleandmine.

heaolu. Kohtu põhjenduse loogika järgi võiks arvata, et lapsele on kaasa pandud 20 lehma, mitte lapse lemmikloomad. Maakohus on vaidlustatud lahendis märkinud, et KR on möönnud, et AI on lapse meeldetuletuste peale arsti juurde viinud. Õige on, et peale meeldetuletust viis isa lapse taastusravile, samuti viis isa lapse psühhiaatri juurde (kuigi mõiste „meeldetuletus“ alla toimunu ei mahu). Küll aga ei ole AI last viinud silmaarsti juurde. AI on selle kohta väitnud, et ta on käinud koos KR-ga lapse perearsti juures, kus selleks ei nähtud vajadust, siis on AI käinud ka ilma KR-ta lapse perearsti juures samade tulemustega ning kolmandas versioonis on tal pandud aeg silmaarsti juurde (täpsustamata ajaks täpsustamata kohta). Samuti ei viinud isa last perearsti juurde, kui laps oli 4 nädalat tugevas köhas. Kuigi pooltevahelises kirjavahetuses on AI väitnud, et ta käis arsti juures, siis sellise käigu kohta ei ole mitte ühtegi märget mitte üheski asjakohases andmebaasis. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks selle kohta mingeid tõendeid hankinud. Samuti ei tegelenud isa lapse peapõrutusega ega andnud ka lapse taastusraviarstile asjakohast informatsiooni koormuste määramiseks. Arusaamatu on kohtu järeldus, et puuduvad andmed selle kohta, et AI oleks olnud hoolimatu lapse tervise suhtes, olukorda, mis oleks nõudnud kiiret sekkumist lapse elu- ja tervisekahjustamise vältimiseks, millele ei oleks järgnenud isa tegutsemist, ei ole olnud. Laps väitis isale, et soovib ennast ära tappa, ja sellele ei järgnenud mitte midagi ning siis, kui laps sellest emale rääkis, tuli sisuliselt ähvardades panna isa lapsega psühhiaatri juurde minema. Kohtu loogikast võib aru saada selliselt, et kõigepealt peaks ootama kuni laps ennast ära tapab ja siis hakata hooldusõigust jagama. Maakohus märgib, et KR poolt kohtule edastatud fotod, millel on väidetavalt isa elukoht, on tõendina kõlbmatud, sest nendelt nähtuv on niivõrd hägune, mis ei haaku kontekstiga, kuhu lapse ema üritab pildil oletatava sobitada. Juhul kui kohtul jäi tõenditest puudu, tulnuks kohtul neid kas juurde küsida või ise hankida, mida aga kohus käesoleval juhul teinud ei ole. Maakohtu järeldused RI-i koolikohustuse täitmise kohta on päris loogilised, kuid järeldustes on üks viga. Nagu kohus ka ise kirjeldab, siis on tegemist viitavate asjaoludega. Mitte keegi ei ole kontrollinud lapse teadmisi. Kohtul olnuks võimalik kontrollida oma viitavate asjaolude paikapidavust, helistades nt XXXXXX kooli klassijuhatajale või kui laps käis ärakuulamisel, oleks kohus saanud kontrollida lapse teadmisi. Isegi kui lapsel ei oleks ettenähtud teadmisi, ei saanud teda jätta klassi kordama ilma vanema avalduseta, sellise avalduse aga esitas AI. Kohus ei ole võtnud ka seisukohta, miks laps peaks sõitma autos, mille roolis on juhilubadeta kodanik, või miks on normaalne, kui laps on kell 3 päeval nii üleväsinud, et ei jõua isegi rääkida, aga magama teda ikka õigel ajal ei panda. Arvestades, et laps on pidevalt üleval hilisõhtuni, on suhteliselt arusaamatu, miks temaga telefoni teel võib kontaktis olla vaid kella 21-ni. Samuti ei ole kohus märkinud, miks on normaalne jätta laps ilma igasuguse ettevalmistuseta tundideks üksi koju. Ühes määruskaebusega esitatud pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et kuigi juba septembris sai AI-i läbi käesoleva kohtuasja teavitatud, et kui tal on soov laps enda juurde vaheajaks võtta, tuleks tal panna lapsele taastusravisse aeg, seda AI ei teinud, millest võib järeldada, et AI-il ei olnud soovi last enda juurde võtta. Vastused määruskaebusele

19.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 659 ja § 654 lg 6 ei korda kolleegium maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks määruskaebuse väidetele vastab kolleegium järgmist. Määruskaebuse väide, et maakohus on asja lahendades ignoreerinud lapse huve, ei ole põhjendatud. Määruskaebuse esitaja vaidlustab maakohtu määrust samade väidetega, mida ta esitas esimese astme kohtu menetluses ja millede osas on maakohus võtnud põhjendatud seisukoha. Maakohus on kaalunud menetlusosaliste esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis ja teinud põhjendatud järelduse, et hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ei lapse isalt ega emalt ei ole alust. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, millest saaks järeldada, et kummagi vanema käitumine ohustaks lapse heaolu sellisel määral, mis tingiks hooldusõiguse täieliku äravõtmise. Maakohus on teinud põhjendatud järelduse ka lapse ema alternatiivse nõude - anda talle üle lapse ainuhooldusõigus - suhtes. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid asjaolude olulist muutumist pärast 06.02.2012 kohtumäärust, millega kinnitati kompromiss lapse isale osalise hooldusõiguse üleandmise kohta lapse viibimiskoha, lasteaia - ja koolivaliku määramise osas. Maakohus on tuvastanud, et lapse ema on järjekindlalt rikkunud kohtu määratud korda ja jätnud arvestamata lapse õigustatud huvid koolihariduse saamiseks ja suhtlemiseks isaga, nendel asjaoludel ei pidanud maakohus põhjendatuks lapse ainuhooldusõiguse üleandmist lapse emale. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud oma väiteid, et lapse isa on eiranud lapse huvisid ja ohustanud lapse heaolu. Asja materjalidest nähtub vastupidine, et lapse isa on hoolitsenud lapse heaolu jaoks vajalike ja oluliste asjade, nagu näiteks lapse tervise ja ka koolihariduse tagamise eest. Lapse isa on selle kohta esitanud ka vastavad tõendid. Samas on määruskaebuse esitaja eitanud lapse mahajäämust hariduse osas, suutmata siiski seletada lapse mahajäämust õppetöös ajal, mil laps elas tema juures. Määruskaebuse esitaja väide, et maakohtul puudus alus määrata lapse ema suhtlemiskorda lapsega, kuna ta ei ole seda taotlenud, ei ole põhjendatud, maakohus lähtus lapse isa vastavast taotlusest. Asjakohatuks loeb kolleegium määruskaebuse esitaja väited maakohtu määruse resolutsiooni punkti 3.5 ja punkti 3.6 suhtes. Määruse resolutsiooni punktis 3.5 sätestatu lähtub asjaolust, et laps on käesoleval ajal ema juures ja maakohus on määranud selles punktis ainult lapse üleandmise tähtaja. Mis puutub maakohtu määruse resolutsiooni punkti 3.6, siis iseenesest võib see riivata lapse õigust suhelda oma emaga, kuid seda ainult juhul, kui lapse ema ise rikub lapsega suhtlemise korda. Olukorras, kus lapse ema on varasemalt korduvalt eiranud lapsesse puutuvaid kokkuleppeid lapse isaga ja jõustunud kohtulahendeid, oli maakohus õigustatud määrama sellise abinõu, et kuidagi tagada lapse stabiilne elukorraldus ja kooliskäimine.