Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
03.02.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-52876
Tsiviilasi
SU avaldus RU vastu alaealise RU suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse üleandmiseks avaldajale
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.10.2014 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RU määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja SU (isikukood XXXXXXXXXX; elukoht XXXXXXXX X-XX XXXXX XXXXXXX), esindaja v/adv Mare Lust Puudutatud isik I RU (isikukood XXXXXXXXXX; elukoht XXXXXXXXX X-XX XXXXX XXXXXXX), määratud esindaja adv Enn Koduvere Puudutatud isik II RU (isikukood XXXXXXXXXXXX, viibimiskoht kinnipidamiskohas
XXXXX
XXXXXXXXXXX XX XXXXXXXXX XXXXX XXX
XX X-XXXX XXXXXXXXXX, XXXXXXXXX,
XXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXX), esindaja v/adv Ants Nõmmik Eestkosteasutus Tallinna linn Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu (asukoht Ehitajate tee 109a, Tallinn 13514), esindaja Kai Luik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 10.10.2014 määrus jätta muutmata.
3.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta kaebuse esitaja kanda.
4.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.04.06.2014.a esitas SU (avaldaja) maakohtule avalduse, milles palub lõpetada RU (puudutatud isik II) ja avaldaja ühine hooldusõigus tütre RU (puudutatud isik I) suhtes ja anda lapse isiku- ja varahooldusõigus täielikult üle avaldajale.
2.Avaldaja ja puudutatud isiku II abielust sündis XX.XX.XXXX tütar puudutatud isik I, kes elab oma emaga alates 2009.a lõpust. Enne seda elasid lapsevanemad ja laps koos. Tütar on täielikult ema ülalpidamisel ja kasvatamisel. Avaldaja ja puudutatud isiku II abielu on lahutatud Harju Maakohtu 27.03.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-61299. Harju Maakohtu 25.04.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-28175 on puudutatud isikult II välja mõistetud elatis, mida ta ei tasu. Ka on ta süüdi mõistetud raske isikuvastase kuriteo (tapmine) eest ja kannab karistust
XXXXXXXXX
XXXXXXXXXXXXXXXXX.
3.Avaldaja ja laps elavad kolmetoalises korteris, kus lapsele on loodud kõik tingimused normaalseks arenguks. Puudutatud isik I käib XXXXXXXXX lasteaias, kus tal läheb väga hästi ja ta teadmised on suuremad kui esimesse klassi minevalt lapselt nõutakse. Korteris elab avaldaja elukaaslane MT, kes juba aastaid aitab avaldajal last kasvatada. Lapsel on ema elukaaslasega väga usalduslikud ja soojad suhted. Puudutatud isik II ei ole näidanud tütre osas mingit huvi ega võtnud lapsega 5 aasta jooksul kontakti. Puudutatud isiku II seisukoht
4.Puudutatud isik II vaidles vastu avaldaja väitele, et ta ei hooli oma tütrest. Puudutatud isik II soovib lapsega suhelda. 2011.a teisel poolel lakkas avaldaja puudutatud isiku II kirjadele vastamast. Kinnipidamisasutuses ei ole puudutatud isikul võimalik elatist maksta. Puudutatud isik II soovib oma tütrele parimat, tal on huvi ja soov oma tütrega kontaktis püsida ja tema tuleviku üle otsuseid vastu võtta. Eestkosteasutuse seisukoht
5.Eestkosteasutus toetas avaldust. Kodukülastuse ajal leidsid kinnitust avalduses toodud asjaolud. R kasvatamine ja tema eest hoolitsemine on reaalselt olnud vaid avaldaja kohustuseks. Isa lahkus pere juurest enne lapse kolmeaastaseks saamist. Puudutatud isik II kannab eluaegset vanglakaristust XXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXX, kus ta sooritas jõhkra kolmikmõrva. Seoses määratud karistusega puudub puudutatud isikul II reaalne võimalus lapse elus osaleda. Vestluse ajal kinnitas R, et saab aru, miks ema on kohtu poole pöördunud. Oma isa ta ei tunne ja soovib, et olulisi asju tema elus saaks otsustada vaid ema. Puudutatud isikule I määratud esindaja seisukoht
6.Lapsele määratud esindaja toetas avaldust. Alaealisele määratud esindaja kohtus puudutatud isikuga I tema kodus avaldaja ja v/adv Mare Lusti juuresolekul 11.08.2014. Laps oli heatujuline ja suhtlusaldis ning jäi mulje, et ta oli rahul käesoleva elukorraldusega.
7.Asja lahendamisel on olulise tähtsusega, et avaldaja ja puudutatud isiku II abielu on lahutatud, nende kooselu lõppes 2009.a, so 5 aastat tagasi. Puudutatud isik II kohtus viimati tütrega 2009.a, tütre ülalpidamiseks ei ole ta kunagi elatist maksnud, tütre käekäigu suhtes huvi ei ole tundnud. Avaldaja on last kasvatanud ja tema suhtes täielikku hooldusõigust sisuliselt teostanud juba vähemalt 5 aastat. Puudutatud isik II kannab eluaegset vanglakaristust üliraske isikuvastase kuriteo eest välisriigis. Raske on ette kujutada, kuidas saaks viimane teostada oma tütre suhtes isikuhooldust, varahooldust, otsustusõigust või esindusõigust.
8.Puudutatud isiku I ja avaldaja poolt vaadatuna tähendaks puudutatud isiku II hooldusõiguse säilitamine pidevat ja olulist raskendatust elukorralduses, kuna otsuste kooskõlastamine isikuga, kes viibib välismaa kinnipidamisasutuses, on ilmselgelt väga tülikas ja koormav. Esimese astme kohtu määrus
9.Harju Maakohus rahuldas 10.10.2014 määrusega avalduse ning lõpetas avaldaja ja puudutatud isiku II ühise hooldusõiguse puudutatud isiku I suhtes ning määras lapse ainuhooldusõiguse avaldajale.
10.Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lõike 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Üldjuhul on vanematel ühine hooldusõigus, mis PKS § 116 lõike 2 tähenduses on vanemate kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju. Vanema isikuhooldus hõlmab PKS § 124 lõike 1 ja § 126 lõike 2 järgi mh vanema kohustust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda, mis loobki eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Kui lapsevanemad asuvad eraldi elama, säilib üldjuhul ühine hooldusõigus ja vanemad otsustavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt.
11.Kohus leidis, et PKS § 137 lõikes 1 sätestatud õigusnormi kohaldamise eeldused on olemas: vanemad elavad lahus ja üks vanematest on avaldanud soovi, et ei soovi lapse hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Arvestades seda, et laps elab alaliselt avaldajaga ja avaldaja kasvatab teda ning hoolitseb igapäevaselt tema heaolu eest ja puudutatud isik II ei ole tütre vastu vanemlikku hoolitsust viis aastat ilmutanud, ei ole tütre ülalpidamiseks kunagi elatist maksnud, kannab käesoleval ajal eluaegset vanglakaristust välisriigis, on kohtu arvates vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale lapse ainuhooldusõiguse üleandmine kooskõlas lapse huvidega. Puudutatud isiku II väited, et ta hoolib tütrest ja soovib tütre suhtes edaspidi hooldusõigust teostada, on paljasõnalised, kuna mineviku faktilised asjaolud tunnistavad tema sellekohase huvi ja tahte puudumist. Lapse suhtes on vaja pidevalt vastu võtta tema elukorralduses olulise tähtsusega otsuseid, sh elukoht, haridus, vajadusel ravi, samuti lapsega koos elava vanemaga reisimine jne. Ilma lapse isiku- ja varahooldusõiguse puudutatud isikult II avaldajale täielikult üleandmiseta ei ole emal võimalik vajaduse korral lapse suhtes olulisi otsuseid vastu võtta. Ema ja lapse vahel on hingeline side, mis lapse ja isa vahel puudub. Avaldaja on senini pühendunud lapse eest
hoolitsemisele ja on valmis seda tegema ka edaspidi. Lapsele määratud esindaja toetab avalduse rahuldamist. Eestkosteasutus toetab samuti avalduse rahuldamist.
12.Kohus, hinnates kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis, asus seisukohale, et avaldus kuulub rahuldamisele. Arvestades seda, et tegelikkuses teostab lapse hooldusõigust aastaid avaldaja üksinda, siis lapse hooldusõiguse üleandmisel avaldajale toimub ainult õigusliku olukorra vastavusse viimine tegeliku olukorraga. Lapse suhtes ei muutu midagi.
13.Lapse hooldusõiguse täieliku üleandmise korral on puudutatud isikul II endiselt õigus lapsega suhelda. Samuti säilib isal lapse ülalpidamiskohustus.
14.Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist juhul, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud. Määruskaebus ja asja edasine menetlus
15.03.11.2014 esitatud määruskaebuses palub puudutatud isik II tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata.
16.Maakohus ei ole hinnanud õiglaselt ja kogumis käesolevas asjas esitatud kirjalikke tõendeid. Sisuliselt ei ole ümber lükatud puudutatud isiku II vastuväidet, et avaldaja on hakanud tegema kõikvõimalikke põhjendamatuid takistusi lapse isal lapsega regulaarseks suhtlemiseks viisil, mis on lapse isal antud ajahetkel ning olukorras võimalik. Vaidlus puudub asjaolus, et kaebaja on kogu aeg, nii enne kui ka pärast tütre sündi olnud igati avaldajale lapse kasvatamisel abiks ja toeks. Kohus on vääralt leidnud, et puudutatud isiku II väited tema soovist osaleda lapse kasvatamises on paljasõnalised. Antud hetkel on kaebajal ainuke võimalus lapsega suhelda avaldaja loal ja sõltuvalt tema vastutulelikkusest. Kaebaja on kohtule avaldanud, et ka peale seda, kui perekondlikud sidemed 2009.a katkesid, lubas avaldaja, et ei tee omapoolseid takistusi isal lapsega suhelda. Kaebaja on regulaarselt püüdnud enda sidet lapsega hoida, helistades lapse emale, kuid alates 2012.a keskpaigast lõpetas ema telefonikõnede vastuvõtmise. Kohtu seisukoht, et puudutatud isikul II puudub huvi ja tahe lapsega suhtlemiseks, on tõendamata, kohus ei ole isegi mitte soovinud tegelikku olukorda välja selgitada. Kohus on jätnud andmata omapoolse seisukoha, miks ja kelle sihikindla tegevuse tõttu on lapse isal katkenud lapsega hingeline side. Riigikohus on leidnud, et see, kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lapsevanemate lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lahus elav vanem, peab lähtuma lapse huvidest ja lapse õigusest suhelda lahuselava vanemaga.
17.Avaldaja, puudutatud isikule I määratud esindaja ja eestkosteasutus vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
18.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 10.10.2014 määruse tühistamiseks määruskaebuse väited alust ei anna. Vastavalt TsMS
§-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid käesolevas lahendis ei korda.
20.Vastuseks määruskaebusele selgitab kolleegium järgmist. Määruskaebusest nähtuvalt ei ole puudutatud isik rahul eelkõige sellega, et tal ei võimaldata oma lapsega suhelda. Kaebuses ei ole välja toodud asjaolusid ja põhjendusi, millest nähtuks, kuidas puudutatud isik saaks igapäevaselt täita vanema kohustusi, arvestades, et ta kannab oma kuritegeliku käitumise tõttu eluaegset vanglakaristust välisriigi kinnipidamisasutuses. XXXXXXXXX vanglas viibides ei oma ta objektiivset võimalust lapsega seotud asju otsustada ja võimalik ei ole ka sellise võimaluse tekkimist lähitulevikus eeldada. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-13 toonud esile, et vanema hooldusõiguse äravõtmiseks võib anda aluse see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada.
21.Maakohus on asjakohaselt määruses märkinud, et lapse hooldusõiguse äravõtmine ei tähenda, et vanemal ei oleks edaspidi õigust lapsega suhelda. Puudutatud isik II on lapsevanem ning sellest asjaolust tulenevalt on tal õigus ka oma lapsega suhelda. Suhtlemise viisis ja asjaoludes tuleb aga kokku leppida lapse emaga, kelle juures laps elab. Kui kokkuleppele ei jõuta, on isal võimalus esitada kohtule avaldus suhtluskorra määramiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-6-12 selgitanud, et vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine on suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks ning seda, kas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise takistamine on lapse huvides põhjendatud, saab kohus hinnata vanema ja lapse suhtlemise korda määrates. Käesoleva tsiviilasja raames ei ole menetluses isa avaldust lapsega suhtlemise korra kindlaks määramiseks.
22.TsMS § 171 lõike 1 alusel jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud kulud kaebuse esitaja kanda.
23.TsMS § 173 lõike 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva menetlusõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui ta on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014. aasta lõppu ning lähtudes tol hetkel kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest kulude nimekirja. Samas on alates 01.01.2015 kaotanud kehtivuse see seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri peale lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lõike 1 esimene lause). Kuna nii enne 01.01.2015 kehtinud kui ka peale seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel ja õigus nõuda kahju hüvitamist on konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta, siis tagamaks seda, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lõike 1 esimest lauset ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend tehakse enne 01.01.2015,
tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada.
24.Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele määruskaebusemenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab käesolevas määruses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon: TsMS § 174 lõike 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lõike 2 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.