I.S. hagi A.K. vastu isaduse tuvastamise ja elatise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebuse hind 360 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 13. juuni 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.K. apellatsioonkaebus, I.S. vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
6. jaanuar 2015
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): A.K. (isikukood: XXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Viru Maakohtu 13. juuni 2014.a otsuse lõppjäreldused ja resolutsioon, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
Vastuapellatsioonkaebuse hind 517,50 eurot
Vastustaja (hageja): I.S. (isikukood: XXX), seaduslik esindaja N.S. , esindaja riigi õigusabi korras adv Aleksei Forstiman
2.Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Jätta ringkonnakohtus kummagi menetlusosalise poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. I.S. le riigi õigusabi osutamisega seotud kulud jätta Eesti Vabariigi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.I.S. esitas 23. septembril 2013 Viru Maakohtule hagi A.K. vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks. Hageja seaduslik esindaja ja kostja elasid koos 2009. aasta aprillist kuni 2011. aasta augustini. Nende kooselust sündis XXX 2012 poeg I.S. . Hageja palub tuvastada, et hageja põlvneb kostjast. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks elatis seadusega sätestatud miinimummääras, s.o 160 eurot kuus alates hagiavalduse esitamisest (23. septembrist 2013) kuni 31. detsembrini 2013 ning alates 01. jaanuarist 2014 elatis 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammäära kuni hageja täisealiseks saamiseni
2.Pärast DNA-ekspertiisi läbiviimist, milles selgus, et kostja võib olla hageja bioloogiline isa tõenäosusega 99,99999998%, võttis kostja isaduse osas hagi õigeks. Kostja vaidles hagile vastu elatise nõude suuruse osas. Kostja on võimeline tasuma hagejale igakuist elatist 80 eurot. Kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale veel XXX 2009 sündinud L.K. , kellele makstav igakuine elatis on 129,55 eurot, XXX 2004 sündinud J.K. , kellele kostja maksab keskmiselt elatist 70,45 eurot kuus ja XXX 2014 sündinud kostjaga koos elav P.K. . Kostja töötab Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-is keskmise töötasuga 776,94 eurot kuus. Kostja igakuiste tavakohustuste hulgas lisaks L.K. ile ja J.K. ile makstavale elatisele on eluasemekulud, sidekulud, eluasemelaen, väikelaen korteri renoveerimiseks kokku 625,13 euro ulatuses kuus, millele lisanduvad vältimatud püsikulutused ning 2014. aastal sündinud P.K. ülalpidamiskulud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohtu 13. juuni 2014 otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt. Kohus tuvastas I.S. põlvnemise A.K. st. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 100 eurot kuus alates hagi esitamisest 23.09.2013 kuni 31.12.2013, ning 120 eurot alates 01.01.2014 kuni I.S. täisealiseks saamiseni s.o 05.03.2030. Kohus määras ka kindlaks elatise tasumise korra selliselt, et kostja tasub elatise hageja seadusliku esindaja N.S. pangaarvele iga kuu 01.-ks kuupäevaks. Kohus mõistis kostjalt riigituludesse välja menetlusabi andmisega kantud kulud, mille tasumisest hageja vabastatud oli, riigilõiv 225 eurot ja ekspertiisitasu 171 eurot. Maakohus luges DNA-ekspertiisi alusel tõendatuks, et hageja põlvneb kostjast.
Maakohus asus seisukohale, et kostja esitatud asjaolusid on osaliselt võimalik lugeda mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 mõttes, mistõttu tuleb vähendada elatisesummat alla PKS § 101 lg 1 toodud alammäära. Kostja enda sõnul moodustavad tema igakuised kulutused kuus kokku 732,68 eurot (II kd tl 16), sealhulgas teiste alaealiste laste L.K. i, J.K. i ja P.K. ülalpidamine. Viru Maakohtu 12. märtsi 2013 määruse ja kostja pangakonto väljavõtte kohaselt on L.S. elatise suuruseks 120 eurot kuus. J.K. ile maksab kostja keskmiselt 70 eurot kuus ja P.K. ülalpidamiseks 80 eurot kuus (II kd tl 26). Kokku 270 eurot ainult ülalpidamiskohustuse täitmiseks kuus minev summa. Sellele nõutavas suuruses elatise (177,50 eurot) lisandumisel on kostja enese tavaliseks ülalpidamiseks jääva summa suuruseks 400,76 eurot ühes kuus (848,26-270+177,50), millest kostja peaks tagama oma tavalise ülalpidamise, s.h lepingulised kohustused. Maakohtule esitatud palgatõendi alusel (II kd tl 109) tehtava arvestuse kohaselt on kostja keskmine töötasu 8 kuu täistööajaga töötamise eest 848,26 eurot kuus. Kohus tuvastas, et kostja võõrandas 2013. a korteri asukohaga XXX Narva (II kd tl 38), mille kasutusõigus kuulub jätkuvalt kostjale. Samas tasub kostja kokkulepitud igakuist eluasemelaenu pangale summas 97,39 eurot ja remondilaenu 101,29 eurot kuus. Kostja pole antud asjaolu kohtule selgitanud, mis viib kohtu järelduseni, et kostja oma tegelikku varanduslikku seisu varjab ning tema tegelik varanduslik seisund võib olla näidatust mõnevõrra parem. Sama nähtub kohtule kostja esitatud tõenditest, et kostja kanda on jooksvad eluasemekulud, millele lisanduv võlgnevus ületab pärast kõigi elatiste maksmist kostja käsutusse jääva summa. Maakohus jättis põlvnemise tuvastamise nõude osas poolte menetluskulud poolte endi kanda. Elatise nõude osas, lähtudes asjaolust, et vanematel on laste ees võrdsed kohustused ning kostja võttis hagi osaliselt õigeks, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. TsMS § 190 lg 3 alusel mõistis kohus kostjalt riigituludesse välja riigilõiv 225 eurot ja ekspertiisitasu 171 eurot, kokku 396 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 13. juuni 2014 otsus osaliselt (resolutsiooni p-d 3-5) ja teha asjas uus otsus, millega 1) välja mõista A.K. lt I.S. kasuks elatis igakuise elatusrahana 80 eurot alates hagi esitamisest 23.09.2013 kuni 31.12.2013, ning 80 eurot alates 01.01.2014 kuni I.S. täisealiseks saamiseni so 05.03.2030; 2) määrata kindlaks elatise tasumise kord: kostja tasub elatise hageja seadusliku esindaja, N.S. pangaarvele nr XXXX iga kuu 10.-ks kuupäevaks ja 3) jätta menetluskulud poolte endi kanda, mh riigilõiv 225 eurot ja ekspertiisitasu 171 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus arvestanud apellandi tegelike tulude ning vältimatute kuludega. A.K. võetud kohustused, mis mõjutavad oluliselt ülalpidamiskohustuse täitmist, võttis A.K. tema ja N.S. kooselu jooksul. A.K. l puudub hetkel reaalne võimalus nende kohustuste täitmisest loobuda, et täita ülalpidamiskohustus vastustaja ees summas 120 eurot kuus. A.K. teeb kõik endast oleneva selleks, et oma vajadusi piirata ning kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja vastustaja ülalpidamiseks ühetaoliselt. Apellant ei saa aga piirata ega vähendada eluesemekulusid, kommunaalkulusid, kulusid elektri eest ning kohustusi krediidiasutustele. Kohustuste täitmata jätmisel jääb apellant elukohata ja maksejõutuks ega suuda täita ülalpidamiskohustust hageja ees isegi apellandi pakutud summas; 2) hindas maakohus ebaõigesti apellandi esitatud tõendeid. Apellant esitas Viru Maakohtule oma tulude ja kulude tõendamiseks tõendid, arvestused ja põhjendused. Kohus ei ole hinnanud neid igakülgselt, täielikult ega objektiivselt;
3) on tõenäoline, et apellandil puudub võimalus täita Viru Maakohtu kohtuotsusega määratud elatise tasumise korda, s.o tasuda elatist iga kuu esimeseks kuupäevaks. Apellandi taotlus elatise tasumise korra kindlaksmääramiseks selliselt, et elatis tuleb tasuda iga kuu 10ks kuupäevaks, on tingitud sellest, et tööandja tasu apellandi arveldusarvele laekub iga kuu 05-06. kuupäevaks; 4) on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et riigilõiv 225 eurot ja ekspertiisitasu 171 eurot tuleb jätta apellandi kanda.
5.I.S. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsus muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) ei nõustu hageja elatise vähendamisega; 2) ei ole kostja palunud 28. mai 2014 kohtuistungil määrata elatise tasumise kord selliselt, et elatis maksta iga kuu 10. kuupäevaks. 28. mai 2014 kohtuistungi protokollis ei ole märgitud kostja sellist taotlust. Hageja ei ole nõus elatise saamisega 10. kuupäevaks. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st iga järgmise kuu elatis tuleb tasuda hiljemalt eelneva kuu viimasel kuupäeval. Seetõttu on kostja kohustatud maksma elatise enne makstava perioodi algust. Hageja pole nõus kostja poolt ringkonnakohtule esitatud töölepingu nr 28796 vastuvõtmisega. Tõend tuleb TsMS § 652 lg 4 alusel jätta tähelepanuta. Kostja ei viita apellatsioonkaebuses sellele tõendile, mistõttu ei kuulu see tõend apellatsioonimenetluses arvestamisele; 3) on maakohus õigesti mõistnud kostjalt välja TsMS § 190 lg 3 alusel riigilõivu ja ekspertiisitasu. Hageja leiab, et kuna kostja käitumise tõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse, on õige otsus, kus isaduse tuvastamise nõudega seotud kulud mõistetakse välja kostjalt. Kui ringkonnakohus otsustab, et need kulud peab kandma hageja, siis palub hageja ringkonnakohtul TsMS § 190 lg 7 alusel hageja vabastada (tulenevalt hagi olemusest, asja tähendusest alaealisele hagejale ning hageja ema halvast majanduslikust olukorrast) isaduse tuvastamisega seotud kulude (riigilõiv ja ekspertiisitasu) riigituludesse tasumise kohustusest; 4) ei saa menetluskulude jaotuse määramisel kohaldada TsMS § 164 lg-t 1 nagu taotleb kostja, sest apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsus elatise nõude osas.
6.I.S. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus ei mõistnud hageja kasuks kostjalt välja elatist nõutud suuruses ning teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista kostjalt hageja kasuks elatise 160 eurot kuus hagi kohtule esitamisest (23. septembrist 2013) kuni 31. detsembrini 2013 ning alates 1. jaanuarist 2014 kuni hageja täisealiseks saamiseni elatis 177,50 eurot, kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse § 101 lg 1 kehtestatud alammäära. Samuti palub I.S. jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud A.K. kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduse kohaselt: 1) on maakohus kohaldanud valesti PKS § 102 lg-t 2. Hageja arvab, et PKS § 102 lg 2 kolmandas lauses sätestatud normi eesmärk on vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära vaid väga erandlikel juhtudel, kui on olemas PKS § 102 lg 2 viimases lauses nimetatule sarnased asjaolud (RKTKo 3-2-1-118-12 p 15). Hageja arvates ei saa PKS § 102 lg 2 kolmanda lause alusel vähendada elatise lapsele alla miinimummäära juhul, kui isal ei jätku vahendeid lapsele elatise seaduses sätestatud määras maksmiseks põhjusel, et lapse isa ei ole oma igakuised kulutusi piiranud. Kostja kannab tema majandusliku seisundi jaoks olulisi kulusid kostja õele kuuluva korteri renoveerimiseks võetud laenude tagastamisele ja selle korteri ülalpidamisele, kulusid
internetile, kulusid TV-programmide vaatamiseks STV AS teenusele. Kostja tasub arveid telefonioperaatorile ning maksab uue teleri eest 63,17 eurot kuus. Sel põhjusel arvab hageja, et maakohtu seisukoht on ebaõige, et kostja kulud enda vajaduste rahuldamiseks on mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 mõttes elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära vähendamiseks; 2) on kostja kui töövõimeline mees kohustatud hagejat ülal pidama vähemalt seadusega sätestatud miinimummääras ning selle kohustuse täitmiseks ja oma eluvajaduste katmiseks leidma kõrgemalt tasustatava töö. Ei saa aktsepteerida olukorda, kus laps ei saa oma minimaalsete vajaduste rahuldamiseks isalt elatist põhjusel, et isa olemasolevast sissetulekust enamus kasutakse isa mugavustega seotud kulutuste kandmisele, kusjuures isa ei soovi parandada oma sissetulekut selleks, et anda oma lapsele vajalikud vahendid lapse minimaalsete vajaduste rahuldamiseks. 3) kuna kostjale jääb pärast elatise tasumist teistele lastele igakuiselt 578,26 eurot, võib kostja anda hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja maksab pika aja jooksul kolmele lapsele seaduses määratust väiksemat elatist. Nende laste nimel elatist nõudma õigustatud isikud aktsepteerivad seda olukorda ning ilmselt on laste vajadused rahuldatud ka seaduse järgi väiksema elatise tasumisel. Seega puudub oht, et hageja kasuks elatise väljamõistmisel seaduses sätestatud miinimummääras osutuksid kolm kostja last varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Kostja keskmine töötasu 848,26 eurot kuus võimaldab kostjal maksta kõikidele lastele elatist ligilähedalt seaduses sätestatud miinimummäärale (848,26 / 5 = 169,65 eurot); 4) on kostja oma vara varjanud. 06.05.2014 asjas toimunud kohtuistungil seletas kostja, et 08.08.2013 kostja vormistas korteriomandi, aadressiga XXX Narva, kostja õe J.K. nimele. Kostja ei nõudnud õelt tasu korteri eest ja seega ei käsutanud seda korterit vahendite saamiseks, mis oleks võimalik kasutada laste ülalpidamiseks, kuid pärast korteriomandi omandi kaotamist jätkas ta korteriomandiga seotud kulude kandmist. 19. juunil 2014 (s.o pärast maakohtu otsuse selles asjas tegemist) sai kostja uuesti eelnimetatud korteriomandi omanikuks (kuid juba kaasomanikuks koos G.S., kes on kostja tütre P.K. ema). Eelnimetatud asjaolu kinnitab kostja arvates maakohtu väidet kostja poolt oma tegeliku varandusliku seisundi varjamisest. Korter aadressil XXX Narvas on kahetoaline üldpinnaga 48,7 m2 ning maakohus saaks arvestada seda korterit juhul, kui ta oli kostja omandis, kostja varana, mis on võimalik vahetada väiksemaks korteriks ja sellega saada täiendavaid vahendeid hageja ülalpidamiseks. Hageja esitab ringkonnakohtule korteriomandi (registriosa 988709) registriandmete väljatrüki ja korteri kohta ehitisregistris olevad andmed, mille alusel on tuvastatav selle korteriomandi omanike vahetus ja korteri tehnilised andmed. Hageja ei saanud esitada nimetatud tõendeid maakohtus, kuna kostja taas sai korteri omanikuks pärast maakohtu otsuse tegemist.
7.A.K. vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) teeb kostja kõik endast oleneva, et piirata oma vajadusi ning kasutada tema kasutuses olevaid vahendeid enda, hageja ja veel kolme lapse ühesuguseks ülalpidamiseks. Vastustaja ülalpidamisel on veel kolm last ning juhul, kui vastustajalt mõistetakse hageja kasuks välja elatis 160 eurot kuus, võivad nemad osutuda vähem kindlustatuks; 2) on töö Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-is Narvas üks kõrgemalt tasustavamatest ning on raske leida kõrgemalt tasustatavat tööd.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse lõppjäreldused ja resolutsiooni, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. TsMS § 651 lõikest 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas, kas maakohus on õigesti määranud kostja poolt hagejale võlgnetava elatise suuruse ja selle tasumise korra, samuti jaotanud poolte vahel menetluskulud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud selles osas, milles kohus tuvastas I.S. (hageja) põlvnemise A.K. st (kostjast). Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja miinimumsuuruses elatis (s.o vastavalt PKS 101 lõikele 1 pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 2013. aastal 160 eurot kuus ja 2014. aastal 177,50 eurot kuus). Kostja palus temalt väljamõistetava elatise määra PKS § 102 lg 2 teise ja kolmanda lause alusel vähendada 80 euroni kuus. Kohtul tuleb seega asja lahendamisel analüüsida, kas esineb PKS § 102 lõikes 2 nimetatud mõjuv põhjus hagejale väljamõistetava elatise vähendamiseks alla seadusega ettenähtud miinimumi.
9.PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, sh vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist nõudev laps. PKS § 98 lg 1 järgi on isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras. Riigkohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Samas on Riigikohus leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (RKTKo 3-2-1-127-09 p 12).
10.Käesolevas asjas on maakohus tuvastanud, et kostja keskmine töötasu 8 kuu täistööajaga töötamise eest moodustas 848,26 eurot kuus. Kostja töökohaks on Eesti Energia Narva Elektrijaamade AS. Ringkonnakohtule esitatud töölepingust nr 28796 (p 4.1) nähtuvalt oli töötaja põhitöötasuks lepingu sõlmimisel (28.02.2013.a) 850 eurot (bruto) ning lepingu lisa nr 1 kohaselt
on põhitöötasu suurus alates 14.03.2013.a 925 eurot (bruto). Eelnevas menetluses esitas kostja oma sissetuleku kohta tööandjalt saadud maksete väljavõtte (t I kd lk 109), mis kajastab 2013. aastal tehtud väljamakseid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tuvastanud kostja töötasu suuruse õigesti. Põhjendatud on lähtuda kostjale tööandja poolt tegelikult tehtud väljamaksetest, mitte töölepingus sätestatud brutotöötasust, millest kuuluvad mahaarvamisele seaduses ettenähtud maksud. Lisaks võisid töölepingu järgi põhitöötasule lisanduda ületunnitöö-, valveaja jm tasud, mis saidki kajastuda kostjale tööandja poolt tegelikult tehtud väljamaksetes. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on kostja oma tegelikku varalist seisundit varjanud ja tema tegelik varaline seis võib olla kohtumenetluses näidatust mõnevõrra parem. Ringkonnakohtu arvates puuduvad viited sellele, nagu saaks kostja lisaks oma töötasule veel mingit täiendavat sissetulekut, või nagu oleks kostjal märkimisväärseid säästusid või muud vara, mille olemasolu ei ole ta kohtule avaldanud. Kohus on asunud eelnimetatud järeldusele asjaolu põhjal, et kui lugeda igakuiselt kostja kasutusse pärast kõigile alaealistele lastele elatise tasumist jääva summa suuruseks 400,76 eurot (keskmine töötasu 848,26 eurot – 270 kokku ülejäänud kolme lapse kohta – 177,50 eurot hagejale), siis ületaksid tema kohustused kostja käsutusse jääva summa.
11.Kostja selgitas vastuses hagiavaldusele (02.12.2013, t I kd lk 95-101) ja täiendavates seisukohtades (21.05.2014, t II kd lk 15-17), et lisaks elatise maksmise kohustustele on tal järgmised püsikulud: •
• •
eluasemekulud keskmiselt 147,86 eurot kuus (sh kommunaalteenused e maksed korteriühistule summas 107,12 eurot; AS-le STV 8,24 eurot ja elektrienergia eest 32,50 eurot); sidekulud keskmiselt 29,42 eurot kuus (sh internetiteenus 10 eurot ja mobiiltelefon 19,42 eurot) laenu- ja järelmaksukohustused: kokku 261,85 eurot kuus (sh järelmaksu müügileping nr 379748 igakuise maksega 63,17 eurot, eluasemelaen igakuise tagasimaksega 97,39 eurot ja väikelaen korteri renoveerimiseks igakuise tagasimaksega 101,29 eurot).
Kokku on kostja poolt esile toodud püsikulutuste suuruseks 439,13 eurot kuus, kusjuures nende kulude hulka ei ole arvestatud kulutusi toidule, transpordile, tervishoiule, hügieenitarvetele ja riietusele. Seega on maakohus iseenesest õigesti järeldanud, et kostja enda poolt esitatud arvestuste kohaselt on tema igakuised vältimatud kulutused suuremad kui pärast elatissummade mahaarvestamist tema käsutusse jääv sissetulek. Samas ei näita see asjaolu automaatselt kostjal varjatud sissetulekute olemasolu, vaid viitab sellele, et kostjal võib olla raskusi oma jooksvate kohustuste täitmisega. Kostja poolt maakohtule esitatud KÜ XXX 37 arvetelt (t I kd lk 110-112) nähtub, et kostjal on korteriühistu ees võlgnevus (2013.a oktoobri seisuga 624,57 eurot) ja et kostja ei ole korteriühistule jooksvaid arveid alati täies ulatuses tasunud. Korteriühistu ees tekkinud võlgnevusele viitas kostja ka ringkonnakohtu istungil. Nimetatu võimaldab teha järelduse, et kostja on täitnud oma kohustusi võlausaldajate ees valikuliselt ning see võimaldab seletada asjaolu, et kostja kohustused ja lisanduvad igapäevakulud ületavad tema töötasu suurust. Ringkonnakohus märgib, et kostja arvestas oma jooksvate kohustuste hulka ka hageja poolt käesolevas menetluses nõutava summa (177,50 eurot kuus), ehkki puuduvad andmed, nagu oleks kostja hagejale menetluse kestel elatist tasunud. Seega võib eeldada, et kostja sai ka nimetatud summa tegelikult kasutada oma muude kulude katteks, mis omakorda ei anna alust järeldada, nagu oleks kostjal hoopis mingeid täiendavaid sissetulekuid või vara, mille olemasolu on ta kohtu eest varjanud.
Kolleegiumi arvates ei ole alust heita kostjale ette ebapiisavate pingutuste tegemist endale sissetuleku leidmisel. Kostja brutotöötasu jäi 2013. aastal veidi alla Eesti keskmise palga (Statistikaameti andmetel oli 2013.a keskmine brutotöötasu 949 eurot, mida ringkonnakohus loeb üldteadaolevaks asjaoluks). Küll aga tuleb hinnata, kas kostja on võimeline tema varalise seisundi ja kohustuste juures andma hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Muuhulgas tuleb kohtul hinnata ka seda, kas kostja on võtnud endale põhjendamatuid kohustusi või kulutanud oma sissetulekut ebaotstarbekalt.
12.Kostja võimekust tasuda hagejale rahalist elatist mõjutab oluliselt asjaolu, et kostjal on kokku 4 alaealist last: • • • •
12.01.2004.a sündinud J.K. (S) (ema N.S.) 16.12.2009.a sündinud L.K. (ema N.S. ) 05.03.2012.a sündinud I.S. (ema N.S. ) - hageja 18.01.2014.a sündinud P.K. (ema G.S.)
Vaidluse all ei ole iseenesest asjaolu, et kostjal on kohustus kõiki nelja last vähemalt kuni nende täisealiseks saamiseni ülal pidada. Poeg L.K. ile on kostja tasunud elatist igakuiselt keskmiselt 129,55 eurot kuus. Ülejäänud laste puhul ei ole ülalpidamiskohustuse suurust kohtulahendiga kindlaks määratud. Kostja esitatud andmetel on tasunud poeg J.K. i ülalpidamiseks keskmiselt 81 eurot kuus (2014. aasta II poolaastal vastavalt ringkonnakohtule esitatud kontoväljavõttele 60 eurot kuus) ja tütar P.K. le samuti 81 eurot kuus (ringkonnakohtule esitatud andmetel 2014.a II poolaastal 65 eurot kuus). Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest nähtuvalt elab kostja praegusel ajal koos oma noorima lapse, P.K. ga. Seetõttu ei ole tal perekonnaseaduse järgi eelduslikult kohustust tasuda lapse ülalpidamiseks lapse ema pangaarvele rahalist elatist. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1136-13 (p 11) selgitanud, et lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. Seejuures tuleb elatist maksta PKS § 100 lg 4 järgi iga kalendrikuu eest ette. Asjaolu, et kostjal ei ole eelduslikult kohustust tasuda rahalist elatist P.K. ülalpidamiseks, kuivõrd kostja elab lapsega koos ja saab panustada lapse vajaduste rahuldamisse vahetult, ei anna siiski alust jätta P.K. ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi kostja ülalpidamiskohustuste hulgas arvestamata.
13.TsMS § 436 lg 6 kohaselt ei ole kohus perekonnaasja lahendamisel seotud poolte esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Kohus ei ole seega seotud kostja poolt esitatuga, et lapse P.K. ülalpidamiseks kulub igakuiselt 65 – 81 eurot, vaid lähtuda saab sellest, et kostja katab lapsega koos elades ka vajaliku osa lapse eluasemega seotud jm vahetutest kuludest. Ringkonnakohus leiab, et 18.01.2014 sündinud P.K. puhul on alust lähtuda Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuse (RAKE) 14.04.2014.a avaldatud uuringu „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ (kättesaadav veebiaadressil http://www.ec.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_dets2013.pdf) tulemustest, mille kohaselt kuni aastase lapse ülalpidamiskuluks on hinnanguliselt 412 eurot (sellest kummagi vanema kanda jääb 206 eurot) ning 1-2 aasta vanuse lapse hinnanguliseks ülalpidamiskuluks on 345 eurot (kummagi vanema kanda jääb 172,50 eurot). Eeltoodu põhjal selgub, et kostja ülejäänud kolme alaealise lapse ülalpidamiseks kulub igakuiselt arvestuslikult 361,50 eurot (172,50 + 129,55 + 60). Seejuures märgib ringkonnakohus, et kostja poolt poeg J.K. i ülalpidamiseks tasutav summa jääb oluliselt alla elatise seadusega ettenähtud miinimummäära ja ka 11-aastase lapse ülalpidamiskulu arvestusliku määra (RAKE uuringu kohaselt 220 eurot kuus, millest ühe vanema kanda jääks eelduslikult 110 eurot).
Sellele lisanduks hageja ülalpidamiseks väljamõistetav summa (kostja on nõus tasuma 80 eurot kuus, maakohus mõistis välja 120 eurot kuus, hageja nõuab 177,50 eurot kuus). Seega sõltuvalt hagejale väljamõistetava elatise suurusest jääks kostjale oma muude kohustuste täitmiseks ja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks veel ligikaudu 300 kuni 400 eurot.
14.Kohus märkis eelpool, et kostja on oma igakuiste kohustuste suurusena toonud välja keskmiselt 439,13 eurot kuus, kusjuures see ei hõlma kostja enda igapäevaste vajaduste (toit, igapäevatarbed jne) katmist. Seega ületaksid kostja kohustused tema käsutusse jäävaid vahendeid ka juhul, kui rahuldada hagi kostja poolt pakutud ulatuses. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et kostjal puudub võimalus mõjutada oluliselt eluasemekulude suurust. Kostja elukohaks on kahetoaline korter üldpinnaga 48,70 m2, kus kostja elab koos veel kolme perekonnaliikmega. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et kostjal oleks endale ja oma perekonnale võimalik leida odavam elamispind. Alust ei ole ka arvata, et korteriühistu poolt osutatavate või vahendatavate teenuste maksumus ületaks Narva linnas kommunaalteenuste tavapärast maksumust. Mõnevõrra võib kostjal olla võimalik vähendada nt elektrikulu või sidekulusid, kuid nende kulude osakaal kostja kulude hulgas tervikuna on võrdlemisi väike ning võimalik kokkuhoid ei mõjutaks eelduslikult kostja maksevõimet olulisel määral. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ehkki alates 19. juunist 2014 on kostja ja tema perekonna elukohaks olev korter (XXX Narvas) kostja ja G.S. kaasomandis võrdsetes mõttelistes osades (1/2), siis kostja selgituste kohaselt tasub korteriga seotud kulutuste eest kostja ainuisikuliselt. AÕS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kaasomanikel kanda ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi proportsionaalselt igale kaasomanikule kuuluva mõttelise osa suurusega. Seega tuleks korteriomandi puhul eelduslikult kummalgi kaasomanikul kanda korteri valdamise, kasutamise ja korrashoidmisega seotud kulutusi 50 % ulatuses. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, missugused on kummagi kaasomaniku rahalised võimalused või sissetulekud. Ringkonnakohus leiab, et kostjat ei vabasta alaealisele lapsele elatise tasumise kohustusest asjaolu, et kostja on tasuta loobunud 1⁄2 korteriomandist, kuid jätkab sellegipoolest ainuisikuliselt korteriga seotud kulude kandmist. Seega peab kolleegium põhjendatuks arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel kostja püsikulutustena eluasemekulusid pooles (50 %) ulatuses, s.o ümardatuna 74 eurot (147,86 ÷ 2 = 73,93) kuus.
15.Kostja poolt võetud laenu- ja järelmaksukohustusi ei ole iseenesest alust pidada ülemäärasteks. Asja materjalidest järelduvalt on laenukohustused seotud kostja poolt kasutatava eluruumi soetamise ja heakorrastamisega ning järelmaksuga müügileping oli suunatud tavapäraste kodumasinate soetamiseks. Seega leiab ringkonnakohus, et nimetatud kohustusi on põhjendatud arvestada kostja maksevõimet vähendavate teguritena. Kolleegium märgib ühtlasi, et nii eluasemelaen kui ka renoveerimislaen on võetud aastaid enne hageja sündimist, mistõttu ei saa kostjale ette heita ka seda, et ta ei arvestanud laenude võtmisel oma ülalpidamiskohustusi. Samas nähtub järelmaksuga müügilepingu nr 379748 (t I kd lk 117-118) maksegraafikust, et viimase osamakse tasumise tähtaeg on 23. jaanuar 2015.a. Seega saab lähtuda sellest, et pärast asja ringkonnakohtus lahendamist ei tule kostjal enam teha igakuiseid makseid summas 63,17 eurot ning vabanevat summat on võimalik kasutada kostja muude kohustuste täitmiseks ja ka igapäevavajadusteks. Eluasemelaenu puudutavas osas on kostja märkinud laenuperioodiks 01.01.2003 kuni 09.12.2026 ning seega mõjutab eluasemelaenu tagasimakse kohustus kostja maksevõimet jätkuvalt veel pikka aega. Korteri renoveerimiseks võetud väikelaenu puudutavas osas on kostja oma 21.05.2014.a seisukohtades märkinud, et laenu igakuine tagasimakse on 101,29 eurot ja laenujääk
nimetatud aja seisuga 1 853,44 eurot, mis võimaldab teha järelduse, et väikelaenu tasumine jõuab lõpule 2015. aasta teisel poolaastal. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et temalt ei saa eeldada, et ta jätaks täitmata krediidiasutuste ees võetud kohustused, kuna suure tõenäosusega järgneks sellele kostja perekonna eluruumiks oleva korteri realiseerimine täitemenetluses. Niisugune tulemus ei teeniks kuidagi ka kostja alaealiste laste huve. Ringkonnakohus leiab, et arvestades järelmaksuga müügilepingu peatset lõppemist ja ka väikelaenulepingu eeldatavat lõpulejõudmist 2015. aasta lõpuks, on põhjendatud arvestada kostja laenukohustustena käesoleval ajal keskmiselt 150 eurot kuus.
16.Eeltoodust lähtudes loeb ringkonnakohus kostja igakuiste põhjendatud püsikulude suuruseks kokku 250 eurot (sh eluasemekulud 74 eurot, sidekulud 26 eurot – arvestades võimalikku kokkuhoidu – ja laenukulud 150 eurot). Arvestamata hagejale väljamõistetavat elatist ja kostjale endale vajalikke kulutusi toidule jm igapäevatarvetele ning –teenustele jääb seega kostja käsutusse igakuiselt 236,76 eurot (keskmine töötasu 848,26 eurot – kolme ülejäänud alaealise lapse ülalpidamiseks kuluv 361,50 eurot – põhjendatud püsikulud 250 eurot). Kui mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 2014. aastal kehtinud miinimummääras, jääks kostja enda vajadusteks 59,26 eurot (236,76 – 177,50). Seega on ilmne, et kostjalt hageja kasuks seadusjärgses miinimummääras elatise väljamõistmine kahjustaks kostja enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 ei tulene, et vanemalt tuleks PKS § 101 lõikes 1 sätestatud suuruses elatis ka sel juhul välja mõista, vaid mõjuval põhjusel võib elatise välja mõista väiksemas määras. Puuduvad andmed selle kohta, nagu kuuluks kostjale lisaks tema töötasuna saadavale sissetulekule veel mingit vara, mille arvel oleks võimalik ülalpidamiskohustusi täita. Kostjale 1⁄2 mõttelises osas kuuluv korteriomand on vastavalt eelmärgitule kasutusel perekonna eluasemena ning seda ei ole ilmselgelt võimalik kohustuste katteks realiseerida, seda enam, et korteriga on seotud laenukohustus panga ees.
17.Ringkonnakohtu arvates on käesoleval juhul täidetud PKS § 102 lõike 2 kohaldamise eeldused. Eelkõige tuleb arvestada kostjal nelja alaealise lapse olemasolu, kellest kõik on esmase eeldusena õigustatud saama kostjalt miinimummääras elatist. Ehkki käesoleval ajal ei tasu kostja ühelegi lapsele elatist hagi menetlemise kestel kehtinud või kehtivas miinimummääras, ei välista see asjaolu kohtul tuvastamast, et hagejale PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras elatise väljamõistmisel osutuksid kostja teised alaealised lapsed hagejaga võrreldes varaliselt vähem kindlustatuks. Kolleegium leiab, et käesoleva tsiviilasja materjalide põhjal on alust arvata, et hageja elatisenõude täieulatusliku rahuldamise korral väheneksid kostja teiste alaealiste laste väljavaated kostjalt ülalpidamise saamiseks, kuna kostja käsutusse jääks senisest vähem rahalisi vahendeid. Samas ei ole põhjendatud apellandi taotlus vähendada temalt hageja kasuks väljamõistetavat elatist 80 euroni kuus. Lähtudes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tuleb vanemal olukorras, kus tema varaline seisund ja muud kohustused ei võimalda tal ülalpidamiskohustust täies mahus täita, kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohtu arvates tähendab see, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb jaotada selliselt, et vanemale ja lapsele oleks tagatud ligikaudu sarnane elatustase. Kolleegiumi arvates on selle põhimõttega kooskõlas maakohtu poolt väljamõistetud elatise suurus, s.o alates hagi esitamisest kuni 31.12.2013.a 100 eurot kuus ja alates 01.01.2014.a 120 eurot kuus. Sel juhul jääks kostja enda käsutusse igakuiselt arvestuslikult veel ca 117 eurot, kuid väärib rõhutamist, et selle summa arvel ei tule kostjal enam kanda oma eluaseme-, side- ega laenukulusid ega ülejäänud alaealiste laste
ülalpidamiskohustusi. Seega saab asuda seisukohale, et kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmine summas 120 eurot kuus alates 01.01.2014.a kuni hageja täisealiseks saamiseni võimaldab tagada nii hagejale kui kostjale ligilähedaselt sarnase elatustaseme, kus mõlema põhilised elulised vajadused on kaetud. Selliselt ei ole hagejale elatise väljamõistmine summas 120 eurot kostjale ka ülemäära koormav ega ohusta tema enese toimetulekut kriitilises ulatuses.
18.Apellant vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus määras kindlaks elatise tasumise korra selliselt, et elatis kuulub tasumisele hageja seadusliku esindaja pangaarvele iga kuu 1. kuupäevaks. Vastustaja vaidles vastu apellandi taotlusele määrata elatise tasumise kuupäevaks iga kuu 10. kuupäev, kuna PKS § 100 lõike 4 kohaselt tuleb elatist maksta iga kalendrikuu eest ette. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi poolt esiletoodud põhjendused, mille kohaselt laekub tema töötasu tema pangaarvele iga kuu 5.-6. kuupäevaks, ei anna alust muutmaks maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 4 märgitud elatise tasumise korda. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks maakohtu menetluses nimetatud asjaolule tuginenud, mistõttu puudub alus heita maakohtule ette kostja seisukohaga arvestamata jätmist. Kolleegium leiab, et teades väljamõistetud elatise suurust, on kostjal võimalik korraldada oma rahaliste vahendite kasutamist selliselt, et elatise ettemaks saabuva kalendrikuu eest ette tasutakse eelmise kuu töötasu arvel. Apellant taotles kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist TsMS § 445 lg 1 alusel selliselt, et apellandil võimaldatakse rahalise kohustuse täitmist ositi. Teisalt ei ole apellant esitanud mistahes ettepanekuid selle kohta, millisel viisil ositi täitmine kindlaks määrata. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kohtuotsuse täitmise korda TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks määrata ilma, et kostja (apellant) oleks teinud omapoolseid ettepanekuid ja hageja (vastustaja) nendega nõustunud. Samas on TsMS § 430 lg 1 kohaselt pooltel veel kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni võimalik sõlmida asjas kompromiss, millega muuhulgas on võimalik reguleerida elatise võlgnevuse tasumise korda ja määrata kindlaks osamaksete arv ja suurus. Samuti võib kõne alla tulla TMS § 45 alusel täitemenetluse peatamine, pikendamine või ajatamine kohtumääruse alusel, kui menetluse jätkamine osutub võlgniku suhtes ebaõiglaseks, arvestades seejuures ka sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, sh võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tulnuks maakohtul elatis tagasiulatuva perioodi eest välja mõista ühekordse summana (vt ka Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-33-11, p 36 ja 3-2-1-37-11, p 14). Ringkonnakohus ei pea siiski vajalikuks käesoleval juhul maakohtu otsuse resolutsiooni selles osas täpsustada, kuna kohtuotsuse resolutsioon on piisavalt selge ja täidetav ka praeguse sõnastuse korral.
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jaotanud asjas menetluskulud. Maakohus leidis esmalt, et kummagi poole menetluskulud tuleb nii põlvnemise tuvastamise kui ka elatise nõude osas jätta poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1). Seega tulnuks hagejal põhimõtteliselt kanda nii riigilõiv põlvnemise tuvastamise nõude eest summas 250 eurot kui ka ekspertiisitasu summas 171 eurot. Maakohtu menetluses anti aga hagejale menetlusabi, vabastades ta nii riigilõivu kui ekspertiisitasu maksmisest. Seejärel kohaldas maakohus õigesti TsMS § 190 lõiget 3, mõistes kostjalt riigituludesse välja menetluskulud (riigilõivu ja ekspertiisitasu), mille kandmisest hageja oli menetlusabi korras vabastatud. Ringkonnakohus märgib, et alates 01.01.2015.a kehtiva TsMS § 164 lg 11 kohaselt kannab põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral juba seadusest tuleneva eelduse kohaselt menetluskulud kostja.
20.Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab nii apellatsioonkaebuse kui vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta menetlusosalistelt menetlus-kulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud korras. Seejuures on oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata lahendi tegemise ajast. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. I.S. menetluses esindanud advokaat A. Forstiman esitas ringkonnakohtu 6. jaanuari 2015.a istungil menetluskulude nimekirja nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetlust puudutavas osas ning seega puudub tal vajadus neid käesolevas asjas menetluskulude rahalise kindlaksmääramise eesmärgil uuesti esitada.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.