2.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta AM kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.18.06.2014 esitasid AM ja DM Harju Maakohtule hagi AM vastu elatise nõudes, paludes kostjalt välja mõista kummalegi hagejale igakuiselt elatise suuruses 2/3 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud poolest miinimumpalgast (118 eurot, muutuvas suuruses) alates 15.06.2014 kuni hagejate täisealiseks saamiseni ning tagasiulatuvalt alates 15.06.2013 2/3 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud poolest miinimumpalgast, kokku summas 2676 eurot.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt elavad hagejad emaga ja on tema ülalpidamisel. Harju Maakohtu 25.04.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-38281 anti DM-ile isikuhooldusõigus laste elukoha määramise osas ja määrati kindlaks isa suhtlemiskord lastega. Vastavalt sellele suhtlemiskorrale on lapsed keskmiselt 10 päeva kuus isa juures. Kuna lapsed viibivad isa juures 10 päeva kuus ja ka suvel puhkuste perioodil, siis taotlevad hagejad elatist alla ettenähtud miinimumi, so 1/3 võrra vähem ettenähtust.
3.Kostja väidete kohaselt on ta viinud lapsi üritustele ja ostnud neile asju, kuid kostja poolt tehtud kulutused ei ole enamjaolt olnud vajalikud. Näiteks on isa ostnud lastele mõttetult kallid telefonid, mis on laste käes katki läinud. Kostja on tasunud ka laste treeningute eest, kuid ei ole teinud seda regulaarselt. Lastele vajalike asjade ostmise üle toimub pidev vaidlus, mis on muutunud väsitavaks. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata.
4.Kostja vastuse kohaselt elavad hagejate vanemad alates 16.07.2012 lahus ning koheselt peale kooselu lõppemist hakkasid hagejad elama mõlema vanema juures. Vanemad leppisid kokku, et lapsed elavad üle ühe nädala isa ja üle ühe nädala ema juures. Lastega seonduvad kulutused kandis vanem, kelle juures lapsed parajasti olid. 23.11.2012 esitasid hagejad kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse nõude elatise tasumiseks. Kuna kostja esitas maksekäsu kiirmenetlusele vastulause jätkati elatisenõude menetlemist hagimenetluses. Hagejate elatise nõue jäeti Harju Maakohtu 21.02.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-49179 rahuldamata, kuna hagejad elavad ka
kostja juures ja kostja tasub suure enamiku hagejatega seonduvatest kuludest, s.o täidab oma ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Vahetult peale otsuse jõustumist, s.o 21.08.2014, esitas DM hagiavalduse hagejate ühise hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks temale ning kostja ja hagejate suhtlemiskorra määramiseks. Harju Maakohtu 25.04.2014 määrusega anti otsustusõigus hagejate elukoha määramisel DM-ile ja määrati suhtluskord hagejatega. Kohtumääruse kohaselt elavad lapsed suvekuudel ning kevadise ja sügisese koolivaheaja perioodil võrdselt mõlema vanema juures, kooli perioodil veedavad hagejad ca 2/3 ajast DM-i juures ja 1/3 ajast kostja juures.
5.18.06.2014 esitasid hagejad uue hagiavalduse kostja vastu elatise nõudes. Elatise nõude esitamisel ei ole käitutud heas usus. Veel ajal, kui hagejate nn eelmist elatise nõuet menetleti, sõlmisid DM ja kostja 27.02.2013 kokkuleppe selle kohta, millisel viisil lastega seonduvaid kulutusi tasuda. PKS § 100 lg 3 kohaselt tuleb hagejatel nõude esitamisel kokkuleppega arvestada. Hagejatel on õigus esitada nõue juhul, kui kostja kokkulepet ei täida, ning hagejad saavad nõuda üksnes kokkuleppe täitmist. Vastuolus seaduses sätestatuga nõuavad hagejad elatise tasumist rahas, mitte kokkuleppes märgitud kulutuste tegemist hagejatele. Kokkuleppe tühisuse aluseid käesoleval juhul ei esine.
6.Kokkuleppe kohaselt kohustus DM tasuma tütre lasteaia, balletitundide, kergejõustikutrenni ja poja karate trenni eest. Kostja kohustus tasuma uute võimalike huviringide, trennide, ekskursioonide eest, mida kokkuleppes mainitud ei ole. Samuti kohustus kostja ostma lastele vastavalt vajadusele riideid, hoolitsema laste muude lõbustuste ja sportimise eest. Samuti leppisid vanemad kokku, et kostja kohustub avama kogumiskonto, kuhu kogub raha siis, kui lastele tehtavad kulutused on väiksemad kui 100 eurot lapse kohta kuus. Kostja on hagejatele teinud kulutusi vastavalt kokkuleppele ja rohkemgi, ca 350 euro ulatuses iga kuu. Lisaks tuleb arvestada, et hagejad elavad ka kostja juures ning siis peab kostja hagejaid vahetult ise ülal. Kostja on seega täitnud ülalpidamist vabatahtlikult ning hagejate ema on olnud sellest teadlik. Hagejate ema seisukoht, et kostja poolt lastele tehtud kulutused ei ole sobivad või vajalikud vms, on asjakohatu. Ka nn eelmises elatise asjas asus ringkonnakohus seisukohale, et hagejate väide, mille kohaselt kostja poolt tehtud kulutused lastele on mittevajalikud, on konkretiseerimata. Kostjale on üllatuslik, et hagejate esindaja jälle samale väitele tugineb. DM-ile on antud otsustusõigus üksnes laste elukoha määramisel, mitte otsustusõigus küsimuses, kas ja milliseid riideid, koolitarbeid jms hagejatele osta. Kostja teeb kulutusi hagejate riietele, jalatsitele, mänguasjadele, raamatutele, koolitarvetele, ujumisele, kinole ja muule. DM ei ole kostjale elatist tasunud aja eest, mil lapsed on kostja juures. Kostja maksab igakuiselt laste trennide eest ning on teinud seda alates jaanuarist 2014. Kostja maksab hagejate mobiiltelefonide arved. Lisaks maksab kostja lastele ostetud sülearvuti järelmaksu. Kostja on ostnud lastele mobiiltelefonid ning korraldanud ka nende remontimise. Lisaks on kostja ostnud lastele jalgrattad. Kostja tasus poja klassilõpu reisi eest, poja sünnipäevakoha reserveeringu ja mõlema lapse treeninglaagri eest. Kõik need kulud on sama olulised, kui laste ema tehtud kulutused. Lisaks loetletud kulutustele on kostja käinud lastega kinos ja ujumas ning korraldanud transporti kahe kodu vahel. Kui lapsed on kutsutud sünnipäevale perioodil, mil nad on isaga, siis on kostja viinud lapsed kohale ja ostnud ka kingituse. Kostja on teinud ja teeb edaspidigi lastele kulutusi suuremas ulatuses kui hagejate ema. Seetõttu ei ole kostja kohustatud hagejatele elatist tasuma.
7.Alternatiivselt palus kostja määrata kohtul elatis õiglases suuruses. Tsiviilasjas nr 213-38281 tehtud Harju Maakohtu 25.04.2014 kohtumääruse resolutsiooni p 2.3
sätestab, et suvekuudele (juuni, juuli, august) on lapsed vanemaga, kellel on puhkus. Puhkustest ülejääva aja veedavad lapsed võrdselt mõlema vanemaga vastavalt vanemate kokkuleppele, kas 1- või 2- nädalaste perioodidena. Seega suvekuude eest elatist tasuda ei tule, kuna vanemad kannavad sel ajal kulusid võrdselt. Kohtumääruse resolutsiooni p-st 2.4 nähtub, et kevadise ja sügisese koolivaheaja veedavad lapsed vaheldumisi ühel aastal ühe ja järgmisel aastal teise vanemaga. Ka kevadise ja sügisese koolivaheaja perioodidel ei tule kostjal tasuda elatist, kuna lapsed elavad võrdselt mõlema vanema juures. Jõuluvaheajal elavad lapsed ilmselt samuti mõlema vanema juures võrdselt. Arvestades, et haridus- ja teadusministri määruse kohaselt kestab nii kevadine kui sügisene koolivaheaeg 8 päeva ja jõuluvaheaeg 15 päeva, veedavad koos suvekuudega lapsed võrdselt mõlema vanema juures 4 kuud.
8.Ühe lapse ülalpidamiseks kulub umbes 340 eurot kuus, kahe lapse ülalpidamiseks seega 680 eurot. Nendest kulutustest moodustavad kulutused elamispinnale, kommunaalkuludele, söögile ja hügieenitarvetele ühes kuus hinnanguliselt 360 eurot. Saadud summa 360 eurot tuleb jagada kolmega, kuna hagejad elavad DM-i juures 1/3 asjast, s.o 10 päeva, igakuiselt rohkem. Jagades 360 eurot kolmega tuleb elamiskulude suuruseks 10 päeva kohta 120 eurot. See tähendab, et DM-il tuleb teha igakuiselt hagejatega seonduvaid kulutusi elamispinnale, kommunaalkuludele, söögile ja hügieenitarvetele 120 euro eest rohkem. Kuna see 120 eurot tuleks vanematel tasuda võrdselt, kohustuks kostja sellest tasuma poole, s.o 60 eurot. Samas, kuna kostja teeb kulutusi laste riietele, mänguasjadele, koolitarvetele, reisidele, sportimisele, transportimisele jms oluliselt rohkem kui DM, ei peaks kostja elatist üldse tasuma.
9.Hagiavalduses esitatud hagejate nõuded on ebaselged ja kostjale arusaamatud. Esimese astme kohtu otsus
10.03.10.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja kummagi lapse ülalpidamiseks igakuise elatise 2/3 poolest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 01.09.2014 kuni laste täisealiseks saamiseni, kohustuseta tasuda elatist iga aasta juunikuus ja juulikuus. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
11.Asja materjalidest nähtuvalt sündisid DM-il ja AM XX XX XXXX tütar DM ja XX XX XXXX poeg AM. Asjas puudub vaidlus selles, et peamiselt elavad lapsed emaga, ning selles, et kostja hagejate emale hagejate ülalpidamiseks elatist ei tasu. Kostja väidete kohaselt ei ole ta kohustatud seda tegema, kuna vanemate vahel on sõlmitud hagejate kulude tasumise kokkulepe; kostja täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, tasudes laste treeningute kulud, ostab riideid ja jalanõusid, sporditarbeid, tehnikat, tasub mobiiltelefoniarved, lisaks tasub muid kulutusi: laagrid, sünnipäevakingid, lõbustused, mänguasjad jmt; lapsed elavad 1/3 ajast kostjaga ja sel ajal kannab laste ülalpidamiskulud täielikult kostja.
12.PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Asja materjalidele on lisatud hagejate vanemate vahel 27.02.2013 sõlmitud kokkulepe (tlk 45) laste kulutuste tasumiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et sellel ajal elasid lapsed võrdselt mõlema vanema juures. Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2013 kohtuotsuse põhjendavast osast tsiviilasjas nr 2-12-49179 nähtub, et pool ajast elasid lapsed emaga ja pool ajast isaga. 25.04.2014 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-38281 otsustati anda alaealiste AM ja DM isikuhooldusõigus laste elukoha määramise osas nende emale DM-ile, ülejäänud osas säilis vanematel ühine hooldusõigus. Kindlaks määrati ka AM ja laste suhtluskord, mille kohaselt veedavad lapsed isaga kolm nädalavahetust
reede õhtust pühapäeva õhtuni ja nädala sees ühe tööpäeva selliselt, et isa võtab lapsed pärast kooli laste ema juurest ja viib lapsed kooli järgmisel hommikul. Lisaks määrati, et suvekuudel on lapsed vanemaga, kellel on puhkus ja ülejäänud aja veedavad võrdselt mõlema vanemaga. Kevadise ja sügisese vaheaja veedavad lapsed ühel aastal ühe ja järgmisel aastal teise vanemaga. Kuna laste peamiseks elukohaks on käesoleval ajal ema elukoht, on hagejad õigesti viidanud asjaolule, et endine kulude jaotus ei saa olla enam kehtiv. Lisaks ei toimi kokkulepe hagejate selgituse kohaselt ka seetõttu, et vajalikud asjad, näiteks riided ja jalanõud, jäävad õigel ajal soetamata, treeningute tasud maksmata jne. Seega tuleb muutunud asjaolude tõttu kulude tasumise kohustus uuesti kindlaks määrata.
13.Elatise määramisel tuleb lähtuda kooskõlas PKS § 99 lg-ga 1 lapse vajadustest, kusjuures elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-7813, p 15). Hagejad on rajanud oma hagi sellele, et kostjal on kohustus tasuda vähemalt nn miinimumelatise suurus ja arvestanud nõude esitamisel sellega, et nad viibivad suhtlemiskorra järgselt osa aega isa juures. Seega hagejate vajaduste rahuldamise kulutusi hagejad tõendama ei pea. Kostja esitatud kulutuste loetelust nähtuvalt on kostja teinud lastele kulutusi peamiselt järgmiselt: vaba-aja veetmine (kino, ujula, loomaaed jmt), treeningutetasud, mänguasjad ja tehnikakaubad, jalanõud- riided.
14.Hagejate vanemate vahel on vaidlus selles, kumb vanematest, millal ja milliseid rõivaid, jalanõusid, koolikaupu jm vajaminevaid igapäevaseid tarbeid ostab. Hagejate ema väitel ostab laste isa riideid-jalanõusid temaga kooskõlastamata, mille tõttu ei ole osad asjad vajalikud nii esemeliselt kui ka summa suuruselt (ostetakse liiga kalleid esemeid, näiteks mobiiltelefonid jmt), samas jäävad soetamata konkreetsel aastaajal vajaminevad riided- jalanõud. Seega on vanemate vahel lahkhelid vajaminevate asjade soetamiseks. Vaidluse lahendamiseks on mõistlik ja hagejate huvides, kui kõik vajalikud riided, jalanõud ja koolikaubad soetab vanem, kelle juures lapsed peamiselt elavad. Esiteks omab vanem, kelle juures lapsed peamiselt elavad, rohkem informatsiooni vajaminevate asjade kohta, ja teiseks on tal võimalik ka vajaminevate asjade soetamiseks kiiremini reageerida (näiteks juhul, kui järgmisel päeval on kooli vaja kaasa võtta mingeid tarbeid vmt). Mõistlik on ka hagejate ema seisukoht, et laste treeningutetasud võiks tema maksta. Asjas on kostjale ette heidetud, et ta ei tasu treeningute eest regulaarselt. Asja materjalidele lisatud kirja (tlk 59) kohaselt on kostjale teada antud, et treeningute eest tuleb tasuda 10. kuupäevaks, kostja sellele vastuväiteid ei esitanud. Kostja pangakonto väljavõtetest nähtub, et nimetatud tähtajaks on ülekanded spordiklubile õigeaegselt tehtud perioodil jaanuar-mai 2014 vaid kahel kuul.
15.Kui laps viibib lahus elava vanema juures osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Käesolevas asjas on hagejad hagis tuginenud sellele, et 1/3 ajast viibivad nad isaga ja arvestanud kostjalt väljanõutavast miinimumsummas elatisest maha 1/3. Kostja selle arvestusega ei nõustu. Kostja leiab, et arvestada tuleb ka seda, et hagejate emale jääb miinimumsuuruses elatise maksmise järgselt 1/3 elatise summast enam, kuna sellel aja on lapsed isa juures. Kostja eelnimetatud väited ei ole põhjendatud. Kostja arvestuse aluseks on see, et laste kõik kulud kannavad miinimummääras vanemad vastavalt laste
nende juures viibimise ajaga ehk 2/3 ema ja 1/3 isa. Eelnevalt märgitult on käesolevas asjas laste huvides see, kui ühel vanematest on kohustus soetada lastele vajaminevad riided, jalanõud, koolikaubad jm koolis- ja trenniskäimiseks vajalik ning kui treeningute tasud tasub laste ema. Arvestades ka seda, et lapsed elavad suurema osa ajast emaga, sealjuures on just söögi ja eluasemekulude kõrval kõige suuremateks kuludeks riiete-jalanõude, treeningute- ja kooliga seotud kulud, ei ole kostja seisukohad põhjendatud.
16.Kostja väide selle kohta, et ta on piisavas ulatuse elatist tasunud ja seega vabatahtlikult oma elatisekohustust täitnud, ei ole veenvalt tõendamist leidnud. Kostja on jätnud tähelepanuta, et elatise nõude aluseks on hagejatel seisukoht, et kostja peab elatist tasuma miinimumsummas. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis, millega tuleb katta nii söögi – kui ka eluasemekulud, riiete-jalanõudekulud, igapäevase majapidamise–hügieenitarvete kulud, võimalikud ravimid, transpordikulud jm igapäevased elamiskulud. Lisaks veel koolikaupade kulud, treeningute-huvialaringide kulud, lõbustused, vaba-ajaveetmise kulud, mänguasjad jmt. Asja materjalidest nähtuvalt teeb kostja küll märkimisväärseid kulutusi lastele, sh ostab hinnalisi mobiiltelefone, mänguasju (arvutimänge), veedab lastega erinevates kohtades vaba aega, kuid seda ei saa siiski arvestada elatise maksmisena. Kostja poolt enamus kantud kuludest on nn sekundaarsed kulud (jättes kõrvale kostja juures viibitud aja toidu- ja eluasemekulud, tasutud treeningud ja osutades sellele, et riiete-jalanõude soetamise osas on vanemate vahel vaidlus), mis miinimumelatise puhul saavad olla arvestatud väga väikesel määral, võttes arvesse miinimumelatise suurust ja igapäevaseks eksisteerimiseks vajalike kulude suurust. Arvestada tuleb ka seda, et kuivõrd lapsed elavad suurema osa ajast emaga, siis kulutusi meelelahutusele ja vaba- aja veetmiseks teeb ka ema. Kui kostja soovib lastele igakuiselt soetada erinevaid mänguasju/vaba-ajatarbeid ja viia meelelahutusüritustele 100-200 euro eest, siis on see tema valik, kuid see ei vabasta kostjat elatise tasumisest.
17.Hagi on esitatud 18.06.2014. Poolte vahel puudub vaidlus, et 2014. a suvel olid mõlemad lapsed võrdselt oma vanemate juures. Suhtluskord, mille kohaselt on lapsed suveperioodil võrdselt mõlema vanema juures jätkub. Ka ülejäänud koolivaheajad veedavad lapsed vanematega aega võrdselt. Neid asjaolusid tuleb elatise väljamõistmisel arvestada. Elatise maksmise kohustust tuleb siiski vähendatud määras arvestada, sest hagejate emal on jätkuvalt kohustus soetada lastele riideid-jalanõusid, tasuda treeningute eest (kui treeninguid ei toimu, siis kulub raha laagrite, klassiekskursioonide eest tasumiseks). Miinimumelatise suurust arvestades saavad need kulud olla mitte rohkem kui – 240-260 eurot mõlemale lapsele (treeningud 40 eurot, riided-jalanõud 40-50 eurot kuus). Kuivõrd lapsed viibivad suveperioodil võrdselt mõlema vanemaga, siis ülejäänud kulud kannavad vanemad võrdselt. Arvestades eeltoodut on asja lahendamise selguse huvides mõistlik elatis välja mõista kogusummas ühel suvekuul. Ülejäänud kahel kuul puudub kostjal kohustus elatist hagejatele tasuda, kuna arvestatakse, et suveperioodil viibivad nad võrdselt mõlema vanema juures. Käesolevas asjas sõlmisid pooled menetluse käigus kompromissi, kus leidsid, et selleks suvekuuks, kus elatist tasutakse, on august. Kuigi kompromissi kinnitamisest pooled loobusid, on menetluses tehtud poolte ettepanek mõistlik ja selle saab aluseks võtta ka elatise väljamõistmisel. Seega tuleb elatis välja mõistmata jätta juunis ja juulis. Sellisena elatise väljamõistmisel on arvestatud ka sellega, et lapsed viibivad ka kevadise, sügisese ja talvise vaheaja võrdselt mõlema vanemaga.
18.Tagasiulatuvalt PKS § 108 järgi paluvad hagejad elatise välja mõista alates 25.06.2013. Arvestades asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-13-38281 oli vaidlus vanemate
vahel selles, kumma vanema juurde lapsed peamiselt elama jäävad, saab sellest järeldada, et lapsed olid mõlema vanemaga eelneva perioodi enam-vähem võrdse aja. Hagejad on kinnitanud nimetatud ajavahemiku jooksul kostja poolt täiendavate kulutuste tegemist summas 587,47 eurot (tlk 163), mis seisnevad ülekannetes hagejate emale, ostetud on riideid, jalanõusid ja tasutud telefonide eest. Kuivõrd nimetatud perioodil tasus kostja ka hagejate treeningute kulud, siis tuleb tagasiulatuv elatisenõue jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
19.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Alternatiivselt määrata kindlaks õiglane elatise suurus. Menetluskulud jätta vastustajate kanda.
20.Väär on maakohtu seisukoht, et enam ei kehti 27.02.2013 kostja ja DM-i vaheline hagejatele ülalpidamise andmise kokkulepe, millega oli kokku lepitud ülalpidamise andmise viis ja ajavahemik. PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Lepingu kehtivuse alused on sätestatud TsÜS 5. peatükis. Kokkulepe ei kehti, kui kokkulepe on tühine (TsÜS § 84) või kui kokkulepe on tühistatud (TsÜS § 90). Tehingu tühistamine toimub TsÜS § 98 lg 1 kohaselt avalduse esitamisega teisele poolele. Tehingu tühistamise avaldust DM esitanud ei ole. Samuti puuduvad tehingu tühisuse alused. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja kokkulepet nõuetekohaselt täitis. Kohus ei ole märkinud, millisel alusel on kokkulepe kehtivuse kaotanud, kohtuostus on selles osas põhjendamata (TsMS § 436 lg 1 rikkumine). Lisaks on ka kohtu põhjendused lepingu kehtivuse kohta asjakohatud. Väär on kohtu seisukoht, et kokkulepe kaotas kehtivuse seetõttu, et otsustusõigus laste elukoha määramisel anti DM-ile. On õige, et lapsed elavad peale otsustusõiguse üleandmist DM-ile 2/3 ajast tema juures ning 1/3 ajast kostja juures, kui varasemalt elasid lapsed võrdselt mõlema vanema juures. Sisuliselt elavad lapsed iga kuu DM-i juures 10 päeva rohkem. Seega juhul kui, siis on kostja kohustatud tasuma elatist mingi x summa võrra rohkem, et tasuda ülalpidamist 10 päeva eest. See ei tähenda aga seda, et kokkulepitud ülalpidamise andmise viis oleks automaatselt kehtetu.
21.Maakohus on valesti hinnanud tõendeid ning ei ole hinnanud kõiki tõendeid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on kohus lugenud tõendatuks DM-i paljasõnalise väite selle kohta, et vajalikud asjad, näiteks riided ja jalanõud, jäävad õigel ajal soetamata, treeningute tasud maksmata. Kohus märgib lisaks, et asjas on kostjale ette heidetud, et ta ei tasu treeningute eest regulaarselt. Asja materjalidele lisatud kirja (tlk 59) kohaselt on kostjale teada antud, et treeningute eest tuleb tasuda 10. kuupäevaks, kostja sellele vastuväiteid ei esitanud. Samas kostja poolt kirjalikult esitatud tõendite kohta leidis kohus, et kostja väide selle kohta, et on piisavas ulatuse elatist tasunud ja seega vabatahtlikult oma elatisekohustust täitnud, ei ole kohtu arvates veenvalt tõendamist leidnud. Kohus ei tee vahet väitel ja kirjalikult esitatud tõendil. Poolte võrdse kohtlemise põhimõttega (TsMS § 7) ei ole kooskõlas see, et ühe poole paljasõnalised väited loetakse tõendatuks ning teise poole kirjalikult esitatud tõendeid sama asjaolu kohta lihtsalt ei arvestata. Kohtu seisukohad on ka väärad, kuna kostja on ostnud lastele kõik tarviliku just siis, kui selleks on tekkinud vajadus. Kostja suhtleb oma lastega iga päev ja teab seega täpselt, mida lastele parasjagu vaja on. Kohus jättis välja selgitamata, mis täpselt ja millisel ajal on lastele siis väidetavalt ostmata jäänud. Tegemist oli DM-i konkretiseerimata väitega, millega kohus nõustus (TsMS § 230 lg 1 ja § 232 lg 1 rikkumine). Samuti ei ole õige, et kostja ei ole vastuväiteid esitanud
treeningtasude osas. Kostja vastusest hagile nähtub, et kostja on tasunud trennide eest alates 2014 jaanuar. Kostja on tasunud kõik treeningarved kuupäevadel 12.01; 05.02; 13.03; 25.04; 07.05. Arveid treeningtasude eest ei ole DM kostjale saatnud, seega ei saa kostja süüdi olla selles, et mõni arve tasuti hilisema kuupäevaga. Kohus oleks eeltoodu saanud ka kohtuistungil selgeks teha, aga vastavat asjaolu kohtuistungil ei arutatud. Kohtuotsus on selles osas vastuolus TsMS §-ga 436 lg 3, mis sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.
22.Käesolev elatise nõude menetlus erineb kardinaalselt eelmisest hagejate poolt esitatud elatise nõude menetlusest (tsiviilasi nr 2-12-49719). Eelmises elatise nõude menetluses kohus ka tegelikkuses uuris tõendeid. Tõendite uurimisel selgus, et kostja poolt tehtud kulutused olid põhjendatud ja vajalikud. DM-i konkretiseerimata väite kulutuste ebavajalikkuse kohta jättis kohus tähelepanuta, kuna DM ei suutnud kuidagi põhjendada, miks üks või teine konkreetne kulutus konkreetsel ajahetkel tema arvates ebavajalik oli. Sisuliselt on kohtud jõudnud sarnastele faktilistele asjaoludele tuginedes kahele erinevale lahendile. Eeltoodu tuleneb sellest, et käesolevas tsiviilasjas ei viinud kohus nõuetekohaselt läbi kohtumenetlust, jättis kogumata ja uurimata tõendid ning ei pööranud tähelepanu asjas olulist tähendust omavatele asjaoludele.
23.Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-165-13 kohaselt peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks. Riigikohus märkis viidatud lahendis, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Riigikohus asus seisukohale, et sellises olukorras tuleb kohtutel tuvastada, kui suures ulatuses täitis ja täidab kostja lapse ülalpidamise kohustust vahetult. Ka viidatud kohtuasjas esitati kostja vastu miinimum elatise nõue, mis oli seotud 1⁄2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. Maakohtu 01.10.2014 e-kirjas väljendatud seisukoht, mille kohaselt ei tule käesolevas tsiviilasjas tõendeid koguda seetõttu, et hageja on elatise nõude aluseks võtnud miinimummääras elatise, on vastuolus varasema Riigikohtu praktikaga. Kohus on seadusvastaselt tõendid kogumata jätnud (TsMS § 238 lg 1 p 1 rikkumine).
24.Maakohus on valesti tõlgendanud PKS § 116 lg 2 sätestatud õigust hooldada oma alaealisi lapsi. Käesoleva vaidluse põhisisuks on ülalpidamise andmise viis, mitte see, et kostja oleks oma ülalpidamise kohustuse täitmata jätnud. DM-ile on antud kohtumäärusega üksnes otsustusõigus laste elukoha määramisel. Kostjal on seega endiselt õigus PKS § 116 lg 2 ja § 124 lg 1 tulenevalt oma lapsi kasvatada ning nende eest hoolitseda. Isikuhooldusõigust ei ole kostjalt ära võetud. Kokkuleppes märgitud ülalpidamise andmise viis võimaldab kostjal oma lastega rohkem aega veeta, nendega tegeleda jne. Lastega poes käimine ja riiete, koolitarvete jalgrataste jms ostmine tähendab lastele nende vajaduste rahuldamist, aga kostjale annab see võimaluse täiendavalt koos lastega aega veeta, nendega suhelda, uurida laste vajaduste kohta, näidata lastele, et nende isa hoolib nendest, st kokkuvõtlikult teha seda, mida pered koos teevad. Laste materiaalsete vajaduste rahuldamine on kõigest asja üks pool, lastele tuleb luua tunne, et nende eest hoolitsetakse, neile pööratakse tähelepanu ja nendega tahetakse tegeleda. Kohtuotsusest nähtuvad põhjendused, et oleks mõistlik, kui kõik asjad ostab lastele DM, ülaltoodut ei arvesta. Mõistlik on see, et laste isa hoolitseb oma laste eest.
25.Maakohtu otsuses märgitud elatise suurus on väär. Kuna kohus oleks pidanud jõudma tulemuseni, et kostjapoolne ülalpidamise tasumise viis on õiguspärane, oleks kohus pidanud edasiselt kindlaks tegema, millised on mõlema vanema igakuised kulutused hagejatele ja tulemusest lähtuvalt määrama õiglase elatise suuruse. Juhul, kui kohus peaks vajalikuks elatise mingisuguses suuruses välja mõista, siis ei tohiks elatise suurus ületada 60 eurot ühes kuus. Sellisel juhul tuleks kostjal tasuda elatist 60 eurot ühes kuus üksnes kaheksal kuul aastas, kuna neljal kuul aastas elavad lapsed võrdeliselt mõlema vanema juures.
26.Maakohus on väljunud hagi nõude piiridest. Kohus on rahuldanud nõude, millist hagejad ei ole esitanud. Hagiavalduses esitatud taotlused ja maakohtu resolutsioon erinevad üksteisest olulisel määral. Kohtul ei ole õigust iseseisvalt haginõudeid muutma hakata. Vastustaja seisukoht
27.Hagejad paluvad jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
28.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
29.Kostja väide, et maakohus jättis alusetult arvestamata kostja ja hagejate seadusliku esindaja 27.02.2013 kokkuleppe laste ülalpidamiskulude kandmise kohta ja et see kokkulepe kuulub täitmisele ka käesoleval ajal, ei ole põhjendatud. Kostjal on õigus selles osas, et nimetatud kokkulepe ei muutunud iseenesest kehtetuks käesoleva elatisehagi esitamisega, kuid seda vaid laste vanemate kui ülalpidamiseks kohustatud isikute omavahelises suhtes. Käesolevas asjas on hagejateks alaealised lapsed, kellele kostja on kohustatud PKS § 96 ja 97 p 1 alusel ülalpidamist andma. PKS § 100 lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Sama paragrahvi lõike 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Sama paragrahvi lõike 3 järgi võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Sellise kokkuleppega reguleerivad vanemad kui lapsele ülalpidamist andma kohustatud isikud omavahelisi suhteid. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13 punktis 13 märkinud muu hulgas, et kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista, küll aga ei takista see vanemalt tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest. Maakohus ongi nii otsustanud, jättes hagi rahuldamata tagasiulatuva elatise osas ja rahuldades hagi edasiulatuva, s.o tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise osas. Kolleegium leiab, et seaduse mõttega ei oleks kooskõlas see, et vanematevaheline kokkulepe lapse ülalpidamiskohustuse täitmise suhtes takistaks lapse elatishagi lahendamist seetõttu, et vanemad vaidlevad omavahelise kokkuleppe kohase täitmise üle. Kolleegium selgitab lisaks, et kohtuotsusega elatise väljamõistmisel maksab
kohustatud isik elatist üksnes kohtuotsuse alusel ja vanemate vaheline kokkulepe jääb kehtima üksnes nende omavahelises suhtes. Kuna maakohus mõistis kostjalt elatise välja alates 01.09.2014, siis on kostjal võimalik hagejate emalt alusetu rikastumise sätete alusel nõuda tagasi 27.02.2013 kokkuleppest tulenevalt kostja poolt pärast 01.09.2014 nimetatud kokkuleppe alusel kantud ülalpidamiskulud osas, mis ületab kohtuotsusega väljamõistetud elatise määra.
30.Kostja väide, et maakohus väljus hagi piiridest sellega, et sõnastas otsuse resolutsiooni elatise väljamõistmise kohta erinevalt hagiavalduses sõnastatust, ei ole põhjendatud. Maakohus on otsuse resolutsiooni sõnastanud küll osaliselt erinevalt hagiavalduse sõnastusest, kuid maakohus ei ole kostjalt välja mõistnud elatist suuremas ulatuses, kui hagejad nõudsid. Kolleegium leiab, et maakohus on otsuse resolutsiooni sõnastades õigesti järginud TsMS § 442 lg 5 tulenevat otsuse resolutsiooni selguse, ühemõttelisuse ja täidetavuse põhimõtet.
31.Kostja väide, et maakohtu otsuses märgitud elatise suurus on väär, ei ole põhjendatud. Kostja toetub seejuures 27.02.2013 kokkuleppele ja vaidlustamata asjaolule, et hagejad on isa juures ja tema hoole all 1/3 ajast ja ema juures ja tema hoole all 2/3 ajast. Nagu eespool märgitud, ei takista 27.02.2013 kokkulepe elatise väljamõistmist erinevalt kokkuleppest. Seetõttu ei ole asjakohane kostja väide, et ta on alternatiivselt nõus maksma elatist ainult hagejate üüri, söögi ja kommunaalkulude katteks 10 päeva ulatuses, mis hagejad on rohkem oma ema juures. Hagejad on tegelikult seda asjaolu, et viibivad isa juures 1/3 ajast ja ema juures 2/3 ajast ka arvestanud, taotledes kummalegi hagejale elatise väljamõistmist 2/3 ulatuses PKS § 101 lg 1 sätestatud elatise miinimummäärast. Sellises ulatuses on maakohus elatise ka välja mõistnud.
32.Kostja väide, et ainuüksi see, et laste emale on antud laste elukoha määramise otsustusõigus, ei mõjuta 27.02.2013 kokkuleppe kehtivust, on formaalselt põhjendatud, kuid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks eespool toodud põhjustel. Lisaks sellele märgib kolleegium, et seaduse mõttes on kostja siiski lastest lahus elav vanem ja PKS § 100 lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel, mis PKS § 100 lg 1 esimese lause järgi toimub üldjuhul raha perioodilise maksmise teel. Nagu eespool märgitud, on maakohus arvestanud muu hulgas asjaoluga, et lapsed viibivad kostjaga aasta jooksul kokku umbes 1/3 ajast ja kostja teeb sel ajal laste peale kulutusi, mõistes elatise kostjalt välja 2/3 ulatuses elatusmiinimumist.
33.Kostja väide, et maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja ei hinnanud kõiki tõendeid, on iseenesest põhjendatud. Maakohus ei ole kolleegiumi hinnangul piisavalt põhjendanud oma järeldust, et kostja ei ole tõendanud piisavas ulatuses elatise maksmist ja seega laste ülalpidamiskohustust täitnud. Maakohtu otsus on selles osas ka vastuoluline, sest tagasiulatuva elatisenõude jättis maakohus rahuldamata sisuliselt vastupidise põhjendusega, et kostja on täitnud ülalpidamiskohustust. Sellega rikkus maakohus TsMS § 436 lg 1 kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kolleegium kõrvaldab maakohtu menetlusliku rikkumise, tuvastades, et esitatud asjaoludest ja tõenditest järeldub, et kostja täitis hagejate ülalpidamiskohustust vastavalt kostja ja hagejate ema 27.02.2013 kokkuleppele. Hagejate ülalpidamisekohustuse täitmist kostja poolt tõendab muu hulgas ka jõustunud maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-4979, millega jäeti hagejate hagi elatise nõudmiseks rahuldamata põhjendusega, et kostja täitis ülalpidamiskohustust. Samas ei anna see asjaolu siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks, sest maakohus ei ole elatist välja mõistnud tagasiulatuvalt, vaid edasiulatuvalt. Edasiulatuva elatisenõude osas hagi rahuldamata jätmiseks oleks alust üksnes siis, kui kostja oleks pärast hagi esitamist elatist maksnud rahas hagis nõutud ulatuses ja ei
oleks alust kahelda, et ta seda ka tulevikus teeb. Käesoleval juhul ei ole kostja elatist rahas pärast hagi esitamist maksnud ja seetõttu oli hagi rahuldamine maakohtu poolt põhjendatud. Menetluskulude jaotus
34.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva protsessiõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu, üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014 lõppu ning lähtudes kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates. See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsiooni kohaselt peale lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), alates 01.01.2015 enam ei kehti. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii enne 31.12.2014 kehtinud kui ka peale seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Seega on seadusandja seadust muutes jätnud menetlusosalised ilma õigusest nõuda menetluskulude hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist on aga konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta. TsMS-i muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. Oluline on tagada ka see, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi – kas siis selliselt, et kulusid kajastavad dokumendid tuleb esitada igas kohtuastmes ja neid hiljem esitada ei saa või selliselt, et kulude väljamõistmise taotluse saab kõikide menetluskulude osas esitada peale asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.
35.Arvestades seda, et isikutele tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015 tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamine, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 lauset 1 ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend tehakse enne 01.01.2015, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada.
36.Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme
kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
Tiit Kollom
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.