2-13-10986/72 - Perekonnaõigus - Ühisvara jagamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.R.P. s (edaspidi hageja) esitas 08.03.2013 kohtule M.P. (edaspidi kostja) vastu hagi ühisvara jagamiseks. Hageja palus müüa Tartus XXX asuv korteriomand avalikul enampakkumisel, enampakkumisel saadavast summast täita ühisvarasse kuuluvad kohustused summas 14 090,25 eurot ja ülejääv vara jagada kaasomanike vahel võrdselt. Hageja väidete kohaselt abiellusid pooled 15.03.1986, abielulised suhted lõppesid peale 2009. a. Abielu lahutati Tartu Maakohtu 28.11.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-49049. Poolte ühisvarasse kuulub 26.04.2000 omandatud XXX korteriomand. Hageja taotletud ühisvara jagamise viis koormab pooli kõige vähem ja tagab õiglase tulemuse. Muud vara jagamise viisid on välistatud, sest pooled ei ole eelduslikult krediidivõimelised ega saa hüvitada teisele poolele kaasomandi kaotust. Hageja märkis, et abielusuhted lõppesid 2010. a alguses, kuid hageja lähtub kohustuste hindamisel ühisvara vararežiimi lõppemise päevast ehk abielu lahutamise otsuse jõustumisest 28.01.2012. Pooltel tekkisid ühised kohustused seetõttu, et kostja abielu jooksul tööl ei käinud ja hageja sissetulekud ei olnud teatud perioodidel perekonna vajaduste rahuldamiseks piisavad. Neil perioodidel elas pere krediidist, mida võttis hageja kui ainus sissetulekut omav pereliige. Seetõttu oli hagejal mitu krediitkaarti, krediidilepingut ja laenu, millest tekkisid ühised kohustused, mis vara jagamise hetkel (30.05.2013) on 14 090,25 eurot järgmiselt: 10.10.2008 õppelaen nr S080006822 – 9919,62 eurot; järelmaksuleping nr 2009028921, millega osteti köögitehnika – 913,59 eurot; püsimaksega krediitkaart A020022360 – 1105,01 eurot; krediitkaart nr 1940002500115 – 234,67 eurot; arvelduslaen nr A070024019 – võlg tasutud 30.05.2013 seisuga; X.X. õppelaen – 1917,35 eurot. Kostja väidete ja vastuhagiga hageja ei nõustunud. Sõiduauto Volvo V40 (väärtus ca 3000 eurot) ei kuulu ühisvarasse, sest omand läks hagejale üle ja ta tasus olulise osa maksetest pärast abieluliste suhete lõppemist ning suure osa omandamiseks kulunud summast kinkis hagejale tema ema L.P.. Sõiduk liisiti 29.05.2007, liisinguleping lõppes ja sõiduki omand läks hagejale üle 03.05.2012. Abieluliste suhete lõppemisel oli hageja kontol arvelduskrediidi võlg ning puudusid rahalised vahendid, mida saaks lugeda ühisvara hulka. Alates 2010. a on kostja kasutanud korterit üksinda. Hageja ei pea tasuma kostja kasutatud elektrienergia või vee eest. Kostja ei ole poolte kooselu algusest kuni 2010. a tasunud kõrvalkulude eest, kostjal ei ole olnud ühtegi laenu ega muud kohustust seoses ühise varaga. Hageja on püüdnud kasutada võimalikult palju soodsatel tingimustel saadud laene, et parendada ühist eluaset. Hageja on tasunud kõik maksed ainuisikuliselt. Puuduvad igasugused mõistlikud põhjendused, et jagada vara teisiti kui võrdselt.

9.novembri 2009 järelmaksulepingust nr 2009028921 tulenevad R.P. ja M.P. kohustused AS SEB Pank ees; 4) jätta rahuldamata R.P. nõue täita ühisvaral lasuvad kohustused summas 11 259,31 eurot. 5) jätta M.P. vastuhagi R.P. vastu rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis maakohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt saab kehtiva õiguse järgi abikaasa nõudel abikaasade ühisvara jagada üksnes pärast abikaasade varaühisuse varasuhte lõppemist. Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda toona kehtinud seaduse järgi abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks (3-2-1-31-14, p 10). Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1995) § 15 lg 1 nägi ette, et abikaasa lahusvara on mh vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kohus leidis, et poolte abielusuhted ja seega ka poolte varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes lõppesid hiljemalt 2010. a veebruari lõpus. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS 2010) § 210 lg 1 ja § 211 kohaselt tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 kohaselt tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest (3-2-1-38-14, p 13). Kuna poolte abielusuhted ja varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes lõppesid 2010. a veebruaris, kuulub PKS 1995 § 15 lg 1; § 18 lg 2 II lause ja PKS 2010 § 25 järgi abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati kuni 2010. a veebruari lõpuni. Sõiduauto Volvo V40 omandamiseks sõlmis hageja 29.05.2007 liisingulepingu. Liisingumakseid tasus hageja nii enne kui pärast abielusuhete lõppemist. Sõiduk omandati viimase väljaostumakse tasumisel, mis toimus 03.05.2012, s.o pärast abielusuhete lõppemist. Kuna sõiduk omandati pärast uue perekonnaseaduse jõustumist, ei ole sõiduk PKS 2010 §-i 25 arvestades poolte ühisvara, sest hageja omandas selle pärast varasuhte lõppemist. Ka

Riigikohus on leidnud (3-2-1-13-07, p 17), et reeglina kuuluvad ühisvara hulka vaid need õigused, sh omand, mis saadi abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni; kui hageja omandas sõiduauto pärast abielusuhete lõppemist, on see hageja lahusvara, kuigi liisingumakseid tasuti abielu ajal. Kuna sõiduk omandati kehtiva perekonnaseaduse ajal, ei saa PKS 2010 § 210 järgi arvestada PKS 1995 § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid või tunnistada sõidukit PKS 1995 § 14 lg 2 alusel ühisvaraks. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kontojääk 28.02.2010 seisuga 0 (II kd, tl 42). Hageja kinnitusel tema pangakontol raha ei olnud, olid vaid kohustused. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Seega kohus tuvastas, et poolte ühisvarasse kuulub vaid XXX korteriomand. PKS 2010 § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest (3-2-1-61-12, p 12). Hageja ei ole korteriomandi endale jätmist taotlenud ega korteriomandit alates 2010. a kasutanud, korteriomand on kostja ja poolte tütre elukohaks ning kostja soovib jätkuvalt korteris elada. Need asjaolud annaksid alust jätta korteriomand kostjale ja kohustada kostjat maksma hagejale hüvitist. Ka Riigikohus on leidnud (3-2-1-18-06, p 16; 3-2-1-61-05, p 14), et ühisvara jagades tuleb korteri jätmisel ühele või teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks korter on. Siiski ei pidanud kohus praegusel juhul põhjendatuks korteriomandi jagamist kostja taotletud viisil, sest kostja ei ole menetluse kestel olnud nõus tagama hagejale täielikku rahalist hüvitist omandiõiguse kaotamise eest. Riiklikult tunnustatud ekspert Riho Lubi 17.10.2013 eksperdiarvamuse kohaselt on vaidlusaluse kinnistu turuväärtus 26.09.2013 seisuga 108 000 eurot. Kohus leidis, et hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eksperdiarvamusest. Ka hageja esitatud tõendid (I kd, tl 69–84) sarnaste kinnistute võimaliku väärtuse kohta kinnitavad eksperdiarvamuses toodut. Kostja väited, et muinsuskaitselisi piiranguid ja remondivajadust ei ole hindamisel arvesse võetud, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja viidatud müügipakkumised (I kd, tl 107) ei ole asjakohased, sest puudutavad korteriomandeid üldpinnaga 43 m2 ja 50,9 m2, vaidlusaluse korteriomandi reaalosa üldpind on 116,7 m2. Samuti ei ole põhjendatud arvesse võtta väärtust, mis kinnistul on panga jaoks tagatisena, sest see ei pruugi tagada omandist ilma jäävale ühisomanikule täielikku rahalist hüvitist omandiõiguse kaotamise eest. Kehtiv perekonnaseadus ei näe ette aluseid ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks, v.a vastav kokkulepe. Antud juhul saaks korteriomandit jagades arvestada abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid PKS 1995 § 19 lg 2 järgi. Riigikohus on leidnud (3-2-1-31-14, p 14), et kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010. Kohus leidis, et kostja väited ei anna alust abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS 2010 § 210 lg 2 ja PKS 1995 § 19 lg 2 järgi. Asjaolu, et korteriomand on kostja ja teiste pereliikmete elukohaks, võtab kohus arvesse jagamise viisi valikul (3-2-1-61-05, p 16). Arusaamatuks jääb, kuidas on osade võrdsusest kõrvalekaldumine seotud õppelaenude ja käendusega. See, kas hageja on korteriomandiga seoses kulutusi kandnud alates 2010. a, s.o pärast abielusuhete lõppemist, ei ole asjakohane ega mõjuta tema osalemist vara omandamisel ja väärtuse võimalikul suurendamisel abielusuhete ajal. Samuti, kuna korteris elasid alates 2010. a vaid kostja ja poolte täisealine tütar, tuligi kommunaalkulude eest tasuda neil, mitte hagejal. Kostja esindaja poolt 01.04.2014 istungil avaldatust nähtuvalt oleks kostjal võimalik hüvitada hagejale 35 000 eurot mõistliku aja jooksul. Pangad annaksid kostjale laenu kuni 35 000 eurot. Kuna õiglane hüvitis hagejale korteriomandi kaotuse eest on 54 000 eurot (108 000/2), mida

aga kostja ei soovi tasuda, tuleb korteriomand jagada hageja taotletud viisil. Korteriomandi müük avalikul enampakkumisel ja saadava summa jagamine poolte vahel võrdselt koormab pooli kõige vähem ning tagab pooltele õiglase hüvitise omandiõiguse kaotamise eest. PKS 2010 § 210 lg 1 ja § 211 alusel tuleb ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmise või jagamise puhul lähtuda kehtivast perekonnaseadusest. Kuna poolte abielusuhted ja varasuhe lõppesid 2010. a veebruaris, ei saa lähtudes PKS 2010 § 210 lg-st 2 ning PKS 1995 § 14 lg-st 1; § 15 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 66 pärast abielusuhete lõppu võetud kohustused olla poolte ühisvaral lasuvad kohustused. Enne varasuhte lõppu võetud kohustuste puhul ei ole ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, vaid ühisvara hulka tuleb arvata kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest (PKS 1995 § 20 lg 2) tulenevalt ühiselt. Kohus luges perekonna huvides võetud, s.o solidaarkohustusteks, X.X. 2009. a detsembris sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse X.X. ees summas 1917,35 eurot (kostja on võtnud 10.03.2014 sisuliselt omaks, et tütrelt saadud laenu kasutati perekonna huvides) ja 09.11.2009 järelmaksulepingust nr 2009028921 tuleneva kohustuse AS SEB Pank ees (28.05.2013 seisuga 913,59 eurot). Nimetatud kohustused tuleb PKS 2010 § 38 ja § 37 lg 3 alusel täita ühisvaraks oleva korteriomandi avaliku enampakkumise käigus enne raha jagamist poolte vahel. Kohus märkis, et asjaolu, et kostja abielu jooksul tööl ei käinud, ei muuda hageja võetud kohustusi poolte ühisteks kohustusteks. Kehtiva PKS § 17 sätestab, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Kohus oli seisukohal, et abikaasade perekonna huvides tehtud panuste kokkuleppe eeldus (st kui üks abikaasa panustas rohkem kui teine, toimus see poolte kokkuleppel) kehtis ka enne 01.07.2010.

ja kohustuse kogumi väärtus, on suurenenud ühisvara arvel. Lahendi punktis 19 on märgitud, et abikaasa lahusvara, mille väärtus on abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud, võib kohus PKS § 14 lg 2 järgi tunnistada ka osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks. Kolleegium leiab, et viidatud sätte alusel saab abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Kohus jättis põhjendamatult tuvastamata vastustaja valduses olevad rahalised vahendid. Vastustaja pangakontode väljavõtetelt nähtub korduvalt ja pikema perioodi jooksul rahaliste vahendite väljavõtmine. Apellant ei pidanud selle kohta tõendeid esitama, kuna selle asjaolu tõendamine oligi võimalik vaid vastustaja tõendite alusel. Kuna vastustaja lahusvara suurenes ühisvaraks olnud rahaliste vahendite arvelt, tuleb kohaldada analoogia korras Riigikohtu seisukohta otsuse nr 3-2-1-13-07 punktis 19, mille kohaselt ühe abikaasa lahusvara suurenemine poolte ühisvara arvelt tuleb teisele poolele kompenseerida; 2) eiras maakohus ühisvara jagamise viisi määramisel Riigikohtu praktikat. Apellant palus vastuhagis jätta korteriomand endale ja kohustada apellanti maksma vastustajale hüvitist 30% korteriomandi väärtusest, kaldudes kõrvale osade võrdsusest põhjusel, et vastustaja oli saanud olulise hulga rahalisi vahendeid poolte ühisvara arvelt. Korteriomand on apellandi ja poolte tütre elukohaks ning apellant soovib jätkuvalt korteris elada. Kohus ei teinud ettepanekut esitada tagatis vastustaja võimalikule nõudele seoses korteriomandi kostja ainuomandisse jätmisega. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendis nr 3-2-1-166-12 (p 15) ning märgib, et pooled arutlesid kohtuistungil vabas vormis, mis summas apellant kõige kiiremini vastustaja nõudeid vastuhagi rahuldamisel saab täita, kuid seejuures polnud apellandile teada ei ühisvara kohtu poolt kindlaksmääratav väärtus, võimalik lahend ega seegi, et kohus soovib apellandilt tagatist. Vastustaja ei ole esitanud tagatise nõuet. Kohus eiras selgitamiskohustust. Puudus alus jätta arvestamata asjaolu, et ühisvaraks olev korter on apellandi ja poolte laste elamispinnaks. Viimati nimetatu on maakohtu viidatud Riigikohtu praktika kohaselt määrava tähendusega ning vaid kohtu põhjendamatu tagatise nõudmine (mida tegelikkuses pole tehtud) ei ole aluseks Riigikohtu juhiste kohaldamata jätmiseks; 3) jättis kohus avaliku enampakkumise läbiviimise viisi reguleerimata. Kohus jättis täpsustamata, kes korraldab ning kes valib enampakkumise läbiviimise aja, hinna ja koha, läbiviija ja tähtaja. Seega on kohtuotsus vastuoluline ja ebaselge ning seda pole võimalik täita, arvestades asjaolu, et pooled ei ole olnud nõus mõistlikult ühisvara jagama. Riigikohus on möönnud (3-2-1-38-14, p 16), et täitemenetluse seadustikus ei ole otseselt reguleeritud sellise kohtulahendi täitmise menetlust, kus kumbki abikaasa võib olla samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik ning kohtulahendit täites tuleb rahuldada võlausaldaja nõue. Siiski leiab Riigikohus, et enampakkumist ühisvara jagamiseks saab viia läbi TMS § 2 lg 1 (kohtulahendi alusel) järgi. Apellant sellega ei nõustu. Maakohus määras, et korteriomandi realiseerimisest saadud vahendid tuleb jagada võrdselt. TMS kohaselt peavad täiteasjas eksisteerima võlgnik ja sissenõudja, kuid lahendi kohaselt pole võimalik seda otsustada. Riigikohtu juhiseid järgides jäävad enampakkumise kulud vaid ühe kaasomaniku kanda ning seetõttu ei jagune enampakkumise tulem võrdselt, vaid üks kaasomanik saab kohtulahendit eirates kulude võrra väiksema tulemi. Riigikohus on sedastanud, et iseenesest saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra, sh abikaasade ühisvara müügiks korraldatava avaliku enampakkumise korraldaja ja tingimused, sest AÕS § 77 lg-s 2 on küll sätestatud võimalus müüa asi avalikul enampakkumisel, kuid ei ole avaliku enampakkumise korraldamise tingimusi täpsemini sätestatud. Kui sellist korda ei ole kohtulahendis kindlaks määratud, saavad abikaasad nõuda ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist, sh avaliku enampakkumise korraldamist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

käsitletavad ka varalised õigused. Järelmaksuga müügilepingu kohaselt pidi omand sõidukile tekkima pärast sõiduki hinna tasumist ning seetõttu on antud juhul tegemist omandireservatsioonist tuleneva ooteõiguse situatsiooniga VÕS § 233 tähenduses (s.o varalise õigusega). Sellest tulenevalt on abielusuhete ajal tasutud maksete näol tegemist ühisvaraga, mida tuleb ühisvara jagamisel arvestada. Apellandi seisukoht, et ühisvaraks tuleb tunnistada kogu sõiduauto Volvo V40 väärtus, ei ole õige. Asja materjalidest nähtuvalt tasuti abielusuhete ajal sõiduki omandamiseks makseid nii enne kui pärast abielusuhete lõppemist. Hageja seisukoha järgi tuleb arvestada sellega, et esimese sissemakse sõiduki omandamiseks tegi ta emalt kinke teel saadud 41 000 krooni eest. Ringkonnakohus nõustub apellandiga (I kd, t.l 108), et üksnes Ergo Insurance SE poolt hageja arvele tema ema L. P hüvitatud kahju 41 000 krooni ülekandmine (I kd, t.l 94) ei tõenda, et tegemist oleks kinke teel saadud rahaga. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta hageja väite, et esimese sissemakse sõiduki omandamiseks summas 41 000 krooni tasus ta emalt kinke teel saadud rahast. Pangatehingute väljavõtetest (I kd, t.l 35, 86-91) nähtuvalt tasuti kuni abielusuhete lõppemiseni sõiduki omandamiseks makseid ühisvara arvelt summas 117 703,88, s.o 7522,65 eurot. Pärast abielusuhete lõppemist on tasutud sõiduki omandamiseks makseid summas 76 511,75 krooni, s.o 4889,99 eurot. Kokku on tasutud makseid 194 215,63 krooni, s.o 12 412,64 euro, ulatuses. Kokku tasutud maksetest moodustavad ühisvara arvelt tehtud maksed 60,60% (7522,65 eurot 12 412,64-st eurost) ja lahusvara arvelt tehtud maksed 39,40 (4889,99 eurot 12 412,64 eurost). Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et sõiduauto Volvo V40 väärtus oli selle omandamise ajal 3500 eurot. 60,60% 3500-st moodustab 2121 eurot, milline on ühisvarana hinnatava varalise õiguse väärtus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puuduvad alused poolte ühisvara võrdsusest kõrvalekaldumiseks ning seega moodustab apellandi osa sõiduauto Volvo V40 väärtusest 50%, s.o 1060,50 eurot (2121:2). Eelnevast tulenevalt tuleb muuta maakohtu otsuse resolutsiooni p 1.1 ning määrata, et korteriomandi müügist ülejääv raha tuleb pärast kohustuste täitmist jagada selliselt, et M. P jagatav rahasumma on 1060,50 euro võrra suurem kui R. P jagatav rahasumma.

miks ei ole antud vaidluse asjaolusid arvestades õiglane jagada korteriomandit apellandi taotletud viisil, s.o anda korteriomand apellandile ning panna apellandile kohustus maksta hagejale välja tema osa rahas. Kui asi jäetakse AÕS § 77 lg 2 alusel ühele kaasomanikule, tuleb sellele kaasomanikule, kelle kaasomand asjale lõppes, maksta välja tema osa rahas. Riigikohus on selgitanud mitmes lahendis (näiteks 09.02.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05), et kaasomanikule, kes jääb kaasomandi osast ilma, tuleb AÕS § 77 lg 2 alusel tagada kohene ja õiglane hüvitis, kuna see riivab intensiivselt PS § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet. Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et muud korteriomandi jagamise viisid peale korteriomandi müümise avalikul enampakkumisel on välistatud, sest pooled ei ole krediidivõimelised ega saa hüvitada teisele poolele kaasomandi osa kaotust. Apellant ei ole enda krediidivõimelisust tõendanud ning korteriomandi jagamisel apellandi taotletud viisil ei oleks tagatud hagejale kohene ja õiglane hüvitis kaasomandi osa kaotuse eest. Seega oleks kaasomandi jagamine apellandi taotletud viisil vastuolus AÕS § 77 lg-s 2 ja PS § 32 lg-s 1 sätestatuga. Seetõttu puudub alus ka selles osas apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Asjaolu, et vaidlusalune korteriomand on apellandi ja tema täisealise tütre elukohaks, saaks arvestada juhul, kui mõlemad abikaasad sooviksid korteriomandit endale ning korteriomandi müügile avalikul enampakkumisel kui jagamise viisile ei oleks pooled tuginenud. Vaidlusaluse korteriomandi näol on tegemist 5-toalise korteriga netopindalaga 116,7 m2 ning eksperdiarvamuse kohaselt on korteriomandi väärtuseks 108 000 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on apellant 80% ulatuses üldhaigestumise tõttu töövõimetu ja teema tervislik seisund ei võimalda tal tööd teha (I kd, t.l 46). Samuti ei ole apellant tõendanud, et tal oleks muid sissetulekuid peale töövõimetuspensioni. Apellandi taotlusest (I kd, t.l 165) nähtuvalt ei olnud ta võimeline tasuma tähtaegselt ka riigilõivu summas 250 eurot. Apellandi väide, et pangad annaksid talle laenu 35 000-40 000 eurot, on tõendamata. Isegi juhul, kui apellant saaks laenu, on ta nõustunud hüvitama hagejale ainult 35 000-40 000 eurot (II kd, t.l 8). Eeltoodu tõendab hageja seisukohta, et apellant ei ole krediidivõimeline ega suuda talle maksta kaasomandi osa kaotuse eest 54 000 eurot. Ka apellatsioonkaebuses ei ole apellant märkinud, millistest vahenditest on tal võimalik maksta hagejale 54 000 eurot. Maakohtu otsuse põhjendustest ei tulene, et kohus oleks jätnud korteriomandi apellandi taotletud viisil jagamata seetõttu, et apellant pole andnud tagatist seoses kohustusega hüvitada hagejale 54 000 eurot. Apellandi vastupidine seisukoht on seetõttu põhjendamatu. Alates hagiavalduse kättesaamisest oli apellandil teada hageja seisukoht korteriomandi jagamise viisi osas ning tal oli kohustus oma krediidivõimelisust tõendada. Seetõttu on alusetu apellandi väide, et maakohus rikkus selgitamiskohustust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et puuduvad alused korteriomandi jagamisel kalduda kõrvale poolte osade võrdsusest. Apellandi märgitud asjaolu, et vaidlusalune korteriomand on tema ja täisealise tütre elukohaks, oli maakohtule teada ning maakohus on kohtuotsuse p-s 18.2 vastavad põhjendused esitanud.