Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Määruse tegemise aeg ja koht
22. detsember 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-15308
Tsiviilasi
K.F. hagi T.M. jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3. septembri 2014 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.M. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (kostja): T.M. (ik: XXXX) Vastustaja (hageja): K.F. (endine perekonnanimi M.) (ik: XXXX)
esindajad
vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 3. septembri 2014 määrus osaliselt T.M. lt riigituludesse välja mõistetud riigilõivu suuruse osas ja teha tühistatud osas uus määrus, millega mõista T.M. lt riigituludesse välja riigilõiv summas 125 eurot.
2.Lugeda Tartu Maakohtu 3. septembri 2014 määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „Võtta vastu K.F. `i hagist loobumine ja lõpetada tsiviilasja nr 2-14-15308 menetlus K.F. `i hagis T.M. vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud T.M. kanda. Mõista välja T.M. lt riigituludesse riigilõiv summas 125 (ükssada kakskümmend viis) eurot. T.M. l tuleb temalt välja mõistetud riigilõiv hiljemalt 15 päeva jooksul alates määruse jõustumisest tasuda Maksuja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 (SEB Pank) või kontole nr EE502200221014193355 (Swedbank) või kontole nr EE401700017002872300 (Nordea Pank) või kontole nr EE873300333499990003 (Danske Bank). Maksekorraldusel tuleb märkida viitenumber “99914700011030”. Tagastada K.F. `i arvelduskontole nr EE332200221013789171 pool menetluses tasutud riigilõivust summas 37,50 eurot. Saata määrus riigilõivu tagastamise osas täitmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele.“
Jätta määruskaebuse menetlemise kulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
ASJAOLUD
1.K.F. (uus perekonnanimi F.) esitas 07.04.2014 maakohtule T.M. vastu hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagis oli märgitud, et kostja ei ole nõus abielu perekonnaseisuasutuses lahutama, ühisvara jagama ega eluruumist lahkuma. Seetõttu on hageja sunnitud pöörduma kohtu poole. Maakohus andis 30.04.2014 määrusega hagejale menetlusabi, kohustades hagejat maksma riigilõivu 200 eurot osade kaupa järgmiselt: 75 eurot hiljemalt 15.05.2014, 40 eurot hiljemalt 15.06.2014 ja 15.07.2014 ning 45 eurot hiljemalt 15.08.2014. 05.05.2014 määrusega võttis maakohus hagi menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama. 28.05.2014 teatas hageja kohtule, et pooled on pärast hagi menetlusse võtmist sõlminud kokkuleppe ning soovivad abielu lahutada ja ühisvara jagada kohtuväliselt. Hageja palus kohtul anda pooltele tähtaeg kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks kuni 01.08.2014 ning peatada seniks riigilõivumaksete tasumine. Samal päeval esitas kostja kohtule kirjaliku vastuse, milles kinnitas, et pooled on jõudnud hagieseme suhtes kokkuleppele ja soovivad asja lahendada kohtuväliselt. Kostja teatas, et pooled esitasid 26.05.2014 perekonnaseisuasutusele avalduse abielu lahutamiseks, milline tunnistus väljastatakse 30.06.2014. Pärast abielulahutuse tunnistuse saamist vormistavad pooled notariaalselt ühisvara jagamise kokkuleppe ja esitavad selle kohtule. Maakohus peatas 04.06.2014 määrusega asja menetluse, et võimaldada pooltel pidada kompromissiläbirääkimisi ja lahendada asi kohtuväliselt. Kohus määras, et pooltel tuleb hiljemalt 01.08.2014 teatada, millised toimingud on asja lahendamiseks sooritatud ning millised on poolte ettepanekud menetluse jätkamiseks. Kohus peatas ka hagejale määratud riigilõivu osamaksete tasumise kuni järgmise korralduseni pärast 01.08.2014.
2.22.07.2014 esitas hageja kohtule avalduse hagist loobumise vastuvõtmiseks ja tsiviilasja menetluse lõpetamiseks. Hageja teatel on pooled pärast hagi menetlusse võtmist jõudnud kokkuleppele ning lahutanud abielu ja jaganud ühisvara kohtuväliselt. Abielulahutus perekonnaseisuasutuses jõustus 30.06.2014 ning 01.07.2014 tõestas Jõgeva notar Kaja Tenisson poolte ühisvara osalise jagamise lepingu. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust pool, s.o 37,50 eurot, tagastada hagejale TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel hageja tasutud riigilõivust pool, s.o 37,50 eurot, mõista kostjalt välja riigituludesse riigilõiv, millest hageja oli vabastatud ja mis on tasumata, ning jätta kostja kantud menetluskulud kostja enda kanda. Hageja leidis, et kuna kostja põhjustas hagi esitamise, peaksid menetluskulud jääma kostja kanda. Hageja tegi enne hagi esitamist korduvalt ettepanekuid lahutada abielu kohtuväliselt, kuid kostja keeldus. Arvestades, et abielu lahutamine ja ühisvara jagamine toimus kohtumenetluse kestel, oli hagi esitamine õigustatud.
3.Maakohus uuendas 08.08.2014 määrusega tsiviilasja menetluse ja küsis kostjalt seisukohta hageja hagist loobumise avalduse osas. Kostja teatas 21.08.2014 kohtule, et on nõus hageja avaldusega ja tsiviilasja menetluse lõpetamisega. Kostja kinnitas, et pooled on jõudnud hagieseme suhtes kokkuleppele. Kostja palus jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus võttis 3. septembri 2014 määrusega vastu K.F. hagist loobumise ning lõpetas tsiviilasja nr 2-14-15308 menetluse K.F. hagis T.M. vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt välja riigituludesse riigilõivu 275 eurot. Maakohus tagastas hagejale poole menetluses tasutud riigilõivust, 37,50 eurot. Määruse kohaselt on hageja esitanud kohtule hagist loobumise avalduse. Kohus leidis, et loobumine on võimalik vastu võtta ja asja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel lõpetada. Pooled on kinnitanud, et on jõudnud vaidluseseme osas kokkuleppele. Pooled on pärast hagi esitamist lahutanud abielu perekonnaseisuasutuses ning sõlminud notariaalselt ühisvara jagamise kokkuleppe. Seega puudub vajadus asja edasi menetleda. Kohus leidis, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 168 lg 5 alusel kostja kanda, kuna hageja loobus hagist seetõttu, et kostja rahuldas pärast hagi esitamist hageja nõude. Kostja oli pärast hagi esitamist nõus lahutama abielu kohtuväliselt perekonnaseisuasutuses ja sõlmima notariaalse ühisvara jagamise kokkuleppe. Hagi esitamisel kuulus abielu lahutamise nõudelt riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 2 alusel tasumisele riigilõiv 100 eurot ja ühisvara jagamise nõudelt riigilõivuseaduse Lisa 1 järgi riigilõiv 250 eurot, kokku 350 eurot. Hageja on tasunud riigilõivust ära 75 eurot. TsMS § 190 lg-te 4 ja 3 alusel tuleb hagilt tasumisele kuulunud riigilõiv, mille tasumisest hageja oli osaliselt vabastatud ja osaliselt võis tasuda osamaksetena ning mis on hageja poolt tasumata, s.o 275 eurot, riigituludesse välja mõista kostjalt. Kuna hageja on hagist loobunud, siis tuleb talle TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel tagastada pool tasutud riigilõivust, s.o 37,50 eurot.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.T.M. esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 3. septembri 2014 määruse tühistamist ja menetluse lõppenuks lugemist seoses poolte poolt kompromissi saavutamisega. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) sai kostja hageja soovist abielu lahutada ja ühisvara jagada teada hagiavaldusest. Kostja pöördus hageja poole ettepanekuga lahendada asi kompromissi teel kohtuväliselt. Hageja oli
sellega nõus ning pooled esitasid kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks kompromissiga. Kohus andis pooltele aega kompromissi sõlmimiseks kuni 01.08.2014. Selleks ajaks olid pooled esitanud perekonnaseisuametile avalduse abielu lahutamiseks. Poolte vahel toimus arutelu ühisvara jagamise osas, sest hagiavalduses nõutu oli ülepaisutatult suur ja hageja oli esitanud hagiavalduses vara nimekirja ka kostjale eelnevalt kuulunud vara. Seega leppisid pooled kohtuväliselt kokku vara jagamise mitte hageja esitatut aluseks võttes, vaid poolte kokkuleppel. Kokkuleppe kinnitas Jõgeva notar K. Tenisson. Pooled pidasid kohtuvälise kokkuleppe sõlmimisel silmas, et kokkuleppe korras menetluse lõpetamisel jäävad kummagi poole menetluskulud poolte endi kanda. Hageja töötasuks on miinimumpalk ja kostja on töötu. Poolte ülalpidamisel on alaealine laps, seega kõik rahalised vahendid on arvel; 2) hindas kohus vääralt tõendeid ja rikkus TsMS § 442 lg-s 8 ja § 232 lg-s 1 sätestatud menetlusõiguse norme. Kohus määratles poolte vahel sõlmitud kokkulepet kui hageja hagist loobumist kostja poolt hagi omaksvõtu alusel. Kohus ei võtnud arvesse tõendeid (kompromiss, abielulahutus ja notariaalne kokkulepe) selle kohta, et pooled on alates menetluse alustamisest teinud kõik selleks, et lahendada vaidlus kompromissiga. Kompromissi tulemusena lahutati abielu kokkuleppel ning jagati ühisvara kokkuleppel hoopis teisel kujul kui hageja hagiavalduses nõudis, seega ei ole tegemist hagi omaksvõtuga.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6.K.F. vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle läbivaatamata või rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ning menetluskulude määruskaebuse esitaja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) palub hageja kontrollida kostja kaebuse menetlusse võtmise õiguspärasust, kuivõrd kaebus ei vasta TsMS § 662 lg 2 p 1 nõudele – kaebuses ei ole esitatud ühtegi õiguslikku väidet selle kohta, millest tuleneb õigusrikkumine määruse tegemisel ja milles rikkumine seisneb; 2) jättis kohus õigesti menetluskulud TsMS § 168 lg 5 alusel kostja kanda. Kooskõlas Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-55-13 (p 13) on sõltumata sellest, et ühisvara jagamise lepingus on pooled ühisvara väärtuse märkinud erinevalt hagiavalduses toodust, tegemist haginõuete rahuldamisega, sest hageja on asjas pärast hagi esitamist hagiga taotletud eesmärgi saavutanud, st ühisvara on jagatud ja abielu lahutatud; 3) nõustus kostja 21.08.2014 kohtule saadetud kirjas hageja loobumisavaldusega ja tsiviilasjas menetluse lõpetamisega TsMS § 429 lg 1 alusel ning sellest tulenevalt ka TsMS § 168 lg 5 ning § 190 lg-te 3 ja 4 järgi menetluskulude kandmisega; 4) ei ole pooled kohtuasjas TsMS § 430 lg 1 mõistes kompromissi sõlminud (kohtul puudub kompromiss, mida kinnitada). Kohus ei andnud tähtaega kohtuliku kompromissi sõlmimiseks. Kohus peatas menetluse, et pooled saaksid kohtuväliselt hageja nõude täita. Hageja ei ole andnud nõusolekut kohtuliku kompromissi sõlmimiseks ega ka selleks, et poolte menetluskulud jääksid poolte endi kanda. Kohtuasja menetluskulude jaotamisest ei ole pooled rääkinud; 5) ei vasta tõele kostja väide, et ta sai hageja soovist abielu lahutada ja ühisvara jagada teada hagiavaldusest. Kostja ei ole hagiavalduse väidetele, et poolte abielulised suhted lõppesid maist 2012 ning et hageja nõudis enne hagiavalduse esitamist korduvalt kohtuväliselt abielu lahutamist ja ühisvara jagamist, esitanud ühtegi vastuväidet enne kui kaebuses, mille eesmärgiks on menetluskuludest vabanemine. Seega on kostja hageja väidetega nõustunud. Kostja nõustus kohtuväliselt hageja nõude täitma alles pärast hagi esitamist. Seega oli hagi esitamine põhjendatud ning tingitud kostja käitumisest; 6) on hageja töötasu väike ning kõik kommunaal- ja muud kulud tasub hageja. Poolte ühine laps oli nii enne ja on ka pärast hagiavalduse esitamist täielikult hageja ülalpidamisel, kuna kostja on töötu. Notariaalse ühisvara jagamise lepingu järgi ei ole kostjal kuni 01.07.2016 ka
kohustust maksta elatist. Arvestades hageja majanduslikku olukorda, tekivad menetluskulude hageja kanda jätmisel hagejale ja lapsele toimetulekuraskused.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Tartu Maakohtu 03.09.2014 määrus tuleb tühistada osaliselt kostjalt riigituludesse välja mõistetud riigilõivu suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega mõistab kostjalt riigituludesse välja riigilõivu summas 250 eurot.
8.Kostja taotleb määruskaebuses (kaebusel on ekslikult pealkirjaks apellatsioonkaebus) maakohtu määruse tühistamist ja menetluse lõppenuks lugemist seoses poolte poolt kompromissi saavutamisega. Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt ei nõustu kostja maakohtu määrusega eelkõige seetõttu, et maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ja §-le 659 kontrollibki ringkonnakohus vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
9.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on kaevatavas määruses ebaõigesti leidnud, et tsiviilasjas esitatud hagilt tuli tasuda riigilõivu 350 eurot. Abielu lahutamise nõudelt kuulus RLS § 57 lg 2 alusel tasumisele riigilõiv 75 eurot (mitte 100 eurot nagu maakohtu määruses kirjas) ning ühisvara jagamise nõudelt TsMS § 132 lg-te 11, 4 ja RLS lisa 1 alusel 250 eurot, kokku seega 325 eurot. Nii on maakohus riigilõivu arvestanud ka 30.04.2014 määruses, millega hagejale anti riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Maakohus on lõpetanud menetluses seoses hageja poolt hagist loobumisega ning sellisel juhul peab riigile makstava riigilõivu suuruseks olema vähemalt 162,50 eurot. Käesolevas asjas on hageja tasunud riigilõivu 75 eurot ning maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus tagastas hagejale tasutud riigilõivust 37,50 eurot. Seega on riik saanud antud asjas riigilõivu 162,50 euro asemel 37,50 eurot ning kuna hageja sai osaliselt menetlusabi riigilõivu tasumisel, siis tuleb kostjalt TsMS § 190 lg-te 3 ja 4 alusel välja mõista riigilõiv 125 (162,50-37,50) eurot. Maakohtu määrus, millega mõisteti kostjalt välja riigilõiv 275 eurot, tuleb tühistada ning määruskaebus selles osas rahuldada.
10.Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks ülejäänud osas. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus lõpetas asjas menetluse õigesti TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel, s.o seoses hageja poolt hagist loobumisega. Hageja on 22.07.2014 maakohtule esitatud avalduses selgelt taotlenud menetluse lõpetamist hagist loobumise tõttu. Olulise osa hageja avaldusest moodustab hageja seisukoht menetluskulude jaotamise kohta. Hageja on välja toonud, et menetluskulud peaksid jääma kostja kanda, kuna hageja arvates põhjustas kostja hagi esitamise – hageja väitel tegi hageja enne hagi esitamist korduvalt ettepanekuid lahutada abielu kohtuväliselt, kuid kostja keeldus. Hageja on avalduses ära toonud ka TsMS § 168 lg-s 5 ja § 190 lg-tes 3 ja 4 sätestatu, mis on hageja esitatud asjaoludel menetluskulude kostja kanda jätmise aluseks. Maakohus saatis hageja avalduse 08.08.2014 määrusega kostjale ja küsis kostjalt avalduse kohta seisukohta. Maakohtu 08.08.2014 määruses on muuhulgas märgitud ka asjas tasumisele kuuluva riigilõivu suurus, millest hageja menetlusabi korras hagi esitamisel vabastati või mida ta võis tasuda osamaksetena.
Hageja avaldusest ja maakohtu 08.08.2014 määrusest pidi kostjale üheselt selge olema nii see, et hageja arvates tuleb menetlus lõpetada hageja hagist loobumise, mitte poolte vahel kompromissi sõlmimise tõttu, kui ka hagist loobumise põhjus.. Kostja vastas 21.08.2014 maakohtule, et „nõustub hageja avaldusega ja tsiviilasja menetluse lõpetamisega.“ Kostja ei ole 21.08.2014 maakohtule saadetud kirjas väitnud, et hageja esitatud asjaolud, st et hageja tegi enne hagi esitamist kostjale korduvalt ettepanekuid lahutada abielu kohtuväliselt, oleksid ebaõiged. Seda ei ole kostja väitnud ka oma 28.05.2014 maakohtule esitatud hagiavalduse vastuses. Väite, et kostja sai hageja soovist abielu lahutada ja ühisvara jagada teada alles hagiavaldusest, esitas kostja esmakordselt menetluse lõpetamise määruse peale esitatud määruskaebuses, s.o pärast seda, kui kostja sai teada menetluskulude tema kanda jätmisest. Hagist loobumiseks ei ole vajalik kostja tahteavaldus. Küll aga on mõlema poole tahteavaldust vaja kompromissi sõlmimiseks. Pooled lahutasid oma abielu perekonnaseisuasutuses ja jagasid ühisvara kokkuleppel notariaalse lepinguga kohtuväliselt, kuid asjas ei ole esitatud kohtule kinnitamiseks pooltevahelist kompromisslepingut (tl 51 olev kokkulepe, milles sisuliselt paluti kohtul anda pooltele aega vaidluse lahendamiseks kohtuväliselt, ei ole kompromissleping, mille kohus saaks kinnitada ja mis saaks olla menetluse lõpetamise aluseks). Seega on seadusliku aluseta kostja poolt 21.08.2014 maakohtule saadetud kirjas märgitu, et „Kuna pooled on saavutanud kokkuleppe, palub kostja jätta kummagi poole menetluskulud endi kanda“. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus menetluskulude jaotamisel õigesti lähtunud TsMS § 168 lg-st 5 ja jätnud menetluskulud kostja kanda. TsMS § 168 lg 5 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud.
11.Ringkonnakohus märgib, et maakohus on vaidlustatud määruse põhjendustes ebaõigesti märkinud, et „Hageja taotles, et kohus nõuaks kostjalt riigi tuludesse riigilõivu, mille tasumisest hageja oli menetlusabi korras vabastatud ja mis on tasumata. Muude menetluskulude hüvitamist hageja kostjalt ei taotlenud.“ Hageja oli menetluse lõpetamise avalduses esitanud taotluse mõista kostjalt välja hageja kasuks hageja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust pool, s.o 37,50 eurot. Maakohus on nimetatud taotluse jätnud tähelepanuta ega ole taotletud summat kostjalt hageja kasuks välja mõistnud. Kuivõrd selles osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud, jääb osa hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust, s.o 37,50 eurot, asjas ka hageja kanda.
12.Kuna määruskaebus on käsitletav menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisena, siis TsMS § 178 lg 3 kohaselt määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.