IK avaldus IK ja DG ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks avaldajale alaealise lapse DG`i suhtes ning DG`i vastuavaldus lapse DG`iga suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.10.2014.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik DG`i määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: IK isikukood XXXXXXXXXXX elukoht: XXXXX XX-XX, XXXXXX. Avaldaja lepinguline esindaja: Vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann Advokaadibüroo A. Jakobson & A. Jaroslavski Liivalaia 24, 10118 Tallinn e-post: [email protected] tel: XXXXXXX Avaldaja: DG isikukood XXXXXXXXXXX elukoht: XXXXX XXX XX/X-X, XXXXXX XXXX,
XXXXXX XXXX
Avaldaja lepinguline esindaja: Julia Vaganova Juristibüroo Aleksandr Aronov ja partnerid OÜ Rävala pst 6-202 Tallinn 10143 tel XXXXXXX, XXXXXXX e-post: [email protected] Puudutatud isik.
DG isikukood XXXXXXXXXXX elukoht: XXXXX XX-XX, XXXXXX Puudutatud isiku RÕA korras esindaja: Vandeadvokaat Ilya Zuev Grandman Law Firm Advokaadibüroo Narva mnt 4-314, 15014 Tallinn tel. XXXXXXX, XXXXXXXX e-post: [email protected] ) Kohalikud omavalitsused: Maardu linn Maardu Linnavalitsuse kaudu Asukoht: Kallasmaa 1, 74111 Maardu Esindaja Aili Lillemaa e-post: [email protected] Viimsi vald, Viimsi Vallavalitsuse kaudu Asukoht: Nelgi tee 1, Viimsi Esindaja Thea Tänav e-post: [email protected]
Jätta muutmata Harju Maakohtu 20.10.2014.a määrus osas, millega lõpetati IK ja DG`i ühine hooldusõigus alaealise lapse DG`i suhtes ja anti ainuhooldusõigus DG`i suhtes IK`le, arvestades ka käesolevas määruses esitatud põhjendusi.
2.Tühistada Harju Maakohtu 20.10.2014 määrus osas, millega kohus jättis rahuldamata DG`i vastuavalduse lapse DG`iga suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
1.19.02.2014 kohtule esitatud avalduses palus IK (edaspidi ka lapse ema või avaldaja) lõpetada IK ja DG (edaspidi ka lapse isa) (edaspidi koos: vanemad/avaldajad) ühine hooldusõigus DG-i (laps) suhtes, määrata ainuhooldusõigus DG-i suhtes IK-le. Avalduse kohaselt sündis 03.06.2008 vanemate 01.02.2008 sõlmitud abielust poeg DG. Alates augustist 2009 elasid vanemad lahus ja abielu lahutati 04.11.2009. Laps elab sellest ajast koos emaga ning on täielikult ema ülalpidamisel. Isa ei tunne huvi lapse
vastu, ei toeta materiaalselt. Vanemad omavahel ei suhtle. Isa ei suhelnud lapsega ega suhtle lapsega ka praegu. Vaatamata kohtuotsusele, millega mõisteti lapse isalt välja elatis igakuiselt 200 eurot, ei täida lapse isa oma kohustust lapse eest hoolitseda ja teda ülal pidada. Kohtuotsuse täitmisega tegelevad kohtutäiturid, kuid tulemusteta. Laps on kuueaastane ja isa ei tunne.
2.07.03.2014 esitas lapse isa kohtule seisukoha IK avaldusele ja vastuavalduse lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks, milles palus jätta IK avaldus rahuldamata, rahuldada vastuavaldus ning määrata suhtlemiskord järgmiselt: isa kohtub lapsega kaks korda kuus, s.o üle nädalavahetuse selliselt, et isa võtab lapse hiljemalt reedel kell 18:00 lapse elukohast ja toob lapse tagasi lapse elukohta pühapäeval hiljemalt kella 18:00-ks; lisaks sellele, arvestades, et laps läheb 2015.a. septembris kooli, on isal õigus veeta lapsega poolt igast koolivaheajast isa juures täpse viibimise aja lapse emaga kooskõlastusel. Avaldaja väited, et lapse isa ei ole 5 aasta jooksul tundnud huvi oma lapse vastu on väärad. Pärast avaldaja ja DG abielu lahutamist kohtus lapse isa lapsega pidevalt ja avaldaja ei teinud selleks takistusi. Laps oli isa juures pikad perioodid - nädal või kaks. Pärast seda kui avaldaja abiellus hakkas ta takistama isa ja lapse kohtumisi. Lapse isa püüdis avaldajaga saavutada kohtuvälist kokkulepet lapsega suhtlemiskorra osas, kuid kokkuleppele ei jõutud. Pärast abielu lahutamist avaldajaga maksis DG lapse ülalpidamiseks elatist sularahas. Vaatamata sellele esitas avaldaja elatise hagi. DG ei vaidlustanud kohtuotsust, kuigi elatis mõisteti tunduvalt suuremas summas kui elatise minimaalmäär. DG-l tekkisid majanduslikud raskused, kuid ta kavatseb selle probleemi lähiajal lahendada. DG kavatseb viivitamatult taastada elatise maksmise, kuigi tema ülalpidamisel on ka 2 uuest abielust sündinud last. Lapse isa ei nõustu, et avaldaja saab lapse ainuhooldusõiguse, kuna siis valitseb oht, et laps ei saa isaga kunagi kokku. Avaldaja on alates 2012.a jaanuari lõpust takistanud isa ja lapse suhtlemist. Lapse vanemad suhtlemiskorras kokkuleppele ei ole jõudnud. Seetõttu palub lapse isa määrata suhtlemiskord kohtu poolt.
3.Lapse esindaja RÕA korras oli seisukohal, et lapse ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse emale ainuhooldusõiguse andmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hingeline seos ema ja lapse vahel on tugev ja ainuke, kuna lapse ema tegeleb lapse kasvatamisega üksi. Lapse ema on lapse kasvatamisele täielikult pühendunud, mistõttu on põhjendatud lapse suhtes hooldusõiguse üleandmine lapse emale, et tegelik olukord viia vastavusse ka õiguslikult. Lapse isa ei ole tegutsenud selle nimel, et oma lapsega kohtuda või temaga suhelda või üldse tema kasvatuses lahuselava vanemana osaleda. Lapse käekäigu vastu lapse isa huvi isa ei tunne. Lapse isa ei täida ülalpidamiskohustust lapse ees juba pika perioodi vältel, mis advokaadi hinnangul on lapse huvide oluline rikkumine. Hooldusõiguse täielik üleandmine lapse emale on tervikuna põhjendatud ka seetõttu, et jätkuks lapse senine elukorraldus ning et lapse jaoks tähtsad otsused saaksid vastu võetud õigel ajal ja vanema poolt, kes on lapse käekäiguga üksikasjadeni kursis. Hingeline kontakt lapse ja isa vahel puudub. Lapse vanemate vaheline suhtlus on olematu. Lapse jaoks isa rolli täidab lapse ema abikaasa. Lähtudes sellest, et laps ei tunne oma isa, tuleb nõustuda selles, et lapse ja isa vaheline suhtlemise võimaldamine ei ole lapse huvides. Seega lapse isa taotlus suhtluskorra kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata. Lapse huvides ei ole isegi minimaalne suhtlemine oma isaga, kuna laps elab aastaid oma elu ning lapse isa ootamatu ja põhjendamatu sekkumine lapse ellu kahjustab lapse heaolu.
4.Maardu linn, Maardu Linnavalitsuse kaudu viis arvamuse andmiseks läbi vestluse IK ja lapse DG-iga. DGga ühendust saada ei õnnestunud. Vestluse käigus selgus, et DG ei ole
suhelnud oma pojaga 2011.a. detsembrikuust. Sellele eelnevalt on poeg kohtunud isaga pooleaastaste vahedega. Kaks aastat pole lapse isa oma poega sünnipäevadel õnnitlenud, last meeles pidanud, lapse isa pole oma lapse vastu mingit huvi üles näidanud (nii moraalset kui ka materiaalset). Lapse isa ei osale lapse elus igapäevaselt, ei täida ülalpidamiskohustust. Vesteldes DG-iga peab laps ning kutsub isaks oma ema abikaasat, oma bioloogilisest isast laps ei mäletanud ega rääkinud midagi. Laps suhtleb oma bioloogilise isa vanematega. Poja ja ema vahel valitsevad suurepärased suhted, ema on taganud pojale stabiilse elukorralduse. Lapse ema väitel ei ole ta kunagi teinud mingeid takistusi lapsele suhelda oma isa DG-ga. Lähtudes lapse heaolust ja vanusest oli eestkosteasutus seisukohal, et on põhjendatud lõpetada IK ja DG ühine hooldusõigus DG-i suhtes ja anda täielikult ainuhooldusõigus üle lapse emale IK-le. Laps elab aastaid oma elu, ootamatult isa ilmumine taas tema ellu kahjustab lapse heaolu.
5.Viimsi vald, Viimsi Vallavalitsuse kaudu arvamusest nähtuvalt rääkis DG, et suhtles oma poja D-a viimati umbes 2,5 aastat tagasi, peale mida hakkas lapse ema takistama lapse-isa suhtlemist. DG sõnul on lapsega seotud otsused langetanud lapse ema ainuisikuliselt, sh lapse lasteaia ja elukoha vahetamised. Lapse isa andis mõista, et nõustub lapse ema langetatud otsustega (näiteks reisimisel ja kooli valikul), kuid samas soovib olla teadlik lapsega seonduvast (näiteks teada, kus tema laps viibib ja millises koolis laps käib). DG rääkis, et ei nõustu hooldusõiguse üleandmisega lapse emale, kuna sel juhul ei lubaks lapse ema lapsega suhelda. Samas väljendas ta mõistmist, et lapsega usaldusliku suhte taastamine on aeganõudev protsess. DG tunnistas, et ei ole ülalpidamiskohustust oma poja suhtes korrektselt täitnud, kuna perel on majanduslikud raskused. Arvestades asjaoluga, et DG on alates vanemate lahkuminekust elanud püsivalt koos emaga, tuleb arvesse võtta, et lapse huvides on stabiilse ja harjumuspärase elukorralduse säilitamine. Lapsele tuleb tagada regulaarne ning küllaldane suhtlemine lahuselava vanemaga, mis samal ajal arvestab lapse vajadust stabiilsust võimaldavale elukorraldusele.
6.Harju Maakohus rahuldas 20.10.2014.a määrusega IK avalduse ja jättis DG`i avalduse rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et tsiviilasjas kogutud tõenditega ja menetlusosaliste kohtus antud seletustega on tõendatud, et lapse isa ei ole osa võtnud lapse kasvatamisest ja lapsega suhelnud peaaegu kolm aastat. Lapse isa ei ole osalenud majanduslikult ega emotsionaalselt aastaid oma lapse elus. Seda on teinud lapse ema ja lapse kasuisa, keda laps kutsub isaks. Kohus tuvastas, et lapse vanemad praktiliselt omavahel ei suhtle. Seetõttu tuleb vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ja anda ainuhooldusõigus üle IK-le. Lahendades DG nõuet lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks leidis kohus, et asjas kogutud tõenditega ja menetlusosaliste tõenditega on tõendamist leidnud, et laps ei ole isaga kohtunud peaaegu kolm aastat. Lapse isa ei ole lapsega suhtlemise vastu huvi üles näidanud. Laps peab isaks oma ema abikaasat, kes on last emotsionaalselt toetanud. 20.01.2012 avaldas laps psühholoogile, et ei taha isa juurde ja, et talle isa juures ei meeldinud. Seetõttu ei ole kohtu arvates põhjendatud määrata kindlaks lapse-isa suhtluskorda. Suhtluskorra kindlaksmääramine sellises olukorras ei ole lapse huvides. Isa ootamatu ilmumine taas lapse ellu võib kahjustada lapse heaolu. Kohus ei pidanud vajalikuks määrata erieestkostjat, kuna lapse ema ei keeldunud koostööst. Kohus oli veendunud, et lapse ema suudab lapsele sujuvalt selgitada, kes on lapse isa. Kohtumääruse resolutsiooni kohaselt otsustas kohus: Lõpetada IK ja DG ühine hooldusõigus DG suhtes. Anda IK-le täielikult üle alaealise lapse DG-i hooldusõigus.
IK-st saab käesoleva kohtumääruse alusel alaealise lapse DG-i ainuke seaduslik esindaja. IK-le kuulub käesoleva kohtumääruse alusel DG-i isikuhooldusõigus, s.o õigus ja kohustus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. IK-le kuulub käesoleva kohtumääruse alusel ka DG-i varahooldusõigus, mis seisneb õiguses ja kohustuses valitseda lapse vara. Määruse kohaselt jäeti rahuldamata DG`i vastuavaldus lapse DG-i`iga suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Määruskaebus
7.DG esitas 04.11.2014.a määruskaebuse, kus palus tühistada Harju Maakohtu 20.10.2014.a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7819. Teha tsiviilasjas nr 2-14-7819 uus määrus, millega jätta IK avaldus IK ja DG ühise hooldusõiguse alaealise DG-i suhtes lõpetamise kohta täies ulatuses rahuldamata ja rahuldada DG avaldus lapse DG-iga suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. DG kanda jäetud menetluskulud jätta poolte kanda.
8.Määruskaebuse kohaselt ei ole DG nõus kohtu järeldustega selle kohta, et lapse isa ei ole osa võtnud lapse kasvatamisest, ta ei ole peaaegu kolm aastat suhelnud ega näidanud üles huvi lapsega suhtlemiseks. Määruskaebuse esitaja ei ole nõus kohtu järeldustega ka selle kohta, et lapse isa ei ole osalenud majanduslikult ja emotsionaalselt lapse kasvatamisel. Määruskaebuses kordab DG oma vastuavalduses ja seisukohas IK avaldusele esitatud väiteid. Lisaks leiab määruskaebuse esitaja, et kohus ei selgitanud menetluse käigus välja muid põhjuseid ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, peale selle, et laps saaks avaldajaga välismaale reisida. See põhjus ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamiseks mõjuv. Selle asemel, et ühine hooldusõigus lõpetada, oleks võinud kohus avaldajale anda lapse suhtes viibimiskoha määramise õiguse. DG rõhutab, et tema ja lapse vahel ei toimu suhtlemist seetõttu, et avaldaja on sellele vastu. DG on seisukohal, et mida suurem on lapsega suhtlemise vahe, seda keerulisem on suhteid taastada. Kohus jättis DG arvates taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ebaõigesti rahuldamata. DG ei näidanud algatusvõimet lapsega istungite vahelisel ajal kohtuda seetõttu, et otsustas oodata kohtumenetluse lõppu ja seejärel esialgsetel kohtumiselt kasutada Maardu linna poolt pakutud psühholoogi abi. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et 20.01.2012.a psühholoogi tõend on ebausutav.
9.Määruskaebuse esitaja vaidlustab ka menetluskulude jaotust. Ta leiab, et tema kanda jäetud menetluskulud tuleb jagada poolte vahel.
Vastused määruskaebusele
10.Lapse esindaja RÕA korras on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ainuhooldusõiguse määramine emale on põhjendatud, kuna isa pole maksnud elatist ega püüdnud lapsega suhelda. Näha on lapse isa pikaajalist passiivsust lapse suhtes. Maardu linnavalitsus on seisukohal, et DG määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Viimsi vallavalitsuse seisukohast nähtuvalt ilmnes menetluse käigus lapsevanemate minimaalne võime koostööks ning vastastikus kommunikatsiooni puudumine, mistõttu
on lapse huvides vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine. Teadaolevalt ei ole DG suhelnud oma lapse DG-iga ligikaudu kolm aastat. Ta on väljendanud mõistmist, et lapsega usaldusliku suhte taastamine on aeganõudev protsess. Kohtumenetluse ajal ei ole DG näidanud initsiatiivi oma poja DG-iga kohtumiseks. Kohtuistungil 30.09.2014 avaldas lapse ema IK, et ei ole DG-ile rääkinud kes on tema bioloogiline isa. Lapsel on õigus teada oma päritolu, sh teada, kes on tema isa. Sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, peavad vanemad lahuselu korral kokku leppima kuidas ja kui palju saab laps lahus elava vanemaga suhelda. DG-i huvide tagamiseks on oluline parandada vanemate omavahelist suhtlust ning koostööd lapsega seonduvate küsimuste lahendamisel. Eeltoodust tulenevalt on Viimsi Vallvalitsus seisukohal, et enne lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramist on vajalik taastada lapse ja isa suhtlemine, vajadusel kaasates protsessi spetsialiste (nt psühholoog, perenõustaja). IK leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Laps DG elab 2009.aastast emaga ning on täielikult tema ülalpidamisel. Lapse isa DG ei tunne huvi oma lapse vastu ega toeta teda materiaalselt. Lapse vanemad omavahel ei suhtle. DG ei ole suhelnud oma lapsega 3 aastat ega suhtle temaga ka praegu. DG on praegu kuue aastane ja ei tunne üldse DG. Määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et DG soovis last näha peale kohtumenetluse lõppu, ei kannata mingit kriitikat. Pärast viimast kohtuistungit Harju Maakohtus ei ole DG kordagi võtnud ühendust sotsiaalhoolekande spetsialistidega ning avaldanud soovi probleemi lahendada psühholoogi või lastekaitse spetsialistide abil. Edasine menetluse käik
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht I.
12.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks osas, millega maakohus lõpetas IK ja DG`i ühise hooldusõiguse alaealise lapse DG`i suhtes ja määras anda ainuhooldusõigus DG`i suhtes IK`le. Lahtudes TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § -st 659 ja 657 lg 1 p-st 21 peab ringkonnakohus siiski vajalikuks muuta osaliselt maakohtu määruse õiguslikke põhjendusi. Harju Maakohtu 20.10.2014 määrus tuleb tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata DG`i vastuavalduse lapse DG`iga suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ning selles osas saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. II.
13.Määruse osaga, millega maakohus lõpetas IK ja DG`i ühise hooldusõiguse alaealise lapse DG`i suhtes ja määras anda ainuhooldusõigus DG`i suhtes IK`le, peab kohus vajalikuks osutada, et avaldaja avalduse õigusliku aluse määramine oli maakohtu ülesanne. Maakohus on oma lahendis ulatuslikult refereerinud perekonnaseaduse (PKS)
10.peatükis sisalduvaid norme, kuid on jätnud need käesolevas tsiviilasjas käsitletud asjaoludega piisavalt seostamata.
14.20.10.2014.a. määruses on kohus refereerinud PKS §-i 119, mis käsitleb otsustusõiguse andmist ühele vanemale. Kumbki avaldajatest ei soovinud lapse suhtes otsustusõiguse üleandmist. Maakohtu määrusest puudub argumentatsioon, miks kohus viidet PKS §
119 vajalikuks pidas. Käsitlus otsustusõiguse andmiseks ühele vanemale puudub. Määruskaebusest nähtuvalt on nimetatud viide ka määruskaebuse esitaja segadusse viinud. Kolleegium leiab, et viited PKS §-le 119 tuleb seega maakohtu määrusest välja jätta.
15.Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendustega osas, mis puudutab IK avaldust IK ja DG ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks avaldajale alaealise lapse DG`i suhtes, mistõttu ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 659 ja 654 lg-st 6 korrata.
16.Maakohus on tuvastanud, et lapse vanemad elavad lahus, lapse ema lapse suhtes ühist hooldusõigust ei soovi jätkata, lapse vanemate vahel (sh ka lapsega seotud küsimustes) suhtlus puudub, vähemalt alates 2012 on lapsega seotud asju otsustanud lapse ema, laps pole isaga sellest ajast suhelnud, majanduslikult ja emotsionaalselt ei ole lapse isa oma lapse elus osalenud peaaegu kolm aastat, last on kasvatanud ja tema eest hoolitsenud lapse ema. Maakohus on õigesti kohaldanud ühise hooldusõiguse lõpetamise nõude lahendamisel PKS §-i 137.
III.
17.Seoses avaldaja DG`i nõudega lapse DG`iga suhtlemiskorra kindlaksmääramisks leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb selles osas tühistada, kuna maakohus, ei ole avaldust menetledes välja selgitanud kõiki olulisi asjaolusid ega teinud kõike endast sõltuvat, et vanemad lahendaksid isa ja lapse suhtlemise küsimuse kokkuleppel, pidades silmas lapse huve.
18.Perekonnaseaduse § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Avaldus lapsega suhtlemise korraldamise nõudes vaadatakse TsMS § 475 lg 1 p 8 ja TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi läbi hagita menetluses. TsMS § 5 lg 3 järgi selgitab kohus hagita asjas üldjuhul ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid. Hagita menetluses tuleb kohtul TsMS § 435 lg 1 järgi lõpplahend teha koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1, § 478 lg-ga 1 ja 463 lg-ga 2 alles siis, kui asja on ammendavalt arutatud ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis.
19.DG soovib esitatud avalduse kohaselt määrata suhtlemiskord kohtu poolt, väites, et lapse ema takistab isa ja lapse suhtlust, vanemad suhtlemiskorras määramiseks kohtuväliselt kokkuleppele ei ole jõudnud. DG`i avaldus võeti menetlusse 21.03.2014 määrusega ja IK-l tuli esitada vastus vastuavaldusele 20 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Hoolimata kohtu nõudest IK kirjalikku vastust lapse isa avaldusele ei esitanud. 19.05.2014.a toimus istung, kus IK avaldas sh oma esindaja kaudu, et on põhimõtteliselt lapse ja isa suhtlemisega nõus, kuid see peaks toimuma psühholoogi juuresolekul.
20.Kuna vanema ja lapse suhtlemise reguleerimine on hagita asi ja kohus võib PKS § 143 lg 5 järgi rakendada suhtlemise korraldamiseks lapse huvide tagamiseks meetmeid ka omal algatusel, tuleb kohtul lapsega suhtlemist korraldades teha kõik endast olenev, et vanema ja lapse suhtlemise kord vastaks kõiki asjaolusid ja vanemate õigustatud huve arvestades lapse huvidele PKS § 123 lg 1 tähenduses. 19.05.2014.a a kohtuistungil viibis ka kohaliku omavalitsuse esindaja, kuid kohus ei selgitanud välja, kuidas oleks
isa ja lapse suhtlemise taastamine võimalik. Kohus ei teinud mingeid ettepanekuid, kuidas menetluse ajaks isa ja lapse suhtlemist korraldada, sh ei selgitatud välja ka seda, kas kohalik omavalitsus saaks tagada isa ja lapse kohtumistel psühholoogi/lastekaitsespetsialisti juuresoleku. Võimalik arutelu, kuidas konkreetselt isa ja lapse suhtlemine taastada, ei nähtu ka 30.09.2014.a toimunud istungi protokollist.
21.Lisaks osutab ringkonnakohus, et last puudutavas menetluses peab kohus TsMS § 561 lg 1 järgi nii vara kui võimalik suunama vanemaid asja kokkuleppel lahendama. Käesolevast asjast nähtuvalt lapse vanemad vähemalt viimased kolm aastat enam ei suhtle, suhtlus katkes esinenud erimeelsuste tõttu. Seega tuleb kohtul veenda vanemaid lapse huvides koostööle ja viidata võimalusele kasutada perenõustaja abi. Samuti võib kohus kohustada pooli osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses.
22.20.10.2014.a maakohtu määrusest nähtuvalt on kohus asunud seisukohale, et lapse huvides ei ole isa ja lapse suhtluskorra määramine kuna:1) isa ja laps pole 3 aasta kohtunud, 2)lapse isa ei ole lapsega kohtumiste vastu peale eelmist kohtuistungit huvi tundnud, 3)laps peab oma isaks ema abikaasat, 4)20.01.2012.a avaldas laps psühholoogile, et ei taha isa juurde minna ja talle isa juures ei meeldinud. Kohus järeldas, et isa ootamatu ilmumine lapse ellu võib kahjustada lapse heaolu. Sisuliselt asus kohus seega seisukohale, et isa ja lapse suhtlemise määramine oleks lapsele kahjulik.
23.Ringkonnakohtu arvates ei saa asjas esitatud tõendite alusel selliseid kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Lapse 3 aastat tagasi psühholoogile esitatud väitest, et talle isa juures ei meeldinud, ei saa teha järeldusi, et isaga kohtumine mõjub lapsele kahjulikult. Kahjuliku mõju avaldumine peab olema tõendatud. Sellised tõendid, näiteks asjatundja/eksperdi arvamus millest nähtub, et isa ja lapse suhtlemine mõjub lapsele kahjulikult, asja materjalide juures puuduvad. 20.01.2012.a psühholoogi seisukohast nähtuvalt kohtusid isa ja laps 2012 a alguses, seega maakohtu menetluse alguseks ei olnud isa ja laps suhelnud umbes 2 aastat. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt suhtleb laps oma isapoolsete vanavanematega. Ringkonnakohtu arvates ei saa seega järeldada, et DG on oma lapse jaoks täiesti tundmatu isik, nagu maakohus on leidnud. Seoses maakohtu väidetega, et lapse isa ei ole lapsega kohtumiste vastu peale eelmist kohtuistungit huvi tundnud, leiab ringkonnakohus, et maakohus oleks pidanud tegema ka ise ettepanekuid isa ja lapse suhtlemise taastamiseks (käesoleva määruse p 20). Kohtul tuleb selgitada, et lisaks õigusele nõuda suhtlemise korra kindlaksmääramist on vanem samas ka kohustatud suhtlemise korda täitma. Ringkonnakohus osutab, et suhtlemise korra määramise eesmärk on tagada eelkõige lapsele võimalus tunda lahus elavat vanemat ja säilitada lahus elava vanemaga lähedased suhted. Seega tuleb kohtul suhtlemiskorra kindlaksmääramise menetluses arutada vanematega aktiivselt võimalusi, kuidas suhtlemise korda määrata, ning suunama vanemaid erimeelsuste korral lapse huvides järeleandmisi tegema.
24.Ringkonnakohus leiab, et maakohtul tuleb ülalmärgitust juhindudes lapsega suhtlemise kindlaksmääramise nõue uuesti lahendada. IV.
25.Kuna maakohtu määrus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.