Raivo Vološtšuki hagi Jana Heikineni vastu 11 115 euro 2 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 12. augusti 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jana Heikineni apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
7059 eurot 68 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Raivo Vološtšuk (isikukood
XXXXXXXXXXXX),
esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Kostja (apellant): Jana Heikinen (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 12. augusti 2024. a otsus osas, milles maakohus rahuldas Raivo Vološtšuki põhinõude 11 020 eurot 16 senti ületavas ulatuses ning mõistis Jana Heikinenilt välja Raivo Vološtšuki kasuks hagi esitamise 1(10)
ajaks sissenõutavaks muutunud viivise (796 eurot 62 senti), ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Raivo Vološtšuki nõuded vastavas ulatuses rahuldamata. Muus osas jätta Viru Maakohtu 12. augusti 2024. a otsuse resolutsioon muutmata, täpsustades resolutsiooni p-de 5 ja 6 sõnastust ning muutes osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
3.Lugeda Viru Maakohtu 12. augusti 2024. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "1. Lõpetada menetlus loobumisega Raivo Vološtšuki nõude, 2018. aastal tekkinud võlgnevuse summas 644 eurot 85 senti osas Jana Heikineni vastu.
2.Hagi rahuldada osaliselt.
3.Mõista Jana Heikinenilt Raivo Vološtšuki kasuks välja põhivõlg 11 020 eurot 16 senti ja sellelt summalt kuni 12. augustini 2024 (kaasa arvatud) sissenõutavaks muutunud viivis 1959 eurot 79 senti.
4.Mõista Jana Heikinenilt Raivo Vološtšuki kasuks välja alates 13. augustist 2024 sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt (11 020 eurot 16 senti) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni.
5.Mõista Jana Heikinenilt Raivo Vološtšuki kasuks välja korduv kohustus 155 eurot 99 senti kuus Raivo Vološtšuki poolt Coop Pank AS-ile (endine Eesti Krediidipank AS) eluasemelaenulepingu nr 28298 alusel tasumisele kuuluvate laenumaksete (laenu põhiosa ja intress) katteks alates 9. juulist 2024 kuni viidatud eluasemelaenulepingust tulenevate kõikide kohustuste Jana Heikineni poolt Raivo Vološtšukile hüvitamiseni (eluasemelaenulepingu järgne laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 8. juuni 2038).
6.Mõista Jana Heikinenilt Raivo Vološtšuki kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras iga resolutsiooni p-s 5 nimetatud korduva kohustuse (155 eurot 99 senti) sissenõutavaks muutumisest (vastava kuu viimasel päeval) kuni selle kohustuse täitmiseni.
7.Jätta Raivo Vološtšuki menetluskulud Jana Heikineni kanda.
8.Jätta Jana Heikineni menetluskulud tema kanda.
9.Menetluskulude riigituludesse väljamõistmise ja rahalise kindlaksmääramise lahendab kohus eraldi määrustega peale kohtuotsuse jõustumist.
10.Jätta kohtulahendi täitmist tagava abinõuna kehtima Viru Maakohtu 03. mai 2022 kohtumäärusega seatud hagi tagamise abinõu - Jana Heikineni kinnistule asukohaga XXXXXXXXXXXX (kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosasse nr XXXXXXXX) esimesele vabale järjekohale Raivo Vološtšuki kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas 45 000 eurot."
4.Jätta apellatsiooniastme menetluskuld poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
2(10)
Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Raivo Vološtšuk (hageja) esitas 28. aprillil 2022 Viru Maakohtule hagi Jana Heikineni (kostja) vastu, milles palus hagi hilisemaid täpsustusi arvestades kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 13 871 eurot 43 senti, sh põhisumma 11 115 eurot 2 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis 2756 eurot 41 senti, samuti viivise kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja alates 9. juulist 2024 põhisumma 155 eurot 99 senti kuus kuni eluasemelaenulepingust nr 28298 tulenevate kõikide kohustuste kostja poolt kas Coop Pank AS-ile (endine Eesti Krediidipank AS) (pank) või hagejale tasumiseni või hüvitamiseni ning viivise põhinõudelt (155 eurot 99 senti), s.o pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste pealt seadusjärgses määras alates 9. juulist 2024 kuni kõikide korduvate kohustuste täitmiseni. 3. mai 2022. a määrusega seadis maakohus hagi tagamise korras kostjale kuuluvale kinnisasjale asukohaga XXXXX (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX) esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi summas 45 000 hageja kasuks. Kohus määras kindlaks ka rahasumma, mille maksmisel või millises ulatuses pangagarantii esitamisel hagi tagamine tühistatakse. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja 28. novembril 2016 Narva notari Sergei Nikonovi büroos sõlminud "Endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu" (varajagamise leping). Selle lepingu p-de 2.2, 3.1.1 ja 5.1 kohaselt jäi alates 28. novembrist 2016 hageja ning kostja omavahelistes suhetes kostja ainuisikuliselt vastutavaks eluasemelaenulepingust nr 28298 (laenuleping), sh nende lisadest ja muudatustest tulenevate hageja kohustuste täitmise eest panga ees. Sõlmitud varajagamise lepingu tulemusena tekkis olukord, kus hageja jäi endiselt vastutavaks laenulepingust tulenevate kohustuste eest panga ees, kuid omakorda hagejaga 28. novembril 2016 sõlmitud varajagamise lepinguga kohustus kostja täitma vastavad hageja laenulepingust tulenevad kohustused pangale hageja eest või hüvitama otse hagejale laenulepingust hageja poolt tasutud kohustused. Hageja laenulepingust tulenevate kohustuste ülevõtmise eest sai kostja enda ainuomandisse kinnistu. Kostja ei ole hagejaga sõlmitud varajagamise lepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Alates 28. novembrist 2016 kuni hagiavalduse esitamiseni on hageja tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks pangale kokku 10 078 eurot 40 senti, millest varajagamise lepingu alusel on kostja hüvitanud hagejale üksnes 3098 eurot 91 senti. Kostjal on täitmata kohustused hageja ees (põhi)summas vähemalt 6979 eurot 49 senti (10 078,40 3098,91). 3(10)
Hageja nõue, mis on sissenõutavaks muutunud alates 2019, ei ole aegunud. Kõikide 2019. aastal sissenõutavaks muutunud laenulepingust tulenevate kohustuste aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2020 ja lõppeb 31. detsembril 2022, kõikide 2020. aastal sissenõutavaks muutunud varajagamise lepingust tulenevate kohustuste aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2021 ja lõppeb 31. detsembril 2023, kõikide 2021. aastal sissenõutavaks muutunud lepingust tulenevate kohustuste aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2022 ja lõppeb 31. detsembril 2024 jne. Aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks.
Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
Kostja ei ole laenusaajaks ega käendajaks, samuti mitte pantija ega mitte mõni muu osaline lepingus. Vaidlusaluses lepingulises suhetes ei ole toimunud kohustuse ülevõtmist ega ka kohustusega ühinemist, samuti lepingu ülevõtmist. Hageja viited endiste abikaasade varajagamise lepingu tingimuste p-dele 2.2, 3.1.1 ja 5.1 ei ole piisavad, et välja mõista kostjalt võlgnevus ja 155 eurot 99 senti kuus tulevaste kohustuste eest. Kohustuste täitmise tähtaeg ei ole saabunud. Hageja ei ole tõendanud, et hagi esemeks olevad nõuded võlgnevuse väljamõistmiseks ning tulevikus korduvad kohustused on hageja kohustusteks, milliste eest on kostja vastutav. Varajagamise lepingus ei ole kokku lepitud olulised tingimused kostja oletatavate kohustuste kohta, nagu kostja panus rahalises väljenduses, täitmise tähtaeg, täitmise viis, kohustuse tekkimise algus ja lõpp. Varajagamise leping ei sisalda tingimusi, et kostja kohustuks hageja eest täitma laenulepingust tulenevaid hageja kohustusi pangale või hüvitama otse hagejale laenulepingus alusel hageja poolt tasutud kohustused. Hageja nõue aastate 2016, 2017 ja 2018 eest on aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus lõpetas 12. augusti 2024 otsusega menetluse seoses loobumisega hageja nõude osas 2018. aastal sissenõutavaks muutunud võla 644 eurot 85 senti saamiseks. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 13 871 eurot 43 senti, sh põhisumma 11 115 eurot 2 senti ja kuni 8. juulini 2024 (k.a) sissenõutavaks muutunud viivis 2756 eurot 41 senti. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt alates 9. juulist 2024 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks korduva kohustusena välja 155 eurot 99 senti kuus alates 9. juulist 2024 kuni laenulepingust tulenevate kõikide kohustuste kostja poolt hagejale hüvitamiseni, samuti viivise korduvalt kohustuselt (115 eurot 99 senti) alates 9. juulist 2024 kuni korduva kohustuse täitmiseni. Kohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jättis kohus kehtima maakohtu 3. mai 2022 määrusega seatud hagi tagamise abinõu. Otsuse põhjenduste kohaselt saab hageja 13. märtsi 2024. a avaldusest järeldada, et hageja loobus nõudest 2018. aastal tekkinud võlgnevuse 644 eurot 85 senti osas. Maakohus ei tuvastanud, et esialgne võlausaldaja (pank) oleks andnud nõusoleku kohustuste üleminekuks, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt, et kostja täidaks laenulepingust tulenevad kohustused esialgsele võlausaldajale. Hageja seda nõudnud ei ole. Kohus järeldas, et kostja on pärast abikaasade ühisvara jagamist 28. novembril 2016 kohustatud täitma laenulepingust tulenevad kohustused ning täitmine peab toimuma esialgsele võlausaldajale. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist hagejale. 4(10)
Hageja väidete kohaselt on ta kostja asemel tasunud esialgsele võlausaldajale laenulepingust tulenevad kohustused alates 28. novembrist 2016 kuni maakohtu otsuse tegemiseni. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hageja tehtud maksetest hüvitanud 3098 eurot 91 senti. Seega saab järeldada, et hageja on täitnud ühisvara jagamisest tekkinud sisesuhtest tulenevad kostja kohustused, mida kostja pidi täitma esialgsele võlausaldajale. Hagejal on õigus nõuda kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makstud raha hüvitamist. Kohus nõustus hageja arvestusega, mille kohaselt hageja on esialgsele võlausaldajale kohustuste katteks tasunud kokku 11 115 eurot 2 senti. Seega on kostja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise läbi alusetult rikastunud 11 115 euro 2 senti võrra. Sellises summas on hageja vara vähenenud ning kostjal tuleb hagejale hüvitada. Põhjendatud ei ole kostja väide selle kohta, et hageja arvestused ei ole arusaadavad. Kostja enda arvestusi esitanud ei ole. Maakohus nõustus hageja nõudega mõista kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tulenevate ja ka tulevikus tekkivate igakuised kohustused summas 155 eurot 99 senti ning seda kuni kostja poolt varajagamise lepingust tulenevate kõikide kohustuste hüvitamiseni hagejale. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja nõue aastate 2016, 2017 ja 2018 eest on aegunud. Kostja on hagejale laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks hüvitanud makseid kuni 18. septembrini 2018. Hagi on esitatud 22. aprillil 2022, s.o vähem kui kümme aastat alusetust rikastumisest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi kostja vastu rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kostja ei nõustu VÕS § 78 lg 1, § 1028 lg 1 ja § 1030 lg 1 kohaldamisega. Kostja ei ole kohustuste täitmisel võlausaldaja ees hageja asemel kolmandaks isikuks. Kostja ei ole kunagi teinud võlausaldajale makseid laenu tagastamiseks. Kostja ei ole ka alusetult rikastunud. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib alusetult rikastunud hageja. Kostja ei ole laenulepingu pooleks. Kostja viitab VÕS § 1028 lg-le 1 ja leiab, et praegusel juhul ei ole sõlmitud lepingut, mis on sõlmitud kolmanda isiku kasuks. Seega puudub poolte vahel suhe, mis annaks hagejale õiguse nõuda kostjalt tasumist alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, et hageja kohustuse täitmise nõue aastate 2016, 2017 ja 2018 eest ei ole aegunud. Kuna kohaldamisele ei kuulu alusetu rikastumise sätted, ei saa ka kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lõikeid 1 ja 2. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. Maakohus jättis kohaldamata TsÜS § 146 lõike 1 ning § 147 lõiked 1 ja 2. Hageja omas kuni 1. jaanaurini 2024 õigust maksustavast tulust maha arvata eluasemelaenu intressi ning kostjale teadaolevalt hageja seda õigust ka kasutas. Hageja ei ole sellega aga arvestanud nõude esitamisel kostja vastu.
5.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 5(10)
Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Apellatsioonkaebuses toodud asjaolud ja põhjendused ei õigusta maakohtu otsuse muutmist või tühistamist. Hageja jääb kõikide maakohtus esitatud nõuete, vastuväidete, seisukohtade ja põhjenduste juurde. Hageja lisab, et pooled saavad leppida omavahel lepinguga kokku, et kostja võtab endale kohustuse vastutada hageja ees hageja kolmandate isikutega sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Tegemist on tavapärase lepinguga VÕS § 8 mõttes koos sellest tulenevate tagajärgedega. Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, et kostja mõnda maakohtu tuvastatud asjaolu, seisukohta väidet või hinnangut vaidlustataks. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 6 on kirjaviga või ilmne ebatäpsus. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise korduvalt kohustuselt 115 eurot 99 senti kuus. Samas mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja korduva kohustusena 155 eurot 99 senti. Hageja palub maakohtu otsuses sisalduva ilmse ebatäpsuse parandada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude 11 020 eurot 16 senti ületavas ulatuses ning mõistis välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise (796 eurot 62 senti). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja nõuded vastavas ulatuses rahuldamata. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täpsustades resolutsiooni p-de 5 ja 6 sõnastust. Ringkonnakohus muudab osaliselt ka maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus lõpetas 2018. aastal tekkinud 644 euro 85 sendi suuruse võlgnevuse osas menetluse seoses hagist loobumisega (resolutsiooni p 1). Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.
8.Maakohus luges tuvastatuks mh järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud:
Hageja ja kostja on endised abikaasad ning nad sõlmisid 28. novembril 2016 notariaalselt tõestatud varajagamise lepingu, mille järgi jäi alates 28. novembrist 2016 poolte omavahelistes suhetes kostja ainuisikuliselt vastutavaks pangaga sõlmitud laenulepingust (sh selle lisadest ja muudatustest) tulenevate hageja kohustuste täitmise eest.
Kuni vara jagamiseni olid laenulepingust tulenevad kohustused poolte ühisvara.
Alates 28. novembrist 2016 on laenulepingust tulenevaid kohustusi panga ees täitnud hageja, millest kostja on hagejale hüvitanud 3098 eurot 91 senti.
6(10)
Viidatud asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel ning lahendamisel.
9.Maakohus lähtus hagi lahendamisel alusetu rikastumise kui lepinguvälise võlasuhte regulatsioonist (VÕS § 1028 jj), leides, et hagejal on õigus nõuda kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makstud raha hüvitamist. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuses maakohtu järeldusega, et asjas kohalduvad lepinguväliseid võlasuheteid reguleerivad sätted. Lisaks tuleb ringkonnakohtul maakohtu materiaalõiguse normide kohaldamist kontrollida sõltumata sellest, kas pool sellele apellatsioonkaebuses tugineb või mitte (TsMS § 652 lg 8).
9.1.Hageja nõuded rajanevad poolte vahel 28. novembril 2016 sõlmitud varajagamise lepingule. Hageja nõuab kostjalt raha, mille hageja on laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks pangale tasunud. Sisuliselt nõuab hageja kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel varajagamise lepingust tuleneva raha maksmise kohustuse täitmist, lisaks viivist VÕS § 113 lg 1 järgi. Poolte esitatud asjaoludest ei nähtu, et nende vahel sõlmitud varajagamise leping võiks olla seadusest tulenevalt tühine (TsÜS 5. ptk 1. jagu), samuti ei ole kostja väitnud, et ta oleks lepingu tühistanud (TsÜS 5. ptk 2. jagu). Eelmärgitut arvestades ei olnud maakohtul põhjust asuda hageja nõudeid kontrollima alusetu rikastumise sätete järgi.
9.2.Kuigi endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingut kui lepinguliiki ei ole võlaõigusseaduses eraldiseisva lepinguliigina reguleeritud, ei ole vara vabatahtlik jagamine poolte vastastikusel nõusolekul seaduse sisu ja mõttega vastuolus ning on VÕS §-st 5 lähtudes lubatud. Sellist võimalust on pooled ka kasutanud ning lähtudes perekonnaseaduse (PKS) § 35 p-st 3 ja §-st 37 sõlminud notariaalse varajagamise lepingu. Kuigi käesoleval juhul esineb pooltevahelistes tehingulises suhtes teatav sarnasus kohustuste ülevõtmisega (VÕS § 175 lg 1 ja § 177 lg 1 mõttes), tuleb siiski eristada kohustuste jagamist abikaasade sisesuhetes ning suhetes võlausaldajaga. Kohustuste jagamine abikaasade sisesuhtes ei puuduta nende õigussuhet võlausaldajaga, mistõttu ei ole vajalik ka võlausaldaja vastavasisuline nõusolek. Sellise vara jagamise tulemusena reguleeritakse üksnes endiste abikaasade omvaheliste kohustuste jaotust. Praegusel juhul ongi pooled kokku leppinud, et laenukohustus jääb poolte omavahelistes suhetes kostja kanda (PKS § 38). Poolte teistsugust tahet, mis erineb lepingus kirjapandust, ei ole kostja tõendanud.
9.3.Eeltoodust tulenevalt on maakohus iseenesest õigesti leidnud, et hagejal on kostja vastu nõue, kuid selle aluseks saab olla VÕS § 108 lg 1, mitte VÕS § 1028.
10.Kuna maakohus kohaldas asja lahendamisel ebaõigesti alusetu rikastumise võlasuhte regulatsiooni, ei ole õige ka maakohtu järeldus, mille kohaselt tuleb nõude aegumise kohaldamise otsustamisel rakendada TsÜS § 151 sätteid. Seetõttu on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et hageja 2018. aastat puudutavad nõuded ei ole aegunud.
10.1.TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisega ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Samas tuleneb TsÜS §-st 154, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
7(10)
10.2.Varajagamise lepingus (tl 6–10) ei ole pooled eraldi kokku leppinud, kuidas peab kostja laenulepingust tulenevaid hageja kohustusi (mis jäid lepingu p 3.1.1 alusel kostja lahusvaraks) täitma. Laenulepingu lõpptähtpäev on 8. juuni 2038. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingut tõlgendada eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes ning juhul kui seda ei õnnestu kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 kohaselt lähtuda sellest, kuidas mõistlik isik samadel asjaoludel oleks lepingut mõistnud, arvestades mh lepingueelsetel läbirääkimistel lubatut, lepingu olemust ja eesmärki, lepingupoolte käitumist ning tavasid ja pooltevahelist praktikat.
10.3.Kuna hageja ja panga vahel sõlmitud laenuleping (tl 54–56), millest tulenevad hageja kohustused jäid vara jagamise lepinguga kostja lahusvaraks, nägi ette kostja poolt korduvate (perioodiliste) kohustuste täitmise, tuleb ringkonnakohtu hinnangul ka varajagamise lepingut VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 järgi tõlgendada nii, et laenumaksete kostja poolt hüvitamine hagejale pidi toimuma igakuiselt. Selliselt on ilmselt ka pooled lepingut mõistnud, kuna kuni 2018. a septembrini on kostja hagejale laenumakseid igakuiselt tasunud (tl 59).
10.4.Hageja VÕS § 108 lg 1 alusel esitatud osamaksete tasumise täitmisnõude aegumisele kohaldub seega TsÜS § 154 lg 1, mille järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 147 lg-d 2 ja 3).
10.5.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on alates 28. novembrist 2016 kuni 8. juulini 2024 (kaasa arvatud) tasunud võlausaldajale igakuiselt laenu osamakseid ning seda kinnitavad ka asja materjalide hulgas olevad tõendid. Kostja on hagejale hüvitanud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makseid 3098 euro 91 sendi ulatuses, seejuures tegi kostja viimase makse hagejale 18. septembril 2018 (tl 59). Kostja ei ole väitnud, et ta oleks vaidlusaluste kohustuste täitmiseks hagejale hiljem midagi tasunud. TsÜS §-s 154 sätestatu kohaselt algas 2018. aastal tasumisele kuulunud osamaksete aegumine 1. jaanuaril 2019 ning nõue aegus 31.detsembril 2021 (TsÜS § 146 lg 1).
10.6.TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega on TsÜS § 146 lg 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega arvestades aegunud ka 2018. aastal laenulepingu järgi tasumisele kuulunud intresside nõue ja 2018. aasta tasumisele kuulunud osamaksete tasumisega viivitamisest tekkinud viivisenõue.
10.7.Hageja esitatud kontoväljavõttele (tl 11–13) tuginedes saab teha järelduse, et hageja tasus 2018 võlausaldajale laenu põhikohustuse ja intresside katteks kokku 1810 eurot 75 senti. Kostja omakorda on hagejale 2018 teinud kohustuste katteks makseid 1100 eurot (tl 59). Seega saanuks kostja võlg hageja ees 2018. aasta eest olla 710 eurot 75 senti, mitte 644 eurot 85 senti, nagu seda on väljendanud hageja 13. märtsi 2024 seisukohas. Samas, nagu eelneval märgitud, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles maakohus lõpetas 2018. aastal tekkinud 644 euro 85 sendi suuruse võlgnevuse osas menetluse seoses hagist loobumisega. Ringkonnakohus leiab, et 2018. aastal tekkinud hageja põhinõue koos intressidega summas 65 eurot 90 senti (s.o osa, millest hageja ei ole loobunud) on aegunud.
10.8.Käesolevas asjas esitas hageja hagi kohtusse 28. aprillil 2022. Seega alates 2019. aastast tasumisele kuulunud osamaksete osas hagi aegunud ei ole.
11.Hageja arvelduskontode väljavõtete (tl 11–13; 87) ja teiste maksmist tõendavate dokumentide (tl 122–123) kohaselt on hageja alates 1. jaanuarist 2019 kuni 8. juulini 2024 (kaasa arvatud) tasunud võlausaldajale kokku 11 020 eurot 16 senti. Seega tuleb 8(10)
kostja põhinõue rahuldada maakohtu otsusega võrreldes 94 euro 86 sendi võrra väiksemas ulatuses.
12.Hageja nõudis kostjalt seisuga 28. aprill 2022 põhivõlgnevuse 6979 eurot 49 senti tasumisega viivitamise eest viivist 796 eurot 62 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 2756 eurot 41 senti. Kuigi maakohtu otsusest ei nähtu kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivise summa kujunemine, saab hageja esitatud viivisearvestuste põhjal järeldada, et maakohus on muu hulgas rahuldanud ka viivisenõude, milline on sissenõutavaks muutunud hagiavalduse esitamise seisuga. Ringkonnakohus sellise maakohtu käsitlusega ei nõustu. VÕS § 113 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja ei ole menetluse kestel väitnud ning ka asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks enne hagiavalduse esitamist, s.o enne 28. aprilli 2022, kostjalt kohustuse täitmist nõudnud. Samuti ei nähtu poolte väidetest ega kohtule esitatud tõenditest, et pooltel oleks sõlminud enne hagiavalduse esitamist kokkulepeid viivise tasumiseks. Kostja on menetluse jooksul väljendanud ühest seisukohta, et poolte vahel ei olnud kindlat kokkulepet lepingu täitmise (sh viivise maksmise) kohta. Ringkonnakohus leiab eeltoodu tõttu, et maakohtu otsus hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise osas (796 eurot 62 senti) tuleb tühistada.
13.Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hageja põhinõuded kokku 11 020 euro 16 sendi ulatuses. Rahuldatud põhinõude summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates 28. aprillist 2022 kuni maakohtu otsuse tegemiseni (12. august 2024) on 1959 eurot 79 senti. TsMS § 367 alusel saab rahuldada ka hageja taotluse alates 13. augustist 2024 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras.
14.Ringkonnakohtu arvates rahuldas maakohus põhjendatult ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate maksete osas, kuid lahendi resolutsiooni selguse ja täidetavuse huvides seob ringkonnakohus selle kohustuse selgemalt hageja ja panga laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega.
14.1.TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega võib võlgnik pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks juba siis, kui ta võlgnikult veel kohustuse täitmist nõuda ei saa, st kui hageja õigusi ei ole veel rikutud. Praegusel juhul on varajagamise lepingust tulenevate kostja kohustuse puhul tegemist korduvate (igakuiste) kohustustega (TsMS § 369 teine lause). Tõenditest nähtuvalt ei ole kostja alates 18. septembrist 2018 kuni hagiavalduse esitamiseni korduvaid kohustusi täitnud ning menetluses esitatud vastuväidetest võib järeldada, et kostjal tema hinnangul selliseid kohustusi hageja ees ka ei ole. Seega võib suure tõenäosusega eeldada, et kostja ei täida vaidlusaluseid kohustusi hageja ees ka tulevikus.
14.2.Ringkonnakohus on seotud hageja nõudega (TsMS § 439) ja apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1), kuid märgib, et laenulepingu põhitingumuste (p 2.11) 9(10)
kohaselt on maksegraafiku näol tegemist annuiteetgraafikuga, st igakuisele põhiosa maksele lisandub fikseeritud marginaal ja Euribor, mis on muutuv (laenulepingu p 2.3 järgi iga kuue kuu järel fikseeritav Euribor). Järelikult on annuiteetgraafikuga laenumaksed üksnes Euribori fikseerimise vahelistel perioodidel ühesuurused. Euribori määrade ennustamine ei ole võimalik ning igakuisete laenulepingu järgsete maksete suurus võib tulevikus muutuda, mh võib see langeda alla 155 euro 99 sendi. Sellises olukorras võib kostjal tekkida õigus nõuda TsMS § 459 järgi praeguses asjas kindlaks määratud tulviku perioodiliste maksete suuruse vähendamist. Kohtupraktika põhjal ei ole iseenesest välistatud ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine (täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1), kui korduvate kohustuste täitmine summas 155 eurot 99 senti muutub igakuisete laenumaksete vähenemise tõttu hageja ja kostja vahelise suhtes alusetuks (vt nt RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p-d 11–14).
15.Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et hagejal oli kuni 1. jaanuarini 2024 õigus maksustavast tulust maha arvata eluasemelaenu intress ning hageja seda õigust ka kasutas. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellisele vastuväitele tuginenud maakohtu menetluses. Ringkonnakohus jätab selle kostja poolt esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.
16.Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 6 märkinud korduvate kohustuste suuruseks, millelt tuleb viivist arvestada, 115 eurot 99 senti kuus. Arvestades otsuse resolutsiooni punktis 5 märgitud korduvate kohustuste suurust 155 eurot 99 senti kuus, on p-s 6 märgitu puhul tegu ilmse ebatäpsusega, mille ringkonnakohus saab kõrvaldada. Ringkonnakohus täpsustab TsÜS § 136 lg-st 3 lähtudes reolutsiooni punkti 6 ka korduvate kohustuste sissenõutavaks muutumise aja osas.
17.Maakohus rahuldas hagi ning jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi küll maakohtuga võrreldes väiksemas ulatuses, kuid põhinõude osas on rahuldamise ulatuse erinevus marginaalne. Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja lepinguväliste võlasuhete regulatsiooni ning aegumist reguleerivate sätete kohaldamist. Kuna mõlemad apellatsioonkaebuses esitatud väited on põhjendatud ja ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning rahuldab ka hagi osaliselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
18.Vastavalt maakohtu otsuses märgitule otsustab menetluskulude rahalise suuruse ning menetluskulude riigituludesse väljamõistmise üle maakohus TsMS § 177 lg 2 ja § 179 lg 2 järgi eraldi määrusega pärast kohtuotsuse (või menetlust lõpetava määruse) jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.