Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Selgitused:

2(10)

22.01.2009 sõlmisid VL ja OÜ W tsiviilasjas X-XX-XXXXX kompromissi (I kd t/l 13-15), millega VL ja AK kohustusid kumbki tasuma OÜ-le W 150 000 krooni. VL ei ole täitnud oma kompromisslepingust tulenevat kohustust. 02.11.2010 nõude loovutamise lepinguga loovutas W OÜ oma nõude summas 299 916 krooni AK-i ja VL vastu AH-le (I kd t/l 77). 19.05.2009 algatati Tallinna kohtutäitur Risto Sepa juures täitemenetlus, kus täitedokumendiks on Harju Maakohtu 22.01.2009 määrus tsiviilasjas X-XX-XXXXX. 15.03.2011 Harju Maakohtusse esitatud hagiavalduses palus AH tunnistada kehtetuks VL ja ML vahel 14.11.2007 sõlmitud abieluvaralepingu ja 21.08.2008 sõlmitud abieluvara täiendamise lepingu. 15.08.2011 esitas hageja hagiavalduse täiendamise avalduse, milles palus jagada kostjate ühisvara ja jätta 1432/14956 kaasomandist asukohaga Tallinn, XXXXXXXX XX 50 % ulatuses VL lahusvaraks ja 50 % ML lahusvaraks ning OÜ R osa 50% ulatuses VL-le ja 50 % ML-le. 24.10.2013 määrusega võttis kohus nimetatud nõude menetlusse. 17.10.2012 kohtuotsusega rahuldas Harju Maakohus AH hagi osaliselt ning tunnistas kehtetuks VL ja ML 21.08.2008 sõlmitud abieluvaralepingu. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 19.02.2013 tühistati Harju Maakohtu 17.10.2012 otsus ja saadeti tsiviilasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Pooled nõustusid teha asjas hageja nõuetes abieluvaralepingu ja selle täiendamise lepingu kehtetuks tunnistamise osas osaotsuse. Hageja on seisukohal, et kostjate vahel 14.11.2007 sõlmitud abieluvaraleping ja selle 21.08.2008 täiendamise leping tuleb tunnistada kehtetuks TMS § 190 p 2 ja 3 alusel ning põhjusel, et lepingud on sõlmitud ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist ning vaidlustatud lepingute sõlmimisega loobus VL oma osast kostjate ühisvaras, mis tegi võimatuks hageja nõude rahuldamise tema vastu. Nimetatud asjaolud on tõendatud ja põhjendatud alljärgnevaga: - 14.11.2007 kostjate vahel sõlmitud abieluvaralepinguga jäid ML-le OÜ R ning teised 4 äriühingut VL-le, millega loobus VL kõikidest võimalikest varakogumistest, mille enda nimele vormistab ML; - arvestades VL kohustusi võlausaldajate ees 14.11.2007 seisuga, loobus VL R OÜ osa nimiväärtusega 21 000 krooni võõrandamisega olulises ulatuses oma varast. Nimetatud äriühing on tegutsev ilusalongina P; - käesoleval juhul ei oma tähendust asjaolu, kui palju oli viie äriühingu väärtus kokku või kui suur oli OÜ R osa. VL isiklikku bilanssi vaadates ja tema kohustusi võlausaldajate ees arvesse võttes on igasugune varast loobumine vaadeldav olulisel määral oma vara osast loobumisena; - selleks, et määratleda, milline on oluline osa võlgniku varast ühisomandis, millest võlgnik abieluvaralepingu sõlmisega loobus, tuleb arvestada ka võlausaldajate nõudeid võlgniku vastu varast loobumise momendil; - ainus tegutsev ja elujõuline äriühing, mille osasid kostjad abieluvaralepingu sõlmimisega 14.11.2007 jagasid, olid OÜ R, mis jäi lepingu kohaselt ML-le. Teiste äriühingute osas puudusid tegevusväljavaated lepingu sõlmimise aja seisuga, mistõttu VL-le jäänud ettevõtetel polnud sisulist väärtust. OÜ E on likvideerimisel alates 2008 (lõpetamiskanne on tehtud 17.04.2008), kusjuures majandusaasta aruannet 2007 ega 2008 kohta pole registripidajale esitatud. A OÜ suhtes on välja kuulutatud 13.11.2008 kohtuotsusega pankrot, kusjuures majandusaasta aruannet 2007 ega 2008 kohta pole registripidajale esitatud ning A OÜ 2006 majandusaasta aruande kohaselt on ettevõtte majandustegevus peatunud 2006 I kvartalis. OÜ M on likvideerimisel

3(10)

-

-

-

-

-

alates 2008 (lõpetamiskanne 17.04.2008), kusjuures majandusaasta aruannet 2007 ega 2008 kohta pole registripidajale esitatud ja 2006 majandusaasta aruande kohaselt ei ole ettevõttel plaani järgmisel aastal majandustegevust jätkata. A OÜ on äriregistrist kustutatud 16.09.2009. Viimane majandusaasta aruanne on 2005 kohta. Ettevõtte omakapital on selles miinuses. Kõikidel nimetatud äriühingutel on osakapitali suuruseks 40 000 krooni, kuid ettevõtete hindamisakte esitatud ei ole. Hagejal ei ole võimalust äriühingute hindamiseks, sest puudu on 2007 majandusaasta aruanded, mille põhjal võimalikku ettevõtte väärtust hinnata. Tallinna Ringkonnakohtu lahendi kohaselt puudub äriühingu osa nimiväärtuse ja turuväärtuse vahel seos ning turuväärtuse hindamisel nimiväärtusest lähtuda ei saa. Ringkonnakohus on märkinud oma lahendis, et kui äriühingud sundlõpetatakse 2008 või 2009 aastal ilma likvideerimismenetluseta või kuulutatakse välja nende pankrot, siis viitab see otseselt sellele, et 14.11.2007 seisuga ei olnud äriühingu osanikel väljavaateid ühingute lõpetamisel vara arvelt tulemi saamiseks. kostjate poolt esitatud OÜ E 2007 majandusaasta aruanne, mille on allkirjastatud 08.01.2014 volitusteta väidetav raamatupidaja, ning sellele lisatud bilanss ning kasumiaruanne seisuga 14.11.2007, mille juurest puudub pearaamat, ei tõenda OÜ E majandusnäitajaid. Majandusaasta aruanne ei ole õigesti koostatud, pangakonto väljavõtetelt on näha, et väljamakseid on tehtud nimetatud äriühingu pangakontolt ka VL-le, kuid seda ei kajasta ei bilansi aruanded ega muud dokumendid. M OÜ majandusaasta aruandest on näha, et ettevõttel on maksuvõlg ning sellega kaasnev intressinõue, mis on aasta-aastalt kasvanud, mistõttu on kaheldav ettevõttel rahaliste vahendite olemasolu, mis on kajastatud bilansis. Kui äriühingul oleksid rahalised vahendid olemas olnud, oleks maksuvõlg tasutud. lisaks eeltoodule tuleb OÜ E ja OÜ M likvideerida, sest vastavasisulised otsused on vastu võetud juba 16.04.2008. Vaatamata sellele ei ole likvideerimismenetlust kuni tänaseni läbi viidud, registripidajale ei ole esitatud isegi likvideerimise algbilanssi, milleks kohustab seadus. 21.08.2008 abieluvaralepingu täiendamise lepinguga loobus VL oma osast poolte ühisomandis olnud kinnistu mõttelisest osast Tallinnas, XXXXXXXX XX ML kasuks. Kuivõrd tehing on tehtud vähem kui aasta enne täitemenetluse alustamist, siis on alus nõude rahuldamiseks nii TMS § 190 p 2 kui ka p 3 alusel, sest kostja ei ole tõendanud, et ta oli maksejõuline seisuga 21.08.2008. Kostjad ise on hinnanud 21.08.2008 lepingus kinnisasja väärtuseks 500 000 krooni. Seega VL loobus 250 000 kroonisest osast. Arvestades VL kohustusi võlausaldajate ees, on tegemist olulises ulatuses oma osast loobumisega ning selline tehing on võlausaldajaid kahjustav.

Kostja vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Selleks, et otsustada, kas kohtul on alust tunnistada kostjatevahelist abieluvaralepingut kehtetuks, tuleb tuvastada TMS § 190 kohaselt kõigepealt see, kas võlgnik on olulisel määral oma osast ühisvarast loobunud või mitte. Hageja seda tõendanud ei ole. Varast olulises osas loobumise tuvastamisel tuleb lähtuda konkreetsest olemasolevast varast. Hageja tähtsustab üle asjaolu, et ML-le jäänud äriühing OÜ R täna endiselt tegutseb, sest ka nimetatud äriühingu väärtus, nagu ka kõikide teiste nelja äriühingu väärtus, tuleb välja selgitada 14.11.2007 seisuga. Ühisvara jagamise osas saab arvestada üksnes ühisvaraks oleva vara ja kohustustega, mitte aga võlgniku kõigi võimalike isiklike kohustustega, sest olulisel määral oma osast ühisomandis loobumine määratleb, et lähtuda saab üksnes ühisomandist, mitte aga kõikidest võimalikest varadest ja kohustustest.

4(10)

VL-le jäänud äriühingute likvideerimine, majandustegevuse peatumine või majandustegevuse mittejätkamine ei anna alust järeldada, et V-Lle jäänud neli äriühingut olid väärtusetud. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis rahuldamata AH hagi VL ja ML vastu kostjate vahel 14.11.2007 sõlmitud abieluvaralepingu ja selle 21.08.2008 täiendamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks. TMS § 190 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist või enne täitemenetluse alustamist, kuid kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Hageja nõude rahuldamiseks tuleb kindlaks teha, kas 14.11.2007 sõlmitud abieluavaralepinguga ja 21.08.2008 abieluvaralepingu täiendamise lepinguga VL loobus olulisel määral oma varast või osast ühisomandis. Vara väärtus, mille jagamises kostjad vaidlusaluste lepingute sõlmimisega kokku leppisid, tuleb kindlaks teha lepingute sõlmimise aja seisuga. Vaatamata sellele, et hageja nõustus kohtu korraldaval istungil sellega, et tema tõendamise koormuseks on asjaolu, et kostja VL loobus olulisel määral oma osast ühisomandis vaidlustatud lepingute sõlmimisega, ei tõendanud hageja nimetatud väiteid. Ainuüksi asjaolu, et pooled otsustasid vaidlustatud lepingute sõlmimisega lõpetada varaühisuse vararežiimi ja leppisid kokku, et edaspidi kehtib nende varasuhetes varalahuse režiim ja esimese lepingu sõlmimise ajaks soetatud ühisvara jagati, ei tõenda veel, et vara jagati eesmärgil, et täitemenetluse võlgnik VL olulisel määral oma ühisvarast loobuks. Asjaolust, et VL-le ühisvara jagamise tulemusena jäänud äriühingute osas ei ole esitatud 2007 majandusaasta aruandeid või et nende majandustegevus lõppes 2008 või 2009, ei saa automaatselt teha järeldust, et nimetatud äriühingud olid ühisvara jagamisel 14.11.2007 väärtusetud. Vastupidiselt hagejale esitasid kostjad kohtule tõendeid kostjate vahel abieluvaralepingutega jagatud äriühingute väärtuste tõendamiseks. MR 07.01.2014 kinnitus E OÜ 2007 majandusaasta aruande esitamata jätmise põhjuste kohta (IV kd t/l 15), E OÜ bilanss 14.11.2007 seisuga (IV kd t/l 16-17), E OÜ kasumiaruanne 14.11.2007 seisuga (IV kd t/l 17), E OÜ 2007 majandusaasta aruanne (IV kd t/l 18-34) ja E OÜ 2006 majandusaasta aruanne (IV kd t/l 35- 47) ning E OÜ arvelduskonto väljavõte 01.01.2007-18.03.2008 (IV kd t/l 76-86) tõendavad, et E OÜ netovara raamatupidamislik väärtus oli 1 402 067 krooni, äriühingu müügitulu oli 1 158 394 krooni ning ettevõte toimis vähemalt kuni 18.03.2008 (tõendab pangakonto väljavõte). OÜ M 2006 majandusaasta aruanne tõendab, et nimetatud äriühingu raamatupidamislik väärtus seisuga 31.12.2006 oli 1 336 103 krooni (IV kd t/l 48-60). A OÜ 2006 majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingu jaotamata kasum seisuga 31.12.2006 54 502 krooni (IV kd 61-79). Eelpoolnimetatud tõenditega on ümber lükatud hageja väited, nagu oleks VL-le jäänud äriühingud väärtusetud ja ainuke väärtuslik äriühing on OÜ R, mis jäi ML-le.

5(10)

Eeltoodust tulenevalt VL ei loobunud 14.11.2007 ML-ga abieluvaralepingut sõlmides olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis, mis saaks olla eelduseks kostjatevahelise lepingu kehtetuks tunnistamisel. Tulenevalt asjaolust, et kostjate abielu registreeriti 31.08.2002, kuid et ML oli enne abielu VL-ga, s.o 09.05.2001 sõlminud Tallinna linnaga ehitise mõttelise osa ostu-müügilepingu, millega ta omandas 1432/14956 mõttelist osa ehitisest Tallinnas, XXXXXXXX XX XX ning vastavalt Tallinna Linnavalitsuse korraldusele 03.10.2007 nr 1689-k määrati kindlaks ehitise teenindamiseks vajalik maa ja ML-le anti õigus erastada maa ostueesõigusega, ei olnud nimetatud vara näol tegemist kostjate ühisvaraga, vaid ML-le kuuluva lahusvaraga. Tulenevalt eeltoodust ning arvestades sellega, et kostjad ei ole 21.08.2008 abieluvaralepingu täiendamise lepinguga muutnud poolte varasuhet, vaid üksnes täiendanud abieluvaralepingut, ei loobunud VL ka abieluvaralepingu täienduse sõlmimisega olulisel määral oma osast ühisvaras, mis saaks olla aluseks nimetatud lepingu kehtetuks tunnistamiseks TMS § 190 kohaselt. Arvestades asjaoluga, et tõendatud ei ole eeldused, mis saaksid olla aluseks TMS § 190 järgi võlgniku ja tema abikaasa vahel sõlmitud abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamisele, puudub vajadus kohtuotsuses analüüsida seda, millal olid lepingud sõlmitud, võrreldes täitemenetluse alustamisega ning kas kostjad on tõendanud, et võlgnik ei jäänud vara jagamise lepingute sõlmimise tulemusena maksejõuetuks. Hageja nõue VL ja ML vastu kostjate vahel 14.11.2007 sõlmitud abieluvaralepingu ja selle 21.08.2008 täiendamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning saata asi maakohtule uueks arutamiseks või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kostjad esitasid kohtuistungi päevale eelneval õhtul OÜ E 2007 majandusaasta aruande, mis on allkirjastatud 08.01.2014 väidetava ettevõtte raamatupidaja poolt. Hageja soovis ja talle pidi olema kohtu poolt tagatud võimalus kostja esitatu ümber lükata. Hageja taotles vaidlusaluste äriühingute raamatupidamisdokumentide kohtule esitamist, et hageja saaks lasta spetsialistil hinnata ettevõtete väärtusi, kuid kohus jättis ebaseaduslikult ja põhjendamatult hageja taotluse rahuldamata. Kohus piiras hagejal tõendite esitamise võimalust, samal ajal otsuses hagejale ette heites tõendite puudumist. Hageja vaidlustas muuhulgas esitatud ettevõtete majandusaasta aruannete õigsuse, leides et reaalselt ei ole ettevõtetel sellist raha ning viitas vastuoludele pangakonto väljavõtte ja majandusaasta aruande vahel. Kohus ei ole sellekohaseid hageja väiteid analüüsinud ega omapoolset hinnangut andnud. Hageja hinnangul kohtutäituri poolt VL-le kuuluvate osaluste müügihind oleks näidanud asja reaalset väärtust (sh tehingute tegemise aja seisuga), sest müük enampakkumisel viitab otseselt asja turuväärtusele. Kõik VL-le kuulunud äriühingute, va OÜ E, kohtule esitatud majandusaasta aruanded olid viimased ja peale seda ettevõtetes tegevust ei toimunud – seega ei saanud lisanduda nendele ettevõtetele peale majandustegevuse seiskumist ja viimaste näitajate deklareerimist majandusaasta aruandes mingit väärtust. Kohus on seega ebaseaduslikult jätnud andmata võimaluse hagejale tõendada ettevõtete väärtust.

6(10)

Kohus on valesti hinnanud ettevõtete väärtusi, viidates ebaõigesti kostjale jäänud äriühingute raamatupidamislikule väärtusele, pidades tõenäoliselt silmas ettevõtte jaotamata kasumit. Jaotamata kasum ettevõtte majandusaasta aruandes ei võrdu ettevõtte väärtusega. Lisaks ei tähenda ettevõtte jaotamata kasum vaba raha. Otsus on vastuoluline. Kohus on viidanud, et väärtusi tuleb hinnata vaidlustatud lepingute sõlmimise aja seisuga, kuid ise on viidanud äriühingute raamatupidamislikule väärtusele seisuga 2006, mis ei ole kohane ajamoment. Otsuses on välja toomata VL-le jäänud vara väärtus ja ML-le jäänud vara väärtus ja seega ei selgu ega saa hinnata kohtu järeldusi, kas VL loobus olulises ulatuses oma osast ühisvaras või mitte. Kohus viitas otsuses, et kinnistu näol on tegemist ML lahusvaraga. Õiguslikult põhjendamata on kohtu järeldus, et 03.10.2007 nr 1689-k määrati kindlaks nimetatud ehitise teenindamiseks vajalik maa ja ML-le anti õigus erastada nimetatud maa ostueesõigusega, ja seega ei olnud nimetatud vara näol tegemist kostjate ühisvaraga, vaid ML-le kuuluva lahusvaraga. Esiteks ehitise teenindamiseks maa määramise korraldus ei määratle lahusvarasuhet. Teiseks tuleb hageja hinnangul vaadeldaval juhul kohaldada enne 2010 kehtinud PKS 14 lg-t 1. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-77-07 tulenevalt abielusuhete ajal maa ostueesõigusega erastamise tagajärjel muutus 13.06.2008 kinnistusraamatusse kantud XXXXXXXX XX XX mõtteline osa ühisvaraks ja 21.08.2008 abieluvaralepingu täiendamise lepinguga kostjad jagasid täiendavalt nimetatud vara ja toimus kostjate kaasomandi lõpetamine vastavalt AÕS § 77 lg 1. Seega vastupidiselt kohtu seisukohale 21.08.2008 abieluvaralepinguga kostjad muutsid varasuhet ja jagasid vaidlusaluse kinnistu. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täpsustada 21.08.2008 sõlmitud abieluvaralepingu täiendamise lepingu kehtetuks tunnistamise nõude rahuldamata jätmise osas. Samuti tuleb tühistada Harju Maakohtu 10.05.2011 hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus äriühingute osalustega seonduvalt faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on selles osas maakohus õigesti kohaldanud ka materiaalõigust. TMS § 190 lg 1 järgi kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus. Hagejal tuli TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et abieluvaralepinguga on võlgnik olulisel määral oma osast ühisomandis loobunud. Hinnang ühisvara osa suurusele, millest võlgnik abieluvaralepinguga loobus, tuleb anda abieluvaralepingu sõlmimise seisuga. TMS § 190 lg-s 1 sätestatud eelduse kontrollimisel tuleb lähtuda sellest, et ühisvara jagamisel on kummalgi abikaasal eelduslikult õigus poolele ühisvarast. Seega tuleb hinnata, kas võlgnik on abieluvaralepinguga loobunud enam kui poolest ühisvarast. Hageja poolt vaidlustatud abieluvaraleping ja selle

7(10)

täiendamise leping sõlmiti ajal, kui kehtis eelmine perekonnaseaduse redaktsioon, mistõttu tuleb ühisvarasuhtele kohaldada lepingute ajal kehtinud perekonnaseaduse sätteid. PKS § 19 lg 1 järgi loeti ühisvara jagamisel abikaasade osad võrdseks. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega, mis puudutavad 14.11.2007 abieluvaralepingule antud hinnangut ja järgib seda, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi selles osas. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti 14.11.2007 abieluvaralepinguga jagatud osaühingute osaluste osas. 14.11.2007 abieluvaralepinguga jagati kostjate vahel ühisvaraks olevad osalused äriühingutes alljärgnevalt: VL lahusvaraks jäi OÜ E osa nimiväärtusega 40 000 krooni, A OÜ osa nimiväärtusega 21 000 krooni, OÜ A osa nimiväärtusega 20 000 krooni ja M OÜ osa nimiväärtusega 10 000 krooni ning ML lahusvaraks jäi OÜ R osa nimiväärtusega 21 000 krooni. Lepingupooled leppisid ka kokku, et alates lepingu sõlmimisest on abielu kestel omandatavad rahalised õigused ja kohustused (vara), selle abikaasa lahusvaraks, kes õigused omandab või kohustused võtab. Hageja väitis, et kostja VL-le jäänud osalused äriühingutes olid väärtusetud ja ainukesena omas väärtust ML ühisvaraks jäänud OÜ R OÜ osa. Hageja tugines sellele, et kõik need äriühingud, mille osalused jäid võlgnikule, 2008.a või 2009.a kas läksid pankrotti või likvideeriti, kuid ML-le jäänud äriühing on senini tegutsev. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et ML-le jäetud OÜ R jätkas äritegevust ka pärast 14.11.2007, pidades ilusalongi P. OÜ R 2008. a majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingu kahjum 2007. a lõpu seisuga 18 588 krooni. 2008.a sai äriühing küll kasumit, kuid kuna varasematest perioodidest oli jäänud katmata kahjum, siis 2008.a kasumiga kaeti seda. Äriühingu käive oli 2007.a 1 083 818 krooni ja 2008.a 1 402 175 krooni. 2009.a. oli äriühingu aruandeaasta kahjum 28 494 krooni. Eeltoodust saab järeldada, et MLle jäänud äriühing on majandustegevust jätkanud, kuid majandustegevuse tulemina ei ole kasumit teenitud. Arvestades seda, et äriühingu majandustegevus ei ole kandnud kasumit ja käive ei ole aastate lõikes oluliselt kasvanud, ei ole kolleegiumi arvates tegemist äriühinguga, mille väärtus võis ühisvara jagamise aja seisuga ületada oluliselt osakapitali suurust. VL-le jäänud nelja äriühingu osas on õige apellandi väide, et äriregistrile ei ole nende äriühingute kohta pärast 2006.a aruandeid esitatud, kuid sellest ei saa kolleegiumi arvates veel järeldada, et need äriühingud oleksid olnud väärtusetud. Kostjad on kohtule esitanud OÜ E pangakonto väljavõtte seisuga kuni 2008 märts (IV kd lk 76-86), raamatupidaja poolt koostatud bilansi seisuga 14.11.2007 (IV kd lk 16) ning 2007.a aruande (IV kd lk 18-33), mida ei ole äriregistrile esitatud. Pangakonto väljavõttest nähtub, et OÜ E on tegutsenud vähemalt 2008. a märtsikuuni ja pangakonto väljavõttel olevaid andmeid arvestades on kolleegiumi arvates usutav, et 2007.a. jooksul oli OÜ E tegutsev äriühing, millel oli rahaline käive. 2006.a. aruande (IV kd lk 35-47) järgi oli küll osaühingu bilansimaht vähenenud ja osaühingul oli jooksval aastal kahjum 62 802 krooni, kuid arvestades eelnevate perioodide jaotamata kasumit, kujunes kasumi jäägiks 595 294 krooni. Hinnates 2006. a majandusnäitajaid ja 2007.a pangakonto väljavõtet, leiab kolleegium, et VL-le jäänud OÜ E osa väärtus oli suurem, kui ML-le jäänud R OÜ osa väärtus. See, et OÜ E on pärast abieluvaralepingu sõlmimist võtnud vastu otsuse tegevuse lõpetamise kohta, ei tähenda, et äriühingu osal oleks puudunud väärtus 14.11.2007 seisuga. Kolleegium nõustub eeltoodud osas maakohtu järeldustega. Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldustega OÜ M osa väärtuse kohta. Apellant väitis apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus tsiviilasja menetlemisel menetlusõiguse norme, kuna võttis vastu kostjate poolt esitatud OÜ E bilansi ja pangakonto väljavõtte kohtuistungi päevale eelnenud päeval ning ei võimaldanud hagejal esitada tõendeid oma väite tõendamiseks, mille kohaselt puudus OÜ E osal ühisvara jagamise seisuga väärtus. Kostjad on 08.01.2014 esitanud

8(10)

maakohtule menetlusdokumendi, milles nad esitasid seisukoha hageja 26.11.2013 menetlusdokumendis esitatule ja lisatud tõendite kohta ning palusid vastu võtta tõendid. 09.01.2014 otsustas kohus esitatud tõendid vastu võtta ja andis hagejale võimaluse esitatud tõenditega tutvumiseks ja omapoolsete väidete ja tõendite esitamiseks kuni 28.01.2014. 28.01.2014 esitas hageja kohtule taotluse, milles palus välja nõuda OÜ E 2005 kuni 2008 raamatupidamise algdokumendid, lepingud, laenulepingud, VL avansiaruanded, mille alusel on OÜ E teostanud väljamakseid VL-le, ning muud dokumendid, mille alusel on tehtud väljamakseid VL-le. Samasugused dokumendid ja sama ajavahemiku kohta palus hageja esitada ka OÜ M kohta. Kostjad vaidlesid hageja taotlusele vastu. 25.02.2014 e-kirjaga teatas kohtunik pooltele, et jätab hageja taotluse rahuldamata, kuna taotlus on üldsõnaline, põhjendamatu ja ebamõistlik. 27.02.2014 kordas hageja oma taotlust ja lisaks palus menetluse peatada kuni täitemenetluse lõpuni. 05.03.2014 määrusega jättis maakohus mõlemad taotlused rahuldamata ja andis hagejale veelkordselt 1-kuulise tähtaja oma väidete tõendamiseks. Kostja VL-le 14.11.2007 abieluvara lepinguga jäetud osaühingute osade väärtuse kohta hageja tõendeid ei esitanud. Kolleegiumi arvates on kohus õigesti jätnud hageja taotluse rahuldamata, kuna nelja aasta kohta kogu äriühingu raamatupidamise, sealhulgas raamatupidamise algdokumentide, esitamine kohtule on selgelt mittevajalik. Hageja oma taotlust ei konkretiseerinud. Apellandi üldsõnalised väited OÜ E pangakonto väljavõtte ja majandusaasta aruande vaheliste vastuolude kohta ei anna alust kahelda esitatud dokumentide usaldusväärsuses. Kolleegium märgib, et raamatupidamisbilansis on raamatupidamisaruanne, mis kajastab antud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase vara, kohustusi ja omakapitali ning selles ei kajastu igapäevaselt tehtud tehingud. Apellandi väide, et VL-le kuuluvate osade väärtus selgub alles täitemenetluse käigus, ei ole õige. Kohus peab hindama, kas VL loobus olulisest osast ühisvaras abieluvaralepingu sõlmimise seisuga ja poolte seletuste kohaselt ei olnud ka ringkonnakohtu istungi ajaks veel VL-i osalusi äriühingutes kohtutäituri poolt müüdud. Arvestades, et abieluvaralepingu sõlmimisest on praeguseks möödunud seitse aastat, siis osaluste enampakkumiste müügihind ei kajasta osaluste väärtust seisuga 14.11.2007. Õige on apellandi väide, et jaotamata kasum iseenesest ei näita osaluste väärtust, kuid see on üks raamatupidamislikest näitajatest, mida tuleb hinnata. Lisaks sellele on oluline ettevõtte käive, kohustused, likviidsus jne. Kõiki neid näitajaid hinnates ei olnud maakohtul alust järelduseks, et 14.11.2007 abieluvaralepinguga oleks VL loobunud olulisest osast ühisvarast ML kasuks. Kohus ei saa TMS § 190 lg-s 1 toodud eelduse kontrollimisel hinnata seda, et pärast 14.11.2007 abieluvaralepingu sõlmimist VL-i osalusega äriühingud OÜ E ja OÜ M otsustasid oma tegevuse lõpetada. Kolleegium leiab, et ka ML-le 21.08.2008 abieluvaralepingu täiendustega jäänud kinnistu osas on maakohtu otsuse lõppjäreldus õige. Maakohus leidis, et kinnistu oli juba enne 21.08.2008 lepingu sõlmimist ML lahusvara, kuna mõtteline osas elamust kuulus enne kinnistamist lahusvarana ML-le ja maa erastati viisil, kus selle eest ei tulnud tasuda. Kolleegium möönab, et ML-le kuulunud XXXXXXXX XX XX hoone mõttelise osa hoonetest baasil kinnistu moodustamisel oli oluline sarnasus korteri kui vallasasja baasil korteriomandi moodustamisega, kuid käesoleval juhul ei ole meil tegemist korteriomandiga. Kinnistu moodustamiseks tuli hoone (elamu) kui vallasasja omanikel erastada maa ja see oli üldjuhul tasuline tehing ning samuti erines maa erastamine ka protseduuriliselt korteriomandi tekkimisest, mistõttu ei olnud alust kohaldada EES §-st 211. Ühele abikaasale kuulunud vallasasja juurde maa erastamisel ja kinnisasja moodustamisel tekkis tol ajal kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel ühisomand. Eeltoodule on ka Riigikohus mitmes lahendis viidanud (näiteks tsiviilasjad nr 3-2-1-77-07, nr 3-2-1-164-05, nr 3-2-1-

9(10)

14-04). Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-77-07 otsuse p-s 12 selgitanud, et üldjuhul loetakse abikaasade osad ühisvara jagamisel võrdseks, kuid siiski võib kohus ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda muu hulgas juhul, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Sellest tulenevalt tuleb poolte ühisvara jagamisel arvestada asjaoluga, et poolte ühisvara hulka kuuluv kinnistu on tekkinud ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu juurde maa erastamisega. Kolleegium leiab, et kuna elamu mõtteline osa kuulus enne maa erastamist ML-le ja hoone juurde erastati maad ainult 807 m2, mis oli sisuliselt hoone alune ja hoone teenindamiseks vajalik maa, siis maa erastamise ja kinnisasja moodustamise tõttu ei suurenenud nimetamisväärselt kinnisasja väärtus. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 annab aluse praegusel juhul kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ja lugeda, et kinnistu mõttelise osa kui abikaasade ühisvara jagamisel oleks VL-le jääda võiv osa ebaoluline. Seega pole ka 21.08.2008 abieluvaralepingu täiendusega loobunud VL olulisest osast talle kuuluvast ühisvarast. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Maakohus on 10.05.2011 määrusega taganud hagi ja seadnud kinnistu XXXXXXXX XX XX 1432/14956 ML-le kuuluvale mõttelisele osale käsutamise keelumärke. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb hagi tagamine TsMS § 386 lg 4 järgi tühistada. Kuna maakohtu otsuse lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi (hageja) kanda. Maakohus on seal kantud menetluskulud jätnud õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.