Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

2014.a jaanuarist igal aastal vastavalt Eesti Statistikaameti poolt eelneva aasta detsembrikuu tarbijahinnaindeksi aastase muudatusega. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista elatiselt seadusejärgse viivise kuni hagi esitamiseni 106.64 eurot ning alates hagi esitamisest kuni elatise nõuete täitmiseni nii varem kui tulevikus tekkivatelt kohustustelt seaduses sätestatud määras. Hageja palus ka määrata kindlaks täitmise viisi, s.o. et tasumine peab toimuma ülekandega hageja seadusliku esindaja pangakontole selgitusega: „L elamisraha“. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hageja nõuet osaliselt, olles nõus hageja eluasemekulude, riiete-jalatsite kulude, tervishoiukulude, lasteaiakulude ja ringide-hobide kuludega. Ülejäänud hageja vajadused on kostja arvates ülepaisutatud. Kostja nõustus kulutustega toidule 100 eurot, kulutustega transpordile 30 eurot, kulutustega hügieenitarvetele 10 eurot, ning muude vältimatute püsikulutustega 20 eurot. Kostja kinnitas, et on tasunud elatist. Lisaks teeb kostja kulutusi hagejale, kui hageja viibib temaga. Kostja ei ole nõus tasuma elatist tagasiulatuvalt, samuti ei ole nõus tasuma viivist. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja ülalpidamiseks välja igakuise elatise 231.50 eurot alates 01.01.2012 kuni hageja täisealiseks saamiseni või hageja põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppimise korral kuni 21-aastaseks saamiseni, mida korrigeeritakse alates 2014.a jaanuarist igal aastal vastavalt Eesti Statistikaameti poolt eelneva aasta detsembrikuu tarbijahinnaindeksi aastase muudatusega. Kohus jättis rahuldamata hageja viivise nõude kuni hagi esitamiseni summas 106.64 eurot ning alates hagi esitamisest kuni elatise nõuete täitmiseni nii varem kui tulevikus tekkivatelt kohustustelt. PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatisesumma suuruse arvutamise alused. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 90 alusel on alates 01.01.2011 palga alammäär 4350 Eesti krooni kuus, millest 1⁄2 on 2175 Eesti krooni. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 169 alusel on alates 01.01.2012 töötasu alammäär 290 eurot kuus, millest 1⁄2 on 145 eurot. Vabariigi Valitsuse 10.01.2013 määruse nr 6 alusel on alates 01.01.2013 töötasu alammäär 320 eurot kuus, millest 1⁄2 on 160 eurot. Pooled vaidlevad elatusraha suuruse üle. Lähtuda tuleb eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid, ning seejärel vanemate varalisest seisundist. Nende koosmõjus saab otsustada elatise suuruse üle. Poolte vahel puudub vaidlus, et lapse igakuised vajadused on kulutused eluasemele 75 eurot, kulutused tervishoiule 32 eurot, kulutused lasteaiale 61 eurot, kulutused ringidele ja hobidele 60 eurot, riietele-jalatsitele 75 eurot, s.o kokku 303 eurot. Pooled vaidlevad, kas lapse toidukulud on 50 euro võrra suuremad (s.o 150 eurot hageja kinnitusel), kulutused transpordile vähemalt 30 eurot võrra suuremad (s.o 60 eurot hageja kinnitusel alates 12.09.2012, enne seda 275 eurot kuus), kulutused hügieenile 10 euro võrra suuremad (s.o 20 eurot hageja kinnitusel), muud vältimatud püsikulutused 55 euro võrra suuremad (s.o 75 eurot hageja kinnitusel).

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja viidatud toidukulude, kulutuste transpordile, hügieenile ja muude vältimatute püsikulutuste kohta esitanud tõendid ei tõenda nimetatud kulude igakuist suurust hageja märgitud suuruses. Ainuüksi asjaolu, et vanem on ühes kalendrikuus kulutanud hügieenile jm püsikulutustele hageja nimetatud summad, ei tõenda nimetatud määras igakuiste vajaduste olemasolu. Üldteadaolevalt ostetakse hügieenitarbeid mitme kuu peale. Toidukulud on ülepaisutatud. Kohus luges hageja mõistlikuks toidukulu suuruseks kuus 100 eurot, s.o umbes 3 eurot päevas. Transpordikulud on asjaoludes väljatoodud määras tõendamata. Tulenevalt eelnenust on lapse põhjendatud kuludeks ühes kalendrikuus 463 eurot, s.o kulutused eluasemele 75 eurot, kulutused tervishoiule 32 eurot, kulutused lasteaiale 61 eurot, kulutused ringidele ja hobidele 60 eurot, kulutused riietele-jalatsitele 75 eurot, toidukulu 100 eurot, transpordikulule vähemalt 30 eurot, kulutused hügieenile 10 eurot ning muud vältimatud püsikulutused 20 eurot. Kostja ei ole nimetatud määras hageja vajaduste suurusele vastu vaielnud. Paljasõnalised ja tõendamata on hageja esindaja väited, et lapse igakuised püsivajadused on sellest suuremad. Võttes arvesse ühelt poolt asjaolu, et hageja seadusliku esindaja igakuine töötasu on väiksem kui kostjal, ning arvestades teiselt poolt asjaolu, et hageja viibib keskmiselt kuus päeva kalendrikuus, s.o 20% kalendrikuust, kostja juures, ei ole põhjendatud kõrvale kalduda üldpõhimõttest, mille kohaselt vanemad kannavad lapse kulud võrdsetes osades. Seega tuleb lugeda kummagi vanema kantavaks kuluks 231.50 eurot, s.o. pool 463 eurost. PKS § 109 järgi on tühine kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult. Hageja seadusliku esindaja ja kostja kirjavahetusest nähtuvalt on nad 18.01.2012 kokku leppinud, et kostja tasub u 250 eurot hageja seadusliku esindaja kohustust, mistõttu kostja ei tasu hagejale samas määras elatist. Nimetatud kokkulepe on tühine. PKS § 100 lg-te 1 ja 2 koosmõjus tuleb elatist anda raha perioodilise maksmisega nii, et lapsega koos elav vanem saab seda kasutada lapse huvides. Poolte vahel puudub ka vaidlus selles, et kostja on tasunud lapsele elatist alates 01.07.2011 kokku 1390 eurot. Kohus ei lugenud elatise tasumiseks mh toidu-, transpordi- ja üürikulusid aja kohta, mil hageja oli koos kostjaga. Kuna kostja on tasunud 01.07.2011 elatist 1390 eurot, siis kohus arvestas selle kaetuks igakuises summas 231.50 eurot ajavahemikul 01.07.2011-31.12.2011 (6 kuud x 231.50 eurot ≈ 1390.00). Seega tuleb kostjal tasuda elatist alates 01.01.2012. Võlaõigusseaduse § 101 lg 1 p-des 1 ja 6 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja ei ole elatise tasumise kohustust rikkunud. Ainuüksi asjaolu, et kostja on tasunud elatist vähem hageja soovitust ja kohtuotsusega väljamõistetust, ei saa lugeda kohustuse rikkumiseks. Hagejal olnuks soovi korral õigus esitada elatise väljanõudmise hagi varem. Hageja huve kaitseb mh PKS § 108.

LM apellatsioonkaebus LM esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude igakuise elatise maksmiseks summas 218 eurot

ja teha uus otsus, millega lugeda hageja põhjendatud igakuisteks kulutusteks 681 eurot ja mõista sellest kostjalt igakuise elatisena välja 2/3 ehk 454 eurot tagasiulatuvalt alates 01.07.2011.a. Samuti palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgne viivis täitmata elatise maksmise kohustuselt. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus rikkus hageja põhjendatud kulude koosseisu ja suuruse hindamisel menetlusõiguse norme, mis kohustavad eelmenetluses välja selgitama asja lahendamiseks olulised asjaolud ning rajama otsuse menetluses esitatud poolte väidetele ning väidete tõendamiseks esitatud tõenditele. Kohus asus seisukohale, et hageja poolt esitatud tõendid toidukuludele, transpordikuludele, hügieenikuludele ja muudele vältimatutele püsikulutustele ei ole tõendatud. Kohus leidis, et ühe kuu jooksul hügieenitarvetele ja muudele püsikulutustele tehtud kulutused ei tõenda piisavalt, et hageja kulutused on igas kuus sama suured. Samuti leidis kohus, et hageja poolt esitatud toidukulud on ülepaisutatud, kuigi ei põhjenda sellist seisukohta millegagi. Transpordikulusid ei lugenud kohus tõendatuks ilma seda põhjendamata. Kohus rikkus TsMS §-s 392 sätestatut, mille kohaselt peab kohus eelmenetluses välja selgitama asja lahendamiseks olulised asjaolud. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 2 võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab et lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus tõendeid koguda ka omal algatusel. 06.08.2012.a. menetlusdokumendi punktis 4 selgitab hageja kohtule, et ta on kokku kogunud kõik kulusid tõendavad kuludokumendid, kuid nende esitamine kohtule oleks ebamõistlikult koormav. Hageja selgitas, et on kohtu korraldusel koheselt valmis vajalikud tõendid esitama. 11.02.2013.a. toimunud kohtuistungil tegi kohus hagejale ettepaneku kulusid tõendavad dokumendid siiski esitada. Kuivõrd hagi esitamisest oli selleks ajaks möödunud juba enam kui pool aastat ning kostja oli osa kuludest omaks võtnud, pakkus hageja esindaja välja, et hageja seaduslik esindaja (ema) kogub ühe kuu jooksul uuesti kuludokumendid nende kuluartiklite lõikes, millele kostja vastu vaidleb. Kohus määras eelnevast tulenevalt tõendite esitamise kuupäevaks 18.03.2013, et hageja saaks kalendrikuu jooksul vastavad kuludokumendid kokku koguda, süstematiseerida ning kohtule esitada. Kohus ei avaldanud sealjuures, et ühe kuu vältel kogutud tõendid ei pruugi olla piisavad regulaarsete kulutuste tõendamiseks. Kuivõrd kohus kiitis hageja ettepaneku tõendite kogumiseks heaks, eeldas hageja, et kohus peab selliseid tõendeid piisavaks. Seisukohta, et ühe kuu lõikes kogutud dokumendid ei ole piisavad, ei avaldanud kohus ka kuludokumentide esitamise järgselt. Eelnevast tulenevalt on üllatav kohtu poolt otsuses avaldatud seisukoht, mille kohaselt ei ole ühe kuu jooksul kogutud kuludokumendid piisavad, et tõendada regulaarseid kulutusi. Kohus kiitis ise heaks hageja ettepaneku selliste tõendite kogumiseks. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-des 1 ja 4 sätestatud menetlusnorme. Kohus avaldas otsuses seisukoha, mille kohaselt on hageja poolt esitatud toidukulud ülepaisutatud. Vastavat seisukohta ei ole kohus millegagi sisuliselt põhjendanud. Hageja on kohtule esitanud ühe kalendrikuu lõikes toidule kulutatud kuludokumendid, mis on käsitletavad

dokumentaalse tõendina. Menetluses on kostja nimetatud tõendite suhtes esitanud paljasõnalise vastuväite, kuid ei ole esitanud oma vastuväite tõendamiseks mingisuguseid tõendeid. Ka ei ole kostja esitanud ühtegi sisulist põhjendust oma vastuväite põhistamiseks (hinnanud ostetud toiduainete nomenklatuuri, kogust, põhjendatust). Vastupidi – kohtule 12.10.2012.a. esitatud menetlusdokumendi punktis 2.1. avaldab kostja ise, et hageja põhjendatud kulutused söögilejoogile on 5 eurot kalendripäevas, mis vastab üpris täpselt ka hageja poolt hiljem esitatud ja tõendatud kuluarvestusele. Jääb selgusetuks, millest lähtuvalt jõudis kohus otsuses seisukohale, et hageja poolt tõenditega põhistatud kulutused toiduainetele on ülepaisutatud. Kohus on sellega rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt peab kohtuotsus olema põhjendatud. Hageja on esitanud menetluses põhjaliku transpordikulude arvestuse. Kostja avaldas 01.04.2013.a. kohtule esitatud menetlusdokumendi p-s 1.5, et peab põhjendatud kuluks 0,15 eurot kilomeetri kohta. Seega on kostja sõnaselgelt omaks võtnud transpordikulud summas 62,25 eurot, kuid kohus on selle otsuses tähelepanuta jätnud. Kostja võttis omaks hageja põhjendatud transpordivajaduse mahu, ei nõustunud aga selle hüvitamiseks esitatud arvestusliku määraga, leides, et see peaks olema poole väiksem. Kohus tegi otsuses aga üllatusliku järelduse, et transpordikulusid ei ole hageja tõendanud. Sisuliselt kohus oma seisukohta ei põhjendanud. Vastavalt TsMS § 231 lg-le 2 ei pea tõendama asjaolu, mille vastaspool on omaks võtnud. Kohus sai otsuses anda hinnangu vaid kulumäära põhjendatuse küsimuses, mida kohus ei ole aga üldse analüüsinud. Kohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 436 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema põhjendatud. Kohus ei ole põhjendanud, miks loeb ta hageja mõistlikuks transpordikuluks 30 eurot kuus olukorras, kus kostja on ise korduvalt omaks võtnud oluliselt suurema kulu. Juhul, kui kohus leidis, et transpordikulude tõendamiseks tuleb esitada täiendavaid tõendeid, oleks kohus pidanud hagejat sellest eelmenetluses teavitama, eriti arvestades asjaolu, et tegemist on lapse huve puudutava vaidlusega, mille puhul on kohtul lubatud ka endal tõendeid koguda. Hageja esitas 18.03.2013 vastavalt kohtu ettepanekule tõendid ja seisukohad ka muude vältimatute püsikulutuste osas, mille kohaselt on hageja vastavad kulutused 78 eurot kalendrikuus. Kostja ei ole vastavatele tõenditele ja selgitustele esitanud ühtegi vastuväidet ega tõendit ei oma kirjalikes menetlusdokumentides ega kohtuistungil. Samuti on hageja esitanud tõendid hügieenitarvete osas, mille suuruseks oli 22 eurot kuus, millele on kostja 8.04.2013.a istungil esitanud vaid paljasõnalise ja põhjendamata vastuväite. Eelnevast tulenevalt on täiesti põhjendamatu kohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb muude kulutuste põhjendatud suuruseks lugeda 20 eurot ning hügieenitarvete kuluks 10 eurot kuus. Vastavalt TsMS 436 lg-le 2 lahendab kohus vaidluse poolte poolt esitatud tõendatud seisukohtade alusel. Toimikus sisalduvate tõendite ja poolte poolt avaldatud seisukohtade kohaselt on muude kulude suurus 78 eurot ja hügieenitarvete kulu 22 eurot. Vastavaid väiteid ei ole kostja menetluses vaidlustanud. Seega on kohtu järeldus muude kulutuste ja hügieenitarvete lõikes täiesti meelevaldne ja põhjendamata.

Kokku on maakohus menetlusõigusi rikkudes käsitlenud hageja igakuiseid põhjendatud ja vajalikke kulutusi 218 euro võrra väiksemana tegelikest (hageja põhjendatud igakuised kulud on 681 eurot). Kohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude, kuigi see on vastuolus otsuse põhjendava osaga. Sellega on otsus olulises osas põhjendamata, mida tuleb lugeda menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Kohus asus seisukohale, et hageja poolt esitatud viivisenõue ei ole põhjendatud seetõttu, et kostja ei ole rikkunud elatise tasumise kohustust. Sellele eelnevas lõigus on kohus tuvastanud, et kostja on alates 01.07.2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni (kokku 23 kuud) tasunud elatist kokku 1390 eurot, mis katab lapsele tasutava elatise kohustuse vaid kuue kuu ulatuses, s.o. kuni 2011.a. lõpuni. Samuti on kohus otsuse resolutiivosas elatise välja mõistnud tagasiulatuvalt alates 01.01.2012, s.o. kokku 17 kalendrikuu eest, mille ulatuses on kohtu hinnangul kostja elatise maksmise kohustus täitmata. Seega on kohus ise ühelt poolt tuvastanud ja põhjendanud, et kostja on elatise tasumise kohustust rikkunud ning kostjalt elatise hageja kasuks tagasiulatuvalt välja mõistnud, teisalt jätnud aga rahuldamata viivisenõude, tuginedes kohustuse rikkumise puudumisele. Eelnevast tulenevalt on kohtu seisukoht selges vastuolus sama otsuse resolutiivosaga. Kostja on oma kohustust rikkunud, seega on ka viivisenõue põhjendatud. Kohus põhjendab viivisenõude rahuldamata jätmist lisaks ka asjaoluga, et hagejal oli tulenevalt PKS §-s 108 sätestatust võimalus juba varem oma nõudega kohtusse pöörduda. Selline põhjendus on täiesti kohatu ja meelevaldne ega saa kuidagi õigustada kostjapoolset elatise maksmise kohustuse rikkumist. Kohus rikkus materiaalõigusnormi, täpsemalt kohaldas vääralt PKS § 105 lg-s 3 sätestatut. Hageja palus, et kohus jagaks hageja vanemate vahelise elatise tasumise kohustuse lähtuvalt nende varalisest olukorrast. Vastavalt PKS § 105 lg-le 3 tuleb elatise maksmise kohustuse jagamisel arvestada vanemate sissetuleku ja varalise seisundiga. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kostja igakuine sissetulek on ligemale kaks korda suurem hageja ema sissetulekust. Samuti kuulub kostjale mitu kinnisvaraobjekti ning sõidukit, samas kui hageja emal registreeritud vara üldse puudub. Poolte vahel vastavate asjaolude osas vaidlus puudub. Hageja hinnangul pidi kohus seega PKS § 105 lg 3 kohaselt elatise kohustuse jagamisel lähtuma vanemate sissetulekust ja varalisest seisundist. Asjaolu, et laps viibib igal teise nädalavahetuse kostja juures, ei ole vastava normi kohaldamisel oluline, kuivõrd see ei oma puutumust ei hageja vanemate püsiva sissetuleku ega ka varalise seisundiga. Eelnevast tulenevalt on väär ja vastuolus PKS § 105 lg-s 3 sätestatuga kohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb vanematel lapsega seonduvaid kulusid kanda võrdsetes osades vaatamata sellele, et nende sissetulek ja varaline seisukord erineb kardinaalselt. Maakohtu otsus tuleb vastavas osas ümber vaadata ning mõista kostjalt hageja kasuks elatis välja 2/3 ulatuses hageja põhjendatud kulutustest lähtudes. Vastus apellatsioonkaebusele

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. MM apellatsioonkaebus MM esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, mis puudutab elatise suurust, elatise maksmise tagasiulatuvat perioodi ja tagasiulatuva elatise suurust. Selles osas palus kostja teha uue otsuse. Kohus jättis otsuses tähelepanuta kostja poolt esitatud tõendid, mis puudutavad kostja igakuiselt makstava elatisraha suurust ning mis oleks arvestamisel mõjutanud lõpliku otsust. Kostja nõustus kohtu seisukohaga selles osas, et puudub põhjus kalduda kõrvale üldpõhimõttest vanemate võrdsusest lapse kulude kandmisel, küll aga ei põhjenda kohus, miks on jäetud arvestamata kostja poolt tehtud kulutused hageja ülalpidamiseks sellel ajal, kui hageja elas kostja juures. Tegemist on samuti lapse huvides tehtavate kuludega. Kohus tuvastas, et hageja elab kostja juures ca 20% igas kalendrikuus (suvel rohkem), kuid jätab põhjendamata, millest lähtuvalt otsustas kostja poolt tehtavaid kulutusi mitte arvestada vanema poolt tehtava kuluna. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-37-11 sedastanud, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kostja ei vaidlustanud kulutusi riietele, spordivarustusele, tervisekaupadele, kuna pidas nimetatud summat põhjendatuks, kuid kohus jättis arvestamata asjaolu, et selle kulu sees peaksid olema ka kostja poolt tehtavad kulutused eelpoolnimetatud kuluartiklitele. Kostja on lapsele ostnud riideid, spordivarustust, arvuti, ravimeid jne, mida laps kasutab ka sellel ajal, kui ta elab ema juures. Seetõttu on elatisraha suuruse määramine ebaõige ning ei ole kohtu enda poolt põhistatud põhimõttega kooskõlas. Kostja esitas kohtule omapoolsed tõendid, millest lähtuvalt on temapoolsed kulutused suurusjärgus 270 eurot kuus. Sinna hulka kuuluvad ka kulutused eluasemele, riietele, toidule, tervisele, mistõttu ei saa väita, et tegemist oleks pelgalt meelelahutuslike kuludega, mille käsitlemine vajalike kulutustena oleks võib-olla kaheldav. Kostja ei ela lapsega igapäevaselt koos, aga sellest hoolimata osaleb igapäevaselt lapse kasvatamises. Seetõttu tuleb lapsele tehtavad kulutused jagada võrdselt vanemate vahel. Kui hageja esindaja teeb kulutusi 463 euro ulatuses ja kostja 270 euro ulatuses, ning mõlemad vanemad osalevad võrdselt hageja kulude kandmisel, siis peaks kostja maksma hagejale elatist igakuiselt 231.50 euro asemel 96.50 eurot. Kostja on nõus kompromissettepanekuna ka summaga 211 eurot. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et hageja ja tema seaduslik esindaja elavad hetkel kolmanda isiku juures, ning kohtule esitatud dokumentides ei leidunud ühtegi tõendit, et hageja seaduslik esindaja tasuks eluaseme eest üüri või kommunaalmakseid. Kohus märkis küll otsuses, et on tuvastatud hageja vahelduv elukoht, kuid ei ole otsuses sellest faktist lähtunud, elatist välja mõistes ei ole kohus sellega arvestanud ega kostja väidete kohta seisukohta võtnud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 8.

Kostja ei nõustu seisukohaga, et hageja seadusliku esindajaga tehtud kokkulepe oleks PKS § 109 põhimõtteid rikkunud. Kuna hageja seaduslik esindaja kohustus tasuma eluasemelaenu, siis puudutas see ka otseselt hageja huve. Samuti ei ole rikutud sisuliselt PKS § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi. Kuna kostja kandis raha üle regulaarselt, siis on täidetud lg 1 kohustus, mille kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis) ja lg 2 kohustus, et lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides, kuna sama suure summa, kui kostja kandis hageja seadusliku esindaja eest pangale, sai hageja seaduslik esindaja kulutada hageja huvides. Kuna hagejal puudusid täiendavad sissetulekuallikad, mida hageja seaduslik esindaja oleks suutnud tõendada, siis võib eeldada, et kostja poolt tasutud elatisraha summa oleks laekunud hageja seadusliku esindaja arvele, millelt hageja seaduslik esindaja oleks pidanud tegema sama suure summa ulatuses makse pangale. Seega peaksid kokkuleppe alusel teisele arvelduskontole tasutud summad olema arvestatud makstud elatisrahana ning seeläbi peaks olema tagasiulatuv elatisraha summa tasutud summade võrra väiksem. Kohus asus ebaõigele seisukohale ning jättis põhjendamata, millest tulenevalt olid 2011.a ja 2012.a kulud sama suured kui 2013.a alguses. Kohus jättis põhjendamata, miks on kostja tagasiulatuvalt kohustatud maksma igakuiselt lasteaiatasu, kui tagasiulatuva perioodi eest maksis kostja lasteaiamaksu, samuti jättis kohus põhjendamata, miks on tagasiulatuva kulu hulka arvestatud ringid ja hobid (inglise keele kursus ja tantsimine), milles hageja hakkas osalema alles 2012.a lõpus või 2013.a alguses. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks tagasiulatuva elatisraha nõuet. Samuti ei ole tagasiulatuva elatisraha määramisel kohus viinud läbi ühtegi toimingut, mille tulemusena oleks saanud kohus öelda, milline elatisraha summa oleks selle perioodi jooksul põhjendatud. Kostja ja hageja seaduslik esindaja lahutasid 24.10.2011.a, laps oli tagasiulatuva nõudeperioodi algusest kuni lahutuseni ühises kasvatuses, perioodi jääb aeg, kui laps oli kostja juures ajaliselt rohkem kui hageja seadusliku esindaja juures. Kohus jättis selle asjaolu arvestamata ning ei põhjendanud ka, millistel asjaoludel. Kohus oleks pidanud kindlaks tegema vähemalt kolme perioodi elatisraha summa. Esimene periood hõlmab aega 01.07.2011.a kuni lahutuseni 24.10.2011. a, teine periood hõlmab aega 24.10.2011. a kuni Tallinna XXXXX X-XX elama asumiseni ning kolmas periood hõlmaks aega Tallinna XXXXX X-XX elama asumisest kuni otsuse tegemiseni. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et mõlemad apellatsioonkaebused tulevad osaliselt rahuldada. Maakohus on hagi rahuldanud osaliselt. Otsusest nähtuvalt on kohus jätnud rahuldamata tagasiulatuva elatise nõude perioodi eest 01.07.2011 kuni 31.12.2011, ja pidanud põhjendatuks tagasiulatuva elatise väljamõistmist perioodi eest alates 01.01.2012 kuni hagi esitamiseni 15.06.2012. Viimase osas ei ole kohus nn. elatiskahju välja mõistnud ühekordse summana. Kolleegium puudutab kõigepealt elatise tagasiulatuvalt väljamõistmisega seonduvat. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses elatise tagasiulatuvalt ja tema poolt näidatud ulatuses väljamõistmist alates 01.07.2011. Kostja taotleb tagasiulatuva elatise nõude terves ulatuses rahuldamata jätmist.

Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada ja hageja oma rahuldamata jätta. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Selle, nn. elatiskahju ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda kohtu poolt kindlaksmääratud elatise suurusest ja selle järgi hinnata, kas ja kui suures ulatuses on kostja jätnud elatiskohustuse täitmata elatise tagasiulatuvalt nõutava perioodi eest. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et vanematevaheline kokkulepe, mille kohaselt kostja tasub lapse ema isikliku kohustuse panga ees ja vastutasuks ei nõua kostjalt elatisraha lapse jaoks, on tühine tulenevalt PKS §-st 109. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-78-13 selgitanud, et PKS § 100 lg. 3 esimese lause järgi võivad vanemad kui last ülal pidama kohustatud isikud leppida omavahel kokku mh selles, et üks või kumbki vanem ei esita teise vanema vastu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõuet. Sellise kokkuleppe põhjuseks võib olla mh asjaolu, et üks vanem soodustab teatud viisil teist vanemat ega nõua selle hüvitamist, kuid soovib vastutasuks, et teine vanem ei nõua temalt lapsele ülalpidamiseks elatist. Vanemate sellist kokkulepet saab võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutava elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kuni on kohtusse pöördumise eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud. Kui vanem on kuni kohtule lapse elatisnõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist tagasiulatuvalt välja mõista, küll aga ei takista see vanemalt tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest.

Lapse ema on 18.01.2012 e-kirjas kostjale kinnitanud, et ta nõustub sellega, et „sina ei maksa lapse toetust, laenumaksete arvelt. Ehk siis ma ei oota sinult lapsetoetust ja sina maksad laenu ise. Nagu me ka korra varasemalt kokku leppisime“ (toimiku I kd., lk. 90). Seega on tõendatud, et vanemate vahel oli kokkulepe, et kostja tasub ka lapse ema eest laenumakseid ja vastutasuks ei nõua ema kostjalt elatise maksmist. Samuti kinnitab see e-mail, et selline kokkulepe oli olemas ka „varasemalt“, s.o. enne 2012.a. jaanuari. Seetõttu leiab ringkonnakus, et elatise nõue selle tagasiulatuva väljamõistmiseks tuleb tervikuna jätta rahuldamata ja elatis tuleb välja mõista alates hagi esitamisest. Ringkonnakohus muudab vastavalt maakohtu otsuse resolutsiooni. Maakohus on hinnanud lapsele vajalike kulutuse suuruseks 463 eurot. Mõlemad pooled on vaidlustanud kohtu hinnangut lapse vajaduste katteks vajalike kulutuste suurusele, kusjuures kostja sellest aspektist, et nimetatud kulutustele tuleb lisada ka kostja poolt tehtud kulutused ajal, mil laps viibib tema juures. Elatise suuruse määramises osas märgib kolleegium järgmist. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et Vabariigi Valitsuse määratud kuupalga alammäär on piisav, katmaks lapse igapäevased vajadused; lapse suuremaid vajadusi tuleb tõendada.

Samuti on Riigikohus selgitanud, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka lapse harjunud elulaadi, aga ka vanemate sissetulekut (varalist seisundit). Vanemate varalise seisundi muutused mõjutavad ka hinnangut lapse harjunud elulaadi säilitamise võimalikkuse ja vajalikkuse aspektist. Maakohus on lapse vajalike ja põhjendatud ülalpidamiskulude suuruseks hinnanud 463 eurot kuus. See ületab tunduvalt Vabariigi Valituse määratatud kuupalga alammäära. Vajalike ja põhjendatud kulutuse suuruse hindamine on kohtu kaalutlusotsustus, mille puhul võtab kohus arvesse nii esitatud tõendeid tegelikkuses tehtud kulutuste kohta, vanemate sissetulekuid, hindab lapse tavalist elulaadi ja selle säilitamise võimalusi, kaaludes seejuures ka vanemate endi hinnanguid kulutuste vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. Tegemist on olulises osas kohtu kaalutlusotsustusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selles osas ületanud diskretsiooni piire, mistõttu jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse selles osas rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt maakohus oleks vanemate sissetulekuid ja varalist seisundit arvestades pidanud panema kostjale kohustuse hüvitada lapse ülalpidamiseks vajalikud kulutused 2/3 ulatuses, ja kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt maakohus ei ole arvestanud tema poolt lapsele ülalpidamiseks tehtud kulutusi ajal, mil laps viibib vastavalt suhtluskorrale tema juures, on alusetud. Maakohus on otsuses märkinud, et arvestades, et hageja seadusliku esindaja igakuine töötasu on väiksem kui kostjal, ning teiselt poolt seda, et hageja viibib keskmiselt kuus päeva kalendrikuus, s.o. 20% kalendrikuust, kostja juures, siis ei ole põhjendatud kõrvale kalduda vanemate võrdsusest lapse kulude kandmisel. Sellega on maakohus juba arvestanud seda, et kostjal on suurem sissetulek, aga ka kostja poolt tehtavaid kulutusi lapsele ajal, kui laps viibib tema juures. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas maakohtu hinnanguga. Maakohus on seadust ebaõigesti kohaldanud, kui sidus elatise suuruse tarbijahinna indeksi võimaliku muutusega. PKS § 100 lg. 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. PKS § 101 lg. 2 järgi võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna maakohus mõistis elatise välja kindla (igakuiselt makstava) summana, siis ei ole õiguspärane siduda selle edasine muutus tarbijahinnaindeksi muutusega. Kui lapse vajadused muutuvad, võib teda kasvatav vanem esitada nõude elatise suurendamiseks. Nagu Riigikohus on selgitanud, tuleb otsuse selguse ja täidetavuse huvides elatis välja mõista ühekordse summana kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See kehtib ka apellatsiooniastme kohta. Seega ringkonnakohus mõistab kostjalt välja elatise perioodi eest alates hagi esitamisest 15.06.2012 kuni 15.08.2014 kokku 2119 eurot. Arvestus on järgmine. 15.06.2012 kuni 15.08.2014 on 26 kuud. Korrutades selle maakohtu määratud igakuise elatisega 231,50 eurot, saame selle perioodi elatiseks 6019 eurot. Kostja on esitatud andmetel tasunud sellel perioodil elatisraha 3900 eurot, seega tuleb ühekordselt väljamõistetava elatise suuruseks 2119 eurot. Alates 16.08.2014 tuleb kostjal tasuda elatist igakuiselt summas 231,50 eurot. Ringkonnakohus määrab, et igakuine elatis perioodi eest 16.08.2014 kuni 31.08.2014 tuleb tasuda KI arvele hiljemalt 31.08.2014 ja elatis 2014.a. septembrikuu eest samaks

kuupäevaks. Järgnevad igakuised maksed tulevad tasuda eelneva kuu viimaseks kuupäevaks (PKS § 100 lg. 4). Mis puutub viivise väljamõistmisesse, siis ringkonnakohus rahuldab selles osas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, mõistes TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg. 1 alusel viivise välja protsendina põhinõudelt alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest, s.o. juhuks, kui kostja viivitab jõustunud kohtulahendi täitmisega. Enne seda aega viivise väljamõistmist peab ringkonnakohus antud juhul hea usu põhimõtte vastaseks, arvestades eelkõige seda, et kostja on tasunud alates jaanuarist 2013 hageja ülalpidamiseks elatist elatise seaduses ettenähtud minimaalsuuruses, laps viibib olulise aja ka tema juures, mõlemad vanemad on lapse seaduslikud esindajad, kellel võivad olla erinevad hinnangud lapse vajaduste suhtes, ja lapsevanemate vaheline vaidlus laps vajaduste ja lahus elava vanema kohustuse suuruse üle on vanemad andnud lahendada kohtule, kelle otsustus kujutab endast olulises osas diskretsiooniotsustust. Hageja ei ole maakohtus ka taotlenud TsMS § 468 lg. 3 alusel otsuse viivitamatult täidetavaks tunnistamist. Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamise ja muutmisega sõnastab ringkonnakohus TsMS § 654 lg. 2(2) kohaselt maakohtu otsuse resolutsiooni ümber. Kuivõrd mõlemad apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud poole endi kanda.

Tiit Kollom

Ande Tänav

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.