2-10-48372/107 - Perekonnaõigus - Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

TL seisukoht Lastele on vaja stabiilset elukeskkonda, mida saaks pakkuda just isa, kellel on selleks olemas kõik tingimused. Laste seisukohalt on tähtsad süsteemsus ja kord, mis on isa juures elamisel ka tagatud. Ajal, mil lapsed on ema juures, on nad sageli omapäi ja järelevalveta, mistõttu avaldajal laste pärast süda valutab. T käib juba kolmandat aastat kümnevõistluse treeningutel, mis on muutnud teda rahulikumaks ja distsiplineeritumaks, ka on T-l hakanud koolis nii käitumine kui ka hinded paranema. T tahaks olla ka iseseisev, kuid on veel liiga väike ning pealegi hüperaktiivne ning keskendumishäirega, mistõttu ta vajaks igapäevast juhendamist ja abistamist ning kooli saatmist ja koolitöödel abistamist. Oluline on ka see, et lapsed kasvaksid koos, sest nad on õde ja vend, kes ei tohiks teineteisele võõraks jääda. TL ei ole nõus TT avaldusega. TT seisukoht TT nõustus 8. novembril 2013. a. kohtule esitatud menetlusdokumendis jätkama TL-ga ühist hooldusõigust nende alaealiste laste suhtes. TT oli nõus, et TL-a viibimiskoha otsustusõigus jääb TL-le, sest T vajab tõepoolest pidevat kontrolli ja distsipliini, kuid TL-a viibimiskoha otsustusõigus peaks jääma kindlasti emale, sest tal on tütrega väga lähedane ja hingeline side. T on ema sõnul kunstiliste kalduvustega nagu temagi, mistõttu nad saavad koos maalida ja joonistada. TT-l on olemas kõik vajalikud tingimused oma tütre kasvatamiseks – Tl on oma tuba, kodus on rahulik ja vaikne. Lisaks on T-l ka lemmikloomaks kass, kes lapsele suurt rõõmu pakub. Alates 1. novembrist 2013. a. käib T koolis pikapäevarühmas, mis tagab lapsele täiendava sooja söögi, järelevalve ning koduste õppetükkide õppimise. Menetluse käigus avaldatud seisukohad, nagu peaksid õde ja vend kindlasti koos kasvama, ei ole absoluutsed, sest T suhe 5 aastat vanema vennaga ei saa olla prioriteetsem, eelistatum või olulisem tema suhtest emaga. Alaealiste TL-a ja TL-a seisukohad Maakohus kuulas vanemate juuresolekuta ära nii TL-a kui TL-a. TL-a sõnul meeldib talle elada koos emaga. Vahel ta küll igatseb venna järele, kuid nädalavahetustel jällegi kohtub vennaga kas ema juures, kui vend neile külla tuleb, või siis isa juures, kui tema isa juurde läheb. T sõnul on ema talle suureks sõbraks. Talle meeldib joonistada ja meisterdada nagu emalegi. T sõnul on tal ema juures nüüd oma uus roosa tuba ja kiisu, kes on samuti talle heaks sõbraks. TL-a sõnul läheb tal elu isa juures hästi – isa hoolitseb tema eest ning tegeleb temaga palju. Nad veedavad koos vaba aega ning isa abistab teda ka õppetöös, kui abi peaks vaja minema. T sõnul igatseb ta oma õde ja ta tahaks, et T ka isa juures elaks. Samas möönab ta, et T-l on emaga sarnased huvid – nad joonistavad ja küpsetavad koos. T arvab, et ilmselt on T-l ka ema juures tore olla. Viimasel ajal on ka ema kodu korras olnud, kuigi T arvates ajab toad segamini T ja pärast ei viitsi ta asju tagasi panna. Laste esindaja seisukoht

Tuvastatud on, et TL on hoolas ja kohusetundlik lapsevanem, kes hoolib ja soovib kasvatada ning arendada oma lapsi ning on teinud selleks ka kõik endast oleneva. Selle kohta andsid kohtuistungil ütlusi tunnistajad HP (TL-a treener) ja KJ (TL-a matemaatikaõpetaja ja XXXXXXXX XXXXX XXXXXXXXXXXXX õppealajuhataja), kelle sõnul on TL isa juures elades kohusetundlikum, tema elu on stabiilsem, riided on puhtad ja korras ning kodused tööd on tehtud. TT on kunstiliste kalduvustega loomeinimene, kelle kodu oli alailma segamini, kuid nimetatud olukord on asja menetlemise ajal kohtus paranenud, seda kinnitasid kohtus ärakuulamisel nii TT ise kui lapsed T ja TL ning see on ära märgitud ka kohaliku omavalitsuse arvamustes. TT on jätnud oma lapsi omapäi ning on andnud neile liiga suure iseseisvuse, mida kinnitab asjaolu, et TL on jäänud mitmeid kordi kooli hiljaks ja tal on olnud kodused ülesanded täitmata, sest ta on pidanud hommikuti ise ärkama ja kooli minema, kuna ema ei ole veel ööunest ärganud. Samuti saatis ema lapsed lastehaiglasse ühiskondliku transpordiga üksi, kui TL-al varbaluu katki oli. Selle asjaolu kohta andsid kohtuistungil ütlusi menetlusosalised. TL elab alates 2013. a. septembri lõpust oma isa juures. Ta on teismeline noormees, kes on läbi elanud raske psüühilise trauma ja vajab seetõttu nii psühhiaatri järelkontrolli või –ravi, mille talle on suuteline tagama tema isa. TL ja TT on mõlemad nõus, et TL-a elukoha otsustusõigus jääks TL-le. TL soovib elada isa juures ja ta kinnitas ka ise kohtule, et isa juures elades on tal õppeedukus parem, sest isa abistab teda õppetöös, kui abi peaks vaja olema, samuti jälgib isa, et ta käiks korralikult trennis ega veedaks liiga palju aega arvutis. Kõike eeltoodut kinnitasid lisaks menetlusosalistele ka kohtus ära kuulatud tunnistajad HP ja KJ. TL elab alates 15. augustist 2013. a. oma ema TT juures. TT on kohtumenetluse käigus oma elukorraldust muutnud: ta on asunud hoidma oma kodu korras (seda kinnitasid kohtus nii lapsed, kelle sõnul on T-l nüüd oma roosa tuba, ema kodu on viimasel ajal olnud korras, aga ka kohaliku omavalitsuse töötajad on kodukülastuste käigus veendunud, et TT on oma kodu ära koristanud). TT ärkab hommikuti, et tütar hommikuti kooliminekuks üles äratada ja talle hommikusööki valmistada (tõendavad nii TT kui TL-a kohtus antud ütlused). TT asus alates 1. novembrist 2013. a. töölepinguga tööle OÜ-sse M müügiesindaja-klienditeenindaja ametikohale. Ta sõlmis XXXXXXXX XXXXXXXXXXXXX 30. oktoobril 2013. a. lepingu TL-a pikapäevarühmas osalemiseks. Tütre ütluste kohaselt on ema talle suur sõber ja väga kallis, ema juures sooviks ta ka edaspidi elada; emaga koos teevad nad huvitavaid asju joonistavad ja meisterdavad. Sama kinnitas kohtule ka TL, kelle sõnul ema ja T ka küpsetavad koos. Arvestades kõige eeltooduga, on põhjendatud jätta TL-a hariliku viibimiskoha otsustusõigus TL-le ja TL-a hariliku viibimiskoha otsustusõigus TT-le. Laste hariliku viibimiskoha otsustusõiguse andmine TL-a suhtes isale ja TL-a suhtes emale on kooskõlas laste huvidega ja asjaomaste isikute õigustatud huvidega. Põhjendatud ei ole taaskord muuta TL-a elukohta ema juurest isa juurde, sest emal ja tütrel on lähedane suhe ning TT on tõestanud kohtumenetluse vältel, et ta on suuteline oma elu korraldama vastavalt lapse huvidele. Õe ja venna omavahelised suhted ei kaalu üles lapse ja vanema omavahelisi suhteid, mistõttu ei saa see olla otsustavaks põhjuseks anda otsustusõigus lapsele olulistes asjades ühele vanemale. Õed ja vennad saavad omavahel säilitada lähedasi suhteid ka siis, kui lapsed lahuselava vanema juures nädalavahetustel või puhkuste ajal koos aega veedavad. Tulenevalt asjaolust, et laste hariliku viibimiskoha otsustusõigus jääb TL-a suhtes TLle ja TL-a suhtes TT-le, tuleb ka laste huvialaringides osalemise ja koolivaliku otsustusõigus anda samale vanemale, kellel on otsustusõigus lapse hariliku viibimiskoha üle. See on põhjendatud juba üksnes seetõttu, et TL-al on sarnased huvid (kalduvus tegelda kujutava kunstiga ning kokandusega) oma emaga, TL tegeleb aga spordiga, milleks innustab teda isa. Samuti on põhjendatud jätta sellele lapsevanemale, kelle juures laps harilikult viibib, ka tema ravivaliku otsustusõigus. Määruskaebus 5(12)

TL palub tühistada maakohtu määruse osas, millega jäeti vanemate ühine hooldusõigus laste suhte lõpetamata ning otsustusõigus TL-a hariliku viibimiskoha, koolivaliku, ravivaliku ja huvialaringides osalemise suhtes TT-le. Uue määrusega palub ta lõpetada TT ja TL ühise hooldusõiguse TL-a ja TL-a suhtes osaliselt ja anda hooldusõigus TL-le üle osas, millega TL-l on otsustusõigus TL-a ja TL-a hariliku viibimiskoha, koolivaliku, ravivaliku ja huvialaringides osalemise suhtes. Määruskaebuse esitaja loobus hooldusõiguse täieliku lõpetamise nõudest selliselt, et talle antaks üle mõlema lapse ainuhooldusõigus, asendades selle hooldusõiguse lõpetamise nõudega viisil, et anda talle üle otsustusõigus laste hariliku viibimiskoha suhtes. Hariliku viibimiskoha, koolivaliku, ravivaliku ja huvialaringides osalemise otsustusõigus ei ole sellised õigused, mida saab realiseerida ühekordselt, s. t. ei too kaasa hooldusõiguse pikemaajalist muutmist. Seetõttu jättis maakohus põhjendamatult kohaldamata PkS § 137 sätted. Hooldusõiguse üleandmist on TL palunud mahus, milles temal on otsustusõigus mõlema lapse suhtes. Kohus rahuldas avalduse viisil, et andis TL-le üle otsustusõiguse T viibimiskoha, koolivaliku, ravivaliku ja huvialaringides osalemise suhtes. Sellest peaks tulenema, et lapse emal selles otsustusõigust ei ole, kuid kohtumääruse resolutiivosast seda ei nähtu. Otsustusõiguse puudumine mingis lapse elu puudutavas küsimuses tähendab, et vanemal ei ole selles küsimuses hooldusõigust, kuid ülejäänud osas hooldusõigus säilib. Seega tulnuks maakohtul lõpetada TL ja TT ühine hooldusõigus T suhtes osaliselt ja anda TL-le üle hooldusõigus osas, millega tal on otsustusõigus T viibimiskoha, koolivaliku, ravivaliku ja huvialaringides osalemise suhtes. Ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine on ka sisuliselt oluline. Juhul, kui T suhtes jätta ühine hooldusõigus lõpetamata ehk TT täielik hooldusõigus T suhtes muutmata, võib TL-l küll olla otsustusõigus T viibimiskoha suhtes, kuid tal puudub TT vastutöötamise korral õiguslik võimalus takistada ema oma hooldusõigust (s. h. samasugust otsustusõigust) teostamast. Arvestades TT muutlikku meelt ja käitumist sel sügisel, kui ta jättis pärast suvepuhkust T isale tagastamata ja otsustas üksinda, et poiss jääb elama tema juurde, ei ole samasuguse käitumismustri kordumine välistatud. Sügisel ema juurde jäämine tõi kohe kaasa intsidente koolis ning T õppeedukuse olulise languse. T-l ilmusid paljudes ainetes ainsateks hinneteks ühed ja kahed, suured probleemid tekkisid käitumisega (vägivaldsus teiste suhtes). T isikuomadusi ja erilist stabiilsusvajadust arvestades peaks TT sellise käitumismustri kordumine olema välistatud. Seega ei tohiks talle jääda ka hooldusõigust T suhtes mahus, milles see TL-le üle antakse. T huvides ei ole jääda elama oma ema juurde. Puudub vähimgi kahtlus TT emaarmastuses ja lastest hoolivuses, kuid arvestades temale omast elukorraldust, on T huvides elada oma isaga. Kohtu põhimõtteline seisukoht, et ei ole põhjendatud muuta lapse alalist ja harjumuspärast kodukeskkonda, võiks iseenesest olla õige, kuid üksnes juhul, kui lapse senine harjumuspärane keskkond oluliselt muutuks. Tegelikult elasid mõlemad lapsed suure osa eelmisest õppeaastast TL juures, nende õppeedukus (T-l koolis ja T-l eelkoolis) paranes oluliselt ning pikemalt ema juurde läksid nad alles pärast õppeaasta lõppu suvepuhkust veetma. Seega olid nii T-l kui T-l välja kujunenud rutiinid ja kohustused isa juures, millest nad kinni pidasid ja mis nende toimetulekut oluliselt parandasid. T elukoha muutmine õppeperioodiks uuesti isa juurde tagasi ei oleks mitte lapse stabiilsust rikkuv, vaid pigem toetav. Põhjendamatult on kohus jõudnud järeldusele, et TT on kohtumenetluse vältel tõestanud, et ta on suuteline oma elu korraldama vastavalt lapse huvidele. Selline järeldus ei tulene ei uuritud tõenditest ega lapse ema enda väidetest. Lapse elus toimetulevaks täiskasvanuks kasvatamiseks ei piisa sellest, et ema on kohtumenetluse tõttu asunud oma kodu koristama, üldise arusaama kohaselt oleks see iseenesestmõistetav hiljemalt alates laste sünnist. Samuti on kohtu järeldus, et nüüd on kodu korras, vastuolus perega töötanud Viimsi valla lastekaitsespetsialisti 25. oktoobril 2013. a. antud arvamusega. Olemasolevale olukorrale hinnangu andmine on täiskasvanute ülesanne ja see ei ole asendatav laste kinnitusega kohtus, 6(12)

et nüüd on T-l oma roosa tuba ning et ema kodu on viimasel ajal olnud korras. Ka ei ole piisavad T ja TT ütlused, et nüüd ärkab TT hommikuti varakult, et ka T kooliminekuks üles äratada ja talle hommikusööki valmistada. Faktiline olukord – kooli tagasiside – seda ei kinnita. Määrava tähtsusega ei saa olla ka see, et TT asus alates 1. novembrist 2013. a. tööle OÜ-sse M müügiesindaja–klienditeenindaja ametikohale. Töötamine ja sissetuleku hankimine on täiskasvanud töövõimelisele inimesele iseenesestmõistetav ja kas seda tehakse andeka vabakutselise kunstnikuna või palgalise töötajana, ei oma sisulist tähtsust, mõlemad on ühtemoodi tunnustatavad. Küll aga näitab TT vastutustunde ulatust asjaolu, mille esinemise kohus kaevatava määrusega ka tuvastas – et TT on jätnud oma lapsi omapäi ning andnud neile liiga suure iseseisvuse, mida kinnitab asjaolu, et T on jäänud mitmeid kordi kooli hiljaks ja tal on olnud kodused ülesanded täitmata, sest ta on pidanud hommikuti ise ärkama ja kooli minema, kuna ema ei ole veel ööunest ärganud, samuti saatis ema lapsed üksi lastehaiglasse ühiskondliku transpordiga, kui T varbaluu katki oli. Aktsepteeritav ei ole 7-aastase katkise varbaluuga lapse saatmine traumapunkti koos oma 12-aastase vennaga põhjendusel, et aega kokku hoida ja ise koju asju pakkima jääda. Selliste asjaolude tuvastamise järel ei ole arusaadav kohtu siseveendumuse kujunemine, miks T huvides on jääda elama ema juurde. Kohtumäärusest ei ole arusaadav, miks T huvi kindlakstegemisel ei ole arvestatavad tunnistajate HP ja KJ ütlused, kes on objektiivsed ja lähtuvad üksnes sellest, mida nad lapsest on näinud. HP kinnituse kohaselt oli ema juures elades T-l kombeks ära kaduda ja trenni mitte minna, kusjuures ta leidis palju eneseõigustusi. Sama olevat olnud õppimisega. Kui poiss on ema juures, siis unustab ta asjad maha ja jätab trenni minemata, isa juures olles see nii ei ole, sest isa jälgib ja toetab poissi. Ema juures olles on poiss jätnud ka võistlustele ilmumata ja selline lünklikkus mõjutab poisi arengut, ehkki ta ise sporditegemist naudib. Treenerile on jäänud mulje, et ema saab alati ümber sõrme keerata, kuid isaga see ei õnnestu. Pahandused on poisil olnud siis, kui ta on ema juures, sest ema juures ei pea millegi eest vastutama. T õpetaja KJ kinnitusel olid T-l eelnevatel aastatel (s. t. ajal, mil ta elas ema juures) õppimis- ja käitumisprobleemid. Poiss hilines kooli peaaegu igapäevaselt, oli silmnähtavalt lohakas ja must. Kui poiss on isa juures, on tema õppeedukus korras, ema juures mitte. Ema juures olles on T õppinud laveerima, valetama, võimalik, et seetõttu, et see läheb läbi. Sel sügisel (s. t. ajal, kui T oli ema juures) olid tal jälle matemaatikas halvad hinded, pärast vanemate koolikutsumist olukord paranes. Õpetaja sõnul ei ole T-l probleeme vaimse võimekusega, kuid ta ei tööta kaasa, pole piisavalt kohusetundlik. Ebastabiilsel ajal olid T-l ka pidevalt asjad kodus. Kõik need väited puudutasid T, kuid iseloomustavad tegelikult kummagi vanema vanemaoskusi laiemalt. Ei ole usutav, et vanema kasvatusmeetodid ja kohusetunne ühe lapse suhtes oleksid oluliselt suuremad kui teise lapse suhtes või et ta järelevalve ühe lapse suhtes oleks järjekindlam kui teise lapse suhtes. Kohtumäärusest ei ole arusaadav, miks ei tule T suhtes otsustuse tegemisel arvestada lastekaitsespetsialistide arvamusi. Viimsi Vallavalituse lastekaitsetöötaja hinnangul on laste turvalisus ema juures ohus, kuna lapsed on jäetud sageli omapead. Eraldi taunis lastekaitsespetsialist 2013. a. augustis toimunud sündmust, mil TT lubas õel-vennal minna omapead otsima Mustamäel asuvat traumapunkti, kus T-l avastati varbaluu murd. TT väitis, et jäi koju asju pakkima, hoolimata sellest, et T-l oli raskusi jalale astumise ning iseseisva kõndimisega. Viimsi Vallavalitsuse lastekaitsetöötaja hinnangul ei ole TT iseseisvalt, ilma kontrolli ja tähelepanu suunamiseta suuteline oma kodus korda pidama. Selline korratus on kajastunud ka laste toimetulekus. Kuigi TT on saanud mitmeid võimalusi, ei ole ta lastekaitsespetsialisti arvates suutnud täielikult mõista lapsevanemaks olemise vastutuse ulatust ning sellega on laste turvalisuse ja heaolu mitmel korral ohtu seadnud. Tallinna Kesklinna Valitsuse lastekaitsespetsialistide järeldusel on pikaajalise kohtumenetluse käigus selgunud ja kinnitust saanud tõsiasi, et laste ema TT vanemlik ressurss oma alaealiste laste igapäevase hooldamise ja kasvatamisega toimetulekuks on minimaalne ega vasta sageli vastutustundliku lapsevanema tasemele. Eestkosteasutuse hinnangul võtab TT laste hooldamist ja kasvatamist 7(12)

üldjuhul kohustuste- ning pingevabalt, s. o. asjad toimuvad vabas kulgemises. Lapsed on ema juures elades sageli jäetud üksinda ja omapäi nii tegutsema kui ka ise vajalikke otsuseid tegema. Eestkosteasutuste poolt toimunud nõustamised, kodukülastused ja vestlused ei ole andnud oodatavaid muutusi ja tulemusi. Lapsevanema TT teine oluline vajakajäämine eestkosteasutuse hinnangul on korra ja süsteemsuse puudumine laste eest hoolitsemisel, eriti õppetöö jälgimisel. TT on kontrollimata usaldanud nii 13-aastase T kui ka 7-aastase T enesehinnangut ja selgitusi, et nad tulevad iseseisvalt edukalt toime üksinda kooliminekul ja sealt tulekul, igapäevase õppetööga kodus ja koolis, osalemisega sporditreeningutel, traumapunkti minekul ja arstidega suhtlemisel jmt. Mõlemad eestkosteasutused on toetanud ka T suhtes hooldusõiguse osalist üleandmist TL-le, kuid kohtumäärusest ei selgu, miks loetletud minetused tähtsust ei oma. Pärast menetlust maakohtus on TT lähtunud kohtumäärusest ja püüdnud TL-t igati T elust eemal hoida. Nende e-kirjavahetus on enamasti ühepoolne ja koostööd ei ole. TT-le on kohtumäärusega antud otsustusõigus m. h. T trennide osas, kuid seda õigust kasutab TT oma mugavuse, mitte lapse vajaduste järgi. Perearst on T-l tuvastanud selgroo kõveruse ja ta vajanuks ammu sporditrenni, mis seda leevendaks. TT aga tütart trenni ei pane ja mingeid kokkuleppeid TL-ga ei aruta. Siis otsustas TL ise panna T trenni T-ga sama treeneri HP juurde. Selle info peale TT vihastas ja teatas, et selle treeneri juurde T ei lähe. Kuna aga T-le trenn meeldib, siis lubas TT kuni selle aasta lõpuni seal käia, kuid selle eest peab täielikult hoolitsema TL. Ka koolis on T-l tekkinud tõsised eeldused suuremate probleemide tõusetumiseks, õpetaja on võtnud kontakti ja on mures T pärast. T on kuni kella 16.45-ni pikapäevarühmas ja siis kuni kella 19.00-ni omapäi. Pikapäevarühma õpetaja püstitas küsimuse, kuidas nii väike tüdruk pimedas üksi linnas liigub ja kas TL peab isana õigeks sellist olukorda soosida. Klassijuhataja nimetas, et T kooliasjad on räpakad ja T ei hooli sellest. Talle on tulnud juurde joon, et ta ei jälgi oma riiete puhtust ja soengut, juuksed on kammimata ja sorakil. Kooli sotsiaalpedagoog on planeerinud vanemaid T probleemide pärast uue aasta alguses koos välja kutsuda. TL-l ka selles osas TT-ga koostööd ei ole, sest TT lihtsalt ei avalda, kas üldse ja millistena ta neid probleeme näeb ja lahendab. TT pareerib igasugused TL katsed asju arutada sellega, et ta käib tööl ja ei saa kl. 8. - 19.00 mitte millegagi peale töö tegelda. TL saatis ammu TT-le info selle kohta, et ta sai T-le arsti poolt soovitatult aja psühholoogi juurde, kuid TT ei teadvusta seda vajadust ja ei viinud last kohale, laps oli sel ajal hoopis klaasikojas. Seega valitseb kohtumäärusele vaatamata olukord, kus T vajadusi märkab eraldielav isa, mitte aga kooselav ema ja kus ka lapse vajadusi rahuldab lapse isa, mitte tema ema. T ütluste kohaselt on ema talle suur sõber ja väga kallis, kelle juures sooviks ta ka edaspidi elada. Emaga koos teevad nad huvitavaid asju - joonistavad ja meisterdavad. Kahtlemata tuleb lapse arvamust kuulata, kuid tuleb ka hinnata lapse soovi vastavust tema tegelikule huvile pikas perspektiivis. TL suudab lastele paremini kindlustada igapäevase stabiilsuse ja korrapärasuse õppetöös, huvialategevustes, koduses elukorralduses jmt. Et lapse ema suudab anda lastele läbi ühise ajaveetmise lähedustunnet, mõistmist, iseseisvust ja koostegemistes vabadusetunnetust, siis olekski T huvile vastav see, kui ta elaks koos vennaga igapäevaselt isa kasvatusel ning lapsed veedaksid emaga vaba aega nädalavahetustel, näiteks 3 nädalavahetusel kuus. Vastus määruskaebusele TT vaidleb määruskaebusele vastu. Eestkosteasutused toetavad TL määruskaebust ja leiavad, et see vastab igati alaealiste TL-a ja TL-a huvidele ja vajadustele. Laste esindaja toetab määruskaebust ja jääb selle juurde, et laste elukoht peab olema ja jääma nende isa TL juurde ning otsustusõigus elu- ja viibimiskoha üle peab olema TL-l, see vastab laste huvidele.

Edasine menetluse käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja saatis selle TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, mis puudutab TL avalduse rahuldamist ja talle TL-a hariliku viibimiskoha, koolivaliku, ravivaliku ja huvialaringides osalemise üle otsustusõiguse üleandmist. Samuti ei ole TT vaidlustanud määrust osas, millega tema avaldus T ja T suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata jäeti. Kooskõlas TsMS § 659 ja § 651 lg. 1 koosmõjust tulenevaga ei kontrolli kolleegium maakohtu määrust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud. Kolleegium ei nõustu määrusega osas, millega otsustusõigus TL-a suhtes määruses märgitud küsimustes anti üle TT-le. Selles osas tuleb määrus tühistada, otsustusõigus TL-a hariliku viibimiskoha üle tuleb anda üle TL-le. Vaidlustamata kohtumäärust T suhtes määruses märgitud otsustusõiguste üleandmiseks isale, on määruskaebuses leitud, et määruse täidetavuse ja selguse huvides oleks maakohtul tulnud resolutsioonis loetletud küsimustes vanemate ühine hooldusõigus T suhtes ka lõpetada. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. PkS § 119 lauses 1on sätestatud, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise alused nähakse ette PkS §-s 137, kusjuures osundatud sätteid ei ole seaduses seostatud selliselt, nagu tooks iga hooldusõigusesse kuuluva küsimuse üle otsustusõiguse andmine ühele vanematest kaasa selles osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise. Oluline on, et vanemad kohtumääruse järgi mõistaksid, milliseid lastega seotud küsimusi on nad õigustatud ainuisikuliselt otsustama. Enesestmõistetav on, et kui lapse viibimiskoha üle otsustusõigus on antud üle ühele vanemale, siis ei ole teisel vanemal selles osas otsustusõigust olenemata sellest, kas kohtumääruse kohaselt on vanemate ühishooldusõigus selles küsimuses lõpetatud või mitte. Et T viibimiskoha, koolivaliku, ravivaliku ja huvialaringides osalemise otsustusõigus on antud tema isale, siis on selge ega vaja määruse resolutsioonis täiendavat märkimist asjaolu, et T emal nendes küsimustes otsustusõigust ei ole. T suhtes taotles TL maakohtule esitatud avalduses endale lapse viibimiskoha määramise õiguse üleandmist, selle taotluse juurde jäi ta ka apellatsioonikohtu istungil. Kolleegium leiab, et avaldus on lapse huvidega kooskõlas ja tuleb rahuldada. T suhtes ei ole tema vanemad jõudnud kokkuleppele selles osas, kumma vanema juures elades oleksid lapse huvid paremini tagatud: mõlemad soovivad, et just temal oleks otsustusõigus lapse viibimiskoha üle, soovides, et laps elaks just tema juures. Seega on tegemist PkS § 119 lauses 1 sätestatud olukorraga, mil vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele. Osundatud sätte kohaselt võib kohus taolisel juhul vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustamaks selle üle, kumma vanema avaldus rahuldada, tuli maakohtul tuvastada elulised asjaolud, mille alusel oleks võimalik otsustada lapse huvi ja kummagi vanema võime üle seda huvi paremini tagada. PkS § 123 lg. 1 kohustab kohut kõiki sama seaduse vanema õiguste ja kohustuste peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Maakohus tuvastas faktilised asjaolud, millest nähtub laste eluolu korraldus, sealhulgas laste elamine vaheldumisi mõlema vanema juures; nende asjaolude üle ei ole apellatsiooniastmes vaidlust tõstatatud ning kolleegium lähtub vaidluse lahendamisel nendest maakohtu tuvastatud asjaoludest. Tuvastatule tuginedes jõudis maakohus järeldusele, et TL on hoolas ja kohusetundlik lapsevanem, kes hoolib ja soovib kasvatada ning arendada oma lapsi ja on teinud selleks ka kõik endast oleneva, TT on aga kunstikalduvustega loomeinimene, kelle kodu oli alailma segamini ning kes on jätnud oma lapsi omapäi ja andnud neile liiga suure 9(12)

iseseisvuse. Maakohus märkis ka, et isa juures elades on T kohusetundlikum, tema elu on stabiilsem, riided puhtad ja korras ning kodused tööd tehtud, T on aga ema juures elades jäänud mitmeid kordi kooli hiljaks, tal on olnud kodused ülesanded täitmata, ta on pidanud hommikuti ise ärkama ja kooli minema, sest ema ei ole veel ööunest ärganud, ka saatis ema lapsed ühiskondliku transpordiga omapead lastehaiglasse, kui T-l varbaluu katki oli. Maakohtu lõppjäreldus, mille kohaselt T elu puudutavates määruses loetletud küsimustes tuleb otsustusõigus anda üle tema emale, ei vasta nendele tuvastatud asjaoludele. Oma lõppjäreldust otsustusõiguse emale üleandmise kohta on maakohus põhjendanud sellega, et TT on kohtumenetluse kestel oma elukorraldust muutnud: ta on asunud kodu korras hoidma, ta ärkab hommikuti, et T kooli saata ja talle hommikusööki valmistada ning ta on asunud tööle klienditeenindajana. Lisaks on kohus märkinud, et ema on T-le suur sõber ja laps sooviks ka edaspidi tema juures elada. Riigi poolt lastele määratud esindaja ja mõlema lapse elukohajärgsete eestkosteasutuste arvamustega, kes üksmeelselt leidsid, et T huvides oleks elada koos isaga, maakohus ei arvestanud ega selgitanud kohtulahendis, miks kohus nendega ei arvesta. Kohus ei käsitlenud laste esindaja ja eestkosteasutuste arvamustes käsitletud probleeme ega põhjendanud, miks need ei ole vaidluse lahendamisel olulised. Nõustuda tuleb määruskaebuses esitatud väitega, et kohtumäärusest ei ole arusaadav, miks ei tule T suhtes otsustuse tegemisel arvestada lastekaitsespetsialistide arvamusi. Näiteks on Viimsi Vallavalituse lastekaitsetöötaja hinnangul laste turvalisus ema juures ohus, kuna lapsed on jäetud sageli omapead, TT ei ole iseseisvalt, kontrolli ja tähelepanu suunamiseta suuteline oma kodus korda pidama ning selline korratus on kajastunud ka laste toimetulekus (kd. III, tl. 136 – 139). Tallinna Kesklinna Valitsuse lastekaitsespetsialist on aga avaldanud arvamust, et TT ei ole suutnud täielikult mõista lapsevanemaks olemise vastutuse ulatust ning tema vanemlik ressurss oma alaealiste laste igapäevase hooldamise ja kasvatamisega toimetulekuks on minimaalne: ta võtab laste hooldamist ja kasvatamist üldjuhul pingevabalt, s. o. asjad toimuvad vabas kulgemises ning oluline vajakajäämine on korra ja süsteemsuse puudumine laste eest hoolitsemisel (kd. III, tl. 126 – 129). Mõlemad arvamused põhinevad nendes kirjeldatud faktilistel asjaoludel. Ka laste esindaja leidis, et ema ei ole võimeline vastutama T igapäevaelu ja toimetuleku eest iseseisvalt ja järjepidevalt ega korraldama seda jätkusuutlikult. Maakohtu määrus ei sisalda põhjendust, millest nähtuks eespooltoodud hinnangute paikapidamatus, pigem vastupidi. Ringkonnakohus kohustas apellatsiooniastme menetluse käigus mõlema lapse praeguse elukoha järgseid eestkosteasutusi ja lastele riigi poolt määratud esindajat laste praeguse elukorralduse ja probleemidega veelkord tutvuma ja andma vaidluse kohta oma arvamused, arvestades kohtumenetluse kestel aset leidnud muudatustega. Laste esindaja adv. Helen Hääl ja Tallinna Kesklinna Valitsus teavitasid kohut sellest, et kohtusid kohtult saadud ülesande täitmiseks T-ga ja suhtlesid tema klassijuhatajaga ning külastasid ka TT kodu. Laste esindaja märkis, et T väljendas kohtumisel tõesti, et soovib elada emaga, kuid esindaja arvates ei vasta see lapse parimatele huvidele. Laps oli kinnine ja närviline, kodust ta eriti rääkida ei soovinud. TT kodus ei olnud sellist korda ja puhtusetaset, mida võiks eeldada ette teada visiidi puhul. Kasvavale tütarlapsele on oluline õpetada puhtust ning kodu ja enese korrashoidu, TT-l on aga kohtumenetlust läbivalt olnud raskusi distsipliini hoidmisega ning isa suudab distsipliini paremini tagada. Ei ole õige eraldada sama pere lapsi ning muret tekitab see, et ema on T oma elust justkui välja lülitanud (kd. IV, tl. 38 – 41). Tallinna Kesklinna Valitsuse arvamuses leiti, et kuigi kohtumenetluse käigus on TT-le pidevalt räägitud kodu korrashoiu olulisusest, jätab tema koristusstiil endiselt soovida. T vajab aga järgimiseks elustiili, mis on ühiskonnale vastuvõetav ja on saavutatav üksnes järjepideva tööga. TT suudab oma lastele läbi ühise ajaveetmise pakkuda lähedustunnet, mõistmist ja võimalust iseseisvuse kiireks kasvuks, TL on aga end kohtumenetluse käigus näidanud vastutustundliku lapsevanemana, kes suudab lastele paremini kindlustada igapäevase stabiilsuse ja korrapära õppetöös, huvialategevustes, koduses elukorralduses jmt., mis on laste vastutustunde 10(12)

kasvatamisel oluline. Ka eestkosteasutus leidis, et T ning T kui ühe pere lapsed peaksid kasvama koos ning edaspidiseks arenguks ja elus toimetulekuks vajavad nad mõlema vanema parimat hoolt (kd. IV, tl. 34 – 36). Viimsi Vallavalitsus selgitas, et kohtus täiendava arvamuse andmiseks T-ga ning vestles tema isaga, aga arvestas ka kogu talle alates 2014. a. märtsist teada olevat teavet, sealhulgas Tallinna Kesklinna Valitsuselt ja laste esindajalt teada saadud asjaolusid. TL kodu on alati olnud korrektne ja puhas. T tahab elada isa juures ning rõõmustab alati kohtumiste üle emaga, kuigi kohtumiste ajal on ema sageli hõivatud muude tegemistega; ise helistab ema talle tavaliselt siis, kui vajab mingit abi. T areng koolis on olnud märgatav, isa on klassijuhatajaga pidevalt kontaktis ja varasemaid probleeme T-l enam ei ole. T-l ei ole endiselt mugav vestelda teemadel, mis puudutavad tema ja õe elukohta, siiski leidis ta, et õel läheb halvasti. Õde küll tahaks jääda elama ema juurde, kuid T toetab tema elamaasumist isa juurde. TL leidis, et tütrel on käitumisraskusi nii koolis kui isa juures kodus olles, laps on hoolimatu nii oma õppimise, riietuse kui väljanägemise suhtes. Sageli on laps tulnud isa juurde väikeste või kulunud-katkiste ja määrdunud riietega, see ei ole viimase ajani muutunud. Mõlemad lapsed vajavad palju tähelepanu ja hoolt, poja vastu ei tunne ema aga piisavat huvi ning eeldab tütre suhtes isalt samasugust huvipuudust. TL leiab, et mõlemat last tuleb veel palju suunata ning vanemate koostöö ei toimi selles osas nii, nagu peaks. Eestkosteasutuse arvates tuleks lisaks T soovile arvesse võtta ka seda, mis on lapse jaoks parim, seda ei suuda lapsed ise hinnata. Laste soove on võimalik manipuleerimise teel muuta, ka T sai kassipoja vahetult enne kohtumenetlust. Varasemalt on ema olnud mõlema lapse suhtes vaenulik ja vägivaldne, nii et lapsed on pidanud end tema eest peitma. Nüüdseks ei ole ta suutnud oma elukorraldust selliselt muuta, et lapsele oleks tema juures tagatud puhtus ja hoolitsus. Kusagilt ei nähtu TT soovi laste heaolu nimel teise vanemaga koostööd teha ja teavet vahetada. Siiani on kõigis punktides laste heaolu esikohale seadnud vaid nende isa (kd. IV, tl. 47 – 50). Eespooltoodust nähtub, et kolleegiumile antud täiendavates arvamustes, mis põhinevad muuhulgas senise kohtumenetluse kestel toimunud asjaoludel, jäid nii laste esindaja kui eestkosteasutused arvamusele, et T huvides oleks elada oma isa juures. Maakohtu määruses tuvastatud asjaolude ja eespoolmärgitud laste esindaja ning eestkosteasutuste arvamuste alusel leiab kolleegium, et TL-a huvides on, kui otsustusõigus tema viibimiskoha üle antakse tema isale TL-le. Kolleegium nõustub määruskaebuses ning eestkosteasutuste ja laste esindaja arvamustes esitatud seisukohaga, et lapse arvamust kuulata on oluline, kuid hinnata tuleb lapse soovi vastavust tema tegelikule huvile pikas perspektiivis. Otsustust selle kohta, kumma vanema juures elamine on rohkem kooskõlas lapse huvidega, ei saa rajada vaid lapse hetkesoovile. Eespooltoodust nähtub, et TL suudab lastele paremini kindlustada igapäevase stabiilsuse ja korrapärasuse õppetöös, huvialategevustes, koduses elukorralduses jmt. Samas on õige ka see, et lapse ema suudab anda lastele läbi ühise ajaveetmise lähedustunnet, mõistmist, iseseisvust ja koostegemistes vabadusetunnetust ning T huvile on vastav see, kui ta elab koos vennaga igapäevaselt isa juures ning lapsed veedavad emaga vaba aega nädalavahetustel või muul ajal, kui õppetöö ja muud igapäevaelutoimingud seda võimaldavad. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et TL soovib teha laste kasvatamisel koostööd TT-ga, püüab teda igati laste ellu kaasata ja temaga lapsi puudutava läbi arutada ning kahtlust ei ole selles, et nii jätkub see ka edaspidi, kui TL-l saab olema ainuotsustusõigus lisaks T-le ka T viibimiskoha üle. Arvestades, et tegemist on hagita perekonnaasjaga, milles esitatud määruskaebus rahuldatakse osaliselt, peab kolleegium õiglaseks jätta menetlusosaliste poolt määruskaebusmenetluses kantud menetluskulud nende endi kanda, välja arvatud lastele riigi arvel määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.