Perekonnaõigus › Alaealisele isikule eestkostja määramine

HH-le

(P-le)

erieestkostja

1(11)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

Harju Maakohtu 28. märtsi 2014. a. määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda, välja arvatud HH-le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jääb riigi kanda. Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates.

Asjaolud AP ja MP olid abielus kuni 3. märtsini 1994. a. ja elasid seejärel koos aastast 2000 kuni juunini 2008. a. HH (end. P), sündinud 12. mail 1989. a., on avaldaja ja MP-i tütar. Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a. määrusega tsiviilasjas 2-09-14691 seati HP-i üle eestkoste ja määrati eestkostjaks MP tähtajaga 5 aastat. Sama määrusega keelati HP-il iseseisvalt tehingute tegemine, välja arvatud rahalised pisitehingud. Eestkostja ülesandeks määrati sama kohtumäärusega HP-i asjade ajamine, tema esindamine kõikide õiguslike ja oluliste varaliste tehingute sooritamisel, HP-i elu korraldamine, ravi, hooldus, järelevalve ja ülalpidamise tagamine. Kohus tuvastas, et HP on sündinud liitpuudega ning oma tervisliku ja vaimse seisundi tõttu ei ole ta võimeline ise oma elu korraldama. HP-il on esinenud üsasisene kahjustus, tema psühhofüüsiline areng on olnud pidurdunud. Orienteerub igapäevaelu konkreetsetes korduvalt läbi tehtud situatsioonides, keerukamates sotsiaalsetes suhetes ei orienteeru. HP- ei ole kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama ega neid juhtima. Harju Maakohtu 21. mai 2013. a. määrusega tsiviilasjas 2-13-13591 laiendati HP-i teovõimet perekonnaõiguslike tehingute tegemiseks, s. h. abielu sõlmimiseks. Kohus leidis, et nimetatul on piisav arusaamine abielu õiguslikest tagajärgedest. HP abiellus 11. septembril 2013. a. NH-ga ja sünnitas 28. oktoobril 2013. a. lapse. AP esitas 25. septembril 2012. a. Harju Maakohtule avalduse erieestkostja määramiseks, paludes end määrata HP-ile erieestkostjaks vaidluses 2006. a. HP-i arvelt MP-i kasuks ebaseaduslikult tehtud rahaülekannete tagastamiseks põhisummas vähemalt 64.870 eurot ja 4. detsembril 2007. a. MP kasuks sõlmitud kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks. Harju Maakohus jättis 29. aprilli 2013. a. määrusega AP avalduse erieestkostja määramiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. juuni 2013. a. määrusega Harju Maakohtu 29. aprilli 2013. a. määruse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus märkis, et enne kui otsustada erieestkostja määramine, tuleb tuvastada asjaolu, kas HP oli 4. detsembril 2007. a. tehingu tegemise ajal piiratud teovõimega, sest juhul, kui HP oli nimetatud tehingu tegemise ajal teovõimeline, ei ole erieestkostja määramiseks alust. Asjaolu, et HP-ile on määratud 2009. a. eestkostja, ei anna alust järelduseks, et HP oli piiratud teovõimega ka 4. detsembril 2007. a. tehingu tegemise ajal. AP avalduses esitatud seisukohad Avalduse kohaselt sõlmisid HP ja MP 4. detsembril 2007. a. kinnistu kinkelepingu, millega HP kinkis talle kuulunud kinnistu asukohaga XXXXXXXX XXX XX XXXXXX XXXXXX oma emale MP-ile. Kinnistu kuulus HP-ile alates 5. novembrist 2003. a. ning oli soetatud avaldaja kingitud raha eest. HP- oli kinnistu kinkimise ajal 18, 5-aastane. 24. juuli 2007. a. arstliku ekspertiisi otsusega nr. 360432 on HP-ile määratud raske puue. Seega on HP- kaasasündinud puudega, mis on muutumatu ja mille tõttu ta ei ole kestvalt 2(11)

võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega neid juhtima. Puue on nähtav. Sama puue oli HP-il ka kinkelepingu sõlmimise ajal 4. detsembril 2007. a. ning MP-ile oli ja on see väga hästi teada, kuna MP on ka ise hariduselt ja ametilt meedik (perearst). MP on oma tegu püüdnud õigustada sellega, et tema surma korral on tütar niikuinii pärijaks, kuid reaalsus on see, et 19. märtsil 2010. a. kinkis MP sama kinnistu omakorda oma teisele tütrele TU-ile. Seega tänasel päeval on HP varatu ning ta ei ole ka TU-i pärija. HP sai täisealiseks 12. mail 2007. a. HP-ile kohe pärast täisealiseks saamist eestkostjat ei määratud. Seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lõikest 3 ja § 125 lõikest 4 järeldub, et eeldatakse tema teovõimelisust. Seda fakti kasutades sõlmiti leping, millega sisulises mõttes teovõimetu tütar kinkis talle kuulunud kinnistu oma emale. MP pidi teadma, et HP ei saa aru selle tehingu sisust ega tähendusest ja ta pidi teadma, et selline tehing on ebaseaduslik. MP jättis teadlikult HP-ile eestkostja määramata, kuna sellisel juhul ei oleks ta saanud lasta korraldada kinnistu kinkimist iseendale. Tehingu sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PkS) § 99 nõudis eestkosteasutuse eelnevat kirjalikku nõusolekut eestkostetava vara kinkimiseks ning sama seaduse § 100 kohaselt olid eestkostja tehingud eestkostetavaga keelatud. Keelatud tehingut ei saa heaks kiita ei tehingu pooled ega eestkosteasutus. Avaldaja ja MP elasid koos aastast 2000 kuni juunini 2008. a. ühtse leibkonna ning perekonnana. Avaldaja sai aga kinkelepingu sõlmimisest teada alles pärast kooselu lõppu. Kuna täisealise isiku teovõimet piiratakse ja eestkostja määratakse etteulatuvalt, siis käsitles avaldaja 4. detsembril 2007. a. sõlmitud tehingut tühisena põhjusel, et tehingu üks pool - HP – oli tehingu tegemise ajal otsusevõimetu TsÜS § 13 lg. 1 mõttes – kaasasündinud puue välistas tema võime aru saada oma tegude sisust ja tähendusest, samuti ei saanud ta aru, kuidas tehing mõjutab tema huve. Kuna HP-i ema teadis, et tütar ei suuda oma puude tõttu aru saada kinkelepingu sisust ja tähendusest, siis on tegemist ka heade kommete vastase tehinguga TsÜS § 86 mõttes. Nii otsusevõimetu isiku tehtud tehing kui ka heade kommetega vastuolus olev tehing on tühised. TsÜS § 84 lg. 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ja selle alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna alates 10. novembrist 2009. a. on HP-i eestkostjaks MP, siis on MP isiklikult asjast huvitatud isik ja ühtlasi ka tühise lepingu pool ning eestkostetava õigused jäävad sisulise kaitseta ja talle tuleb määrata erieestkostja, kelleks saab olla avaldaja. Avaldaja on HP-i isa ja õigustatud ning kohustatud seisma hea oma puudega lapse varaliste õiguste eest. Kuna tegemist on erieestkostja määramisega õigusvaidluse lahendamiseks, siis peab erieestkostja olema valmis rakendama vaimset ja rahalist ressurssi eestkostetava õiguste kaitseks. Eestostetava isa on selleks sobivaim isik. HP-il on täiendav nõue MP-i vastu tulenevalt sellest, et 20. märtsil 2006. a. ostis MP kinnistu XXXXXX XXXXX XXXXXXXX XXXXX XXXXXXXX XXX XX, mille eest tasus HP-i kontolt võetud 820.000 krooniga, tasudes 26. juunil 2006. a. HP-i arvelt ka kinnistu kommunikatsioonide eest 125.000 krooni. Samuti kandis MP 26. mail 2006. a. HP-i arvelt enda arvele 70.000 krooni. Kokku 1.015.000 krooni (64.870 eurot). Harju Maakohtu 22. märtsi 2011. a. otsusega tsiviilasjas 2-10-13354 mõisteti AP-lt HP-i kasuks välja 85.050, 15 eurot sarnastel asjaoludel tehtud ülekannete eest põhjusel, et M ja AP olid selles küll kokku leppinud ja HPsai ka vastusoorituse, kuid seadus ei anna luba vanemale oma alaealise lapsega selliste tehingute tegemiseks (endale raha ülekandmiseks ja enda nimele lapse rahaliste vahendite eest vara soetamiseks). 20. märtsil, 26. mail ja 26. juunil 2006. a., mil MP ülekanded tegi, oli HP alaealine. 2006. a. kehtinud PkS § 100 lõigete 1 ja 4 kohaselt ei või vanem teha tehingut oma lapsega, välja arvatud juhul, kui tehingust ei teki lapsele tsiviilkohustusi. TsÜS § 165 lg. 1 kohaselt, kui piiratud teovõimega isikul ei ole seaduslikku esindajat, peatub tema nõuete aegumine kuni isiku teovõimeliseks saamiseni või talle seadusliku esindaja määramiseni. HP oli 2006. a. alaealine ja ka oma puude tõttu piiratud teovõimega. Ta ei saanud oma õigusi kaitsta, sest nõue on suunatud tema seadusliku eestkostja vastu. HP-i üle seati 3(11)

eestkoste Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a. otsusega, kuid eestkostjaks määrati MP isik, kelle vastu HP-i nõue tuleb esitada. Erieestkostet nõudvates asjades kohaldub analoogia alusel TsÜS § 165 ning nõuete aegumine peatub kuni erieestkostja määramiseni. Täiendavalt märkis avaldaja, et kuigi HP-i vanemate kooselust on möödunud aastaid, jätkuvad vastastikused teravad lahkhelid. Juhul, kui avaldaja määramine erieestkostjaks ei ole piisavalt põhjendatud, tuleks erieestkostjaks määrata sõltumatu ja erapooletu isik või Viimsi vald. HP-ile on kohtumäärusega määratud eestkostja just seetõttu, et kohtupsühhiaatriline ekspertiis on temal tuvastanud sügava puude, mille tõttu ta pole kestvalt võimeline aru saama oma tegudest ja nende tähendusest. MP aga püüab väita, nagu polekski HP-il puuet ja ta ei vajakski eestkostjat. See pole asjakohane ja tõene ega vasta HP-il diagnoositud häirele ega vastavale meditsiinilisele dokumentatsioonile. H on väga manipuleeritav, kuna ema mõjutab teda. Avaldaja on H materiaalselt toetanud ja kinkis pool kinnistut XXXXXXXX XXX XX MP-ile lapse ülalpidamiseks. XXXXXXXX XXX X kinnistut kasutavad avaldaja ja tema elukaaslane. XXXXXXXX XXX XX maja hakati ehitama 2008. a. märtsis, suhted MP-iga lõppesid 2008. a. juulis. MP-i seisukoht MP palus jätta avalduse rahuldamata. Avaldaja näol on tegemist isikuga, kes esitab süstemaatiliselt erinevaid põhjendamatuid kaebusi MP-i vastu sooviga muuta nii tema kui ka HP-i elu võimalikult ebamugavaks. Vaidlusaluse avalduse eesmärgiks ei ole mitte HP-i huvide kaitse, vaid M ja HP-i elude võimalikult ebamugavaks tegemine. AP jättis oma perekonna maha 1991. a., kui HP oli kõigest 1, 8 aastat vana, ja asus elama Kanadasse. 2000. a. tuli AP tagasi Eestisse ning lubas abistada MP-it tütre HP-i üleskasvatamisel. Kahjuks suhtus avaldaja oma tütresse äärmiselt halvasti, alandas ning mõnitas teda sageli. HP ostis XXXXX XXXXXX XXXXXXXX XXX XX asuva kinnistu 2003. a. 100.000 krooni eest, mille oli saanud kinkena isapoolselt vanaisalt HP-lt. Kinnistu oli omandamise hetkel tühi elamukrunt. Kuna HP oli tehingu tegemise ajal alaealine, siis esindas teda ostulepingu sõlmimisel seadusliku esindajana MP. 2007. a. muutus M ja HP-i kodune elu AP ebaadekvaatse käitumise tõttu väljakannatamatuks. AP nõudis, et M ja HP üüriksid endale kahetoalise korteri ning koliksid XXXXXXXX XXX X majast välja hoolimata sellest, et pool sellest majast kuulus ka MP-ile. Väljakannatamatute suhete tõttu AP-ga oli MP sunnitud mõtlema uue eluaseme peale. Kuna H-l oli vanaisa kingitud raha eest ostetud kinnistu, siis otsustasid puudutatud isikud ehitada sellele kinnistule maja. Pank ei olnud aga nõus andma laenu maja ehitamiseks olukorras, kus kinnistu oli HP-i nimel, kuid laenu soovis võtta MP. Seetõttu oli vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimine hädavajalik selleks, et HP-ile oleks tagatud elukoht. Kinkelepingu on heaks kiitnud ka HP-i rahvastikuregistrijärgne eestkosteasutus Pirita Linnaosa Valitsus. 2007. a. pani AP HP-ile kuulunud XXXXXXXX XXX XX kinnistu müüki, kuid kinnistu müüki ei toimunud üksnes põhjusel, et HP ja MP olid enne sõlminud kinkelepingu. 2008. a. juunis viskas AP M ja H majast välja. MP-il puudub alates 2008. a. võimalus kinnistut kasutada, kuigi see kuulub pooles mõttelises osas ka talle. Tänaseks on AP kinkinud oma mõttelise osa kinnistust oma 85-aastasele emale, et teha end varatuks ning välistada tsiviilasjas 2-10-13354 HP-i kasuks kohtuotsusega välja mõistetud raha tagastamine. Erieestkoste määramiseks puudub seadusest tulenev alus. Kinketehing on tehtud ajal, mil HP-ile ei olnud eestkostjat veel määratud. Seega ei olnud HP- tehingu tegemise ajal kehtinud PkS mõttes eestkostetav, mistõttu ei olnud tehingu tegemiseks vaja ka eestkosteasutuse nõusolekut. Enne kinkelepingu sõlmimist kuulus H-le üksnes tühi maatükk. Nüüd on talle tagatud isiklik kasutusõigus majas, mis ei oleks osutunud võimalikuks juhul, kui kinkelepingut ei oleks sõlmitud. Põhjus, miks MP kinkis kinnistu edasi oma teisele tütrele TU-ile, tulenes praktilistest kaalutlustest, et AP-l ei oleks võimalik HP-i bioloogilise isana tema vara kätte saada, kui MP4(11)

iga peaks midagi juhtuma. TU on haritud, õiglane ja tark inimene, kes armastab ja hoiab oma õde H-t. Juhul, kui MP-iga peaks midagi juhtuma, siis on TU valmis H eest hoolt kandma. HP ei olnud tehingu tegemise ajal otsusevõimetu. HP ei ole nii rumal, nagu AP on oma avalduses väitnud. H-l on igas asjas oma arvamus ja ta saab enamusest asjadest hästi aru. Ta loeb vabalt ja verbaalne kõne ning lugemine on tal normaalne. H kasutab vabalt arvutit ning mobiiltelefoni. Ka H välimus ei viita otseselt vaimsele puudele. H sai kujunenud olukorrast ja kinkelepingu vajalikkusest suurepäraselt aru. Lisaks selgitas ka notar kinkelepingu sõlmimisel H-le põhjalikult kõiki selle tehingu tegemisega seonduvaid asjaolusid. Notar ei olnud MP-i isiklik tuttav. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et kui otsusevõimetuna tehingu teinud isik, jõudmata ise tehingut kas heaks kiita või heakskiidust loobuda, muutub piiratud teovõimega isikuks, saab tehingut heaks kiita tema eestkostja. Tehingu tegemise ajal kehtinud PkS § 95 lg. 5 sätestas, et kuni eestkoste määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. HP-i eestkosteasutuseks oli 2007. a. Pirita Linnaosa Valitsus, kes on aga vaidlusaluse kinketehingu heaks kiitnud, leides, et tegutsetud on HP-i huvidest lähtuvalt. AP ei tõstatanud 4. detsembril 2007. a. sõlmitud kinkelepinguga seoses mingisuguseid küsimusi eestkoste seadmiseks 28. oktoobril 2009. a. toimunud kohtuistungil. Juhul, kui kohus peaks leidma, et erieestkostja määramine on põhjendatud, ei tohiks määrata HP-i erieestkostjaks AP-t. Nimetatud isik ei ole kunagi tegutsenud H huvidest lähtuvalt ega ole seetõttu sobilik isik HP-i erieestkostjaks. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et erieestkoste määramine on põhjendatud, tuleks erieestkostjaks määrata TU. Avaldaja viited HP-i täiendavale nõudele on alusetud. XXXXXXXX XXX XX kinnistu ostmiseks võttis MP tõepoolest H kontolt 820.000 krooni, millest 104.500 krooni tagastas notar H kontole juba 27. märtsil 2006. a. Tulenevalt sellest, et MP müüs XXXXXXXX XXX XX kinnistu koheselt peale ostutehingut maha, soovis ta ka ülejäänud rahasumma H kontole tagastada. Siis aga vajas eeltoodud rahasummat ootamatult AP isa HP müüdud korteri tagasiostmiseks (lähtuvalt kohtuotsusest). Seetõttu laenas MP selle rahasumma ajutiselt HP-ile. Vastavalt kokkuleppele pidi HP tagastama rahasumma HP-ile koheselt pärast seda, kui korter on uuesti müüdud. HP pidas vastavast kokkuleppest ka kinni. Maksekorraldusest nähtub, et RL (XXX XX-X, XXXXX korteri ostja) on tasunud HP-i Swedbank arvelduskontole 955.000 krooni (61.035, 62 eurot). Kokku on HP-i Swedbank kontole tagastatud 67.714, 40 eurot. Avaldaja seisukohad on pahatahtlikud ning küünilised, arvestades seda, et avaldaja pangakonto väljavõttest nähtub selgelt, et ta ise kasutas H arvelduskontot oma isiklike kulude katmiseks. Näiteks nähtub pangakonto väljavõttest, et AP tegi endale ülekande 8000 krooni, seletusega „interneti maksed“. Kandest nr. 44 nähtub, et AP tegi endale 14. juulil 2006. a. ülekande 6000 krooni selgitusega „maksed“. Samasuguse selgitusega tegi ta makse 15. jaanuaril 2007. a. summas 1000 krooni. Lisaks võttis AP HP-i arveldusarvelt 23. märtsil 2007. a. 85.050, 15 eurot, mis on asjas 2-10-13354 tehtud kohtuotsusega avaldajalt välja mõistetud. Hoolimata jõustunud kohtuotsusest keeldub AP nimetatud rahasumma tagastamisest ning on muutnud end varatuks selleks, et HP-il ei oleks võimalik raha tagasi saada. HP-ile määratud esindaja arvamus Esindaja kohtus 22. veebruaril 2013. a. HP-iga viimase elukohas XXXXXXXX XXX XX, XXXXXX XXXX. Eramu on kahekorruseline, avar, puhas ja asjakohaselt sisustatud. HPil on oma tuba, milles on kõik vajalikud esemed igapäevaseks eluks ja tegevusteks. H oli kohtumisel rõõmsameelne ja suhtlusaldis ning kinnitas, et talle väga meeldib nende kodu. Tal on ka elukaaslane NH, kes elab temaga samal aadressil. H nimetas, et kuna ta tööl ei käi, siis toimetab igapäevaselt kodus ja teeb koduseid toimetusi ehk valmistab süüa, peseb pesu, koristab tube jne. Tema suhted ema ja õega on H sõnul väga head ja sõbralikud. Ema olevat väga hoolitsev ja tähelepanelik tema suhtes. Samas kinnitas H, et tema suhted isaga on juba aastaid äärmiselt halvad. Isa ei pidavat temast hoolima. Sisuliselt nad isaga ei suhtle ja teineteise juures ei käi. Isa pidavat teda üle aia vahest kõnetama ning seda halvustaval toonil ja sõnadega. H 5(11)

kinnitas, et ta sisuliselt kardab isa ja soovib, et isale kohaldataks lähenemiskeeldu. Isa ebakohase ja solvava käitumise tõttu on ta ka helistanud politseisse ja palunud abi. Kohtule esitatud avaldus ei ole põhjendatud ega esitatud HP-i huvide kaitse eesmärgil, vaid võib kanda endas mingeid teisi eesmärke. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et avaldus on põhjendatud, siis ei ole avaldaja sobivaks isikuks, asumaks erieestkostjaks, kuna ei täida erieestkostjale vajalikke eeldusi. Vaidlusaluse 4. detsembril 2007. a. sõlmitud kinkelepingu on tõestanud Tallinna notar Liina Vaidla. Esindajal puuduvad andmed, et notar ei oleks tehingu tõestamise käigus kontrollinud HP-i otsusevõimet või jätnud välja selgitamata isiku tahte. Puuduvad andmed, et kumbki HP vanematest oleks 2007. a. mais pöördunud kohaliku omavalitsuse poole avaldusega täisealisele isikule eestkoste määramiseks ja ka kohalik omavalitsus ei ole eestkoste määramiseks kohtusse pöördunud. Küll nähtub asja materjalidest, et Tallinna linn (Pirita Linnaosa Valitsuse kaudu) on 2009. a. pöördunud Harju Maakohtu poole avaldusega eestkoste seadmiseks HP-i suhtes. Seega on põhjendatud lähtuda eeldusest, et HP oli tehingu tegemise ajal otsusevõimeline, kuna tehingu tegemise ajal ei olnud keegi seaduses loetletud isikutest teatanud, et HP on isikuks, kes vajaks eestkoste määramist. Eestkostemenetluse käigus ei maininud avaldaja kordagi, et kuna MP sõlmis 4. detsembril 2007. a. ebaseadusliku ja HP-i huvide kahjustava tehingu, siis ei sobi MP H eestkostjaks. Eestkoste seati 10. novembril 2009. a. ja seda MP-i initsiatiivil ning Pirita Linnaosa Valitsuse avalduse alusel. Ehk eelduslikult oli HP piiratud teovõimega isikuks alates

omandamine), on erieestkostja määramise põhjendatus ja nõude võimalik eesmärk ja perspektiiv äärmiselt küsitav. Arvestades HP-i seotust MP-iga ja tema elamistingimusi ning võttes arvesse avaldaja ja MP-i vahelisi arvukaid tsiviilõiguslikke tehingud ning nende pinnalt tehtud kohtuotsuseid, tekivad esindajal tahtmatult küsitavused ja kahtlused erieestkoste taotluse tegelikest eesmärkidest ja põhjendatusest. Põhjendamatu ja otstarbetu on määrata erieestkoste ka seoses 2006. a. HP-i arvelt MP-i kasuks ebaseaduslikult teostatud rahaülekannete tagastamiseks 64.870 eurot, kuna HP-i arvele on tagastatud 67.714, 40 eurot. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et erieestkostja määramine on põhjendatud ja vajalik, siis AP ei vasta erieestkostja eeldustele. Nimelt nähtub asja materjalidest, et lapsevanemate vahel on mitmeid aastaid valitsenud usaldamatus ja arusaamatused tehtud tsiviiltehingute osas. Samuti on avaldaja käesoleval ajal varatu ja tema vastu on HP-il nõue 85.050, 15 eurot. Mitte vähemtähtis ei ole avaldaja ja HP-i vahelised halvad suhted ja HP-i kinnitused, et ta kardab avaldajat ja soovib, et tema suhtes määrataks lähenemiskeeld. Isikul puuduvad ka erialased teadmised võimaliku sihtülesande täitmiseks. Täiendavalt leidis esindaja, et tulenevalt läbiviidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi järeldustest puuduvad igasugused põhjused kahelda 4. detsembri 2007. a. tehingu tõestanud notari kompetentsuses HP-i teo-ja otsustusvõime kontrollimisel ja läbiviidud ekspertiisi tulemustes. Viimsi valla arvamus Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a. kohtumäärusega tsiviilasjas 2-09-14691 seati HP-ile eestkoste. Eestkostjaks määrati MP. Eeltooduga on tõendatud, et HP ei ole temal esineva kerge vaimse puude tõttu kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima ning kooskõlas TsÜS § 8 lõikega 2 on ta piiratud teovõimega isik. Kinnisturegistrist nähtub, et alates 5. veebruarist 2004. a. on kinnistu aadressil XXXXXXXX XXX XX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX omanik HP. 4. detsembril 2007. a. sõlmiti HP-i ja MP-i vahel kinnistu kinkeleping ja asjaõigusleping, millega HP kinkis kinnistu oma emale MP-ile. Kinnisturegistrist nähtub, et alates 31. märtsist 2010. a. on kinnistu omanik TU, kes on HP-i õde. Kinnisturegistrisse on tehtud märge kinnistu isikliku kasutusõiguse kohta ühiselt MP-i ja HP-i kasuks kuni õigustatud isiku surma tõendamiseni. Arvestades, et MP-i ja AP omavahelised erimeelsused ja puudega lapse HP-i varadega seotud süüdistused üksteise vastu on kestnud aastaid, on mõistlik kohtu kaasabil lõpuks välja selgitada, kas H õigusi on varasematel aastatel riivatud. Võttes arvesse kogutud informatsiooni ja õigusaktides sätestatut, on erieestkostja määramine vajalik seoses kahe toiminguga, esiteks XXXXXXXX XXX XX kinkelepingu sõlmimisega

7(11)

Avaldaja ja HP-i vahel ei ole usaldust. Avaldaja senine käitumine ei ole näidanud, et teda huvitaks H heaolu. Viimsi vald soovib avalduse rahuldamist, kuna MP on Viimsi vallaga väga palju tülitsenud. Alles nüüd, kui AP esitas avalduse kohtusse, käis Viimsi sotsiaalhooldaja puudutatud isikute juures tutvumas. Pirita linnaosa on aastaid H-ga tegelenud. NH seisukoht NH on HP-i elukaaslane ja on temaga koos elanud aasta. Isa on tahtnud H-ga suhelda, kuid ajab HP-i närvi. H kardab, et mida ta tegema peab, kui isa näeb. AP on öelnud, et paneb maja põlema sellepärast, et kui tema isa kinkis H-le selle krundi, siis H kinkis selle emale. Niisugune mulje on, et kui AP saaks varad kätte, siis ta müüks need maha. AP soovib erieestkostjaks saada, sest soovib raha saada ja MP-ile kätte maksta. HP-i seisukoht HP avaldas, et saab isaga halvasti läbi, isa on talle palju kurja teinud ja terroriseerib teda. Ei soovi, et AP saaks tema erieestkostjaks, tahab, et tema eestkostjaks oleks ainult ema, emaga saab hästi läbi. Kinnitab, et ei salli oma isa ja tal on raev isa vastu. Isa ajab närvi ja HP nutab vahel selle pärast. Maakohtu määrus Harju Maakohus jättis AP avalduse HH-le erieestkostja määramiseks rahuldamata ning lõpetas HH üle seatud eestkoste. HP-ile riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja ekspertiisitasu jäid riigi kanda, ülejäänud menetluskulud avaldaja kanda. Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a. määrusega tsiviilasjas 2-09-14691 seati HP-i üle eestkoste ja määrati eestkostjaks MP tähtajaga 5 aastat. 4. detsembril 2007. a. on sõlmitud notariaalne kinkeleping ja asjaõigusleping, millega HP kinkis kinnistu ja kingisaajaks oli MP. Avaldaja leiab, et tehing oli HP-ile kahjulik, kinkija ei olnud otsustusvõimeline ning ta soovib tehingu HP-i erieestkostjana vaidlustada. TsÜS § 13 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Kohtu määramisel viidi läbi kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis, et tuvastada, kas HP oli 4. detsembril 2007. a. tehingu tegemise (kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise) ajal teovõimeline. 6. jaanuari 2014. a. ekspertiisiaktist nr. 23/39 nähtuvalt esineb HP-il sünnist alates kergekujuline vaimse arengu häire, mis avaldub abstraktse verbaalse tegevuse raskendatuses. Kergekujulise arenguhäire foonil esineb HP-il võimetus arvutusoskuse omandamiseks (düskalkuulia). HP-il esinev arenguhäirete kogum välistab temal toimetuleku arvutustehete sooritamisel, s. h. ka raha väärtusest arusaamisel. HP-il esinev arenguhäire ei ole kogumis hinnatav määratlusega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“ või „raske psüühikahäire“, kuna tema iseseisev toimetulek on piiratud üksnes väga spetsiifilises valdkonnas - ta vajab abi nende tehingute puhul, mille sisust arusaamiseks on vajalik arvutusoskus. Muus osas ei põhjusta HP-il esinev arenguhäire temal takistusi ega piiranguid ümbrusest ja sotsiaalsetest suhetest (ka omandisuhetest) arusaamiseks, oma käitumise iseloomust ja selle võimalikest tagajärgedest arusaamiseks ning oma tegude juhtimiseks kooskõlas reaalsete väliste stiimulite ning oma lähemate ja kaugemate eesmärkidega. Eksperdid jõudsid arvamusele, et 4. detsembril 2007. a. tehingu tegemise ajal ei esinenud HP-il psüühikahäireid, mis oleksid hõlmatavad määratlustega „vaimuhaigus“, nõrgamõistuslikkus“ või „raske psüühikahäire“. HP oli suuteline aru saama tehingu sisust, tähendusest ja sellest, kuidas tehing mõjutab tema huve. Eksperdid, vastates kohtu täiendavatele kirjalikele küsimustele, on esitanud arvamuse, et HP on käesolevalt kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. Ta on suuteline iseseisvalt õigesti hindama oma abivajadust, s. h. on ta suuteline vajadusel andma 8(11)

volitusi teistele isikutele. HP ei vaja oma huvide kaitseks eestkostjat. Kohtu hinnangul on ekspertarvamus piisavalt põhjendatud ja kohtul ei ole alust selles kahelda. Kahtlusi ei tekita ka asjaolu, et HP-ile 2009. a. oli määratud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi alusel eestkostja. Käesolevalt on läbi viidud kohtu psühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis, kus arvamuse andmisel on eksperdid arvestanud ka uuritaval esinevaid vaimseid ressursse ja täpsustanud kognitiivsed defitsiidid, mis on neuropsühholoogi kompetents. Seetõttu on läbiviidud uuring olnud mitmekülgsem ja põhjalikum. Eeltooduga on tõendatud, et HP ei olnud 4. detsembri 2007. a. tehingu (kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimine) tegemise ajal otsustusvõimetu. Seda on ka HP korduvalt kinnitanud. Puudub vajadus sellel alusel tehingu vaidlustamiseks ja selleks erieestkostja määramiseks. PkS § 203 lg. 2 sätestab, et eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituste andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Tulenevalt ekspertarvamusest ei vaja HP oma huvide kaitseks eestkostjat. Tema huve saab kaitsta volituste andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. PkS § 203 lg. 4 kohaselt peab kohus kontrollima, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 529 lg. 1 kohaselt lõpetab kohus eestkoste, kui eestkostja määramise alused on täielikult ära langenud. Kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi arvamusega, menetlusosaliste ärakuulamise ja teiste asjas kogutud tõenditega on tuvastatud aluste äralangemine ning eestkoste HP-i üle tuleb lõpetada. Analüüsida ei ole vaja põhjuseid, miks oli HP varatu, nagu tuleneb Harju Maakohtu 30. oktoobri 2012. a. määrusest tsiviilasjas 2-12-38926. HP-i arvel rahaülekannete toimingute osas ei ole samuti erieestkostja määramise vajadust. Kuna kohtulahendi jõustumisega saab HP teovõimeliseks, võib ta eelnevad tehingud ise heaks kiita või tühistada esindaja poolt tehtud tehingud vastavalt PkS § 189 lõikele 1 ja TsÜS § 131 lõikele 1. Kuna erieestkostja määramine tulenevalt PkS § 209 lõikest 1 saab tulla kõne alla vaid isikutele, kellele on määratud eestkostja, siis erieestkostja määramiseks HP-ile, kes on saanud teovõimeliseks, ei ole vajadust. Määruskaebus Avaldaja palub määruskaebuses tühistada maakohtu määruse ning uue määrusega tema avaldus rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kohus tugines kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisile, mille järelduste kohaselt 4. detsembri 2007. a. tehingu tegemise ajal ei esinenud HH-l psüühilisi häireid, mis oleksid hõlmatavad terminitega „vaimuhaigus“ või „nõrgamõistuslikkus“ või „raske psüühiline häire“. Ta oli suuteline aru saama tehingu sisust ja sellest, kuidas see mõjutab tema huve. Sellega rikkus kohus TsMS § 232 lõikes 2 sätestatut, rajades kohtulahendi vaid ühele ekspertiisiaktile, kui samas teised asjas kogutud tõendid seavad selle sisu kahtluse alla või vähemalt tekitavad küsimusi, mida kohtulahendis ei ole ületatud. Kohtulahendist ei selgu, kuidas on ületatavad järgmised vastuolud:

määrati sama kohtumäärusega HP-i asjade ajamine, tema esindamine kõikide õiguslike ja oluliste varaliste tehingute sooritamisel, HP-i elu korraldamine, ravi, hooldus, järelevalve ja ülalpidamise tagamine. Kohus tuvastas, et HP- on sündinud liitpuudega ning oma tervisliku ja vaimse seisundi tõttu ei ole ta võimeline ise oma elu korraldama. HP-il on esinenud üsasisene kahjustus, tema psühhofüüsiline areng on olnud pidurdunud. Orienteerub igapäevaelu konkreetsetes korduvalt läbi tehtud situatsioonides, keerukamates sotsiaalsetes suhetes ei orienteeru. HP ei ole kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama ega neid juhtima. Tsiviilasjas 2-09-14691 tehti samuti ekspertiis HH vaimse seisundi hindamiseks ning siis leidis ekspertiis, et kaasasündinud puude tõttu ei suuda HH oma elu korraldada ega piisaval määral sotsiaalsetes suhetes orienteeruda. 12. veebruaril 2014 esitas avaldaja taotluse tsiviilasja 2-0914691 materjalide käesoleva asja juurde võtmiseks, kuid kohus jättis selle rahuldamata. Asja materjalide juures on arstliku ekspertiisi otsused 10. aprillist 2007. a. nr. 337151 ja 24. juulist 2007. a. nr. 360432, millest nähtub, et HH-l on raske puue ning tema töövõime kaotus on 100%. TsMS § 477 lõikest 7 tuleneb, et kohtul on uurimiskohustus ning kohus peab ka omal algatusel välja selgitama asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Kohus ei ole seda teinud ning ei ole lahendanud tõenditest tulenevat vastuolu. Kohus ülesanne on ekspertiisiakti ka sisuliselt analüüsida, mitte ainult lõppjäreldused omaks võtta. Muuhulgas on 6. jaanuari 2014. a. ekspertiisiaktis tuvastatud HH anamneesis järgmist: imikueas tserebraalparalüüsi tunnusena spastiline dipleegia; alates 3. eluaastast täheldati mahajäämust, kooliküpsust ei saavutanud; läks kooli 8-aastasena, tavaprogrammiga toime ei tulnud – ei saa loetavast aru, keerukamate arutlustega toime ei tule, suulistest korraldustest arusaamine raske, mälumaht väike; klassi programmi omandada ei suutnud, diganoos F70.0; loogiliselt arutleda ei oska – F71; käitumisprobleemid jne.; koolipsühhiaater 17.05.2005: vaimsete võimete areng vähene, domineerib patoloogiline fantaasia. Ekspertide järeldus: diagnoos F70.0, kognitiivsete funktsioonide raske häire F06.8 (düskalkuulia) välistab toimetuleku arvutustehete sooritamisel ja raha väärtusest arusaamisel. Eeltoodust järeldub, et mistahes finantsilise tagapõhjaga otsuste, tehingute ja toimingute tegemine väljub HH arusaamise väljast. Järelikult ka kinkelepingust kui finantsvara võõrandamise lepingust, selle sisust ja mõjust tema õigustele ei saa HH adekvaatselt aru. Kahtlemata on ebaõige isiku teovõime piiramine olukorras, kus selleks puudub alus või seda pole vaja, kuid samavõrd ebaõige on jätta kaitseta isik, kes oma psüühilisest tervisest tulenevalt ei ole võimeline oma õigusi ja huve piisaval määral kaitsma. Jääb arusaamatuks, kuidas saab isik, kes on kaasasündinud puudega ning kes seetõttu ei ole kestvalt olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ning on kestvalt olnud võimetu igapäevaeluga kõrvalise abita toime tulema, ühel hetkel terveneda. Kaasasündinud puue ajas ei muutu ning nõrgamõistuslikkus on pöördumatu - seda ei ole võimalik ravida ja see ei parane ajas. Aju kaasasündinud omadused määravad edasise arengu võimaliku diapasooni, mis realiseerub üksnes täisväärtusliku sotsiaalse stimulatsiooni korral, viimane aga ei suuda arengut mõjutada suuremas ulatuses, kui kaasasündinud omaduste poolt on determineeritud. Kui HH tegelikkuses ei saa aru finantsvaraga seotud tehingute sisust ja tähendusest, siis ei saa ta neid ka adekvaatselt heaks kiita või vaidlustada. Selliselt võivad tema õigused ja huvid jääda kaitseta. Avaldaja ongi erieestkoste seadmise menetluse algatanud eemärgiga tagada HH õiguste igakülgne kaitse, see tähendab ka kaitset eestkostja tegude ja toimingute eest. PkS § 206 lg. 1 kohaselt kaitseb eestkostja eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ning huve. Muu hulgas peab eestkostja hoolitsema selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid. Seega on eestkoste eemärgiks isiku õiguste ja huvide kaitsmine, muuhulgas vajadusel tema ravimine ja muude vajalike teenuste kättesaadavaks tegemine. Vastuolulistele tõenditele ei saa rajada otsust, mis isiku õigusi nii olulisel määral puudutada võib. Kohus jättis kõik avaldaja 12. veebruaril 2014. a. esitatud taotlused rahuldamata, kuigi need oleksid võinud kaasa aidata õige ja õiglase otsuse tegemisele. 10(11)

Vastus määruskaebusele HH-le määratud esindaja, MP ja eestkosteasutused vaidlevad määruskaebusele vastu.

Edasine menetluse käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja saatis TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Kolleegium järgib maakohtu määruse põhjendust ega pea kooskõlas TsMS §-ga 659 ning § 654 lõikega 6 vajalikuks seda korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus lõpetas ekspertide arvamusele tuginedes HH suhtes seatud eestkoste ning määruskaebus ei sisalda põhjendust, mis võimaldaks kohtumääruse selles osas tühistada. Eksperdid on leidnud, et HP-il (H) esinev kergekujuline vaimse arengu häirete kogum piirab tema iseseisvat toimetulekut üksnes väga spetsiifilises valdkonnas – ta vajab abi nende tehingute puhul, mille sisust arusaamiseks on vajalik arvutusoskus –, muus osas ei põhjusta see aga takistusi ega piiranguid ümbrusest ja sotsiaalsetest suhetest ning oma käitumise iseloomust ja selle võimalikest tagajärgedest arusaamisel ning oma tegude juhtimisel kooskõlas väliste stiimulite ning oma lähemate ja kaugemate eesmärkidega (kd. II, tl. 144 – 157). Kohtu küsimustele täiendavalt vastates on eksperdid selgitanud, et HP on nüüdseks kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima ning oma abivajadust iseseisvalt õigesti hindama ega vaja oma huvide kaitseks eestkostjat (kd. II, tl. 218). Väidetega, mis põhinevad määruskaebuse esitaja arusaamisel lõigust loetud raamatust, ei ole võimalik ekspertide poolt uuringu käigus konkreetsele isikule antud hinnangut ümber lükata. Ekspertide järeldusi ei saa pidada põhjendamatuks ainuüksi seetõttu, et need on jäänud määruskaebuse esitajale arusaamatuks. Et eestkoste seadmise alused on ära langenud, on maakohtu määrus eestkoste lõpetamise osas põhjendatud ja kooskõlas TsMS § 529 lõikega 1. Vastavalt PkS § 209 lõikele 1 ja lg. 2 ning § 180 koosmõjule saab täisealisele isikule erieestkostja määramine kõne alla tulla üksnes juhul, kui talle on määratud eeskostja. Et HH-le määratud eeskoste on lõpetatud, ei ole talle erieeskostja määramine juba ainuüksi sellest tulenevalt võimalik. Õige on ka maakohtu seisukoht, et kuna HH on nüüdseks teovõimeline isik, saab ta ise otsustada tehingute vaidlustamise üle. Et määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg. 1 alusel jätta määruskaebuse esitaja kanda, välja arvatud HH-le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jääb riigi kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.