Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Asjaolud Hagiavalduse kohaselt sündis IS ja AK kooselust XX.XX.XXXX tütar GK. Vanemate kooselu lõppes 2011 suvel ning pärast seda jäi tütar elama isaga. Harju Maakohtu 02.09.2013 määrusega on lapse isikuhooldusõigus lapse elukoha määramise osas antud üle isale AKle ja ema ning lapse suhtlemiseks on määratud kindel kord. Pärast vanemate kooselu lõppemist ei ole kostja hageja ülalpidamises osalenud. Hageja kulutused ühes kuus on 380 eurot, millest kulutused eluasemele on 90 eurot, lasteaiale 65 eurot, toidule 80 eurot, riietele 50 eurot, hügieenile ja ravimitele 10 eurot, kulutused vabale ajale 35 eurot, transpordile 30 eurot ja muud kulutused 20 eurot. Hageja palus kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis suuruses, mis vastab Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud elatise minimaalmäärale alates 13.09.2012. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on last ülal pidanud ja riietanud ajal, kui laps on viibinud emaga. Kulutused eluasemele ei saa ületada 75, toidule 68,47, riietusele 10 ja vaba aja sisustamisele 5 eurot kuus. Lasteaia toidukulu tuleks maha võtta toidule näidatud kulutustest, pealegi vähendab kulutusi toidule ka ema juures söömine, mil kulud kannab kostja. Transpordile ei kuluta hageja midagi, sest transpordiks kasutab AK vaid tööandja sõiduautot ja ei tee sellele ise täiendavaid kulutusi. Lapse vanemate igakuine sissetulek ei ole võrdne. AK keskmine töötasu on ca 1400 eurot, kostjal 1120 eurot. Lapse isal on ka kinnisvara, mistõttu tema majanduslik seis on parem ja ta võib seetõttu kanda ka suurema osa lapse ülalpidamiskuludest. Kostja ei nõustunud elatisenõudega tagasiulatuvalt, kuna on selle perioodi jooksul teinud kulutusi lapse ülalpidamiseks. Kuna kostja viibib lapsehoolduspuhkusel, siis lasteaia-, toidu- ja transpordikulude kokkuhoidmiseks on kostja nõus hoolitsema lapse eest kogu AK tööl viibimise ajal. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja kostjalt igakuise elatise hagejale tema ülalpidamiseks alates 13.09.2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni 17.02.2026 suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale (PKS § 96, § 97, § 99 alusel). Kostja ja AK kooselu lõppes 2011 suvel ning pärast seda jäi tütar elama isaga. Harju Maakohtu 02.09.2013 määrusega on lapse isikuhooldusõigus lapse elukoha määramise osas antud üle isale AKle ja ema ning lapse suhtlemiseks on määratud kindel kord. Kostja on 05.12.2013 sünnitanud teise lapse. Kostja ei tööta ja tegeleb lapse hooldamisega. Hageja kulutused ei ole ülepaisutatud. Hageja ei pea tõendama kulude suurust, kuna nõue on esitatud elatise minimaalsuuruses. Sätestatud minimaalmäärast väiksema elatise võib kohus välja mõista PKS § 102 lg 2 kohaselt vaid mõjuval põhjusel, milleks eelkõige saab olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel minimaalmääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja sellekohaseid vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja väitel on tema igakuine töötasu 1118,76 eurot (bruto). Järelikult ei ole kostja töövõimetu. Kostjal on küll sündinud menetluse ajal teine laps, kuid arvestades kostja töötasu, mille alusel kujuneb ka emapalk, ei jää elatise minimaalmääras väljamõistmisel noorem laps vähemkindlustatuks. Hageja on esitanud tõendi, mille kohaselt on kostja 2009 sõlminud pangaga tähtajalise hoiuse 22 000 euro hoiustamiseks. Kostja palus mitte arvestada tähtajalise hoiuse tõendiga, kuna see tõend on temalt varastatud ega vasta tõele. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis välistaksid hoiuarve olemasolu käesoleval ajal.

Kostja väitel on ta teinud lapsele kulutusi ema ja tütre koosviibimise ajal. Kohtulahendist nähtuvalt peaks kohtu poolt kinnitatud ema ja tütre suhtlemiskorra toimimisel laps emaga veetma aastas ca 145 päeva. Hageja seaduslik esindaja on kohtuistungil aga väitnud, et IS ei järgi kohtulahendiga kehtestatud lapsega suhtlemise korda, on selle vaidlustanud, kuid lapse vastu huvi ei tunne. Ema kohtus lapsega viimati korra septembrikuus ja enne seda maikuus 2013. Aasta enne kohtule avalduse esitamist ei ole kostja lapsele mingit raha maksnud ega ostnud ka riideid. Kostja on kohtule esitanud erinevaid kuludokumente esmatarbekaupade, toiduainete, autokütuse, autoosade jne ostmise kohta, kuid kohus jättis need tähelepanuta, sest nimetatud dokumentidest ei nähtu, et teostatud kulutused oleksid seotud lapse ülalpidamisega ega ka seda, kelle poolt on need kulutused üldsegi tehtud. Hageja nõue PKS § 108 kohaselt elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt, so alates 13.09.2012, kuulub rahuldamisele, sest kostja ei ole oma tütre ülalpidamist nimetatud ajavahemikul tõendanud. Kohtumenetluse ajal kostja poolt makstud elatise osas saab otsuse täitmise käigus teha tasaarvestuse. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses. Kostja on kohtule esitanud tõendid oma varalise seisu kohta. Kohus on ignoreerinud kostja selgitusi nende kohta. Tõele ei vasta, et kostjal on tähtajaline hoius 22 000 euro hoiustamiseks. Kohus ei ole arvestanud ka kostja esitatud tõendiga, et kostja on maksnud AKle juba 5000 eurot. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja tehtud kulutused seoses hagejaga. Esitatud arved on üksikasjalikud, mitmetes kohtades on välja toodud eraldi värviga eriostud. Kohus ei ole piisavalt tõenditesse süvenenud. Kostja soovis osaleda maakohtu istungil, mida kohus ei võimaldanud. Kostjal on väike sülelaps, kuid maakohus ei arvestanud kostja põhjendustega ega määranud istungit mõistlikule ajale. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apelletsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks puuduvad alused, see tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellant heidab ette, et kohus ei ole arvestanud tema 25.09.2013 esitatud vastuväidetega hagile. Kuigi kohus ei pidanud analüüsima määruskaebuses esitatud vastuväiteid, annab ringkonnakohus hinnangu ka nendele. Korrektne olnuks maakohtul küsida kostjalt, kas ta soovib ka määruskeabuses esitatud väidete arvestamisega, kuna kostja näol on eeldatavasti tegemist õigusteadmisteta isikuga. Pooltevaheline vaidlus apellatsioonimenetluses taandub küsimusele, kas kostja andis põhjust elatishagi esitamiseks ja kas maakohus mõistis elatise lapsele õigesti välja, mh tagasiulatuvalt. Küsimuse all on, kas kohus on rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 3), mis tingiksid otsuse tühistamise. I Kostja väitis 25.09.2013 esitatud määruskaebuses, et hoolitseb hageja eest ajal, kui laps on temaga. Seejuures ei toonud kostja esile, millal hageja poolt esitatud nõude perioodist on laps viibinud emaga. Seega ei olnud kostja väited kontrollitavad. Kostja on märkinud perioode, mil laps ei viibi isa hoole all, kuna isa on tööl Tallinnas, laps on aga kolmanda isiku hoole all Valgamaal. Seega ei hoolitsenud hageja eest ka kostja.

II PKS § 100 lg 1 ja lg 3 koostoimest tuleneb, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega; kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil; vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, millisel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kohus leidis põhjendatult, et kostja esitatud tõendid ei tõenda kulutuste tegemist lapsele, kuna tõenditest ei nähtunud, et teostatud kulutused oleksid seotud lapse ülalpidamisega ega ka seda, kelle poolt on need kulutused tehti. Hageja väiteid teki ja voodipesu ostmise kohta ei saa arvestada elatise maksmiseks. Lapsel on vaja ka ema juures olles tekki ja voodipesu, tegemist ei ole kulutustega, mis välistavad elatise maksmise. Hagi rahuldamist ei saa mõjutada asjaolu, et kostja lapsega suhtleb ja enda juurde võtab, mil kostja võimaldab lapsele toidu ja eluaseme, on ostnud jalanõud ja snäkke, käinud kinos (I kd, tl 95). Kostja vastavasisulised väited on sedavõrd üldised ja puudutavad üksikuid kokkusaamisi, et nende pinnalt konkreetseid järeldusi ei ole võimalik teha. Kostja ei ole konkreetselt esile toonud, millisel viisil ta regulaarselt ülalpidamiskohustust täidab ja millised on sellega kaasnevad kulud. Eeltoodu tõttu ei ole võimalik hinnata ka seda, kas vastavate kulutuste tegemist saab vajalikuks pidada. III Määruskaebuse p-s 2.1.1 on kostja märkinud, et mais 2011 tegi ta A.K kooselu ajal maja ehituseks rahalise ülekande 5000 eurot. Seega ei olnud tegemist elatise maksmisega ja kohus nimetatuga arvestada ei saanud. Poolte kokkulepped ühisvara jagamisel ei oma tähendust. Kostja väidetest ei ole võimalik teha järeldust, et koos ühisvara jagamisega sõlmisid hageja ja AK kokkuleppeid ka elatise maksmiseks viisil, mis välistaks hageja nõuded. Elatise väljamõistmisel käesolevas asjas miinimummääras ei omanud tähendust asjaolu, kas lapse isa sissetulek või varanduslik olukord on parem kostja omast. Seetõttu ei oma tähendust ka asjaolu, et kas kostjal on tähtajaline hoius pangas või mitte. Kuigi elatise vähendamine alla PkS § 101 lg-s 1 sätestatud määra ei ole täielikult välistatud, on elatise alla miinimummäära vähendamine võimalik vaid väga erandlikel juhtudel, seaduses sätestatud eelduste esinemise korral. Selleks, et elatist saaks alla miinimummäära vähendada, tuleb kostjal esile tuua ja tõendada, et kostja ei ole muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma oma alaealistele lastele ülalpidamist, kahjustamata seejuures enda tavalist ülalpidamist (PkS § 102 lg 1). Selliste üldiste eelduste rakendamine alaealise lapse elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks on võimalik üksnes juhul, kui vanema vara hulka kuuluvate vahendite ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil kasutamine elatise miinimummääras väljamõistmist ei taga (PkS § 102 lg 2 lause 2) ja kui esineb oluline põhjus, milleks saab seaduse kohaselt olla eelkõige vanema töövõimetus või asjaolu, et vanemal on veel mõni laps, kes elatise miinimummääras väljamõistmise korral osutuks majanduslikult vähemkindlustatuks, kui elatist saav laps (PkS § 102 lg 2 lause 3). Kostja ei ole kohtu ette toonud elatise alla miinimummäära vähendamist tingivaid asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa teha järeldust, et kostja ei ole tema varalist seisundit arvestades võimeline miinimummääras ülalpidamiskohustust täitma (PkS §102 lg-s 1 sätestatud üldine eeldus). Isegi kui kostjal ei ole tähtajalist hoiust nagu ta apellatsioonkaebuses väidab ja emapalk ei ole jätkusuutlik, pole kostja toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid vastupidisele järeldusele jõuda. Kostja sissetulek on piisav lapsele miinimummääras elatise maksmiseks.

IV Elatise väljamõistmisel sai maakohus lähtuda üksnes asjaolust, kelle juures laps elab ja kui palju lapsevanem reaalselt lapsega viibib. Kuigi suhtluskorras on kokku lepitud kindel päevade arv, millal laps emaga viibib, pidi maakohus lähtuma siiski tegelikust olukorrast. Maakohus ei saanud seejuures lahendada pootle suhtluskorra vaidlust, mis peab toimuma eraldi menetluses. A.K oli menetlusosaline (hageja seaduslik esindaja), kellel on õigus tutvuda kõigi menetlusdokumentidega, mida kostja on esitanud. Seetõttu on põhjendamatud kostja süüdistused, et kohus avaldus kolmandale osapoolele menetluses esitatud andmeid. Apellant heidab ette kohtule, et kohus arutas asja ilma kostja osavõtuta. Kostja oli kohtukutse kätte saanud ja vabandas istungile tulemata jätmist 2-kuuse lapse hooldamisega. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu istungile mitteilmumiseks. Põhjendatud ei olnud lapse elatise hagis veebruaris 2014 toimunud istungi edasilükkamine 2014 aasta sügisesse põhjusel, et kostja ei pidanud sobivaks anda last istungi ajaks kellegi teise hoole alla. Kirjalikud vastuväited hagile sai kostja esitada ja apellatsioonkaebuses ei too kostja esile, millised tema õigused jäid asja sisulise arutamisega ilma tema osavõtuta kaitseta. Eespool toodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud apellatsioonimenetluses apellandi kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.