Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

1(6)

lapse ilma avaldaja eelneva nõusolekuta Norra Kuningriiki. Alates 2012. a septembrist elab laps emaga. Laps vajab logopeedi abi ning eripedagoogilist arendustegevust. 05.04.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-44531 kinnitas Tartu Maakohus M K ja A S e vahelise kompromissi, mille kohaselt jäi M K ja A S ele ühine hooldusõigus ning G K elukohaks määrati A S e elukoht. Käesoleval ajal elab C K koos A S e ja tema abikaasa S S ega Tallinnas viimase korteris. A S kardab, et M K võib võtta lapse ootamatult endaga, viies ta Norra Kuningriiki. Kuna M K enda arvelduskontod on suletud, kasutab ta vajalike maksete tegemiseks C kontot. Seega ohustab M K lapse vara. M K on jätnud oma vanema kohustused suuremas osas unarusse, ei maksa elatist. M K käitub lapsega suhtlemisel tema heaolu ja huvide vastaselt. 15.11.2013 nõudis M K last enda juurde. Lapse saanuna viis ta lapse tuttavate juurde ning suundus ise ööklubisse. Avaldaja sai lapse tagasi alles 18.11.2013. 27.11.2013 helistas M K avaldajale ning ähvardas viia lapse Norra Kuningriiki. 28.12.2013 kuni 15.01.2014 viibis laps isa juures, kuna isa keeldus last emale andmast. Eelneva tõttu ei saanud laps minna 07.01.2014 eelkooli. Laps on M K ga koosviibimise järgselt ilmselgelt häiritud. Puudutatud isiku M K seisukoht M K ei nõustu ühise hooldusõiguse lõpetamise ja hooldusõiguse täieliku üleandmisega avaldajale. Avaldaja on endine Kaagvere Erikooli õpilane, kes veedab päevad läbi aega alkoholitarbimisega. Avaldaja tarbis alkoholi ka raseduse ajal, millest võib olla tingitud lapse ealine mahajäämus. Avaldaja ja puudutatud isiku kooselu lõppes 21.06.2012 ja selle tulemusel jäi ühine laps elama oma isa M K ga, kuna temal on lapsega lähedasemad suhted kui emal, ema oli päevad läbi alkoholijoobes, pealegi puudus emal pärast lahkuminekut püsiv elukoht. A S el puudub ka töökoht ja sissetulek. Poolte kooselu lõpetaski M K põhjusel, et A S oli nädala jooksul enamus päevadest alkoholijoobes ja ülejäänud päevadel põdes pohmelli. A S el esinesid ja esinevad ka kõik joomisega seotud käitumishäired ja agressiivsushood. Lapse ema eluviis ja käitumine mõjusid ka väikesele C. Laps segas lisaks kõigele ka avaldajal joomist ja väljas pidutsemas käimist. Avaldaja on jätnud lapse kriminaalse taustaga isikute hoolde, kus laps on sattunud ohtu. A S on lapsele korduvalt öelnud, et vihkab teda. 2012. a septembris helistas A S puudutatud isikule, et S S peksis ta julmalt läbi. Selle peale sõitis M K A S e juurde. Puudutatud isik viis A S e Tartu Maarjamõisa haiglasse ning teavitas sellest politseid. Avaldaja peksmisi on korduvalt näinud pealt ka C. Kui M K esitas kohtusse avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, sai ta pidevalt ähvarduskõnesid, kus küsiti, kas ta surma ei karda saada. Tõele ei vasta avaldaja väide, et M K viis lapse nõusolekut küsimata Norra Kuningriiki. Piletid Norra minekuks olid ostetud kolmele, sealhulgas lapse emale, kuid ema mõtles sadamas olles ringi ning seetõttu sõitis M K Norra lapsega kahekesi. Tõele ei vasta ka avaldaja väide, nagu tegeleksid A S ja S S lapse huvide ja silmaringi arendamisega. Lapsel ei ole diagnoositud ühtegi puuet, lapse areng on maha jäänud tingituna puudulikust vanemlikust tähelepanust ja kasvatustegevusest. S S e maakodus lapsele kindlasti ei meeldi, kuna tema ema on seal joomingute käigus peksa saanud ja laps on olnud sunnitud sealt koos emaga põgenema. Lapse kasvatamiseks on M K andnud raha sularahas, kuna muidu võtab S S raha ära. Lapsega koos olles on M K tegelenud lapsega. Arvestades seda, et A S on stabiilselt alkoholijoobes ja regulaarselt S S e poolt läbipekstud, on äärmiselt oluline, et M K kui lapse isa hooldusõigus säiliks. Muidu tekiks olukord, kus laps oleks ilma ühegi seadusliku esindusõigust reaalselt teostada saava esindajata. Vastasel juhul peaks ametnikud toimetama lapse ajaks, mil A S on jälle läbipekstud ja haiglas, isale üleandmise asemel kuhugi turvakodusse. Avaldaja ei ole ka toonud põhjendusi selle kohta, mismoodi on

2(6)

ühine hooldusõigus lapsele kahjulik ning emale määratud hooldusõigus kasulik. Kõik väited, et M K võib viia lapse Norra Kuningriiki on paljasõnalised ja oletuslikud. Vanematel puudub vaidlus lapsele olulistes küsimustes. Puudutatud isiku C K määratud esindaja seisukoht Määratud esindaja ei poolda ühise hooldusõiguse lõpetamist. Toetab otsustusõiguse üleandmist lapse emale hariduse, tervise ja elukoha osas. Eestkosteasutuse seisukoht Eestkosteasutus leiab, et lapse elukoht peaks jääma Eestisse. Emale võiks jääda otsustusõigus lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes, kuid muus osas peaksid vanemad jagama ühist hooldusõigust. Esimese astme kohtu määrus Maakohus jättis avalduse rahuldamata. PKS § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 2 p 2 kohaselt avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. PKS §137 lg 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Vaidluse eseme suhtes on olemas jõustunud kohtulahend. A S e avaldusest ega kohtuistungil ei selgunud, mis asjaolud on võrreldes eelmise kohtulahendi aluseks olevatega muutunud. Avaldus ei sisalda ühtegi põhjendust selle kohta, miks peaks kohus poolte ühise hooldusõiguse lõpetama ja andma selle üle avaldajale. PKS § 119 sätete kohaselt kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Kohus ei tuvastanud mitte ühtegi olukorda, kus mõni lapsega seotud oluline otsus jäi tegemata põhjusel, et vanemad ei jõudnud kokkuleppele. Puudub vaidlus lapse viibimiskoha osas, Tartu Maakohtu 05.04.2013 määrusega tsiviilasjas nr 212-44531 on kohus kinnitanud poolte kompromissi, mille kohaselt otsustusõigus lapse viibimiskoha osas on antud avaldajale. Seega on välistatud lapse äraviimine Eestist. Ka ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ja ainuhooldusõiguse üleandmisel avaldajale säiliks puudutatud isikul õigus lapsega suhelda. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas tagaks ühise hooldusõiguse lõpetamine lapsele stabiilsuse ja heaolu. Eeltoodust tulenevalt ja hinnates kõiki kogutud tõendeid kogumis on lapse huvides säilitada mõlema vanema ühine hooldusõigus kõigis lapse elu puudutavates tähtsates otsustes.

Määruskaebus

3(6)

A S palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldus C K ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja anda hooldusõigus üle A S ele. Kõik menetluskulud jätta M K kanda. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et avaldusest ei selgu, millised asjaolud on muutunud võrreldes eelmise kohtulahendiga. Avaldaja tõi oma 31.01.2014 avalduses esile asjaolud, mis tingisid selle, et vaatamata sõlmitud kompromissile ei soostunud M K seda täitma ja avaldaja oli sunnitud pöörduma ühise hooldusõiguse lõpetamiseks kohtusse. Avaldaja ja M K ei ole alates 2013. a novembrist jõudnud hooldusõiguse teostamisel kokkuleppele. Tegemist on põhimõtteliste eriarvamustega. Eriarvamused tipnesid sellega, et vaatamata tsiviilasjas nr 2-12-44531 kokkulepitud lapse elukohale võttis M K lapse ning viis ta ilma A S e nõusolekuta enda juurde. M K sooviks oli viia laps Norra Kuningriiki, mis aga oleks kahjustanud lapse huvist johtuvat stabiilset elukorraldust, haridusteed ja tervislikku seisundit. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et pole tuvastunud ühtegi olukorda, kus vanemate kokkuleppe puudumise tõttu oleks jäänud mõni lapsega seotud oluline otsus tegemata. Avaldaja on esile toonud, et lapsel oli vajalik osaleda eelkoolis, mis algas alates 07.01.2014, kuid M K tegevuse tõttu (ei andnud last kuni 15.01.2014 lapse emale üle) ei saanud laps õigeaegselt eelkooli asuda. Kohus on tähelepanuta jätnud ka asjaolu, et vaatamata lapse kasuks välja mõistetud elatisrahale ei ole M K senini oma ülalpidamiskohustust täitma asunud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-142-13 märkinud, et ka see on üheks hooldusõiguse äravõtmise aluseks. Maakohus oleks pidanud hindama lapse esindaja ja kohaliku omavalitsuse esindaja hinnanguid täiendavate otsustusõiguste üleandmiseks. Vaidlust ei ole selles, et A S ja M K ei ole jõudnud hooldusõiguse teostamisel olulistes asjades kokkuleppele. Pooltel on vaidlused nii lapse elukoha kui ka lapse edasise arengu osas, mida on kinnitanud kohtus ka kohaliku omavalitsuse esindaja. Samuti avaldasid nii eestkosteasutuse kui lapse esindaja, et avaldajale tuleks üle anda täiendav otsustusõigus lapse hariduse ja tervise küsimustes. Kohus jättis märgitud seisukohad analüüsimata. Kohus on rikkunud TsMS § 465 lg 2 p 8 ja TsMS § 442 lg 1 p 8, sest määrusest ei nähtu, millised on need põhjendused, mille tulemusel jõudis kohus järeldusele, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus ei ole analüüsinud avaldaja esitatud tõendeid, samuti on kohus jätnud täielikult käsitlemata, miks ta ei nõustu lapse esindaja ja kohaliku omavalitsuse arvamusega, et lapse emale tuleb üle anda otsustusõigus osaliselt, s.o lapse tervist ja haridust puudutavates küsimustes. Eestkosteasutuse seisukoht Eestkosteasutus ei toeta määruskaebust ning on seisukohal, et edasine kohtuvaidlus lapse hooldusõiguse üle kahjustab lapse huve. Lapse esindaja seisukoht Lapse esindaja on seisukohal, et antud juhul ei ole tuvastatud asjaolusid, millest tulenevalt oleks hooldusõiguse äravõtmine põhjendatud.

M K seisukoht M K palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

4(6)

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 659 ja § 654 lg 6 ei korda kolleegium maakohtu määruse põhjendusi. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kolleegium märgib esmalt seda, et lapse hooldusõiguse vaidluse lahendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Seega otsustavad vanemad lapse elu puudutavaid küsimusi ühise hooldusõiguse korral üldjuhul ühiselt. Vanemate üksmeele puudumise korral võib kohus vanema taotlusel anda lapse elu puudutava küsimuse otsustamise õiguse üle ühele vanemale. Otsustust tehes peab kohus lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Eelduslikult on lapse huvides, et tema elu korraldaksid ka vanemate lahuselu puhul mõlemad vanemad koos. Seega peab PKS § 137 lg 1 rakendamiseks leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja et neil (või ühel neist) puudub tahe teha teisega igakülgset koostööd lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamisel. Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtub, et Tartu Maakohtu 05.04.2013 määrusega kinnitati avaldaja ja M K vaheline kompromiss, millega lepiti kokku, et vanematele jääb lapse suhtes ühine hooldusõigus ja lapse elukohaks lapse ema elukoht. Seega tuleb kohaldada ka PKS § 123 lg 2, mille järgi muudab kohus varem tehtud lahendit üksnes siis, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad asjaolud. Kolleegium leiab, et maakohus tuli asjaolusid ja tõendeid hinnates põhjendatud järeldusele, et selliseid lapse heaolu püsivalt mõjutavaid asjaolusid käesolevas asjas esitatud ega tõendatud ei ole. Määruskaebuse põhiväide, et M K ei ole täitnud Tartu Maakohtu 05.04.2013 määrusega kinnitatud kompromissi, mille järgi lepiti kokku, et lapse elukohaks on ema elukoht ja vanematele jääb ühine hooldusõigus, ei ole põhjendatud. M K vastuväidete kohaselt ei ole ta soovinud muuta nimetatud kompromissiga kokkulepitut ja avaldaja väited hooldusõiguse talle üleandmise vajalikkusest ei ole ei tõendatud ega ka põhistatud. Avaldaja ja M K seletustest järeldub küll see, et nende suhted ei ole kõige paremad, aga lapse hooldusõiguse osas muudatuse tegemiseks kolleegium alust siiski ei näe. Avaldaja ei ole tõendanud ega põhistanud väidet, et M K soovib ja kavatseb lapse viia Norra Kuningriiki. M K vastuväite kohaselt tal sellist plaani kindlasti ei ole ja ta kavatseb ka ise 2014. a suvel Eestisse tagasi tulla. Avaldaja ei ole tõendanud ega ka põhistanud väidet, et ta ei saa M K ga kokku lepitud lapse hariduse ja tervise küsimustes. Määruskaebuse väide, et M K ei täida ülalpidamiskohustust lapse suhtes, ei anna kolleegiumi arvates samuti põhjust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks. Elatise kohustuse väidetav mittetäitmine lapse suhtes on ainult üks asjaoludest, mida saab arvestada hooldusõiguse üleandmise küsimuse otsustamisel kogumis teiste asjaoludega, kuid ainuüksi see asjaolu ei anna isegi selle tõendatuse korral siiski alust vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks. Avaldaja viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-142-13 ei tulene samuti, et ainuüksi lapse ülalpidamiskohustuse mittetäitmine tingiks hooldusõiguse äravõtmist, sest viidatud lahendis on see asjaolu esitatud koos teiste asjaoludega, mis kogumis võib anda alust hooldusõiguse piiramiseks või äravõtmiseks.

5(6)

Kolleegiumi arvates ei anna avalduse rahuldamiseks põhjust ka ülejäänud määruskaebuse väited. Kolleegium märgib, et kaebuse rahuldamist esitatud kujul ei toeta ka lapse kohtu poolt määratud esindaja. Samuti ei toeta avalduse rahuldamist ja lapse suhtes ainuhooldusõiguse üleandmisest lapse emale ka eestkosteasutus. Kolleegium leiab, et avaldaja väidetest, et isa ei anna last emale alati õigeaegselt üle, ja M K vastuväidetest võib järeldada küll seda, et vanematel on probleeme lahus elava isa lapsega suhtlemise korraldamisel, kuid ka see iseenesest ei anna alust avalduse rahuldamiseks. PKS § 143 lg 1 järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ja mõlemal vanemal on kohustust ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Juhul, kui vanemad ei suuda kokku leppida lahus elava vanema lapsega suhtlemise korraldamises, siis on võimalik taotleda kohtult suhtlemist korraldava määruse tegemist tsiviilkohtumenetluse seadustikuga sätestatud korras (TsMS § 558 jj). Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud avaldaja kanda, v.a lapse määratud korras esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.