Harju Maakohtu 2. veebruari 2026. a otsus üldmentluses Süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar Lauri Jõgi Igor Siyanovich isikukood: 35903250308; asukoht: viibib vahi all Tallinna Vanglas; elukoht vabaduses: Xxx, Tallinn; Vene Föderatsiooni kodakondsus; keskharidus; emakeel: vene keel; ei tööta (pensionär); kehtivad kriminaalkaristused puuduvad; Tõkend: vahistamine (KrMS § 217 alusel kahtlustatavana kinni peetud 15. aprillil 2025 ja vahistatud Harju Maakohtu
17.aprilli 2025 määrusega). Vandeadvokaat Sven Sillar
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
Süüdistatav
RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:
1.Harju Maakohtu 2. veebruari 2026. a kohtuotsus jätta muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata.
2.Määrata AB-le Sven Sillar (reg. number 11333667) makstavaks tasuks seoses riigi õigusabiga, mida advokaat Sven Sillar Igor Siyanovichile apellatsioonimenetluses osutas, 415,4 eurot (nelisada viisteist eurot ja nelikümmend senti).
3.Välja mõista Igor Siyanovichilt Eesti Vabariigi kasuks 415,4 eurot (nelisada viisteist eurot ja nelikümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank ASis (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest
tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Igor Siyanovich on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema lõi tahtlikult 14.04.2025 enne kella 09:18 Xxx, Tallinna asuva korteri uksel ja esikus vähemalt kuus korda terariistaga A.S-i kaela, õla ja turja piirkonda. Noalöögiga kaela piirkonda tekitas Igor Siyanovich A.S-ile tahtlikult neelu ulatuva torke-lõikehaava kaelal vasakul pool unearteri vigastusega, mis tüsistus ägeda verekaotusega välimisest ja sisemisest verejooksust, vere aspiratsiooniga hingamisteedesse ja ägeda südamepuudulikkusega. Nimetatud tervisekahjustuse tagajärjena saabus sündmuskohal A.S-i surm. Samuti põhjustas Igor Siynaovich eelkirjeldatud tegevusega tahtlikult A.S-ile mitte-eluohtlikud tervisekahjustused kokku viis torke-lõikehaava kaelal, lõuatsil ja seljal vasakul poolel. A.S kukkus Igor Siyanovichi noaga korduvalt löömise tagajärjel, mille tulemusena tekkisid talle elupuhuselt tömbi trauma tagajärjel mitte-eluohtlik tervisekahjustus pea kinnine tömp trauma, mis koosnes verevalumist kõõlustanul vasakul pool oimu-kiirupiirkonnas ning paremal oimul ja otsmikul vastassuunas paiknevatest ämblikvõrkkestaalustest verevalumitest. Oma tahtliku tegevusega pani Igor Siyanovichi toime teise isiku tahtliku tapmise s.o KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Harju Maakohtu 2. veebruari 2026. a otsusega üldmenetluses tunnistati Igor Siyanovich süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistuse kandmise alguseks 15. aprill 2025. Määrati, et Igor Siyanovichi suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. Rahuldati kannatanu A.S tsiviilhagi osaliselt ja mõista Igor Siyanovichilt välja: • A.S kasuks 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks; • A.S kasuks 1365,10 eurot varalise kahju hüvitamise nõude katteks. KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti musta värvi käepidemega nuga kui kuriteo toimepanemise vahend ning määrati KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel see hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist. Mõisteti Igor Siyanovichilt menetluskuludena riigi kasuks välja esimese astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 2215 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi teostamise kulu 1295,37 eurot, DNA ekspertiiside teostamise kulu 5180 eurot, jäljeekspertiisi teostamise kulu 502 eurot, s.o kokku 9192,37 eurot. Määrati, et menetluskulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igas kuus vähemalt 766 eurot ning viimase kuu osamakse suurus on 766,37 eurot. KrMS § 126 kohaselt lahendati asitõendite suhtes võetavad meetmed.
ESITATUD APELLATSIOONID
3.Apellatsiooni Harju Maakohtu 02.02.2026 otsusele esitas süüdistatava kaitsja Sven Sillar, kes palub tühistada Harju Maakohtu otsus ning kvalifitseerida Igor Siyanovichi tegevus KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Samuti tühistada Harju Maakohtu 02.02.2026 otsus osas, millega Igor Siyanovichilt mõisteti A.S kasuks välja 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks.
2(10)
3.1.Maakohus leidis, et just süüdistatav põhjustas kannatanu surma, tegemist ei saa olla KarS § 118 lg 1 p 7 või KarS § 115 järgi kvalifitseeritava teoga. Tegemist ei olnud ka hädakaitsega KarS § 28 mõttes. Kaitsja sellise järeldusega ei nõustu. Kohtuotsuse punktis 21 tuvastas kohus faktilised asjaolud paljuski tunnistaja X.J ütluste põhjal, mis on aga vastuolus Igor Siyanovichi versiooniga juhtunust. Seega sisuliselt on toimunust 2 määrava tähendusega isikulist tõendiallikat – tunnistaja X.J versioon ning süüdistava I. Siyanovichi oma. I. Siyanovichi ütluste kohaselt läks ta trepist üles, koputas uksele ning A.S avas selle. Esikusse astudes tundis ta, et astus millegi peale. Kummardudes märkas ta põrandal nuga, mille võttis üles ja ütles, et tegemist on noaga. Enne kui ta jõudis püsti tõusta, sai ta kuklasse löögi. Süüdistatava sõnul muutus nägemine uduseks ning ta tundis, et A.S haaras tal õlast, hoidis tugevasti kinni ja tõmbas enda poole. Reageeris sellele instinktiivselt enesekaitseks, hakates käega vehkima – selles käes oli nuga (otsuse p. 20). Kaitsja järeldab, et süüdistatava ütlusest nähtuvalt puudus tema teos KarS § 113 lg 1 subjektiivne koosseis, ehk siis tahtlus. Kohtualune üksnes reageeris kannatanu ründele, seda küll noaga vehkides. Selline faktiline koosseis vastab KarS §-s 118 lg 1 p 7 kirjeldatule. Ehk siis süüdistatav ei tahtnud kannatanut tappa, kuid ta põhjusta siiski talle sellised eluohtlikud vigastused (KarS §118 lg 1 p 1), mis vajanuks esimesel võimalusel arsti abi. Kuna kannatanu aga sellist abi ei saanud, siis mõni aeg pärast konfliktsituatsiooni, ta suri. Rasked kehavigastused põhjustati kannatanule kaudse tahtlusega (möönmine), sellele järgnenud surm, aga ettevaatamatusest. Süüdistava ütlustega võrreldes teistsuguse käsitluse juhtunust, tuvastas maakohus tunnistaja X.J ütlustele tuginevalt. Kohtuotsuse punkti 34 kohaselt süüdistatava ütlusi teo toimepanemise asjaolude kohta ei kinnita ka tunnistaja X.J kohtuistungil antud ütlused. X.J oli isikuks, kes viibis kõrvaltoas rünnaku aset leidmise ajal. Uks oli suletud, seega vahetut rünnakut ta pealt ei näinud. Tunnistaja selgitas, et viibis ühes toas pikali, tunnistaja heitis teises toas välivoodile. Uks oli vahelt kinni. Seejärel kuulis tunnistaja koputust uksele ning läks ust avama. Umbes 15 sekundi pärast paiskus väikese toa uks lahti ja kukkus. Tunnistaja nägi tugevat verejooksu kaelast, lausa purskas. Tunnistaja püüdis abi osutada, kuid verejooks oli liiga tugev, ei suutnud ka t külili keerata. ütles koriseva häälega, et ründajaks oli naaber. Tunnistajal puudus telefon ning teadmatuses, kuidas abi kutsuda, mistõttu lahkus ta korterist. Ta ei pöördunud tagasi, kartes, et teda peetakse juhtunus süüdlaseks. Tunnistaja hinnangul kaotas väga lühikese aja jooksul nii palju verd, et tema elu ei olnud enam võimalik päästa – tal ninast ja suust purskas verd. Kaitsja juhib tähelepanu, et ilmselgelt jättis X.J eluohtlikult vigastatud kannatanu ilma igasuguse abita. Kuriteo (KarS § 124 - Teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmine) objektiivne külg on absoluutselt tuvastatud. X.J õigustused, miks ta nii tegi, on naiivsed – kartsin, et mind peetakse juhtunus süüdlaseks. KrMS § 6 kohaselt on prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust. Praegusel juhul on selle nõude vastu eksitud. Kuna X.J on ilmselgelt pannud toime kuriteotunnustega teo, siis selle võtmes tuleb ka tema ütlustesse suhtuda. Tema huvi on oma õigusvastase tegevuse pisendamine. Tema huviks on näidata, et kannatanu surma ei põhjustanud mitte see, et ta ei osutanud abi, vaid kohtualuse sihipärane tegevus. Tegelikult on aga inimliku kogemuse pinnalt mõistetav, et juhul, kui tunnistaja poleks jätnud kannatanut abita, vaid oleks pöördunud esimese korterinaabri poole ja kohale oleks kutsutud kiirabi, jäänuks kannatanu surm tõenäoliselt saabumata. Kaitsja järeldab, et kõike seda arvesse võttes, tuleks X.J ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Tegelikult ei ole asjas kogutud ühtegi tõendit, millega oleks ümberlükatud kohtualuse ütlus, et kannatanu teda ründas ning enesekaitseks vehkis ta maast leitud noaga. Ümber ei ole lükatud ka Siyanovichi jutt tapmistahtluse puudumisest. Maakohtu kvalifikatsioon ei vasta seega tuvastatud asjaoludele.
3.2.Kohtuotsusega mõisteti Igor Siyanovichilt A.S kasuks välja 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks. Igor Siyanovich ise ei pidanud sellise summa väljamõistmist põhjendatuks. Maakohtu otsusega selles osas ei nõustu ka kaitsja.
3(10)
Milles talle tekitatud moraalne kahju seisneb, seda peab tõendama hageja. Kui hageja ei oska seda mõistlikult arusaadavalt selgitada, siis ei saa neid asjaolusid välja mõelda ka kohus. A.S ei osanud kohtuistungil selgitada, milles ta moraalne kahju seoses täiskasvanud poja surmaga ikkagi seisnes. Vaatamata sellele leidis maakohus, et kuigi kannatanu kohtuistungil ei osanud konkreetselt muutusi täpsustada või anda selgitusi selle kohta, milles seisnevad tema läbielamised, ei muuda see kannatanu üleelamisi olematuks. Seadus ei nõua, et kannatanu kirjeldaks detailselt oma tundeid. Kaitsja leiab, et sellist maakohtu põhjendust ei saa lugeda seaduslikuks. Moraalne kahju on alati individuaalne. Kui kohtumenetluses esitatakse hagiavaldus, siis peab hageja olema võimeline hagi põhjendama, ehk siis selgitama, milline moraalne kahju on talle tekkinud. Praegusel juhul nähtub kohtuistungi protokollist, et hageja ei suutnud kohtule arusaadavalt selgitada, milline moraalne kahju üldse talle tekkis. See aga tähendab, et hagi on tõendamata, sest praegusel juhul oli selle ainsaks tõendiks kannatanu ütlus. Ühtegi dokumentaalset tõendit ei esitatud. Küsimuse sellest, kas inimese tapmisega põhjustatakse tapetu lähedastele moraalset kahju, lahendab kohtupraktika. Tänane kohtupraktika ei anna tapetu lähedastele õigust nõuda moraalse kahju hüvitamist tulenevalt lähedase isiku tapmisfaktist. Praeguses asjas ei ole põhjust välja kujunenud praktika muutmiseks.
4.Apellatsiooni maakohtu otsusele esitas ka süüdistatav Igor Siyanovich, kes sisuliselt kordab oma kaitseversiooni toimunust. I. Siyanovich toob välja, et ta on korduvalt otsinud abi A.S-i korteris toimuvate joomapidude ja skandaalide vastu nii politseilt, kui ka korteri ühistult, kuid tulutult. Proovis rääkida A.S-iga ka ise, kuid A.S ei olnud rahul, et I. Siyanovich kutsus tema korterisse politsei. Vestlus A.S-iga oli rahumeelne. 14.04.25 hommikul otsustas uuesti rääkida, mõtles, et on õige hetk, kui A.S-i korteris viibijad on pohmellis. Koputamise peale ukse avas A.S, kes avas ukse pärani ja pakkus sisse astuda. Korteris oli veel keegi, keda ta ei näinud. A.S hõiskas, et „naaber tuli“. Süüdistatav tegi väikse sammu A.Si suunas ja mingi hetk tundis, et astus mingi kõva ja kumera asja peale. Kummardades pead veidi ettepoole nägi, et astus noa käepideme peale (välimuselt nagu tavaline kööginuga) ja lausus, et tal on siin maas mingi nuga, kummardas, et tõsta. Võttis noa käepidemest ja tahtis selga sirgeks ajada, kui kohe tundis lööki kuklasse. See oli väga tugev löök. Kuid ta sai siiski selja sirgu, silmis oli kõik udune ja ta nägi ainult fragmente ja piirjooni. A.S haaras parema käega tema vasakust õlast kinni ja tõmbas enda peale. Oma vaba käega hakkas ta A.S-ist lahti rabelema ning kiiresti ja kontrollimatult vehkima, tekitades lööke. Aga käes oli ju juhuslikult sinna sattunud nuga, mida ta ei osanud isegi aimata. Ta kaitses ennast A.S-i eest. Enesealalhoiuinstinkt hakkas tööle. Püüdis A.S-i endast eemale lükata seni kuni ta lahti lasi. Peas sumises ja silmade ees oli udune, kuid longates läks kohe enda koju. Juba enne korterisse sisenemist hakkas mõtlema „kas ta on ikka elus?“ Kui meenutades korteris inimese häält ja seda mida karkudega meesterahvas talle enne ütles, et korterisse jäi veel inimesi, rahustas end mõttega, et nad osutavad talle abi. Süüdistatav toob välja, et A.S-i ema oma esimestes ütlustes palus mitte karistada kedagi poja surmas, sest tema sõnade kohaselt ta segas kõiki elamast. Häiris ja hirmutas pensionäre. Tema koos abikaasaga ei tahtnud teda näha, oli kogu aeg purjus peaga. Kohtus aga tal oli teine positsioon ja ta soovis antud juhtumist kasu lõigata. Aga ta sai juba oma kasu, kui müüs surnud poja korteri maha enam kui 70 000 eest. Ja nagu selgus kohtus, ei ole tütrega raha jaganud. Kohtunik, kuulutades kohtuotsust, teatas, et naabrite sõnul oli A.S järeleandlik, leplik inimene. Vastupidiselt sellele, maakohus iseloomustas süüdistatavat isikuna, kes võtab otsuseid vastu ainuisikuliselt, samuti, et oli tekitatud palju lööke, mis tingisid A.S-i surma saabumise. Sellest tulenevalt ei olnud nõus maakohus tema tegevust kvalifitseerima enesekaitse ületamisena. Süüdistatav toob välja, et tal ei jäänud midagi muud üle, kui otsida ise situatsioonile lahendust. Kõik juhtus spontaanselt, nii tema kui tõenäoliselt ka A.S-i jaoks. Tal ei olnud muid kavatsusi kui ainult kõik lahendada rahumeelselt. Süüdistatav leiab, et ta tegutses seaduslikult ning oli hädakaitses.
4(10)
PROKURATUURI APELLATSIOONIVASTUS
5.Prokuratuur palub jätta apellatsioon rahuldamata, kuivõrd Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
5.1.Esitatud apellatsiooni kohaselt ei nõustu apellant enda süüdi tunnistamisega KarS § 113 lg 1 järgi, kuivõrd ta tegutses hädakaitse seisundis. Süüdistatava hinnangul on jäetud kogumata tema kaitseversiooni kinnitavad tõendid. Nii on jäetud põhjendamatult tuvastamata karkudel olnud meesterahvas, kes saab kinnitada tema kavatsusi lahendada A.S-i öörahu häirimisega seotud olukord rahumeelselt; samuti ei ole kohtus ristküsitletud öörahu rikkumise väljakutsele reageerinud politseiametnikke ning Igor Siyanovichi valduses olnud nuga on jäetud äratundmiseks esitamata. Esmalt on oluline märkida, et nimetatud taotlused on esitatud alles süüdistatava apellatsioonis. Sellise sisuga taotluseid ei leia kaitseaktist ning ka 24.11.2025.a kohtuistungi protokollist nähtuvalt puudusid süüdistataval ja tema kaitsjal täiendavate tõendite kogumise osas taotlused. Millel põhineb väide, et karkudega meesterahvas oli korterisse sisse kirjutatud, apellatsioonist ei selgu. Lisaks on kohtueelses menetluses kontrollitud palju laiemalt A.S-i tapmisele eelnenud sündmuseid. Kuivõrd aga mitmete eelneval õhtul korteris viibinud isikute ütlused riikliku süüdistuse vaatest täiendavat tõendusteavet ei andnud, siis neid isikuid ka kohtusse ei kutsutud ning seda võimalust ei kasutanud ka Igor Siyanovich. Puutuvalt noa äratundmiseks esitamisesse on esmalt oluline märkida, et Igor Siyanovich esitas selle versiooni esimest korda alles kohtus. Süüdistatav märkis ristküsitlusel, et ta „ei rääkinud sellest ajavahemikust (ehk kuriteo vahetust toimepanemisest) uurimise käigus, mina kuidagi pelgasin, kartsin sellest rääkida. Mina rääkisin, et seda vahemikku ei ole minu teadvuses.“ Seega puudusid kohtueelses menetluses Igor Siyanovichi enda selgitused noa päritolu kohta. Samuti puuduvad läbiotsimise protokolli lisaks olevast fototabelist nähtuvalt noal sellised eritunnused, mis annaks mingi kindluse, et selgelt märkimisväärses koguses alkoholi tarvitanud isikud suudaks seda veenvalt teistest sarnastest nugadest peaaegu aasta hiljem eristada.
5.2.Kaitsja leiab apellatsioonis, et Harju Maakohtu otsuses tuvastatu ei lükka ümber Igor Siyanovichi ütluseid selle kohta, et tal puudus tahtlus tappa A.S ja kuritegu tuleks kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Seda tulenevalt asjaolust, et Igor Siyanovichi tekitatud tervisekahjustused olid sellised, et õigeaegse meditsiinilise abi saamise korral oleks võimalik olnud ohvri elu päästa. Harju Maakohus on otsuse punktis 48 ammendavalt käsitlenud Igor Siyanovichi teo subjektiivset külge. Kohus on märkinud, et tugevate löökide järel ei kontrollinud süüdistatav enam sündmuste käiku ega saanud ka mõjutada tagajärje saabumist. Samuti ei nähtu apellatsioonist, millised kaalutlused said mõistlikult välistada tõenäosuse, et kolme löögi tagajärjel kaela piirkonda, kus üldteada olevalt asuvad suured veresooned, ei kaasne kontrollimatut verejooksu. Ka sündmuste edasine käik just seda kinnitas.
5.3.Teiseks heidetakse apellatsioonis ette Igor Siyanovichi kaitseversiooni haakumisel tõendikogumiga X.J ütlustega arvestamist ja seda põhjusel, et tunnistaja huviks on näidata, et kannatanu surma ei põhjustanud mitte see, et ta ei osutanud abi, vaid süüdistatava sihipärane tegevus. Samas ei ole X.J X.J andnud ütluseid konkreetselt Igor Siyanovichi tegevuse kohta, kuivõrd ta on ka ise kinnitanud, et sündmuste aset leidmise ajal oli esiku ja toa, kus ta viibis, vahel olev uks kinni. Vigastuste tekitamise viisi ja sündmuste kulgemise kohta korteri esikus annavad teavet sündmuskoha vaatlusprotokollid ja surnu kohtuarstlik ekspertiisiakt. Nendel põhinevaid Harju Maakohtu otsuses toodud järeldusi ei ole esitatud apellatsioonis vaidlustatud.
5.4.Kolmandaks ei ole põhjendatud apellatsioonis toodud väited, et X.J ei oleks üritanud midagi teha A.S-i päästmiseks. X.J ütlustest nähtuvalt proovis ta käega verejooksu peatada, kuid see ei
5(10)
andnud tulemusi. Seejärel läks ta vannituppa ja võttis sealt rätiku, et verejooksu sulgeda. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt leiti ohvri surnukeha juurest verine rätik, mis kinnitab tema ütluseid. X.J ütluste kohaselt proovis ka panna A.S-i külili, kuid ka see tal ei õnnestunud. Seda kinnitavad ka vere määrdumisjäljed X.J riietel. Liiatigi erinevalt A.S-ist ei olnud X.J X.J tugeva kehaehitusega ning lisaks tugeva veritsuse korral on inimese liigutamine vereloigus libisemise tõttu oluliselt raskendatud. Tunnistaja ütluste kohaselt puudus tal telefon ja ta ei teadnud, kus asus A.S-i telefon. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti eksperdiarvamuse punktist 10 nähtuvalt suutis A.S äärmisel juhul mõne minuti liigutada, mis viitab, et tema surma saabus kiiresti ning peale majast väljumist ja möödakäijalt telefoni küsimist oleks olnud realistlik võimalus ohvri elu päästa. Seda, et X.J hinnangul ei olnud peale katseid A.S-ile abi osutada tema päästmiseks enam sisulist lootust, kinnitas tunnistaja kaitsja küsimustele vastates.
5.5.Esitatud apellatsioonis on vaidlustatud samuti kannatanu A.S tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju nõude osalist rahuldamist summas 5000 eurot. Apellant on seisukohal, et kuivõrd kannatanu ei suutnud oma üleelamisi kohtuistungil kirjeldada, siis on tema mittevaralise kahju nõue tõendamata. Esmalt on Harju Maakohus asjakohaselt selgitanud, et tuleb arvestada ütluste andmise kontekstiga. Üksnes ütluste protokolliline sisu on kahtlemata oluline, kuid poja surmaga seotud üleelamiste ja mõju osas on kõnekas ka kannatanu suutmatus enam tajutut kirjeldada. Kahtlemata oli A.S jaoks emotsionaalselt koormav taas ütluste andmise käigus läbi elada surnud poja leidmist. Liiatigi ei olnud A.S ütlused ainus tõend, millele kohus tsiviilhagi osaliselt rahuldades tugines. A.S sündmuskohal surnud poja avastamisega seotud vahetuid üleelamisi kajastas ka Häirekeskuse 14.04.2025 kõnesalvestis. Lisaks nähtub sündmuskohal avanenud vaatepilt peale surnukeha leidmist sündmuskoha vaatlusprotokollist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonides toodud väidete ja põhjendustega ning prokuratuuri apellatsioonivastusega, leiab, et apellatsioonide argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus Igor Siyanovichi KarS § 113 lg 1 järgi süüditunnistamise ning karistamise osas on seaduslik ja põhjendatud.
7.Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et kriminaalasjas puudub vaidlus süüdistuses toodud kuriteosündmuse faktiliste asjaolude üle. Vaidlus sisuliselt taandub süüdistatava tegevusele juriidilise hinnangu andmisele. Kaitsja põhiargumendiks on väide, et süüdistatava tegevus on kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, kuna süüdistatava lahkumisel oli kannatanu veel elus ning lisaks viibis korteris tunnistaja X.J, kes oleks pidanud kannatanule abi osutama, kuid ei teinud seda ning põgenes sündmuskohalt. Süüdistatava kaitseversioon taandub sellele, et tema tegutses hädakaitses, kuna A.S lõi teda tugevalt kuklasse. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on sellistele süüdistatava ja tema kaitsja argumentidele oma otsuses ammendavalt vastanud, nimelt miks on välistatud süüdistatava tegevuse kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ning miks ei viibinud I. Siyanovich hädakaitses KarS § 28 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtul puuduvad alused maakohtu uuritud tõendikogumile antud õigusliku hinnangu muutmiseks. Kohtukolleegium märgib, et mõlema apellandi kaebustes puuduvad mistahes faktilised või õiguslikud argumendid, mis viitavad tõendikogumi hindamisel või süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel maakohtu tehtud vigadele. Mõlemad apellandid sisuliselt kordavad vaid süüdistatava kaitseversiooni toimunust.
7.1.Lisaks maakohtu otsuses toodud põhjendustele, peab kohtukolleegium vajalikuks esmajärjekorras vastata süüdistatava kaitseversioonile, miks ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga
6(10)
ei nõustu, et ta tegutses etteheidetud kuriteosündmuse ajal hädakaitses. KarS § 28 lg 1, 2 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Kriminaalasjas uuritud tõendikogumi igakülgse hindamise järgselt asus maakohus õigele seisukohale, et praeguses asjas ei ole tuvastatud A.S-i poolset õigusvastast rünnet, mis tingiks hädakaitse vajaduse. Kogutud tõendid ei kinnita I. Siyanovichi versiooni sellest, et A.S oleks kuidagi konflikti alustanud või süüdistatavat löönud või teda õlast kinni hoidnud. Ei olnud mingeid vigastusi, mis viitaks kummagi isiku mingilegi kaitsetegevusele – ei tuvastatud selliseid vigastusi ei A.S-il ega ka I. Siyanovichil. Kohtukolleegium märgib, et sellist maakohtu järeldust apellandid ei vaidlustagi. Kuriteosündmusest järgmisel päeval ehk 15.04.2025 toimunud kahtlustatava isiku läbivaatamisel ei ole I. Siyanovich ühelegi vägivallale viitavale jäljele oma kehal viidanud ning selliseid jälgi pole tuvastatud tema läbivaatuse käigus ka menetleja (Kd I lk 90-100). Maakohus on märkinud, et kuigi I. Siyanovichi kirjelduse kohaselt võis ta ehk paar sammu korterisse sisse astuda, kui korjas põrandal olnud nuga ja seejärel end kaitsma pidi, kuid edasi korterisse ta ei liikunud, ütleb sündmuskoht ja verejälgede paiknemine ning asukoht sootuks midagi muud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistatava kaitseversioon oli mõnevõrra erinev maakohtu tuvastatust. Nimelt selgitas süüdistatav, et noa käepidemele astus ta koridoris olles, tehes kaks sammu peale ukse avanemist korteri poole. See tähendab, et süüdistatava kaitseversiooni kohaselt ei asunud nuga üldse korteris. Selline kaitseversioon ei ole aga eluliselt usutav. Nähtuvalt sündmuskohavaatluse ja täiendava vaatluse protokollide lisadena olevatelt fotodelt (fototabel nr KJ-27701, foto nr 3, fototabel nr KJ-27696, fotod nr 9-11, 13-16) on sündmuskoha ühiskoridor terves ulatuses väga hästi valgustatud, mistõttu on sellel olevad esemed objektiivselt väga hästi näha juba ühiskoridori välisukse juurest ehk mitme meetri kauguselt. Kuritegu on toime pandud 14.04.2025 veidi enne kella 09:18 hommikul, kui ka loomulik valgus jõuab ühiskoridori selle välisukse trellitatud akna kaudu. See lükkab ümber süüdistatava versiooni, et koridoris ei olnud piisavalt valgust, et näha põrandal vedelevat nuga ning et ta sisuliselt komistas korteri ees oleva noa vastu. Kohtukolleegium märgib, et nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist ning selle fototabelist tuvastati A.S-i korteri välisukse ees koridori põrandal veretilgad (fotod 60-62). Välisukse sisekülje pinnal on verepritsmed (fotod 56-57, 59) (Kd I lk 12, 17). Väärib eraldi märkimist, et sündmuskoha vaatlusprotokollis on menetleja eraldi selgitanud sündmuskoha vaatlusprotokollides kasutatud terminoloogiat ehk vere- tilga/tilkumisplekki, pritsme, ülekandmisjälje jne mõisted (Kd I lk 20), mis võimaldab neid selgelt eristada ja mõista nende tekkimismehhanismi. Selliselt veretilkade asukoht korteri väisukse ees koridori põrandal ning verepritsmed välisukse siseküljel, lubavad kindlalt järeldada, et esimene noalöök A.S-ile oli süüdistatava tekitatud olukorras, kus süüdistatav ise ei viibinud korteris, kannatanu oli aga uksel nagu süüdistuses toodud. Vastasel juhul ei saaks tekkida verepritsmeid välisukse sisepinnale, mis avaneb korterist väljapoole koridori suunas, veretilkasid koridori põrandale ning vere tilkumisplekke välisukse lävepakule. Ülaltoodu lubab üheselt järeldada, et I. Siyanovich lõi esmakordselt A.S-i endaga kaasa toodud noaga otse ühiskoridoris kohe ukse avamise järgselt ning jätkates noaga löömist juba korteri esikus, mis üheselt välistab süüdistatava kaitseversiooni hädakaitses viibimisest. A.S-i surnukehal ekspertiisiga tuvastatud kaks torke-lõikehaava seljal vasakul pool (Kd I lk 32-33, 44, 47) lubavad kindlalt järeldada, et A.S vähemalt üritas I. Siyanovichi eest korterisse ära põgeneda.
7.2.Süüdistatava kaitsja eksib oma apellatsioonis, kui väidab, et maakohus tuvastas faktilised asjaolud paljuski tunnistaja X.J ütluste põhjal, mis on aga vastuolus Igor Siyanovichi versiooniga juhtunust. Kaitsja järeldab, et seega on toimunust sisuliselt 2 määrava tähendusega isikulist tõendiallikat – tunnistaja X.J versioon ning süüdistava I. Siyanovichi oma. Kohtukolleegium sellise
7(10)
käsitlusega ei nõustu ning juhib tähelepanu, et kriminaalasjas eksisteerib selline tõendite paljusus, et isegi tunnistaja X.J ütluste tõendikogumist tervikuna kõrvale ja arvestamata jätmisel (milleks aga seaduslikud alused puuduvad), ei saaks muutuda ülejäänud tõendikogumile ning I. Siyanovichi tegevusele antav juriidiline hinnang. Märkimisväärne on seegi, et kaitsja isegi ei proovi oma apellatsioonis vaidlustada maakohtu põhjalikult analüüsitud teiste tõendite kogumile antud hinnangut, keskenduses üksnes X.J ütluste väidetavale ebausaldusväärsusele. Kohtukolleegium sedastab, et X.J ei ole I. Siyanovichi ega temale inkrimineeritud tegevust üldse pealt näinudki, kuna viibis teises toas. Samas X.J selgitas, et kogu sündmus alates välisuksele koputamisest kuni A.S-i paiskumiseni tuppa, kus viibis tema, kestis 15 sekundit. X.J selgitus, et A.S-i haavadest kaelas lausa purskas verd, on omakorda tõendatud nii sündmuskoha vaatluse protokolliga, kui ka A.S-i surnukeha ekspertiisiaktiga, mille kohaselt selliste vigastuse puhul võis kannatanu elada lühikest aega, mis on mõõdetav minutitega (Kd I lk 188 p 9). Selliselt on ainetud kaitsja etteheited (praegusel juhul prokuratuurile), et X.J põgenes korterist, jättes kannatanu abita, seega prokuratuur oleks pidanud alustama tema suhtes kriminaalmenetluse KarS § 124 järgi. Asjaolu, et tunnistaja põgenes sündmuskohalt, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Vastupidi – tunnistaja X.J selgitas 20.11.2025 kohtuistungil veenvalt, kuidas ta üritas vannitoast toodud rätikuga A.S-il ägedat verejooksu peatada1, kuid ei saanud kannatanut tema korpulentsuse tõttu isegi keerata, oli sellest verega koos. Tunnistaja lisas, et tal polnud telefoni, ta oli ehmunud, sest ta nägi t viimasena, lisaks oli tal väga tugev pohmell ning tema arvas, et tema peale mõeldakse (tapmise toimepanemist) (Kd III lk 68-72). Uuritud tõendikogumi põhjal kohtukolleegiumil tekkinud tugeva siseveendumuse kohaselt ka süüdistatav I. Siyanovich mõtles ilmselt tunnistaja X.Jga sarnaselt – et A.S-i tapmist mõeldakse korteris viibinud kannatanu joomakaaslase peale. Süüdistatav selgitas endale sobivas kontekstis nii oma ütlustes, kui ka apellatsioonis ise, et vahetult enne A.S-i korterisse minemist vestles ta sealt väljunud karkudel mehega (mis on objektiivselt tõendatud asjas uuritud xxx turvakaamera videosalvestusega) ning tuvastas, kes on veel korteris ja millises olekus. Samas märkis süüdistatav nii oma ütlustes, kui ka apellatsioonis ise, et tema arvates 14.04.2025 hommik oli õige hetk A.S-iga rääkimiseks, kuna A.S ja tema korteris viibijad olid pohmellis. Erinevalt süüdistatava kaitseversioonist, et korteris viibijad pidid A.S-ile kutsuma kiirabi ja teda päästma, teadis I. Siyanovich kohtukolleegiumi veendumusel kindlalt, et tapab purjus A.S-i kaasa toodud noaga otse korteri esikus, lahkub seejärel koheselt korterist, politsei aga jääb kahtlustama toime pandud kuriteos korterisse jäänud joomakaaslast.
7.3.X.J kahtlustamiseks A.S-i tapmises olid politseil kaalukad alused. Nimelt 15.04.2025 vormisatanud X.J isiku läbivaatuse protokolliga tuvastati tema kehal ja riietel järgmised kuriteojäljed: isiku ninal marrastus, otsmikul marrastus ja arm, sinistel teksapükstel vasakul jalal välisküljel verekahtlane määrdumine, sinistel teksapükstel tuhara piirkonnas verekahtlane määrdumine, sinise-kollase-oranži triibuline kampsun, millel vaskakul pool rinnaku piirkonnas verekahtlane määrdumine (Kd I lk 177). Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja X.J ütlustes esinevatele väidetavatele vastuoludele pole keegi menetlusosalistest tähelepanu juhtinud. See tähendab, et tema ütlused on olnud ajas muutumatud ning üheselt riimuvad objektiivse pildiga sündmuskohal. Selliselt tuleb asuda seisukohale, et tunnistaja X.J ütlused on usaldusväärsed. Kohtukolleegiumi veendumusel on X.J ütluses iseäranis oluline asjaolu, et alates uksele koputamisest kuni üleni verise A.S-i vajumiseni põrandale tuppa, milles tema viibis, kulus kõigest 15 sekundit. Kuigi tunnistaja süüdistatavat üldse ei näinud, selgitas X.J, et põrandal lamav A.S jõudis koriseva häälega öelda – „naaber“ (Kd III lk 70 pöördel). Ka X.J ütlused kinnitavad süüdistusversiooni sellest, et I. Siyanovich ei viibinud hädakaitses. Tunnistaja ütluste kohaselt oli joomakaaslaste plaaniks enne alkoholi müügi algust (kell 10.00) veidi tukkuda, mis tähendab, et
Mis üheselt riimub objektiivse pildiga sündmuskohal: A. Malinini surnukeha pea juures on verega tugevalt määrdunud rätik (Kd I lk 17, digitaalse fototabeli fotod nr 41-43) .
8(10)
sooviti alkoholiga koosviibimist jätkata ning ukse avamise hetkel oli kannatanu unine ega olnud agressiivne. X.J nimetatud äärmiselt lühike 15-sekundiline ajaperiood alates koputamisest kuni surmavalt haavatud A.S-i vajumisest tema tuppa, välistab üheselt süüdistatava versiooni sellest, et ukse avamise järgselt oli ründavaks pooleks mingil tuvastamata põhjusel just kannatanu. Kriminaalasjas uuritud Linnamäe tee 22 paigaldatud turvakaamera videosalvestuselt on näha, et 13.04.2025 ehk süüdistatava ja A.S-i kuriteole eelnenud viimasel kohtumisel ajavahemikul (kaamera aja järgi) 15.00.17- 15.00.50 toimus trepikoja ees süüdistatava ja A.S-i lühike vestlus, millelt on näha, et just süüdistatav on pooleks, kes 15.00.22 järgneb ära minna soovivale A.S-ile ning mõne sekundi jooksul midagi seletab talle. Seejärel suundub silmnähtavalt ebakaines olekus tuikuv A.S trepikoja juurde, kaotades katkisest kilekotist asju (Kd III lk 215). Kohtukolleegiumi veendumusel lükkab ka see objektiivne pilt ümber süüdistatava ütlused, et agressiivseks pooleks temaga suhtlemisel 13.04.2025 oli A.S ning välistab versiooni, et A.S-il võis tekkida mistahes põhjus tema ründamiseks. Nõustumisväärne on maakohtu järeldus, et saamata politseilt ja korteriühistult reaalset abi A.S-i korteris toimuvate joomapidude vastu, otsustas I. Siyanovich omakohtu kasuks, seades endale eesmärgiks A.S ära tappa.
7.4.Maakohus tuvastas, et I. Siyanovich pani A.S-i tapmise toime kavatsetuse vormis. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-34-12, p 12.2). Maakohus ongi seda nõuetekohaselt teinud, asudes seisukohale, et korduvad löögid noaga eelkõige kaela piirkonda viitavad ilmselgelt kannatanu tapmise soovile. Löökide asukoht ja intensiivsus, tekitatud vigastused (mis ilmselgelt nähtusid koheselt, arvestades vigastuste iseloomu kaelal ja korteris olevad hulgalised verepritsmed ja veri põrandal) lubavad üheselt järeldada, et süüdistatav sai aru, et see toob endaga kaasa A.S-i surma. Need samad asjaolud välistavad kaitsja hinnangu, et süüdistatava tegu vastab nii objektiivse, kui subjektiivse teopildi seisukohalt KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ettenähtud kuriteo koosseisu tunnustele.
8.Mõlemad apellandid vaidlustavad maakohtus kannatanu A.S tsiviilhagi osalist rahuldamist ja tema kasuks mittevaralise kahju väljamõistmist summas 5000 eurot. Kaitsja leiab kokkuvõttes, et kannatanu ei osanud kohtule selgitada, milles seisneb temale tekitatud mittevaraline kahju ning sellise kahju väljamõistmise eelduseks olevad erandlikud asjaolud. Kohtukolleegium apellantide argumentidega mittevaralise kahju väljamõistmise osas ei nõustu ning märgib järgmist. Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 134 lg-t 3, mille kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et tapetu ema A.S tuli 14.04.2025 poja korterisse, kus avastas verise A.S-i lamamas verelombis. Nähtuvalt asitõendina uuritud A.S 14.04.2025 kõnest Häirekeskuse hädaabinumbrile palub ta kutsuda kiirabi ja vestleb meedikuga, kes palub tal mitu korda tuvastada, kas poeg hingab, kas ta silmad on lahti, kas ta reageerib valule. A.S ei oska vastata, kas poeg hingab, kirjeldab, et poja silmad on lahti, kuid ta vaatab eemale, ei saa aru, kas ta reageerib valule. Helisalvestisest on kuulda, et A.S nutab ja korduvalt kutsub poega nimepidi, lootes tema reaktsioonile (Kd I lk 1-8). Maakohus on märkinud asjakohaselt, et kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa olla „erandlikuks asjaoluks“ surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga täielikult, et praeguses kriminaalasjas on erandlikuna käsitatav see, et ema avastas oma poja eelkirjeldatud brutaalsetel asjaoludel, talle abi kutsumine ning kustuv lootus, et poeg võib olla elus.
9(10)
Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel (vt nt RKKKo nr 1-20-3535/66, p 18; RKTKo nr 2-21-5449/19, p 15). Kuigi väljamõistetud mittevaralise kahju suurust keegi apellantidest otseselt ei vaidlusta, märgib kohtukolleegium, et ei tuvastanud selles osas maakohtu otsuse põhjendustes kaalutlusvigu, mistõttu jäävad apellantide argumendid mittevaralise kahju väljamõistmise osas tagajärjetuks.
9.Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonides nimetatud rikkumist ega KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344345 lg-test 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02.02.2026 otsuse Igor Siyanovichi suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
10.Süüdistatav Igor Siyanovichile õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 415,4 eurot. Kaitsja tasutaotluses on menetlustoiminguteks märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, apellatsiooni koostamine. Ajakuluks on näidatud kokku 279 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.