Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised teistmismenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-24-4333 20. detsember 2024 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Heili Sepp Kriminaalasi H. T. süüditunnistamises KrK § 81 lg 1 – § 15 lg 2, § 88 lg 2 p-de 1 ja 2, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 197 lg 1, § 207 lg 1 ning § 2071 lg 3 p 1 järgi ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
26.oktoobri 1979. a otsus ja ENSV Ülemkohtu presiidiumi
28.veebruari 1990. a määrus H. T., rehabiliteerimisavaldus Riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar Prokuratuur, esindaja riigi peaprokurör Andres Parmas 20. november 2024, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. veebruari 1990. a määrus H. T. süüdistuses Eesti NSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 207 lg 1, § 2071 lg 3 p 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu
25.augustit 1977, ööl vastu 20. septembrit 1977, ööl vastu 3. oktoobrit 1978, ööl vastu
9.oktoobrit 1978 ja ööl vastu 9. novembrit 1978 toime pandud tegusid. Lõpetada kriminaalmenetlus nendes tegudes kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
2.Rehabiliteerida H. T. talle eelmises punktis süüksarvatud tegudes.
3.Jätta muutmata Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. veebruari 1990. a määrus H. T. süüdistuses Eesti NSV KrK § 197 lg 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu 14. oktoobrit 1977 toime pandud tegu.
4.H. T. avaldus rahuldada osaliselt.
5.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar H. T-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 395 eurot 28 senti ja jätta see summa Eesti Vabariigi kanda.
1-24-4333
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsusega tunnistati H. T. süüdi ja karistati Eesti NSV kriminaalkoodeksi (ENSV KrK) § 15 lg 2 ja § 81 lg 1 järgi 2-aastase vabadusekaotusega, § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 6-aastase vabadusekaotusega, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotusega, § 197 lg 1 järgi 1-aastase vabadusekaotusega, § 207 lg 1 järgi 4-aastase vabadusekaotusega ja § 2071 lg 3 p 1 järgi 12-aastase vabadusekaotusega. H. T. lõplikuks karistuseks loeti ENSV KrK § 40 lg 1 alusel 12 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias. Karistuse kandmise alguseks loeti 29. märts 1979.
2.H. T. tunnistati ENSV KrK § 15 lg 2 ja § 81 lg 1 järgi süüdi selles, et ta otsustas koos I. A-ga
30.septembril 1977 ilma sellekohase passi ja vastava võimuorgani loata sõita välismaale, mis jäi aga lõpule viimata selle tõttu, et paadimootoris tekkis rike ja 1. oktoobri 1977. a hommikul tõid tuul ja lained paadi randa tagasi.
3.ENSV KrK § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tunnistati H. T. süüdi järgmiste tegude toimepanemises: - ööl vastu 25. augustit 1977 murdis ta koos I. A-ga sisse ENSV Vetelpäästeühingu Tallinna Vetelpäästejaama kaatrite ellingusse, kust nad varastasid kummist mootor-aerupaadi; - ööl vastu 20. septembrit 1977 varastas ta koos I. A-ga „Dünamo“ Spordikombinaadi süstabaasist paadimootori „Vihr“; - ööl vastu 14. oktoobrit 1977 murdis ta koos I. A. ja L. P-ga sisse Tallinna Konservatooriumi ruumidesse, kust nad varastasid kaks stereomagnetofoni koos kõlaritega, ning samas majas asuva Tallinna Muusikakooli ruumidesse, kust nad varastasid stereomagnetofoni koos kõlaritega; - ööl vastu 3. oktoobrit 1978 varastas ta koos I. A-ga Autoinspektsiooni autost nahkse vormijope, 10 indikaatortoru ja teedekaardid; - ööl vastu 9. oktoobrit 1978 murdis ta koos I. A-ga sisse „Dünamo“ vibustaadioni majja, kust nad varastasid nooletupe, vibukaitsmed, rinnakaitsme, vibu ja „Dünamo“ lipu; - ööl vastu 9. novembrit 1978 varastas ta koos I. A-ga Tartu Vetelpäästejaama sadamast kaks paadimootorit.
4.ENSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati H. T. süüdi selles, et ta varastas ööl vastu
3.oktoobrit 1978 Tallinnas koos I. A-ga salaja autost P. P. nahkmapi 12 rubla väärtuses.
5.ENSV KrK § 197 lg 1 järgi tunnistati H. T. süüdi selles, et ta ärandas ööl vastu 23. augustit 1978 Tallinnas koos I. A-ga B. L-i sõiduauto, millega nad sõitsid Tallinnas ja Harju rajoonis.
6.ENSV KrK § 2071 lg 3 p 1 järgi tunnistati H. T. süüdi selles, et 27. veebruaril 1979 tungis ta koos I. A. ja A. K.-ga Tallinnas „Dünamo“ lasketiiru ruumidesse, kus nad nõudsid laohoidjalt püstoliga ähvardades ja talle püstolipäraga pähe lüües relvalao võtmete väljaandmist, misjärel riisusid laost 13 püstolit ning 1248 padrunit.
7.ENSV KrK § 207 lg 1 järgi tunnistati H. T. süüdi selles, et ta hoidis oma elukohas „Dünamo“ lasketiiru relvalaost riisutud 4 püstolit ja 225 padrunit.
8.Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. veebruari 1990. a määrusega muudeti Eesti NSV Ülemkohtu
26.oktoobri 1979. a otsust ning ENSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 11 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias.
2(4)
1-24-4333
9.H. T. esitas 9. juulil 2024 taotluse Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsuse ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. veebruari 1990. a määruse ülevaatamiseks ja tema rehabiliteerimiseks. Taotluse kohaselt oli kõikide tegude motiiviks vastupanu okupatsioonirežiimile.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
10.H. T. kordab kirjalikus seisukohas, et tema tolleaegse tegevuse eesmärk oli osutada okupatsioonivõimule vastupanu ja õhutada vastupanuvaimu.
11.Kaitsja leiab, et H. T. taotlus tuleb rahuldada. Osas, milles H. T. tunnistati süüdi KrK § 81 järgi, on vaidlustatud ENSV Ülemkohtu otsus seadusega tühistatud ning tunnistatud õigusvastaseks.
12.Riigiprokuratuur märgib, et tuginevalt kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise seaduse (KRASS) § 2 lg 1 p-le 2 tuleb H. T. lugeda ENSV KrK § 15 lg 2 ja § 81 lg 1 järgi seaduse alusel rehabiliteerituks. ENSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsusest selgub, et H. T-d karistati ühtlasi kuritegude eest, mis oleks karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. Sama kohtuotsuse kohaselt loeti H. T-le ENSV KrK § 81 lg 1 alusel mõistetud 2-aastane karistus ENSV KrK § 41 lg 1 alusel kaetuks talle ENSV KrK § 2071 lg 3 p 1 (tulirelva, laskemoona vargus või röövimine) alusel määratud 12-aastase karistusega. Seega ei ole H. T. KrK § 81 lg 1 alusel eraldiseisvalt karistust kandnud. Arvestades okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 2 lg-t 3 ja sama seaduse eesmärki, ei ole H. T-d alust lugeda represseerituks ReprS § 2 lg 1 p 6 tähenduses.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.KRASS § 8 kohaselt vaatab Riigikohus isikute rehabiliteerimise avaldused läbi sama seaduse § 5 alusel, kui avalduse esitajat ei loeta rehabiliteerituks sama seaduse §-de 1 ja 2 alusel. Vastavalt KRASS § 2 lg 1 p-le 2 on H. T. talle ENSV KrK § 81 lg 1 – § 15 lg 2 järgi süüksarvatud teos (välismaale ebaseadusliku sõitmise katse) loetud rehabiliteerituks. Sellest tulenevalt on Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. veebruari 1990. a määrus selles osas õigustühised.
14.KRASS § 5 lg 1 sätestab, et Riigikohtul on õigus rehabiliteerida ajavahemikus 1940. aasta
16.juunist kuni 1991. aasta 20. augustini Eestis või endise NSV Liidu territooriumil kohtute poolt süüdimõistetud isikuid nende taotlusel, kui on tõendatud, et süüdimõistmise aluseks olnud teod olid võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. KRASS § 5 lg 2 kohaselt ei kuulu lg-s 1 näidatud isikud rehabiliteerimisele, kui on tõendatud nende süüdimõistmise aluseks olnud tegude ilmne mittevastavus lg-s 1 näidatud eesmärkidele või kui nad on süüdi § 3 lg-s 1 näidatud kuritegudes.
15.Välismaale ebaseadusliku sõitmise katsega olid seotud ka H. T-le süüks arvatud kummist mootoraerupaadi ja paadimootori hõivamine. Nimelt nähtub rehabiliteerimise avaldusest ja kriminaalasja materjalidest, et tegemist oli välismaale lahkumiseks vajalike ettevalmistavate tegudega. Sellest tulenevalt on kolleegiumi hinnangul võimalik H. T. rehabiliteerida ka talle ENSV KrK § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüks arvatud kummist mootor-aerupaadi ja paadimootori „Vihr“ varguses (25. augusti 1977. a ja 20. septembri 1977. a teod). Kuigi esimene põgenemine 1977. aastal ebaõnnestus, siis oli see plaan H. T-l jätkuvalt olemas ka järgmise aasta sügisel (3. kd, tl 15). Seega oli ka ööl vastu 9. novembrit 1978 kahe paadimootori hõivamine seotud ettevalmistusega välismaale põgenemiseks, mistõttu on võimalik H. T. ka selles osas KRASS § 5 lg 1 järgi rehabiliteerida.
3(4)
1-24-4333
16.H. T. rehabiliteerimise avaldusest nähtub, et relvade (sh vibu) ja laskemoona hankimise eesmärgiks oli osutada otsest vastupanu okupatsioonivõimule. Miilitsaautost vormi ja dokumentide hõivamise kohta on H. T. oma kirjalikus seisukohas selgitanud, et miilits oli vaenlane, okupandi tööriist, kelle vara hõivamist ei olnud tarvis kaaludagi. H. T. selgitab kirjalikus seisukohas sedagi, et eeluurimise ajal ei varjanud ta toimepandu motiive ja ütles välja, et kavandas linnades relvastatud võitlust okupantide vastu. Uurijad tema juttu aga kirja ei pannud, kuid seda tegi kohtupsühhiaater. Kolleegium tutvus 15. mail 1979 koostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktiga, mis kinnitab H. T. väiteid, et tal olid nõukogudevastased vaated ning üldised ideed vabast Eestist. Ekspertiisiaktist nähtuvalt hakkasid need ideed välja kujunema juba alates 5. klassist. Uuritav luges ajalooraamatuid, millest sai teada, et Eesti oli varem vaba (3. kd, tl 72). Seega saab lugeda tõendatuks, et „Dünamo“ vibustaadioni majast ning miilitsaautost varastatud esemete vargus, relvade ja laskemoona röövimine ja hoidmine olid võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, mistõttu tuleb H. T. ka nendes tegudes KRASS § 5 lg 1 järgi rehabiliteerida.
17.Küll aga leiab kolleegium, et Tallinna Konservatooriumi sissemurdmisel ja sealt ning samas majas asuvast Tallinna Muusikakooli ruumidest stereomagnetofonide ja kõlarite vargusel ega ka B. L-i sõiduauto ärandamisel ei ole mingisugust seost Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu peetava võitlusega. Selliseid motiive ei ole võimalik tuvastada ka kriminaalasja materjalidest. Sellest tulenevalt ei saa H. T-d KRASS § 5 lg 2 alusel nendes tegudes rehabiliteerida.
18.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 372, § 373 lg-st 3 ja KRASS § 5 lg-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsuse ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. veebruari 1990. a määruse H. T. süüdistuses ENSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 207 lg 1, § 2071 lg 3 p 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu 25. augustit 1977, ööl vastu 20. septembrit 1977, ööl vastu 3. oktoobrit 1978, ööl vastu 9. oktoobrit 1978 ja ööl vastu 9. novembrit 1978 toime pandud tegusid. Kriminaalmenetlus tuleb eeltoodud osas kuriteokoosseisu puudumise tõttu lõpetada. Juhindudes KrMS §-st 372, § 373 lg-st 1 ja KRASS § 5 lg-st 2, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Eesti NSV Ülemkohtu
26.oktoobri 1979. a otsuse ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. veebruari 1990. a määruse H. T. süüdistuses ENSV KrK § 197 lg 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu
14.oktoobrit 1977 toime pandud tegu, muutmata. H. T. rehabiliteerimisavaldus tuleb rahuldada osaliselt.
19.H. T. kaitsja taotles Riigikohtult 395 euro ja 28 sendi riigi õigusabi tasu väljamõistmist. Taotluste kohaselt kulutas kaitsja õigusabi osutamisele kokku 4,5 tundi. Kolleegiumi hinnangul olid kaitsja toimingud vajalikud ja nende tegemise eest taotletav summa põhjendatud. Kuivõrd kolleegium määras H. T-le 18. septembri 2024. a määrusega õigusabi ilma selle hüvitamise kohustuseta, jääb see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.