X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 13.08.2024 otsuse nr 1012955-2 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja 16.04.2024 esitatud avaldus (täpsustatud 18.04.2024) uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: X Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 13.08.2024 otsus nr 1012955-2 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaadata kaebaja 16.04.2024 esitatud avaldus (täpsustatud 18.04.2024) uuesti läbi.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.05.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.16.04.2024 esitas kaebaja Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse koos kohtulahenditega soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks kui represseeritud isikule, alates 10.06.2024 (dtl 45-83). 18.04.2024 edastas kaebaja vastustajale täpsustuse esitatud pensioniavaldusele: „taotlen rehabiliteeritu sooduspensioni, mitte eelpensioni“ (dtl 84).
2.SKA 10.06.2024 otsusega nr 1012955-1 jäeti kaebaja soodustingimustel vanaduspensioni osas rahuldamata (dtl 5-6).
avaldus
represseeritu
3.Kaebaja esitas 10.06.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 10.06.2024 otsuse nr 1012955-1 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks vaadata kaebaja 16.04.2024 avaldus uuesti läbi. Kohus võttis kaebuse oma 14.06.2024 määrusega menetlusse.
4.SKA uuendas menetluse ja vaatas uuesti läbi kaebaja 16.04.2024 esitatud taotluse (sh 18.04.2024 taotluse täpsustuse) soodustingimusel vanaduspensioni määramiseks ja tunnistas kehtetuks 10.06.2024 otsuse nr 1012955-1 ning tegi 13.08.2024 uue otsuse nr 1012955-2 (dtl 19-22).
5.19.08.2024 esitas kaebaja kohtule avalduse kaebuse nõude muutmiseks.
6.30.08.2024 kohtumäärusega rahuldas kohus kaebaja taotluse kaebuse nõude muutmiseks. Kohus jätkas haldusasja menetlust järgmistes nõuetes: tühistada SKA 13.08.2024 otsus nr 1012955-2 ning kohustada SKA-d vaadata kaebaja 16.04.2024 esitatud avaldus (täpsustatud 18.04.2024) uuesti läbi. 07.03.2025 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBAJA SEISUKOHAD
7.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
7.1.Seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta (KRASS), mille alusel kaebaja on rehabiliteeritud, on vastu võetud 19.02.1992, selles ei ole seatud tingimusi § 2 lg 1 rakendamise osas. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus (ReprS), mille meelevaldse tõlgendusega SKA kaudselt või varjatult põhjendab kaebaja taotluste rehabiliteeritu õiguse saamiseks tagasilükkamist motiivi tõendamatusega, on vastu võetud 17.12.2003, seega ei saa KRASS olla sõltuv või tingimuslik ReprS-se mingite punktide osas, ka mitte selle § 8 lg 2 osas, mis määrab (represseeritu) tunnistuse andmise korra ning taotluse ja tunnistuse vormi ja tunnistusi väljastava asutuse Vabariigi Valitsuse määrusega. Ka puudub tõendusvajaduse viide KRASS-is eneses. Ka muudes seostes ei ole KRASS-is nõutud tõestust § 2 lg 1 deklareeritule, sest selles paragrahvis loetletud teod kuulusid riiklike kuritegude loendisse ja olid ENSV KrK määratluse järgi sihitud riikliku suveräänsuse ja territoriaalse puutumatuse vastu. Isegi see § 81, mida SKA tõlgendab kriminaalse turismireisina, oli tegelikult põgenemine, mis seadis ka elu reaalselt ohtu. See oli põgenemine okupeeritud territooriumilt vabadusse. Samas, kuna SKA soovimatus kaebaja taotlust rahuldada toetub tõestusvajadusele, mille SKA on justkui välja lugenud ReprS § 2 lg 1 p 6 sellest osast, mis puudutab okupatsioonivastase iseloomuga protestiakti ja millele peab andma hinnangu Riigikohus, mitte SKA, lõppeb selle 2(12)
punkti seletav osa lausega: või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest, sõltumata kuriteoliigist, mis okupantriik talle formaalselt omistas; see osa justkui ei nõua Riigikohtu vastavat tunnistust, sest Riigikohus pole pädev rahvusvaheliselt võetud kohustustele hinnangut andma või mõne isiku kvalifitseerumist inimõiguste rakendamisele otsustama; see, et kaebaja ei põgenenud kriminaalse jälitamise eest, selgub kohtuotsusest ja ei vaja uut hindamist.
7.2.Kaebaja viitab Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklike 12, mis sätestab liikumisvabaduse ja märgib, et seda okupatsioonivõimude poolt ei järgitud vaatamata sellele, et dokumendi ratifitseeris NSVL 16.10.1973, kes selle realiseerimisest ei huvitunud. Samuti on pakti ratifitseerinud Eesti Vabariik 21.10.1991, mis ei kohusta aga kedagi millekski. Teiseks viitab kaebaja Inimõiguste ülddeklaratsiooni preambulale, art 13 ja art 14. Kaebaja märgib, et välismaale põgenemise akt oli esmane tegu ja suunitlus, mis oli ka hilisemalt läbiv motiiv, mis polnud põhjustatud jälitamisest mittepoliitilise kuriteo sooritamise tõttu, vaid vastuolust okupatsioonirežiimiga. SKA vaatab mööda rahvusvahelistest lepingutest, kuigi kaebaja on nendele dokumentidele viidanud.
7.3.Kaebaja toob veel välja haldusasja nr 3-23-1066 kohtuotsusest lõigu: „Vastustaja on kohtu hinnangul põhjendatult nii vaidlustatud otsuses kui vaideotsuses välja toonud, et 26.10.1979 toimunud kohtuistungil mõisteti kaebaja süüdi lisaks ebaseadusliku välismaale sõidu katse eest (ENSV KrK § 81) ka mitmete ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude eest, mis oleks olnud karistatavad Eesti Vabariigi seaduste alusel. Vaideotsuses on märgitud, et: „Eesti NSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti vaide esitaja lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust. /.../. Eesti NSV KrK § 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama koodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem nendest ühegi eest süüdi mõistetud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo eest, mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega või liites mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt koodeksi eriosa selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse. Ainuüksi Eesti NSV KrK § 207 1 lg 3 p 1 järgi karistati vaide esitajat 12-aastase vabadusekaotusega ning tema lõppkaristuseks oli samuti 12 aastat, mis tähendab seda, et sisuliselt talle Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust ei järgnenud. Kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud ega tõendanud vastupidist.“ Sellise tõlgenduse peale lihtsalt ei oska tulla. Eesti NSV KrK § 40 lg 1 saab tõlgendada vastava esmakordse teo sooritamise eest karistamisel karistust mõnevõrra kergendava tegurina. Teistkordsel karistamisel seda enam ei oleks rakendatud. Ülal viidatud tõlgenduse korral muutub see raskendavaks asjaoluks. Vastulause sellisele tõlgendusele seisneb faktis, et välismaale põgenemise katse polnud mingi juhuslik akt teiste tegude pikas reas, vaid selge ideoloogilise suunitlusega esmane tegu, millest tulenesid järgmised, mille perspektiiviks oli samuti lõpuks okupeeritud territooriumilt põgenemine, aga enne seda ka võimalusel okupantide kahjustamine ja näitamine, et eestlased ei ole lõplikult alistunud. Ja tegelikult ei saanud kaebaja selle paragrahvi karistuseks 2 aastat, vaid 12 nagu relvade hõivamise paragrahviga, mis sest, et vormistati teisiti. Kaebaja ei varjanud oma eesmärki alustada relvastatud võitlust linnades (sest metsas ei pidanud kaebaja enam seda võimalikuks), kaebaja ei varjanud oma eesmärki piiri taga tegelda nõukogudevastase tegevusega. See kõik on leitav uurimistoimikust. Või KGB toimikust. Mitte niisama ei tuldud Vene NSFV eri oblastite siseministeeriumi valitsustest elusat metsavenda vaatama. Kui aga Eesti poleks olnud okupeeritud, poleks ka mingit põhjust olnud põgeneda või relva järele haarata.
3(12)
7.4.Vastustaja seisukoha 11. punktis väidab vastustaja, et KRASS § 2 lg 1 sätestab eelduse, et isik peab olema võidelnud Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Seda tõestamisvajadust pole nimetatud seaduses aga ei kirjeldatud ega täpsustatud, see klausel on deklaratiivne ja asub paragrahvi järgnevat sisu sissejuhatavas osas. SKA tundub lähtuvat nimetatud seaduse tõlgendamisel/rakendamisel asutusesiseseks kasutuseks mõeldud või salastatud dokumendist, mis sätestab vastupanu reeglid ja põhimõtted ja mis on ilmselt eelnimetatud seadusest kõrgemal positsioonil. Või siis tuleb lugeda SKA seisukoht selles tõlgenduses õigustühiseks, seda enam, et KRASS § 2 lg 1 p 2 toodud loend on riiklike kuritegude loend, mis oma olemuselt olid suunatud ENSVmoodustise vastu. Väide, et välismaale põgenemine ei ole protestiakt okupatsiooni vastu, on vähemalt naiivne, sest ei arvesta mingil moel okupatsiooniaegsete oludega. Väita, et tegelikult pole kaebaja karistust Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel sanktsioneeritud teo eest kandnud, on kummaline väide, sest seab otsustuse sõltuvusse okupatsioonirežiimi repressiivorgani suvast asja välisel vormistamisel, mitte sisust lähtuvalt. Eesti NSV KrK § 40 lg 1 vormistus lubab karistuse katmist raskema karistusega, kui tegemist on esmakordse karistusega nimetatud teo eest. Vastustaja loogika põhjal saavad eelise need, kes on korduvalt karistatud sama teo sooritamise eest. Lisaks sellele oli okupatsioonirežiimi kohtuorgan sundseisus, sest karistuste liitmise korral oleks summaks tulnud suurem arv kui 15 aastat, mis oli tollal justkui vabaduskaotuslike karistuste lagi. Kui kaebaja karistus oleks liidetud 15. aastani, leiaks SKA ikka võimaluse väita, et § 81 alusel kaebaja karistatud pole. Kohtuprotsessi käigus nimetas prokurör kaebaja sooritatud tegusid jätkuvaks kuriteoks, samal eesmärgil sooritatuse tõttu. Ka relvade hõivamine § 207 1 oli samast eesmärgist kantud. See tähendab, et 1977. aasta sündmusteta poleks olnud järgnevaid, mistõttu neid ei saa seostamata vaadelda, ja 12 aastat karistust sai kaebaja just asja poliitilise tausta tõttu; tapjad said enamasti väiksemaid karistusi. Samas ReprS § 2 lg 1 p 6 sätestab, et õigusvastaselt on represseeritud isik, keda karistati vangistusega või asumisele saatmisega osalemise eest okupatsioonivastase iseloomuga protestiaktis või riiklikku enesemääramise õigust rõhutavas aktis või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest, sõltumata kuriteoliigist, mis okupantriik talle formaalselt omistas; seetõttu okupatsioonirežiimi karistuspraktika juriidilisi nüansse ei saa pidada Eesti Vabariigi juriidika alustaladeks ega neist juhinduda, nagu SKA seda teeb. Vastustaja seisukoha 13. punktis väidab vastustaja, et pole kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiranud. Kaebaja leiab, et on, jättes järjekindlalt tähelepanuta kaebaja poolt viidatud Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti, mis oli ratifitseeritud NSVL poolt 16.10.1973 ja Eesti Vabariigi poolt 21.10.1991, mille artikkel 12 alusel pidi olema tagatud isiku vaba liikumisõigus. SKA-poolne ignoreerimine selle seadusepügala osas viitab kaebaja õigustamatule seisundile pakti rakendamise osas, st kodanikuõiguste mitterakendumist kaebaja suhtes SKA vaates. Selle õiguse realiseerimine vormistati kaebaja puhul ENSV KrK § 81 alusel ja on aluseks praegu ReprS § 2 lg 1 p 6 rakendamiseks kaebaja juhtumi osas.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle tervikuna rahuldamata.
8.1.Vastustaja märgib, et asjaolud on toodud otsuses ning vastustaja jääb selles toodud selgituste ja põhjenduste juurde.
4(12)
8.2.Kaebaja ja vastustaja on erimeelt selles, kas kaebaja on õigustatud rehabiliteerituna saama ReprS § 16 sätestatud soodustingimustel vanaduspensionit.
8.3.ReprS § 1 lg 1 kohaselt on ReprS-i eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. ReprS § 12 punkti 1 kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse mõistes represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel, samuti seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud isikul – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. ReprS § 16 kohaselt laienevad seaduse § 12 punktis 1, § 13 lõige 1 punktis 2, § 13 lõige 1 punktis 4, § 13 lõikes 2 ja § 14 lõigetes 1 ja 3 sätestatud pensioniõigused ka rehabiliteeritud isikule. KRASS § 7 lg 1 kohaselt seaduse §-s 1 ja paragrahvi 2 1. lõikes näidatud isikutel piisab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlemisel ning rehabiliteeritutele ettenähtud muude õiguste realiseerimisel dokumentide esitamisest, millest nähtub kohtuväline represseerimine või paragrahvi 2 1. lõikes loetletud paragrahvide järgi süüdimõistmine. KRASS § 2 lg 1 punkt 2 sätestab, et seoses Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega ning tunnustades isikute tegevust, kes võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, loetakse rehabiliteerituks isikud, kes on süüdi mõistetud enne 1991. aasta 20. augustit ENSV kriminaalkoodeksi §-de 62-64, 66-68, 70, 73, 74, 74.1, 78-80, 81, 86.1, 87, 137, 167, 177, 189.1, 194.1-194.4, 220-222, 224 järgi. Nimetatud sättest tulenevalt peavad isiku rehabiliteerituks lugemiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1) isik peab olema võidelnud Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu; 2) isik peab olema süüdi mõistetud KRASS § 2 lg 2 punktis 2 nimetatud ENSV kriminaalkoodeksi sätete alusel. Kaebaja poolt esitatud 26.10.1979 kohtuotsuse tulenevalt on kaebaja tunnistati süüdi ja karistatud ebaseadusliku välismaale sõidu katse eest ja ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude eest: 1) Eesti NSV KrK §-de 15 lg 2 (kuriteokatse) ja 81 lg 1 (passita või võimuorgani loata sõitmine välismaale või NSV Liitu või piiri ületamine) järgi 2-aastase vabadusekaotusega; 2) Eesti NSV KrK § 88 lg 2 punktide 1 ja 2 (grupiviisiline riigi või ühiskonna vara riisumine salajase varguse teel) järgi 6-aastase vabadusekaotusega; 3) Eesti NSV KrK § 139 lg 2 punktide 2 ja 3 (grupiviisiline võõra isikliku vara salajane vargus) järgi 2-aastase vabadusekaotusega; 4) Eesti NSV KrK § 197 lg 1 (mootorsõiduki ärandamise eest selle ajutise kasutamise eesmärgil) järgi 1-aastase vabadusekaotusega; 5) Eesti NSV KrK § 207 lg 1 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine ilma vastava loata hoidmine, kandmine, omandamine, valmistamine või edasiandmine) järgi 4-aastase vabadusekaotusega; 6) Eesti NSV KrK § 2071 lg 3 punkti 1 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine riisumine röövimise teel) järgi 12-aastase vabadusekaotusega. 5(12)
Eesti NSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti kaebaja lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotusega. Eesti NSV KrK § 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama koodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem nendest ühegi eest süüdi mõistetud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo eest, mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega või liites mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt koodeksi eriosa selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse. Ainuüksi Eesti NSV KrK § 207 1 lg 3 p 1 järgi karistati kaebajat 12-aastase vabadusekaotusega ning tema lõppkaristuseks oli samuti 12 aastat, mis tähendab seda, et sisuliselt talle Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust ei järgnenud. Samal seisukohal on olnud ka Tallinna Halduskohus 07.11.2023 otsuse nr 3-231066 punktis 8.6. Samuti leiab vastustaja, et kohtuotsuse põhjal ei ole tõendamist leidnud kaebaja teo motiivid, mis näitaks ära, et kaebajale süüks arvatud teod seonduksid võitlusega Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu (KRASS § 2 lõige 1 punkt 2 esimene eeldus). Kohtuotsuses märgitu kohaselt oli kaebaja soov põgeneda Rootsi, kuid pelgalt Rootsi põgenemise soovi ei saa pidada võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Kuna kaeabaja ei ole Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust kandnud (sh tegude eest, mis seonduksid võitlusega Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu), siis ei ole vastustaja hinnangul kaebajale tekitatud ülekohut, mida tuleb RepS § 16 sätestatud pensioni määramisega leevendada lähtuvalt ReprS-i § 1 lõikes 1 sätestatud eesmärgist. Eeltoodust tulevalt on vastustaja seisukohal, et kaebajale ei laiene ReprS § 16 sätestatud pensioniõigused.
8.4.Kaebaja väidab kaebuses muuhulgas, et tema välismaale põgenemise ja muude tegude motiiv oli seotud vastuolust okupatsioonirežiimiga ning, et tema teo motiivide kohta on info uurimistoimikus või KGB toimikus. Kohtuotsuses toodu põhjal ei leia need väited kinnitust.
8.5.Vastustaja on seisukohal, et 13.08.2024 otsus nr 1012955-2 on õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustaja on pädev haldusorgan soodustingimustel vanaduspensioni maksma. Haldusakt vastab vorminõuetele. Soodustingimustel vanaduspensioni mittemääramine on toimunud ReprS-is sätestatud korras. Kaebaja õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Vastustaja on õiguspäraselt tuvastanud, et kaebajal ei ole õigust rehabiliteerituna soodustingimustel vanaduspensionile.
8.6.Vastustaja on seisukohal, et kui kaebaja on KRASS § 2 lg 1 p-i 2 alusel rehabiliteeritud, siis kuna ta ei ole Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust kandnud, ei ole talle tekitatud ülekohut, mida tuleb RepS § 16 ja § 12 punktis 1 sätestatud pensioni määramisega leevendada lähtuvalt ReprS-i § 1 lõikes 1 sätestatud eesmärgist. Eeltoodust tulevalt ei ole kaebaja vastustaja hinnangul õigustatud soodustingimustel vanaduspensionit ReprS § 16 ja § 12 punkti 1 alusel saama. Seda, et kaebaja ei ole Eesti NVS KrK § 81 lg 1 alusel karistust kandnud on lisaks vastustaja kaebuse vastuse punktis 11 nimetatud kohtuasjale käsitletud vastustajale teadaolevalt ka kaebajaga seotud kohtuasja nr 1-24-4333 punktis 12, mille kohaselt Riigiprokuratuur on märkinud, et „ENSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsusest selgub, et H. T-d karistati ühtlasi kuritegude eest, mis oleks karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. Sama kohtuotsuse kohaselt loeti H. T-le ENSV KrK § 81 lg 1 alusel mõistetud 2-aastane karistus 6(12)
ENSV KrK § 41 lg 1 alusel kaetuks talle ENSV KrK § 207 1 lg 3 p 1 (tulirelva, laskemoona vargus või röövimine) alusel määratud 12-aastasekaristusega. Seega ei ole H. T. KrK § 81 lg 1 alusel eraldiseisvalt karistust kandnud. Arvestades okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 2 lg-t 3 ja sama seaduse eesmärki, ei ole kaebajat alust lugeda represseerituks ReprS § 2 lg 1 p 6 tähenduses.“
8.7.Kaebaja viide kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline paktile ei ole vastustaja hinnangul asjakohane.
8.8.Vastustaja palub jätta kohtul kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
10.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1-3 tuleneb, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta (KRASS) § 2 lg 2 sätestab, et seoses Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega ning tunnustades isikute tegevust, kes võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, lugeda rehabiliteerituks isikud, kes on enne 1991. aasta 20. augustit süüdi mõistetud ENSV kriminaalkoodeksi §-de 62-64, 66-68, 70, 73, 74, 74.1, 78-80, 81, 86.1, 87, 137, 167, 177, 189.1, 194.1-194.4, 220-222, 224 järgi. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 16 „Seaduse kohaldamine rehabiliteeritud isikule“ sätestab, et käesoleva seaduse § 12 punktis 1, § 13 lõike 1 punktis 2, § 13 lõike 1 punktis 4, § 13 lõikes 2 ja § 14 lõigetes 1 ja 3 sätestatu laieneb ka rehabiliteeritud isikule. ReprS § 12 p 1 sätestab, et õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse mõistes on represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel, samuti käesoleva seaduse § 2 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud isikul – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pensioniõiguslikku staaži arvestatakse ja tõendatakse riikliku pensionikindlustuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korras.
11.Poolte vahel puudub vaidlus järgmises:
11.1.Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsusega tunnistati X süüdi ja karistati Eesti NSV kriminaalkoodeksi (ENSV KrK) § 15 lg 2 ja § 81 lg 1 järgi 2-aastase vabadusekaotusega, § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 6-aastase vabadusekaotusega, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotusega, § 197 lg 1 järgi 1-aastase vabadusekaotusega, § 207 lg 1 järgi 4-aastase 7(12)
vabadusekaotusega ja § 2071 lg 3 p 1 järgi 12-aastase vabadusekaotusega. Xe lõplikuks karistuseks loeti ENSV KrK § 40 lg 1 alusel 12 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias. Karistuse kandmise alguseks loeti 29. märts 1979. Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. veebruari 1990. a määrusega muudeti Eesti NSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsust ning ENSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 11 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias.
11.2.Riigikohtu 20.12.2024 otsusega nr 1-24-4333 otsustas kohus: 1. Tühistada Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määrus X süüdistuses Eesti NSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 207 lg 1, § 207 1 lg 3 p 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu 25.08.1977, ööl vastu 20.09.1977, ööl vastu 03.10.1978, ööl vastu 09.10.1978 ja ööl vastu 09.11.1978 toime pandud tegusid. Lõpetada kriminaalmenetlus nendes tegudes kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 2. Rehabiliteerida X talle eelmises punktis süüksarvatud tegudes. 3. Jätta muutmata Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määrus X süüdistuses Eesti NSV KrK § 197 lg 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu 14.10.1977 toime pandud tegu. 4. X avaldus rahuldada osaliselt.
11.3.Kohus leiab, et vaidlust ei ole ka selles, et vastavalt KRASS § 2 lg 1 p-le 2 on X talle ENSV KrK § 81 lg 1 - § 15 lg 2 järgi süüksarvatud teos (välismaale ebaseadusliku sõitmise katse) loetud rehabiliteerituks. Sellest tulenevalt on Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määrus selles osas õigustühised. Eeltoodut on kinnitanud kohtud ka varasemalt – vt Tallinna Halduskohtu 07.11.2023 otsus nr 3-23-1066 ja Riigikohtu 20.12.2024 otsus nr 1-24-4333 (p 13).
12.Kohus leiab lähtudes ülal toodud õiguslikust regulatsioonist ning tuvastatud faktilisest asjaoludest, et kuivõrd kaebaja on rehabiliteeritud isikuks, siis tuleb kaebaja suhtes rakendada ReprS § 16 (vt ülal). Seejuures ReprS § 16 kohaldamise eelduseks on üksnes asjaolu, et kaebaja on rehabiliteeritud isikuks. Vastava sätte kohaldamise eelduseks ei ole see, et isik peaks vastama sama seaduse § 2 sätestatud represseeritud isikuks tunnistamise tingimustele. Sellest tulenevalt ongi ReprS §-is 16 viidatud üksnes konkreetsetele sama seaduse paragrahvidele, mida tuleb kohaldada ka rehabiliteeritud isikule. Rehabiliteeritud isik ja represseeritud isik on eraldiseisvad mõisted.
13.Kaebaja on esitanud vastustajale taotluse rehabiliteeritud isiku sooduspensioni saamiseks alates 10.06.2024 (vt dtl 45-83 ja dtl 84). Sotsiaalkindlustusameti 13.08.2024 otsusega nr 1012955-2 otsustas SKA jätta kaebaja represseeritu soodustingimustel vanaduspensioni avalduse rahuldamata (vt dtl 19-22). Otsuse põhjenduste kohaselt peavad isiku rehabiliteerituks lugemiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1. Isik peab olema võidelnud Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu; 2. Peab olema süüdi mõistetud KRASS § 2 lg 2 punktis 2 nimetatud ENSV kriminaalkoodeksi sätete alusel. X poolt esitatud 26.10.1979 kohtuotsuse tulenevalt on X karistatud ENSV kriminaalkoodeksi § 81 alusel aga ei nähtu asjaolu, et temale süüks arvatud teod seondusid võitlusega Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. X on selle otsuse alusel süüdi mõistetud ebaseadusliku välismaale sõidu katse eest ja ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude eest. Seega on eelnimetatud sätte kohaldamise üks eeldustest täitmata ja X ei saa lugeda rehabiliteerituks KRASS § 2 lg 1 punkti 2 mõttes. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et Tallinna Halduskohtu 07.11.2023 otsuse nr 3-231066 punktis 8.6 on kohus märkinud, et X ei ole eraldivõetuna ENSV KrK § 81 lõike 1 alusel 8(12)
karistust kandnud. Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2024 otsusega nr 201812-1 ei ole X tunnistatud represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 punkti 3 mõttes. Eeltoodust tulevalt ei laiene Xle ReprS § 16 sätestatud pensioniõigused.
14.Kohus leiab, et arvestades, et vaidlus puudub selle üle, et kaebaja tunnistati ENSV KrK § 15 lg 2 ja § 81 lg 1 järgi süüdi selles, et ta otsustas ilma sellekohase passi ja vastava võimuorgani loata sõita välismaale, mis jäi aga lõpule viimata ning kaebaja on selles osas rehabiliteeritud otse seaduse alusel (KRASS § 2 lg 1 p 2), siis on vastustaja jõudnud vaidlustatud otsuses ekslikule järeldusele, et kaebaja näol ei ole tegemist rehabiliteeritud isikuga ja tema suhtes ei kohaldu ReprS § 16 sätestatud pensioniõigused. ReprS § 16 ei näe ette, et isik peaks samal ajal vastama ka represseeritud isiku mõistele. Vastustaja ajab omavahel järjepidevalt segamini represseeritu ja rehabiliteeritu mõisted. Eeltoodu nähtub selgelt ka vaidlustatud otsuse resolutsioonist, kus on märgitud „jätta X represseeritu soodustingimustel vanaduspensioni avaldus rahuldamata“. Kohus märgib, et kaebaja ei taotlenud oma avalduses soodustingimustel vanaduspensioni kui represseeritu, vaid kui rehabiliteeritu. Seega on vaidlustatud otsus õigusvastane ja tuleb tühistada.
15.Teiseks toob kohus välja, et isegi kui kaebaja soodustingimustel vanaduspensioni lahendamiseks peaks hindama mh ka seda, kas isiku teod olid seotud võitlusega Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu (millega kohus siinkohal ei nõustu, kuivõrd selles osas on rehabiliteeritute osas eriregulatsioon), siis oleks tulnud vastustajal oma vastavaid seisukohti ka põhjendada. Selliseid põhjendusi aga vaidlustatud otsusest ei nähtu. Vaidlustatud otsuses puuduvad mistahes põhjendused ja analüüs, kuidas jõudis vastustaja järeldusele, et kaebajale süüks arvatud teod ei seondunud võitlusega Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Puudub analüüs, millistele tõenditele tuginedes vastustaja vastavale seisukohale, jõudis. Samuti ei nähtu otsusest, et vastustaja oleks lähtudes uurimiskohustusest vastavaid asjaolusid üldse täiendavalt püüdnud välja selgitada (sh vajadusel küsides selleks kaebajalt täiendavaid andmeid). Seega on vaidlustatud otsus ka oluliste põhjendamispuudustega ning tuleks ka seetõttu tühistada. Vastustaja on küll viidanud oma varasemale 29.05.2024 otsusele nr 201812-1, millega ei ole kaebajat tunnistatud represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 punkti 3 mõttes, kuid vastavat otsust lisatud ei ole, samuti ei ole seda kohtule esitatud (koos asjasse puutuvate haldusmenetluse materjalidega). Seega ei olnud kohtul võimalik ka kontrollida, kas viidatud otsuses olid vastav analüüs tehtud või mitte. Seejuures isegi kui seal oleks vastav analüüs tehtud, siis haldusaktis tuleb esitada ka juhul kui viidatakse varasematele seisukohtadele esitada peamised põhjendused ja tõendid, mille põhjal vastavale järeldusele jõuti. Seda ei ole käesoleval juhul tehtud. Siinkohal rõhutab kohus veelkord, et eristada tuleb represseeritud isikuid ja rehabiliteeritud isikuid. Rehabiliteeritud isikutele on ette nähtud üksnes konkreetsed ReprS § 16 sätestatud soodustused, kui samal ajal represseeritud isikutele on ette nähtud laiemad soodustused seoses neile osaks saanud ülekohtuga. Vastuses kaebusele viitas vastustaja oma arvamusele, et kohtuotsuse põhjal ei ole tõendamist leidnud kaebaja teo motiivid, mis näitaks ära, et kaebajale süüks arvatud teod seonduksid võitlusega Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu (KRASS § 2 lõige 1 punkt 2 esimene eeldus). Kohtuotsuses märgitu kohaselt oli kaebaja soov põgeneda Rootsi, kuid pelgalt Rootsi põgenemise soovi ei saa pidada võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et hindmaks kaebaja teo motiive ei piisa üksnes viitest okupatsioonivõimu poolt langetatud kohtuotsusele, mis on käesolevaks ajaks mh osaliselt tühistatud. Seejuures vaidlustatud otsuses ei ole vastustaja nimetatud otsusele ka tuginenud.
9(12)
16.Lõpetuseks toob kohus välja, et kuigi vaidlustatud otsuse õiguspärasust kontrollib kohus selle andmise seisuga, siis kohustamiskaebuse lahendamisel tuleb arvestada ka vahepeal teatavaks saanud faktiliste asjaoludega. Nagu kohus ja ka vastustaja ise viitas, siis on Riigikohus teinud 20.12.2024 otsuse nr 1-244333, millega tühistas Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määrus H. T. süüdistuses Eesti NSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 207 lg 1, § 2071 lg 3 p 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu 25.08.1977, ööl vastu 20.09.1977, ööl vastu 03.10.1978, ööl vastu 09.10.1978 ja ööl vastu 09.11.1978 toime pandud tegusid. Lõpetas kriminaalmenetlus nendes tegudes kuriteokoosseisu puudumise tõttu ja otsustas rehabiliteerida X ülal nimetatud süüksarvatud tegudes. Ühtlasi tõi Riigikohus (milline otsus on menetlusosalistele teada) välja otsuse p 14-16 järgmise: „14. KRASS § 5 lg 1 sätestab, et Riigikohtul on õigus rehabiliteerida ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini Eestis või endise NSV Liidu territooriumil kohtute poolt süüdimõistetud isikuid nende taotlusel, kui on tõendatud, et süüdimõistmise aluseks olnud teod olid võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. KRASS § 5 lg 2 kohaselt ei kuulu lg-s 1 näidatud isikud rehabiliteerimisele, kui on tõendatud nende süüdimõistmise aluseks olnud tegude ilmne mittevastavus lg-s 1 näidatud eesmärkidele või kui nad on süüdi § 3 lg-s 1 näidatud kuritegudes.
15.Välismaale ebaseadusliku sõitmise katsega olid seotud ka H. T-le süüks arvatud kummist mootor-aerupaadi ja paadimootori hõivamine. Nimelt nähtub rehabiliteerimise avaldusest ja kriminaalasja materjalidest, et tegemist oli välismaale lahkumiseks vajalike ettevalmistavate tegudega. Sellest tulenevalt on kolleegiumi hinnangul võimalik H. T. rehabiliteerida ka talle ENSV KrK § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüks arvatud kummist mootor-aerupaadi ja paadimootori „Vihr“ varguses (25. augusti 1977. a ja 20. septembri 1977. a teod). Kuigi esimene põgenemine 1977. aastal ebaõnnestus, siis oli see plaan H. T-l jätkuvalt olemas ka järgmise aasta sügisel (3. kd, tl 15). Seega oli ka ööl vastu 9. novembrit 1978 kahe paadimootori hõivamine seotud ettevalmistusega välismaale põgenemiseks, mistõttu on võimalik H. T. ka selles osas KRASS § 5 lg 1 järgi rehabiliteerida.
16.H. T. rehabiliteerimise avaldusest nähtub, et relvade (sh vibu) ja laskemoona hankimise eesmärgiks oli osutada otsest vastupanu okupatsioonivõimule. Miilitsaautost vormi ja dokumentide hõivamise kohta on H. T. oma kirjalikus seisukohas selgitanud, et miilits oli vaenlane, okupandi tööriist, kelle vara hõivamist ei olnud tarvis kaaludagi. H. T. selgitab kirjalikus seisukohas sedagi, et eeluurimise ajal ei varjanud ta toimepandu motiive ja ütles välja, et kavandas linnades relvastatud võitlust okupantide vastu. Uurijad tema juttu aga kirja ei pannud, kuid seda tegi kohtupsühhiaater. Kolleegium tutvus 15. mail 1979 koostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktiga, mis kinnitab H. T. väiteid, et tal olid nõukogudevastased vaated ning üldised ideed vabast Eestist. Ekspertiisiaktist nähtuvalt hakkasid need ideed välja kujunema juba alates 5. klassist. Uuritav luges ajalooraamatuid, millest sai teada, et Eesti oli varem vaba (3. kd, tl 72). Seega saab lugeda tõendatuks, et „Dünamo“ vibustaadioni majast ning miilitsaautost varastatud esemete vargus, relvade ja laskemoona röövimine ja hoidmine olid võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, mistõttu tuleb H. T. ka nendes tegudes KRASS § 5 lg 1 järgi rehabiliteerida.“ Teisisõnu on Riigikohus tuvastanud vahepeal kaebaja eesmärgi osutada vastupanu okupatsioonivõimule. Kohus leiab, et kuivõrd ülal viidatud teod olid otseselt seotud ka riigist lahkumise katsega (ENSV KrK § 81), siis tuleb lugeda ka riigist lahkumise üheks eesmärgiks vastuhakku okupatsioonivõimule. Vastustajal tuleb kaebaja taotluse uuel lahendamisel sellega igal juhul arvestada. 10(12)
17.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb tervikuna rahuldada ja Sotsiaalkindlustusameti 13.08.2024 otsus nr 1012955-2 tühistada ning Sotsiaalkindlustusametit kohustada vaadata kaebaja 16.04.2024 esitatud avaldus (täpsustatud 18.04.2024) uuesti läbi arvestades ülal toodud faktiliste ja õiguslike asjaoludega. Kohtu täiendavad selgitused
18.Kohus peab vajalikuks anda ka juhise kaebaja avalduse uuel läbivaatamisel soodustingimustel vanaduspensioni arvutamiseks, kuivõrd pooled on seni olnud eri meelt ka selles osas, kuidas tuleb arvestada kaebaja karistuse aega ehk millise ajalise perioodi osas on kaebaja rehabiliteeritud olukorras, kus kaebaja mõisteti süüdi mitmete erinevate kuritegude eest ning kergemad karistused loeti kantuks kõige raskema karistusega. ENSV KrK § 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama käesoleva koodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem nendest ühegi eest süüdi tunnistatud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo eest, mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega või liites mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt käesoleva koodeksi eriosa selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse. Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsusega tunnistati X süüdi ja karistati Eesti NSV kriminaalkoodeksi (ENSV KrK) § 15 lg 2 ja § 81 lg 1 järgi 2-aastase vabadusekaotusega, § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 6-aastase vabadusekaotusega, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotusega, § 197 lg 1 järgi 1-aastase vabadusekaotusega, § 207 lg 1 järgi 4-aastase vabadusekaotusega ja § 2071 lg 3 p 1 järgi 12-aastase vabadusekaotusega. Xe lõplikuks karistuseks loeti ENSV KrK § 40 lg 1 alusel 12 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias. Karistuse kandmise alguseks loeti 29.03.1979. Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määrusega muudeti Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsust ning ENSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 11 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias. Kaebaja ei ole rehabiliteeritud Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsuse ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määruse X süüdistuses Eesti NSV KrK § 197 lg 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu 14.10.1977 toime pandud tegu. Viidatud paragrahvide alusel karistati kaebajat vastavalt 1-aastase ja 6-aastase vabadusekaotusega. Kuivõrd kõik kuriteod olid esmakordsed, siis oleks loetud ka nimetatud 1-aastane karistus kantuks 6-aastase vabadusekaotusega karistusega. Seega kandis kaebaja õiguspäraselt karistust 6 aastat ning ülejäänud karistuse osas (so 5 aasta osas) on kaebaja käesolevaks ajaks rehabiliteeritud. Kaebaja karistusaeg algas 29.03.1979 ja lõppes viidatud määruse kohaselt 29.03.1990. Seega saab soodustingimustel vanaduspensioni staaži hulka arvata perioodi alates 30.03.198529.03.1990. Juhul kui kaebaja vabanes siiski mõnel muul kuupäeval, siis tuleb tal selle kohta esitada vastustajale tõendid, et vastustaja saaks nendega kaebaja taotluse uuel lahendamisel arvestada.
19.Kohus peab vajalikuks selgitada ka ühte oma varasemat seisukohta, mis kohus avaldas oma otsuses 3-23-1066 ja millele kaebaja ja vastustaja viitasid ka käesolevas asjas täpsustada. Viidatud otsus märkis kohus, et: „Vaideotsuses on märgitud, et: „Eesti NSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti vaide esitaja lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust. /.../. Eesti NSV KrK § 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama koodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem nendest ühegi eest süüdi mõistetud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo eest, mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega või liites 11(12)
mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt koodeksi eriosa selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse. Ainuüksi Eesti NSV KrK § 2071 lg 3 p 1 järgi karistati vaide esitajat 12-aastase vabadusekaotusega ning tema lõppkaristuseks oli samuti 12 aastat, mis tähendab seda, et sisuliselt talle Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust ei järgnenud.“ Kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud ega tõendanud vastupidist. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustajaga selles, et kuivõrd kaebajat karistati mitmete ühiskonnaja isikuvastaste kuritegude eest, mis oleks olnud karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel ning kaebajale ENSV KrK § 81 lg 1 alusel määratud karistus loeti kantuks talle ENSV KrK § 2071 lg 3 p 1 alusel määratud karistusega, siis kaebaja ei ole eraldivõetuna KrK § 81 lg 1 alusel karistust kandnud ning ta ei ole represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 3 mõistes ning tema taotlus tuleb jätta rahuldamata ReprS § 9 p 3 alusel juhindudes ReprS § 1 sätestatud seaduse eesmärgist koosmõjus ReprS § 2 lg 3. Kohus leiab, et kaebaja õigused on seoses KrK § 81 lg 1 alusel karistamise osas taastatud kaebaja rehabiliteerimisega otse seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta alusel.“ Kohus viitas nimetatud otsuses, et kaebaja ei ole eraldivõetuna KrK § 81 lg 1 alusel karistust kandnud. Kohus jääb selle seisukoha juurde, kuivõrd kergem karistus loeti formaalselt kaetuks raskema karistusega. Samas selgitab kohus, et see ei tähenda seda, et selle paragrahvi alusel määratud vabadusekaotusliku karistuse aega ei saaks arvestada soodustingimustel pensioni arvestamisel vastava staaži hulka. Nii vastustaja kui kaebaja on selle lause võtnud kontekstist välja. Mainitud kohtuasjas oli vaidluse alla kaebaja represseerituks tunnistamine, mitte aga rehabiliteeritule soodustingimustel vanaduspensioni määramine. Menetluskulude jaotamine
20.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust kohtule esitanud. Eeltoodust tulenevalt jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.