Riigivastased süüteod › Süüteod riigivõimu vastu

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu hinnangul pani J. Kivit kuriteo toime kavatsetusega. Videolt nähtuvalt pöördub Jüri Kivit auditooriumi poole ning räägib otsesõnu Eesti hümnist ning enne teose esitamist vabandab ta juba ette, et see võib osasid inimesi solvata, sest hümn on püha. Seega sai Jüri Kivit väga hästi aru, et tegemist on Eesti Vabariigi riigihümniga, mis on inimestele püha. Arvestades ka tema sõnavõttu primitiivsest muusikateosest, mida saab raskusteta ühe käega mängida, ning selle demonstreerimist, oli tema eesmärgiks hümni teotamine. Vastuseks kaitsja väitele, et süüdistatav tegutses keelueksimuses, märkis kohus: „Arvestades kohtu poolt subjektiivse külje analüüsil käsitletud süüdistatavale objektiivselt avaldunud ja teadaolnud aspekte, leiab kohus, et puuduvad igasugused asjaolud, mis viitaksid Jüri Kiviti (keelu)eksimusele KarS § 39 lg 1 tähenduses.“ Maakohus leidis, et J. Kiviti suhtes võib kohaldada KarS § 245 lg-s 1 nimetatutest kergemaliigilist karistust ehk rahalist karistust. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et karistusregistri andmete kohaselt pole süüdistataval kehtivaid karistusi ning kuriteo toimepanemise asjaolusid hinnates on süü keskmine. Kohus tõdes, et kohtuistungil süüdistatav süüd ei tunnistanud ja kahetsust ei avaldanud. Puuduvad nii karistust kergendavad kui raskendavad asjaolud. Maakohus pidas põhjendatuks sanktsiooni keskmisele määrale, s.o 250 päevamäärale vastavat rahalist karistust. Kuna kohtul polnud usaldusväärsed andmeid J. Kiviti 2021. aasta keskmise päevasissetuleku kohta, luges kohus päevamäära suuruseks miinimummäära. Tulenevalt sellest, et süüdistatava sõnul on tema sissetulek olnud viimastel aastatel üsna väike, pidas kohus põhjendatuks määrata karistuse tasumine ositi 12 kuu jooksul.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja kaitsja.

3.1 Kaitsja taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja uue otsusega Jüri Kiviti KarS § 245 lg 1 alusel õigeks mõistmist. Kui apellatsioonimenetluses ei ole võimalik uut kohtuotsust teha, taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et KarS § 245 lg 1 võimaldab J. Kiviti süüdi tunnistamist, taotleb kaitsja KarS § 245 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, mis võimaldab karistada riigihümni teotamise eest, ning selle kohaldamata jätmist. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus pole oma otsuses kaitsja seisukohtadele ja vastuargumentidele vastanud. Kaitsja rõhutab, et KarS § 245 lg 1 kuriteokoosseis eeldab riigi ametliku sümboli teotamist, riigihümni ei ole PS § 7 sätestatud riigi sümbolite hulgas ning seda pole üldse taasiseseisvumisjärgsete õigusaktidega sätestatud. Kaitsja jaoks on küsitav, kuidas saab KarS § 245 lg-s 1 olla ametlike sümbolite kõrval olla nimetatud ka hümn, mis on väljakujunenud tavaõiguse alusel. Seda, mis on Eesti Vabariigi hümn, mainib Eesti lipu seaduse (ELS) § 3 lg 2, mis ütleb, et Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kasutatakse muusikalise signatuurina Eesti Vabariigi hümni, Friedrich Paciuse ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (sõnad Johann Voldemar Jannsen) algusfraase, kuid ka ELS § 3 lg 2 ei sätesta piiranguid sellele, kes, kus või kuidas võiks Friedrich Paciuse ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (sõnad Johann Voldemar Jannsen) muusikalist ja/või sõnalist osa esitada ja/või seda oma loomingus kasutada

või interpreteerida. Pealegi kasutavad Eesti lipu seadus ja karistusseadustik erinevaid termineid: ELS § 3 lg-s 2 on räägitud Eesti Vabariigi hümnist, KarS § 245 lg-s 1 riigihümnist. Kaitsja leiab, et kuna Eesti Vabariigis ei ole seadustatud riigihümni, siis on võimalik, et KarS § 245 lg 1 on riigihümni mõistet puudutavalt sisutühi või vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 esimese lausega. Apellatsiooni kohaselt ei saa mitte mingil juhul väita, et etteheidetavas videosalvestises esitatakse just Eesti Vabariigi hümni. Eesti Vabariigi hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on koorilaul. J. Kivit ei esinenud kooriga, ta kasutas üksnes F. Paciuse meloodiat. Seejuures on F. Paciuse meloodia vaid üks vahenditest J. Kiviti arvamuse väljendamiseks, kusjuures tegemist pole põhilise vahendiga. J. Kiviti loodud teos ei ole riigihümn ning selle loomisel ei olnud Jüri Kivitil ka mingit huvi või tahet suunatud sellele, et tema poolt esitatut nii viisi kui sõnade osas või nende koosmõjus peetaks Eesti Vabariigis kasutusel olevaks riigihümniks. Ka ei olnud tal mingit soovi teha hümni suhtes kriitikat või väljendada lugupidamatust. Kaitsja möönab, et J. Kivit võis väljendada lugupidamatust poliitikute, ajaloo, poliitiliste valikute jms suhtes, aga leiab, et see ei ole KarS § 245 lg 1 järgi karistatav. Kaitsja hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et KarS § 245 lg 1 koosseisule vastava teoga pole tegemist, kui tegu jääb sõnavabadusega tagatud kunstilise eneseväljenduse raamidesse. Maakohus on aga valesti asunud seisukohale, et praegusel juhul ei olnud tegemist sellise olukorraga. Kohus on tuginenud eksperdiarvamusele, mida kaitsja peab lubamatuks ja ebausaldusväärseks tõendiks. Kaitsja heidab ette, et pärast kohtu poolt semiootilise ekspertiisi määramist, kuid enne ekspertiisiakti esitamist, on prokuratuur ilma kohtu korralduse või loata edastanud ekspertidele mingi oma faili, millele nad hinnangu andmisel ka tuginesid. Selle faili sisu on kaitsjale, aga ka kohtule teadmata. Veel heidab kaitsja ette, et eksperdid on asunud ekspertiisiakti koostades prokuröri abistama. Nimelt koostati ekspertiisiaktile preambula, sest prokuratuur ei pruukinud esitada selliseid küsimusi, mis nõudnuks selle „teose semiootilise funktsioneerimise täpset selgitamist“. Seeeest jätsid eksperdid täitmata maakohtu määruse osas, milles kohus kohustas vastama kaitsja küsimustele. Kuigi kaitsja esitas küsimusi lausete sisu kohta eraldi, lähtusid eksperdid vastates J. Kiviti poolt esitatud teose tervikust. Sellega takistasid eksperdid kaitseõiguse teostamist ja sekkusid poolte võistlevuse printsiipi. Eksperdi kallutatust näitab ka see, et AR põhistas omi seisukohti Jüri Kivitist loodud kuvandi abil läbi mõni päev enne eksperdi kohtus ütluste andmisele eelnenud “Pealtnägija” saatest nähtu abil. Lisaks eelnevale on eksperdiarvamus vastuoluline ja ekspert AR ei osanud kohtus ütlusi andes vastuolu kõrvaldada. Eksperdiarvamuses on märgitud, et J. Kiviti teos ei ole kunst, teisal on aga öeldud, et tegemist on travestiaga, mis on kunstiliik. Samuti on ühes punktis väidetud, et J. Kivit andis omaloominguliste sõnadega hümni esitades hinnangu nii Eesti Vabariigile kui ka Eesti Vabariigi ametlikule sümbolile – hümnile, teises aga, et tegemist ei ole omaloomingulise lauluga. Kuigi kaitsja juhtis sellele vastuolule tähelepanu, tugines maakohus nendele seisukohtadele.

Eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused on vastuolulised sellegi poolest, et eksperdi sõnul solvas J. Kivit maad, rahvast, valitsusliikmeid ja teotas ajalugu, kuid samade sõnade kohta on väidetud, et need solvavad Eesti hümni. Kaitsja hinnangul ei suutnud ekspert ühtegi hümni solvavat või teotavat sõna või lauset välja tuua ja neid ei ilmne ka ekspertiisiaktist. Ekspertiisiaktis on väidetud, et esitatud tõlked on vigased, kuid ütlusi andes leidis AR, et olulisi erinevusi ei ole. Ekspertiisiaktis on tehtud ulatuslikku kriitikat seoses sõna debiil kasutamisega, kuid eksperdi ülekuulamisel ilmnes, et AR ei ole kursis selle sõna vene kultuuri- ja keeleruumis kasutusele tulnud tähendusega, mis on tulnud käibele Venemaa välisminister Lavrovi1 käitumisest tulenenud naeruvääristavast videost. Kaitsja väitel ei ole sõna debiil või debiilõ vene kultuuriruumis halvustava ega ka teotava tähendusega, vaid koomilist tähendust omav. Kõnealust videot soovis kaitsja esitada tõendina maakohtule, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata. Kaitsja hinnangul on paralleelid Eesti Vabariigi hümni ja J. Kiviti laulu teksti vahel otsitud. Kaitsja hinnangul lahknevad süüdistuse ja eksperdiarvamuse versioon selle kohta, kuidas J. Kivit on hümni teotanud. Eksperdiarvamuses on leitud, et hümni teotavad kogumis just solvangud riigi või maa, rahva ja institutsioonide aadressil. Seevastu süüdistuse kohaselt teotab Jüri Kivit valitsust, riiki, rahvast ja institutsioone läbi hümni. Maakohus on otsuses toetunud ebaõigesti semiootikaekspertiisi aktile ka põhjusel, et TÜ akti kohaselt on mõisted hümn ja riigi hümn antud teose kontekstis sünonüümid, kuigi tegelikkuses see nii ei ole. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et ekspertiisiaktiga ja/või eksperdi ütlustega arvestamine vaid osas, mis kinnitavad süüdistusversiooni, oli ebaõige. Ekspertiisiakt tulnuks tõendikogumist kas täielikult või vähemalt vastuolulistes osades kõrvale jätta KrMS § 3051 lg 3 alusel. Seda taotleb kaitsja ka ringkonnakohtult. Samas taotleb kaitsja uue semiootilise ekspertiisi teostamist või vähemalt täiendava asjatundja arvamuse küsimist või asjatundja kohtus ülekuulamist. Taotlust põhjendab kaitsja sellega, et talle ei olnud varem teada, et peale Tartu Ülikooli semitootika instituudi võiks veel leiduda pädevaid asjatundjaid, kelle poole pöörduda konkureeriva arvamuse saamiseks. Kaitsja väitel on lause “milline riik, sellised hümnid” puhul tehtud viga tõlkes, sest vannutatud kohtutõlk tõlkis sõna “strona” eesti keelde sõnana “maa”. Seoses subjektiivse kuriteokoosseisuga on apellatsioonis kahel korral käsitletud videoklipi venekeelset sissejuhatust, milles J. Kivit on ette vabandanud kõigi nende ees, keda järgnev laul solvata võiks. Esmalt (apellatsiooni lk 5) heidab kaitsja ette, et kohus on sellest otsuses mööda läinud, hiljem (lk 18) aga väljendab kaitsja arusaamatust, kuidas on maakohus saanud selle vabanduse alusel jõuda järeldusele, et kuritegu on pandud toime kavatsetusega. Kaitsja väitel ei leia otsusest põhjendust, kuidas nähtub siirast ja heatahtlikust vabandusest kavatsus panna kuritegu toime kõige kõrgemas tahtluse vormis. Kaitsja hinnangul ei saa sellest vabandusest tulenevalt olla täidetud subjektiivne kuriteokoosseis. Apellatsiooni kohaselt ei saa tahtlust põhjendada sellega, et J. Kivit kasutas sõna primitiivne. See pole sõimusõna ning tähendab otsesõnu “lihtne” või “lihtsakoeline”. Seda, et Eesti hümnina kasutusel olev muusikapala pole lihtsakoeline, pole tõendatud.

Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus on küll refereerinud J. Kiviti ütlusi, et tegemist oli sarkastilise satiiriga, kuid kohtuotsusest ei selgu kohtu hinnang neile ütlustele. J. Kiviti tahe tuleb hästi ja selgelt välja tema ristküsitluses antud vastustest – ta tahtis n-ö auru välja lasta ja enda arvamust avaldada, mitte aga hümni teotada. Ta tegi luuleread ja sobitas need rütmilt sobiva viisiga. Tema teksti protsentuaalne kattuvus originaaltekstiga on vaid ca 1,56%. Vastavalt apellatsioonile pole maakohus piisavalt põhjendanud, miks polnud J. Kivit keelueksimuses. Kaitsja on seisukohal, et kui senini pole peetud vajalikuks hümni kasutamist reglementeerida, on valdav ühiskondlik arvamus, et esitagu ja kuulaku inimesed seda nii, kuidas tahavad. Ametlikest sümbolitest on avaldatud hulgaliselt karikatuure ja ei ole teada, et selle eest oleks kedagi karistatud. Kui vaadata senist kohtupraktikat, siis seni ei ole KarS § 245 lg 1 alusel menetletud muid tegusid peale Eesti Vabariigi lipu maha rebimise, sellel trampimise ja selle lõhkumise või põletamise. Kaitsja leiab, et J. Kivit tegutses piisava hoolsusega, et kontrollida, ega tema tegu pole õigusvastane. Isegi kui J. Kivit oleks pöördunud nõu saamiseks oma praeguse kaitsja poole, oleks ta saanud kinnituse, et hümni esitamist ega selle osiste kasutamist pole otseselt reglementeeritud ja tegemist ei ole riigi ametliku sümboliga. Kaitsja peab vääraks seda, kui F. Paciuse meloodia kasutamise või hümni sõnade iga töötluse puhul tuleks kaasata eksperdid, kes sisuliselt hakkaksid ekspertiisiakti ja täiendavate selgituste kaudu andma õiguslikku hinnangut, nii nagu see praeguseks apelleeritava otsuse põhjendustest tulenevalt juhtunud on. Selleks peaks kaitsja arvates aga seadusandja hümni kasutamisega seotut põhjalikumalt reguleerima. Apellatsiooni kohaselt võiks olla põhjust kaaluda, kas KarS § 245 lg 1 on põhiseadusevastane osas, milles see annab võimaluse karistada riigihümni teostamise eest. Karistamise alus peab olema selgelt äratuntav ja ettenähtav. Praegusel juhul KarS § 245 lg 1 sätestatud koosseis kaitsja meelest seda nõuet ei täida, sest pelgalt teotamise eest karistuse ettenägemine ei võimalda „loomingulistel isikutel loomevabaduse teostamisel olukorras, kus konkreetne teos ei ole kaitstud ka autoriõigusega, ilma eksperte kaasamata mingilgi viisil ette näha seda, kas tehtule võidakse hiljem anda näiteks KarS § 245 lg 1 tulenev karistusõiguslik hinnang“. Lõpuks palub kaitsja kontrollida, kas ekspertiisikulude hüvitamine ekspertiisiasutusele koos käibemaksuga oli ikka põhjendatud.

3.2 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist J. Kivitile mõistetud karistuse osas ning J. Kivitile karistuseks 6-kuulise vangistuse mõistmist. Prokuröri hinnangul ei vasta maakohtu otsusega mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. J. Kiviti süü on suur ja karistuse eesmärke ei ole tema puhul võimalik saavutada vangistusest kergema karistusega. Ta planeeris süüteo toimepanemise ja pani selle toime kavatsetult ning siiani on seisukohal, et tegu on toreda naljaga. Video on endiselt tema Youtube’i kanalil vabalt vaadatav. See on kogunud 82 950 vaatamist, mida on ca 9000 võrra enam maakohtus toimunud vaidluste ajaga. See näitab selgelt J. Kiviti negatiivset suhtumist

nii oma teo keelatusse kui keelunormi ning kinnitab, et ta pole välja näidanud mingit kahetsust, jätkates tänaseni Eesti Vabariigi ametliku sümboli – riigihümni – teotamist. Prokurör on seisukohal, et esineb KarS § 58 p-s 1 toodud karistust raskendav asjaolu – madal motiiv. J. Kiviti teo motiiviks oli iseenda upitamise ja soov väljendada põlgust Eesti Vabariigi suhtes. J. Kiviti taotletav eesmärk oli Eesti Vabariigi riigihümni teotamine ennast laia avalikkuse ees reklaamides ja see kätkeb endas ka motiivi erilist hukkamõistetavust. Maakohus ei ole seda süüdistaja seisukohta analüüsinud ega ümber lükanud. Kohtupraktika kohaselt tuleb süü suurust hinnates keskenduda teole ning J. Kiviti juhtumist reljeefsemat Eesti sümboli teotamist on raske ette kujutada, seepärast sobib tema juhtum kohtupraktika kujundamiseks – milline ja kui räige peaks olema Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamine, et oleks põhjendatud selle eest vangistuse mõistmine.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

See, et erinevalt riigilipust ja -vapist ei ole riigihümni nimetatud PS §-s 7 ning hümni kohta pole oma seadust, ei tähenda, et riigihümn ei saaks olla Eesti Vabariigi ametlik sümbol. See, et PS § 7 nimetab riigi sümbolitest vaid riigivärve, riigilippu ja riigivappi, ei tähenda, et põhiseadus keelaks riigil omada ja kasutada muid ametlikke sümboleid. Seejuures ei tulene kuskilt nõuet, et riigihümn peaks olema kehtestatud seadusega. Hümn võibki olla nii riiklikult kehtestatud kui ka tavaõiguse alusel kujunenud (vt nt Encyclopedia Britannica, märksõna national anthem). See, et tegemist on ametliku sümboliga, tuleneb hümni olemusest ja selle kasutusest – hümn on pidulik esinduslaul (vt märksõna „hümn“ Eesti keele seletavas sõnaraamatus (toimetanud M. Langemets jt. 2. trk; Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2009)). Riigihümn on järelikult riigi pidulik esinduslaul, seega osa riigi sümboolikast. Riigihümni kasutatakse ametlikel ja/või pidulikel riiklikel sündmustel nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt. Ka maakohus on toonud välja, et Eesti hümni kasutatakse riiklikel tseremooniatel, spordivõistlustel või muudel avalikel üritustel. See, et Eesti Vabariigi hümn pole seadusega kehtestatud, ei tähenda sedagi, et poleks selgust, et Eesti Vabariigi hümn on F. Paciuse viisi ja J. V. Jannseni sõnadega „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Kohtukolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, nagu tuleks eristada Eesti Vabariigi hümni (mille olemasolu kaitsja ei eita) ja riigihümni, kusjuures Eesti Vabariigi hümnist saab riigihümn alles siis, talle see staatus seadusega antakse. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist sünonüümidega, kusjuures see, kas kasutada terminit Eesti Vabariigi hümn või riigihümn, sõltub kasutuskontekstist (sarnaselt nt terminitega Riigikohtu kohtunik ja riigikohtunik). Termin riigihümn kujutab endast täpsustust, mis hümniga tegemist on – lisaks riikidele võib hümn olla ka nt organisatsioonidel ja asutustel. Seda saab kasutada juhul, kui puudub vajadus viidata riigile, mille hümnist jutt on – see pole kas oluline või selgub riik, mille hümnist räägitakse, kontekstist. Termin Eesti Vabariigi hümn on riigihümni sünonüüm, mida kasutatakse siis, kui tekstis on vaja välja tuua, et konkreetsel juhul on juttu just Eesti hümnist. Kuna KarS § 245 lg-s 1 nimetatud riigihümni tuleb mõista Eesti Vabariigi hümni sünonüümina ja on teada, et Eesti Vabariigi hümniks on „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, on alusetu kaitsja seisukoht, nagu oleks KarS § 245 lg 1 riigihümni mõistet puudutavalt sisutühi. See, et riigihümni reguleerivat seadust ei ole, ei tähenda, et riigihümnile poleks seadusega antud riigi ametliku sümboli staatust. See, et riigihümn on Eesti Vabariigi ametlik sümbol, tuleneb KarS §-st 245 endast. KarS § 245 pealkiri ütleb, et see säte näeb ette vastutuse Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamise eest. Seega on seadusandja lugenud ametlikeks sümboliteks kõik KarS § 245 lg-s 1 otsesõnu nimetatud riigi sümbolid – Eesti lipu, riigivapi ja riigihümni. Küsimus, kas tegemist on riigi ametliku sümboliga, saab ringkonnakohtu hinnangul tekkida vaid nende riigi sümbolite puhul, mida KarS § 245 lg 1, osutades võimalusele, et ametlikke sümboleid saab olla veel, ise ei nimeta. Seda, et riigihümni staatus riigi ametliku sümbolina tuleneb KarS § 245 lg-st 1 endast, ei lükka ümber kaitsja argument, et riigihümn „on eraldatud ametlike sümbolite nimistust komaga“. Kohtukolleegium möönab, et riigihümni teotamine on paigutatud kuriteokoosseisus teiste riigi ametlike sümbolite vastu toimepandavatest tegudest eraldi. Nimelt sätestab KarS § 245 lg 1: „Eesti lipu, riigivapi või muu ametliku sümboli maharebimise, purustamise, rüvetamise või muul viisil teotamise, samuti riigihümni teotamise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“ Selline sõnastus on aga selgitatav asjaoluga, et hümni suhtes toime pandav tegu erineb teiste ametlike sümbolite suhtes toime pandavatest tegudest –

erinevalt teistest mainitud sümbolitest ei ole riigihümn füüsiline objekt, mida oleks võimalik maha rebida, purustada või muul moel füüsiliselt kahjustades teotada. Tulenevalt sellest, et riigihümni teotamine on KarS § 245 lg-s 1 koosseisupärase teona otsesõnu nimetatud ning oli seda ka teo toimepanemise ajal, on tingimus, et isiku õiguste piiramine, eriti teo karistatavus peab tulenema seadusest, täidetud. Seega on alusetu kaitsja seisukoht, nagu oleks riigihümni teotamise eest karistamine vastuolus PS § 23 esimese lausega, § 3 esimese lausega ja § 11 esimese lausega.

teoga (nt hümni suhtes äärmist lugupidamatust väljendava käitumisega hümni esitamise ajal olgu siis hümni esitaja või muu juuresolija poolt). J. Kivitile heidetakse süüdistuses ette, et ta avalikustas oma Youtube’i kanalil videosalvestise, kus esitas end süntesaatoril saates riigihümni, millel olid J. V. Jannseni kirjutatud sõnad asendatud tema loodud Eesti Vabariiki teotavate sõnadega, ning tegi mõnitavaid märkusi Eesti riigihümni muusikalise taseme kohta. Veel on süüdistuses toodud välja, et videosalvestusele oli lisatud tekst ja Eesti poliitikute fotod. Kaitsja on apellatsioonis korduvalt rõhutanud, et J. Kiviti ei esita videosalvestisel Eesti Vabariigi hümni. Ringkonnakohus tõdeb, et süüdistuses on tõepoolest öeldud, et J. Kivit „esitas omaloominguliste sõnadega riigihümni“. Juba sellest fraasist endastki on aga üheselt aru saada, et J. Kivitile ei heideta ette riigihümni, vaid selle põhjal loodud oma sõnadega muusikapala esitamist, kusjuures kasutatud sõnad olid Eesti Vabariiki teotavad. Sellega seoses osutab kohtukolleegium eespool öeldule, et KarS § 245 lg 1 näeb ette vastutuse hümni teotamise eest ning teotamine on igasugune käitumine, mis alandab tõsiselt hümni väärikust. Seega ei sõltu see, kas isik on pannud toime KarS § 245 lg-le 1 vastava teo, sellest, kas isik esitas hümni, vaid sellest, kas ta käitus mingil moel hümni väärikust alandavalt. Hümni väärikust võib alandada ka selle põhjal sellise teose1 loomisega, mis hümni naeruvääristab ja selle pühalikkust lõhub. Seejuures tuleb pöörata tähelepanu, et süüdistuse kontekstis tuleb teosena, mille loomisega hümni teotati, käsitada mitte ainult J. Kiviti esitatud F. Paciuse viisi ja J. Kiviti sõnadega muusikapala, vaid Youtube’i kanalile üles pandud videosalvestist tervikuna. Süüdistus ei piirdu etteheitega, et J. Kivit lõi ja esitas hümni teotavat muusikateost, vaid kirjeldatud on seda, et ta pani Youtube’i kanalile üles videosalvestise. Lisaks sellele, et sellel videosalvestisel esitas J. Kivit oma muusikapala, on süüdistuses välja toodud, et J. Kivit kommenteeris Eesti hümni, samuti see, et videosalvestisele oli lisatud tekste ja fotosid. Seega tuleb selle üle otsustamisel, kas J. Kivit teotas riigihümni, anda hinnang mitte ainult videoklipis esitatud muusikateosele, vaid videoklipile tervikuna. Kaitsja on osutanud sellele, et süüdistuse kohaselt heidetakse J. Kivitile ette hoopis seda, et tema kasutatud sõnad teotavad Eesti Vabariiki. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selles vastuolu. Hümni väärikust alandab ka see, kui luuakse hümniga sarnasust taotlev muusikateos (milleks on kahtlemata hümni viisil loodud teos), milles mõnitatakse tavapäraselt hümnis ülistatavaid objekte. Riigihümn kui riigi pidulik esinduslaul peaks looma riigi kodanikes pidulikke emotsioone, ühtekuuluvustunnet. On selge, et kui lisada hümni viisile riiki või rahvast pilkavad ja häbistavad sõnad, on teose mõju vastupidine ja tegemist on hümni naeruvääristava ja mõnitava teoga.

Terminit teos kasutades lähtub ringkonnakohus autoriõiguse seaduse § 4 lg-s 2 antud teose määratlusest. Selle kohaselt on teos mis tahes originaalne tulemus kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil.

leidnud, et kui leiab tuvastamist, et isikule süüks pandav tegu kujutab endast kunstiloomingut, välistab see teo vastavuse kuriteokoosseisule. See seisukoht on ekslik. Maakohtu argumentidest nähtuvalt tuleneb maakohtu arusaama kohaselt PS §-s 38 ettenähtud kunstivabaduse põhimõttest, et kui tegemist on „kunstilise eneseväljenduse raamidesse“ jääva teoga, ei saa see olla kuriteokoosseisule vastav tegu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lähenenud probleemile valest otsast. Rääkides „kunstilise eneseväljenduse raamidest“, on maakohuski tõdenud, et kunstivabadus ei ole piiramatu. Need piire ei saa aga tuvastada abstraktselt, vaid need avalduvad teiste isikute õigusi või muid õigusriiklikke väärtusi kaitsvates õigusnormides. Muu hulgas on sellisteks normideks kuriteokoosseisud. Teisisõnu: kunstivabadusele tuleb piir ette muu hulgas siis, kui oma kunstilise eneseväljenduse teostamisel pannakse toime kuritegu. Pole õiguslikku printsiipi, mis ütleks, et kuriteokoosseisule ei vasta tegu, mis on kantud (ka) kunstilisest taotlusest. Selle, kas tegu vastab kuriteokoosseisule, määrab ära see, kuivõrd sobib tegu kokku kuriteokoosseisus kirjeldatuga. On ilmne, et teise inimese tapmine jääb tapmiseks või koguni mõrvaks ka juhul, kui seda esitleda kunstilisel eesmärgil, nt soovist juhtida tähelepanu mõnele olulisele ühiskondlikule probleemile, toime pandud perfomance’ina. Ka võõra vara kahjustamine või hävitamine, kui sellega on põhjustatud oluline kahju, vastab KarS §-le 203 ka siis, kui nii on väidetavalt loodud uus teos. Sama moodi pole põhjendatud arusaam, et kui tegemist on kunstiloominguga, siis ei saa olla tegemist hümni teotamisega. Iseenesest ei pea kunst olema meeldiv, vaid võib inimeste tundeid ka riivata ja olla šokeerivgi. Kui teose häiriv iseloom avaldub aga asjaoludes, mis vastavad kuriteokoosseisu tunnustele, ei välista teo käsitamist kuriteona asjaolu, et see on toime pandud kunstilisest taotlusest lähtudes. Näiteks ei muuda sõnumi sisu ega välista vastutust KarS § 151 lg 1 või 2 järgi see, kui mingi rahvuse või seksuaalse sättumuse esindajate vihkamisele ja nende vastasele vägivallale üles kutsuv sõnum n-ö pakitakse muusikalisse vormi ja esitatakse muusikapalana. Niisamuti ei välista vastutust hümni teotamise eest see, kui seda tehakse samuti mingile kunstivormile vastavas teoses. Kui isikule etteheidetav tegu seisneb hümni teotamises, tuleb esikohale seada küsimus, kas tegu on hümni väärikust alandav, ja küsimus, kas tehtu taga on kunstiline kontseptsioon ja kas loodul on mingi kunstiväärtus, on teisejärguline. Kuigi see, kas tegu on pandud toime kunstilisest eneseväljendusest lähtudes, pole teo koosseisupärasuse hindamisel esmatähtis, ei tähenda eespool öeldu, nagu poleks sel üldse tähtsust. Kuivõrd normi tõlgendamisel tuleb erinevate tõlgendusvõimaluste puhul eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36), tuleb ka hümni teotamise mõiste tõlgendamisel hoiduda kunstivabaduse liigsest piiramisest. Kui kohus peaks leidma, et süüteokoosseisu sõnastus ei võimalda põhiseaduskonformset kitsendavat tõlgendamist ja süüteokoosseis on ikkagi põhiseadusega vastuolus, on kohtul õigus norm ka kohaldamata jätta. Kohtukolleegium leiab, et ametliku sümboolika teotamise eest karistusõigusliku vastutuse ettenägemist iseenesest ei ole põhjust pidada kunstivabaduse liigseks piiranguks. Ametlik sümboolika esindab riiki. Selle raames on riigi ametliku sümboolika üks funktsioone kodanike ühtekuuluvustunde kasvatamine ja hoidmine. Seda illustreerib nt kaitsja esitatud I. Makarovi artiklis „Eesti hümn – läbi tule, vee ja kanalisatsioonitorude“ kirjeldatud Ameerika Ühendriikide reeglistik selle kohta, kuidas tuleb näidata üles austust riiklikke sümbolite suhtes.

Riiklikke sümbolite tähtsust kodanikutunde kujundamisel on rahvuslipu näitel käsitlenud ka nt T. Viik artiklis „Meaning-formation in Everyday Life: A Phenomenological Analysis of Patriotic Feelings“ (Glimpse 15 (2014): lk 101–105). Kuna riigi sümboolika esindab riiki, nähakse selle teotamises riigi vastu suunatud tegu. Analoogsed karistusnormid on nähtud ette teisteski riikides (nt Saksamaal näeb karistusseadustik (StGB) § 90a lg 1 p 2 värvide, lipu, vapi või hümni solvamise eest ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, ka Läti karistusseadustiku § 93 näeb riigi sümbolite, sh hümni teotamise eest ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse). Selle, et kunstilist vabadust liigselt ei piirata, tagab kohtukolleegiumi hinnangul KarS § 245 lg 1 puhul termini teotamine kasutamine. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on teotamine eriti jäme lugupidamatusavaldus. See tähendab, et karistatav ei ole hümni põhjal tehtud töötlus või interpreteering iseenesest. Ka hümni põhjal kriitiliste ega ka humoorikate teoste loomine ei pea tähendama hümni suhtes lugupidamatuse üles näitamist, rääkimata sellest, et iga sellist teost peaks lugema jämedaks lugupidamatuseavalduseks hümni suhtes. Sellest tulenevalt ei vasta KarS § 245 lg-le 1 kaitsja toodud näited, mis puudutavad hümni esitamist (E. Sundja hümni interpretatsioon ja M. Matvere hümnimasin) või hümni sõnadest inspireeritud ühiskonnakriitilis-irooniliste tekstide loomist.

kontekstis, et kohus ei või delegeerida eksperdile selle hindamist, kas mingi käitumine on hümni teotav. KarS § 245 lg 1 järgi esitatud süüdistuse alusel kriminaalasja lahendades on kohtu ülesanne n-ö objektiivse kõrvalseisjana hinnata seda, kas süüdistatav on oma teoga hümni väärikust alandanud. See, kas mingi tekst või käitumisakt on tõsiselt väärikust alandav, sõltub kultuuriruumist. Teo või käitumisakti jämedalt solvav iseloom pole aga ära tuntav vaid kultuuri uurivale teadlasele, vaid ka selles kultuuriruumis tegutsevatele inimestele. Eeltoodu ei tähenda, et selle üle otsustamiseks, kas hümni on teotatud, ei tohikski ekspertiisi määrata. Kohus võib esitada eksperdile küsimusi saamaks teavet, mis on vajalik selleks, et kohus ise saaks otsustada, kas tegu on hümni teotav. Ekspertiis võib olla vajalik näiteks juhul, kui tekib küsimus etteheidetava käitumisakti tähendusest teises kultuuriruumis. Samuti võib semantikaekspertiis või semantika-semiootika kompleksekspertiis olla vajalik näiteks juhul, kui tekstis on kasutatud mingit žargooni, nii et teksti tähendus või selle tähendusvarjundid on mõistetavad vaid piiratud isikutegrupile (nt mingi subkultuuri esindajatele). Praeguse menetluse kontekstis – J. Kiviti sõnavõtt, laulu sõnad ja suuremas osas videos näidatud piltide juurde kuuluv tekst oli venekeelne – tasub välja tuua, et tähendusvarjundi küsimus võib tõusetuda ka võõrkeelse teksti puhul. Ekspertiisi teinud ekspertidest kaks – PT ja SS – olid nende avalikust akadeemilisest CV-st nähtuvalt vene filoloogia taustaga. Ringkonnakohus ei täheldanud aga maakohtu ekspertiisimääruses küsimusi mõne venekeelses originaaltekstis kasutatud sõna tähendusvarjundi või kasutuskonteksti kohta. Järelikult ei ole kohtumenetluse pooltel ega kohtul tekkinud küsimust, kas tõlge annab originaaltekstis kasutatud sõnade tähendusnüansse adekvaatselt edasi. Ka ei ole selliseid küsimusi tekkinud ringkonnakohtul.

lihtsast, vaid primitiivsest viisist. Ei eesti ega vene keeles (https://arhiiv.eki.ee/dict/ves/index.cgi?Q=примитивный) ei tähenda primitiivne pelgalt lihtsat, vaid primitiivse esmane tähendus on siiski algeline, lihtsakoeline, st sellega viidatakse ka millelegi robustsele, madalal arengutasemel olevale. Sellist üleolevat hinnangut rõhutab veelgi kommentaar, et Eesti hümn on vabalt mängitav mitte lihtsalt ühe käega, vaid vasaku käega, st käega, mis üldjuhul on paremakäelisel inimesel kohmakam. Nende sõnadega koos tuleb vaadata videolt nähtuvat olukorda tervikuna. Kuigi J. Kivit ise nendib, et „hümn – see on püha“, näitab ta kogu oma olekuga, et ei näe Eesti Vabariigi hümnis, millest räägib ja mille meloodiat kasutavat lugu ta esitama hakkab, midagi pühalikku. Ta istub poollösutavas asendis, jalg üle põlve. Valitud riietus – kollane paks karvane kombinesoon või midagi selle sarnast – näib veelgi rõhutavat olukorra mittepidulikkust. J. Kivit ütleb ise välja, et nende jaoks, kes Eesti Vabariigi hümni enda jaoks tähtsaks peavad, peaks tema tegevus olema solvav: ta ütleb, et vabandab nende ees, keda see võib riivata, sest hümn on püha. Lõpuks annab sellest, et käsitletav hinnang on negatiivne, J. Kiviti sissejuhatava teksti lõpus öeldu „milline riik, sellised hümnid“. Vahetult enne seda ütles J. Kivit omakorda välja, mida ta arvab Eesti riigist. Ta leidis, et õieti polegi enam tegemist riigiga, vaid lihtsalt territooriumiga, mida juhivad ajutised likvidaatorid. Seisukohaga „milline riik, sellised hümnid“ sidus ta kokku hümnile ja riigile antud negatiivse hinnangu, pannes need teineteist toetama. Ühest küljest ütles ta, et kuna hümngi on primitiivne, on ka riik selline, teisalt aga avaldas seisukohta, et Eesti vääribki sellist hümni, sest üleüldse ongi vaevu riigiga tegemist. J. Kiviti väljendatud seisukohaga, et Eesti polegi õieti riik, vaid pelgalt territoorium, mida juhivad ajutised likvidaatorid, haakub ka videoklipis järgnevalt esitatav laul. Ringkonnakohus nendib, et laulutekstist on menetluse käigus esitatud kolm tõlget (vaatlusprotokollis kajastatud tõlge, mida on nimetatud vabatõlkeks, J. Kiviti esitatud tõlge ja kohtumenetluses esitatud tõlge). Nende tõlgete erinevused on siiski marginaalsed (nt „me võitsime õnnemängus“ vs „me saime lotovõidu“) ning ringkonnakohtu hinnangul annavad kõik kolm tõlget edasi sama mõtet. J. Kiviti muusikapala sõnadest ja loo esitamise ajal näidatud fotodest ja tekstist tuleb välja kolm mõtteliini. Esimene on riigi praegusi poliitikuid ja nende poliitikat kritiseeriv. Selle sõnumi kohaselt on praegune poliitika selline, et Eesti poliitika järgib suurriikide ja Euroopa Liidu, mitte aga siinsete inimeste huve. Seega puudub Eesti riigil justkui oma iseseisev poliitika, st Eesti ei toimi riigina. Laulusõnad ütlevad, et „Mu riik on hulluks läinud“. Viimase põhjus on laulu kohaselt omakorda see, et „selliseid debiilikuid tüüris“ ei leia kuskilt mujalt. Seda, et toimitakse suurriikide ja Euroopa Liidu soovide järgi ütlevad laulusõnad „Meid võtab vastu Washington / Ja Brüssel ja London“. Siinsete inimeste huvide tähelepanuta jätmisele viitavad laulusõnad „Me puruvaesed, kuid uhked selle üle / Et meist on saanud Nato platsdarm / Meil pole varsti midagi süüa / See-eest on padruneid“. Selle sõnumi valguses on ilmselgelt alusetu kaitsja väide, et sõna debiilik ei olnud mõeldud solvavana. Samas ilmneb laulutekstist ja laulule videos lisatud tekstist, et seisukoht, mille kohaselt Eesti riik ei väärigi riigi nimetust, ei tulene ainult praegusest poliitikast. Nimelt on J. Kiviti esitatud teose teine tees see, et Eesti Vabariigi teke on juhus, mis oleks võinud olemata olla ja mille võib tagasi pöörata, sest selle alus on õiguslikult küsitav, kui mitte kuritegelik. Eesti riigi olemasolu on väljastpoolt antud kingitus, kusjuures kinkijal ei olnud üldse pädevust selliseks

kingituseks. Laulusõnad ütlevad: „Aitäh punabolševikele / Kes kinkisid meile iseseisvuse / Aitäh Leninile kõige eest / Me võitsime lotoga.“ Nende sõnade ajal on videos kuvatud fotod Eesti ja Venemaa rahulepingust, mille juures on venekeelne tekst, mis kuulutab, et Tartu rahuleping on „sõlmitud kahe tunnustamata kuritegeliku „riigi“ vahel“). Seega kingiti Eestile iseseisvus, see kingitus pole aga legitiimne, sest mõlemad Tartu rahulepingu sõlminud riigid olid tunnustamata. Seda, et tegemist polnud täisväärtuslike riikidega, rõhutab veelgi asjaolu, et sõna riik on pandud tekstis jutumärkidesse (samuti on hiljem pandud jutumärkidesse vabadussõda). Lisaks sellele, et lepingu sõlminud riigid polnud päris riigid, luuakse neist täiendavalt negatiivne mulje sellega, et mõlemat nimetatakse ühtlasi kuritegelikeks. Veel enne riigi tekke küsimust iseloomustab J. Kivit ka maad: „Sa oled loodud sitast / Kividest, soost ja samblast.“ Seegi hinnang on halvustav. Arvestades laulusõnade üldist konteksti viitavad kivid ja soo maa väiksele kasutusväärtusele, viide väljaheidetele mõjub aga lausa vulgaarsena. Justkui sõnakasutuse õigustamiseks on nende sõnade ajal videos taustaks president Lennart Mere pilt tekstiga „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. Tegelikult seos lauluteksti ja Lennart Mere tsitaadi vahel puudub – kõnealune tsitaat ei puuduta Eesti alasid ega riiki, vaid olukorda konkreetsel ajahetkel (tsitaat pärineb avalike internetiandmete kohaselt aastast 1997, vt nt https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/intervjuudlennart-meri-utles-olukord-on-sitt-kuid-see-on-meie-tuleviku-vaetis). Seejuures on ka selge, et selles tsitaadis on kasutatud omadussõna sitt toonitamaks, kui halb olukord on (vt https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/sitt/1/est, selgitus 2.1). Kolmas sõnum käib eestlaste kohta – eestlasi näidatakse teiste rahvaste tagakiusajana. Esimeseks ohvriks langesid sakslased (laulusõnad ütlevad „Me röövisime sakslasi ja kõik / Läks eestlastele“). Videol näidatakse selle juurde teksti, mis viitab 1919. a maareformile. Maa saajatena on välja toodud vabadussõjas osalenud, kusjuures vabadussõda on jutumärkides. Kuna maareformile viidatakse kui röövimisele, antakse sellele ilmselgelt negatiivne tähendus – tähendab ju röövimine üldteadaolevalt kuritegu, vägivaldset tegu. Järgmisena langesid J. Kiviti väitel ohvriks juudid. Laulutekst ütleb: „Me tapsime siin juudid kõik / Ja selles oli meil suur edu.“ Samal ajal kuvatakse videoklipis fotot Klooga sunnitöölaagri väravast ning venekeelset teksti „Aktiivne osavõtt holokaustist 1941–1944. Juba 1942.a oli Eesti kuulutatud juutidest vabaks – JUDENFREI“. Sellele järgneb foto Eesti kaardist, millel kirjad „Judenfrei märke all“ ja „Holokaust natside okupeeritud Eesti territooriumil 1941–1944“. Kuigi viimane foto viitab sellele, et käsitletavad sündmused toimusid Saksa okupatsiooni ajal, viitavad laulusõnad eestlastele. Laulutekstis kasutatakse meie-vormi, sama vormi on kasutatud ka mujal laulutekstis. Sakslaste röövimisest rääkivad laulusõnad viitavad, kes need „meie“ on – sakslaste röövimise tulemusel läks kõik eestlastele. Seega omistatakse Saksa okupatsiooni ajal toime pandud repressioonid juutide vastu tervikuna eestlastele, kes laulusõnadest tulenevalt tunnevad saavutatu üle uhkust („Selles saatis meid suur edu“). Lõpuks jõuab laulutekst sõnumini, et ühel hetkel saavad tagakiusatavateks venelased: „Saabub päev, saabub tund / Ütleme kõigile venelastele: „Minge nah!“ Samal ajal on kuvatud ekraanil pilt tõrvikutega rahvamassist ja venekeelne tekst „Venelaste deporteerimine Eestist. Algus 2022, lõpp - ????“. St ekraanil oleva teksti kohaselt on venelaste tagakiusamiseni juba jõutud ning 2022. aastast toimub nende deporteerimine (selle väitega samal ajal kuvatud foto

tõrvikutega inimestest loob seose, justkui tegeleks sellega tõrvikutega tänavale tulnud rahvamassid). Seda, et videoklipi sisu tuleb mõista kirjeldatud moel, ei lükka ümber ka J. Kiviti ütlused. Kohtus antud ütlustes möönab ta, et andis subjektiivseid negatiivseid hinnanguid hümni viisi muusikalisele keerukusele, poliitikute tegevusele, ajaloolistele sündmustele jne. Tema selgitused on aga selgelt ennast õigustavad (nt väitis ta, et sõnades “tapsime siin kõik juudid“ mõtles ta meie all Saksa julgeoleku teenistuse erikomandot, mis ei lähe kuidagi kokku laulu kontekstiga) ja tuleb kõrvale jätta. Oma esituse lõpetab J. Kivit sõnadega „Jumal, hoia seda õnnetut territooriumi!“ ning kordab seejärel: „Milline riik, sellised ka hümnid.“ Nii annab J. Kivit mõista, et sellisel kujul esitatud muusikapala oleks Eestile sobiv hümn. Samuti seonduvad lõpusõnad varem öelduga, et Eesti on pigem pelgalt territoorium kui riik. Kokkuvõttes on videoklipis nii maad, riiki kui ka rahvast kirjeldatud äärmiselt negatiivses võtmes: siinne maa on kehv; riik eksisteerib teiste armust ja isegi ses olukorras on iseseisvus illusoorne, sest tegelikult lähtutakse suurriikide tahtest; siinne rahvas, konkreetsemalt eestlased on aga debiilikute juhitud kuritegelik bande, kes röövib, tapab ja deporteerib. Neid väiteid on meelevaldselt seostatud ajalooliste sündmustega. Samuti on kasutatud nii laulutekstis selgelt negatiivse konnotatsiooniga väljendeid, nagu sitt või röövisime. Seega on edastatud sõnum nii maa, riigi kui ka rahva suhtes nii sisult kui vormilt mõnitav. Kaitsja on märkinud, et kui J. Kivit ongi andnud negatiivseid hinnanguid valitsuse, rahva ja riigi kohta, ei näe KarS § 245 lg 1 selle eest ette kriminaalvastutust. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kuna J. Kivit seostas need solvangud Eesti Vabariigi hümniga, on tegemist ühtlasi hümni teotamisega. Oma solvangud sidus J. Kivit riigihümniga kahel moel. Esiteks kandis ta otsesõnu riigile antud halvustava hinnangu üle ka hümnile, öeldes videoklipis korduvalt, et milline riik, selline ka hümn. Lisaks sellele avaldus ringkonnakohtu hinnangul hümni teotamine selles, et J. Kivit lõi Eesti hümni alusel teose, mille sõnum ja tekitatavad emotsioonid on vastupidised neile, mida hümn peaks edasi andma ja tekitama. Riigihümn kui riigi esinduslaul peaks looma piduliku meeleolu, seda kasutatakse sündmustel ja olukordades, kus see peaks andma alust tunda ühtekuuluvustunnet, uhkust, tänutunnet jms emotsioone. J. Kiviti videoklipp, vastupidi, näitab maad ja riiki väärtusetuna ning kannab selgelt riigi elanikkonda lõhestavat sõnumit, näidates eestlasi teisi rahvusi tagakiusavatena. Seejuures matkib videoklipis esitatav muusikapala Eesti Vabariigi hümni: esitatud muusikapalas on kasutatud Eesti Vabariigi hümni viisi ning laulusõnades on kasutatud võtet, mis olemuslikult sobib hümnile – laulutekst oleks justkui rahva (meie) pöördumine oma maa ja riigi („mu riik“, mu Eestimaa) poole. Sellega rakendas J. Kivit Eesti Vabariigi hümni Eestit solvava sõnumi edastamise teenistusse. Kuna apellatsioonis on rõhutatud, et J. Kivit ei esitanud Eesti Vabariigi hümni, selgitab ringkonnakohus, et öeldu ei tähenda väidet, et J. Kivit olekski esitanud videoklipis Eesti Vabariigi hümni, vaid seda, et äratuntavalt hümnile viidates lõi J. Kivit seose riigihümni ning maad, riiki ja rahvast mõnitavate sõnumite vahel. Kohtukolleegium on seisukohal, et see, kui luuakse assotsiatsioon riigi sümboliks oleva riigihümni ja riiki halvustavate sõnumite vahel, alandab riigihümni väärikust. Mida halvustavamad hinnangud on ja mida solvavamas vormis need esitatud on, seda enam need hümni määrivad. Siia lisandub fakt, et J. Kivit kirjeldas hümni, mis riigi esinduslauluna peaks kutsuma esile ülevaid tundeid, üleolevalt ja demonstratiivselt eriti

primitiivse muusikateosena. Selline käitumine on kokkuvõttes riigihümni väärikust tõsiselt alandav ehk riigihümni teotav.

Alusetu on kaitsja seisukoht, et Jüri Kivit ei teotanud hümni tahtlikult.

Apellatsioonis viidatakse J. Kiviti ütlustele, et ta tahtis n-ö auru välja lasta ja arvamust avaldada, mitte aga hümni teotada. Sellega seoses tuleb nentida, et viidatud soov ei ütle midagi avaldatava arvamuse sisu kohta ega välista, et arvamuse avaldaja saab aru, et avaldatav arvamus on solvav, ja soovibki seda – eriti, kui arvamust avaldades soovitakse, nagu kaitsja ütleb, auru välja lasta. Seega ei välista esitatud selgitus hümni väärikuse alandamise tahtlikkust, vaid annab üksnes aimu J. Kiviti teo motiivist. Veel leiab kaitsja, et Jüri Kiviti tahtluse välistavad tema vabandussõnad Youtube’i video algul. Nimelt ütles J. Kivit: „Kohe vabandan nende ees, keda see võib riivata, sellepärast, noh, riigi hümn see on püha“ (kd I; tl. 16). Ringkonnakohtu hinnangul öeldu – vastupidi – näitab J. Kiviti tahtlust. Kuivõrd J. Kivit ise viitas oma vabanduses hümnile, on ilmne, et ta seostas muusikapala, mida ta esitama hakkas, hümniga ja eeldas, et see seostub hümniga ka videoklipi vaatajatel. Seejuures pole kahtlust selles, et hümn, millest juttu oli, on Eesti Vabariigi hümn: sellele viitavad nii vabadusele eelnenud kui ka järgnenud J. Kiviti kommentaarid. Esmalt ütles ta, et Eesti hümni mängimiseks piisab vabalt vaid vasakust käest, pärast järgneva pärast vabandamist kommenteeris ta „meie poliitikute“ tegevust ja võttis oma seisukoha kokku sõnadega „Milline riik, sellised ka hümnid“ (kd I; tl. 16, 17). Lisaks sellele, et järgnenud muusikapala viis oli sama, mis Eesti hümnil, viidati ka sõnades Eestile. Seega on ilmselgelt ebaveenev kaitsja väide, et ainus põhjus, miks J. Kivit kasutas hümni viisi, oli selle sobiv rütm. J. Kiviti tõdemus, et hümn on püha, näitab, et ta mõistis, et hümn ei ole suvaline muusikapala. Lõpuks möönis J. Kivit, et see, mida ta videos teeb, võib inimesi solvata – ja seda põhjusel, et hümn on püha. Nii tunnistas J. Kivit videos sisuliselt, et võib olla vaatajaid, kes peavad solvavaks just seda, et ta alandab hümni väärikust. Kaitsja on avaldanud apellatsioonis arusaamatust, kuidas sai maakohus leida, et J. Kivit pani teo toime kavatsetult, kui ta ometi palus siiralt ja heatahtlikult vabandust. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht igati põhjendatud. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Oma vabandusega andis J. Kivit teada, et kavatseb teha midagi hümni väärikust alandavat, ja siis tegigi seda. See, et see teadaanne oli vabanduse vormis, ei välista tahtlust – oluline on see, et J. Kivit sisuliselt tunnistas, et tema tegu rikub hümni pühadust ja on seetõttu solvav, ning oma tegevust jätkates näitas, et soovibki seda. Selline ette vabanduse palumine ei muuda teo iseloomu ega anna alust järelduseks, et inimene tegelikult ei taha toime pandavat tegu teha. Ka enne teisele rusikaga näkku löömist „vabandust“ ütlemine ei muuda kuidagi löömise enda olemust ega näita seda, et lööja ei tahtnud tekitada teisele valu ja/või tervisekahjustust. Selline etteruttav vabandus teo eest, millest loobumine on selle toimepanija võimuses, ei ole siiras, vaid seda võib paremal juhul võtta lihtsalt formaalsena, halvemal juhul aga pilkena.

toime kavatsetult, on maakohus karistuse mõistmisel arvesse võtnud. Ka on kohus toonud karistust põhjendades välja, et J. Kivit süüd ei tunnistanud ega avaldanud kahetsust. III

vastava lahendi, tühistades maakohtu otsuse osaliselt. Kuigi konkreetselt ses osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistas, väljus ringkonnakohus apellatsiooni piirest, tuleb arvestada, et kaudselt tingis maakohtu vea tuvastamise kaitsja apellatsioon. Kui kaitsja ei oleks apellatsioonis ekspertiisiakti kõrvale jätmist taotlenud, ei oleks ringkonnakohus ka maakohtu otsuse osalise tühistamiseni viinud viga tuvastanud. Lisaks sellele tuleb arvestada, et osaliselt tingis õigusabikulu prokuröri esitatud apellatsioon, mis jäi rahuldamata. Seetõttu annab menetluskulude riigi kanda jätmiseks aluse ka KrMS § 185 lg 2.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.