Aleksandr Gerasimovi (isikukood: 37006200495) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 7. detsembri 2023 määrus
Määruskaebuse esitaja
Aleksandr Gerasimovi lepinguline kaitsja vandeadvokaat Sirje Must
Teised määruskaebemenetluse prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör pooled Margit Luga Asja läbivaatamise viis
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 7. detsembri 2023 määrus muutmata ja selle peale esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on kohtumenetluse poolel või sellisel menetlusvälisel isikul, kelle seaduslikke õigusi või seaduslikke huve määrus piirab, võimalik esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalik määruskaebus. Seda tuleb teha 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kaebus tuleb esitada advokaadi vahendusel (v.a juhul, kui kaebajaks on prokuratuur).
PÕHIOSA
Menetluse käik
1.Viru Maakohtu 3. juuli 2020 otsusega tunnistati Aleksandr Gerasimov süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 – § 25 lg 2 ja § 418 lg 1 järgi, mille eest karistati teda KarS § 64 lg 1 alusel 8 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele juurde Viru Maakohtu 7. veebruari 2018 otsusega mõistetud karistuse kandmata osa 2 kuud ja 28 päeva, saades liitkaristuseks 8 aastat 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Vangistuse kandmise alguseks loeti 16. september 2019. A. Gerasimovi karistusaeg lõppeb 14. detsembril 2027.
2.Viru Vangla esitas 27. oktoobril 2023 Viru Maakohtule materjalid otsustamaks A. Gerasimovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist elektroonilise valve alla. Vangla ja prokuratuur toetavad A. Gerasimovi vabastamist.
Vaidlustatud kohtumäärus
3.Viru Maakohtu 7. detsembri 2023 määrusega jäeti A. Gerasimov vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtu põhjendused olid lühidalt sellised.
4.Kuivõrd A. Gerasimovil puudub Eestis elukoht, pole täidetud formaalsed eeldused tema ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega. Iseenesest ei välista elukoha puudumine kinnipeetava vabastamist kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 426 lg-t 3 kohaldades ehk olukorras, kus kohus loobub süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest. Viimane nõuab aga ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste täidetust.
5.Üksikud positiivsed asjaolud, nagu säilinud suhted poja ja viimase emaga ning vabanemisfondis olev raha A. Gerasimovist lähtuvat retsidiivsusriski üles ei kaalu. A. Gerasimovil on kaks kehtivat kriminaalkaristust, vangistuses viibib ta esimest korda. Tõik, et süüdimõistetu sooritas katseajal uue kuriteo ega tunnista selle toimepanemist, ilmestab tema suutmatust õiguskuulekalt elada. Vangla iseloomustusest selgub, et maakohtu määruse tegemise ajal oli A. Gerasimovil neli kehtivat distsiplinaarkaristust nii töö tegemisest keeldumise, valvurile ebaviisakalt vastamise kui valvuri korraldusele allumata jätmise eest. Niisugused üleastumised kinnitavad, et A. Gerasimov ei suuda oma käitumist õiguskuulekuse poole suunata. Toodut kokku võttes jätkaks süüdimõistetu suure tõenäosusega vabaduses vägivalla abil probleemide lahendamist. Määruskaebus
6.11. detsembril 2023 esitas A. Gerasimovi kaitsja vandeadvokaat Sirje Must maakohtu määruse peale kaebuse, paludes kohtumääruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega vabastataks süüdimõistetu vangistusest ning saadetaks ta Venemaale. Määruskaebuses esitatud argumendid on kokkuvõetult järgmised.
7.Maakohus jättis tähelepanuta, et lisaks vanglakaristusele mõisteti A. Gerasimovile KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristus – ta saadeti Eesti Vabariigist välja ning tema suhtes kohaldati kümneaastast sissesõidukeeldu. Kui A. Gerasimov saadetakse riigist välja, pole tal võimalik Eestis uusi kuritegusid toime panna. Muu hulgas on A. Gerasimov avaldanud soovi kanda karistust Venemaal.
8.A. Gerasimovi kuritegude raskust on juba karistuse mõistmisel arvesse võetud. Tema distsiplinaarkaristused on tingitud puudulikust eesti keele oskusest. Keeleõpet ei ole talle vanglas võimaldatud. Hoolimata distsiplinaarkaristuste olemasolust toetab vangla süüdimõistetu vabastamist. Esimese astme kohus tõi välja, et A. Gerasimovi vabastamisel jääksid tema rahalised kohustused täitmata. Samas ei ole ka vanglas nende täitmine võimalik, kuna vangla ei suuda talle tasuvat tööd pakkuda. Tõenäoliselt pole ka lähedastelt suuremaid rahasummasid oodata. Vangistuse jätkumine tekitab riigile pigem lisakulutusi. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud argumendid alust asuda A. Gerasimovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmises maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale.
10.Kaitsja argument, mille kohaselt soovib A. Gerasimov jätkata karistuse kandmist Venemaa Föderatsioonis, pole asjakohane. Praeguses menetluses ei otsustata mitte süüdimõistetu välisriigile väljaandmise (ega välisriigis karistuse kandmisega jätkamise) üle, vaid hinnatakse seda, kas süüdimõistetu saab vangistusest enne karistustähtaja lõppemist n-ö ennetähtaegse vabastamise 2(4)
korras välja lasta. Seepärast on ka otsustamise alused erinevad – praegu on tarvis hinnata, kas karistus on A. Gerasimovi suhtes oma eesmärgi täitnud ning kas temast lähtuv retsidiivsusrisk on piisaval määral maandatud. Nii tuleb ka KrMS § 426 lg-s 3 sätestatu kohaldamine – ehk väljasaadetava isiku puhul käitumiskontrollist loobumine – kõne alla alles pärast seda, kui kohus leiab, et süüdimõistetu saab vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-15-2671/174, p 13). Seega ei oma asjaolu, et A. Gerasimov saadetakse pärast vanglast vabanemist Eesti Vabariigist välja, praegu määravat tähtsust.
11.Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et A. Gerasimovi retsidiivsusrisk on tema vabastamiseks liialt kõrge ning karistuse eesmärgid suuresti veel täitmata.
12.Esiti annavad kõrge retsidiivsusriski jaatamiseks aluse A. Gerasimovi kuriteod. Ehkki süüdimõistetut on kriminaalkorras karistatud „vaid“ kahel korral, on mõlemal juhul tegemist erinevate ohvrite vastu suunatud isikuvastaste kuritegudega. Esimesel korral tunnistati ta süüdi kehalises väärkohtlemises: 2018. aasta veebruaris lõi ta teist inimest kolmel korral rusikaga kõhtu, asudes teda seejärel jalaga peksma. Selle eest karistati A. Gerasimovi vangistusega, mis jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et süüdimõistetu ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu (Viru Maakohtu 7. veebruari 2018 otsus). Niisugune karistus A. Gerasimovi õiguskuulekale teele ei suunanud, kuna juba 16. septembril 2019 pani ta toime tapmiskatse: A. Gerasimov püüdis teist inimest püstoliga maha lasta. Märgitud kuupäeva hommikul passis A. Gerasimov peale, millal tema poolt sihtmärgiks seatud ohver oma elukoha trepikojast välja astub. Seda nähes hõikas A. Gerasimov kannatanut ning lähenes talle. Siis haaras ta kannatanu käest kinni ning tegi ettepaneku rääkida. Kui kannatanu enda käe lahti rebis, võttis A. Gerasimov taskust välja püstoli ning suunas selle ohvri poole. Seejärel tegi ta lasu. Kuna A. Gerasimov lasi mööda, püüdis kannatanu sündmuskohalt ära joosta. Selle peale tegi A. Gerasimov põgeneva kannatanu suunas veel neli lasku, millest ühega tabas ta ohvrit küünardvarde. Tänu juhusliku pealtnägija tegutsemisele õnnestus kannatanu elu päästa.
13.Määruskaebuses on märgitud, et kuritegude raskust on juba karistuste mõistmisel arvesse võetud. Niisugune osundus pole praegusel juhul aga asjakohane, kuivõrd ringkonnakohus ei arvesta mitte kuritegude raskust, vaid nende (kuritegude) toimepanemise asjaolusid. Valitseva kohtupraktika kohaselt on kuriteo asjaoludele tuginedes võimalik hinnata, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-09-14104/142, p 22). Ringkonnakohtu hinnangul iseloomustavad eelmises punktis kirjeldatud vägivallateod A. Gerasimovi ohtliku inimesena – probleemide tekkimisel on ta võimeline pruukima isegi ekstreemsel kujul (sh üldohtlikul viisil – nt relvaga) vägivalda, olles seda valmis tegema ka rahvarohkes kohas. Järelikult võivad A. Gerasimovi potentsiaalsed uued kuriteod olla rasket laadi, mis tähendab, et temast lähtuv retsidiivsusrisk peab võimaliku ennetähtaegse vabastamise jaoks olema eriti väike. Kui isegi hirm karistuse täitmisele pööramise ees pole suutnud teda kuriteo toimepanemiselt tagasi hoida – A. Gerasimov sooritas kuriteo katseajal –, eksisteerib tõsiseltvõetav oht, et ta võib vägivallakuritegude sooritamist jätkata edaspidigi. A. Gerasimovi ohtlikkusele viitab seegi, et mõlemad kuriteod pani ta toime seonduvalt tal ohvritega varem tekkinud probleemidega. Seega võib A. Gerasimov oma kuriteod (küllaltki) pikalt ette planeerida. Niisugust laadi kuriteod on eriti ohtlikud tulenevalt sellest, et nende vastu on kannatanutel end keeruline kaitsta – keerulisem kui nt olukorras, kus keegi ründab neid hetkeemotsiooni ajel.
14.A. Gerasimovi vabastamise kasuks ei räägi ka tema käitumine vangistuses. Tal on kaks kehtivat distsiplinaarkaristust eriliigiliste rikkumiste eest: teda on distsiplinaarkorras karistatud nii vanglaametnikuga ebaviisaka käitumise kui korraldusele mitteallumise eest. Kolmas distsiplinaarkaristus (töötegemisest keeldumise eest määratud kartserikaristus) kaotab kehtivuse
18.jaanuaril 2024. Kinnipeetava iseloomustuses on eraldi välja toodud, et A. Gerasimov käitub 3(4)
vanglaametnikega ebaviisakalt ja üleolevalt, nõudes neilt muu hulgas vene keeles suhtlemist. Ehkki kaitsja märgib, et keelebarjäär valmistab kinnipeetavale raskusi, ei õigusta see ebaviisakat käitumist ning allumatust kehtiva korra suhtes. Seesugune trotslikkus võib vabaduses tingida halbade asjaolude kokkulangemise korral uued kuriteod.
15.Asjakohane ei ole ka kaitsja argument, justkui poleks A. Gerasimovi vanglas pidamine riigile otstarbekas. Ringkonnakohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et isikut ei saa vangistusest ennetähtaegselt vabastada põhjendusega, et tema ülalpidamine on riigile kulukas (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2021 määrus asjas nr 1-17-10108, p 28 või 6. septembri 2022 määrus asjas nr 1-20-7760, p 18). Inimese vanglas hoidmine nõuabki ressurssi, kuid see on paratamatu nii ühiskonna turvatunde kui õiguskorra kaitsmise tagamiseks, samuti süüdimõistetu suunamiseks õiguskuulekale teele, mis on vangistuse kui karistuse täideviimise eesmärk.
16.Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kõiki asjaolusid kogumis kaaludes jõudnud õigele järeldusele, et A. Gerasimovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud. Seega tuleb süüdimõistetul jätkata karistuse kandmist vangistuses.
17.Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 7. detsembri 2023 määruse muutmata ja selle peale esitatud määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.