Liiklussüüteod

Edasikaebamise kord

1/8

1-22-2029 Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1-22-2029 poole. Sõbra juurest lahkudes läks XXX parkimisplatsile, sinna minnes kutsus takso ja helistas abikaasale, et öelda, et on tulemas. Telefoniga rääkimise ajal nägi, et politsei sõitis temast mööda ja ristmikule jõudes keeras ringi ja tuli tema juurde. P. Nikolski väitel olevat ta sel hetkel seisnud parkimisplatsil. Politseinikud ütlesid, et ta on joobes ja kuna ta käes olid mopeedi võtmed, kartsid politseinikud, et ta hakkab sellega sõitma. Politseinikud otsustasid, et viivad ta koju ja annavad võtmed ta abikaasale. 2.2 Kaitsja leiab, et kuna P. Nikolski süü mopeedi joobeseisundis juhtimises on tõendatud vaid politseipatrulli ütlustega, siis tuleb lahendada antud juhul asi KrMS § 7 lg 3-st lähtuvalt, kuna asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Mopeedi kõrval joobes seismine ei ole samastatav mopeedi joobes juhtimisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

1-22-2029

4.2 Kõigepealt selgitab kolleegium, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning ringkonnakohus võib KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt oma lahendi rajada maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohutust erineva hinnangu juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ja miks tuleks apellatsioonikohtul anda tõendikogumile teistsugune hinnang (vt nt RKKKo-d nr 3-1-1-6-15, p 9; 1-19-10157, p 7; 1-20-1301/35, p 14). 4.3 Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks menetletavas asjas teinud vigu, mis annaks alust jõuda tõendite hindamise ja süüküsimuse osas maakohtust erinevale järeldusele. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus uuritud tõendeid põhjalikult analüüsinud. Seejuures on kohtu siseveendumuse kujunemine P. Nikolskile etteheidetava süüteo asjaolude tuvastamisel otsuse lugejale jälgitav. Kohus on veenvalt argumenteeritud ja arusaadavalt põhjendanud, miks ta uuritud tõendikogumi alusel P. Nikolski mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis süüdi tunnistab ja karistab. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis esitatud selliseid argumente, mille pinnalt ringkonnakohus näeks vajadust vaidlustatud otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks, süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu muutmiseks ja P. Nikolski õigeksmõistmiseks KarS § 424 lg 1 järgi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega P. Nikolski süüküsimuse osas ega leia maakohtu otsusest vajakajäämisi tõendite hindamisel ja kohtuliku uurimise läbiviimisel. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei tähenda, et maakohus poleks tõendeid kogumis õigesti hinnanud. Sel põhjusel ei pea ringkonnakohus KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks esimese astme otsuse põhiosas käsitletud asjaolusid ja põhistusi täies mahus korrata. Seega annab kolleegium järgnevalt hinnangu apellatsioonis esitatud peamistele väidetele, lisades omapoolsed põhjendused. 4.4 Kolleegium peab alusetuks kaitsja väidet, et menetletavas asjas on tõenduslikul tasandil tegu nn sõna-sõna-vastu-olukorraga ning maakohtu otsus rajanevat ainult patrullpolitseinike ütlustele, sest puuduvad otsesed dokumentaalsed tõendid. Kolleegium nõustub täielikult prokuröri vastuses märgituga, et käsil olevas menetluses on maakohus otsuse tegemisel tuginenud lisaks isikulistele tõendiallikatele ka muudele asjas kogutud tõenditele. Maakohtu otsuse p-s 2.1.1 on välja toodud ning põhjalikult analüüsitud kõiki uuritud tõendeid, sh asjas kogutud ja uuritud dokumentaalseid tõendeid. Nõustuvalt maakohtuga märgib ringkonnakohus, et kriminaalasjas uuritud tõendikogumiga, milles sisalduvad muuhulgas ka dokumentaalsed tõendid, on vaieldamatult tõendamist leidnud, et P. Nikolski tabati süüdistuses märgitud päeval joobeseisundis mopeedi juhtimiselt. Seejuures ilmneb 10.07.2021 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest, et samal päeval kell 19.01 on P. Nikolski LS § 91 lg 1 ja 4 alusel kõrvaldatud moorsõiduki, s.o mopeedi Romet reg märgiga XXXX juhtimiselt, kuna liiklusjärelevalve kontrolli käigus selgus, et mopeedi juhtinud P. Nikolski suust tuli alkoholi lõhna, mis andis alus arvamuseks, et P. Nikolski veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või ta on joobeseisundis. Otsus tehti teatavaks P. Nikolskile, kes on 10.07.21 omakäeliselt kinnitanud selle kättesaamist (kd I, tl 17). Kõnealuse otsuse peale oli P. Nikolskil õigus esitada vaie PPA peadirektorile või pöörduda kaebusega halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS-s) sätestatud korras, mida süüdistatav ei teinud. Samuti tuleb märkida, et kohtuistungil ei vaielnud kaitsja ega süüdistatav juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kriminaalasja materjalide juurde lisamisele vastu (kd I, tl 27). Kaitsja ja süüdistatav pole vaielnud vastu ka 10.07.2021 indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli, samuti joobeseisundi tuvastamise 4/8

1-22-2029 saatekirja kriminaalasja juurde lisamisele, millega tehti kindlaks P. Nikolski joobeseisundiga seonduv, sh suust tuntav alkoholilõhn, häiritud reaktsioonikiirus ja koordinatsioonihäired ning vereproovis etanooli tuvastamine (kd I, tl 26 pöördel). 4.5 Ringkonnakohtu hinnangul on ainetu kaitsja etteheide, et menetlejad pidanuks P. Nikolski süü tõendamiseks esitama politsei patrullauto videokaamera salvestise, sest üksnes sellise tõendi alusel oleks saanud tuvastada, kas P. Nikolski ja politsei patrullauto seisid vastastikku ning P. Nikolski sõitis äkitselt mopeedile gaasi andes minema, st juhtis faktiliselt mopeedi. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu, et kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida tuleks kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida. Tõsiasi, et menetletavas asjas kõnealust videosalvestist pole kogutud, ei ole käsitav rikkumisena, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et mopeedi juhtimise fakti oleks lubatav tõendada üksnes kaitsja pakutud viisil. Praegusel juhul on prokuratuur leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tõendatud asjas kogutud dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate ütlustega ning maakohus on pidanud prokuratuuri esitatud tõendeid piisavaks, et lahendada kohtuotsuse tegemisel KrMS § 306 lõigetes 1-3 loetletud küsimused ja langetada P. Nikolski suhtes süüdimõistev otsus. Maakohus on silmas pidanud, et KrMS § 62 lg-s 1 loetletud tõendamiseseme asjaolusid on lubatud tõendada KrMS § 63 lg 1 loetletud tõenditega ning lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel eksinud, sh on õigesti arvestanud politseitöötajatest tunnistajate ütlusi. Veel tuleb osutada, et KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis siseveendumuse kohaselt. Seega on sisutühi kaitsja väide, et politseisõiduki videosalvestiseta ei ole võimalik põhjendatud kahtlusteta tõendada asjaolu, et P. Nikolski tabati mopeedi juhtimiselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt osutanud, et KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teisele aprioorselt neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millis(t)ele tõendi(te)le tugineda. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid erapooletult ja igakülgselt ning kolleegium ei tuvastanud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumist maakohtu poolt ega ka muid rikkumisi KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 4.6 Veel peab kolleegium vajalikuks osutada, et apellant on jätnud täielikult arvestamata, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Menetletavas asjas 31.03.2022 esitatud kaitseaktist nähtuvalt, ei soovinud kaitsja esitada täiendavaid tõendeid ega kutsuda kohtuistungile täiendavaid tunnistajaid lisaks süüdistusaktis nimetatutele (kd I, tl 1). Ka eelistungil ei taotlenud kaitsja täiendavate tõendite esitamist (kd I, tl 3). Kohtuistungil 05.05.2022 esitas kaitsja KrMS § 297 alusel üksnes taotluse, et süüdistatava P. Nikolski soovil kutsutaks kohtusse tunnistajana tema abikaasa, mis olevat jäänud kaitseaktis märkimata (kaitsja selgituse kohaselt olevat P. Nikolski väitel mopeedi roolis olnud hoopis tema abikaasa, mitte süüdistatav (kd I, tl 26 pöördel)). 20.05.2022 istungil teatas süüdistatav, et temast saadi valesti aru ja ta siiski ei soovi abikaasat tunnistajana välja kutsuda. Kohtuliku uurimise täiendamiseks kaitsja ega süüdistatav muude täiendavate tõendite esitamiseks soovi ei avaldanud (kd I, tl 36). Eelkirjeldatust ilmneb, et kaitsja on jätnud süüdistatava esitatud kaitseversiooni (mille kohaselt süüdistav ei olevat mopeedi juhtinud) kontrollimiseks täiendava tõendi taotlused, nt politseisõiduki pardakaamera salvestise kogumiseks, esitamata. Seega jäävad tagajärjetuks kaitsja paljasõnalised ja põhjendamatud etteheited menetlejale ja kohtule tõendite kogumata jätmise osas. Kolleegium nõustub

5/8

1-22-2029 maakohtuga, et asjas kogutud ja maakohtu poolt analüüsitud tõendite kogumiga on täielikult lükatud ümber süüdistatava kaitseversioon, et ta seisis politseipatrulliga kohtudes mopeedi kõrval. 4.7 Kriminaalasjas on kaitsja ja süüdistatav tõstatanud kahtluse tunnistajate B ja W ütluste usaldusväärsuses. Kolleegium märgib, et KrMS § 289 sätestatu kohaselt avaldab kohus kohtumenetluse poole taotlusel isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused (viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja konkreetsele ütlusele) nende usaldusväärsuse kontrolliks. Tuleb tõdeda, et menetletavas asjas ei ole kaitsja ega süüdistatav taotlenud ristküsitluse käigus kummagi tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetsete kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Sarnaselt maakohtuga ei ole ringkonnakohtul tekkinud kahtlusi kohtus tunnistajana ütlusi andnud patrullpolitseinike B ja W ütluste usaldusväärsuses. Tunnistajate ütlused riimuvad muude asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja B, kes patrullpolitseinikuna 10.07.2021 teostas liiklusjärelevalvet kinnitas, et sõites Tallinnas Valge tänaval ja soovides politseisõidukiga teha vasakpööret UusLinna tänavale, andsid nad manöövrit tehes teed P. Nikolskile, kes sõitis neile mopeediga vastu. P. Nikolski jäi aga ristmikule seisma ja politseisõidukit vaatama. Seepeale tunnistaja andis politseisõiduki tuledega märku, et mopeediga sõitjal on eesõigus, aga P. Nikolski seisis teel edasi, kuid siis pani äkitselt mopeedi gaasi põhja ja tegi parempöörde. Tunnistaja sõnutsi sõitsid nad P. Nikolskile kohe järgi, kuna tema sõidustiil oli kahtlane. Tunnistaja ütluste kohaselt parkis P. Nikolski mopeedi ära praktiliselt kohe pärast manöövri sooritamist ja tuli mopeedi pealt maha. Tunnistaja sõnutsi lülitasid nad patrullsõidukil peatumismärguande andmiseks tööle vilkuri ja läksid isikuga vestlema. Tunnistaja kinnitas, et P. Nikolski sõitis üle vastassuuna vööndi, et jõuda XXX maja juurde, kus oli asfalteeritud ala. (kd I, tl 27). Tunnistaja B sõnutsi kontrollisid nad süüdistatava dokumente ja palusid võtta kiivri peast. Kui P. Nikolski võttis kiivri peast, tundis tunnistaja tema suust alkoholi lõhna, Kuna isik väitis, et pole valutavate roiete tõttu võimeline puhuma indikaatorvahendisse, toimetati ta Bismari haiglasse vereproovi andmiseks (kd I, tl 27 pöördel). Tunnistaja W ristküsitlusel antud ütlused kinnitavad tunnistaja B ütlusi (kd I, tl 28 pöördel ja tl 29 ja 29 pöördel). Muuhulgas kinnitas tunnistaja W kaitsja küsimustele vastates, et sõitsid politseisõidukiga koheselt ristmikult Uus-Linna tänavale P. Nikolskile järgi ja peatudes oli süüdistatav mopeedi peal (kd I, tl 29 pöördel). Samuti nõustub ringkonnakohus prokuröri vastuses märgituga, et kaitsja eksitab kohut väitega, justkui oleks üks tunnistajana ülekuulatud politseinikest ristküsitlusel kinnitanud asjaolu, et politsei patrullautol oli sellel päeval töökorras ja salvestav kaamera. Tegelikult ei ole apellandi väide korrektne ja selliseid asjaolusid ei ole ristküsitlusel antud ütlustes väitnud kumbki tunnistaja. Veelgi arusaamatum ja kohatu on apellandi väide, et kohtuistungil küsitleti politseitöötajaid ka rinnakaamerate olemasolu kohta ning tunnistajad olevad ristküsitluses ütlusi andes kinnitanud rinnakaamerate olemasolu, mille salvestusi tõendusmaterjalina ei esitatud. Kolleegium nõustub prokuröriga, et kaitsja väidetu on täielikus vastuolus kohtuistungil uurituga, kuna tunnistajaid rinnakaamerate olemasolu kohta tegelikult ei küsitletudki. 4.8 Apellant leiab, et süüdistatava kaitseversioon (et ta ei sõitnud, vaid seisis mopeediga parklas, kui politseinikud temalt mopeedi võtmed ära võtsid) tuleb lugeda süüdistusversioonist usutavamaks. Kolleegium rõhutas eelnevalt, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et P. Nikolski ütlused, et ta mopeedi ei juhtinud, ei ole usaldusväärsed, pole eluliselt usutavad ega kooskõlas kogutud tõendite, sh tunnistajate ütlustega. Maakohus on põhjendatult hinnanud P. Nikolski kaitseväited otsituteks ja ebausaldusväärseks nii selles, et süüdistataval olevat olnud hirm politseitöötajate kui võimu kuritarvitajate ees, kui ka selles, et teda võidi n-ö kahtlaseks pidada 6/8

1-22-2029 üksnes põhjusel, et politseinikud polnud temasugust inimest varem selles piirkonnas näinud. Sama ainetud on süüdistatava väited, et politseitöötajad valetavad, et ta sõitis mopeediga ning sellise valetamise põhjus võivat olla kultuuride erinevus (kd I, tl 36). Maakohus on otsuses muuhulgas asjakohaselt välja toonud, et süüdistataval ja kaitsjal oli võimalusi esitada kohtule tõendeid kontrollimaks P. Nikolski väidet, et politsei saabudes olevat ta seinud parklas ja telefonitsi tellinud taksot. Selliste tõendite esitamata jätmine kahandab juba iseenesest selle väite usaldusväärsust ja annab aluse kahelda väite tõelevastavuses. Oluline on seegi, et P. Nikolski kaitseväited ei haaku kuidagi maakohtu poolt põhjalikult analüüsitud ja kogumis hinnatud tõenditega. Kohtukolleegium juhib tähelepanu kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale, et mõistagi ei pea süüdistatav oma süütust tõendama, kuid kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 9.1). Lisaks märgib kohtukolleegium, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15, p-d 18-19; RKKKo nr 3-1-1-49-16, p 21). Praeguses asjas ei kinnita kogutud tõendid vähimalgi määral süüdistatava versiooni toimunust. Maakohtus uuritud tõenditega leidis tuvastamist seegi, et P. Nikolski puhul on tegu isikuga, kes on enne arutatavat tegu varem samuti mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud. Kohus tuvastas, et 12.06.2019 aasta otsusega karistati P. Nikolskit väärteoasjas rahatrahviga LS § 201 lg 1 ja LS § 224 lg 2 rikkumise eest muuhulgas mootorsõiduki juhtimises lubatud alkoholi piirmäära ületades (kd I, tl 12-14, 24). Lisaks nähtub 17.11.2020 Harju Maakohtu otsusest asjaolu, et P. Nikolskit on väärteomenetluses LS § 224 lg 2 järgi karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes arestiga 25 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga (kd I, tl 15-16). Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega P. Nikolski KarS § 424 lg 1 järgi süüdimõistmises ning kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonis toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks. 4.9 P. Nikolskile mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning uue karistuse mõistmiseks. Samuti nõustub kolleegium maakohtu otsuses toodud põhjendustega KarS § 74 sätete, sh KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõuete ja kohustuste, sh käitumiskontrolli ajaks alkoholi mittetarvitamise kohustuse kohaldamise osas. Maakohus pole eksinud ka menetluskulude otsustuse tegemisel. 4.10 Apellant on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks. Süüdistatava kaitsja G. Kulli 28.06.2022 esitatud menetluskulu taotlusest nähtuvalt taotleb kaitsja P. Nikolskile apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist summas 97,20 eurot, millest käibemaks moodustab 16,20 eurot. Tasutaotluse kohaselt on kaitsjal kulunud ettevalmistamiseks, kohtuotsusega tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ja apellatsiooni koostamiseks 90 minutit. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtukolleegium peab taotlustes esitatud toiminguid vajalikeks, tasutaotlust põhjendatuks ja apellatsioonimenetluses süüdistatavale õigusabi osutamisel tehtud kulutuste eest taotletava tasu suurust vajalikuks ja 7/8

1-22-2029 mõistlikuks. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks kuulub rahuldamisele summas 97,20 eurot (koos käibemaksuga). Seega tuleb Kull Advokaadibüroo OÜ kasuks Gennadi Kulli õigusabiteenuse osutamisega välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 97,20 eurot (sh käibemaks). KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse P. Nikolski suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 4.11 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 23.05.2022 otsuse P. Nikolski suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

8/8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.