Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

1-20-94061-20-9406

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

V.Z anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et ta haaras 2018. a augustis käega diivanil istuval elukaaslasel E. A-l juustest ning tiris ja raputas teda; samuti selles, et ta väärkohtles aastatel 2019–2020 kolmel korral kehaliselt enda 2-aastast poega.

Pärnu Maakohtu 5. märtsi 2021. a otsusega tunnistati V.Z KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi kõigis talle ette heidetud tegudes ning teda karistati kaheksa kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Riigi õigusabi tasu taotluse jättis maakohus läbi vaatamata, kuna kaitsja esitas selle hilinenult ehk pärast seda, kui kohus oli siirdunud nõupidamistuppa.

Apellatsioonis taotles kaitsja V.Z-i õigeksmõistmist ja maakohtule esitatud riigi õigusabi tasu taotluse rahuldamist. Kaitsja hinnangul ei põhinenud V.Z-i süüditunnistamine usaldusväärsetel tõenditel. Maakohus jättis arvestamata kuriteoteate esitamisele eelnenud sündmused ning V.Z-i süüstavate ütluste andmise motiivid. Riigi õigusabi tasu taotlus oli tähtaegne.

Tallinna Ringkonnakohus mõistis 20. septembri 2021. a otsusega V.Z-i tõendamatuse tõttu õigeks poja vastu toime pandud tegudes. Maakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega V.Z oli tunnistatud süüdi elukaaslase kehalises väärkohtlemises 2018. aasta augustis. Ringkonnakohus karistas V.Z-i selle teo eest KarS § 121 lg 2 p 2 järgi vangistusega kaheks kuuks, jättes karistuse KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kaitsja taotlus maakohtule esitatud riigi õigusabi tasu taotluse rahuldamiseks jäi tagajärjetuks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni V.Z-i kaitsja Janek Valdma ning prokuratuur. Riigikohus võttis menetlusse üksnes kaitsja kassatsiooni.

Kaitsja taotleb V.Z-i õigeksmõistmist endise elukaaslase kehalises väärkohtlemises ja maakohtule esitatud riigi õigusabi tasu taotluse rahuldamist.

Kaitsja peamine etteheide on see, et kohtud tuginesid ebausaldusväärsetele tõenditele. Ringkonnakohus oleks pidanud lugema ebausaldusväärseks ka kannatanu need ütlused, mis puudutasid 2018. a augustikuist tegu, nagu ta tegi ülejäänud tegude kohta käivate ütlustega.

Kaitsja arvates ei esitanud ta riigi õigusabi tasu taotlust maakohtule hilinenult. Tal ei olnud võimalik esitada taotlust enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa 10. veebruaril 2021, kuna kehtiva korra kohaselt pidi ta kohtuistungil osalemise eest tasu taotlemisel lähtuma kohtuistungi protokollis märgitud ajakulust, kohtuistungi protokolli allkirjastas maakohus aga alles

Kassatsioonivastuses taotleb prokuratuur kaitsja kassatsiooni rahuldamata jätmist.

2(4)

1-20-94061-20-9406

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kaitsja põhitees on olnud see, et V.Z-i endise elukaaslase E. A. ütlused ei ole usaldusväärsed. Apellatsioonis juhtis kaitsja ringkonnakohtu tähelepanu järgmistele asjaoludele. E. A. esitas kuriteoteate enda kehalise väärkohtlemise kohta poolteist aastat pärast väidetavat kuriteosündmust, kuid vaid mõni päev pärast seda, kui tal ei õnnestunud tema ja V.Z-i ühist last politsei sekkumise tõttu süüdistatava juurest ära tuua. Samal ajal taotles E. A. kohtult lapse ainuhooldusõigust, kuid see taotlus jäi tagajärjetuks. Maakohtu istungil eitas kannatanu esmalt hooldusõiguse küsimuses kohtusse pöördumist, kuid pärast tunnistas, et ta oli seda siiski teinud.

Ringkonnakohus jättis kaitsja argumendid analüüsimata, refereerides vaid kannatanu ja süüdistatava ütlusi ning tõdedes ühegi sisulise põhjendita, et „[k]ohtukolleegiumil puudub alus kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda“. Lisaks osutab kassaator õigustatult sellelegi, et otsuses pole selgitatud, miks ringkonnakohus ei arvestanud E. A. kannatanuna antud ütluste hindamisel asjaoluga, et sama inimese ütlused lapse kehalise väärkohtlemise kohta loeti ebausaldusväärseks. Teise astme kohus möönis, et kannatanu ei osanud enda juustest tõmbamist kirjeldada ega mäletanud, kas süüdistatav tõmbas teda juustest ühe või mitu korda. Samas ei hinnanud kohus selle tõiga tähendust kannatanu ütluste usaldusväärsuse aspektist.

Kolleegium käsitab eelosutatud lünki ringkonnakohtu argumentatsioonis kohtuotsuse põhistamise kohustuse (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3051 lg 1) rikkumisena, mis on KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluline. KrMS § 361 lg 1 p 6 ja lg 2, § 362 p 2 ja § 341 lg 3 kohaselt tuleb kohtuotsuse osa, mis on rikkumisest mõjutatud, tühistada ja saata kriminaalasi teise astme kohtule uueks arutamiseks.

Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb silmas pidada muu hulgas järgmist. Kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine vaid ühele tõendile – sh kannatanu ütlustele – tuginedes. Ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki ainsa süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Ütluste hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2021. a otsus nr 1-19-10157/71, p-d 9–10.) Samuti on Riigikohus selgitanud, et tunnistaja ütluste usaldusväärsus sõltub muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14)

Kuigi KrMS § 61 kohaselt on tõendite hindamisel määravaks kohtuniku siseveendumus, ei tähenda see seda, et kohtunik võiks tõendiallika usaldusväärsuse üle otsustada pelgalt kõhutundele toetudes. Siseveendumuse kujunemine tuleb kohtuotsuses veenvalt ära näidata, tuginedes nii erialakirjanduses kui ka kohtupraktikas välja settinud tunnismärkidele, mis võimaldavad üksikjuhtumi isepära arvesse võttes isikulise tõendiallika usaldusväärsust hinnata. (Vt ka P. Randma. Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontroll. – Juridica 2021, nr 9, lk 636– 646.) 3(4)

1-20-94061-20-9406

Vastuseks kaitsja väidetele tema riigi õigusabi tasu taotluse läbi vaatamata jätmise kohta maakohtus märgib kolleegium järgmist.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja pärast seda esitatud taotlus jäetakse üldjuhul läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-63-15, p 12).

Kolleegium leiab, et osutatud seisukohaga on kooskõlas ka see, kui kaitsja avaldab kohtuistungil, mis eelneb kohtu lahkumisele nõupidamistuppa, et ta taotleb riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist, nimetades suuliselt taotletava tasusumma ilma viimase istungi tasuta ja paludes kohtult vormikohase tasutaotluse esitamiseks lisaaega. Sellisel juhul võib kaitsja esitada vormikohase taotluse kohtu määratud tähtajaks. Alternatiivselt tuleb lubatavaks pidada sedagi, kui kaitsja koostab ja esitab riigi õigusabi tasu taotluse enne viimase kohtuistungi algust või selle ajal, lähtudes selle kohtuistungi eeldatavast kestusest (nt kohtu planeeritud istungiaja põhjal). Siis on kohus riigi õigusabi tasu suurust kindlaks määrates õigustatud ja kohustatud viimase istungi ajakulu istungi tegeliku (protokollijärgse) kestuse põhjal korrigeerima.

Menetletavas asjas ei avaldanud kaitsja maakohtu 10. veebruari 2021. a istungil enne kohtu nõupidamistuppa minekut, et ta taotleb riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist, ega palunud kohtult vormikohase taotluse esitamiseks lisaaega. Seega oli kaitsja 16. veebruari 2021. a taotlus hilinenud ja maakohus jättis selle õigustatult läbi vaatamata.

Eeltoodu alusel tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2021. a otsuse osas, mis puudutab V.Z-i süüditunnistamist ja karistamist E. A. kehalises väärkohtlemises 2018. a augustikuus, ning saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Riigikohtu 13. detsembri 2021. a määrusega arvati menetluskulude hulka V.Z-i kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu summas 388 eurot 80 senti. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, jääb see menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.