Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

Süüdistuse kohaselt omandasid A. Regentov ja V. Regentov koos tuvastamata isikuga 7. juunil 2019 Venemaal 300 euro eest 3,15 g narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja kuuluvat

1-19-100541-19-10054 alfa-PVP-d. V. Regentov andis aine D. S-ile, kes pidi selle Eestisse toimetama. D. S. peeti Narva piiripunktis kinni. Lisaks üritas A. Regentov 30. juunil 2019 tuua Venemaalt Eestisse 19,5 g alfa-PVP-d, kuid ta peeti samuti Narva piiripunktis kinni. 10 inimesele joobe tekitamiseks piisab 0,13 g alfa-PVP-st.

Viru Maakohtu 27. jaanuari 2021. a otsusega tunnistati A. Regentov KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi ning teda karistati vangistusega 6 aastat. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati tema karistust kolmandiku võrra, s.o 4 aastani. V. Regentov tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning teda karistati vangistusega 4 aastat 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati tema karistust kolmandiku võrra, s.o 3 aastani. V. Regentov mõisteti KarS § 214 lg 2 p 1 järgi õigeks, kuna prokuratuur loobus süüdistusest.

Kaitsjad vaidlustasid maakohtu otsuse ringkonnakohtus. A. Regentovi kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist 7. juuni 2019. a kuriteos ning 30. juuni 2019. a kuriteo kvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi. Alternatiivselt taotles kaitsja A. Regentovi karistuse kergendamist. V. Regentovi kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist.

Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2021. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Regentovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning V. Regentovi süüditunnistamises ja karistamises § 184 lg 2 p 1 järgi. Kohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis A. Regentovi süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ning karistas teda vangistusega 5 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus karistust kolmandiku võrra, s.o 3 aasta 4 kuuni. A. Regentov ja V. Regentov mõisteti 7. juuni 2019. a kuriteos õigeks. Ringkonnakohtu seisukohad olid lühidalt järgmised.

Maakohus tugines A. Regentovit ja V. Regentovit 7. juunil 2019 toimunud narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises süüdi tunnistades sisuliselt vaid D. S-i kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kuna D. S-ile polnud tema surma tõttu võimalik kohtuistungil küsimusi esitada, keelab KrMS § 15 lg 3 sellises olukorras rajada süüdimõistvat kohtuotsust D. S-i ütlustele isegi siis, kui need on usaldusväärsed. KrMS § 15 lg 3 kohaldamine ei sõltu menetlusliigist, mistõttu tuleb sellest lähtuda ka lühimenetluses.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Prokuratuur taotleb kassatsioonis maakohtu otsuse jõustamist, märkides, et KrMS § 15 lg-d 1 ja 3 lühimenetluses ei kohaldu. Lühimenetluses ei toimu tõendite vahetut uurimist kohtuliku arutamise käigus. Juhul, kui osutatud normid siiski kohalduvad, ei tuginenud maakohus 7. juuni 2019. a kuriteo kohta otsuse tegemisel valdavas ulatuses D. S-i ütlustele.

Kaitsjate hinnangul tuleb ringkonnakohtu otsus muutmata jätta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kriminaalasja õiguslik põhiküsimus seisneb selles, kas lühimenetluseks nõusoleku andmine ning seeläbi tunnistajate küsitlemise õigusest loobumine tähendab ühtlasi loobumist KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud garantiist. Selle normi kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lg-s 21 nimetatud isiku ütlustele.

2(4)

1-19-100541-19-10054

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maakohtu süüdimõistev otsus seoses 7. juuni 2019. a kuriteoga tugineb valdavas ulatuses D. S-i kohtueelses menetluses antud ütlustele. Samuti on tuvastatud, et D. S. suri enne süüdistusakti kohtusse saatmist.

Lühimenetluses lahendatakse kriminaalasja tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjali põhjal (KrMS § 233 lg 1). See tähendab, et lühimenetluses tunnistajat ei küsitleta, vaid tõendiks on tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokoll(id), mis on lisatud kriminaaltoimikusse. Riigikohus on varem selgitanud, et mis tahes lihtmenetlusega vabatahtlik nõustumine tähendab süüdistatavale vältimatult enda teatud õigustest loobumist. Sellise nõustumise põhjused võivad olla erinevad, kuid süüdistatavat võib kallutada lühimenetluse kasuks otsustama ka KrMS § 238 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt vähendatakse lühimenetluses süüditunnistamise korral karistust automaatselt kolmandiku võrra. Süüdistatavale lühimenetluses pakutav nimetatud soodustus on kaalukas. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-98-13, p-d 12.2 ja 12.3)

Lühimenetluse puhul on mõnest menetlusõigusest, sh tunnistaja küsitlemise õigusest loobumise tasakaalustamiseks ette nähtud mitu muud abinõu lisaks karistuse kergendamisele. Kriminaalasja ei saa lühimenetluses lahendada ilma süüdistatava nõusolekuta (KrMS § 233 lg 1). Olles andnud lühimenetluseks nõusoleku, võib süüdistatav sellest igal ajal kuni kohtuliku uurimise lõppemiseni loobuda (KrMS § 234 lg 5) mh siis, kui süüdistatav peab oluliseks mõnd tunnistajat küsitleda. Sellisel juhul tagastab kohus kriminaaltoimiku prokuratuurile (KrMS § 238 lg 1 p 1). Lühimenetluses tehtud süüdimõistvat kohtuotsust on süüdistataval võimalik vaidlustada (KrMS § 318 lg 1 ja lg 3 p 1). Kuigi lühimenetluses tunnistajaid ei küsitleta, peab kaitsepoolel olema võimalik seada nende ütlusi kahtluse alla (vrd Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 15. detsembri 2015. a otsus asjas Schatschaschwili vs. Saksamaa, p 131). Tõendi usaldusväärsuse küsimusega saab tegeleda nii kohtuliku uurimise kui ka kohtuvaidluse etapis. Ekslik on seega prokuratuuri seisukoht, et lühimenetluses tõendite vahetut uurimist ei toimu. Tõendite uurimisele lühimenetluses viitab otsesõnu KrMS § 237 lg 1 ls 2, mille kohaselt annab prokurör ülevaate süüdistusest ja seda kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb.

KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv piirang on kehtestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 punktist d ja selle rakenduspraktikast juhindudes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 66). Selle kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid. EIK-i praktika kohaselt saab süüdistatav konventsiooni art-s 6 sätestatud üksikutest õigustest loobuda, kui loobumine on ühemõtteline, mõne abinõuga tasakaalustatud, pole vastuolus avaliku huviga ning loobumise tagajärjed on talle mõistlikult ettenähtavad (vt nt EIK-i 26. aprilli 2016. a otsus asjas Kashlev vs. Eesti, p 42 ja 18. oktoobri 2006. a otsus asjas Hermi vs. Itaalia, p 73).

Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et lühimenetluseks nõusoleku andmine ning seeläbi tunnistajate küsitlemise õigusest loobumine tähendab ühtlasi loobumist KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust. Teisisõnu võib lühimenetluses tehtud süüdimõistev otsus üksnes või valdavalt rajaneda sellise tunnistaja usaldusväärseks loetud ütlustel, keda siis, kui asja lahendataks üldmenetluses, poleks kaitsjal ega süüdistataval võimalik küsitleda. Seejuures ei omista kolleegium määravat tähendust asjaolule, et KrMS § 15 lg 3 paikneb seadustiku üldsätete peatükis. Sama moodi ei laiene nt KrMS § 15 lg 1 (kohtulahendi tuginemine kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditele) kriminaalasja lahendamisele käskmenetluses (KrMS §-d 251–256) või kokkuleppemenetluses (KrMS §-d 239–250). Loobumine KrMS § 15 lg 3 menetlustagatisest lühimenetluses on 3(4)

1-19-100541-19-10054 kaitseõiguse teostamise seisukohalt piisavalt tasakaalustatud ega ole käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena (vrd viidatud otsus asjas nr 3-1-1-98-13, p 12.3).

Kuna selles küsimuses polnud praeguse lahendini ühtne kohtupraktika veel välja kujunenud, tuleb käsilolevas asjas asuda seisukohale, et andes lühimenetluseks nõusoleku, ei pidanud süüdistatavatele olema üheselt ettenähtav, et nad loobusid ühtlasi ka KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud garantiist. A. Regentovi kaitsja tugines sellele normile esimest korda kohtuvaidlustes (kd 3, tl 113), V. Regentovi kaitsja tugines apellatsioonis aga KrMS § 15 lg 1 rikkumisele (kd 3, tl 181 pöördel). Õiglase ja ausa kohtumenetluse põhimõtte järgimiseks tuleb süüdistatavatele tagada võimalus näha lühimenetluseks nõusolekut andes ette, missugustest õigustest nad seeläbi loobuvad. Et nõusoleku saab tagasi võtta üksnes enne kohtuliku uurimise lõppu, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks maakohtule.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Viru Maakohtu 27. jaanuari 2021. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2021. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kuna prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning maakohtu otsuse jõustamist, ent kolleegium tühistab mõlemad otsused ja saadab asja uueks arutamiseks maakohtule, tuleb kassatsioon rahuldada osaliselt.

A. Regentovi kaitsja A. Sirendi esitas riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse summas 369 eurot 60 senti ja sõidukulude hüvitamise taotluse summas 127 eurot 8 senti. Lihtmenetluse korral sätestab justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 6 lg 4 piirmäära, mida kaitsja üldmenetluse määradest lähtuv taotlus ületab. Kaitsja ei ole piirmäära suurendamist taotlenud. Kolleegium rahuldab riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-te 6 ja 10, § 6 lg 4, § 151 lg 1 p 4 ning § 17 lg 2 alusel A. Regentovi kaitsja taotluse määrata kaitsealusele kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu ja sõidukulud summas 328 eurot 68 senti (sisaldab käibemaksu). V. Regentovi kaitsja I. Žurina taotlus summas 97 eurot 20 senti (sisaldab käibemaksu) tuleb rahuldada täielikult. KrMS § 186 lg 1 alusel jäävad need menetluskulud riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.