Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-25-4251 24. september 2026 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Velmar Brett ja Heili Sepp Kriminaalasi Stanislav Jankovski süüdistuses KarS § 1573 lg 1 ja § 404 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2026. a otsus Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Paul Pikma, kassatsioon Stanislav Jankovski kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil 2. september 2026, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2026. a otsus muutmata ja prokuratuuri kassatsioon rahuldamata.
2.Määrata OÜ-le Vanalinna Advokaadibüroo kassatsioonimenetluses Stanislav Jankovskile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 89 eurot 28 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Stanislav Jankovski anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 1573 lg 1 ja § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes. KarS § 404 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt süütas ta
märtsil 2024 A-le kuuluva korteri köögis ja elutoas erinevaid esemeid. Suits levis kortermaja trepikotta. Korterisse sisenedes ja tuld märgates hüüdis A süüdistatavat, kes naasis korterisse ja kustutas põlengu. Süütamisega seadis S. Jankovski ohtu kortermajas viibinud inimeste elu ja tervise.
2.Viru Maakohtu 19. detsembri 2025. a otsusega mõisteti S. Jankovski KarS § 1573 lg 1 alusel esitatud süüdistuses küll osaliselt õigeks, kuid kokkuvõttes tunnistati ta süüdi nii KarS § 1573 lg 1 kui ka § 404 lg 1 järgi. KarS § 1573 lg 1 alusel karistati teda 6-kuulise vangistusega. Juhindudes KarS § 65 lg-st 1, mõisteti talle kogumis Viru Maakohtu 14. veebruari 2024. a otsusega liitkaristuseks 1 aasta, 11 kuu ja 25 päeva pikkune vangistus, millest loeti ärakantuks 1 aasta, 7 kuud ja 12 päeva vangistust. KarS § 404 lg 1 järgi karistati S. Jankovskit 5-kuulise vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel varasema otsusega mõistetud karistuse kandmata osa võrra. Liitkaristuseks mõistetud 9 kuu ja 13 päeva pikkusest vangistusest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg, mõistes ärakantavaks karistuseks 7 kuud ja 23 päeva vangistust.
1-25-4251
3.Maakohus tuvastas, et S. Jankovski süütas korteris erinevaid riideesemeid ja lahkus seejärel majast. Lugedes tõendatuks, et süüdistatav ohustas oma tegevusega teiste inimeste tervist, tugines kohus kannatanu A ütlustele, mis võeti tõendina vastu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 291 lg 1 p 2 alusel, ja kannatanu B ütlustele, mis võeti vastu KrMS § 291 lg 1 p 5 alusel. A sõnul ajas põlengust tekkinud suits teda hingeldama, B-l aga pani see silma valutama.
4.S. Jankovski ja tema kaitsja esitasid apellatsioonid, milles taotlesid süüdistatava õigeksmõistmist kõigis talle ette heidetud tegudes.
5.Tartu Ringkonnakohus tegi 19. märtsil 2026 otsuse, millega rahuldas kaebused osaliselt ja lõpetas KarS § 404 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas KrMS § 274 lg 1 alusel menetluse, leides, et tegu võib vastata väärteo tunnustele. Ringkonnakohtu seisukohad on järgmised.
6.Maakohus tugines süütamisega tekitatud ohu kindlakstegemisel valdavas ulatuses kannatanute kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kuna süüdistataval ega kaitsjal polnud võimalik neid küsitleda, rikkus kohus KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud keeldu.
7.Muud tõendid ei võimalda eraldivõetult ega kogumis tuvastada, et S. Jankovski seadis korteris tulekollete süütamisega kellegi teise elu või tervise ohtu. Seetõttu ei esine süüdistatava teos lõpuleviidud KarS § 404 lg 1 järgse kuriteo tunnuseid.
8.Võimalik on, et S. Jankovski pani toime süütamise katse – seda kas tegevuse (KarS § 404 lg 1 – § 25 lg 2) või tegevusetusega (KarS § 404 lg 1 – § 25 lg 5). Süüdistatava vastutus kummagi teo eest on aga välistatud, sest A hõikamise peale naasis S. Jankovski korterisse ja kustutas tule. Selliselt kõrvaldas süüdistatav enda loodud ohu (KarS § 42 lg 1).
9.Menetluse käigus pole tuvastatud põlenguga kahjustada saanud asjade väärtust. Sel põhjusel ei saa S. Jankovskile süüks arvata KarS § 203 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemist. Samas võib süüdistatav vastutada väärteona KarS § 218 lg 1 järgi korteri põranda, aknalaua ja vallasasjade kahjustamise eest. Seetõttu tuleb kriminaalmenetlus lõpetada.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioon
10.Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega lõpetati kriminaalmenetlus KarS § 404 lg 1 järgi. Kassaator taotleb selles osas maakohtu süüdimõistva otsuse jõustamist või asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
11.Kohtud eksisid, kui lugesid kannatanu B kohtueelses menetluses antud ütlused vastuvõetuks KrMS § 291 lg 1 p 5 alusel. Tegelikult võttis maakohus kannatanu ütlused vastu KrMS § 2911 alusel poolte kokkuleppel. See asjaolu on tuvastatav kohtuistungi helisalvestiselt. Süüdistatav ega kaitsja ei nõudnud kannatanu ristküsitlemist.
12.KrMS § 2911 võimaldab menetlusökonoomia eesmärgist lähtudes jätta poolte kokkuleppel tunnistaja kohtus üle kuulamata ja kasutada tõendina tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. Sel alusel vastu võetud ütluste puhul KrMS § 15 lg-s 3 toodud keeld ei kehti. Järelikult ei rikkunud maakohus menetlusõigust, kui tugines otsust tehes B kohtueelsetele ütlustele.
13.S. Jankovski täitis oma tegevusega KarS § 404 lg 1 objektiivse koosseisu. Selleks ajaks, kui süüdistatav läks põlengut kustutama, oli kannatanute tervis juba kahjustada saanud.
2(5)
1-25-4251 Kassatsioonivastus
14.Kaitsja hinnangul tuleb kassatsioon jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leidis õigesti, et süüdimõistvat otsust ei saanud rajada nende tunnistajate ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal polnud võimalik kohtus küsitleda. Selliselt talitades rikkus maakohus KrMS § 15 lg-t 3.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kassatsioonimenetluses ei ole vaidlust selles, et S. Jankovski süütas korteris tahtlikult tulekolded. Lahendamist vajab küsimus, kas ta põhjustas oma teoga KarS § 404 lg-s 1 nimetatud tagajärje ehk ohu inimese elule või tervisele. Kassaator on ringkonnakohtuga eri meelt selles, kas vastavat tagajärge jaatades tohtis maakohus tugineda kannatanu B kohtueelses menetluses antud ütlustele. Nimelt väidab prokuratuur, et need ütlused võeti tõendina vastu poolte kokkuleppel (KrMS § 2911), mitte kohtuotsustes ekslikult märgitud KrMS § 291 lg 1 p 5 alusel, mistõttu neile KrMS § 15 lg-s 3 sätestatu ei laiene.
16.Kassaatoriga tuleb nõustuda selles, et poolte kokkuleppel tõendina vastu võetud ütluste suhtes KrMS § 15 lg 3 ei kohaldu. Sarnaselt lühimenetluseks nõusoleku andmisega loobub süüdistatav ka tunnistaja kohtueelsete ütluste vastuvõtmisega nõustudes oma õigusest tunnistajat küsitleda. Ühtlasi aga tähendab see loobumist KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud garantiist. (Vrd RKKK 15.12.2021, 1-19-10054/101, p-d 11–14.) Tegu on süüdistatava vabatahtliku otsusega ehk tal on võimalik kaaluda, kas kohtuasja kiirem menetlemine on väärt oma õigusest loobumist. Järeldust, et KrMS § 2911 alusel tõendina vastu võetud ütluste puhul KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud keeld ei kehti, toetab ka seaduse grammatiline tõlgendamine. Sätte sõnastus (vahetut allikat ei olnud . võimalik küsitleda) viitab selgelt sellele, et küsitlemine oli objektiivselt võimatu ehk tegemist oli mõne KrMS § 291 lg 1 p-des 1–5 loetletud olukorraga.
17.Eelmärgitule vaatamata ei jaga kolleegium prokuratuuri seisukohta, mille järgi sai maakohus tugineda otsuse tegemisel B kohtueelsetele ütlustele.
18.KrMS § 2911 kohaldamine eeldab kolmepoolset kokkulepet ehk tunnistaja varasemate ütluste vastuvõtmisega peavad nõustuma nii süüdistatav, kaitsja kui ka prokuratuur. Seejuures peab süüdistatav olema teadlik nõusoleku andmise tagajärgedest, sh sellest, et sel alusel vastu võetud ütluste suhtes KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv piirang ei kehti (vrd viidatud 1-19-10054/101, p 13). Kirjeldatud kokkulepe peab olema fikseeritud kohtuistungi protokollis. Vastav nõue tuleneb KrMS § 155 lg 2 p-st 8, mille kohaselt tuleb kohtuistungi protokolli kanda avaldused ja taotlused ning nende lahendused. Selle nõude täitmine on oluline, võimaldamaks kohtumenetluse pooltel aru saada, milline on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõendite kogum. (RKKK 07.05.2008, 3-1-1-19-08, p 9 koos edasiste viidetega)
19.Maakohtu istungi protokoll ei kinnita kokkulepet B varasemate ütluste tõendina vastuvõtmiseks. Seal kajastatu kohaselt selgitas prokurör, et kannatanu ei saanud tervislikel põhjustel istungile ilmuda, ning küsis kaitsja ja süüdistatava nõusolekut tema kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina vastuvõtmiseks. Prokuröri küsimuse peale vastas kaitsja, et tema ei annaks, misjärel kohus lubas tõendi esitada. Kui kohtuistungi protokolli ei ole ütluste vastuvõtmise õiguslikku alust märgitud, siis istungi helisalvestisest kuuldub, et kaitsja ja süüdistatava nõusolekut küsides viitas prokurör tõesti KrMS §-le 2911. Samas annab salvestis tunnistust sellestki, et süüdistatavale ei selgitatud, millised tagajärjed sel alusel nõusoleku andmisega kaasnevad. S. Jankovski vastusest võib järeldada, et tema arvates oli tegu prokuröri õigusega ja tema enda arvamusel polnud tähtsust. Sestap pole kindel, kas süüdistatav mõistis, et võib ütluste tõendina vastuvõtmisest keelduda. Arvestades ka seda, et kaitsja
3(5)
1-25-4251 vastas prokuröri taotlusele: „Mina ei annaks“, puudus kannatanu ütluste KrMS § 2911 alusel vastuvõtmiseks nii kaitsja kui ka süüdistatava teadlik nõusolek.
20.Maakohtu otsuses märgitakse, et B kohtueelses menetluses antud ütlused võeti tõendina vastu KrMS § 291 lg 1 p-le 5 tuginedes. Jättes kõrvale asjaolu, et prokurör taotles ütluste vastuvõtmist teisel õiguslikul alusel, peab kolleegium vajalikuks märkida, et nende vastuvõtmine ei olnud lubatav ka viidatud sätte kohaselt. Seda põhjusel, et kannatanu ütlusi ei olnud deponeeritud: deponeerimata ütluste vastuvõtmine on võimalik vaid KrMS § 291 lg 1 p-des 1–3 sätestatud juhtudel ja täiendavate tingimuste esinemise korral (vt KrMS § 291 lg-d 2 ja 3).
21.Eelnevast tuleneb, et B kohtueelsete ütluste vastuvõtmiseks ei olnud täidetud ei KrMS §-s 2911 ega § 291 lg 1 p-s 5 toodud tingimus. Järelikult võttis maakohus kannatanu ütlused tõendina vastu ilma seadusliku aluseta, rikkudes selliselt oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See aga tähendab, et tõend oli lubamatu ja ringkonnakohus pidanuks selle süüdistatava ja kaitsja apellatsioone lahendades tõendikogumist välja jätma. Seega, nende ütluste puhul KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud keeld ei tõusetunudki (vt ka RKKK 29.04.2013, 3-1-1-41-13, p 10).
22.Eelöeldust hoolimata nõustub kolleegium ringkonnakohtu otsustusega kriminaalmenetlus osaliselt lõpetada ja seda järgmistel põhjustel.
23.KarS § 404 lg 1 näeb ette vastutuse võõra või oma asja süütamise eest, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele. Tegemist on konkreetse ohudeliktiga, mis vastab tagajärjedelikti tunnustele. Selle erinevus tavalisest tagajärjedeliktist kui kahjustusdeliktist seisneb saabunud tagajärje iseloomus – ühel juhul on see reaalne kahju, teisel juhul ohtlik olukord. Viimane tähendab, et kaitstav õigushüve on objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast sattunud sellisesse vahetusse (konkreetsesse) ohtu, kus esineb arvestatav tõenäosus selle reaalseks kahjustumiseks. Kriteeriumiks, mille alusel konkreetse ohu esinemist hinnata, on üldine elukogemus, mis üksikjuhtumi asjaolusid arvesse võttes võimaldab prognoosida, kas kahjuliku tagajärje saabumine on lähedal. Kirjeldatud konkreetse ohu jaatamiseks ei piisa pelgalt sellest, kui tuvastatakse, et kahjuliku tagajärje saabumine on teo üldisest ohtlikkusest tulenevalt võimalik. Näiteks elumaja süütamise puhul tuleks niisuguse lähenemise korral ohtu sisuliselt alati jaatada. Sellisel juhul oleks aga tegu abstraktse, mitte konkreetse ohuga (vt nt RKKK 03.12.2025, 4-25-631/28, p 9). Tegelikku ohtu tuleb eitada ka siis, kui ohustatud isik saab ohu tekkimist talle selles olukorras kättesaadavate vahenditega iseseisvalt hõlpsasti vältida (sh ohtlikust olukorrast väljuda) või tekkinud ohu kõrvaldada, aga ka siis, kui ta ei saa küll ise ohu teket vältida, kuid tal on võimalik saada abi kolmandatelt isikutelt (vt ka Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2021, § 123 komm-d 3.2-3.3).
24.Lisaks sellele, et KarS § 404 lg 1 eeldab konkreetse ohu põhjustamist, nõuab see ka ohu teatavat intensiivsust ehk teatud raskusastmega tagajärje saabumise võimalikkust. Sellega seoses selgitab kolleegium järgmist.
25.Süütamine KarS § 404 tähenduses kujutab endast teise isiku ohtu asetamist ühel spetsiifilisel viisil. Seetõttu tuleb selle koosseisu tunnuste tõlgendamisel arvestada ka nn ohtu asetamise üldkoosseisuga KarS §-s 123. Viidatu kaitseb samuti inimese elu ja tervist, nähes ette vastutuse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. Kuigi KarS § 404 lg 1 sõnastus on KarS § 123 lg 1 omast laiem, rääkides raske tervisekahjustuse tekitamise ohu asemel üldiselt tervisele ohu tekitamisest, ei näe kolleegium põhjust neid kuritegusid selles osas erinevalt sisustada. Riigikohus on varemgi leidnud, et normi kaitse-eesmärki arvestades on võimalik karistusnormi teleoloogiline tõlgendamine kitsendavalt süüdistatava kasuks (RKKK 18.06.2020, 1-19-31/63, p-d 18–19). Nagu öeldud, teenivad KarS §-d 123 ja 404 peaasjalikult sama eesmärki. Sellest lähtudes on kolleegium seisukohal, et KarS § 404 tuleb tõlgendada nii, et see eeldab 4(5)
1-25-4251 sarnaselt §-ga 123 sellise olukorra loomist, kus teisel isikul on oht saada eluohtlik või vähemasti raske tervisekahjustus (KarS § 118). Kõnealuse süüteokoosseisu avaram tõlgendamine muudaks karistatavaks ka sellised teod, mis ohustavad kaitstavat õigushüve vaid vähesel määral (nt kui süütamine põhjustab vaid silmade kerge kipitamise põlemissuitsu tõttu). Kirjeldatud tegude kriminaalkorras karistatavaks lugemine viiks karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ning põhiseaduse § 23 lg-s 1 ja KarS § 2 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõtte rikkumiseni (RKKK 09.11.2018, 1-17-6580/138, p-d 11-12).
26.Süüdistuse kohaselt seadis S. Jankovski korteris erinevate esemete süütamisega ohtu teiste majas viibinud elanike, sh A ja B elu ja tervise. Ohtu kujutasid endast nii põlengust tekkinud suits kui ka võimalus, et leegid levivad. Kirjeldatu ei ole aga käsitatav konkreetse ohuolukorra loomisena, vaid tegu on süütamisega olemuslikult kaasneva abstraktse ohuga. Järelikult puudub juba süüdistuses üks objektiivse koosseisu element, s.o koosseisupärane tagajärg. Võttes aluseks kohtute tuvastatud faktilised asjaolud, ei oleks sellise tagajärje nentimiseks ka alust. Kohtute kindlakstehtu kohaselt ei levinud tuli laialt ega blokeerinud väljapääsuteid. Tänu sellele sai B majast ohutult väljuda. Kannatanu A aga viibis esemete süütamise ajal hoopis maja ees õues. Majja sisenedes hüüdis ta süüdistatavat, kes naasis korterisse ja kustutas tule. Isegi kui majas levinud suits ajas üht kannatanut hingeldama ja pani teisel silma valutama, ei ole tegu raskete tervisekahjustustega KarS § 118 tähenduses. Järelikult ei olnud kannatanute elu ega tervis sellises ohus, mis vastaks KarS § 404 lg-s 1 ette nähtud tagajärjele.
27.Ülaltoodust järeldub, et kõnealuses asjas ei saa rääkida lõpuleviidud kuriteost. Kõne alla võiks tulla vaid süütamise katse (KarS § 25). Nõustuda tuleb aga ringkonnakohtuga, kes leidis, et tule kustutamisega hoidis S. Jankovski ära süüteo tagajärje, loobudes lõpetatud süüteokatsest (KarS § 42 lg 1). Seega on välistatud ka süüdistatava vastutus süüteokatse eest. Kuna süüdistusaktis ei heideta S. Jankovskile ette kannatanute tervise kahjustamist, vaid üksnes nende elule ja tervisele abstraktse ohu põhjustamist, ei teki asja lahendamisel küsimust, kas suitsuga hingamisraskuste ja silmavalu põhjustamine võiks olla käsitatav kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 1 mõttes. Sellist tegu ei saaks isikule süüdistuse piiridest väljumata igal juhul süüks arvata. Samuti pole võimalik kvalifitseerida süüdistatava tegu ümber KarS § 203 järgi, kuivõrd tõsikindlalt pole tuvastatud, et süütamisega kahjustatud asjade väärtus ületas olulise kahju piirmäära (vrd RKKK 13.06.2012, 3-1-1-69-12, p-d 8–10).
28.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2026. a otsuse muutmata ja prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata. Kolleegium rahuldab kaitsja taotluse S. Jankovskile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu määramiseks summas 89 eurot 28 senti (käibemaksuga). Prokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jääb see kulu KrMS § 186 lg 2 teise lause kohaselt riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.