Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-20-2476 15. oktoober 2020 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv Kriminaalasi H.L-i süüdistuses KarS § 424 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuli 2020. a määrus nr 1-20-2476/12 H.L-i kaitsja vandeadvokaat Indrek Västrik, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Katrin Tron 14. oktoober 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuli 2020. a määruse põhiosa, jättes sellest välja põhjenduse, mille kohaselt peab KarS § 424 lg 2 järgi süüdi mõistetud isik alati kasvõi osa vangistusest ära kandma ja tema vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valdma & Partnerid H.L-ile Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 64 eurot 80 senti, sh käibemaks 10 eurot 80 senti. Jätta see summa menetluskuluna riigi kanda.
1.Harju Maakohtu 8. juuni 2020. a otsusega tunnistati H.L lühimenetluses süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega üheks aastaks ja kaheksaks kuuks. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendas maakohus seda karistust kolmandiku võrra ehk ühe aasta ühe kuu ja kümne päeva pikkuse vangistuseni ning arvas KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka neli päeva eelvangistust. KarS § 74 lg-te 1–3 alusel määras kohus, et vangistusest tuleb H.L-il kohe ära kanda kaks kuud ja ülejäänud vangistus kestusega 11 kuud ning 6 päeva jääb tingimisi pooleteistaastase katseajaga täitmisele pööramata.
1-20-2476 Kohus määras KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel, et katseajal peab H.L lisaks KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuete järgimisele mitte tarvitama alkoholi ja osalema kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis.
2.H.L tunnistati süüdi kokkuvõtlikult selles, et ta juhtis nii 20. augustil kui ka 12. oktoobril 2019 mootorsõidukit, olles ise alkoholijoobeseisundis. Alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli esimesel korral 1,28 mg/l ja teisel korral 1,46 mg/l.
3.Põhjendades mõistetud karistust ja selle täitmisele pööramist, märkis maakohus järgmist.
4.Arvestades seda, milline oli alkoholisisaldus H.L-i väljahingatavas õhus, tuleb tema süüd pidada keskmisest suuremaks. Ta juhtis korduvalt mootorsõidukit ohtlikult raskes alkoholijoobeseisundis. Lisaks polnud H.L-il juhtimisõigust. 12. oktoobril 2019 riivas ta mootorsõidukit juhtides teist mootorsõidukit. Kergendava asjaoluna tuleb aga arvestada süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust.
5.KarS § 424 lg 4 p 1 kohaselt ei jäeta sama seadustiku § 424 lg-s 2 ette nähtud kuriteo korral karistust täielikult tingimisi kohaldamata. Seega on H.L-i vangisusest täielik vabastamine välistatud.
6.H.L-i vangistuse asendamine üldkasuliku tööga pole põhjendatud. Süüdistatav pani lühikese aja jooksul toime kaks joobes juhtimist. Pärast esimest rikkumist kinnitas H.L , et rohkem ta midagi sellist toime ei pane. Vähem kui kahe kuu möödudes juhtis ta aga uuesti mootorsõidukit, olles alkoholijoobeseisundis. Seejuures oli alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus veelgi kõrgem. Lisaks polnud tal mootorsõidukit juhtides juhtimisõigust ja oktoobris riivas ta ka teist sõidukit.
7.Arvestades seda, et süüdistatava varasem karistus on kustunud ja ta kahetses toimepandut kohtuistungil korduvalt, tuleb tal vangistusest ära kanda kaks kuud ja ülejäänud vangistus jääb tingimisi pooleteistaastase katseajaga täitmisele pööramata. Apellatsioon
8.Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H.L-i kaitsja vandeadvokaat Indrek Västrik, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas, paludes asendada vangistuse üldkasuliku tööga. Karistuse asendamata jätmise korral palus kaitsja tühistada maakohtu otsuse osas, millega H.L-ile pandi katseajaks kohustus mitte tarvitada alkoholi ja osaleda sotsiaalprogrammis. Ringkonnakohtu määrus
9.Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuli 2020. a määrusega jäeti apellatsioon selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
10.Kohtukolleegium leidis, et maakohtu kohaldatud õigusjärelmeid pole võimalik muuta. Maakohus on süüdistatavale karistust mõistes arvestanud kõigi oluliste asjaoludega, samuti põhjendanud veenvalt, miks ei saa H.L-i vangistust asendada üldkasuliku tööga.
11.Lisaks kordas ringkonnakohus enda varasemat seisukohta, et seadusandja tahte kohaselt peab KarS § 424 lg 2 järgi süüdi mõistetud isik kasvõi osa vangistusest reaalselt ära kandma. See tähendab, et KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud. (Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 1-19-8179 ja 1-19-4203) 2(4)
1-20-2476
12.Kohtukolleegium pidas veatuks ka maakohtu otsustust H.L-ile KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel lisakohustuste panemise kohta.
MÄÄRUSKAEBEMENTLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Määruskaebus
13.Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H.L-i kaitsja vandeadvokaat I. Västrik, kes taotleb vaidlustatud kohtumääruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule apellatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaitsja hinnangul leidis ringkonnakohus ekslikult, et KarS § 424 lg-s 2 sätestatud kuriteo eest mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud. Seadusest sellist keeldu ei tulene. Järelikult ei ole ka põhjendatud teise astme kohtu seisukoht, et kaitsja apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu. Prokuratuuri vastus
14.Prokuratuur palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Riigikohus ei kahtle selles, et ringkonnakohtul oli küllaldane alus jätta H.L-i kaitsja apellatsioon kui ilmselgelt põhjendamatu KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. Samas ei nõustu kolleegium vaidlustatud kohtumääruse põhiosas ja seal viidatud kohtulahendites väljendatud seisukohaga, et KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on alati välistatud.
16.KarS § 424 lg 4 p 1 kohaselt ei jäeta sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud kuriteo korral mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata. Karistuse tingimisi kohaldamata jätmine osutatud sätte mõttes tähendab karistusest vabastamist KarS § 73 või § 74 alusel. Seda järeldust kinnitab ka koos KarS § 424 lg 4 p 1 kehtestamisega nii KarS § 73 lg-sse 1 kui ka § 74 lg-sse 1 lisatud teine lause, mis sätestab, et karistuse võib täielikult jätta tingimisi kohaldamata, kui sama seadustiku eriosast ei tulene teisiti (vt karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 07.07.2017, 1) § 1 p-d 5, 7 ja 18). Järelikult on sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1 erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata.
17.Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, mida reguleerib karistusseadustiku 5. peatükk („Karistusest vabastamine“), vaid hoopis karistusseadustiku 4. peatükis ette nähtud karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). Seejuures ületab asenduskaristus oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-84-03, p 7). Seetõttu ei tähenda vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) – niisamuti nagu ka selle asendamine elektroonilise valve (KarS § 691) või raviga (KarS § 692 ) – mitte karistuse tingimisi kohaldamata jätmist, vaid üksnes karistuse kohaldamist teises ehk asenduskaristuse vormis. Järelikult ei keela KarS § 424 lg 4 p 1 sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga.
18.Ringkonnakohus põhjendas enda tõlgendust seadusandja tahtega, et KarS § 424 lg 2 järgi süüdi mõistetud isik kannaks kasvõi osa vangistusest reaalselt ära. Kolleegium märgib, et seaduse tekstist seadusandja sellist tahet ei nähtu. Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (vt nt Riigikohtu 3(4)
1-20-2476 kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-68-16, p 49 ja 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 39). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-68-15, p 16). Seega olukorras, kus KarS § 424 lg 4 p 1 keelab sõnaselgelt üksnes karistuse täieliku tingimisi kohaldamata jätmise, pole võimalik seadusandja väidetavale tahtele viidates tõlgendada seda normi isikule ebasoodsas suunas nii, et välistatud on ka karistuse asendamine, ehkki seadus ei loe viimast karistuse tingimisi kohaldamata jätmiseks. Selliseks tõlgenduseks ei saaks alust anda ka seaduseelnõu seletuskiri, sest üksnes seletuskiri ei õigusta üldjuhul seadusesätte tõlgendamist lahknevalt selle sõnalisest tähendusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. detsembri 2019. a otsus nr 1-18-3901/97, p 10).
19.Neil põhjustel tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud määruse põhiosast välja jätta argument, mille kohaselt ei ole KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud vangistust võimalik üldkasuliku tööga asendada.
20.Selle põhjendi eemaldamine ei sea aga löögi alla ringkonnakohtu vaidlustatud määruse resolutsiooni. Maakohus lähtus erinevalt teise astme kohtust arusaamast, et ka KarS § 424 lg 2 järgi mõistetud vangistus on üldkasuliku tööga asendatav, kuid asus seisukohale, et H.L-i puhul poleks asenduskaristus õigustatud. Seejuures tugines kohus argumentidele, mis on KarS § 69 kontekstis igati asjakohased (vt käesoleva määruse punkt 6). Kaitsja apellatsioonis pole ühtki sellist asjaolu, mis võiks anda alust järelduseks, et maakohus tegi menetletavas asjas KarS § 69 lg-t 1 kohaldamata jättes kaalutlusvea või kohaldas muul põhjusel materiaalõigust valesti. Järelikult on igati nõustumisväärne ka ringkonnakohtu seisukoht, et maakohtu põhjendus vangistuse asendamata jätmise kohta on veenev ja apellandi taotlus asenduskaristuse kohaldamiseks ilmselgelt perspektiivitu.
21.Määruskaebuses pole väidetud, et ringkonnakohus eksis, kui pidas KrMS § 326 lg 3 mõttes ilmselgelt põhjendamatuks ka apellandi alternatiivset taotlust H.L-ile KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel pandud kohustuste tühistamiseks. Kolleegium ei leia ka ise ringkonnakohtu sellisest järeldusest viga.
22.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuli 2020. a määruse põhiosa, jättes sellest välja põhjenduse, mille kohaselt peab KarS § 424 lg 2 järgi süüdi mõistetud isik alati kasvõi osa vangistusest ära kandma ja tema vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
23.Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. aasta määruse nr 16 § 1 lg-te 6 ning 10 ja § 7 lg 1 alusel rahuldab kolleegium H.L-i kaitsja taotluse määrata määruskaebemenetluses H.L-ile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 64,80 eurot (sh käibemaks 10,80 eurot).
24.Olukorras, kus Riigikohus muudab vaidlustatava kohtumääruse põhjendusi, tuleb menetluskulude hüvitamise otsustamisel koosmõjus KrMS § 390 lg-ga 1 kohaldada KrMS § 186 (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 2019. a määrus nr 1-18-5023/12, p 28 koos seal toodud viidetega). KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 361 lg 1 p-des 2–7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb menetletavas asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb määratud kaitsja tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.