Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

1-18-10374

Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Karin Antsov, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Alternatiivselt palus kaitsja muuta süüdistatavale etteheidetava teo kvalifikatsiooni või kergendada mõistetud karistust. Lisaks taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi rahuldamise osas.

Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2019. a määrusega jäeti kaitsja apellatsioon kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 326 lg 3 alusel kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Kohus leidis, et apellandi väited ei tingi süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist ega talle mõistetud karistuse kergendamist. Maakohus hindas tõendeid põhjalikult ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, süüdistatava kaitseversioonid on ümber lükatud. Tema ütlused selle kohta, et kannatanu ahistas teda seksuaalselt, on ebausaldusväärsed. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et R. Padriku tahe oli juba kannatanu löömisel suunatud viimase auto hõivamisele. Kohtualuse süüd kinnitab seegi, et teda on varem karistatud röövimise katse eest. Samuti põhjendas kohus mõistetud karistuse ja tsiviilhagiga seonduvat.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Ringkonnakohtu määruse vaidlustas kaitsja, kes taotleb selle tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohus saab apellatsioonis esitatud argumentide suhtes kujundada seisukoha üksnes siis, kui ta vaatab kriminaalasja läbi. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist nii materiaalõiguse vale kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Maakohus tugines põhjendamatult üksnes kannatanu ütlustele ega tõlgendanud kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks. R. Padrik tegutses hädakaitses, sest tema teole eelnes vahetult kannatanu õigusvastane tegu, mis seisnes seksuaalses ahistamises. Süüdistatav ei soovinud kannatanut lüües autot hõivata. Lisaks ei vasta talle mõistetud karistus tema teo raskusele ja isikule ning kohus rahuldas ekslikult tsiviilhagi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus poleks tohtinud jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. See viga tingib kohtumääruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise ringkonnakohtule arutamiseks.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu näiteks juhul, kui selle argumendid pole õiguslikult asjakohased ehk siis need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited pole õiguslikult asjakohatud, saab apellatsiooni jätta läbi vaatamata üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega üldjuhul võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt igasugune edulootus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2019. a määrus nr 1-18-7632/56, p-d 10–11 koos viidetega).

2(3)

1-18-10374

Kaitsja vaidlustas muu hulgas tõenditele antud hinnangut ja süüdistatava käitumise õiguslikku kvalifikatsiooni, samuti talle mõistetud karistust ning kohtu otsustust rahuldada tsiviilhagi osaliselt. Apellatsioon sisaldab väiteid, mida ei saa pidada õiguslikult asjakohatuteks ja mille suhtes on kohtul võimalik kujundada arvamus vaid kriminaalasja sisuliselt arutades. Lisaks ei ole ringkonnakohtu määruses toodud ära kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti, mis võimaldaksid järeldada, et kaitsja kaebus on kõikides vaidluse alla seatud aspektides ilmselgelt perspektiivitu.

Kuigi ringkonnakohus otsustas jätta apellatsiooni läbi vaatamata, on ta seda mingis valitud osas siiski teinud. Kohus andis üldsõnalise hinnangu maakohtu tõendite analüüsile ja selgitas lühidalt, miks ta nõustub apelleeritud otsuses väljendatuga süüdistatava süü tuvastamisel ja tema teo kvalifitseerimisel. Samuti on kohtumääruses käsitletud osaliselt apellandi argumente selle kohta, et süüdistatav viibis hädakaitseseisundis. Muu hulgas tõi ringkonnakohus esile mõned asjaolud, mis tema arvates selle versiooni ümber lükkavad. Lisaks on määruses vaadeldud põgusalt süüdistatavale mõistetud karistuse põhjendatust ja peatutud tsiviilhagi materiaalõiguslikul alusel. Kokkuvõttes hindas kohus valikuliselt apellatsioonis esitatud väiteid ja võttis selle läbi vaatamata jätmisest hoolimata sisulise seisukoha, et kaitsja argumendid ei tingi maakohtu otsuse tühistamist. Juhul kui ringkonnakohus lahendab kriminaalasja kirjalikus menetluses KrMS § 331 lg 11 järgi sisuliselt ning jätab selle tulemusena maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, peab ta KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt tegema kohtuotsuse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-69-13, p 10).

Eelnevast tulenevalt rikkus ringkonnakohus apellatsiooni KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2019. a määruse ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule arutamiseks teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt) Saale Laos, Paavo Randma, Velmar Brett

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.