Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

asjaolud, mille hulgas tuleb välja tuua süüdimõistetu isik, varasem elukäik ja kuriteo toimepanemise asjaolud. K.A on kriminaalkorras karistatud 9 korral. Teda on karistatud nii varavastaste, isikuvastaste, avaliku rahu vastaste kui ka liiklusalaste kuritegude toimepanemise eest. Käesolevat vangistust kannab K.A KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest, mis seisnes võõra vallasasja omavolilise ajutises kasutamises isiku poolt, kes on varem toime pannud asja omavolilise kasutamise ja grupi poolt. Süüteoasjaolusid analüüsides nähtub, et hoolimata sellest, et isikut oli 19.12.2017 maakohtu poolt karistatud KarS § 215 lg 2 p-de 1,2 § 199 lg 2 p 7 ja § 4231 järgi pani ta mõne kuu möödudes (s.o 21.03.2018) toime uue samalaadse kuriteo. Talle on karistusena kohaldatud vanglakaristust tingimisi, aga ka šokivangistust, millest vabanemisel pani katseajal toime uue kuriteo. Maakohus arvestab ka asjaoluga, et käesoleva karistuse kandmisel vangistusasutuses on K. Pajumäel 6 kehtivat distsiplinaarkaristust ning tal puudub vabanedes kindel töökoht ja sissetulek. Kindla töökoha puudumise tõttu esineb suur tõenäosus, et majandusliku kasu saamise eesmärgil hakkab K.A toime panema uusi kuritegusid või vaba aega sisustama alkoholi tarbimisega, mis samuti võib viia seaduserikkumiste toimepanemiseni. Isikul on diagnoositud alkoholisõltuvus. Tartu Vangla esitatud iseloomustuse kohaselt on K. Pajumäel seisuga 25.02.2019 tasumata nõudeid 11 071,08 eurot ning vabanemisfondis 33 eurot. Nii ametlikult töötamisse kui ka nõuete tasumisse suhtub K.A negatiivselt ja leiab, et nii öelda ausal teel Eesti riigis nii kui nii sobivat palka ei saa. Vanglas töötamise kohta on nägemus, et tegemist on orjatööga ning sunniviisiliselt on nõus sektoris koristama. Maakohtu hinnangul nähtub eelnevast, et K.A on suhtunud äärmiselt ükskõikselt talle mõistetud karistustesse, sh määratud kohustustesse. Vanglas kohaldatud arvukad distsiplinaarkaristused kinnitavad, et K.A ei ole suuteline seaduskuulekalt käituma ka rangelt kontrollitud keskkonnas. Selline suhtumine näitab ilmselgelt, et kriminaalkaristused ei ole mõjutanud süüdimõistetut õiguskuulekusele ja ei ole täitnud oma eesmärki. Seega puudub käesolevalt alus arvata, et ka sellel korral reaalselt ärakantud vangistus on K.A suhtes täitnud oma eesmärgi. Määruskaebus

määruskaebuse eelmenetlust ringkonnakohtus. Seega tuleb kõnealuses küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki 2. jao sätteid, sh KrMS § 326 (apellatsiooni käiguta ja läbi vaatamata jätmine). KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu praktika kohaselt saab ilmselt põhjendamatuks lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.04.2011 määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8) Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 saab ringkonnakohus eeltoodud reegleid järgides jätta läbi vaatamata ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Tiit Lõhmus

Juhan Sarv

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.