S.B Reiljani (isikukood XXX) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 14. detsembri 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S.B Reiljan ja tema kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, määruskaebused
RESOLUTSIOON
1.Jätta S.B Reiljani ja tema kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi määruskaebused Tartu Maakohtu 14. detsembri 2018. a määruse peale läbi vaatamata.
2.Määrata Rakvere Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks S.B Reiljanile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 60 (kuuskümmend) eurot, sh käibemaks 10 (kümme) eurot.
3.Mõista S.B Reiljanilt menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 60 eurot.
4.Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtulahendi ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 16. novembri 2017. a otsusega on S.B Reiljan (endine S.B) süüdi tunnistatud karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti H. Reiljanile kuriteo eest mõistetud karistus Tartu Maakohtu 1. juuni 2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-5340 mõistetud karistusega, s.o 1 aasta 8 kuu 26 päeva vangistusega, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 9 kuud 26 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel arvestati H. Reiljanile mõistetud liitkaristusest maha Tartu Maakohtu 1. juuni 2017. a
otsusega mõistetud ja osaliselt ärakantud karistus, s.o 109,5 tundi üldkasulikku tööd ehk 3 kuud 20 päeva vangistust. Ärakandmata karistuse suuruseks loeti 1 aasta 6 kuud 6 päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati H. Reiljan süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati H. Reiljanile kuriteo eest mõistetud karistust KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 6 kuu 6 päeva vangistuse võrra. Liitkaristuseks mõisteti H. Reiljanile 1 aasta 10 kuud 6 päeva vangistust. Kohtuotsus jõustus 2. detsembril 2017. Kinnipeetava karistusaeg algas
18.detsembril 2017 ja lõpeb 24. oktoobril 2019.
2.Tartu Maakohtu 14. detsembri 2018. a määrusega jäeti H. Reiljan vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. 2.1 H. Reiljanit on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Ta on toime pannud eriliigilisi süütegusid, aga peamiselt on teda karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Käesoleval ajal kannab H. Reiljan karistust varavastase ja isikuvastase (kehaline väärkohtlemine) kuriteo toimepanemise eest. Kohus on H. Reiljanile korduvalt andnud võimalusi kanda karistust vabaduses. Nimelt tunnistati H. Reiljan Tartu Maakohtu
14.detsembri 2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-15-10283 süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 215 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud 28 päeva vangistust, mida ei pööratud tingimuslikult kaheaastase katseajaga täitmisele. Vaatamata saadud võimalusele kanda karistust vabaduses, pani H. Reiljan katseajal toime uue kuriteo, mille eest ta Tartu Maakohtu 1. juuni 2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-5340 ka süüdi tunnistati. H. Reiljanile mõisteti KarS § 424 järgi karistuseks 1 aasta 8 kuud 26 päeva vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga (626 tundi) ja mille tegemise tähtajaks määrati kaks aastat. Lisaks üldistele kohustustele määrati H. Reiljanile lisakohustustena alkoholi tarvitamise keeld ja kohustus osaleda sotsiaalprogrammis. Sellele vaatamata ei suutnud H. Reiljan täita talle kohtu poolt määratud kohustusi. Lisaks sellele, et H. Reiljan pani katseajal toime uue kuriteo, rikkus ta ka alkoholi tarvitamise keeldu. Kohus peab seda rikkumist eriti raskeks, kuna H. Reiljan ilmus alkoholi tarvitanuna kriminaalasja arutamiseks määratud kohtuistungile. 2.2 Alkoholi tarvitamise harjumus on kohtu hinnangul H. Reiljani peamiseks uute kuritegude toimepanemise riskiks. Siinjuures peab kohus positiivseks, et H. Reiljan soovib alkoholi tarvitamisest vabaduses loobuda. Samas varasemalt ei ole H. Reiljan seda teha suutnud. H. Reiljani sõnul on ta viimati ravi saamiseks (süsti tegemiseks) pöördunud raviasutusse oktoobris 2017. Sellele vaatamata on ta vähem kui kuu aja pärast jätkanud alkoholi tarvitamist (10. novembril 2017 peetud kohtuistungile ilmus alkoholijoobes). Seega ei ole alust olla veendunud, et H. Reiljan oleks sellel korral suuteline vabaduses lõplikult alkoholi tarvitamisest loobuma. 2.3 Eeltoodust tulenevalt ei ole H. Reiljanile varasemalt mõistetud karistused avaldanud mingisugust mõju. Seda kinnitavad ka H. Reiljani enda selgitused selle kohta, et ta varem ei olnud mõelnudki sellele, et ta hakkaks seaduskuulekaks. Kuigi H. Reiljani enda kinnitustel on ta aru saanud toimepandust ja teinud enda jaoks vajalikud järeldused, leiab kohus, et varasemat elukäiku ja toimepandud kuritegusid arvestades tuleb pidada H. Reiljani mõtlemises toimunud muutusi liialt lühiajalisteks, et nende püsivuses veendunud olla. 2.4 Kohtu hinnangul on H. Reiljani käitumine karistuse kandmise ajal olnud positiivne. Ta on vangistuses läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Viha juhtimine“. Lisaks on ta osalenud majandustöödel. Alates 23. oktoobrist 2018 on H. Reiljan avavanglas ja töötab väljaspool vanglat Rae pesumajas. H. Reiljanil puuduvad distsiplinaarkaristused. Vabanemise 2(5)
korral on H. Reiljanil kindel töökoht OÜ-s S.. Töökoha ja seeläbi kindla sissetuleku olemasolu on äärmiselt oluline, kuna H. Reiljanil on iseloomustuse kohaselt rahalisi kohustusi 9032,66 eurot. Lisaks on H. Reiljanil vabaduses tasumata korteriüür (800–900 eurot). Vabanemisfondi on H. Reiljanil kogunenud 56,39 eurot. Samuti on oluline arvestada, et H. Reiljani selgituste kohaselt on tema perekonnas ainus, kes on võimeline töötama, sest abikaasa ei ole töövõimeline. 2.5 Materjalide koostamise ajal on H. Reiljan teatanud oma vabanemisjärgse elukoha aadressina õe E.V. elukoha. Kohtumenetluse ajal on H. Reiljan oma seisukohta muutnud ja käesoleval ajal soovib ta vabaneda elukohta, kus ta elas ka enne vangistust, s.o abikaasa K.R. juurde. Siinjuures peab kohus oluliseks, et H. Reiljan kannab käesoleval ajal karistust ka abikaasa kehalise väärkohtlemise eest. H. Reiljani selgitustest elukoha muutmise põhjuste kohta (võimalik lahutus), järeldub, et H. Reiljanil ja tema abikaasal on jätkuvalt pingelised suhted. Kuigi H. Reiljan on kinnitanud, et vanglas läbitud sotsiaalprogrammist saadud teadmiste ja oskuste tõttu on ta suuteline ennast konfliktsetes olukordades kontrollima ka väljaspool vanglat, on risk samasse elukohta naasmisel uute kuritegude toimepanemiseks suur.
3.Maakohtu määruse peale esitasid kaebused H. Reiljan ja tema kaitsja, kes taotlevad määruse tühistamist ja H. Reiljani vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamist. 3.1 Kaitsja juhib tähelepanu H. Reiljanit positiivselt iseloomustavatele asjaoludele, sh sellele, et H. Reiljanil puuduvad distsiplinaarkaristused, ta on vanglas töötanud ja töötab hetkel väljaspool vanglat, ta on läbinud sotsiaalprogramme ja tõdenud, et soovib kriminaalsest eluviisist loobuda. H. Reiljani vabastamise kasuks räägib ka see, et tal on olemas kindel elukoht ja garanteeritud töökoht. H. Reiljan on lõpetanud suhtlemise kriminaalkorras karistatud isikutega. Sotsiaalprogrammi läbimisega on ta maandanud alkoholi tarvitamisest tuleneva riski uute kuritegude toimepanemiseks. Isiku iseloomustusest nähtub, et ta on motiveeritud eesmärke täitma ja seaduskuulekalt elama. Maakohus ei ole neid positiivseid asjaolusid arvestanud. H. Reiljan on teinud vanglas kõik temast oleneva, et kuritegusid enam mitte kunagi toime panna. Alkoholi ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise keelu tõttu on isik katseajal kontrollitav ja rikkumise korral tagasi vanglasse paigutatav. Kaitsja lisab veel, et tema hinnangul ei saa isikule ette heita karistatust kui sellist, kuna tema käitumine vangistuses on näidanud, et ta on teinud positiivsed järeldused, jätkamaks edasist elu seaduskuulekalt. Kaitsja hinnangul võiks talle anda võimaluse näidata, et ta suudab vabaduses olla seaduskuulekas. 3.2 H. Reiljan palub ringkonnakohtul arvesse võtta, et tema abikaasa tervislik seisund on tema karistuse kandmise ajal oluliselt halvenenud ja ta ei tule igapäevatoimetustega iseseisvalt toime. Vangistuses viibimise ajal on tekkinud korteri üürivõlg, mis nüüdseks ulatub juba 1100 euroni. H. Reiljan on aga peres ainuke, kes on võimeline töötama. Üürileandja on teatanud, et kui
1.juuniks 2019 ei ole võlg tasutud, siis ütleb ta lepingu üles. H. Reiljani suhted abikaasaga on paranenud ja nad on otsustanud, et edasiste konfliktide vältimiseks suundub H. Reiljan ravile psühhiaatriakliinikusse. H. Reiljan nõustub ennetähtaegsel vabanemisel alluma ka elektroonilisele valvele.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et H. Reiljani ja tema kaitsja määruskaebused on ilmselgelt põhjendamatud, ja jätab need seetõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
3(5)
5.KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükk ei reguleeri maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse eelmenetlust ringkonnakohtus. Seega tuleb kõnealuses küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki 2. jao sätteid, sh KrMS § 326. KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu praktika kohaselt saab ilmselt põhjendamatuks lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8.) Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 saab ringkonnakohus eeltoodud reegleid järgides jätta läbi vaatamata ka ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse.
6.Kolleegiumi hinnangul on H. Reiljani ja tema kaitsja määruskaebused tervikuna perspektiivitud ning neis toodud argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Vt Riigikohtu 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16.) Maakohus on H. Reiljani vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendanud veenvalt ning arusaadavalt. Maakohus on kaalunud KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid kogumis ja leidnud, et H. Reiljani tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmiselt ei ole põhjendatud, kuna vabastamise sisulised eeldused on täitmata. Maakohus ei jätnud H. Reiljani vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Seega ei ole maakohus menetletavas asjas KarS § 76 lg-t 4 kohaldades teinud sellist kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtumääruse tühistamiseks.
7.Maakohus on H. Reiljanit vabastamata jättes arvestanud kõigi määruskaebustes esile toodud asjaoludega. Nii on kohus arvesse võtnud nii H. Reiljanit vangistuses positiivselt iseloomustavaid asjaolusid (distsiplinaarkaristuste puudumine, töötamine, sotsiaalprogrammide läbimine), kui ka tema perekondlikku olukorda puudutavaid asjaolusid (abikaasa toimetulekuraskused). Samas on maakohus kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et arvestades H. Reiljani varasemat elukäiku ja uute kuritegude toimepanemise riske, ei ole positiivsed asjaolud piisavad, õigustamaks käesoleval ajal tema vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist.
8.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 326 lg-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus H. Reiljani ja tema kaitsja määruskaebused Tartu Maakohtu 14. detsembri 2018. a määruse peale eelmenetluses läbi vaatamata.
4(5)
9.Kaitsja on kohtule esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja on koostanud määruskaebust 1 tunni. Tehtud töö eest taotleb ta tasu 60 eurot (sh käibemaks 10 eurot). Ringkonnakohus leiab, et arvestades määruskaebuse mahtu ja sellele kulutatud aega ning tasumäärasid, kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus ei rahulda määruskaebust, jäävad menetluskulud KrMS § 187 lg 2 järgi H. Reiljani kanda.
/allkiri/ Aarne Sarjas
/allkiri/ Mati Kartau
/allkiri/ Maarika Kuusk
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.