Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Asja läbivaatamise viis
Tartu Ringkonnakohus 28. november 2018 1-10-4773 Aarne Sarjas, Juhan Sarv, Tiit Lõhmus Süüdimõistetu Andrei Pintšuki (isikukood 38108132235) taotlus temalt menetluskulude sissenõudmisest loobumiseks Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 24. oktoobri 2018. a määrus Andrei Pintšuk Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 24. oktoobri 2018. a määrus muutmata ja Andrei Pintšuki määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta rahuldamata Andrei Pintšuki taotlus Viru Vangla ja kohtutäituri arvamuse küsimiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse süüdistatava advokaadist kaitsja ja prokuratuur. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 24. mai 2010. a otsusega tunnistati Andrei Pintšuk süüdi karistusseadustiku (KarS) § 213 lg 1 – § 22 lg 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristus, lugedes uue otsusega mõistetud karistuse kaetuks A. Pintšukile Viru Maakohtu 4. veebruari 2008. a otsusega mõistetud karistusega 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel arvati liitkaristusest maha eelmise otsuse järgi täielikult ärakantud karistus 10 kuud vangistust, lugedes liitkaristuse kantuks. Veel tunnistati A. Pintšuk süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks 8 kuud 8 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati mõistetud karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 8 kuud ja 8 päeva, lugedes ärakandmisele kuuluva karistuse kantuks. Kohtuotsusega mõisteti A. Pintšukilt välja menetluskulud kogusummas 12 010 krooni, s.o 767,58 eurot. Menetluskulud tuli tasuda 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsus jõustus 25. juunil 2010. Harju Maakohtu 24. mai 2010. a otsus on menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas saadetud täitmiseks kohtutäitur Raigo Pärsile ja menetluskulu sissenõudmiseks on käimas täiteasi nr 158/2010/1820.
2.17. oktoobril 2018 esitas A. Pintšuk Viru Maakohtule taotluse, milles ta palus loobuda tema resotsialiseerumise huvides menetluskulude sissenõudmisest eelnevalt viidatud täiteasjas.
A. Pintšuk märkis, et ta töötab Viru Vanglas ja tema töötasu on 100 eurot, millest poole maksab ta lapsele elatiseks.
3.Viru Maakohtu 24. oktoobri 2018. a määrusega jäeti A. Pintšuki taotlus rahuldamata. Maakohus leidis, et kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisest on võimalik kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 418 alusel loobuda igas menetlusetapis alates süüdimõistva otsuse jõustumisest kuni selle täieliku tasumiseni või asendamiseni. Rahalise karistuse täitmisele pööramisest loobumine KrMS § 418 lg 1 p 2 alusel tuleb kõne alla eeskätt juhtudel, kui kohus on veendunud, et rahalise karistuse täitmisest loobumine toob endaga kaasa positiivseid muudatusi süüdimõistetu elus ja motiveerib teda edaspidi õiguskuulekalt käituma. Ehkki A. Pintšuki suhtes tehtud kohtuotsus jõustus juba aastal 2010, ei ole süüdimõistetu alustanud menetluskulude tasumist isegi mitte väikestes osades ega ole taotlenud kohtult menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist. Seega ei ole isik enam kui kaheksa aasta jooksul näidanud üles huvi menetluskulusid tasuda. A. Pintšuki karistusaeg lõpeb 16. oktoobril 2024. A. Pintšukil on võimalik taotleda KrMS § 424 alusel menetluskulu tasumise tähtaja pikendamist, näidates sellega, et tal on huvi kohtuotsuse täitmiseks ja menetluskulude tasumiseks. A. Pintšuki taotluses ei ole asjaolusid, mis tingiksid menetluskulu sissenõudmisest loobumise. Ka kohtuotsuse tegemisel oli teada, et A. Pintšuk asub kandma pikaajalist vangistust ja tema sissetulekud võivad seega olla tagasihoidlikud.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Pintšuk, kes taotleb enda vabastamist menetluskulu tasumise kohustusest. Ühtlasi taotleb määruskaebuse esitaja, et kohus küsiks asja lahendamiseks arvamuse Viru Vangla töötajalt resotsialiseerumis-riskide kohta ja kohtutäiturilt täitemenetluse jätkamise perspektiivikuse kohta. A. Pintšuki arvates jättis maakohus alusetult arvesse võtmata, et vangistuse ajal on süüdimõistetu läbinud palju programme ja muutnud enda käitumist. Samuti ignoreeris kohus fakti, et 50% süüdimõistetu varast kulub elatise maksmiseks. Kohus ei küsinud vangla sotsiaaltöötaja ega kohtutäituri arvamust, mis võinuks kinnitada, et kohtukulude tasumine ei ole A. Pintšukile jõukohane ja võib tõsiselt kahjustada tema sotsialiseerumist.
5.Riigi Tugiteenuste Keskus nõustub maakohtu määrusega, märkides muu hulgas, et A. Pintšukilt välja mõistetud menetluskulud on täies ulatuses tasumata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
1.Andrei Pintšuki taotluse lubatavusest
6.Kolleegium võtab esmalt seisukoha küsimuses, kas Viru Maakohtu täitmiskohtunik oli menetluslikult pädev läbi vaatama A. Pintšukilt menetluskulu sissenõudmise loobumise taotluse olukorras, kus kohtutäitur on A. Pintšukilt menetluskulu katteks välja mõistetud rahasummade sissenõudmiseks alustanud täitemenetlust.
7.KrMS § 418 lg 2 kohaselt võib täitmiskohtunik sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud alustel loobuda süüdimõistetult menetluskulude sissenõudmisest. Ringkonnakohtu hinnangul on KrMS §-s 418 ette nähtud korras võimalik loobuda rahalise karistuse täitmisele pööramisest või menetluskulude sissenõudmisest ka pärast seda, kui rahalist karistust või menetluskulude hüvitamise kohustust ettenägeva kohtulahendi vabatahtliku täitmise tähtaeg (KrMS § 417 lg 2 ja § 423) on möödunud ning kohtulahend on saadetud kohtutäiturile, kes on alustanud riigi nõude sissenõudmiseks täitemenetlust. Nimelt kaotaks KrMS § 418 sisuliselt mõtte, kui selle sätte alusel saaks rahalise karistuse ja menetluskulu katteks välja mõistetud summa sissenõudmisest loobuda 2(5)
üksnes rahalise kohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja lõpuni. Üldjuhul lõpeb see tähtaeg ühe kuu möödumisel kohtulahendi jõustumisest. On ilmne, et tavaliselt ei teki ega ilmne sedavõrd lühikese aja jooksul KrMS § 418 lg-s 1 sätestatud alustele vastavad asjaolud, mis polnud kohtule kriminaalasjas otsust tehes teada ja mis saavad seega olla KrMS § 418 kohaldamise aluseks (vrd ka Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2018. a määrus asjas nr 1-16-11130, p 6). Teisalt on KrMS § 418 eesmärkide – sh süüdimõistetu resotsialiseerumise tagamise – saavutamiseks oluline, et süüdimõistetult rahalise karistuse ja/või menetluskulude sissenõudmisest oleks võimalik loobuda ka juhul, kui KrMS § 418 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud tekivad või ilmnevad pärast täitemenetluse alustamist. Riigikohus on pidanud kriminaalmenetluses riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu sissenõudmisest loobumist põhimõtteliselt võimalikuks isegi olukorras, kus selle nõude alusel on välja kuulutatud süüdimõistetu pankrot, pankrotimenetlus on raugemise tõttu lõpetatud ja kohus on keeldunud alustamast pankrotiseaduse 11. peatükis ette nähtud võlgniku kohustustest vabastamise menetlust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-92-15, p 10). Seda enam peab olema võimalik KrMS § 418 kohaldamine pärast täitemenetluse alustamist. Järelikult toimis maakohus õigesti, kui vaatas A. Pintšuki taotluse sisuliselt läbi.
2.Maakohtu põhjendusest menetluskulu tasumise tähtaja pikendamise võimalikkuse kohta
8.Maakohus on määruse põhiosas muu hulgas märkinud, et A. Pintšukil on võimalik taotleda täitmiskohtunikult menetluskulu tasumise tähtaja pikendamist KrMS §-s 424 ette nähtud korras. Seoses maakohtu sellise seisukohavõtuga vajab lahendamist küsimus, kas pärast menetluskulu vabatahtliku tasumise tähtaja möödumist ja kohtutäituri poolt täitemenetluse alustamist on võimalik riigi kasuks tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse täitmist pikendada kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatükis ette nähtud korras või kohaldub sellises situatsioonis (üksnes) täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45. TMS § 45 näeb ette, et kohus võib võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda.
9.KrMS § 423 sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse sama seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 424 näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Viimati osundatud sättes räägitakse rahalise karistuse „tasumise“, mitte „sissenõudmise“ või „täitmise“ tähtaja pikendamisest. Selline sõnastus viitab esmapilgul vaid rahalise karistuse vabatahtliku tasumise tähtajale (KrMS § 417), mitte aga võimalusele pikendada või ajatada juba kohtutäituri menetluses oleva täitedokumendi täitmist.
10.Siiski välistab sellise kitsendava tõlgenduse ühemõtteliselt TMS § 206 lg 1, mis sätestab, et kui võlgnik ei ole tasunud rahalise karistusena või varalise karistusena mõistetud rahasummat või rahalise karistuse osa määratud tähtaja jooksul, selgitab kohtutäitur võlgnikule tema õigust taotleda kohtult rahalise karistuse või varalise karistuse täitmise pikendamist KrMS § 424 kohaselt. Kohtutäitur teeb võlgnikule teatavaks rahalise karistusena või varalise karistusena mõistetud summa tasumata jätmise tagajärjed. Osundatud normist järeldub ühemõtteliselt, et KrMS § 424 alusel on võimalik pikendada ka juba kohtutäituri sissenõudmisel oleva rahalise või varalise karistuse täitmise tähtaega.
11.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 210 järgi kohaldatakse kohtuotsuse või -määrusega kohaldatud kriminaalmenetluse kulude ja kriminaalasjas muude avalik-õiguslike rahaliste 3(5)
sissenõuete täitmisele sama seadustiku § 204 lõikes 2, § 205 lõikes 1 ning §-des 207 ja 208 sätestatut. Toodud loetelus pole viidet eelmises punktis osundatud KrMS § 206 lg-le 1, mis omakorda viitas otsesõnu KrMS §-le 424. Märgitust ei saa aga järeldada, et kriminaalmenetluse kulude puhul pole KrMS § 424 koostoimes sama seadustiku §-ga 423 pärast täitemenetluse algust enam kohaldatav. See, et TMS §-s 210 puudub viide § 206 lg-le 1 tähendab üksnes seda, et kriminaalmenetluse kulude ja kriminaalasjas muude avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete täitmise korral ei pea kohtutäitur võlgnikule selgitama tema õigust taotleda KrMS § 424 korras täitmise pikendamist. See omakorda on seletatav sellega, et erinevalt rahalise karistuse sundtäitmise ebaõnnestumisest, ei saa riigi menetluskulu-nõude sundtäitmise ebaõnnestumisele järgneda asendusvangistuse kohaldamine. KrMS § 206 lg-s 1 ette nähtud kohtutäituri selgitamiskohustuse oluline eesmärk on aga just täiendava võimaluse loomine asendusvangistuse kohaldamise vajaduse tekkimise vältimiseks.
12.Olukorras, kus täitmiskohtunik on pärast täitemenetluse algust pädev pikendama rahalise karistuse täitmist (TMS § 206 lg 1) ja KrMS § 423 laiendab rahalise karistuse täitmise korra ka kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisele, pole ühtki mõistlikku argumenti, mis räägiks vastu järeldusele, et KrMS §-des 423 ja 424 ette nähtud korras on võimalik pikendada ka kohtutäituri menetluses oleva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõude täitmist. Need põhjused, mis annavad KrMS §-dest 423 ja 424 tulenevalt alust menetluskulude tasumise tähtaeg pikendada või ajatada, võivad ilmneda nii enne kui ka pärast täitemenetluse algust. Puudub mõistlik põhjus kohelda süüdimõistetuid KrMS 423 kohaldamisel erinevalt, olenevalt sellest, kas nendelt menetluskulu katteks välja mõistetud summa sissenõudmiseks on juba täitemenetlust alustatud või mitte. Ka menetluse arusaadavus ja sisemine loogika kannataksid, kui enne täitemenetluse algust tuleks kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist taotleda KrMS §-s 423 ette nähtud korras, hiljem aga juba TMS § 45 kohaselt. Seega tuleb asuda seisukohale, et KrMS § 423 on TMS § 45 suhtes erinorm.
13.Eelmises punktis märgitu puudutab siiski vaid riigile kuuluvat menetluskulude hüvitamise nõuet. Näiteks kannatanu kasuks tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse sundtäitmist saab pärast kohtuotsuse tegemist pikendada üksnes TMS §-s 45 ette nähtud korras (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-2-12, p-d 7–8).
14.Tulenevalt KrMS § 418 lg-st 2 koostoimes sama paragrahvi esimese lõikega võib rahalise karistuse täitmisele pööramisest loobuda, kui: 1) süüdimõistetut on karistatud vangistusega teises kriminaalasjas ja vangistus on pööratud täitmisele; 2) menetluskulude sissenõudmine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist; 3) esinevad KrMS §-s 416 sätestatud asjaolud.
15.KrMS § 418 lg 2 ja sama paragrahvi esimese lõike teise punkti kohaselt võib kohus loobuda menetluskulude sissenõudmisest mh juhul, kui menetluskulude tasumine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist. Resotsialiseerumist ohustavate asjaolude tõendamiskoormis lasub ringkonnakohtu hinnangul süüdimõistetul. Ühtlasi on süüdimõistetu täielik vabastamine temalt välja mõistetud menetluskulude tasumisest pigem erandlik abinõu, mis eeldab kaalukaid pooltargumente. Kolleegium leiab maakohtuga nõustuvalt, et A. Pintšuki taotlusest ei nähtu mitte ühtegi sellist asjaolu, mille tõttu võiks temalt menetluskulude sissenõudmisest loobumine olla põhjendatud.
16.A. Pintšuk väidab, et menetluskulude tasumisest vabastamine on vajalik tema resotsialiseerumiseks. Kolleegium märgib esmalt, et eelduslikult lõpeb A. Pintšuki vangistus alles 4(5)
2024. aasta sügisel ehk ligikaudu kuue aasta pärast. Puudub alus arvata, et vangistuses viibides mõjutaks menetluskulude hüvitamise kohustus oluliselt A. Pintšuki resotsialiseerumist. Veelgi olulisem on aga see, et alates aastast 2010, mil A. Pintšukilt menetluskulude hüvitis välja mõisteti, on süüdimõistetu selle kohustuse täitmist ignoreerinud, jättes kulud täies ulatuses tasumata. On usutav, et A. Pintšuk ei olnud ega ole ka praegu suuteline tasuma kogu temalt välja mõistetud rahasummat. Samas demonstreerib A. Pintšuki eelnevalt osutatud maksekäitumine, et ta pole kõneksoleva rahalise kohustuse täitmisel püüdnud isegi head tahet üles näidata, vaid on suhtunud kohtuotsuse täitmisesse aastaid ükskõikselt. Isegi A. Pintšuki väidetud 50-eurone kuusissetulek võimaldanuks tal kaheksa aasta jooksul vähemalt osaliselt menetluskulusid tasuda, kui pidada silmas, et süüdimõistetu viibib vanglas ja talle on seega tagatud tasuta peavari ning toit. Eelneva taustal on kõnekas seegi, et praegu ei taotle A. Pintšuk mitte menetluskulu hüvitise tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist, vaid täielikku loobumist menetluskulu sissenõudmisest. Sellest ilmnev A. Pintšuki suhtumine enda kohustustesse räägib kaaluka argumendina A. Pintšuki menetluskulude tasumisest vabastamise vastu. Olukorras, kus A. Pintšuk ei ole teinud menetluskulude tasumiseks minimaalseidki jõupingutusi, kuid nõuab samas jõulisel toonil enda kohustusest vabastamist, ei ole vähimatki alust uskuda, et menetluskulude tasumisest vabastamine mõjutaks A. Pintšuki käitumist positiivses suunas. Lisaks seaks sissenõudest loobumine kirjeldatud situatsioonis kahtluse alla kohtuotsuse tõsiseltvõetavuse. Samuti ei tingi pelgalt see, et süüdimõistetul ei ole menetluskulude tasumiseks piisavat sissetulekut või muud vara, seda, et ta tuleks menetluskulude tasumisest KrMS § 418 lg 2 alusel vabastada. A. Pintšuki viited vangistuses läbitud programmidele ei ole vaidlusaluse küsimuse lahendamise seisukohalt aga üldse asjassepuutuvad.
17.Kolleegium peab usutavaks, et pärast vanglast vabanemist – toimugu see siis tähtaegselt või ennetähtaegselt – ei pruugi A. Pintšuki majanduslik olukord olla hea. Samas on A. Pintšukil võimalik asuda tööle või võtta end töötuna arvele, mis tagab talle sissetuleku igapäevaseks toimetulekuks. Lisaks tuleb silmas pidada, et TMS § 132 kohaselt jäetakse võlgnikule sissetuleku arestimisel elatismiinimum, mistõttu ei ole ohtu, et vaidlusaluse menetluskulude nõude täitmiseks arestib kohtutäitur A. Pintšuki kogu sissetuleku ja süüdimõistetu jääb elatusvahenditeta. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet (TMS § 132 lg 2). Seega ei tähenda menetluskulude tasumise kohustuse olemasolu seda, et A. Pintšuk satuks tulevikus vangistusest vabanedes äärmisesse viletsusse, mis takistaks tal alustada õiguskuulekat elu.
18.Kokkuvõttes oleks loobumine A. Pintšukilt menetluskulu sissenõudmisest ilmselgelt põhjendamatu. Kolleegium ei näe võimalust, et vangla sotsiaaltöötaja või kohtutäituri arvamus saaks sellist järeldust muuta. Seetõttu jätab ringkonnakohus ka rahuldamata A. Pintšuki taotluse nende isikute arvamuse küsimiseks.
4.Kokkuvõte
19.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 24. oktoobri 2018. a määruse muutmata ja A. Pintšuki määruskaebuse rahuldamata. Ühtlasi jätab kolleegium rahuldamata ka A. Pintšuki taotluse Viru Vangla sotsiaaltöötaja ja kohtutäituri arvamuse küsimiseks. /allkiri/
/allkiri/
/allkiri/
Aarne Sarjas
Juhan Sarv
Tiit Lõhmus
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.