Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1165213 15. detsember 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma Kriminaalasi L.U süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2017. a otsus L.U kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Toomas Tomberg 15. november 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2017. a otsus L.U süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 28. veebruari 2017. a otsusega tunnistati L.U süüdi karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli aastat vangistust, mis jäeti KarS § 73 lgte 1 ning 3 alusel nelja aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Samuti rahuldas maakohus osaliselt kannatanu V. T. tsiviilhagi, mõistes süüdistatavalt välja varalise kahju hüvitiseks 2137 eurot 78 senti ja mittevaralise kahju hüvitiseks 3000 eurot.
2.L.U tunnistati süüdi 19. juulil 2014 V. T-le raske tervisekahjustuse tekitamises. Nimelt lõi süüdistatav kannatanut kaks-kolm korda rusikaga näkku, põhjustades talle vasaku silmalau ja silmaümbruse lahtise haava ning vasaku ülalõuaurke eesmise alumise seina ja vasaku silmakoopa alaseina murru koos vasaku silma alumise sirglihase kahjustusega, millega kaasnes vasaku silma kõõrdsilmsuse ja kahelinägemisena avalduv vasaku silma alumise sirglihase funktsioonihäire kestusega vähemalt neli kuud. Kohtu hinnangul toimus löömine kavatsetult, saabunud tagajärje osas tegutses süüdistatav aga kaudse tahtlusega.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja isiku õigeksmõistmist või L.U süüditunnistamist ning karistamist KarS § 119 lg 1 järgi rahalise karistusega. Ühtlasi palus kaitsja kuulata üle tunnistaja, nõuda SA-lt Põhja-Eesti Regionaalhaigla välja V. T. haiguslugu ja määrata kannatanu tervisekahjustuse põhjuste tuvastamiseks täiendekspertiis.
1-16-5213
4.Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2017. a otsusega muudeti maakohtu otsuse põhiosa ja loeti raske tervisekahjustus tekitatuks ettevaatamatusega hooletuse vormis. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Otsuse põhiseisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et L.U lõi V. T-d ja põhjustas talle süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustuse. Ekspertiisi tulemused tõendavad, et kannatanu sai kirjeldatud vigastuse just 19. juulil 2014 toimunud löömise tagajärjel.
4.2.Tegemist ei olnud hädakaitsega, nagu püüdis väita süüdistatav. Selle väite lükkavad ümber kannatanu ja tunnistajate ütlused. Süüdistatav ise andis menetluse eri etappidel sündmuse kohta erinevaid ütlusi, mis muudab hädakaitse versiooni ebausutavaks. Samuti on tuvastatud, et L.U tegutses kannatanu löömisel kavatsetult – tegemist oli eesmärgipärase käitumisega.
4.3.Siiski ei vasta tuvastatud asjaoludele maakohtu seisukoht, et tagajärje suhtes tegutses L.U kaudse tahtlusega. Näkku rusikaga löömise tüüpilised järelmid ei hõlma inimeste ettekujutuses üldjuhul luumurdu. Enamasti võib see põhjustada sinikaid või haavu. Ka praegusel juhul ei ole alust arvata, et süüdistatav pidas võimalikuks raske tervisekahjustuse tekitamist, näiteks sihtides meelega kannatanu silma. Seetõttu on usutav, et süüdistatav ei näinud ette kannatanu silma või selle funktsioonide kahjustamist, tegutsedes saabunud tagajärje suhtes hooletusega.
4.4.Sellele vaatamata ei ole alust kvalifitseerida tegu KarS § 119 lg 1 järgi, nagu seda taotleb kaitsja. Kuigi teo toimepanemise ajal, s.o enne 1. jaanuari 2015 tunnustatud kohtupraktika kohaselt, kvalifitseeriti tegu KarS § 118 lg 1 p 2 järgi vaid juhul, kui isikul oli tahtlus nii teo kui ka tagajärje suhtes, ei tingi see siiski praeguses asjas teo ümberkvalifitseerimist. Praegusel ajal on omaks võetud seisukoht, et KarS § 118 lg 1 ps 2 kirjeldatud tagajärg on enamohtlik tagajärg KarS § 19 tähenduses, mis tähendab, et teo kvalifitseerimiseks selle sätte järgi piisab tahtlikust teost ja ettevaatamatusest, sealhulgas hooletusest, saabunud tagajärje suhtes. Kõigi astmete kohtutel on õigus kohaldada isiku suhtes tema olukorda halvendavat seaduse tõlgendust või vastavat kohtupraktikat. Tegemist ei ole isiku olukorda raskendava seadusega KarS § 5 lg 3 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2006. a otsus asjas nr 311506, p 14).
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonis palub süüdistatava kaitsja mõista L.U õigeks või saata kriminaalasi apellatsioonikohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt palub kaitsja kvalifitseerida süüdistatava tegu KarS § 119 lg 1 järgi ja mõista talle rahaline karistus. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Apellatsioonikohus jättis alusetult määramata kannatanu täiendava kohtuarstliku ekspertiisi, mis on kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 105 lgte 1 ja 2 rikkumine ning seega ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Ei ole välistatud, et kannatanul esines tervisehäire juba enne seda, kui süüdistatav teda lõi.
5.2.Samuti kohaldati ebaõigesti materiaalõigust. Tuvastatud asjaoludest lähtuvalt tulnuks isik süüdi tunnistada KarS § 119 lg 1 järgi. Enne 1. jaanuari 2015 toime pandud raske tervisekahjustuse tekitamise puhul pidi subjektiivse koosseisu tasandil tuvastama tahtluse nii teo kui ka tagajärje suhtes. Selline seisukoht tuleneb ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2015. a otsusest asjas 2(6)
1-16-5213 nr 3114615 (p 10.2). Ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne kinnitab kaitsja seisukohta, et tegemist on 2015. aasta seisuga alles loodava KarS § 118 kohaldamise praktikaga. See on süüdistatava olukorda raskendav tõlgendus, mille vajalikkus on kaheldav ja arusaamatu ka karistuspoliitilisest vaatevinklist.
6.Prokurör taotles kassatsioonivastuses kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.V. T-le vigastuse tekitamise fakt ja selle tekkemehhanism on veenvalt tuvastatud, rusikalöökidega põhjustatud vigastuste ning kõõrdsilmsuse ja kahelinägemise vahel on otsene põhjuslik seos. V. T. eitab kahelinägemise ja kõõrituse varasemat esinemist ning puuduvad igasugused vastupidisele viitavad tõendid.
6.2.Taotlus L.U tegevuse ümberkvalifitseerimiseks KarS § 119 lg 1 järgi ei ole põhjendatud. Riigikohtu 2. juuni 2015. a otsuse nr 3114615 pdes 10–10.2 on selgitatud et KarS § 118 lg 1 p 2 järgi tuleb süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). KarS § 19 toime laienes KarS § 118 lgs 1 nimetatud enamohtlikele tagajärgedele ka varem, s.o tegemist ei ole KarS § 5 lgs 3 nimetatud olukorraga ehk seadusega, mis halvendab isiku olukorda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Esmalt käsitleb kolleegium kaitsja väidet täiendekspertiisi määramise vajaduse kohta (I), seejärel analüüsib Riigikohus KarS § 118 lg 1 p 2 kohaldamise eeldusi ja lahendab kriminaalasja (II). I
8.Kassatsiooni kohaselt esineb kõrvaldamata kahtlus, et V. T-l esines tervisehäire juba enne süüdistuses kirjeldatud sündmusi, ja selle kontrollimiseks tuleb toimetada ekspertiis, uurides selle käigus kannatanu haiguslugu. Seega vaidlustatakse ka senist järeldust, et V. T. tervisehäire põhjustasid L.U tekitatud vigastused.
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei rikkunud asja arutamisel menetlusõigust, jättes määramata kannatanu suhtes kohtuarstliku täiend- või ka kordusekspertiisi. Lisaks kohtueelses menetluses tehtud ekspertiisidele määras maakohus 19. oktoobril 2016 kriminaalasja arutamise käigus kannatanu V. T. suhtes isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi, milles osales ka silmaarst. Maa- ja ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ekspertiisiakti ning kohtuistungil üle kuulatud eksperdi ja kannatanu ütlustega tuvastatud, et V. T. tervisekahjustuse põhjustas just süüdistatava tegu. Nimelt nähtub ekspertiisiaktist, et 19. juulil 2014 diagnoositud kannatanu vasaku silmalau ja silmaümbruse lahtine haav ning varem radioloogi poolt kirjeldamata jäetud vasaku silmakoopa alaseina murd koos vasaku silma alumise sirglihase kahjustusega võivad olla tekitatud samal päeval löögist kõva tömbi esemega, näiteks rusikaga. Vasaku silma alumise sirglihase kahjustusega kaasneb lihase funktsioonihäire, mis avaldub kõõrdsilmsuses ja kahelinägemises. Selline tervisehäire tuvastatigi kannatanul 27.-28. detsembril 2016 ekspertiisi käigus tehtud uuringutega. Kohtuistungil üle kuulatud ekspert selgitas murru tuvastamisega seonduvat ja kinnitas, et see võib tekkida löögi tagajärjel silma alumise serva piirkonda. Ka kannatanu andis ütlusi selle kohta, et tervisehäire järgnes süüdistatava tekitatud vigastusele. Kriminaalasjas ei ole esitatud seda ümberlükkavaid 3(6)
1-16-5213 tõendeid. Kolleegium nõustub seejuures ringkonnakohtu sedastatuga, et maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt oli kaitsja juba maakohtus toimunud kohtuliku arutamise ajal teadlik kannatanu võimalikest varasematest vigastustest, kuid ei esitanud sellele vaatamata kohtule taotlust täiendavate tõendite kogumiseks. II
10.Materiaalõiguse kohaldamisega seonduvalt leidis ringkonnakohus, et tahtliku tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati kannatanule ettevaatamatusest üle nelja kuu kestev tervisehäire, vastab KarS § 118 lg 1 p 2 tunnustele. Seda tulenevalt KarS §st 19, mille kohaselt vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Võttes arvesse, et KarS § 118 lg 1 ps 2 on kirjeldatud KarS §s 121 sisalduva süüteokoosseisu enamohtlik tagajärg, rakendub põhimõte, et tagajärje suhtes piisab ettevaatamatusest. Kaitsja vaidlustab sellist arusaama, asudes seisukohale, et kuni 1. jaanuarini 2015 eeldas KarS § 118 lg 1 subjektiivse koosseisu tasandil vähemalt kaudset tahtlust nii teo kui ka tagajärje suhtes. 11.Ringkonnakohtu otsuse õigsust vaidlustades tugineb kaitsja olemuslikult põhiseaduse (PS) § 23 lgs 1, KarS § 5 lgs 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lgs 1 märgitule ehk isiku olukorda raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelule, mille kohaselt ei tohi isikut karistada teo eest, mis ei olnud kuritegu teo toimepanemise ajal, samuti ei tohi tema suhtes kohaldada raskemat seadust kui see, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Sellel põhimõttel on kaks eesmärki: kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest ja tagada võimalus veenduda oma teo seaduslikkuses või näha ette võimaliku õigusrikkumisega kaasnevaid tagajärgi.
12.Kolleegium nendib, et võrreldes teo kvalifitseerimisega KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) või § 119 (raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest) järgi raskendab teo kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 2 järgi isiku olukorda võimaliku sanktsiooni poolest. Seega tuleb lahendada küsimus, kas KarS § 118 lg 1 p 2 kohaldamisega rikuti praeguses kriminaalasjas raskema karistusseaduse tagasiulatuva jõu keeldu. Selleks on vaja välja selgitada, kas tegemist on isiku olukorda raskendava seadusega KarS § 5 lg 3 tähenduses.
12.1.Pärast karistusseadustiku jõustumist asuti Riigikohtu praktikas seisukohale, et KarS § 118 lg 1 pd 1–6 eeldavad tahtlust nii teo kui ka tagajärje suhtes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3115710, p 7.2 ja 20. novembri 2007. a otsus asjas nr 3117707, p 8). Sama arvamust väljendati ka õiguskirjanduses, leides, et enamohtliku tagajärjena ei saa vaadelda eriosas üld- ja erinormi vahekorras olevaid sätteid, nagu näiteks KarS § 121 ja § 118 (vt Karistusseadustik. 3., ümbertöötatud ja täiendatud kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2009, § 19, p. 2.1 ja § 118, p 4.1). Ent esindatud oli ka vastupidine seisukoht (vt E. Hirsnik. Mõningatest karistusõiguslikest inimese surma põhjustamise, vabaduse võtmise ja kuriteo varjamisega seotud probleemidest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3115710. – Juridica 2011, nr 2, lkd 153–161; kriitiliselt ka Karistusseadustik. 4., ümbertöötatud ja täiendatud kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2015, § 19, p 2.1 ja § 118, p 14.1).
12.2.1. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku uus redaktsioon ja KarS § 118 esimesse lõikesse lisandus punkt 7, nähes tekitatud tervisekahjustuse võimaliku tagajärjena ette ka isiku surma. 4(6)
1-16-5213 Seaduse seletuskirja (554 SE, Riigikogu XII koosseis) kohaselt kohaldub see säte tulenevalt KarS §st 19 juhul, kui teo toimepanija kahjustas teise isiku tervist küll tahtlikult, kannatanu surma suhtes tegutses aga ettevaatamatusega. Ühtlasi märgiti seletuskirjas, et seniajani on KarS § 118 lg 1 rakendamisel jäetud ebaõigesti tähelepanuta KarS § 19, mis sätestab, et erandina KarS § 15 lgs 1 sätestatud üldpõhimõttest vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Kuivõrd KarS § 118 lg 1 kõneleb tervisekahjustusest, millega kaasnevad sätte seitsmele punktile vastavad rasked tagajärjed, on tegemist KarS §s 121 sätestatud kuriteo (tervisekahjustus) kvalifitseeritud koosseisuga. Tulenevalt KarS §st 19 piisab seega KarS § 118 lg 1 koosseisu realiseerumiseks juba sellest, kui tahtliku tervisekahjustuse tekitaja on raske tagajärje suhtes toiminud ettevaatamatult. Tervise kahjustamise osas peab teo toimepanijal olema igal juhul tahtlus. Seaduses seni sätestatud tervisekahjustuse rasketele tagajärgedele lisatakse veel üks – surm. See tagajärg näitab üheselt ära, et KarS § 118 ei eelda raske tervisekahjustuse korral tahtlust.
12.3.Seejärel leidis ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 2. juuni 2015. a otsuse nr 3114615 punktis 10.2 `i korras, et KarS § 118 esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide jaoks. Pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest on võimalik KarS § 118 lg 1 pde 1–6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 pdes 1–6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 pde 1–6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult.
13.Kriminaalkolleegiumi hinnangul nähtub õigusliku mõtte eelkirjeldatud arengukäigust järgmist. Ei saa eitada, et seadusandja tahe 1. jaanuaril 2015 jõustunud muudatuste tegemisel võis avaldada mõju sätte kui terviku tõlgendamisele ja eeskätt KarS § 19 rakendatavusele KarS § 121 ja § 118 vahekorra selgitamisel. Samas ei välistanud KarS § 118 lg 1 p 7 lisamine iseenesest KarS § 118 lg 1 pdes 1–6 loetletud tagajärgede osas varasema kohtupraktika säilitamist, sest viimati nimetatud tunnuste puhul muudeti vaid sõnastust (KarS § 118 lg 1 ps 2 sisalduv tunnus „raske kehaline haigus“ asendati töövõimet piirava või üle nelja kuu kestva tervisehäire mõistega). Seega ei ole tegemist isiku olukorda halvendava seadusega KarS § 5 lg 3 tähenduses.
14.Vaagimist vajab järgnevalt küsimus, kas kohtupraktikas KarS § 118 lg 1 p 2 tõlgendamine varasemast erineval viisil rikub isiku õigusi. Õiguskirjanduses leitakse, et isiku olukorda raskendava karistusseadusena ei saa üldjuhul käsitada kohtupraktikas ette võetavaid muutusi seaduse tõlgendamisel (Karistusseadustik. 4., täiendatud ja ümbertöötatud kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2015, § 5, p 10). Seda muu hulgas põhjusel, et seadusele antav tõlgendus kujuneb kohtu kui seadusandlikust ja täitevvõimust sõltumatu institutsiooni tegevuse tulemusena. Isegi väga selgelt sõnastatud normi puhul võib osutuda vajalikuks selle sisu ja ulatuse täiendav avamine konkreetse kohtuasja põhjal. Seadusele antav tõlgendus peegeldab seejuures ka ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid konkreetsel hetkel. Sellest tulenevalt on paratamatu, et aja möödudes ja kohtu ette jõudvate kriminaalasjade tehiolude analüüsimise ning normi kohaldamise tulemusena võib kohus jõuda järeldusele, et seadusele seni antud tõlgendus vajab korrigeerimist. Näitena võib tuua muutuse täideviimise teooria kohaldamisel, kus kohtupraktika irdus senisest formaal-objektiivsest kontseptsioonist, asendades selle nn 5(6)
1-16-5213 teovalitsemise teooriaga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2006. a otsus asjas nr 311506, p 14).
15.Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on artikli 7 lg 1 kohaldamisel tunnustatud võimalust, et karistusseaduse kohaldamisala tõlgendatakse ja täpsustatakse kohtulahendites. Kui seadust ei ole varem teatud tüüpi käitumise suhtes kohaldatud, ei ole see konkreetse teo puhul siiski välistatud, kui see on seadusest tuleneva teokirjelduse põhjal võimalik (EIK 8. märtsi 2002. a otsus Soros Prantsusmaa, p 51; 25. juuli 2013. a otsus Khodorkovsky ja Lebedev Venemaa, p 821). Näiteks on EIK pidanud võimalikuks isikute süüditunnistamist abielusisese vägistamise eest, kuigi varasem Suurbritannia tavaõigusel baseerunud kohtupraktika eitas sellise teo karistatavust (22. novembri 1995. a otsused S. W. Ühendkuningriik ja C. R. Ühendkuningriik). Teisisõnu ei ole EIÕK-ga vastuolus seaduse varasemast erinev kohaldamine.
16.Riigikohtu otsuses asjas nr 3114615 on tõepoolest märgitud, et pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest on võimalik KarS § 118 lg 1 pde 1–6 järgi süüdi tunnistada ja karistada ka isikut, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt või hooletult. Kolleegiumi arvates ei saa sellest siiski järeldada, et enne nimetatud kuupäeva toimepandud tegudele ei ole seaduse kohaldamine sellisel viisil võimalik. Viidatud kriminaalasjas oli tegemist teo toimepanijaga, keda karistati KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, kuid kellel tuvastati tahtlus nii teo kui ka tagajärje osas, mistõttu kriminaalasja lahendamisel ei pidanud Riigikohus kohaldama sätet praeguse kriminaalasjaga sarnastel tehioludel. Normi rakendamist puudutav selgitus on otsuses antud `i korras ja mõeldud lahendama pärast 1. jaanuari 2015 tekkivaid olukordi. Kolleegium leiab, et karistusseadustiku kõnealused sätted on kohaldatavad ka enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegudele.
17.Eeltoodut kokku võttes asub kolleegium seisukohale, et ringkonnakohus ei ole L.U teole õigusliku hinnangu andmisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 1, jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2017. a otsuse muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Eriarvamus: 1-16-5213/62, Eriarvamus: 1-16-5213/63
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.