Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebe kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 2 on kannatanul õigus esitada kassatsioon ainult tsiviilhagi puudutavas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Seeläbi sai J. Lipsik varalist kasu ja ühtlasi põhjustas A OÜ-le varalist kahju sõiduki väärtuse, s.o 7500 euro ulatuses. Pikendades renditähtaega, ei kavatsenud J. Lipsik täiendavate rendipäevade eest tasuda, mille tulemusena sai ta varalist kasu ja ühtlasi tekitas A OÜ-le varalist kahju tasumata renditasu, s.o 624 euro ulatuses.

Lisaks pidas kohus oluliseks, et lepingus rentniku telefoninumber vale. Kohtu hinnangul oli selle eesmärk raskendada rendileandjal rendilevõtjaga ühenduse saamist. Kohus leidis, et kui A OÜ esindaja KK oleks teadnud, et lepingus on märgitud valeandmed, ei oleks ta andnud sõiduki võtmeid ja dokumente LT-le. Maakohtu arvates oli plaanis renditud auto väljaspool Eestit maha müüa. Seda näitas asjaolu, et sõiduki GPS-seadme päeviku kohaselt veedeti Leedus viis tundi Marijampoles, auto peatus mitu korda mootorsõidukite müügiplatside piirkonnas. Ka RN ja AP ütluste kohaselt oli plaan auto maha müüa. Seega lõi Jevgeni Lipsik 22.11.2013.a. rendilepingu sõlmimisel rendileandjas A OÜ-s teadvalt ettekujutuse, et ta kavatseb renditud mootorsõiduki Renault Trafic reg.nr XXX XXX tagastada rendiettevõttesse kokkulepitud tähtajal. Märkides valeandmeid rendilepingusse, soovis Lipsik vabaneda vastutusest või panna vastutama teised isikud (A OÜ, LT). Kohtu hinnangul on tõendatud, et tegelikkuses puudus Lipsikul juba enne rendilepingu sõlmimist kavatsus renditavat sõidukit tagastada ning sõiduk oligi renditud kasu saamise eesmärgil. Rendilepingu pikendamisega võitis J. Lipsik aega sõiduki võõrandamise jaoks ning hoidis KK jätkuvalt eksimuses, et Lipsik täidab lepingu tingimusi. Kohus leidis, et lepingu pikendamist ei saa eraldi vaadata 22.11.2013 toime pandud pettusest, sest lepingu pikendamine järgnes sellele ja soodustas juba aset leidnud pettust. Maakohtu otsuse kohaselt andis teadmine rendilepingu kehtetusest J. Lipsikule lootust, et teda ei ole võimalik vastutusele võtta: ta lootis algusest peale lükata vastutuse A OÜ-le või LT-le. Kui J. Lipsik ja AK Mindenis eraldusid KP, GP ja RN seltskonnast, jättis J. Lipsik sõiduki tagastamisega seotud probleemid teiste isikute lahendada. Rendileandja poolt mootorsõiduki Renault Trafic reg.nr XXX XXX J. Lipsikule üleandmisega ja sõiduki edasise kasutamise võimaluse andmisega pärast 24.11.2013 toimus varakäsutuste tegemine ja sellest tekkis rendileandjale kahju antud mootorsõiduki väärtuses ning süüdistataval samas väärtuses kasu. J. Lipsik sai pettuse teel Renault Traficu valdajaks. Kohus märkis, et J. Lipsik lootis sõiduki võõrandamisega raha teenida. Tegelikult J. Lipsik raha ei saanud. Kohus leidis, et sellest hoolimata sai J. Lipsik kasu: süüdistatav jõudis praktiliselt tasuta Saksamaale Mindenisse ning jättis kannatanule A OÜ-le tasumata 706 eurot. Kohus märkis: „Küsitav on A OÜ-le varalise kahju tekitamine sõiduki väärtuse ulatuses, s.o summas 7500 eurot, kuna rendifirma sai sõiduki tagasi. Saldopõhimõtte kohaselt A OÜl tekkis kahju seoses sõiduki tagastamisega, mis on tekkinud tänu Jevgeni Lipsiku käitumisele, kes ei tagastanud sõidukit. Rendilepingu ärakasutamise tulemusel toimus petmine ja varalise kahju tekitamine A OÜle. Kaskokindlustuse olemasolu ei välista kahju tekitamist, sest tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga, mille olemasolust kasu saaja (Lipsik) ei pidanud teadma. Seega kohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud Lipsiku poolt kasu saamine A OÜ haagiavalduses märgitud summa ulatuses, s.o. summas 1285,43 eurot.“

Ühtlasi taotleb apellant J. Lipsiku menetluskulude riigi kanda jätmist. Kui ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust, palub kaitsja J. Lipsiku kasuks välja mõista tema varasemalt kantud menetluskulud 3024 eurot. Apellatsiooni kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada põhjusel, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi. Jevgeni Lipsik ei ole talle etteheidetavat tegu toime pannud. Kohtuotsuses esineb mitmeid vastuolusid ning see rajatud oletustele ja asjasse puutumatutele asjaoludele. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole mitmete vastuolude tõttu jälgitav. Veel heidab kaitsja kohtule ette seda, et kohus on tõlgendanud kõik kahtlused süüdistatava kahjuks. Lisaks on kohus ilma ütluste usaldusväärsust kontrollimata tuginenud ütlustele, mille usaldusväärsuse on apellant kahtluse alla seadnud. Kohtuotsuse põhjendused selle kohta, et J. Lipsikul oli ettekavatsetud plaan rentida auto eesmärgiga jätta see tagasi andmata, ei ole veenvad. Selles, kui inimesed otsustavad mitmekesi reisile minna ja selleks sõiduki rentida, ei ole midagi tavapäratut ega kriminaalset. Mingil moel ei ole hukkamõistetavad rendifirma ja juhtimisõigust omava isiku otsimine. Ebaloogilised on kohtu põhjendused selle kohta, miks pidi sõiduki rentima just J. Lipsik. Kohus tugines sellele, et Jevgeni Lipsik oli seltskonnas kõige vanem, tal puudus side Eestiga ja ta omas juhatuse liikme staatust äriühingus, mis oli äriregistrist kustutatud. Apellandi hinnangul ei ole selline mõttekäik loogiline. Isiku vanusest, seosest Eestiga ega äriühingu juhatusse kuulumisest ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kas isik saab sõidukit rentida või mitte. Arusaamatuks jääb kohtu viide Jevgeni Lipsikule kui täiskasvanud inimesele, kuna nii RN, KP, GP, LT, AK, RP olid 2013. aastal samuti täisealised. Arusaamatu on ka see, millist tähendust omab kohtu järeldus, et J. Lipsik ei tasunud kogu rendisummat n-ö oma taskust. Kohtuotsuse kohaselt oli J. Lipsikul ettekavatsetud plaan rendifirmat petta. Vastavalt kaitsja seisukohale lükkab selle ümber asjaolu, et initsiatiiv sõiduki rentimiseks ei tulnud J. Lipsikult. Kaitsja märgib, et kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised küsimuses, kes sõiduki rentis: ühelt poolt leiab kohus, et selleks oli Jevgeni Lipsik, teisalt jällegi, et J. Lipsik ei saanud rentida ning rentis LT. Kohus heidab J. Lipsikule ette, et rentnikuks märgiti A OÜ, mis oli äriregistrist kustutatud. Kohtu seisukohad küsimuses, kas J. Lipsik teadis, et A OÜ on registrist kustutatud, on vastuolulised. Ühelt poolt väidab kohus, et Jevgeni Lipsik pidi veenduma, et temaga seotud ettevõte ei ole kahe teise juhatuse liikme tegevuse/tegevusetuse tagajärjel äriregistrist kustutatud, mistõttu on tegemist hoolsuskohustuse rikkumisega. Teiselt poolt väidab kohus, et J. Lipsik pani teadvalt enda allkirja olukorras, kus tal puudus selleks õigus. Seega ei ole kohus tegelikult tuvastanud, kas J. Lipsik teadis, et A OÜ on registrist kustutatud, vaid on nimetatud küsimuse lahtiseks jätnud. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik väita, et J. Lipsik teadis, et A OÜ on äriregistrist kustutatud. Kelmust ei saa panna toime ettevaatamatusest, sh hooletusest, millele viitab maakohus seoses juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega.

Kaitsja märgib, et arusaamatuks jäävad kohtu põhjendused, mis puudutavad LT volitamist. Tegemist on tsiviilõigusliku aruteluga, millel ei ole puutumust J. Lipsikule esitatud süüdistusega. Kaitsja vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et J. Lipsik andis rendileandjale tahtlikult ebaõige telefoninumbri. See, et telefoninumbris oli vale vaid üks number, viitab sellele, et tegemist oli eksitusega. Pealegi tuvastas kohus ise tuvastanud, et J. Lipsik suhtles oma numbrilt rendileandjaga auto renditähtaja pikendamise osas. Kaitsja märgib, et kelmuse seisukohalt ei oma tähtsust see, kas J. Lipsik teadis, et renditud autoga ei tohi Eestist lahkuda. Samas märgib kaitsja, et rendilepingul endal ei ole teavet selle kohta, et sõidukiga ei tohi Eestist lahkuda. Seoses auto müügiga märgib kaitsja, et süüdistusaktis ei ole J. Lipsikule inkrimineeritud sõiduki müümist teiste isikute (GP, RN, AP ja RT) poolt. Seda arvestades on asjakohatu maakohtu väide, et J. Lipsik võitis aega sõiduki võõrandamise jaoks. Vaidlust ei ole selles, et Saksamaal Mindeni linnas eraldusid AK ja Jevgeni Lipsik ülejäänud seltskonnast. Sõiduk jäi RN, GP ja KP kätte, kellega hiljem ühines GP isa AP. Viidatud isikud pidid sõiduki rendileandjale tagastama, kuid, nagu Jevgeni Lipsik oluliselt hiljem teada sai, ei teinud seda. Sõiduki tagastamise asemel suundusid GP, RN, AP ja AP tuttav naisterahvas Saksamaalt Poolasse ja müüsid sõiduki Poolas maha. Kohus on otsuses tuginenud RN ja AP ütlustele, andmata hinnangut nende ütluste usaldusväärsusele. Kaitsja leiab, et põhjendatud ei ole kohtu seisukoht, nagu oleks olnud algusest peale kavatsus auto maha müüa. Kohus ei ole viidanud, millistele tõenditele tuginevalt on ta väitnud, et Jevgeni Lipsik püüdis igati takistada oma viibimiskoha hilisemat tuvastamist. Prokurör ei ole käesoleval juhul kahtluse alla seadnud seda, et Jevgeni Lipsik suundus Hispaaniasse reisimise eesmärgil, mitte eesmärgiga kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Apellant on seisukohal, et 1 aasta ja kolme kuu pikkune vangistus ei ole proportsionaalne karistus. Kohtupraktikas ei mõisteta tavapäraselt ühe kelmuse episoodi eest sedavõrd rasket karistust. KarS § 209 lg 1 on teise astme kuritegu, mille eest on ettenähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt RKKKo nr 3-1-170-16, p 9). Jevgeni Lipsik on küll ühel korral kriminaalkorras karistatud, kuid KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo eest. KarS § 209 ja § 424 on täiesti eriliigilised süüteod, mistõttu on maakohus ebaõigesti võtnud karistuse määramisel arvesse Jevgeni Lipsiku varasemat karistatust. Kaitsja juhib tähelepanu, et maakohtu otsuse resolutsioon ja otsuse põhiosa on menetluskulusid puudutava otsustuse osas vastuolus. Kohtuotsuse resolutiivosas on märgitud: „Kaitsjatasu jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel.“ 31. mai 2017 tervikotsuses on kohus märkinud, et „tasu määratud korras kaitsja osavõtu eest summas 336 eurot tuleb kohtu arvates jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Kohtumenetluses oli Lipsikul kaitsja kokkuleppel.“ 27.04.2017 kohtuotsuse resolutiivosas ei ole kohus täpsustanud, et riigi kanda tuleb jätta üksnes määratud kaitsja tasu summas 336 eurot, vaid kohus on kaitsjatasu tervikuna, s.o määratud korras kaitsja ja kokkuleppelise kaitsja tasu jätnud riigi kanda. Apellandi hinnangul ei saanud kohus 31.05.2017 kohtuotsuse põhjendustes enam muuta kaitsjatasuga seonduvat võrreldes

27.04.2017 kohtuotsuse resolutiivosaga. Arvestades, et kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt otsustas kohus „kaitsjatasu jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel“, tuleb lähtuda sellest, et ka menetluses tekkinud valitud kaitsja tasu jääb riigi kanda. Kaitsja kordab apellatsioonis maakohtule esitatud taotlust hüvitada J. Lipsiku õigeksmõistmisel talle süüteomenetluses tekitatud mittevaraline kahju. Nimelt viibis J. Lipsik 92 päeva vahi all. SKHS § 5 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevalt kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati vahistamisega ja kahtlustatavana kinnipidamisega. SKHS § 11 lg 4 sätestab, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga.

Järeldust, et J. Lipsik hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale, ei lükka ümber asjaolu, et J. Lipsik ilmus ise politseisse. J. Lipsik peeti tõesti 26.01.2017 kinni Haapsalu politseijaoskonnas, kuhu ta ilmus (mitte selle kriminaalasjaga seotud) kutse peale. J. Lipsiku enda ütluste kohaselt oli ta Eestisse naasnud 2016. a novembris. Sellest hoolimata ei võtnud ta ühendust uurijaga, kes oli varem korduvalt kutsunud teda ülekuulamistele ja kelle kontaktandmed olid J. Lipsikule hästi teada. Säärane käitumine tõendab prokuröri hinnangul ilmekalt, et J. Lipsiku korduv ilmumata jätmine kriminaalmenetleja kutsete peale oli tingitud J. Lipsiku soovist hoiduda kriminaalmenetlusest kõrvale, mitte sellest, et ta oli viibinud väljaspool Eestit.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

    

J. Lipsik kavatses minna Hispaaniasse ega plaaninud Eestisse naasta; lepingusse märgiti auto rentnikuna A OÜ, mis oli äriregistrist kustutatud; lepingus on rentniku telefoninumber vale; J. Lipsikul ja tema reisikaaslastel oli plaan auto maha müüa; J. Lipsik läks Saksamaal koos AK-ga ülejäänud reisiseltskonnast lahku, jättes auto teiste kasutusse;  isikud, kelle kasutusse auto jäi, müüsid selle Poolas maha; Kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus on teinud tõendite hindamisel vigu ning on osaliselt tuvastanud faktilised asjaolud ebaõigesti, osaliselt on aga faktilistest asjaoludest teinud ebaõigeid järeldusi. Kaitsja väitel ei ole tõendatud, et J. Lipsik teadis, et ei tohi autoga Eestist lahkuda, ega ka see, et ta märkis lepingusse ebaõige telefoninumbri tahtlikult. Kohtu seisukohti, et algusest peale oli plaanis auto maha müüa, peab kaitsja oletuslikeks ja vastuolulisteks. Kaitsja väidab ka seda, et J. Lipsik võis arvestada sellega, et teised tagastavad auto. Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et loetletud asjaoludest on süüdistuses nimetatud ainult seda, et lepingusse märgiti rentnikuks äriregistrist kustutatud äriühing. Seetõttu ei tohi ringkonnakohus ega tohtinud ka maakohus muudele ülal toodud loetelus nimetatud asjaoludele tugineda. Seetõttu ei ole ka ringkonnakohtul alust hakata täiendavalt hindama, kas neid asjaolusid puudutavad maakohtu järeldused on põhjendatud. Nimelt toimub KrMS § 268 lg 1 kohaselt kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause lisab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega need faktilised asjaolud, millele tuginedes prokurör väidab, et isik on pannud toime kuriteo, peavad olema toodud süüdistuses. Riigikohus on selgitanud, et kui isikut süüdistatakse selles, et ta eksitas teist isikut oma kavatsuse suhtes lepingut täita, peavad olema süüdistuses ära toodud kõik need asjaolud, mille alusel on võimalik hinnata, et isikul oli otsene tahtlus jätta ekslik mulje, nagu kavatseks ta lepingut täita (Riigikohtu 9. juuni 2011 otsus väärteoasjas 3-1-1-45-11). See tähendab, et kõik need asjaolud, mis näitavad, et J. Lipsik ei kavatsenud juba lepingu sõlmimise ajal autot tagastada, oleks pidanud olema ära näidatud süüdistuses. Nagu öeldud, ei ole peale väite, et lepingusse märgiti registrist kustutatud juriidilise isiku andmed, ühtegi teist asjaolu süüdistuses ära toodud. Osa nendest asjaoludest (J. Lipsik koos AK-ga eraldus Mindenis ülejäänud seltskonnast, jättes rendisõiduki RN, GP ja KP kätte; auto müüdi hiljem Poolas) on ära märgitud süüdistusakti osas „Kuriteo asjaolud“. Osa asjaoludest, millele tuginedes on maakohus tuvastanud, et J. Lipsikul puudus lepingu sõlmimisel kavatsus sõiduk tagastada (nt J. Lipsiku plaan jääda Hispaaniasse, vale telefoninumbri andmine), ei ole ka süüdistusakti selles osas nimetatud. Prokurör ise märgib apellatsioonile esitatud vastuses, et ta kirjeldas J. Lipsiku tahtlust näitavaid asjaolusid oma kohtuvaidlustes peetud lõpukõnes – seega tunnistab ka prokurör ise, et neid asjaolusid süüdistuses esitatud ei ole. Maakohus on tuginenud väitele, et algusest peale oli plaan auto maha müüa, hoolimata sellest, et kohus on ise otsuses nentinud, et J. Lipsikule ei ole süüks pandud, et ta oleks olnud seotud auto müügiga Poolas.

Maakohus ei oleks tohtinud tugineda ei asjaoludele, mida ei olnud süüdistusaktis üldse nimetatud ega ka asjaoludele, mis olid ära toodud ainult süüdistusakti kuriteo asjaolude osas. Nimelt on Riigikohus juhtinud tähelepanu, et KrMS § 268 lg 5 räägib süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ning süüdistus on üks konkreetne süüdistusakti osa. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendites korduvalt väljendanud seisukoha, et KrMS § 268 lg-test 1 ja 5 tulenevalt peavad just süüdistusakti süüdistuse osas olema piisava selguse ja täpsusega kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab, et just süüdistuse tekstis tuleb süüdistatava tegevuse kirjelduses näidata ära kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10, 27. septembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1, 6. oktoobri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 21). Seega nendele eespool loetletud asjaoludele, mida süüdistuses ära märgitud ei olnud, ei võinud maakohus tugineda.

kohaselt tekkis rendifirmal varaline kahju sõiduki väärtuse ulatuses. Süüdistusest ei nähtu, millistele asjaoludele see väide tugineb. On selge, et kahju suurus vastab asja väärtusele juhul, kui omanik jäetakse asjast püsivalt ilma. Sellisel juhul väheneb isiku vara väärtus asja väärtuse võrra. Menetletavas asjas ei olnud aga kannatanu A OÜ auto omanik: auto kuulus AS-le LHV Pank ning auto oli A OÜ kasutuses liisingulepingu alusel. Ka süüdistuses on märgitud, et kahju tekkis sõiduki valduse kaotusest. Valduse rikkumise korral seisneb kahju eelkõige TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud eseme kasutamisest saadava eelise kaotuses. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida isik võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (Riigikohtu 21. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09, p 15). Sellise kahju tuvastamiseks vajalikke asjaolusid süüdistuses ära toodud pole.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.