Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kalev Saare ja Urmas Volens
Kohtuasi
Karl Bilder OÜ väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 29. mai 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Karl Bilder OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
90 973 eurot 50 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Karl Bilder OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Toomas Vaher ja Marika Kütt
hagi
Innover
Ehitus OÜ
vastu
võla
Kostja Innover Ehitus OÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige Inga Kald Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. mai 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-16547 muutmata. Jätta Karl Bilder OÜ kassatsioonkaebus rahuldamata. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv riigituludesse. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Karl Bilder OÜ kanda.
1.Karl Bilder OÜ (hageja) esitas 3. novembril 2022 Tartu Maakohtusse hagi Innover Ehitus OÜ (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 24 826 eurot 80 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 46 277 eurot 15 senti ja viivise määras 0,2% päevas hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, samuti jõustunud kohtulahendiga välja mõistetud menetluskulud 1480 eurot, nendelt sissenõutavaks muutunud viivise 147 eurot 59 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise hagi esitamisest menetluskulude tasumiseni.
2-22-16547 Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja õiguseellane ForteInstallatsioonide Baltic OÜ (varasemate ärinimedega INNOVER EHITUS OÜ ja GHJ EHITUS OÜ; võlgnik) hagejaga sõlmitud müügilepingut, jättes vastu võetud kauba eest nõuetekohaselt tasumata. Selle tõttu mõistis Harju Maakohus 21. aprilli 2021. a otsusega tsiviilasjas nr 2-20-6071 võlgnikult ja käendaja Tõnu Kalmult solidaarselt välja põhivõlgnevuse 24 826 eurot 80 senti ja viivise põhivõlgnevuselt, samuti menetluskulud 1480 eurot ja viivise menetluskuludelt. Tsiviilasjas nr 2-20-6071 tehtud otsus on jõustunud, kuid seda ei ole õnnestunud täita. Hageja leiab, et võlgnik on oma ettevõtte üle andnud kostjale. Seetõttu vastutavad võlgnik ja kostja müügilepingu rikkumisest tulenevate kohustuste täitmise eest VÕS § 183 lg 1 järgi solidaarselt. Lisaks läks ettevõtte koosseisus kostjale üle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-st 1 tulenev kohustus täita jõustunud kohtulahendit, mistõttu puudub vajadus hinnata müügilepingust tulenevate nõuete põhjendatust.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnik on oma ettevõtte kostjale üle andnud. Võlgniku varasemate ärinimedega ettevõtted, sh ettevõte ärinimega INNOVER EHITUS OÜ, on ärinime muutmisega tegevuse lõpetanud, mistõttu ei saanud võlgnik ettevõtet kostjale üle anda.
3.Tartu Maakohus rahuldas 24. mai 2023. a otsusega hagi. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8360 eurot ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohtu põhjenduste kohaselt on tõendatud võlgniku ettevõtte üleminek kostjale. Sellest tulenevalt vastutab kostja VÕS § 183 lg 1 järgi võlgniku ja käendajaga solidaarselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste täitmise eest. Hageja nõude olemasolu ja põhjendatus on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-20-6071 jõustunud Harju Maakohtu 21. aprilli 2021. a otsusega. Maakohus märkis, et kostja seisukohad ei ole osaliselt kooskõlas kehtiva õigusega. Äriühingu ärinime muutmine ei ole samastatav ettevõtte lõppemise ega üleandmisega.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti hinnanud hagi aluseks olevaid asjaolusid ja alusetult tuvastanud, et võlgnik on ettevõtte kostjale üle andnud. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnik andis ettevõtte kui majandusüksuse olulises osas (kogumis) üle kostjale. Seega on põhjendatud jätta VÕS § 182 kohaldamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. mai 2024. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
7.Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on maakohus hageja esitatud sooritusnõuet ebaõigesti menetlenud, jättes põhjendamatult kohaldamata TsMS § 428 lg 1 p 2. Kui eeldada, et kostja on võlgniku õigusjärglane tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 2 ja VÕS § 182 lg 2 järgi, 2(5)
2-22-16547 kehtib Harju Maakohtu 21. aprilli 2021. a otsus TsMS § 460 lg 1 alusel ka kostja suhtes. Sellisel juhul on otsus kostjale kui õigusjärglasele kohustuslik osas, milles tsiviilasjas nr 2-20-6071 esitatud nõue lahendati käesolevas asjas esitatud hagi aluseks olevatel asjaoludel (TsMS § 457 lg 1 ja § 460 lg 1). Kuna maakohus tuvastas ettevõtte ülemineku, on käesolevas tsiviilasjas kostjalt hageja kasuks välja mõistetud sama põhivõlgnevus ja viivis samal alusel nagu tsiviilasjas nr 2-20-6071. Sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetama, sest samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on juba menetlust lõpetav kohtulahend jõustunud.
8.Ringkonnakohus leidis, et menetlust ei saanud pooltega arutamata lõpetada, ning saatis asja maakohtule tagasi. Kuigi hageja ei saa ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt esitada kostja vastu sooritusnõuet, on hagejal täitemenetluse seadustiku (TMS) § 18 lg-st 1 tulenev põhjendatud huvi esitada ettevõtte ülemineku tuvastamiseks tuvastusnõue. Seega tuleb ringkonnakohtu arvates anda hagejale enne menetluse lõpetamise otsustamist täiendav tähtaeg nõude muutmiseks. Juhul kui hageja oma hagi muudab, ei ole TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse tervikuna lõpetamine õigustatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja leiab, et TsMS § 428 lg 1 p 2 ei kohaldu, kuna võlgnik ja kostja vastutavad VÕS § 183 lg 1 järgi kohustuste täitmise eest solidaarselt. Solidaarvastutuse puhul saab hageja nõude esitada nii võlgniku kui ka kostja vastu ning võlgnikku ja kostjat ei saa pidada samaks isikuks TsMS § 428 lg 1 p 2 mõttes. Õigusjärglus ei välista solidaarvastutuse puhul õigust pöörduda eraldi sooritusnõudega õigusjärglase kui solidaarvõlgniku vastu. Seejuures on hagejal õigus ise valida, millist lubatavat õiguskaitsevahendit ta soovib kasutada (st kas esitada kostja vastu sooritus- või tuvastusnõue). Lisaks ei ole hagi aluseks olevad asjaolud identsed tsiviilasja nr 2-20-6071 aluseks olevate asjaoludega, kuivõrd käesolevas asjas on lisandunud ettevõtte üleminek. Asja maakohtusse tagasisaatmine ei ole otstarbekas, kuna ringkonnakohus oleks ka ise saanud anda hagejale võimaluse nõude täpsustamiseks.
10.Kostja leiab, et tühistada tuleks nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
12.Kassatsioonkaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas võlgniku kohta tsiviilasjas nr 2-20-6071 tehtud kohtuotsus kehtib ka kostja kui võlgniku õigusjärglase suhtes ja on seega kostja osas menetluse lõpetamise alus TsMS § 428 lg 1 p 2 mõttes, arvestades, et VÕS § 183 lg 1 alusel jäävad enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste täitmise eest solidaarselt vastutama nii ettevõtte üleandja kui ka omandaja.
13.Õigusjärgluse mõiste avab TsÜS § 6, mille lg 1 kohaselt võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele, kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et õigusjärgluse alus on tehing või seadus. VÕS § 180 lg 1 kohaselt võib ettevõte omandajale üle minna nii lepingu kui seaduse alusel. VÕS § 182 lg 2 järgi lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingulised kohustused, kui seaduses ei ole 3(5)
2-22-16547 sätestatud teisiti. Kohustus või leping läheb üle sõltumata võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees VÕS § 183 lg 1 esimese lause järgi solidaarselt omandajaga. Seega on ettevõtte üleminek eriline üldõigusjärgluse juhtum, kus enne üleminekut tekkinud kohustuste täitmise eest vastutavad solidaarselt nii ettevõtte üleandja (s.o õiguseellane) kui ka omandaja (s.o õigusjärglane) (vt RKTKo 22.11.2011, 3-2-1-113-11, p 47).
14.TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt välistab samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend uuesti kohtusse pöördumise võimaluse. TsMS § 428 lg 1 p 2 sõnastusest tulenevalt saab säte menetluse lõpetamise alusena kohalduda juhul, kui vaidluste pooled on samad. Seda kinnitab ka TsMS § 457 lg 1, mille järgi on jõustunud kohtuotsus kohustuslik üksnes menetlusosaliste suhtes. Erisuse sellest põhimõttes loob TsMS § 460 lg 1, mis reguleerib kohtuotsuse kehtivust õigusjärglaste suhtes. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Niimoodi tagab TsMS § 460 lg 1 hagejale lünkadeta õiguskaitse juhuks, kui ta on esitanud hagi isiku vastu, kelle vastu tal on nõue, ja kohtumenetluse ajal või pärast kohtumenetluse lõppu on toimunud õigusjärglus (vt RKTKm 10.07.2023, 2-22-359/30, p 13). Seega laieneb õiguseellase suhtes tehtud kohtulahendi õigusjõud TsMS § 460 lg 1 alusel ka õigusjärglasele. Sellest tulenevalt, kui õigusjärgluse aluseks olevad asjaolud ilmnevad pärast esialgse hagi esitamist või pärast menetlust lõpetava kohtulahendi tegemist ja jõustumist, välistab õiguseellase suhtes tehtud kohtulahend TsMS § 428 lg 1 p 2 ja § 460 lg 1 järgi samal alusel sama nõudega õigusjärglase vastu kohtusse pöördumise võimaluse. Seda ka juhul, kui õigusjärglane ja -eellane on solidaarvõlgnikud, kelle puhul on võlausaldajal VÕS § 65 lg-st 1 tulenev õigus nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
15.Eelnev ei välista käesolevas asjas esitatud hagiga taotletud eesmärgi saavutamist ega jäta hagejat ilma tõhusast õiguskaitsest. TMS § 18 lg 1 esimene lause sätestab, et kui täitedokument kehtib ka seal märgitud sissenõudja või võlgniku õigusjärglase suhtes, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Kuivõrd TsMS § 460 lg 1 alusel kehtib jõustunud kohtuotsus ka õigusjärglase suhtes, on käesolevas asjas TMS § 18 lg 1 järgi kohane õiguskaitsevahend tuvastusnõue ettevõtte ülemineku ehk õigusjärgluse tuvastamiseks. Seejuures on ettevõtte ülemineku tuvastamine eeldus ka kostja vastu esitatud sooritusnõude rahuldamisele, mistõttu ei ole tuvastusnõude esitamine hagejat rohkem koormav, kui sooritusnõude esitamine.
16.Kui õigusjärgluse aluseks olevad asjaolud ilmnevad esialgse (s.o õiguseellase vastu esitatud) sooritusnõude menetlemise ajal, tagab TsMS § 460 lg 1 ja TMS § 18 lg 1 koostoimes loodud regulatsioon selle, et käimasoleva menetluse saab lõpuni viia ilma menetlusosaliste ringi muutmata. Samas ei ole nii esialgse sooritusnõude kui ka õigusjärgluse tuvastamiseks esitatud tuvastusnõude menetlemisel välistatud vastavalt kas õigusjärglase või -eellase menetlusse kaasamine kolmanda isikuna (TsMS § 216).
17.Kui ettevõte on üle läinud enne seda, kui hageja on esitanud sooritusnõude aluseks oleva hagi, ei välista see ettevõtte üleandja vastutust, st hagi saab esitada nii ettevõtte üleandja kui ka omandaja vastu. Siiski kehtib sellise nõude menetlemise tulemusena saadud kohtulahend üksnes menetlusosaliste suhtes, kuivõrd TsMS § 460 lg 1 järgi laieneb lahendi õigusjõud ainult nendele isikutele, kes on saanud menetlusosalise õigusjärglaseks pärast hagi esitamist. Järelikult, kui võlgnik annab ettevõtte üle enne seda, kui hageja on tema vastu hagiga kohtusse pöördunud, peab hageja 4(5)
2-22-16547 sundtäidetavate lahendite saamiseks esitama eraldiseisvad sooritusnõuded nii ettevõtte üleandja kui ka omandaja vastu (vt ka RKTKm 10.07.2023, 2-22-359/30, p 14).
18.Eespool toodust tulenevalt tühistas ringkonnakohus õigesti maakohtu lahendi ja leidis, et hagejale tuleb anda võimalus esitada sooritusnõude asemel tuvastusnõue. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud ringkonnakohtu otsus muutmata. Kuigi kostja märkis kassatsioonkaebusele esitatud vastuses, et ta on nõus ringkonnakohtu otsuse tühistamisega, ei saa see käesoleva asja menetlust mõjutada, sest kostja märkis samas, et ta soovib ka maakohtu otsuse tühistamist, st kostja kassatsioonkaebusega ei nõustunud. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse kaebuselt tasutud riigilõiv riigituludesse (TsMS § 150 lg 32).
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna Riigikohus jätab muutmata ringkonnakohtu otsuse, millega tühistati maakohtu otsus ja saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 kohaselt maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.