1-17-5250
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
23. august 2017, Tallinn
Kohtuasja number
1-17-5250
Kohtukoosseis
Meelika Aava, Orvi Tali, Sten Lind
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 19. juuni 2017. a otsus Roman Artšebaševi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 6,8,9 järgi lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Roman Artšebašev (37909170252)
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
2(4)
arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis R. Artšebaševile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus on juba arvestanud R. Artšebaševile karistuse mõistmisel tema puhtsüdamliku kahetsusega ning asjaoludega, et ta maalid ise tagastas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et senise kohtupraktika kohaselt peab olema iga süüdistatavale mõistetud karistus eelmisest raskem. On igati positiivne, et süüdistatav lubab edaspidi kuritegusid mitte toime panna, kuid enne seda peab ta ära kandma talle mõistetud karistuse. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid R. Artšebaševile mõistetud karistust kergendada.
3(4)
Kuna KrMS § 180 lg 1 ei võimalda menetluskulude jätmist täielikult riigi kanda, siis on R. Artšebaševi sellekohane taotlus põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Asjaolu, et R. Artšebaševil puudub sissetulek, tal on tasuda muid võlgnevusi ning ta viibib vanglas, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul samuti aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja
/allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.