Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 24. ja 25. mai 2017. a määrused, millega jäeti rahuldamata P.R. taotlus temale mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdimõistetu P.R. , määruskaebus
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 24. mai ja 25. mai 2017. a määrused jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus 7. veebruari 2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-1401 tunnistas P.R. süüdi KarS § 424 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis kohus tema liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta 2 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistusaja mahaarvamisel jäi P.R. kandmisele kuuluvaks vangistuseks 1 aasta 2 kuud 26 päeva. Karistuse alguseks tuli lugeda süüdimõistetu kinnipidamiskohta saabumine vastavalt kohtust saadetavale teatisele. Kohtuotsus jõustus
30.märtsil 2017. a.
3.
aprillil 2017. a saatis Tartu Maakohus P.R. le teatise selle kohta, et ta on kohustatud asuma karistust kandma Tartu Vanglas hiljemalt 24. aprillil 2017. a.
24.aprillil 2017. a esitas P.R. Tartu Maakohtule taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks seoses oma tervisliku seisundiga.
4.Tartu Maakohus 3. mai 2017. a määrusega lükkas P.R. le mõistetud vangistuse kandmise edasi kuni 17. maini 2017. a ning kohustas teda asuma karistust kandma Tartu Vanglas hiljemalt
18.mail 2017. a.
12.mail 2017. a esitas P.R. Tartu Maakohtule uue taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks seoses enda tervisliku seisundiga ning tulenevalt vajadusest otsida oma hooldust vajavale abikaasale tugiisik.
6.Tartu Maakohus 24. mai 2017. a määrusega jättis P.R. taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks rahuldamata ning kohustas teda asuma vangistust kandma Tartu Vanglas hiljemalt 12. juunil 2017. a. Vastavat seisukohta põhistas kohus järgmiselt.
6.1.P.R. taotlusest ja muudest toimikumaterjalidest nähtub, et tal on esinenud viimasel ajal terviseprobleeme – tal on olnud roide murd, trahheiit, köha, nohu, palavik ja üldine kehv enesetunne. Hetkel on tal enda sõnul bronhiit ja palavik, kuid otseselt haiguslikku seisundit kinnitavaid dokumentaalseid tõendeid kohtule ta esitanud ei ole. Kohus leiab, et kuigi süüdimõistetul võib tõepoolest esineda mitmesuguseid terviseprobleeme, siis ei nähtu toimikumaterjalidest ega süüdimõistetu poolt avaldatust siiski seda, et võimalikud terviseprobleemid oleksid sellised, mis takistaksid tal vangistuse kandmisele asumist ning millega ei oleks vajadusel võimalik tegeleda Tartu Vangla meditsiiniosakonnas. Seega ei saa P.R. võimalikud terviseprobleemid vangistuse kohesele kandmisele asumist takistada. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et vangistuse kohesele kandmisele asumisega võiksid süüdimõistetule tema tervislikust seisundist tulenevalt kaasneda märkimisväärselt rasked tagajärjed. Seega ei anna P.R. tervislik seisund alust temale mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks.
6.2.P.R. le mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist ei saa põhjendada ka tema abikaasa võimaliku hooldusvajadusega. Tegemist on üksnes süüdimõistetu paljasõnalise väitega ning ühtegi dokumentaalset tõendit selle kinnitamiseks kohtule esitatud ei ole. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et käesolevaks ajaks on süüdimõistetule määratud karistuse kandmise aja algus juba edasi lükkunud tulenevalt tema poolt esitatud taotlustest ja asja arutamiseks määratud kohtuistungi edasilükkamisest. Samuti oli isik juba alates veebruarist teadlik kohustusest asuda kandma reaalset vangistust. Seega on P.R. l olnud piisavalt aega elu korraldamiseks selliselt, et kindlustada oma abikaasale vajadusel hooldaja või abistaja. Vangistuse kandmisele asumise kohustus ei ole süüdimõistetule üllatuslik ning samuti ei nähtu kohtule esitatud materjalidest ega kohtuistungil avaldatust, et võimalik abikaasa hooldamise vajadus oleks süüdimõistetule selgunud alles hiljaaegu. Seetõttu ei saa põhjendatuks pidada ka vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist nimetatud asjaolust tulenevalt.
25.mail 2017. a saabus Tartu Maakohtusse P.R. uus taotlus vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks seoses tema tervisliku seisundiga (ilmselt püstijalu läbi põetud kopsupõletik koos südame rütmihäiretega). Taotlusele on lisatud arstitõend, mille kohaselt on süüdimõistetu haigestumisega seoses jälgimisel ja ravil ning ta on suunatud täiendavale hindamisele kardioloogiasse.
8.Tartu Maakohtu 25. mai 2017. a jättis süüdimõistetu taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks rahuldamata ja kohustas teda ilmuma vangistust kandma Tartu Vanglasse hiljemalt 12. juunil 2017. a. Maakohtu argumendid olid järgmised.
8.1.Kohus on juba võtnud 24. mai 2017. a määruses seisukoha, et süüdimõistetu suhtes ei esine asjaolusid, mis takistaksid tema kohest karistuse kandmisele asumist või võiksid endaga kaasa tuua rasked tagajärjed süüdimõistetule endale või tema perekonnaliikmetele. Hinnanud isiku järjekordset taotlust, leiab kohus, et eelnimetatud kohtumääruses käsitletud asjaolud ei ole muutunud ka käesolevaks ajaks ja tegemist on praktiliselt samasisulise taotlusega (süüdimõistetu tervise osas), mida kohus juba käsitles 24. mail 2017. a.
9.P.R. esitas Tartu Ringkonnakohtule kaebuse, milles taotles temale mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist.
9.1.P.R. märgib, et viibib praegu haiguslehel (29. juunil on vastuvõtuaeg südamearsti juurde). Samuti otsib ta praegu inimest, kes oleks tema abikaasaga, kelle tervislik seisund võib viia väga raskete tagajärgedeni.
9.2.Kaebusele on P.R. lisanud OÜ A-Kliiniku tõendi ja Medicum Perearstikeskus AS poolt
24.mail 2017. a väljastatud tõendi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et käsitleb P.R. kaebust edasikaebusena, milles vaidlustatakse nii Tartu Maakohtu 24. mai kui 25. mai 2017. a määrusi. Tema kaebus on esitatud mõlema määruse kaebetähtaja piires.
11.Osundatud kohtumäärused hindab ringkonnakohus seaduslikeks ja põhjendatuteks ning nende tühistamiseks P.R. poolt esitatavatel argumentidel puudub alus. Kriminaalkolleegium nõustub vaidlustatud lahendites toodud seisukohtadega, neid täies mahus üle ei korda ning märgib üksnes järgnevat.
12.P.R. on karistuse täitmisele pööramise edasilükkamist soovinud seoses nii enda väidetavalt halva tervisliku seisundiga kui ka põhjusel, et tal on vaja otsida inimene, kes saaks tema vanglas viibimise ajal hooldada ja abistada tema abikaasat.
12.1.Käsitledes P.R. poolt esimesena nimetatud põhjust, selgitab ringkonnakohus kõigepealt, et KrMS § 415 lg 1 p 1 lubab vangistuse täitmisele pööramise edasi lükata seoses süüdlase sellise raske haigusega, mida vanglas ei ole võimalik ravida. P.R. ütlustest ega kohtutele esitatud tõenditest (vt käesoleva määruse p 9.2) selguvalt ei esine temal aga selliseid terviseprobleeme, millega ei oleks võimalik tegeleda kinnipidamisasutuses ja mis tema vangistuse kandmisele asumist takistasid. Maakohus on nimetatud järeldust ja selle aluseks olevaid kaalutlusi oma lahendis piisava põhjalikkusega juba ka kajastanud. Ringkonnakohtule on P.R. küll esitanud lisaks ka OÜ-st A-Kliinik väljastatud tõendi, kuid see näitab üksnes, et ta on 28. novembril 2016. a pöördunud Tartu A-Kliinikusse psühhiaatri konsultatsioonile ja temaga on läbi viidud alkoholisõltuvuse vastane ravi, mis ei luba ühe aasta vältel alkoholi tarvitada. Ehk siis mingitki uut teavet, millest P.R. raskelt haigestumist järeldada saaks ja millest maakohus ei teadnud, määruskaebemenetluses ilmnenud ei ole. Seega võib siinkohal kokkuvõtvalt öelda, et P.R. ei ole tõendanud endal sellise raske haiguse ja/või raske terviseseisundi esinemist, mille puhul tuleks tema vangistus edasi lükata.
12.2.Vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist ei too kaasa P.R. seegi väide, et ta peab otsima hooldaja või abistaja oma abikaasale, s.o süüdimõistetu tugineb oma taotluses KrMS § 415 lg-le 3, mille kohaselt võib täitmiskohtunik karistuse täitmisele pööramise edasi lükata, kui vangistuse kandmise viivitamatu alustamisega võivad erakordsete asjaolude tõttu kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele. Nimelt nõustub ringkonnakohus siingi täielikult maakohtu seisukohaga, et süüdimõistetu ei saa oma taotluses tugineda argumendile abikaasa hooldamise vajadusest olukorras, kus esiteks on tema selline kinnitus jäänud täielikult paljasõnaliseks ning teiseks on tal olnud aega selle küsimusega tegeleda juba alates Tartu Maakohtu 7. veebruari 2017. a otsuse kuulutamisest. Seega puudub ka KrMS § 415 lg-s 3 sätestatud alus süüdimõistetu karistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks.
13.Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 415 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumäärused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
/allkiri/ Aarne Sarjas
/allkiri/ Maarika Kuusk
/allkiri/ Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.