Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Lääne-Harju Kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all (Pärnu mnt 142 Tallinnas, tel 6 637 056, 6 637 076).

KRIMINAALASJA KOHTULIKUL ARUTAMISEL KOHUS TUVASTAS:

D.S ́i süüdistatakse selles, et tema, olles 27.02.2016.a. ning 22.07.2016.a. Põhja prefektuuri otsustega karistatud KarS § 218 lg 1- § 251 järgi kvalifitseeritavate pisivarguste toimepanemise eest (episoodid 27.02.2016 ja 24.06.2016.a.), uuesti 03.11.2016.a. ajavahemikul kella 21.00-23.00ni Tallinnas, aadressil Tuulemaa 20 asuvas kasiinos Fenikss Casino, võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastas kannatanu Xxxxjope taskust kannatanule kuuluva sularaha summas 25 eurot. Seega D.S, võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi. Jääb lühimenetluse taotluse juurde ja enda ülekuulamist ei taotle. Kaitsja asus seisukohale, et ta nõustub lühimenetlusega, kaitsealune tunnistab täielikult süüd, kahetseb. Kvalifikatsioon on õige, tõendid on lubatavad, küsimus on ainult karistuses.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub järgnevale seisukohale. Kohus leiab, et 03.11.2016.a. ajavahemikul kella 21.00-23.00ni Tallinnas, aadressil Tuulemaa 20 asuvas kasiinos Fenikss Casino, sularaha väärtuses 25 eurot varguse toime panemine D.S-i poolt on tõendatud nii D.S süü tunnistamisega, videosalvestusega ning muude kirjalike tõenditega. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. Kannatanu Xxxxütluste (tl 4, 25-27) kohaselt 03.11.2016.a. Tallinnas, Tuulemaa 20 asuvas kasiinos varastati tema jope taskust sularaha 25 eurot. Mängis mänguautomaadis, pani 5 eurot aparaati ja võitis 20 eurot, mille vahetas kassas sularahaks ja pani lahtiselt oma jope taskusse. Siis mängis edasi, tema taga seisis üks meesterahvas. Mõne aja pärast avastas, et jope taskust on 25 eurot puudu. Küsis enda taga seisvalt meesterahvalt, miks ta raha ära võttis, mille peale see meesterahvas lahkus. Küsis kasiinost turvasalvestust. Novoloto OÜ edastas 03.11.2016.a. kella 21.30 ajal kasiinot Fenikss külastanud isikute nimekirja ning nimekirja kohaselt oli kasiinos sel ajal kannatanu Igor Nazarov (tl 5-6, 7-9) ja 03.11.2016.a. kella 19.46 paiku saabus kasiinosse D.S (tl 16-17, 18, 19-21). Samuti nähtub vaatlusprotokollist, milles on näha Tallinnas, aadressil Tuulemaa 20 asuva kasiino Fenikss turvakaamera salvestused, kuidas kannatanu mängib mänguautomaadis ja tema seljataga seisev meesterahvas võtab heleda jope parempoolsest taskust raha (tl 12-15). Lisaks eeltoodud ja kooskõlas olevatele tõenditele tõendab varguse toimepanemist süüdistatava poolt ka süüdistatav ise. Kahtlustatavana antud ütluste kohaselt tunnistab D.S end varguse toimepanemises süüdi (tl 31-33). Nägi kasiinos, kuidas üks meesterahvas võitis mänguautomaadist raha ja kui selle mehe jope lahtisest taskust paistis viiekas, siis võttis selle salaja ära. Kui raha oma kätte võttis, siis nägi, et oli 20-eurone ja 5-eurone. Mõne aja pärast meesterahvas märkas, et taskust on raha kadunud ja hakkas temalt raha tagasi nõudma. Siis ta läks kiirelt kasiinost minema. Raha eest ostis süüa, sest tööl ta ei käi. Kahetseb tehtut. Kohus leiab, et ülalnimetatud tõendikogum annab aluse rääkida süüdistatava poolt KarS § 199 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisest. Nagu kannatanu esitatud süüteoteatest (tl 3) nähtub, taotletakse vastutusele võtta isik, kes 03.11.2016.a. ajavahemikul kella 21.00-23.00ni Tallinnas, aadressil Tuulemaa 20 asuvas kasiinos Fenikss Casino, varastas Xxxx vara väärtuses 25 eurot. Seega on sedastatav, et eelnimetatud vara oli süüdistatava jaoks võõras vara ning süüdistatav ei ole seda ka vastustanud. Samas nähtub, et sularaha äravõtmisega soovis

süüdistatav lõpetada esemete senise valdaja valduse, kehtestada sellele uue, s.o enda valduse ning selleks esemete senise valdaja vastav nõusolek puudus. Eeltoodud põhjustel, leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt. Lisaks tahtlusele kõikide objektiivsete koosseisuliste asjaolude suhtes eeldab vargus ka subjektiivsest küljest äravõetava asja ebaseadusliku omastamise eesmärki. Süüdistatava ütlustest ja kuriteo asjaoludest lähtuvalt nähtub, et süüdistatav soovis sularaha äravõtmisega jätta omaniku rahast ilma kestvalt ning ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatav oleks soovinud esemed omanikule tagastada. Sellele viitab ka asjaolu, et süüdistatav põgenes kasiinost ja kasutas raha ära söögi ostmiseks. Seega leiab kohus, et realiseeritud on ka ebaseadusliku omastamise eesmärk. Riiklik süüdistaja on D.S käitumise kvalifitseerinud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, s.o vargus, mis on toime pandud süstemaatiliselt ning järgnevalt analüüsibki kohus, kas süüdistatava tegevus vastab süüdistusaktis toodud kvalifikatsioonile. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et süstemaatiline on vargus siis, kui see on toime pandud vähemalt kolm korda. Süstemaatilisus on järjekindel, pidevalt korduv tegevus ning ei ole oluline, kas isik on varguste eest varem süüdi mõistetud või on see tuvastatud alles ühes menetluses. Samuti ei oma tähtsust kas tegemist on lõpuleviidud vargustega või tegemist on varguste katsetega, kuid nendevaheline ajavahemik ei saa olla väga pikk. Senise kohtupraktika kohaselt isiku tegevus tuleb kvalifitseerida süstemaatilise vargusena KarS § 199 lg 2 p 9 järgi siis, kui toime on pandud vähemalt kolm vargust, mis on toime pandud ühe aasta jooksul. Antud kriminaalmenetluse raames on tuvastatud, et süüdistatav pani toime 1 varguse episoodi. Põhja prefektuuri 27.02.2016.a. kiirmenetluse otsusest väärteoasjas nr 231616002186 nähtub, et süüdistatav on KarS § 218 lg 1- § 251 järgi kvalifitseeritava pisivarguse toimepanemise eest karistatud rahatrahviga 60 eurot (tl 47-48). Põhja prefektuuri 22.07.2016.a. otsusest väärteoasjas nr 231616006979 nähtub, et süüdistatav on KarS § 218 lg 1- § 251 järgi kvalifitseeritava pisivarguse toimepanemise eest karistatud rahatrahviga 180 eurot (tl 49-51). Seega on käesoleva süüteo puhul tegemist süstemaatilisusega KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes, kuna süütegude toimepanemise ajavahemik, s.o 9 kuud on lühike ja korduvus, s.o 3 süütegu näitavad isiku harjumuspäraseks muutunud käitumisstiili, s.o elatusvahendite hankimist võõra vara arvelt. Kuriteo asjaoludest ja süüdistatava enda ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani teo toime teadlikult ja tahtlikult, seega oli tegemist kavatsetusega toime pandud süüteoga. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega D.S, võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

menetluskulude tõttu. Karistusregistri väljavõttest (tl 38-43) nähtuvalt on süüdistatavat korduvalt süüdimõistetud ka varavastaste kuritegude toimepanemise eest, samuti on teda karistatud nii varavastaste kui ka teiselaadiliste väärtegude toimepanemise eest ning määratud rahatrahvid on jäetud tasumata. Peale selle, arvestades, et süüdistatavale inkrimineeritakse varavastase kuriteo toimepanemist, siis üldjuhul on varavastase süüteo eesmärgiks kasu saamine võõra vara arvelt. Taoline käitumine viitab aga üheselt piisavate legaalsete rahaliste vahendite puudumisele, mis kohtu arvates välistab ka rahalise karistuse kohaldamise. Eeltoodud põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust vangistuse näol. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates D.S-i süü suurust KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse ühe varguse toimepanemist, seejuures varastatud sularaha väärtus oli väike. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et D.S süü ei ole kuigi suur. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Hinnates süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtuistungil väljendatud kahetsust peab kohus võimalikuks karistust kergendava asjaoluga arvestada. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Arvestades kuriteo asjaolusid, s.h varastatud sularaha väikest väärtust ning kergendava asjaolu olemasolu, on kohtu arvates võimalik süüdistatavale mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, s.o ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Süüdistatavat on viimati karistatud Harju Maakohtu 17.09.2013 otsusega (tl 44- 46) KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 6 kuud, KrMS § 238 lg 2 alusel vangistusega 4 kuud, KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel mõisteti liitkarisuseks vangistuseks 2 aastat 10 kuud ja 28 päeva algusega 15.02.2013. Süüdistatav vabanes pärast karistuse kandmist 12.01.2016.a. Eelnimetatud kuritegu oli toime pandud 16.08.2012, s.o 4 aastat tagasi. Seega arvestades käesoleva varguse toimepanemise asjaolud, s.h seda, et vargusega tekitatud kahju oli väga väike ja süüdlase isikut, kes on leidnud endale püsiva töökoha ning on vaatamata karistusandmetele suutnud viimased 6 kuud olla õiguskuulekas, leiab kohus, et vangistuse reaalne ärakandmine ei ole antud juhul otstarbekas, kuna see vähendaks süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Kohus peab võimalikuks mõistetava karistuse jätta täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et katseaja jooksul ei pane süüdistatav toime uut kuritegu ja täidab käitumiskontrolli nõudeid. Käitumiskontrolli mõju võib parandada süüdistatava arusaama õiguskuulekuse jätkuvast

vajalikkusest. Kuigi süüdistatav elab esialgu öömajas ning alaline registreeritud elukoht tal hetkel veel puudub, on süüdistatav olnud kohtule kättesaadav, mis annab eelduse ka selleks, et ta on kättesaadav ka kriminaalhooldusametnikule. Sellest tulenevalt peab kohus võimalikuks kohaldada süüdistatava suhtes käitumiskontrolli.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.