Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

leiab apellant, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. 3.2 Pavel Jakovlevi tegevuses puuduvad omastamise objektiivsed ja subjektiivsed kuriteo tunnused. Antud kriminaalasjas lasub põhiline vaidluskese asjaolul, kas süüdistuse aluseks olev tegevus, mida Pavel Jakovlevile ette heidetakse, on karistusseadustiku mõttes käsitletav omastamisena või mitte. Kohtuistungil Pavel Jakovlev end süüdi ei tunnistanud ning esitatud tsiviilhagi süüdistatav omaks ei võtnud. Kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita aga seda fakti, et Pavel Jakovlev soovis jätta sõiduki endale või võõrandada selle kolmandatele isikutele. Arvestades asjaolu, et Pavel Jakovlev oma initsiatiivil suhtles korduvalt pangaga ja proovis leida mõlemat poolt rahuldavat kompromissi, pole võimalik väita, et Pavel Jakovlevi tegevuses esinevad omastamise objektiivsed tunnused. Kusjuures võib nõustuda sellega, et tõepoolest mingil määral HL omandiõigused olid rikutud, aga samas pole tõendamist leidnud omastamistahte manifesteerimine. Pavel Jakovlev pole kunagi rääkinud sellest, et soovib autot endale jätta, pole kunagi väitnud, et tahab seda maha müüa kolmandatele isikutele ja saada müügist raha. Vastupidiselt soovis ta sõiduki tagastada, milleks pidas läbirääkimisi liisinguga, tellis hindamisakti ja hiljem andis auto remonti. Pavel Jakovlev on ühendust võtnud S-ga ja teavitanud liisingufirmat sellest, et liisingu vara, s.o sõiduauto Lexus registreerimisnumbriga XXXXXX, on teinud avarii ning sõiduki kohta on tehtud uus hindamisakt peale avariid, samuti, et on olemas kolmas isik, JB, kes sooviks sõidukit välja osta. S AS on edastanud selle kohta ka vastavasisulise kirjavahetuse. Ütluste kohaselt oli Pavel Jakovlevil alati soov antud probleem pangaga lahendada. 3.3 Kaitsja on seisukohal, et antud asjas tuleks kindlasti piiritleda kriminaalõiguslikud aspektid tsiviilõiguslikest suhetest. Antud juhul H oleks pidanud õigeaegselt pöörduma tsiviilkohtusse ja suure tõenäosusega oleks kohus tsiviilhagi rahuldanud. Siin tekib küsimus, miks H ei ole õigeaegselt kohtusse pöördunud oma omandiõiguse kaitseks, koheselt pärast liisingulepingu ülesütlemist nagu tavapraktikas tehakse? Või miks ei pöördunud liisingfirma kohtu poole vähemalt peale seda, kui ei saadud abi ka C OÜ-lt? Kaitsja ei ole saanud ühtegi vastust küsimusele miks pidas liisingufirma vajalikuks alles 4 aastat peale liisingulepingu ülesütlemist pöörduda politseisse, aga mitte kasutada õigeaegselt kiiret ja reaalset võimalust oma vara tagastamiseks pöördudes tsiviilkohtusse? 3.4 Analüüsides kohtuistungitel ülekuulatud tunnistajate ütlusi selgub, et prokuröri võtmetunnistaja IJ pole Pavel Jakovlevi varem näinud. Vastupidiselt prokuratuuri versioonile sellest, et sõiduki tõi autolammutusele Pavel Jakovlev, andis IJ ütlusi mis seda versiooni ei kinnita. Teine tunnistaja SA pole samuti kunagi Pavel Jakovlevi näinud ja väitis kohtus, et seonduvalt vaidlusaluse Lexusega pole kunagi Pavel Jakovleviga suhelnud ning ka selle tunnistaja ütlused ei kinnita samuti prokuratuuri versiooni sellest, et Pavel Jakovlev soovis jätta sõiduki endale või käitus selle auto omanikuna. 3.5 Kohus on alusetult jätnud Pavel Jakovlevi eeluurimisel ja kohtuistungil antud ütlused, kui ebausaldusväärse tõendi tervikuna kogumist kõrvale, millega on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 61 lg 1 sätestatud nõuet. Kaitsja ei saa nõustuda kohtu sellise seisukohaga ning leiab, et Pavel Jakovlevi kohtus antud ütluseid tuleb hinnata teiste tõenditega kogumis. Jättes Pavel Jakovlevi ütlused tõendite kogumist välja pidi kohus välja tooma milles seisnevad ütluste vastuolud. Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, mis osas on Pavel Jakovlevi ütlused vastuolulised ning miks need ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud

tõenditega. Seega palub apellant uue kohtuotsuse tegemisel arvestada Pavel Jakovlevi kohtus antud ütlusi, kus tema põhjalikult selgitab muuhulgas ka panga esindajaga suhtlemist, samuti sõiduki remontimisele andmist ja hindamisakti tellimist ning hinnata neid teiste tõenditega kogumis. Seega otsuse tegemisel tuleb tugineda mh Pavel Jakovlevi poolt kohtus antud ütlustele, mis kinnitavad seda, et temal puudus igasugune tahtlust nimetatud autot omastada ning tema tegi kõik endast sõltuva, et sõiduk pangale tagastada. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3

ALUSEL:

4.4 Kaitsja väide, et kannatanu oleks oma nõudega pidanud pöörduma tsiviilkohtusse, pole põhjendatud. KrMS § 38 lg 1 p 2 võimaldab kannatanul esitada kriminaalmenetluse raames süüdistatava vastu tsiviilhagi – kuna kannatanule on tekitatud kahju kuriteo raames ning see on praeguseks kriminaalmenetluse käigus välja selgitatud, ei pea kannatanu oma õiguste kaitseks tingimata tsiviilkohtusse pöörduma.

KANNATANU SEISUKOHT:

PROKURÖRI SEISUKOHT:

kriminaalasjas nr 3-1-1-99-15, p 30). Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus süüdistatav, olles teadlik liisingulepingu lõppemisest ja sellest tulenevast liisingueseme tagastamise kohustusest, jätkas liisingesemeks olnud sõidukiaktiivset kasutamist mitme aasta jooksul, sõites pärast liisingulepingu lõppemist selle sõidukiga läbi üle kolmekümne tuhande kilomeetri või lastes seda teha kolmandatel isikutel, eelkõige oma abikaasal, mille tulemusena on oluliselt vähenenud sõiduki väärtus. Sellises olukorras ei saa kuidagi väita, et süüdistatav tahtis jätta liisingusõidukit enda kasutusse üksnes ajutiselt, mitte kestvalt. Prokurör on seisukohal, et säärases käitumises on selgelt ja ühemõtteliselt ilmnenud süüdistatava omastamistahe, s.o tema soov käituda liisingusõiduki faktilise omanikuna. 6.4 Apellatsioonis on väidetud, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Vastuseks kaitsja väitele KrMS § 339 lg 2 p-s 7 ettenähtud rikkumise, s.o kohtuotsuses põhjenduse puudumise kohta märgib prokurör järgmist. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Prokurör leiab, et käesoleval juhul maakohtu järelduste kujunemine on jälgitav. Apellatsioonist nähtub küll, et kaitsja ei nõustu maakohtu põhjendustega, esitades asjast oma nägemuse, kuid kaitsja mittenõustumine kohtuotsuses esitatud põhjendustega ei ole võrdsustatav kohtuotsuses põhjenduse puudumisega. Seega ei ole maakohus prokuröri hinnangul rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. 6.5 Kaitsja heidab maakohtule ette ka seda, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 8). Prokurör on seisukohal, et maakohtu otsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega ja seega KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei esine.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuste põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 7.2 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja nimelt KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes ehk kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seejuures taotletakse apellatsioonis uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule nt 3-1-146-07, 3-1-1-27-08 ja KrMS § 341 lg 2 sättele, pole KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Ringkonnakohus tuvastades KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise peab vastavalt KrMS § 341 lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on apellandi taotlus õigeksmõistva otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooni sisuga osas, milles on esitatud seisukoht KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisest. KrMS § 339 lg 1 p 8 ettenähtud rikkumise osas esitas apellant apellatsioonis eksliku tõlgenduse. Nimelt leidis kaitsja, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 sellega, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, kohtu järeldus ei vasta kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistele asjaoludele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 31-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Pavel Jakovlev tuleb süüdi tunnistada ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Pavel Jakovlev on temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Pavel Jakovlevi õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud kuriteos. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 8.1 Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et kohtuotsusest (kd 1 lk 97 pöördel102) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega. Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate ütlused ja teised kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Pavel Jakovlevi poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (kd 1 lk 100 pöördel-101 pöördel). Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja kaitsja esitatud versiooni. 8.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Pavel Jakovlevi ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et süüdistatava Pavel Jakovlevi ütlused ei ole usaldusväärsed ja jättis need tervikuna

tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 8.3 Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava Pavel Jakovlevi ütlused ei ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus märkis, et süüdistatava ütlused avaldati KrMS § 293, § 289 alusel usaldusväärsuse kontrollimiseks ja seda korduvalt. Süüdistatava ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning ka siin leidnud, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega ehk tunnistajate LK, IJ ja SA ütlustega. Seejuures on maakohus viidanud millised süüdistatava ütlused on vastuolus tunnistajate ütlustega. Seega ei vasta tõele apellatsioonis toodu, et kohtuotsusest ei nähtu, mis osas on süüdistatava ütlused vastuolulised ning miks need ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13 p 11-14 märgitud seisukohti.

sõiduki kasutamist mitme aasta jooksul, millega vähendas oluliselt sõiduki väärtust, keeldudes sõidukit tagastamast ja selle asukohta nimetamast liisingufirmale, võõrandades lõpuks sõiduki liisingufirma teadmata ja nõusolekuta, manifesteerides sel viisil omastamistahet KarS § 201 tähenduses. 9.4 Riigikohtu praktika kohaselt muudab liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest keeldumine pärast liisingulepingu ülesütlemist omaniku käsutusvõimaluse võimatuks. Niisuguses käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-49-16). Antud juhul on maakohus tuvastanud ning millega ringkonnakohus nõustub, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles liisinguvõtja olulise lepingurikkumise tõttu, siis on eeldatav, et liisingueseme tagastamata jätmise ja selle kasutamisega mitme aasta jooksul, millega vähendas oluliselt sõiduki väärtust ja keeldudes sõidukit tagastamast ja selle asukohta nimetamast ning lõpuks võõrandades võõrandades sõiduki liisingufirma teadmata ja nõusolekuta, soovis toimepanija ilmselgelt asja faktilise omanikustaatust üle võtta. Kaitsja ei ole suutnud esitada usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et sõiduki tagastamine oli süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel võimatu või ta ei keeldunud sõidukit tagastamast ja ei võõrandanud lõpuks sõidukit.

Nii osutavad kohtuistungil uuritud tõendid kogumis süüdistatava Pavel Jakovlevi tegevusele, mis andis maakohtule aluse süüdistatava süüdi tunnistamiseks temale inkrimineeritud kuriteos. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Pavel Jakovlevi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 201 lg 1 järgi.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.