Harju Maakohtu 26. jaanuari 2017. a otsus Vladimir Jekimovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Vladimir Jekimov (38807070300)
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1) Jätta süüdistatava Vladimir Jekimovi apellatsioon karistuse mõistmise osas kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada. 2) Jätta süüdistatava Vladimir Jekimovi apellatsioon menetluskulude osas rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 26. jaanuari 2017. a otsusega lühimenetluses tunnistati Vladimir Jekimov süüdi KarS §199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. Teda karistati 1 aasta pikkuse vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu 25. oktoobri 2016. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 9 kuu 25 päeva vangistuse võrra ja mõistis liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi 1 aasta 5 kuud 25 päeva vangistust alates tema kinnipidamisest 29.detsembril 2016. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 5 päeva.
Kohus mõistis süüdistatavalt välja menetluskulud, s.o sundraha 705 eurot ja määratud kaitsja tasu 144 eurot. Kohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda osade kaupa võrdsete osadena 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 76,75 eurot.
2.V. Jekimov tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna taas
27.oktoobril 2016 Tallinnas XXX kauplusest püüdis varastada ühe pudeli veini 5,59 euro väärtuses. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta pärast kauplusest väljumist kinni. Lisaks sellele püüdis ta samal päeval varastada Mustamäe tee YYY kauplusest Gini 3,69 väärtuses ja 14. novembril 2016 CCC kauplusest ühe pudeli õlut 2,89 euro väärtuses. Need kuriteod jäid samuti katse staadiumi, sest turvatöötajad pidasid ta kinni ja kaup tagastati rikkumatult kauplusele.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Jekimov, kes vaidlustab kohtuotsust temale mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Apellant taotleb karistuse tähtaja lühendamist, sest varastatud esemete väärtus on väike. Taotleb menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist, sest vanglas ei ole ta tööga kindlustatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis V. Jekimovile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o sanktsiooni alammäära lähedase karistuse. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus leidis, et V. Jekimovi süü on keskmisest väiksem, sest varastatu väärtus ei ole suur, kaup tagastati kauplusele rikkumatult ja kuriteod jäid katse staadiumi. Kohtukolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult karistust kergendava asjaoluna arvestamata kahetsuse, sest see ei ole puhtsüdamlik. Ta on pärast igat vargust oma tegu kahetsenud,
2(4)
kuid vaatamata sellele jätkas ta varguste toimepanemist, ehkki tegemist oli katseajaga. Seega on avaldanud süüdistatav kahetsust selleks, et saavutada kergema karistuse mõistmine. Seetõttu märgitakse maakohtu otsuses põhjendatult, et tegemist on isikuga, kes paneb järjepidevalt toime vargusi, mistõttu teda on võimalik karistada vaid reaalse vangistusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et senise kohtupraktika kohaselt peab olema iga süüdistatavale mõistetud karistus eelmisest raskem. Kuna V. Jekimov pani uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal, siis kohaldas maakohus tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendas mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid V. Jekimovile mõistetud karistust kergendada. Sellistele asjaoludele ei ole viidanud oma apellatsioonis ka süüdistatav ise. Seega on V. Jekimovi apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ja kohtukolleegium jätab selle läbi vaatamata.
5.Järgnevalt peatub kohtukolleegium V. Jekimovilt välja mõistetud menetluskuludel. KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale määratud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. V. Jekimovi taotluse - määrata menetluskulude maksmise tähtajaks kaksteist kuud arvates tema vangistusest vabanemisest - jätab kolleegium rahuldamata järgmistel põhjendustel. Lähtudes KrMS §-st 423 ja § 417 lg-st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole selle tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise korraldamiseks kohtutäiturile. Kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava KrMS 18. peatüki
3.jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka KrMS § 180 lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 20. veebruari 2012. a otsuses nr 3-1-1-2-12 ja 9. detsembri 2013. a otsuses nr 3-1-1-109-13 asunud seisukohale, et lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. detsembri 2012. a kohtumääruses nr 3-1-1-120-12 märkinud, et siiski ei või ületada menetluskulude tasumise tähtaeg ühte aastat. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist ühekuulist tähtaega. Seega on maakohus juba pikendanud menetluskulude tasumise üldist tähtaega. Maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, sest süüdistatav vaidlustas selle apellatsiooni korras.
3(4)
KrMS §-s 424 sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Kui süüdistatav V. Jekimov pärast menetluskulude tasumise tähtaja, s.o 12 kuu möödumist kohtuotsuse jõustumisest jätkuvalt leiab, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude tasumiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise taotlusega maakohtu täitmiskohtuniku poole. Asjaolu, et V. Jekimov viibib praegu vanglas, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a otsus nr 3-1-1-109-13). Seega on V. Jekimovil võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Siinjuures lisab kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et V. Jekimovilt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud ja käesoleval ajal selle tasumise tähtaja pikendamiseks puudub alus.
6.Seega on V. Jekimovi apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata. Menetluskulude osas jätab kohtukolleegium süüdistatava apellatsiooni rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.