Kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2016. a määrusega jäeti maakohtu määrus lõppjäreldustes muutmata. Määruskaebemenetluse kulud jäeti KrMS § 187 lg 2 alusel kannatanu seadusliku esindaja kanda. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 T. Järvekülge trahviti PERH-i 14. veebruari 2014. a kirjas kajastatud andmete avaldamise eest. Need andmed pärinevad aga Harju Maakohtu 27. juuni 2014. a tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud otsusest ja seetõttu ei ole trahvi kohaldamine nende andmete avaldamise eest põhjendatud.

4.2 Määruskaebuse esitaja leidis, et muudest maakohtu määruses nimetatud kohtueelse uurimise andmetest sai T. Järvekülg teada seoses OÜ A (pankrotis) pankrotimenetlusega. OÜ A (pankrotis) 6. märtsi 2013. a võlausaldajate üldkoosoleku protokollist nähtub, et 2012. a oktoobris kohtus pankrotihaldur J. S-iga ja et T. Järvekülg valiti pankrotitoimkonna liikmeks. Samas pole tõendatud, et pankrotihaldur fikseeris J. S-iga toimunud kohtumise sisu ja tunnistaja selgitused, kasutades seejuures kohtumääruses nimetatud väljendeid. Ka ei saa järeldada, et T. Järvekülg sai sellise dokumendiga tutvuda. Seega pole tuvastatud, et avaldatud andmed pärinesid pankrotimenetluses saadud teabest. Kõrvutades J. S-i 24. aprilli 2013. a tunnistajana ülekuulamise protokolli väljavõtet kohtumääruses kirjeldatud andmetega, saab järeldada, et andmete sisu ja sõnaline väljendusviis on äratuntavalt sarnased. 4.3 KrMS § 214 lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse andmete avaldamine lubatud prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses. Kannatanu seaduslikule esindajale ei ole kohtueelse menetluse andmete avaldamiseks luba antud ja seetõttu oli tema trahvimine andmete avaldamise eest põhjendatud. 4.4 Põhja Ringkonnaprokuratuur saatis 3. märtsil 2015 T. Järveküljele ja kannatanule taotluse, milles märkis, et KrMS § 214 lg 3 kohaselt võib eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel menetlusosalist, kriminaalmenetluses osalevat muud isikut või menetlusvälist isikut kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise korral kohtumääruse alusel trahvida. T. Järvekülg sai taotluse kätte ja vastas sellele. Pidades silmas prokuratuuri taotluse sisu, saab seda dokumenti käsitada trahvihoiatusena KrMS § 1381 lg 3 tähenduses. Kuigi menetlusseaduses pole reguleeritud seda, kuidas ja millal tuleb trahvihoiatus teha, on andmete avaldamise keeld ja selle sisu ning avaldamise tingimused tavapäraselt mõistetavad ka hoiatust tegemata. Seetõttu puudub üldjuhul vajadus isikuid nii hoiatada kui ka trahvida. Trahvihoiatus tuleb teha eelkõige isikule, kelle puhul on kahtlus, et ta võib avaldada andmeid, mida ei tohi avaldada või on seda juba teinud. Seetõttu on lubatav, et trahvihoiatus tehakse siis, kui on tekkimas või on tekkinud tegelik oht, et isik võib andmeid avaldada. Oluline on, et isikut oleks teavitatud rikkumisega kaasneda võivatest tagajärgedest. 4.5 Nõustuda ei saa määruskaebuse esitaja seisukohaga, mille järgi ei tohi trahvihoiatus olla abstraktne ja see tuleb teha enne trahvi kohaldamist konkreetse tuvastatud rikkumise eest. Kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeld on ette nähtud seaduses, milles on reguleeritud ka keelu rikkumise järelmid. Osutatud keeldu ja võimalikku trahvi kohaldamist on korratud ka 3. märtsil 2015 T. Järveküljele adresseeritud kirjas. Lisaks ei tule seadusest, et esmakordsele rikkumisele peab reageerima trahvihoiatusega ja trahvi saab kohaldada alles teise rikkumise korral. 4.6 Maakohus ei põhjendanud rahatrahvi suurust, kuid seda viga saab määruskaebemenetluses kõrvaldada. Arvestades trahvimäära keskmist suurust, T. Järvekülje varasemat käitumist andmete avaldamisel ja seda, et ta tegutses tahtlikult ning eesmärgipäraselt, ei ole trahvi vähendamiseks alust.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse OÜ P esindaja vandeadvokaat K. Rande, kes taotleb kohtumääruste tühistamist ja määruskaebemenetluse kulude hüvitamist. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised.

5.1 Pole tuvastatud, et T. Järvekülg sai vaidlusalustest ja avaldatud andmetest teada kriminaalmenetluse kaudu. Delfi artiklis kajastatud andmetest ja kannatanu esindaja selgitustest ning muudest dokumentidest nähtuvalt sai kannatanu esindaja vaidlusalustest andmetest teada pankrotimenetluse käigus. 5.2 T. Järvekülg lõi tegeliku võimaluse enda väidete kontrollimiseks ja lisatõendite kogumiseks. Prokuratuur seevastu tõendamiskoormist ei täitnud ega ole kõrvaldanud andmete päritolu puudutavaid kahtlusi. Sellised kahtlused oleks tulnud tõlgendada isiku kasuks. Samuti ei ole esitatud tõendeid, mis seaksid kahtluse alla T. Järvekülje selgituste usaldusväärsuse. 5.3 Trahvihoiatuse tegemist puudutavad ringkonnakohtu järeldused ei ole seadusega kooskõlas. Trahvihoiatust KrMS § 1381 lg 3 mõttes T. Järveküljele ei tehtud. Selle sätte järgi ei saa trahvihoiatust teha abstraktselt, vaid see tuleb teha enne trahvi kohaldamist konkreetse rikkumise eest, v.a juhul, kui hoiatamine pole mõistlik või võimalik. 3. märtsi 2015. a kirja puhul ei ole tegemist trahvihoiatusega. Selles viidati võimalikule rikkumisele, mille toimepanemist oli alus oletada. Taotlusele ei järgnenud trahvihoiatust viitega sellele, et ebaseaduslik käitumine on tuvastatud. Kannatanu 21. märtsi 2014. a ülekuulamise protokoll ei puutu asjasse, sest ka protokollis ei osutatud trahvimise võimalusele. T. Järveküljele ebaseaduslikult kohaldatud rahatrahv tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. 5.4 Rahatrahvi suurus jäeti põhjendamata. Samuti pole tuginetud asjaoludele, mida tuleb KrMS § 1381 lg 1 mõttes arvesse võtta. Eeskätt peab arvestama rikkumise asjaolusid. Isegi kui asuda seisukohale, et KrMS § 214 lg 3 nõudeid on rikutud, ei ole trahvi suurus proportsionaalne, sest vaidlusaluste andmete avaldamine ei ole kriminaalmenetlust mõjutanud. Kuna T. Järveküljele etteheidetava tegevuse maht vähenes, pole trahvi suuruse muutmata jätmine õigustatud.

5.5 Nõustuda ei saa seisukohaga, et määruskaebemenetluse kulud tuleb jätta kannatanu kanda. KrMS § 187 lg 2 esimene lause sätestab, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on määruskaebus esitatud. Määruskaebus rahuldati osaliselt, kuivõrd maakohtu lahendist jäeti välja osa etteheidetavast tegevusest. Sisuliselt on ringkonnakohus seega maakohtu määruse osaliselt tühistanud.

Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maria Entsik leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Prokuröri hinnangul on tõendatud, et T. Järvekülg sai vaidlusalustest andmetest teada kriminaalmenetluse kaudu. Seda kinnitavad kriminaaltoimiku koopia üleandmise akt, tunnistaja J. S-i 24. aprilli 2013. a ülekuulamise protokoll ja 1. oktoobri 2015. a kohtuistungi protokoll. Need andmed ei olnud avalikud ja kannatanu esindajal puudus nende avaldamiseks prokuratuuri luba. 3. märtsi 2015. a kirjas hoiatas prokurör T. Järvekülge selle eest, et KrMS § 214 lg 3 alusel saab eeluurimiskohtunik kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeldu rikkunud menetlusosalist, kriminaalmenetluses osalevat muud isikut või menetlusvälist isikut kohtumäärusega trahvida. Ringkonnakohtu määruses analüüsiti põhjalikult seda, et T. Järvekülge on trahvi kohaldamise eest hoiatatud, ja nende põhjendustega saab nõustuda. Samuti selgitati vaidlustatud kohtumääruses, miks on määratud trahv kohane sanktsioon.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendas ringkonnakohus üksikasjalikult ja jälgitavalt, et T. Järvekülg avaldas prokuratuuri loata kohtueelse menetluse andmeid, mis pärinevad tunnistaja J. S-i 24. aprilli 2013. a ülekuulamise protokollist. Väites määruskaebuses jätkuvalt, et tegemist ei olnud kriminaalmenetluse, vaid pankrotimenetluse kaudu teatavaks saanud andmetega, taotleb kaebuse esitaja Riigikohtult uute faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ei või. Kuna vaidlustatud määruses on ühtlasi veenvalt käsitletud trahvihoiatuse tegemisse ja trahvi suurusesse puutuvat, ei anna määruskaebuse väited iseenesest T. Järveküljele kohaldatud rahatrahvi tühistamiseks alust. KrMS § 390 lg-le 1 ja § 3602 lg-le 3 tuginevalt märgib kolleegium aga järgmist.

KrMS § 21 lg 1 sätestab, et eeluurimiskohtunik on maakohtu kohtunik, kes täidab talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud ülesandeid kohtueelses menetluses ainuisikuliselt. Eeluurimiskohtuniku ülesanded on teadupärast sellised, mis peavad kriminaalmenetluse kulgemise raames tagama üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Samas on nende ülesannete täitmine KrMS § 21 lg 1 kohaselt piiratud kohtueelse menetluse ajaga, mis tähendab, et eeluurimiskohtuniku volitused lõpevad üldjuhul hiljemalt siis, kui prokuratuur on saatnud süüdistusakti kohtusse.

isikulisi tõendiallikaid, peidab või võõrandab konfiskeerimise vältimiseks talle kuuluvat vara vmt. Seetõttu on ka mõistetav, et nimetatud eesmärgi paremaks saavutamiseks on seadusandja andnud kohtueelse menetluse andmete avaldamise üle otsustamise prokuratuuri pädevusse, nähes samas ette ka kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeldu rikkunud isiku suhtes rakendatavad sanktsioonid. Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on aga vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult KrMS § 214 eesmärkidega isiku trahvimise vajadust õigustada. Vajalik on osutada ka tõsiasjale, et kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud korras. Öeldu tähendab, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik KrMS § 214 alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes KrMS § 12 alusel. Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.