1-15-3555/82 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

toimuvat. Seega hõlmab kohtulik arutamine kohtuistungi rakendamist, kohtulikku uurimist, kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimast sõna, aga ka kohtuotsuse kuulutamist. Kohtuistungi protokollidest nähtub, et tegemist ei olnud eelistungitega, vaid põhiistungitega, st kohtuistungi rakendamisega kus kohus avas kohtuistungi ning tegi KrMS § 277-284 ettenähtud toimingud. Kohus arutades kriminaalasja ainuisikuliselt, kui seadus näeb ette eesistujast ja kahest rahvakohtulikust koosneva kohtukoosseisu nõude, on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Rahvakohtunike kaasamine kohtuistungile alates 14.12.2015 (kd 2 lk 35-48 pöördel) ei kõrvalda kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, kuivõrd maakohus ei ole alustanud uuesti kohtuliku arutamist ega lahendanud uuesti esitatud taotlusi, vaid on sujuvalt jätkanud põhiistungitega. 4.2 Kohtukolleegium asub seisukohale, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 7 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtuotsuses põhjenduste puudumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-21-10; 3-1-1-75-11). 19.detsembri 2011.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-92-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium veelkordselt selgitanud, et kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis lahendis nr 3-1-1-63-14 uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Eeltoodust ei saa aga järeldada, nagu oleks ringkonnakohus, sedastades maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-st 7 hõlmamata põhistamiskohustuse rikkumise, alati õigustatud ja kohustatud maakohtu vea ise parandama (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-701). Kolleegium leiab üksmeelselt, et Harju Maakohtu 27.aprilli 2016.a kohtuotsus ei vasta KrMS § 312 nõuetele ning praeguses asjas rikkus maakohus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhistamise kohustust. Käesoleval juhul ei saa rääkida kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või –veenvusest, millised minetused oleksid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-14-14 p 699-700 toodud seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Maakohtu otsuses on piirdutud vaid tõendite loetlemisega nende sisu refereerides (kd 12 lk 138-151) ning kohtuotsuses puudub tõendite analüüs täielikult, kuna põhjendused puuduvad terviklikult, siis on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikuma rikkumisega. Maakohtu otsuse põhiosa moodustab kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite ja kohtuistungi protokolli refereeringud, seostamata ütlusi ja esitatud tõendeid konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06 - RT III 2006, 44, 369; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119). Maakohtu otsuses puudub täielikult analüüs, millised tõendid ei kinnita süüdistatavale esitatud süüdistust temale inkrimineeritud kuriteo episoodides 2010, 2011 ja 2012 aastal ning ei ole mõistetav millistel põhjustel kohus süüdistatava õigeksmõistva otsuse tegemiseni jõudis. Prokurör on esitanud ringkonnakohtule omapoolse tõendite analüüsi XX-le esitatud süüdistuse kohta, kuid kohtukolleegium ei saaks neile hinnangut anda. Ringkonnakohtul puuduks võimalus anda omapoolne hinnang õigeksmõistva otsuse õigsusele, kuna maakohtu otsuses puuduvad igasugused järeldused ja põhjendused. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, 3-1-1-27-08; 3-1-1-22-08; 3-1-1-59-07). KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ja olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-51-13. Maakohtu otsuse põhiosas puuduvad igasugused põhjendused, mille alusel kohus otsustas resolutiivosas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, mis taas moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest maakohtu selline otsustus on täielikult põhistamata. Samuti puuduvad igasugused põhjendused kriminaalmenetluse kulude kohta, mis tuleb lahendada KrMS § 306 lg 1 p 14 korras. Maakohus ei ole üldse vaaginud valitud kaitsjale menetluses makstud tasu põhjendatuse küsimust, vaid on lihtsalt nentinud, et kaitsja esitas taotluse hüvitamiseks ja seda tuleb teha. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohtu vead otsuse tegemisel on nii ulatuslikud, mis ei anna alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 mõttes, vaid maakohtu otsuses on tegemist põhjenduse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

5.1 Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses, kuna kohtuotsuse resolutiivosa on kooskõlas otsuse põhisosaga. Kolleegium kordab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-13-07; 3-1-1-15-13), et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus (vt kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-09 p 5.3). Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-09 p 6). Käesoleval juhul on maakohus märkinud põhiosas, et XX tuleb õigeks mõista ning selline seisukoht on ka kohtuotsuse resolutiivosas, seega ei ole põhiosa ja resolutiivosa omavahel sisulises vastuolus. Apellandi seisukohaga nõustumisel, et maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet, on hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena kas KrMS § 339 lg 1 p 7 või lg 2 mõttes. Kolleegium leidis p 4.2, et antud asjas on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena kas KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Seega sisuliselt kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet, kuid arvestades rikkumise ulatust, on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega, mitte KrMS § 339 lg 2 rikkumisega.