Kohtulahend

Süüdistatav ei ole ennast kummaski episoodis täielikult süüdi tunnistanud, vaid leidnud vabandusi, mis õigustaksid tema poolset kannatanu rünnet. Kannatanu olevat teda solvanud, samas ei ole selline asjaolu leidnud kohtu hinnangul kinnitust. Avaldatud kahetsust ei pidanud kohus siiraks, sest süüdistatav ei tunnistanud end täielikult süüdi, ta on oma tegevust õigustanud (kannatanu laps nutab öösel, ta ei saa sellepärast magada; samuti väitis ta, et kannatanu solvas teda, kannatanu ei palunud tema käest vabandust) ega ole kannatanult vabandust palunud. Kohtu hinnangul puuduvad Maria Kurganskaja teos karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Eelnevast tulenevalt pidas kohus põhjendatud karistuseks 6-kuulist vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus seda 1/3 võrra, s.o 4 kuuni. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus karistuse M. Kurganskaja eelvangistuses viibitud 2 päeva. Ära kandmata karistuseks jäi seega 3 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 73 lg 4 alusel suurendas kohus seda varasema karistuse ärakandmata osa 1 aasta 9 kuu ja 29 päeva võrra. Liitkaristuseks mõistis kohus 2 aastat 1 kuu ja 27 päeva vangistust.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja.

2.1 Kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas, M. Kurganskajale kergema karistuse mõistmist ja vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kaitsja leiab, et süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta tema teosüüle. Kohtuotsustest ei nähtu veenvaid põhjendusi, miks ei ole kuriteo raskusest ja konkreetse teo sisemisest ebaõigusest tulenevalt võimalik mõista sanktsiooni alammäära lähedast karistust. Süüdistatava kasutatud vägivald seisnes käega löömises või tõukamises ja juustest tirimises ning ei olnud seega kuigi intensiivne ega kestev. Maria Kurganskaja ei põhjustatud DT-le olulisi vigastusi. Kohus jättis põhjendamatult kergendava asjaoluna arvestamata süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et Maria Kurganskaja avaldatud kahetsus ei ole siiras. Kohtu põhjendused, miks ta ei pea kahetsust siiraks, ei ole piisavad. Maria Kurganskaja avaldas kahetsust nii kohtueelses menetluses kui kohtus. Süüdistatav tunnistas kohtus oma süüd temale inkrimineeritud kuriteoepisoodides, kohtueelses menetluses tunnistas ta end süüdi osaliselt. Kuivõrd kannatanu kohtuistungil ei viibinud, ei olnud süüdistataval võimalik tema käest vabandust paluda. Ühtlasi märgib kaitsja, et süüteo korduvus iseenesest ei välista puhtsüdamlikku kahetsust. KarS §-s 58 nimetatud karistust raskendavaid asjaolusid Maria Kurganskaja puhul ei esine. Kuigi käesolevas asjas karistuse mõistmisel maakohus ei ole viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule, karistust kergendav asjaolu aga esineb, asus kohus seisukohale, et minimaalmääras karistus ei täidaks oma eesmärki. Juhul, kui M. Kurganskajale KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetav vangistus jääks sanktsiooni alammäära lähedaseks, ei ületaks mõistetav liitkaristus kahte aastat ning vangistuse saaks asendada üldkasuliku tööga. Kaitsja leiab, et M. Kurganskaja vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on põhjendatud. Maria Kurganskaja isikuandmeid ning süüteo asjaolusid arvestades ei saa väita, et karistuse

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik tingimata kohaldada reaalset vangistust. KarS § 69 kohaldamisega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Maria Kurganskaja on kriminaalkorras karistatud ühel korral. Ta on alates 2015. a juulist olnud suuteline käituma seaduskuulekalt ning täitma kontrollnõudeid ja kohustusi. Kohaldades Maria Kurganskaja suhtes käitumiskontrolli ning ühtlasi pannes talle kohustuse teha üldkasulikku tööd, on võimalik süüdistatavat tulemuslikumalt mõjutada kui karistuse kandmise korral vanglatingimustes. Üldkasuliku töö tegemine distsiplineeriks isikut ning soodustaks tööharjumuse kujunemist ning võimekust vabaduses toime tulla, mis on Maria Kurganskaja puhul eriti oluline. Kui süüdistatav kannab vanglas karistuse lõpuni ning vabaneb vangistuse kandmiselt tähtaegselt, puudub tema üle karistusaja lõppemise järel igasugune kontroll ja võimalus teda toetada õiguskuulekale teele asumisel. Süüdistatav oskab ja soovib tööd teha, ta on töötanud mitteametlikult mitmetes koristusfirmades ning ametlikult AS-s Printall. Oluline on, et süüdistatav tunnistab alkoholisõltuvust, soovib minna alkoholismi-vastasele ravile ning edaspidi käituda seaduskuulekalt.

2.2.1 M. Kurganskaja palub samuti kergendada talle mõistetud karistust. M. Kurganskaja tunnistab, et teda karistati Viru Maakohtu 17.09.2013 otsusega 3-aastase vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Ta teab, et uue kuriteo toimepanemine katseajal võib tuua kaasa vangistuse täitmisele pööramise. Ta rõhutab aga, et katseaja algusest kuni kuritegudeni, mille eest ta vaidlustatud otsusega süüdi mõisteti, möödus pikem periood, mille vältel ei ole tal mingisuguseid õigusrikkumisi olnud. Tal õnnestus saada oma elu korda: vahepealsel ajal ta töötas, tal ei olnud mingisuguseid alkoholiprobleeme. M. Kurganskaja kinnitab, et tunnistab oma süüd. 25.03.2015 episoodis oleks ta võinud jätta tähelepanuta kannatanu ebatsensuurse sõimu ja solvangud. M. Kurganskaja eitab kannatanule tervisekahjustuste tekitamist. See, et kannatanul ei olnud mingeid nähtavaid vigastusi, on näha isiku läbivaatuse protokollist ja fototabelist. 17.07.2015 episoodi kohta märgib M. Kurganskaja enda õigustuseks, et tema käitumine oli aga kannatanu provotseeritud ega olnud tahtlik. Süüdistatav märgib, et konflikti ükski tunnistaja pealt ei näinud ja tunnistajad saavad anda ütlusi ainult selle kohta, mis nad kuulsid. Süüdistatav leiab, et talle mõistetud 2 aasta 1 kuu 27 päeva pikkune karistus on liiga karm. Kahe kehalise väärkohtlemise kohta on see liiga raske karistus, talle tingimisi mõistetud vangistus ei olnud aga kuidagi isikuvastaste kuritegudega seotud. 2.2.2 Täiendavalt esitas M. Kurganskaja kaebuse, milles palub vabastada ta menetluskulude tasumisest või vähemalt vähendada neid. Taotlust põhjendab M. Kurganskaja sellega, et viibib vanglas ja tal ei ole võimalik menetluskulusid tasuda. Tal ei ole ka lähedasi, kes tasuksid menetluskulud tema eest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

uue kuriteo toimepanemine katseaja ebaõnnestumist. Seetõttu ei ole liitkaristuse mõistmiseks ja vangistuse täitmisele pööramiseks nõutav, et katseajal oleks taas toime pandud samaliigiline kuritegu. Uue kuriteo toimepanemine katseajal näitab selle ebaõnnestumist ka siis, kui süüdlane on käitunud suurema osa katseajast õiguskuulekalt. Mingeid võimalusi arvestada karistuste liitmisel seda, kui suure osa katseajast suutis süüdlane käituda õiguskuulekalt, seaduses ettenähtud ei ole.

4.2 Kaitsja peab apellatsioonis liiga raskeks ka M. Kurganskajale KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus karistas M. Kurganskajat KarS § 121 lg 2 p 3 järgi 6-kuulise vangistusega. Lühimenetluse tõttu vähendati seda karistust veelgi 1/3 võrra, s.o 4 kuuni. Kaitsja seisukoht põhines väitel, et M. Kurganskaja toimepandud teod ei olnud rasked: kasutatud vägivald ei olnud intensiivne ega kestev ja ta ei tekitanud olulisi vigastusi. Maakohtu mõistetud karistus on sellega igati kooskõlas. Arvestades KarS § 121 lg 2 sanktsioonimäärasid (võimalik on mõista vangistus 1 kuust 5 aastani), on M. Kurganskajale mõistetud 6-kuuline karistus kerge, jäädes sanktsiooni alammäära lähedale. Veelgi kergema karistuse mõistmiseks ringkonnakohus alust ei näe. Selle vastu räägib mitu asjaolu. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, tungis M. Kurganskaja DT-le kallale mõnekuise vahega kahel korral. Kummalgi korral ei piirdunud tarvitatud vägivald ühe ükskiku käitumisaktiga: maakohus luges tõendatuks, et 25.03.2015 M. Kurganskaja lõi korduvalt DT näkku ning kiskus teda juustest, 19.07.2015 lõi ta taas DT korduvalt, tõukas teda ja tõmbas juustest. M. Kurganskaja on oma apellatsioonis korranud juba maakohtus esitatud väidet, et 25.03.2015 ta üksnes tõukas DT. Ringkonnakohus nendib, et see väide ei leidnud maakohtus tõendamist. Maakohus tugines kannatanu ütlustele, mille kohaselt M. Kurganskaja lõi teda mitmel korral ja kiskus juustest. Nende kannatanu ütluste õigsust kinnitasid maakohtu hinnangul OR, MA ja BS ütlused. BS ütluste kohaselt tunnistas M. Kurganskaja talle, et oli haaranud DT-l juustest. OR sõnul rääkis DT talle, et M. Kurganskaja tuli talle kallale ning ta nägi DT näo vasakul poolel punetust. Punetust kannatanu näol nägi ka tunnistaja MA. Ringkonnakohus ei pea neid ütlusi vastuolus olevaks apellatsioonis viidatud isiku läbivaatuse protokolliga, mille kohaselt kannatanul visuaalsel vaatlusel kehavigastusi ei tuvastatud. Isiku läbivaatuse protokolli kohaselt vaadati kannatanu läbi 25.03.2015 algusega kell 21.12, M. Kurganskaja tungis DT-le kallale kella 19.00 paiku. Seega toimus läbivaatus kaks tundi hiljem. Tegemist on piisavalt pika ajaga, et selle jooksul jõuaks tunnistajate nimetatud punetus kaduda. M. Kurganskaja väide, et ka 19.07.2015 provotseeris kannatanu teda, on paljasõnaline. Ka ei pea paika väide, et tunnistajad ei näinud konflikti pealt. Tunnistaja IA ütluste kohaselt kuulis ja nägi ta 19.07.2015,kuidas M. Kurganskaja peksis DT kätega vastu keha ja pead, raputas teda, tiris juustest ja sõimas ebatsensuursete sõnadega. Ka OR ütluste kohaselt kuulis ta 19.07.2015.a karjumist, läks vaatama mis toimub ning nägi kuidas M. Kurganskaja haaras tema tütre käest, surus teda vastu seina ning tõstis käe löögiks.

4.3 Ringkonnakohus peab põhjendatuks ka maakohtu seisukohta, et M. Kurganskaja kahetsus ei olnud siiras. Maakohus on otsuses toonud välja mitmed asjaolud, mis näitavad, et M. Kurganskaja näeb süüd pigem DT-l kui endal: süüdistatava väitel provotseeris kannatanu ise mõlemad ründed. Need väited kohtus tõendamist ei leidnud. Ka ei võtnud M. Kurganskaja omaks süüd sellises teos, mis leidis tõendamist, vaid väitis, et sellises ulatuses vägivalda ei kasutanud. Samu seisukohti kordas ta esitatud apellatsioonis, mis näitab, et M. Kurganskaja näeb endiselt toimunus süüd kannatanul. Seetõttu tuleb tema kinnitust, et ta kahetseb toimepandud tegu, pidada paljasõnaliseks.

4.4 Karistuse mõistmisel tuleb süü kõrval arvestada ka teo toimepanija isikuga. M. Kurganskaja on apellatsioonis rõhutanud, et ta soovib elada õiguskuulekalt ja püüdis saada oma elu korda. Paraku ei kinnita tõendid tema väiteid täielikult. Kuigi apellatsioonis tõi M. Kurganskaja välja, et ta töötas, nähtub tema maakohtu istungil antud vastustest prokurörile ja kaitsjale, et kuigi tal vahepeal oli tõepoolest ametlik töökoht, siis sel aastal ta ametlikult töötanud ei ole ja ta otsib tööd (kd I; toim.l. 195 pöördel). Nõustuda ei saa M. Kurganskaja väitega, et tal ei ole mingisuguseid probleeme alkoholiga. 15.03.2015 tuvastati, et ta oli tarvitanud alkoholi. Tunnistaja BS ütluste kohaselt tarvitas M. Kurganskaja alkoholi pidevalt ning ka 19.07.2015 episoodi puhul andis tunnistaja IA ütlusi, et tal jäi mulje, et M. Kurganskaja on joobes. M. Kurganskaja apellatsioonis esitatud väide, et tal ei ole mingisuguseid probleeme alkoholiga, muudab paljasõnaliseks ka kaitsja apellatsioonis märgitu, et M. Kurganskaja tunnistab oma alkoholisõltuvust. Seega ei anna ka eripreventiivsed kaalutlused alust maakohtu mõistetud karistuse kergendamiseks.

4.5 Kuna ringkonnakohus ei näinud alust kergendada M. Kurganskajale KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistust, jääb samaks ka M. Kurganskajale mõistetud liitkaristuseks mõistetud enam kui kaheaastane vangistus. Seetõttu ei ole võimalik M. Kurganskaja vangistust üldkasuliku tööga asendada. Seega tuleb kaitsja sellekohane taotlus jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sten Lind

Andres Parmas

Orvi Tali

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.