1-14-2563/37 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.Kohtumääruse peale esitas määruskaebuse kaitsja Deniss Matvejev, kes taotleb lahendi tühistamist ja palub I. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada. Edasikaebuse argumendid on järgmised. 4.1 Süüdimõistetu heidab ette, et iseloomustusest selgu, kuidas olid määratud üldise korduva ja vägivaldse kuriteo tõenäosuse protsendid. I. Mihhailov leiab, et kui kohus ei saa kontrollida protsentide õigsust ja seda ei olnud tehtud kohtu poolt, siis rikkus kohus uurimispõhimõtet ning seetõttu kohtulahend ei ole seaduslik ja on põhjendamatu. 4.2 Samuti ei nõustu I. Mihhailov kohtuga selles, nagu näitaks korduvkaristatus seda, et varasematest karistustest ei ole ta mingeid järeldusi teinud. Kinnipeetav paikneb alates 03.07.2015 avavanglaosakonnas. See tähendab, et karistuse kandmine oli tulemuslik ja vangla otsustas kergendada tema režiimi. Samuti on ta läbinud sotsiaalprogrammid "Eluviisitreening" ja "Viha juhtimine" ning ka riigikeele A1 taseme kursuse. Kursus oli sooritatud kiitusega, tulemusega 90%. Ta töötas majandustöödel. I. Mihhailovile võimaldati Jõhvi Töötukassa büroo külastamist, kus ta registreeriti aktiivse tööotsijana. Ülaltoodu näitab, et kinnipeetav soovib muuta oma elustiili. 4.3 I. Mihhailov ei ole nõus kohtu järeldusega, et olles varasemalt korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest ja mitte omades vabaduses garanteeritud töökohta, on reaalne oht, et piisava sissetuleku puudumisel võib ta toime panna uusi kuritegusid. Vangla iseloomustusest tuleneb, et kinnipeetaval on tuluallikas – töövõimetuspension. Samuti tuvastas kriminaalhooldaja, et sugulased on valmis kinnipeetavat materiaalselt toetama. Veel ei ole kohus I. Mihhailovi arvates arvesse võtnud, et tal on ema, õde, elukaaslane ja viimase alaealine poeg ning nende isikute toetus võib teda kuritegude toimepanemiselt tagasi hoida. 4.4 Süüdimõistetu arvab, et kohtlahend ei ole seaduslik ka seetõttu, kuna kohus ei ole põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt on kinnipeetava võlg 1710 eurot hinnatav suurena. 4.5 Viimaseks heidab kinnipeetav ette, et kuigi ta kohtus selgitas, et vangla ei võimalda talle vajalikku ravi, ei ole kohus välja selgitanud, millist ravi vaja on. I. Mihhailovil on song, kuid vangla ei saa tagada talle ravi. I. Mihhailovi suus on ainult mitu hammast. Hambad on vaja eemaldada ja valmistada proteesid. Vangla ei saa seda teha, aga kinnipeetaval on probleemid toidu tarvitamisega.

7.Määruskaebuse argumendid ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena. Tõsi, kinnipeetava käitumine vanglas on olnud hea, kuid vaadates tema kuritegelikku minevikku, üksnes vangistusaja pinnalt tema püsivat muutumist järeldada ei saa. Samuti ei ole võimalik omistada väga suurt tähendust I. Mihhailovi vabanemisjärgsetele elutingimustele (lähedaste olemasolu ja nende pakutav abi, elukoht, legaalse sissetulekuallikana töövõimetuspensioni saamine), kuna varasemalt need hüved kinnipeetava kuritegusid ära hoidnud ei ole. 7.1 Ringkonnakohus, jätkates vastamist edasikaebuse väidetele, asub seisukohale, mille kohaselt ei muuda kohtumäärust ebaseaduslikuks asjaolu, et kohus ei saanud kontrollida kinnipeetava iseloomustuses märgitud uue kuriteo riskiprotsentide õigsust. Nimelt leiab kolleegium, et kuigi isiku ohtlikkusele viitavate protsentide kujunemine ei ole lugejale nähtav ja kohus vastavat n-ö arvutuskäiku kontrollida ei saa, on iseloomustuses selgitatud asjaolusid, mida on arvesse võetud. Samuti on iseloomustus (ja veelgi kitsamalt: selle iseloomustuse üks osa ehk riskiprotsent) vaid üks tegur, mida kohus KarS § 76 lg-s 4 nimetatud aspekte analüüsides arvestab. Ehk siis kohtu lõppotsustuse seisukohalt riskiprotsentide arvnäitajatel mingitki otsustavat tähendust olnud ei ole. Samuti ei ole määravat tähtsust olnud maakohtu arvamusel, et I. Mihhailovi võlasumma 1710 eurot on hinnatav suurena. Tegelikult ei saa sellele hinnangule aga ka vastu vaielda, kuivõrd vanglast vabaneva ja töökohta mitte omava kinnipeetava jaoks on rahasumma kahtlemata märkimisväärne. 7.2 Viimaseks leiab apellatsioonikohus sedagi, et I. Mihhailovi vabastamist ei too kaasa ka tema viited enda tervislikule seisukorrale. Nimelt tagatakse kinnipeetavale vanglas arstiabi ja samuti suunatakse ta vajadusel ravile väljapoole vangistusasutust asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (vangistusseaduse §-d 52 ja 53). Siinkohal ei saa lisamata jätta aga sedagi, et praeguselt on tegemist I. Mihhailovi täielikult paljasõnaliseks jääva väitega, millele räägib vastu vangla koostatud iseloomustuses selguv märge, mille kohaselt hindab kinnipeetav ise oma tervislikku seisundit heaks. Samuti ei ole I. Mihhailov ega tema kaitsja mingeidki sellelaadseid sisulisi argumente esitanud Viru Maakohtu 04.03.2016 istungil. Kohtuistungi protokollist selguvalt on kinnipeetav üksnes üldsõnaliselt märkinud, et vangla ei võimalda talle ravi, mida ta vajab. Kindlasti ei tulene isiku sellisest lausungist kohtule aga kohustust hakata välja selgitama kinnipeetavat vaevavaid tervisehädasid ja vastavaid vanglas võimalikuks osutuvaid ravivõimalusi.