lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-12-10558/857

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 26.01.2016

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-12-10558/857
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
26.01.2016
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
23 678
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-12-10558/770Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval15.06.2015

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

lahend.ee
2-13-21978/104Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium04.06.2019

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. jaanuar 2016, Tallinn

Kriminaalasja number

1-12-10558

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Gontšarov

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

25. november 2015, Tallinn

Kriminaalasi

Hillar Talts süüdistuses KarS § 3891 lg 2 - § 22 lg 3 järgi; Arlet Martinson süüdistuses KarS § 3891 lg 1, 2 - § 22 lg 3, KarS § 256 lg 1 järgi; Ülle Saar süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi; osaühing Erkki Puit süüdistuses KarS § 3891 lg 3 järgi; Peeter Mägi süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi; Jaanus Grossmann süüdistuses § 3891 lg 1 - KarS § 22 lg 3, KarS § 255 lg 1, KarS § 418 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 16. juuni 2015 otsus (parandatud 15.07.2015 määrusega) üldmenetluses Lääne Ringkonnaprokuratuur Arlet Martinson ja tema kaitsja Ülle Saare kaitsja Jaanus Grossmanni kaitsja Arlet Martinson, ik: 37010036013), varem kriminaalkorras karistatud, Jaanus Grossmann, ik:37207244238, varem kriminaalkorras karistatud, Peeter Mägi, ik: 36206234910, kriminaal- ja väärteokorras varem karistamata,

Apelatsioonide esitajad

Süüdistatavad

Meelika Aava ja Pavel

Prokurör Kaitsjad

Osaühing Erkki Puit (registrikood 10967677), kriminaal- ja väärteokorras varem karistamata, juhatuse liige Peeter Mägi Ülle Saar, ik: 45508046024, varem kriminaalkorras karistatud. Vanemprokurör Elle Keeman Arlet Martinsoni kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik Jaanus Grossmanni kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar Peeter Mägi kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut Osaühingu Erkki Puit kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut Ülle Saare kaitsja vandeadvokaat Janar Urres

RESOLUTSIOON

1.
Tühistada Pärnu Maakohtu 16.06.2015 aasta otsus
1.Peeter Mägi õigeksmõistmises KarS § 3891 lg 1 järgi,
2.OÜ Erkki Puit õigeksmõistmises KarS § 3891 lg 3 järgi,
3.Jaanus Grossmanni õigeksmõistmises KarS § 255 lg 1 järgi,
4.Arlet Martinsoni õigeksmõistmises KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi Peeter Mägile ja OÜ-le Erkki Puit kaasaaitamistegude osas,
5.Peeter Mägi menetluskulude summas 17 106, 67 riigi kanda jätmise osas,
6.OÜ Erkki Puit menetluskulude summas 17 106, 67 eurot riigi kanda jätmise osas,
7.Ü.Saarelt Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud menetluskulu summa 17 770,68 eurot osas,
8.Eesti Vabariigil A.Martinsoni menetluskulude Natalia Martinsoni kasuks hüvitamisele kuuluva summa, so 8882,05 euro osas,
9.Asitõendite pakendis 2,3,8,9,16,17,19,21,22,24,26,34 hävitamisele kuulumise osas.
2.Uue otsusega:
1.Tunnistada Peeter Mägi süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 500 päevamäära, summas 11 300 eurot (päevamääraks 22,60 eurot). KarS § 73 lg lg 1, 3 alusel jätta mõistetud rahaline karistus täitmisele pööramata, kui P.Mägi ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda 26. jaanuar 2016.
2.Tunnistada OÜ Erkki Puit süüdi KarS § 3891 lg 3 järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus summas 20 000 eurot.
3.Tunnistada Jaanus Grossmann süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. KarS § 65 lg 1,§ 64 lg 1 järgi lugeda Pärnu Maakohtu 24.11. 2008 aasta otsusega mõistetud 1 aastane vangistus kaetuks käesoleva otsusega mõistetud 3 aastase vangistusega ja mõista liitkaristuseks 3 ( kolm) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 24.11.2008 kuni 23.03.2009, so 4 kuud kantud karistuse hulka. Kandmata karistuseks lugeda 2 aastat 8 kuud. Kars § 73 lg 1,3 alusel jätta mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata kui Jaanus Grossmann ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtliku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda 26. jaanuar 2016.
4.Tunnistada Arlet Martinson süüdi KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi Peeter Mägile ja OÜ-le Erkki Puit kaasaaitamistegude osas, jättes mõistetud karistuse muutmata.
5.Välja mõista Eesti Vabariigilt Natalia Martinsoni kasuks Arlet Martinsonile õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 2637,53( kaks tuhat kuussada kolmkümmend seitse eurot ja viiskümmend kolm senti) eurot.
6.KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista Peeter Mägi’lt Eesti Vabariigi kasuks menetluskulu kokku summas 17 691,67 ( seitseteist tuhat kuussada üheksakümmend üks eurot ja kuuskümmend seitse senti).
7.KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista OÜ-lt Erkki Puit Eesti Vabariigi kasuks menetluskulu kokku summas 17 691,67 ( seitseteist tuhat kuussada üheksakümmend üks eurot ja kuuskümmend seitse senti).
8.KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel Arlet Martinsoni elukohast äravõetud esemed ( pakendid 2,3) tagastada Arlet Martinsonile, Natalia Perežogina sõiduautost äravõetud esemed( pakend 8,9) tagastada Natalia Perežoginale. JO kasutuses olnud sõiduautost äravõetud esemed( pakendid 16,17) tagastada JO-le. Roman Timoštšenko elukohast XXXXXXXXX XX-XX äravõetud esemed( pakend 19, 21, 22, 24, 26) tagastada Roman Timoštšenkole. Peeter Mägi elukohast äravõetud kalendermärkmik( pakend 34) tagastada Peeter Mägile. Rahaline karistus ja menetluskulud kuuluvad 1 kuu jooksul tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas 10220034796011, Swedpangas nr 221023778606, Danske Bank nr 33341611002, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).
3.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
4.Prokuröri apellatsioon rahuldada.
5.A.Martinsoni ja kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldata.
6.KrMS § 185 lg 1 alusel jätta Ülle Saarele, Peeter Mägile ja Jaanus Grossmannile apellatsioonimenetluses RÕS korras määratud õigusabi osutamisega seotud kulud riigi kanda.
7.KrMS § 185 lg 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluses Arlet Martinsonile õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks Advokaadibüroo HansaLaW OÜ kasuks 1224,72( üks tuhat kakssada kakskümmend neli eurot ja 72 senti) . ( Pangaarved Nordea pank Ee391700017000658681, Danske pank EE383300332143510002)

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS (täiendatud 25.08.2014 ja 25.03.2015):

1.Peeter Mägi süüdistatakse selles, et tema, olles alates 02.01.2006 OÜ Erkki Puit (10967677) juhatuse liige, kes vastutas osaühingu tegevuse eest ning kes omas õiguspädevust teha juhtimisotsuseid ning võimalust suunata juriidilise isiku tahet, lasi ajavahemikul 11.07.2007 kuni 10.12.2008 ettevõtte juhina, kasutades ära raamatupidamise eest vastutava isiku teadmatust, esitada

maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid OÜ Erkki Puit käibemaksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamisperioodide 2007. a juuni, juuli, augusti, oktoobri, novembri ja detsembri ning 2008. a jaanuari kuni novembri kohta, kasutades selleks Arlet Martinsoni poolt osutatud kaasabil OÜ Visorek nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid, mille alusel suurendati käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja jäeti Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 3 111 580 krooni. Peeter Mägi OÜ Erkki Puit majandustegevust juhtiva isikuna maksuhaldurile valeandmete esitamisega, mistõttu tõttu jäi maksudena laekumata enam kui suurele kahjule vastav summa, s.o 3 111 580 krooni (s.o 198 866 eurot), pani toime KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo.

2.Osaühingut Erkki Puit süüdistatakse selles, et tema oma juhatuse liikme Peeter Mägi tegevuse kaudu maksuhaldurile valeandmete esitamisega pani toime KarS § 3891 lg 3 järgi kvalifitseeritava süüteo.
3.Ülle Saar’t süüdistatakse selles, et tema kuulus Arlet Martinsoni poolt juhitud ja kuni 24.11.2009 toiminud struktuuriga grupi, kuhu kuulusid lisaks Jaanus Grossmann, Roman Timoštšenko, Natalia Pereźogina ja Valeri Švets, kes kooskõlastasid oma tegevuse maksukuritegude toimepanemisel eesmärgiga saada sellest materiaalset kasu. Seega kuulus varalise kasu saamise eesmärgil loodud ühendusse koos Arlet Martinsoniga kuus isiku, kes olid omavahel püsivalt seotud vähemalt alates 15.03.2007 ning kelle tegevus oli suunatud teise astme kuriteo toimepanemisele. Ülle Saare ülesandeks oli maksupettuses kasutatavate ettevõtete raamatupidamise korraldamine eesmärgiga varjata näilike tehingute toimumist, milleks andis ta muuhulgas juhiseid Natalia Perežoginale ja Roman Timoštšenkole dokumentide ja kannate tegemiseks. Samuti koostas Ülle Saar maksupettuste varjamiseks kauba kohta varasemat soetust kajastavad näilised dokumendid, sh otsis andmeid fiktiivsetele metsamaterjali võõrandamise dokumentidele, ning tema kätte toodi maksupettusega puutumuses olevad rahasummad. Tegemist oli püsiva organisatsiooniga, mille struktuur võimaldab ühenduse liikmetel muuhulgas vahetuda nii, et ühendus saab jätkata tegevust eesmärgi saavutamiseks. Ühenduse liikmete vahetus ei välista maksupettustele kaasaaitamist ega selle eest saadava tasu saamist. Ülle Saar allus organisatsiooni osana selle tahtele ja aitas oma tegevusega – raamatupidamisalase nõustamise ja finantsarvestusega – kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Tal kui ühenduse liikmel oli kindel koht ühenduse struktuuris ja ta andis sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Nimelt oli ühenduse eesmärk teenida varalist kasu tegelikkusele mittevastavate arvete esitamisega, kus ühendusele kuulus reaalset majandustegevust omavatele äriühingutele väljastatud arve summast 10%. Võttes aluseks konkreetsed ettevõtted nagu OÜ Erkki Puit, OÜ Mulgi Metall, OÜ Lakorda ja OÜ S, siis neile väljastatud arvete alusel teenis kuritegelik ühendus alates 15.03.2007 vähemalt 4 018 013 krooni, s.o 256 797 eurot. Seega Ülle Saar, kuuludes kuuest isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude toimepanemisele, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, pani toime KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4.1.Jaanus Grossmanni süüdistatakse samuti selles, et tema kuulus Arlet Martinsoni poolt juhitud ja kuni 24.11.2008 toiminud struktuuriga grupi, kuhu kuulusid lisaks Ülle Saar, Roman Timoštšenko, Natalia Perežogina ja Valeri Švets, kes kooskõlastasid oma tegevuse maksukuritegude toimepanemisel eesmärgiga saada sellest materiaalset kasu. Seega kuulus

varalise kasu saamise eesmärgil loodud ühendusse koos Arlet Martinsoniga kuus isiku, kes olid omavahel püsivalt seotud vähemalt alates 15.03.2007 ning kelle tegevus oli suunatud teise astme kuriteo toimepanemisele. Jaanus Grossmann korraldas vastavalt Arlet Martinsoni poolt saadud juhistele maksupettuse jaoks vajalikud, kuid tegelikkusele mittevastavate arvete koostamise, nende alusel liikunud rahasumma tagastamise ettevõtte juhile, mis äriühingust summa kanti, ning samuti Roman Timoštšenkole korralduste andmise tegelikkusele mittevastavate arvete koostamise korraldamiseks, ülekannete tegemiseks, kuid ka rahasummade väljavõtmiseks, sh temale või Arlet Martinsonile toomiseks. Tegemist oli püsiva organisatsiooniga, mille struktuur võimaldab ühenduse liikmetel muuhulgas vahetuda nii, et ühendus saab jätkata tegevust eesmärgi saavutamiseks. Ühenduse liikmete vahetus ei välista maksupettustele kaasaaitamist ega selle eest saadava tasu saamist. Jaanus Grossmann allus organisatsiooni osana selle tahtele ja aitas oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Tal kui ühenduse liikmel oli kindel koht ühenduse struktuuris ja ta andis sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Nimelt oli ühenduse eesmärk teenida varalist kasu tegelikkusele mittevastavate arvete esitamisega, kus ühendusele kuulus reaalset majandustegevust omavatele äriühingutele väljastatud arve summast 10%. Võttes aluseks konkreetsed ettevõtted nagu OÜ Erkki Puit, OÜ Mulgi Metall, OÜ Lakorda ja OÜ S, siis neile väljastatud arvete alusel teenis kuritegelik ühendus alates 15.03.2007 vähemalt 4 018 013 krooni, s.o 256 797 eurot. Seega Jaanus Grossmann, kuuludes kuuest isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, pani toime KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

4.2.Jaanus Grossmanni süüdistatakse samuti selles, et tema käitles ebaseaduslikult olulises koguses laskemoona, eirates relvaseaduse § 32 lg 1 ja 2 ning § 34 lg 2 käitlemise korra nõudeid. Nimelt võib relvaseaduse § 19 lg 3 kohaselt piiratud tsiviilkäibega relvadele mõeldud laskemoona soetada ning sellele järgnevalt hoida relvaseaduse §-des 32 ja 34 sätestatud soetamisloa või relvaloa alusel. Jaanus Grossmanni valdusest leiti 24.11.2008 tema elukohast aadressil XXX X-XX XXXXXX 105 laskekõlbulikku 9x19mm püstolipadrunit, mis on ette nähtud vastava kaliibriga püstolitele ja püstolkuulipildujatele (Luger, Walther, Browning, Parabellum, Astra, Glock, ČZ-75, MP-40, Suomi, Uzi, Sten vms), mida on arvuliselt rohkem lubatud padrunikogusest relvaseaduse § 46 lg 5 p 1 kohaselt ning seega on 105 padruni puhul tegemist olulise kogusega. Seega Jaanus Grossmann, olulises koguses tulirelva laskemoona ebaseadusliku käitlemisega, pani toime KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4.3.Jaanus Grossmanni süüdistati ka selles, et tema aitas koos Arlet Martinsoni, Roman Seega Jaanus Grossmann, aidates kaasa OÜ S juhatuse liikme TT poolt maksuhaldurile valeandmete esitamisele, mistõttu jäi maksudena laekumata enam kui suurele kahjule vastav summa, s.o 484 686 krooni (s.o 30 977 eurot), pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo. Selles süüdistuses mõistetui J.Grossmann õigeks ning selles osas vaildus puudub.
5.5.1.Arlet Martinsoni süüdistatakse selles, et tema, korraldades OÜ Visorek majandustegevust, s.t olles ettevõtte tegevdirektor, kes vastavalt oma ametijuhendile oli kohustatud organiseerima, juhtima ning planeerima äriühingu majandustegevust, korraldama ja juhtima ning analüüsima alluvate töötajate ja raamatupidamise tööd ning olles seega osaühingu tegevuse eest vastutav isik, kellele oli antud õiguspädevus teha juhtimisotsustusi ning võimalus suunata juriidilise isiku tahet, aitas ajavahemikul 21.08.2006 kuni 18.11.2008 kaasa OÜ Lakorda juhatuse liikme Alari Velleste

poolt OÜ Lakorda maksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamisperioodide 2006. a juuli kuni detsember, 2007. a jaanuari, märtsi, juuni kuni detsembri, 2008. a jaanuari kuni mai ning juuli kuni oktoobri kohta valeandmete esitamisele, koostades ning allkirjastades OÜ Visorek nimelt reaalseid majandustehinguid mittekajastava arve, samuti sinna juurde kuuluva hinnapakkumise, mille alusel ettevõte suurendas tahtlikult nimetatud maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja jättis Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 1 831 510 krooni. Tegelikkuses OÜ Visorek nimelt esitatud arve alusel teenuse soetamine puudus ning seega puudus ka seaduslik alus maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata soetatud kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluvat käibemaksu. Lisaks aitas Arlet Martinson kaasa OÜ Lakorda tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonis valeandmete esitamisele maksustamisperioodi 2006. a augusti kuni detsembri, 2007. a jaanuari, veebruari, aprilli, mai, juuli kuni detsember ning 2008. a jaanuari kuni juuni, septembri ja oktoobri kohta, kuivõrd OÜ Lakorda jättis deklareerimata reaalseid majandustehinguid mittekajastavate arvete alusel teostatud väljamaksed ning nendelt tasumisele kuuluva tulumaksu summas 2 594 534 krooni, sh Arlet Martinsoni poolt koostatud ja allkirjastatud arve alusel. Kuna OÜ-le Lakorda ei ole OÜ Visorek poolt arvel näidatud teenust osutatud, ei saa nimetatud ettevõtte poolt esitatud arvet lugeda nõuetele vastavateks algdokumentideks, mistõttu peab OÜ Lakorda maksma tulumaksu ka selle arve alusel teostatud väljamaksetelt. Nii on OÜ Lakorda pangakonto nr 221030948526 väljavõtte alusel tuvastatud, et OÜ Lakorda on maksnud Arlet Martinsoni poolt koostatud ja allkirjastatud fiktiivse arve alusel 31.07.2007 kokku 29 789,10 krooni. Seega oli Arlet Martinsoni tegevus suunatud sellele, et vähendada OÜ Lakorda maksukohustust. Arlet Martinson on andnud süüteo toimepanemisel olulise panuse, kuivõrd sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubatud üksnes käibemaksuseaduses sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel ja samuti lasub maksukohustuslasel arvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustus. Sellest lähtuvalt on Arlet Martinsoni poolt koostatud, allkirjastatud ja üleantud näilik arve koos lisadokumendiga käsitletavad kuriteovahendina ehk siis tema poolt ainelise kaasabi osutamisena. Seega Arlet Martinson, aidates kaasa OÜ Lakorda juhatuse liikme Alari Velleste poolt maksuhaldurile valeandmete esitamisele, mille tulemusel jäi maksudena laekumata 4 426 044 krooni (s.o 282 876 eurot), pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo.

5.2.Arlet Martinsoni süüdistatakse samuti selles, et tema, korraldades OÜ Visorek majandustegevust, st olles ettevõtte tegevdirektor, kes vastavalt oma ametijuhendile oli kohustatud organiseerima, juhtima ning planeerima äriühingu majandustegevust, korraldama ja juhtima ning analüüsima alluvate töötajate ja raamatupidamise tööd ning olles seega osaühingu tegevuse eest vastutav isik, kellele oli antud õiguspädevus teha juhtimisotsustusi ning võimalus suunata juriidilise isiku tahet, aitas ajavahemikul 22.11.2006 kuni 13.02.2009 kaasa OÜ Mulgi Metall ostujuhi Ergo Pikand poolt OÜ Mulgi Metall maksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamisperioodide 2006 .a juuli kuni novembri, 2007. a jaanuari kuni juuni ja augusti kuni detsember ning 2008. a jaanuari kuni juuni kohta valeandmete esitamisele, koostades ning allkirjastades OÜ Visorek nimelt reaalseid majandustehinguid mittekajastavad arved, mille alusel ettevõte suurendas tahtlikult nimetatud maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja jättis Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 2 057 185 krooni. Tegelikkuses OÜ Visorek nimelt esitatud arvete alusel kaupade soetamine puudus ning seega puudus ka seaduslik alus maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata soetatud kaupade eest tasumisele kuuluvat käibemaksu.

Seega oli Arlet Martinsoni tegevus suunatud sellele, et vähendada OÜ Mulgi Metall maksukohustust. Arlet Martinson on andnud süüteo toimepanemisel olulise panuse, kuivõrd sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubatud üksnes käibemaksuseaduses sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel ja samuti lasub maksukohustuslasel arvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustus. Sellest lähtuvalt on Arlet Martinsoni poolt koostatud ja allkirjastatud näilikud OÜ Visorek arved käsitletavad kuriteovahendina ehk siis tema poolt ainelise kaasabi osutamisena KarS § 22 lg 3 tähenduses. Seega Arlet Martinson, aidates kaasa OÜ Mulgi Metall ostujuhi Ergo Pikandi poolt maksuhaldurile valeandmete esitamisele, mistõttu jäi maksudena laekumata enam kui suurele kahjule vastav summa, s.o 2 057 185 krooni (s.o 131 478 eurot), pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo.

5.3.Arlet Martinsoni süüdistatakse samuti selles, et tema, korraldades OÜ Visorek majandustegevust, st olles ettevõtte tegevdirektor, kes vastavalt oma ametijuhendile oli kohustatud organiseerima, juhtima ning planeerima äriühingu majandustegevust, korraldama ja juhtima ning analüüsima alluvate töötajate ja raamatupidamise tööd ning olles seega osaühingu tegevuse eest vastutav isik, kellele oli antud õiguspädevus teha juhtimisotsustusi ning võimalus suunata juriidilise isiku tahet, aitas ajavahemikul 11.07.2007 kuni 10.12.2008 kaasa OÜ Erkki Puit juhatuse liikme Peeter Mägi poolt OÜ Erkki Puit maksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamisperioodide 2007. a juuni, juuli, augusti, oktoobri, novembri ja detsembri ning 2008. a jaanuari kuni novembri kohta valeandmete esitamisele, koostades ning allkirjastades OÜ Visorek nimelt reaalseid majandustehinguid mittekajastavad arved, mille alusel ettevõte suurendas tahtlikult nimetatud maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja jättis Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 3 111 580 krooni. Tegelikkuses OÜ Visorek nimelt esitatud arvete alusel kaupade soetamine puudus ning seega puudus ka seaduslik alus maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata soetatud kaupade eest tasumisele kuuluvat käibemaksu. Seega oli Arlet Martinsoni tegevus suunatud sellele, et vähendada OÜ Erkki Puit maksukohustust. Arlet Martinson on andnud süüteo toimepanemisel olulise panuse, kuivõrd sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubatud üksnes käibemaksuseaduses sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel ja samuti lasub maksukohustuslasel arvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustus. Sellest lähtuvalt on Arlet Martinsoni poolt koostatud ja allkirjastatud näilikud OÜ Visorek arved käsitletavad kuriteovahendina ehk siis tema poolt ainelise kaasabi osutamisena KarS § 22 lg 3 tähenduses. Seega Arlet Martinson aidates kaasa OÜ Erkki Puit juhatuse liikme Peeter Mägi poolt maksuhaldurile valeandmete esitamisele, mistõttu jäi maksudena laekumata enam kui suurele kahjule vastav summa, s.o 3 111 580 krooni (s.o 198 866 eurot), pani toime KarS § 22 lg 3 - § 389 1 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo.
5.4.Arlet Martinsoni süüdistati ka selles, et ta aitas ajavahemikul 30.05.2007.a kuni 20.10.2008.a kaasa OÜ S juhatuse liikme TT poolt OÜ S maksudeklaratsioonides maksustamisperioodide 2007.a aprilli, mai, juuni ja detsembri ning 2008.a jaanuari, märtsi ja septembri kohta valeandmete esitamisele. Nimetatud kuriteos mõistetu A.Martinson õigeks ja selles osas vaidlus puudub.
5.5.Arlet Martinsoni süüdistatakse samuti selles, et tema juhtis kuni 24.11.2008 toiminud struktuuriga grupi, kuhu kuulusid Jaanus Grossmann, Ülle Saar, Roman Timoštšenko, Natalia

Perežogina ja Valeri Švets, kes kooskõlastasid oma tegevuse maksukuritegude toimepanemisel eesmärgiga saada sellest materiaalset kasu. Seega kuulus varalise kasu saamise eesmärgil loodud ühendusse koos Arlet Martinsoniga kuus isikut, kes olid omavahel püsivalt seotud vähemalt alates 15.03.2007 ning kelle tegevus oli suunatud teise astme kuriteo toimepanemisele. Tegemist oli püsiva organisatsiooniga, mille struktuur võimaldab ühenduse liikmetel muuhulgas vahetuda nii, et ühendus saab jätkata tegevust eesmärgi saavutamiseks. Ühenduse liikmete vahetus ei välista maksupettustele kaasaaitamist ega selle eest saadava tasu saamist. Kõik nimetatud liikmed allusid organisatsiooni osana selle tahtele ja aitasid oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Ühenduse liikmetel oli kindel kohta ühenduse struktuuris ja nad andsid sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Ühenduse eesmärk oli teenida varalist kasu tegelikkusele mittevastavate arvete esitamisega, kus ühendusele kuulus reaalset majandustegevust omavatele äriühingutele väljastatud arve summast 10%. Võttes aluseks konkreetsed ettevõtted nagu OÜ Erkki Puit, OÜ Mulgi Metall, OÜ Lakorda siis neile väljastatud arvete alusel teenis kuritegelik ühendus alates 15.03.2007 vähemalt 4 018 013 krooni, s.o 256 797 eurot. Nimetatud varalise kasu saamiseks andis Arlet Martinson ühenduse liikmetele ülesandeid, sh korraldas tegelikkusele mittevastavate arvete koostamise liikmete poolt ning arvete alusel laekunud summa tagastamise arve alusel ülekande teinud ettevõttele. Arlet Martinson asus teistest liikmetest kõrgemal, kontrollides nende tegevust eesmärgiga saada täielik ülevaade variettevõtete arvelduskontodel toimuva üle ning lastes väljavõetud rahasummad tuua enda juurde. Samuti koostas ja allkirjast Arlet Martinson ise tegelikkusele mittevastavaid arveid OÜ Visorek nimelt ning korraldas OÜ-le Lakorda arvete väljastamise Hillar Taltsi poolt osaühingute G, H, M, M ja P poolt. Seega Arlet Martinson kuritegeliku ühenduse juhtimisega pani toime KarS § 265 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

6.1.Maakohus tunnistas Arlet Martinsoni esitatud süüdistuses KarS § 256 lg 1 ja § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi süüdi, mõistis KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 5 aastat ja 6 kuud vangistust, arvestades Pärnu Maakohtu 21.11.2011 otsusega asjas nr 1-08-7666 mõistetud vangistust 1 aasta, mõistis liitkaristuse kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise põhimõttel, s.o 5 aastat ja 6 kuud vangistust, luges kantuks eelvangistuses viibitud aja 24.11.2008–07.04.2009, s.o 135 päeva, eelmises kriminaalasjas eelvangistuses viibitud aja 06.06.2006–07.06.2006 ja 14.02.2007– 07.03.2007, s.o 24 päeva ning eelmise kohtuotsuse järgi osaliselt ära kantud karistuse, s.o alates 11.02.2013 kuni vabastamiseni 01.10.2013, s.o 233 päeva, kokku kantuks 392 päeva, so 1 aasta ja 27 päeva, otsustas, et Arlet Martinsoni poolt kuulub ärakandmisele 4 aastat 5 kuud ja 3 päeva vangistust ning karistus tuleb pöörata täitmisele kohtuotsuse jõustumisel ja karistuse kandmise algust tuleb arvestada KrMS § 414 lg 2 sätestatud korras.
6.2.Maakohus tunnistas Ülle Saare esitatud süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi süüdi, mõistis karistuseks 3 aastat vangistust, arvestades Pärnu Maakohtu 21.11.2011 otsusega asjas nr 1-08-7666 mõistetud vangistust 1 aasta, mõistis liitkaristus kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise põhimõttel, s.o 3 aastat vangistust, luges kantuks eelvangistuses viibitud aja 24.11.2008– 26.11.2008 ja teises asjas eelvangistuses viibitud aja 26.07.2006 kuni 27.07.2006, s.o kokku 5 päeva, luges lõplikuks karistuseks 2 aastat 11 kuud ja 25 päeva, otsustas vangistust tingimisi mitte kohaldada ja täies ulatuses täitmisele mitte pöörata, kui Ülle Saar ei pane 3-aastase katseaja jooksul

toime uut tahtlikku kuritegu, ning luges, et katseaja kulgemine algab kohtulahendi kuulutamisest alates, s.o alates 15.06.2015.

6.3.Maakohus tunnistas Jaanus Grossmanni esitatud süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi süüdi, mõistis karistuseks rahalise karistuse 50 päevamäära, s.o 160 eurot, arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibimise aja 24.11.2008–23.03.2009, s.o 120 päeva päeva, ehk rahalise karistuse 360 päevamäära, millega luges rahalise karistuse kantuks.
6.4.Maakohus mõistis Peeter Mägi KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, OÜ Erkki Puit § 3891 lg 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks, Jaanus Grossmanni KarS § 255 lg 1 ja § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses ja Arlet Martinsoni KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses OÜ-le Saints Grupp, OÜ-le Erkki Puit ja Peeter Mägile kaasaaitamise episoodis õigeks.
6.5.Sama otsusega mõistis maakohus Hillar Taltsi esitatud süüdistuses KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi süüdi, mõistis karistuseks rahalise karistuse 100 päevamäära, s.o 320 eurot, ja otsustas rahalise karistuse täitmise viisi. H.Taltsi suhtes ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.
7.1.Maakohus oli seisukohal, et KrMS §-s 2052 sätestatud eeldused kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlustähtaja ületamisega ei ole täitunud. Jälitusmenetluse läbiviimisel olid täidetud vajalikud seadusega ettenähtud nõuded, sh KrMS § 110 jj alusel. Kaitsjate V. Kivistiku ja M. Sikuti esitanud väited nn võrdsete relvade põhimõtte rikkumise kohta on põhjendamatud.
7.2.Käesoleval ajal ei ole OÜ S maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine ja sellele kaasaaitamine enam kriminaalkorras karistatav tegu, seetõttu tuleb selles episoodis Arlet Martinson ja Jaanus Grossmann KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.
7.3.A. Martinsoni käitumine OÜ Mulgi Metall ja OÜ-le Lakorda episoodis vastab KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 kaasaaitamise objektiivsetele ja ka subjektiivsetele tunnustele
7.4.Ei ole leidnud tõendamist süüdistatava Peeter Mägi poolt käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine. Kuivõrd OÜ Erkki Puit juhatuse liikme tegevuses puuduvad KarS § 3891 lg 1 nimetatud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused, ei saa juriidilisele isikule süüteo toimepanemist KarS § 3891 lg 3 alusel omistada, seetõttu tuleb OÜ Erkki Puit õigeks mõista. Kuna OÜ-d Erkki Puit puudutatavas episoodis tuleb kuriteo täideviija õigeks mõista, tuleb ka kuriteost osavõtja süüdistatav Arlet Martinson KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 esitatud süüdistuses õigeks mõista.
7.5.Jaanus Grossmann ei ole kuritegelikku ühendusse kuulunud. A. Martinsoni süü kuritegelikku ühendusse kuulumises on leidnud tõendamist. Arlet Martinsonil oli selles ahelas oma konkreetne roll, mis seisnes ühendusse kuuluvate isikute juhtimises ja tegevuse suunamiseks korralduste andmises, mis on kvalifitseeritav KarS § 256 lg 1 järgi kuritegeliku ühenduse juhtimisena. On leidnud tõendamist Ülle Saare kuulumine kuritegelikku ühendusse ja tema ülesanne kuritegelikus ühenduses näiliste tehingute ja raha liikumise üle arvepidamine.
7.6.J. Grossmanni käitumises laskemoona käitlemisel esinevad KarS § 418 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.

APELLATSIOONID:

8.Prokurör taotleb tühistada maakohtu otsus osaliselt:

Arlet Martinsoni õigeksmõistmises KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses OÜ-le Erkki Puit ja Peeter Mägile kaasaaitamise episoodis ja teha uus kohtuotsus, millega tunnistada Arlet Martinson süüdi; Peeter Mägi õigeksmõistmises KarS § 3891 lg 1 järgi ja teha uus kohtuotsus, millega tunnistada Peeter Mägi süüdi ja karistada rahalise karistusega viissada päevamäära; OÜ Erkki Puit õigeksmõistmises KarS § 3891 lg 3 järgi ja teha uus kohtuotsus, millega tunnistada OÜ Erkki Puit süüdi ja karistada rahalise karistusega 20 000 eurot; Ülle Saarelt menetluskulude osaliselt välja mõistmata jätmise osas ja teha uus kohtotsus, millega mõista Ülle Saarelt välja menetluskuluna 34 746,12 eurot; ja Jaanus Grossmanni õigeksmõistmises KarS § 255 lg 1 järgi ja teha uus kohtuotsus, millega tunnistada Jaanus Grossmann süüdi ja mõista karistuseks kolm aastat vangistust, lugeda 24.11.2008 Pärnu Maakohtu asjas nr 1-08-1794 mõistetud üks aasta vangistust kaetuks raskeima karistusega, mõista liitkaristuseks kolm aastat vangistust, sellest lugeda kantuks eelvangistuses viibitud aeg 24.11.2008 kuni 23.03.2009, jätta karistus kandmata osas täitmisele pööramata, kui Jaanus Grossmann ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, ning otsustada viia rahaline karistus täide iseseisvalt. Esimese astme kohus on meelevaldselt tõlgendanud üksikuid tunnistajate väljendeid. Kaitsja esitatud arveid üksnes ära nimetades maakohtu tehtud järeldused kogu kauba edasimüügi kohta on oletuslikud ega põhine ühelgi tõendil ning viitavad kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele. Arvestades, et Ülle Saarele ei ole esitatud süüdistust maksupettustele kaasaaitamises ning kohus ei ole seetõttu teda õigeks mõistnud, kujutab osaline menetluskulude riigi kanda jätmise otsustus endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohus tuvastas kuritegeliku käitumise, mille omistas ühendusele, kuhu kuulus ka Jaanus Grossmann, mistõttu tema õigeksmõistmine põhjusel, et OÜ S tegu on alates 01.01.2015 väärtegu, kujutab endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Maakohtu oletus, kuidas Jaanus Grossmann võis olla seotud üksnes OÜ-ga Bestcurrenscy, on viinud teiste tõendite meelevaldse tõlgendusega järelduseni, mis ei vasta kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistele asjaoludele.

9.Jaanus Grossmanni kaitsja taotleb tühistada maakohtu otsus osaliselt ja lõpetada kriminaalmenetlus Jaanus Grossmanni süüdistuses KarS § 418 lg 1 alusel vastavalt KrMS § 2742 lg-le 1, mõista Eesti Vabariigilt Jaanus Grossmanni kasuks välja maakohtu otsusega aktsepteeritud kulutused eeluurimisel ja maakohtus kokku 6861,65 eurot ning tuvastada, et Jaanus Grossmannil on õigus saada hüvitist ajavahemikul 24.11.2008-23.03.2009, s.o 120 päeva, vangistuses viibimise eest. Jaanus Grossmanni kaitsja kohaselt leidis rikkumine aset 6,5 aastat tagasi. Jaanus Grossmann oli 120 päeva vahi all. Jaanus Grossmann pidi osalema mitmekümnetel kohtuistungitel, kusjuures padrunite episoodi arutati maksimaalselt kahel või kolmel istungil kokku mitte üle 5-6 tunni. Mitte keegi ei hüvita Jaanus Grossmannile sadades tundides kohtusaalis viibitud aega. Jaanus Grossmanni süüteo arutamiseks ettenähtud mõistlik tähtaeg möödus juba ammu. Arvesse võttes Riigikohtu 17.06.2015 lahendis 3-1-1-53-15 väljendatud seisukohti, kus ebamõistlikuks loeti 05.11.2009 alanud menetluses isiku kriminaalkorras karistamist, ei tohiks olla kahtlust, et 24.11.2008 alanud menetlus Jaanus Grossmanni suhtes on tänaseks kestnud üle mõistliku aja.
10.Ülle Saare kaitsja taotleb lõpetada kriminaalmenetlus tulenevalt mõistliku menetlusaja ületamisest, alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista Ülle Saar õigeks, või saata asi tagasi arutamisele esimese astme kohtusse, ning jätta menetluskulud riigi kanda.
10.1.Maakohus rikkus KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid, sest põhjendas Ülle Saare kuulumist ühendusse läbi tehingute ja raha liikumise arvepidajaks olemise. Selliseid asjaolusid ei ole süüdistuses kirjeldatud ja nende vastu ei ole Ülle Saar menetluses saanud ennast kaitsta ning need ei vasta ka tegelikkusele. Perioodil 07.2006-14.03.2007 iseloomustas kuritegelikku ühendust seaduse kohaselt tunnus „tegevus on suunatud esimese astme kuritegude toimepanemisele“. Ei kohtuotsusest, ega ka süüdistusest ei leia süüdistatavate ja ühenduse suunas selliseid etteheiteid. Eelnevast tulenevalt ei ole kuritegeliku ühenduse eksisteerimine vähemalt perioodil 07.2006-14.03.2007 mitte millegagi tuvastatud ning kohtuotsus on selles osas igal juhul väär. Eelneva pinnalt on automaatselt väär ka väide, et ühenduse tegevuse tulemusena on maksudena jäänud laekumata kokku 414 354 eurot, kuna osa sellest summast jääb perioodi 07.2006-14.03.2007. Maakohtu otsusest ei selgu, milles kuritegeliku ühenduse väidetav püsivus (3-1-1-57-09) väljendub ning kuidas on see sisustatav. Ei selgu, kas ühendus oli sedavõrd püsiv, et nt A. Martinsoni jäädaval lahkumisel struktuurist jätkanuks ühendus oma senistele eesmärkidele suunatud tegevust. Isegi kui oletada, et kohus on ühenduse püsivuse sidunud pelgalt ajalise perioodiga (2006 juuli – 2008 oktoober), siis ei ole selge, kas kohus hinnanuks püsivaks ka ühendust, mis tegutses oluliselt lühemat aega, perioodil 15.03.2007 – 2008 oktoober. Kohtuotsuse pinnalt jääb selgusetuks, kuidas jagunevad isikute rollid arvestades, et Jaanus Grossmann maakohtu otsuse kohaselt ühendusse ei kuulunud. Jääb arusaamatuks, kuidas saab esineda olukord, kus kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei nähtu, et Hillar Talts oleks tegutsenud Arlet Martinsoni juhtimisest ja/või juhendamisest lähtuvalt, kuid samal ajal Alar Martinsonile on ette heidetud Hillar Taltsi tegevuse juhtimist. Tegemist on vastuoluga, mida ei saa kõrvaldada muud moodi kui kohaldades isikutele soodsamat ja nende olukorda kergendavat tõlgendust. Eelnev seab ka olulise kahtluse alla väidetava kuritegeliku ühenduse seotuse OÜ Lakorda maksupettuse toimepanemisega.
10.2.Maakohus ei ole püüdnudki eristada Ülle Saare tegevust OÜ Visorek raamatupidajana legaalse majandustegevuse käigus ja tema tegevust väidetava kuritegeliku ühenduse liikmena. Ülle Saare tegevus OÜ Visorek raames ei saa olla igal juhul ja alati eesmärgistatud kuritegelikku ühendusse panuse andmisena, vaid võib olla ka seotud tema tööga raamatupidajana. Maakohus on tõlgendanud meelevaldselt vestlusi, milles Ülle Saar rõhutab dokumentide korrektsuse olulisust. Maakohus ei ole analüüsinud, kas mitmed kohtuotsuses Ülle Saarele ette heidetud vestlused võisid tuleneda reaalsest ja legaalsest OÜ Visorek majandustegevusest ja selle raamatupidamise korras hoidmisest. Ülle Saar lähtus talle raamatupidamiseks üle antud dokumentidest. Vaidlus puudub selles, et OÜ Visorek dokumentidel kajastatud tehingud reaalsuses suures osas ka toimusid. Tõendamist ei ole leidnud ka väide, et Ülle Saare kätte toodi maksupettusega puutumuses olevad rahasummad. Maakohus ei ole analüüsinud, kas ja millised Ülle Saare vestlused/toimingud tulenesid või võisid tuleneda BestCurrency majandustegevusest. Kohtuotsuse pinnalt jääb selgusetuks, milles väljendus väidetav Ülle Saare tahtlus ning kuidas on see tuvastatud.

10.3 Esineb vastuolu, kus Ülle Saar, kellele süüdistuse pinnalt heidetaksegi ette teadlikult ebaõige raamatupidamise korraldamist, aga kes ei aidanud läbi sama raamatupidamise korraldamise kaasa maksupettuste toimepanemisele, sai olla siiski samal ajal ja sama tegevuse läbi kuritegeliku ühenduse liige, panustades sama teoga olulisel määral kuritegeliku ühenduse toimimisse. Kui Ülle Saare raamatupidamisalane teopanus ei olnud piisav kvalifitseerumaks § 3891 lg 1 alla, ei saa see teopanus olla piisavaks kvalifitseerumaks § 255 lg 1 alla (Karistusseadustiku Kommenteeritud väljaande (2009. a trükk) § 255 p 3.8).

10.4.Isegi, kui oletada, et kuritegelik ühendus eksisteeris ning Ülle Saar oli sellise ühenduse liikmeks, ei saanud see olla talle ettenähtav. Puudus riigisisene kohtupraktika organiseeritud ühendusse kuulumisel seonduvalt KarS § 3891 toimepanemisele suunatud süütegudega. Rahvusvaheline õigus määratles organiseeritud kuritegevuse raskete kuritegude kaudu, mis on suunatud riikliku julgeoleku ja inimõiguste vastu ning nimetatud kategooriasse ei kuul majandustegevus ja maksudega seonduv tegevus. Eesti kohtupraktika areng kuritegelikule ühendusele sedavõrd laiaulatusliku määratluse andmisel ei olnud mõistlikult ettenähtav. Ülle Saar ei saanud mõistlikult ette näha, et ükskõik millist majandustegevust, kus mitmed isikud on seotud lepinguliste suhetega, võidakse käsitleda kuritegeliku ühendusena. Ülle Saare süüditunnistamine kuritegelikku ühendusse kuulumises on vastuolus EIÕK artiklis 7 kaitstud õigusliku ettenähtavuse põhimõttega.
10.5.Kriminaalmenetluses on rikutud võrdsete relvade põhimõtet. Süüdistuskõnes esitas prokurör uusi faktiväiteid ning õiguskäsitlusi, kuid kohus määras nendele vastamiseks ebamõistlikult lühikese aja, ainult ühe tunni enne kaitsekõne algust. Süüdistusaktis sisalduv tõendite loetelu ei viita kriminaaltoimiku materjalide lehekülgedele, mistõttu toimikust oli materjalide leidmine praktiliselt võimatu. Kaitsjatele on esitamata 30 toimikut, mis on koostatud ja kogutud kriminaalmenetluse käigus. Prokurör kinnitas toimikute mitte-esitamist 24.11.2014 kohtuistungil. Kaitsjatel ei olnud võimalik saada nn Ollino kriminaalasja materjale, mis olid kriminaalasjaga olemuslikult seotud. Maakohus ei ole sisuliselt ka vastanud, kuidas tagati võrdsete relvade põhimõte. Maakohus ei ole kinnitanud, et kohtualusele ja tema kaitsjale on kõik olulised asjaolud teatavaks tehtud. EIK õiguskäsitluse kohaselt on seega tõendamiskoormus kohtul, et kohtualusel on olnud võimalus tutvuda kõigi oluliste asjaoludega. Käesolevas asjas on kohtunik asetanud, vastupidi, tõendamiskoormuse kohtualusele ning leidnud, et kohtualusel endal tuleb selgitada, milles seisneb nn tõenduslik defitsiit. Selline seisukoht on vastuolus EIK õiguskäsitlusega.
10.6.Apellatsiooni esitamise ajaks on kriminaalmenetlus kestnud ligikaudu 6 aastat ja 7 kuud ning mõistlik menetlustähtaeg on möödunud. Käesolevas asjas peeti Ülle Saar kahtlustatavana kinni 24.11.2008. Käesolevat asja ei saa pidada õiguslikult keerukaks, millega on nõustunud ka maakohus. Maakohus on leidnud, et Ülle Saar ei ole menetlust venitanud. Maakohtu väited elukohast lahkumise keelu häirimatuse kohta on vastuolus EIK praktikaga. Maakohus ei ole avaldanud seisukohta seoses menetluse venimisega riigivõimu tegevuses arvukate vajakajäämiste kohta. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud kaitsekõnes ja 22.09.2014 taotluses välja toodud suurt hulk ajaperioode, mil kohtueelses menetluses on esinenud tegevusetust, kokku ligikaudu 1 aasta ja 3 kuud. 08.12.2006 vastu võetud tõhusa õigusemõistmise Euroopa Komisjoni raportis „Kohtumenetluse pikkus Euroopa Nõukogu liikmesriikides Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika põhjal" (CEPEJ (2006) on EIK praktika üldistamisel leitud, et kriminaalasjades on menetlus, mis kestnud üle viie aasta, reeglina konventsiooni rikkumine. Asja on võimatu lõpuni kohtulikult arutada mõistliku menetlusaja kestel. Kuivõrd alternatiivsed hüvitismehhanismid puuduvad, on ainsaks asjakohaseks hüvitiseks kriminaalmenetluse lõpetamine.
11.Arlet Martinsoni kaitsja taotleb lõpetada kriminaalmenetlus seoses mõistliku menetlusaja ületamisega või mõista Arlet Martinson õigeks või saata asi tagasi maakohtule.
11.1.Kuritegeliku ühenduse juhtimine on A. Martinsonile inkrimineeritud ebaõigesti juba formaalõiguslikult. Kuivõrd maksukuritegu ei olnud kuni 15.03.2007 kehtinud redaktsioonis esimese astme kuritegu, on enne 15.03.2007 A. Martinsoni vastutus KarS § 255-256 järgi välistatud. Kuritegeliku ühenduse käsitlus on vastuolus ÜRO konventsiooniga organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel. KarS § 255 on osas, mis lubab organiseeritud kuritegevuse regulatsiooni järgset vastutust kohaldada ka koosseisude puhul, kus maksimaalne sanktsioon on 3 aastat, vastuolus põhiseadusega.
11.2.KarS § 255 ja § 256 inkrimineerimine ei olnud õiguslikult ettenähtav. Maakohtu viidatud Riigikohtu 18.01.2010 otsus asjas nr 3-1-1-57-09 tehti pärast ajaperioodi, mille suhtes on A. Martinsonile esitatud süüteo toimepanemise etteheide, ja seetõttu ei ole lahend asjakohane õigusselguse tagamise aspektist.
11.3.A. Martinsoni puhul tuleb arvestada mõistliku menetlustähtaja kulgemise alguseks 06.06.2006 s.o kuupäev, mil A. Martinson kriminaalasja nr 06930000057 raames kinni peeti. Tegemist on selgelt ebamõistliku menetlusajaga. Asjaolu, et A. Martinson jt isikud teadsid nende suhtes toimuvast jälitusmenetlusest, on kinnitanud kohtulikus menetluses nii A. Martinson, R. Timoštšenko kui ka J. Grossmann. Kriminaalmenetluse kestel kohtueelses menetluses leidub mitmeid tegevusetuid perioode. Näiteks ei nähtu ajavahemikel 22.05.2009-05.08.2009 ja 11.06.2010-16.08.2010 mitte ainsatki riigivõimu poolset toimingut. Kohtueelses menetluses on tegevusetut perioodi kokku ligikaudu 2 aastat ja 3 kuud. Kriminaalmenetlus on olnud keskmisest koormavam. Ainus mõeldav, seadusest tulenev ning Riigikohtu praktikaga kooskõlas olev võimalus on kriminaalmenetluse lõpetamine.
11.4.Võrdsete relvase põhimõtet on rikutud. Süüdistuskõnes esitas prokurör uusi faktiväiteid ning õiguskäsitlusi, kohus andis nendele vastamiseks valmistumiseks ainult ühe tunni enne kaitsekõnede algust. Süüdistusaktis sisalduv tõendite loetelu ei viita kriminaaltoimiku materjalide lehekülgedele, mistõttu toimikust oli materjalide leidmine praktiliselt võimatu. Kaitsjatele on esitamata 30 toimikut, mis on koostatud ja kogutud kriminaalmenetluse käigus. Kaitsjal ei olnud võimalik saada nn Ollino kriminaalasja materjale, mis olid kriminaalasjaga olemuslikult seotud. Selliselt on rikutud ka kaitseõigust. Süüdistusakt ja seal sisalduv tõendite loetelu oli üle koormatud asjasse mittepuutuvate tõenditega. Prokurör on sihilikult muutnud materjalide kättesaamise ja jälgitavuse kaitsjate jaoks maksimaalselt raskeks, et takistada niipalju kui võimalik kaitseõiguse sisulist teostamist – seda nii materjalide varjamise, asjasse mittepuutuvatele isikutele tagastamise läbi olulise osa materjalist kättesaamatuks muutmise teel, kriminaaltoimiku samaaegse koormamise ebavajaliku materjaliga ja tõendite süstematiseerimata ning nummerdamata jätmisega. Paljude kohtutoimikusse jõudnud tõendite puhul jälgitav, millist süüdistusaktis nimetatud tõendit prokurör on üle andnud ja mida istungil on uuritud. Ringkonnakohtul tuleb võtta seisukoht, kas kohtuistungi protokoll tagab kohtuliku menetluse jälgitavuse.
11.5.A. Martinson ei pea võtma seisukohta selles, kas Lakorda OÜ ja Mulgi Metall OÜ on toime pannud neile inkrimineeritud maksukuriteod. Kuid isegi juhul, kui sellised teod on toime pandud, ei ole A. Martinson neis osalenud. Samuti ei ole A. Martinson osalenud kuritegelikus ühenduses ega seda juhtinud. A. Martinson on kohtus ristküsitlusel selgitanud, et tema suhtlus erinevate isikutega Lakorda või Mulgi Metalli teemal võis olla seotud A. Martinsoni ja R. Timoštšenko (või nende äriühingute) vaheliste laenuandmistega. Samuti on A. Martinson selgitanud, et tema suhtlus rahade teemal ja

talle raha toomine-viimine seondus suures osas tema tegevusega OÜ-s Best Currency. Kaitsja ei saa esitada kohtule tõendeid ja analüüsi, millisel hulgal oli R. Timoštšenko äriühingute valduses puidumaterjali, sest ca 30 köidet materjali on jäetud kaitsjatele tutvustamata. Lakorda OÜ episoodi osas on isikute süüdistused vastuolulised. See tähendab, et A. Martinsoni süüdistusest tuleb välja jätta A. Martinsoni poolt H. Taltsi juhtimine ja koordineerimine. Nähtuvalt R. Timoštšenko ristküsitlemise protokollist 06.10.2014 manustas ta ristküsitluse käigus tugevatoimelist rahustit (protokoll lk 43 ja 58) Diazepam ja Xanax. R. Timoštšenko tuleb kas korduvalt üle kuulata või jätta kohtuotsusest välja kõik tema ütluste pinnalt tehtud negatiivsed järeldused. Isegi juhul, kui oletada, et A. Martinson kuulus kuritegelikku ühendusse, ei ole tõendatud, et tema seda juhtis.

11.6.Kaitsjal on jätkuvalt kahtlus prokuröri objektiivsuses.
11.7.Jälitustegevuse õiguspärasus on küsitav.
11.8.Kohus on tasaarvestanud Arlet Martinsonile välja mõistetavad õigusabikulud arusaamatult. Kuna riik pole A. Martinsoni menetluskulusid katnud RÕA korras, ei ole ka alust tasaarvestuseks.
12.. A.Martinson enda apellatsioonis leiab, et süüdistusakt on numeratsioonita ja segane. Prokurör on varjanud materjale puuduvad Visorek ja Best Currency materjalid mistõttu ei saa ta nendele toetuvalt ennast kaitsta. Tal on tervis seoses kriminaalmenetlusega halvenenud. Menetlusaeg ei ole olnud mõistlik. Toetab kaitsja taotlust õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Alternatiivselt taotleb kriminaalasja mõistliku aja möödumisega seonduvalt lõpetada või saata asi tagasi Pärnu Maakohtule. Samuti leiab, et prokurör on ebaobjektiivne mistõttu taotleb prokuröri Elle Keemani taandamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ISTUNGIL:

13.Süüdistatavad toetavad kaitsjate poolt esitatud apellatsioone. A.Martinson toetab enda poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsjad toetvad esitatud apellatsioone. Prokurör toetab enda poolt esitatud apellatsiooni. Kaitsjate ja A.Martinsoni apellatsioonid palub jätta rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

14.Kohtukolleegium, tutvunud toimikute materjalidega, otsusega, esitatud apellatsioonidega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab apellatsioonide alusel järgmist.
15.A.Martinsoni ja Ü.Saare kaitsjad on esitanud taotluse maakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.
15.1.Ü.Saare kaitsja on leidnud, et kohtuotsuses ei ole põhjendusi kuritegeliku ühenduse objektiivse koosseisu tunnuste osas. Täielikult on analüüsimata ühenduse püsivus. Nimetatud rikkumine kvalifitseerub kaitsja arvates KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisena. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu.

Ringkonnakohus osutab, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Maakohus on otsuse lk 119-123 esitanud oma põhjendused kuritegelikku ühendusse kuulumise ja selle juhtimise koosseisutunnuste tuvastatusest. Nii on maakohus otsuse lk 120 lugenud tõendatuks, et enamast kui kolmest isikust koosneva ühenduse poolt oli loodud kunstlik müügiahel näiliste tehingutega, et esitada OÜ-le Lakorda ja OÜ-le Mulgi Metall sisendkäibemaksu arvestamiseks käibemaksuga arveid. Tõendatud on, et isikute vahel olid jaotatud ülesanded nii, et oli väliselt loodud veenev mulje reaalse äritegevuse toimumisest erinevate äriühingute vahel. Kogu süüdistuses äranäidatud aja vältel erinevate äriühingute kasutamine väljatöötatud skeemis maksukuritegude toimepanemiseks näitab kohtu hinnangul veenvalt et kuritegelik käitumine oli planeeritud maksimaalselt püsivana. Kolleegium osutab, et kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Maakohus on jälgitavalt põhistanud läbi maksupettuste kaasaaitamise tõendatuse ühenduse võimekust tegutseda pikema aja vältel, tegemist ei olnud ühekordse teoga. Kolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et kuritegelikku ühendust iseloomustab ühenduse kui organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Kolleegium leiab, et maakohus on tuvastanud, et isikud tegutsesid väljatöötatud skeemide alusel ning kolleegium leiab, et selliselt töötava süsteemi ühe liikme vahetus ei tooks kaasa ühenduse jätkusuutmatust. Uue isikuga või ka isikutega saanuks ühendus jätkata eesmärgipärase tegevusega. Kolleegium leiab, et KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine pole tuvastatav. Eelnimetatud põhistusel maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu ning kaitsjate põhjenduste ning maakohtu otsuse pinnalt ei nähtu kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise seaduslikke aluseid.

15.2.Ü.Saare ja A.Martinsoni kaitsjate poolt on leitud, et kriminaalmenetluses on rikutud nn „võrdsete relvade“ põhimõtet. Eelnimetatud rikkumise kõige õiglasemaks hüvitiseks on asja uus arutamine. Kaitsjad on märkinud, et süüdistuskõnes prokurör esitas uusi faktiväiteid ning õiguskäsitlusi. Kohus andis nendele vastamiseks liialt lühikese aja. Kaitsjatele esitatud materjal on süstematiseerimata. Kaitsjatele ei esitatud 30 toimikut. Kohus ei ole kaitsjate argumentidele vastanud. Esmalt kolleegium märgib, et maakohus on kohtuotsuses kaitsjate eelpooltoodud argumentide osas oma põhjenduse esitanud, seega ei saa põhjenduste puudumist kohtule ette heita. Kaitsjad on viidanud mitmetele EIK lahenditele ja Riigikohtu lahenditele, kusjuures viide 3-1-114-14 pole antud juhul asjakohane, kuna selles käsitletakse olukorda kus kriminaaltoimikusse oli

prokuröri poolt kogutud materjali, milledele pooled kohtumenetluses tõenduslikku väärtust ei omistanud ning viidatu oli prokuröri selgitus. Pealegi oli eelnimetatud kriminaalasjas esimene kohtuistung enne 01.09.2011 kehtima hakanud eraldi kriminaaltoimiku ja kohtu toimiku süsteemi, mis moodustus eraldi esitatavate ja vahetult uuritud tõendite põhjal. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-90-11 käsitatakse kriminaaltoimikus olevate tõenditega tutvumise õigust enne kohtumenetluse algust, et oleks poolel võimalik kujundada oma seisukoht enne kui kohtule tõend esitatakse. A.Martinsoni kaitsjate poolt esitatud kaitseaktides puuduvad viited sellele, et prokuratuur rikkudes KrMS § 224 lg 1 nõudeid, pole kaitsjatele kriminaaltoimiku materjale esitanud( I kd. 191-.192, II kd.t.lk. 60-63). Sellisele asjaolule ei ole viidanud ka eelmenetlusest osavõtnud kaitsja. A.Martinsoni kaitsja on viidanud 24.11.2014 aasta kohtuistungi protokollile kui asjaolule, et prokurör on jätnud kaitsjatele toimiku materjalid esitamata. Eeltoodud järeldus on eksitav. Kohtuistungi protokolli kohaselt on nimetatud küsimust ja kaitsja taotlust kohustada prokuröri kaitsjatele täiendavaid materjale esitama ja tõendeid süstematiseerima käsitatud. Kohtuistungi protokolli alusel pole tuvastatav, et prokuratuuri valduses on tõendid, millised prokurör käsitab antud menetluses süüstavatena, kuid varjab neid kaitsjate eest. Kohus on sedastanud, et materjalide eraldamine on olnud kaitsjatele teada, käesoleva toimiku materjalid on kaitsjatele esitatud, neil on olnud võimalus kõikide toimiku materjalidega tutvuda ka kohtus. Samuti on tuvastatav, et osa eraldatud materjalidega teise, Bestcurrency-ga seotud, kriminaalasja raames on kaitsjatel võimalik olnud tutvuda s.h aktiga sellest, et osa teise kriminaalasja eraldatud materjalid on tagastatud süüdistatavale H.Taltsile. Kaitsja poolt on esitatud sealt materjale ka antud menetluses ning kohus on need vastu võtnud. Samuti on maakohus tuvastanud, et osa materjali on tagastatud A.Vellestele. Asjaolu, et süüdistatavad pole neid dokumente uuesti kohtule esitanud pole etteheidetav prokurörile ega ka kohtule. Samuti on kohus tuvastanud, et kaitsja väited kaitseõiguse teostamise võimatusest seotuna OÜ Visorek puudutavate dokumentide puudumisega pole kooskõlas maakohtus uuritus tõendikogumiga kuivõrd kaitsja poolt nimetatud dokumentidega tõendamist vajav asjaolu on kohtu seisukohalt juba uuritud tõendite alusel võimalik olnud tuvastada. Seega pole õige kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et kohus on tõendamiskoormuse asetanud süüdistatavale. Samuti on tuvastatav, et kohus on 24 novembri 2014 istungil andnud pooltele võimaluse esitada kuni 02.12. 2014 veel täiendavaid tõendeid, neid eelevalt ka teisele poolele edastades. Samuti andis tõendite läbitöötamiseks pooltele aega, määrates uueks istungi toimumise ajaks 05.12.2014( 56 kd. t.lk. 168-182). Seega pole tegemist vaid prokurörile antud võimalusega täiendavate tõendite esitamiseks ning KrMS § 297 ettenähtud õiguse kasutamine prokuröri poolt ei anna alust tuvastada kaitseõiguse rikkumist. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-28-14 sedastanud, et tagamaks nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Tõendamisvajadus võib sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite

sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend. On oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada. Kolleegium leiab, et maakohus on Riigikohtu juhiseid järginud. Kohtutoimiku kohaselt on 02.04.2015 aastal kohtuistungil avatud kohtuvaidlused ning prokurör on alustanud süüdistuskõnega. Kaitsja on esitanud kohtuistungi lõpus taotluse teha pärast prokuröri kõnet mõistliku pikkusega vaheaeg, et saaks prokuröri süüdistuskõnele vastata. Kohus on selgitanud, et tegemist ei saa olla päevase vahega, saab siiski piirduda tunniga( 58 kd. t.lk. 168217). Samas on kriminaalasja materjalidega tuvastatud, et järgmine kohtuistung toimus 06.04. 2015 aastal, ehk nelja päeva pärast, seega oli kaitsjatel piisavalt aega süveneda prokuröri poolt juba esitatud süüdistuskõne osale.

06.04.2015 aastal prokuröri poolt süüdistuskõne jätkamisel on A.Martinsoni kaitsja katkestanud kõne leides, et prokuröri poolt oli viidatud tõendile mida ei olnud kohtule esitatud. Kohus on ära kuulanud prokuröri selgituse ja osutades, et pooled saavad toetuda vaid kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditele on leidnud, et antud juhul prokurör toetus vahetult uuritud tõendile(59 kd. t.lk. 25). Järgmine istung toimus 07.04.2015, kus prokurör jätkas süüdistuskõnega ning selle lõppedes on kohus on küsinud kas kaitsjad on valmis peale prokuröri oma kaitsekõnet esitama. Kaitsjad on väljendanud seisukohta, et ei ole valmis koheselt vaidlema. J.Grossmanni kaitsja ja ka H.Taltsi kaitsja on palunud luba esitada kaitsekõne järgmisel päeval. Teised kaitsjad on aga leidnud, et neile peab andma pikema aja ja taotlenud menetluse jätkamist alles 20 ja 24. aprill. Maakohus on leidnud, et kuna juba algselt, koos kaitsjatega planeeritud kohtuvaidluste ajast on veel kaks päeva kasutamata pole selline pikk vahe põhjendatud, küll aga nõustus osade kaitsjatega ja määras, et kaitsekõnedega jätkatakse järgmisel päeval. Eeltoodud kriminaalasja materjalide alusel saab hinnata meelevaldseteks kaitsjate apellatsioonis esitatud etteheited prokuröri toetumisest tõenditele, millistega pole võimalik olnud kaitsjatel tutvuda kui ka etteheited kohtule, et kaitsjatel pole olnud piisav aeg ja võimalus kaitse korraldamiseks. Maakohus andis süüdistatavad kohtu alla 23.01.2013 ja kaitsekõnedeni jõuti 08.04.2015. Seega menetlus kestis üle kahe aasta. Kõik prokuröri poolt käsitatud tõendid ( siinkohal ei pea ei kaitsjad ega ringkonnakohus silmas jälitustoimingutega kogutud tõenditel, milledel peatub kolleegium eraldi) olid vahetult kohtuliku uurimise käigus kontrollitud ning kaitsjad ei viita sisuliselt ühelegi tõendile, millisele maakohus süüdimõistva otsuse tegemisel tugines, kuid milline ei olnud kohtuistungitel vahetult uuritud. Kolleegium leiab, et antud juhul oli tagatud kaitsjatele ja süüdistatavatele juurdepääs kohtule esitatud kõikidele tõenditele. Neil oli võimalus kõiki tõendeid piisava aja jooksul uurida. Kõik tõendid, millistele prokurör tugines olid esitatud kohtuistungil süüdistatavate ja kaitsjate juuresolekul ning neil oli võimalus esitada oma seisukohad nii nende lubatavuse kui ka usaldusväärsuse ning avaldamise ulatuse osas ning ka neile vastuväidete esitamiseks. Samuti oli antud kohtu poolt neile võimalus esitada veel ka täiendavaid tõendeid kohtumenetluse käigus. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-90-11, tuleneb, et KrMS § 296 alusel kriminaaltoimiku dokumendi kohtus avaldamiseks ei ole üldjuhul vaja seda tervikuna sõna-sõnalt ette lugeda. Samas peab

dokumendi avaldamisel selle sisu kohta esitatav teave olema piisav avaldamise eesmärkide saavutamiseks. Eeskätt peab dokumendi avaldamise tulemusena ilmnema, millisele dokumendis kajastuvale teabele kohtumenetluse pool tugineb ja milliste tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumist ta selle teabega kinnitada või ümber lükata soovib. Võistlevas menetluses lasub isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus kohtumenetluse pooltel. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium leiab, et ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõte ei tähenda, et kohus saaks kohustada prokuröri koguma ja esitama kaitsjatele tõendeid, millised ei ole prokuröri poolt kohtule süüstavate tõenditena esitatud ja millised pole kohtuliku uurimise esemeks. Eeltoodust tulenevalt puudub seaduslik alus rahuldada A.Martinsoni ja Ü.Saare kaitsjate taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks koos kohustusega esitada prokuröril kaitsjatele 30 köidet materjali ning teiste kriminaalasjade toimikud.

15.3.A.Martinsoni kaitsja on leidnud, et süüdistusakt on süsteemitu, puudulik ja kaitsja on korduvalt taotlenud selle ümbertegemist. Asjaolu, et prokurör on esitanud materjali paberkandjal on kaitsja hinnanud pahatahtlikuks ning et alles süüdistuskõnes on prokurör analüüsinud jälitustoiminguga kogutud tõendeid. On leidnud, et prokuröri tegevus on viinud selleni, et nii prokurör, kui kaitsjad kui ka kohus on olnud segaduses. Kohtuistungi protokollid pole seetõttu jälgitavad. Paljude kohtutoimikusse jõudnud tõendite puhul pole jälgitav millist süüdistusaktis nimetatud tõendi on prokurör esitanud ja millist on uuritud. Palub võtta seisuskoht kas protokoll tagab kohtuliku menetluse jälgitavuse. Kolleegium peab eeltoodu alusel vajalikuks osutada, et süüdistusakti KrMS § 154 sätestatule vastamise küsimus on kaitsjate poolt tõstatatuna lahendatud maakohtus juba eelistungil. Maakohus on vaaginud kohtu alla andmise määruses süüdistusakti seadusele vastavust ning on leidnud, et puuduvad alused süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks. Esitatud süüdistaktis pole selliseid minetusi, mis teeks võimatuks kaitseõiguse teostamise. Kolleegium osutab, et KrMS § 262 lg 1 p 2 annab kohtunikule õiguse süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks vaid juhul kui süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 nõuetele, mitte aga seetõttu, et kaitsjale on esitatud palju materjali või et materjal ei ole süstematiseeritud nii nagu kaitsja sooviks. Asjaolu, et kohus on kohtulikul uurimisel prokuröri poolt tõendite esitamisel nõustunud kaitsja vastuväidetega ning juhtinud prokuröri tähelepanu asjaolule, et iga tõendi puhul peab olema selge tõendi päritolu ja seos süüdistatavaga ning asjaolu, et kohus on jätnud vastu võtmata ühe prokuröri poolt esitatud dokumendi ei anna alust tuvastada, et nii menetluspooled kui kohus olid segaduses. Tegemist on vaid KrMS § 286 ettenähtud toiminguga ja kohtu poolt KrMS § 2861 sätestatu järgimisega. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt on kohus vastavalt KrMS § 156 lg 1 kohtuistungid helisalvestanud ja KrMS § 155 lg 22 kohaselt on heli- või videosalvestis kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. KrMS § 158 lg 1 näeb ette poolte õiguse esitada protokolli parandamiseks taotlusi. Selle õiguse kasutamise või kasutamata jätmise otsustab menetluspool. Antud menetluses on korduvalt seda õigust realiseeritud ning maakohus on helisalvestise alusel kohtuistungi protokolle ka parandanud.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-105-13 sedastanud, et protokolli sisul on oluline tähtsus menetluse lõpptulemuse kujunemisel põhjusel, et see võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus. Nii on kohtumenetluse pooltel istungi protokolli pinnalt võimalik aru saada, missugune on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb. Pidades silmas, et heli- või videosalvestis on kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks, saab kohtumenetluse pool või kohus vajadusel kohtuvaidluse käigus väljendatud seisukohti taasesitada salvestise vahendusel. Helisalvestatud ja toimikus oleva allkirjastatud protokoll talletab asja arutamise tingimused ja käigu mistõttu ringkonnakohtul puudub võimalus muuta maakohtu menetlus kaitsja jaoks jälgitavamaks. Kaitsja ei ole viidanud asjaolule, et kohus on otsuses analüüsinud ja arvestanud tõendeid, milliste esitamist ja vahetut uurimist kohtuistungi protokoll ei kajasta.

15.4.Ü.Saare kaitsja on märkinud, et põhjendades Ü.Saare kuulumist ühendusse on kohus väljunud süüdistuse piirest millega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. Süüdistuse kohaselt oli kuritegelikus ühenduses Ülle Saare ülesandeks maksupettuses kasutatavate ettevõtete raamatupidamise korraldamine eesmärgiga varjata näilike tehingute toimumist, milleks andis ta muuhulgas juhiseid Natalia Perežoginale ja Roman Timoštšenkole dokumentide ja kannete tegemiseks. Samuti koostas Ülle Saar maksupettuste varjamiseks kauba kohta varasemat soetust kajastavad näilised dokumendid, sh otsis andmeid fiktiivsetele metsamaterjali võõrandamise dokumentidele, ning tema kätte toodi maksupettusega puutumuses olevad rahasummad. Kaitsja poolt viidatud kohtu seisukoht, et tõendatud on Ü.Saare poolt arvepidamine koostatavate arvete sisu osas( otsuse lk 122 esimese lõigu lõpp) või järeldus, et Ü.Saare ülesandeks oli kuritegelikus ühenduses näiliste tehingute ja raha liikumise üle arve pidamine ( otsuse lk 122 teise lõigu lõpp) ei ole käsitatav uute faktiliste asjaoludena ja süüdistuse piiridest väljumisena. Kolleegium märgib, et süüdistuse piirid ei tähenda seda, et kohus saab otsuses kasutada vaid süüdistuses äratoodud ja seal esitatud väljendeid. Tegemist ei ole uute faktiliste asjaoludega kuna kohtu järeldusest on arusaadav, et näilike tehingute ja raha liikumine oli Ü.Saare kontrolli all nii nagu ongi süüdistuses ette heidetud. Kolleegium leiab, et apellatsioonide alusel ei ole tuvastatavad sellised kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised, mis ainuvõimaliku lõppjäreldusena tooksid kaasa kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise ja välistaks ringkonnakohtu poolt apellatsioonide alusel otsuse tegemise. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele apellantide alternatiivne taotlus asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise osas.
16.Kaitsjate ja A.Martinsoni poolt on taotletud kriminaalmenetluse lõpetamist seonduvalt mõistliku menetlusaja möödumisega. Maakohtus on kaitsjate poolt esitatud analoogne taotlus ning maakohus on leidnud, et antud asjas ei ole maakohtu otsuse tegemise ajaks mõistlik menetlustähtaeg möödunud ja otsuse lk 43 on esitanud ka sellekohased põhjendused. A.Martinsoni kaitsja on analoogselt maakohtus esitatuga apellatsioonis uuesti leidnud, et A.Martinsoni suhtes tuleks mõistliku menetlusaja algust arvestada 2006 aastast kui A.Martinson

peeti kinni teise kriminaalasja raames. Sarnaselt on ka Ü.Saare kaitsja leidnud, et analoogse kuriteo süüdistused on eraldatud kuntslikult, et saada alused isiku kinnipidamiseks ning mõistliku menetlusaja algust tuleb arvestada jälituslubade väljaandmisest või siis Ü.Saare kinnipidamisest. Siinjuures kolleegium osutab, et maakohus ongi mõistliku menetlusaja algust lugenud Ü.Saare kinnipidamisest 2008 novembris. Jälituslubade väljaandmine pole toiminguks, mis oluliselt mõjutaks isiku olukorda, ega ole seega arvestatav mõistliku menetlusaja arvestamise algusena. Kolleegium nõustudes maakohtu seisukohaga märgib, et kriminaalasjas menetlusaja mõistlikkuse hindamise aluseks olev ajavahemik tuleb tuvastada konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ning arutatava kriminaalasja raames menetlustoimingute tegemisest, millised oluliselt mõjutasid süüdistatava olukorda. Menetlustoimingud, millised on teostatud süüdistatava suhtes mingi teise kriminaalasja raames mõistliku menetlusaega arutatavas kriminaalasja ei mõjuta. A.Martinsoni kaitsja on apellatsioonis leidnud, et mõistliku menetlusaja alguseks tuleb arvestada aega, mil A.Martinsonil, kes nägi pidevalt sama autot kontori ees, tekkis veendumus, et teda jälitatakse. Analoogse väite esitas kaitsja ka maakohtus ning kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et ainuüksi mingi sõiduki seismine kontori ees ei anna alust tuvastada, et juba 2006 aastal oli süüdistataval teada vaidlustatud kriminaalmenetlusest ning selle raames läbiviidavatest toimingutest. Samuti pole kontori ees auto seismine süüdistatava seisundit oluliselt mõjutavaks teguriks. Vähemalt antud kriminaalasja raames on A.Martinsonile esitatud süüdistus ka 2007, 2008, 2009 aastal kuritegude toimepanemistes, seega 2006 aastast ebakindluse ja piirangute märke A.Martinsoni tegevus ei näita. A.Martinsoni ja Ü.Saare kaitsja on leidnud, et isegi kui mõistliku menetlusaja alguseks lugeda 28.11.2008 on siiski menetlus kestnud ebamõislikult pikalt. A.Martinsoni kaitsja on leidnud, et antud juhul on tegemist keskmisest mahukama ja ka keskmiselt keeruka kriminaalasjaga. Ü.Saare kaitsja on leidnud, et asi ei ole õiguslikult keerukas kuid kriminaalasi on mahukas. Riigikohus on ( vt nt. 3-1-1-53-15) muuhulgas sedastanud, et kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Seega on vastuvaidlematult antud juhul kriminaalasja mahukuse kriteerium tuvastatav. Samuti on eelnimetatud lahendis märgitud ka, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel konkreetses kohtuasjas lähtutakse ka asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest. Ü.Saare kaitsja A. Martinsoni kaitsja on leidnud, et kriminaalasja raames on riigivõimu tegevuses arvukaid vajakajäämisi. Seejuures on A.Martinsoni kaitsja esitanud kohtueelses menetluses tegevusetuid perioode. Kolleegium märgib, et kaitsja poolt esitatud perioodid ei ole sedavõrd pikad (pikimad mõni päev üle 2 kuu), mis annaks aluse tuvastada riigivõimu tegevusetust. Ü.Saare ja A.Martinsoni kaitsjad on apellatsioonis esitanud väite, et kohtueelse menetluse kokkuvõte valmis 15.08.2011, kuid süüdistusakt väljastati alles 02.11.2012, seega on menetlus veninud ebamõistlikult 1 aasta võrra. Kolleegium leiab, et juba maakohtus on prokurör vastanud eeltoodule ning esitanud maakohtule ka selgituse koos saatekirjaga mille kohaselt pärast 15.08.2012 aastal kohtueelse menetluse kokkuvõtte saamist on prokuratuur tagastanud kriminaalasja täiendavate toimingute tegemiseks ja

tõendite kogumiseks ning lõplikult saabus kriminaalasi prokuratuuri 23.04.2012 aastal. Kaitsjatele, kes viibis kohtuistungil oli selline asjaolu teada ning sellise väite apellatsioonis uuesti esitamine on asjakohatu. Samuti on kriminaalasja materjalide põhjal tuvastatav aktiivselt menetlustoimingute tegemine nagu materjalide eraldamine ja menetluse osalised lõpetamised. A.Martinsoni kaitsja viited tunnistajate ülekuulamiste ebaratsionaalsusele ja liiga pikale kestusele ei anna alust tuvastada riigivõimu tegevusetust nagu ka kaitsja seisukoht et kohtueelne menetlus ei olnud piisavalt intensiivne. Menetlustoiminguid viib läbi menetleja ning kaitsja arvutused mingi toimingu jaoks tema arvates kuluma pidanud aja osas mingit järelmist endaga kaasa ei too. A.Martinsoni kaitsja on leidnud, et süüdistusakti ebakvaliteetsus aeglustas silmnähtavalt menetlust. On märkinud, et süüdistusakt on liiga mahukas, esineb kordusi ja kaitsjad pidid tegema lisatööd, tõendite avaldamisel tekkisid vaidlused. Kohtukolleegium leiab, et süüdistusakti mahukus oleneb suuresti süüdistatavate ringist ja esitatud süüdistuse mahust. Esitatud etteheite valguses on ainetu kaitsjate seisukoht kriminaalasjade ebaseadusliku eraldamise osas. Veelgi enamate kuritegude toimepanemiste etteheide toob kaasa suurema süüdistatavate ringi kui ka tõendite hulga. Nagu ringkonnakohus eelpool juba märkis süüdistusakti KrMS § 154 sätestatule vastamise küsimust on maakohtu poolt käsitatud juba eelistungil. Maakohus on vaaginud kohtu alla andmise määruses süüdistusakti seadusele vastavust ning on leidnud, et puuduvad alused süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks kuivõrd esitatud süüdistaktis pole selliseid minetusi, mis teeks võimatuks kaitseõiguse teostamise. Kolleegium leiab, et kui kaitsjad on valinud kaitsetaktikaks vaidlustada pea kõik prokuröri poolt esitatud tõendid, siis pole selleks kulutatud pikk aeg etteheidetav riigile ega anna alust tuvastada süüdistusakti ebaseaduslikkust. A.Martinsonile esitatud süüdistuse ebakonkreetsuse või selgusetuse osas ei ole kaitsja apellatsioonis viiteid teinud. A.Martinsoni kaitsja on õigesti märkinud, et A.Martinson viibis vahi all 26.11.2008- 17.04. 2009. 17.04.2009 kohaldati tema suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Ü.Saare suhtes kriminaalasjas vahistamist ei kohaldatud, tema suhtes valiti 26.11.2008 tõkendiks, elukohast lahkumise keeld. Seega oli kohaldatud süüdistatavate suhtes leebeimat tõkendit, mille eesmärgiks on tagada isiku kättesaadavus menetlustoimingute tegemiseks. Tõkend keelab vaid üle kolme ööpäeva kestvat elukohast lahkumist ilma menetleja loata. 01.09.2011 aastast on kaitsja poolt viidatud seaduse muudatusega valitud tõkend kehtetu, mistõttu on ainetu A.Martinsoni kaitsja etteheide et prokuratuur rämedalt rikkus seadust kui jättis tõkendi muutmata. Apellatsioonis puuduvad viited A.Martinsoni ja Ü.Saare õiguste faktilistele piirangutele pärast eelnimetatud seaduse muudatuse kehtima hakkamist Seda enam, et mõlemale süüdistatavale osutas õigusabi kaitsja alates temale kahtlustuse esitamisest 2008 aastal. Maakohus on otsuses samuti hinnanud seda, mis on süüdistatavate jaoks nende suhtes 28.11.2008 alanud menetlusega kaalul ning kolleegium nõustub maakohtuga. Riigikohus on kaitsja poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-63-13 sedastanud, asjaolu, et isiku õigust kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul on rikutud, ei tähenda aga automaatselt seda, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Muude heastamisvõimalustena tuleb seejuures arvestada nii KrMS § 306 lg 1 p-s 61 ette nähtud alust karistuse kergendamiseks kui ka isiku õigust nõuda riigilt

ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Seejuures tuleb eeltoodud hindamiskriteeriume, sh kuriteo raskust, käsitleda iga süüdistatava puhul eraldi. Samas lahendis on Riigikohus käsitanud ka ringkonnakohtus menetluse lõpetamise küsimust ja märkinud, et ringkonnakohtus tuleb üldjuhul kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kõne alla juhul, kui 1) ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule uueks arutamiseks (millega kaasneks menetlusaja oluline pikenemine) või 2) esinevad muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Osutatud seisukoht põhineb arusaamal, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Antud juhul pole maakohus tuvastanud KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse lõpetamise aluseid ning on teinud otsuse. Maakohtu põhjendustest tulenevalt ei ole riik menetlustoimingutega viivitanud ja maakohus pole tuvastanud ka süüdistatavate poolt menetluse venitamist. Küll aga on leidnud, et kohtumenetlus oleks olnud lühem, kui pooled, ja eelkõige kaitsjad oleksid olnud hoolsamad tunnistajate kutsumisega ja kasutanud KrMS § 44 ettenähtud õigust asenduskaitsjate nimetamiseks. Ringkonnakohtus on kriminaalasjas kohtuistungi läbiviimine olnud raskendatud seonduvalt kaitsjate töökoormusega ning kahel korral on kohtuistung edasi lükatud kaitsjate taotluste alusel. Eeltoodud lahendite ja asjaolude pinnal on ainetu A.Martinsoni ja Ü.Saare kaitsja seisukoht, et Riigikohtu eelnimetatud lahendi alusel on ainuvõimalik ringkonnakohtus menetluse lõpetamine. Ringkonnakohus juba eelnevalt otsuse p 15 esitas oma põhjenduse sellest, et antud juhul puuduvad seaduslikud alused ja põhjused kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise osas, seega on käesolevaks ajaks suurem osa menetlusest juba toimunud. J.Grossmanni kaitsja taotleb menetluse lõpetamist põhistusega, et 24.11.2008 alanud menetluse mõistlik aeg on möödunud. Kaitsja leiab, et J.Grossmann pidi osalema mitmekümnetel kohtuistungitel, kusjuures padrunite episoodi arutati kahel või kolmel istungil. Kolleegium ei saa nimetatud seisukohaga nõustuda kuivõrd arutati kriminaalasja J.Grossmanni suhtes esitatud süüdistuse raames ning süüdistus oli esitatud J.Grossmannile KarS § 255 lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumises, millist süüdistust toetas prokurör ka kohtuvaidlustes. Asjaolu, et kohus mõistis J.Grossmanni selles süüdistuses õigeks ei väära menetluse piire.

17.A.Martinsoni kaitsja on apellatsioonis leidnud, et jälitustegevuse õiguspärasus on küsitav. Seejuures on kaitsja teinud viite prokuröri süüdistuskõnes märgitule. Viidates Riigikohtu lahendile tehtud eriarvamustele on üldsõnaliselt taotlenud ringkonnakohtul veel kord otsuse tegemisel käsitada kõiki jälitustegevusega seotud aspekte, sealhulgas millises ulatuses põhjendati loa taotlemist, andmist- Best Currency OÜ-le rahapesu asjas. Need load ei ole õiguspärased kuna ka etteheide seda ei olnud. Samuti tuleb kaitsja arvates kõrvale jätta load, mida ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja nende alusel tehtud jälitustoimingud.

Kolleegium osutab, et maakohus on kahel korral teostanud jälitusmenetluse seaduslikkuse kontrolli ning on otsuse lk 44-45 omapoolse põhjenduse esitanud. Kaitsja apellatsioonis puudub vähimgi viide ja põhjendus maakohtu järelduste ebaõigsuse osas. Vastavalt kohtuistungi protokollis kajastatule ( 52 kd. t.lk. 143-144) on jälitustoiminguteks antud load juba kohtueelse uurimise lõpuleviimisel kaitsjatele, sh. A.Martinsoni kaitsjale esitatud. Kuna kaitsjad kohtuliku uurimise käigus uuesti tõstatasid lubade seaduslikkuse küsimuse, on kohtumenetluse käigus nimetatud load uuesti kaitsjatele esitatud ning kõik jälitusprotokollis kajastatud load on ka kohtutoimikusse lisatud (36 kd t.lk. 76-88). Seega on saanud kaitsjad lubade olemasolu ja selle sisu vahetult ise kontrollida. Maakohtus on kaitsjad taotlenud kohtu poolt jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli ja 19.11.2013 aasta kohtuistungil on kohus andnud salastatuse nõude piirides ülevaate jälitustoimikus olevate lubade sisust( 48 kd t.lk. 158-186) ning jälitusprotokolli vastuvõtmise taotluse osas on kaitsjatel olnud võimalus oma vastuargumendid esitada. A.Martinsoni kaitsja ei ole teinud viiteid jälitustoiminguga tõendite kogumise ebaseaduslikkusele kuna süüdistusakti seadusele mittevastavus tõendite kogumise ebaseaduslikkust ei näita. Pärast 19. 11 2013 aasta istungil kohtu selgitust juba läbiviidud jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkuse kontrolli osas on kohus 22. 04.2014 aasta kohtuistungi protokolli kohaselt( 52 kd. t.lk. 143-144) pidanud vajalikuks uuesti tutvuda jälitustoimikutega, sealjuures ka kohtutoimikusse mittevõetud prokuratuuri taotlustega. A.Martinsoni kaitsja on leidnud, et Visorek OÜ kontoriruumi pealtkuulamisel koostatud jälitusprotokoll, mis on dateeritud 16.04.2012 pole süüdistusaktis nimetatud. 16.12.2013 aasta istungil piisavalt ei refereeritud tõendit, salvestisi ei kuulatud. Protokollist ei nähtu kes räägivad. Kolleegium osutab, et kaitsja on eksitavalt viidanud 16.04.2012 aasta jälitusprotokollile kuna nimetatud kuupäevaga jälitusprotokolli pole kriminaalasjas tõendina käsitatud ei süüdistusaktis ega kohtuistungil. Nii süüdistusaktis kui kohtuistungil on vahetult uuritud jälitusprotokolli, milline on dateeritud 16.10.2012 ning süüdistusaktist nähtub 16.04.2012 aasta tõendina hoopis Tallinna Halduskohtu otsus. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-131- 13 on märkinud, et arvestades, et jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisev tõendiliik, peab just see olema vahetu kohtuliku uurimise esemeks. Samal ajal oli 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS §-s 118 ette nähtud jälitustoimingu vahetuks tulemiks teabesalvestis ja selle põhjal koostatud jälitusprotokoll kujutas endast sisuliselt teabesalvestise üleskirjutust. Jälitusprotokolli vastavust teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, sest olles tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksituste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast. KrMS § 296 lg 3 annab kohtumenetlusele õiguse tema poolt esitatud tõendi avaldamise viisi, mistõttu pole avaldatud tõendi arvestamata jätmise aluseks selle täies mahus ette lugemata jätmine. Maakohus on otsuses jälitusprotokolli seaduslikust põhistanud. Kolleegium nõustudes maakohtu järeldusega märgib, et kui kaitsja pole protokolli sisu õigsust kahtluse alla seadnud ega salvestise kuulamisega kontrollida soovinud ega taotletud prokuröri poolt avaldatust enamas mahus tõendi avaldamist, siis kaitsja apellatsioonis esitatud etteheited tõendi ebapiisava avaldamise osas ei too kaasa tõendi arvestamata jätmist. Samuti on ainetud kaitsja väited, et jälitusprotokollist ei nähtu

kes vestluses osalevad. Nii nagu kohus märkis ei ole kaitsja salvestiste kuulamist taotlenud ega esitanud muid taotlusi isikute täiendavaks tuvastamiseks. Antud juhul on tuvastatav, et maakohtus oli prokuröri poolt edastatud jälitusprotokolli sisu olulises määras ning kaitsjatele oli edastatud juba eelnevalt salvestised ning kohtuistungil oli kaitsjatele tagatud õigus kontrollida jälitusprotokolli vastavust salvestisele. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-14-14 sedastanud, et jälitustoimingu lubade andmise ja jälitustoimingute ajal kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Tõendi saamisena KrMS § 111 mõttes tuleb kolleegiumi arvates mõista 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Seetõttu ei too jälitustoimingu loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Võimalus kontrollida, kas tõendi saamisel jälitustoiminguga on järgitud KrMS §-st 110 tulenevaid nõudeid, sh ultima ratiopõhimõtet, ei ammendu jälitustoiminguks loa andmise menetlusega. Ka kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti KrMS § 110 nõudeid. Lisaks maakohtule kontrollis ka ringkonnakohus kõiki jälitustoimikuid ning leiab, et kogutud materjali alusel oli 2007 aastaks alust kahtlustada isikute poolt, kelle suhtes jälitustoiminguteks luba taotleti, organiseeritud maksupettuste toimepanemisi ning jälitustoimingute tegemiseks 2008 aastal oli alust kahtluseks, et Pärnus OÜ Visorek kontoriruumid on keskuseks, kus toimub maksupettuste toimepanemise korraldamisega seotud kokkusaamised, arutelud, ebaõigete dokumentide koostamised, kust juhitakse ebaseaduslikku tegevust. Kuna tegemist oli pikka aega kestnud peitkuriteoga, isikute poolt, kes tegutsesid seaduslikult registreeritud äriühingu ruumides ja varjatult, oli muude menetlus- ja jälitustoimingutega oluliselt raskendatud kogu kuritegelikku suhtlusringkonda ning ebaseadusliku tegevuse ulatust välja selgitada ning isikuid vastutusele võtta. OÜ Visorek ruumides jälitustoimingu läbiviimise taotluses on lisana viide ka A.Martinsoni poolt juhitud äriühingu BestCurrency OÜ pangakonto kasutamiseks valuutavahetuse ettekäändel ebaseaduslikult rahade kantimisele. Kolleegium märgib, et tegemist ei olnud loa saamise põhialusega ning asjaolu milline otsustus tehakse taotluse muuhulgas viidatud kuriteo osas ei muuda automaatselt ebaseaduslikuks jälitustoiminguks antud luba ega toimingut ennast. Kolleegium leiab, et jälitustoimingu lubade taotlemise ja andmise ajal oli olemas põhjendatud kahtlus KrMS § 110 lg-s 1 nimetatud kuritegude toimepanemise kohta. Samuti on ringkonnakohus veendunud, et jälitustoiminguid tegemata ei oleks osutunud võimalikuks kuriteokahtluse kontrollimiseks piisavalt tõendeid koguda. Kehtiva seaduse kohaselt on teabe salajane pealtkuulamine sätestatud KrMS § 1267, seega ka käesoleval ajal on jälitustoiminguga tõendi kogumine seadusega kooskõlas ning tõend ka seaduslikuna käsitatav. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et jälitusprotokoll on allkirjastatud pädevate isikute poolt sealhulgas ka jälitustoimingu teinud asutuse ametniku IP poolt. Vastavalt jälitustoimiku materjalidele, millised ringkonnakohus kontrollis, tulenevad tema volitused vastutava ametnikuna Politsei –ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjast nr 76.

Jälitusprotokollid vastavad ka kehtivale KrMS § 12610 ettenähtule, seega on käsitatavad seaduslike tõenditena ka käesoleval ajal. Kolleegium leiab, et jälitustoiminguuid tehes pole KrMS § 110 lg 1 nõudeid rikutud ja nende toimingutega kogutud tõendid, jälitusprotokollid, on lubatavd ning A.Martinsoni kaitsja apellatsioonis märgitud jälitustegevuse õiguspärasuse küsitavus pole põhjendatud.

18.Kaitsjate poolt on vaidlustatud süüdimõistvat otsust Ü.Saare KarS § 255 ettenähtud kuritegelikku ühendusse kuulumise ja A.Martinsoni KarS § 256 lg 1 järgi kuritegeliku ühenduse juhtimise süüdistuses.
18.1.A.Martinsoni kaitsja leiab, et kuni 15.03.2007 on kuritegelik ühendus kvalifitseeritud ebaõigesti. Märgib, et teatavasti on A.Martinsonile etteheidetud kuritegeliku ühenduse juhtimist alates 2006 aastast. Kaitsja on ekslikul seisukohal, kuna kaitsjale on tegelikult teada, et esitatud süüdistuses on etteheidetavaks tegevuseks, et A.Martinson juhtis kuni 24.11.2008 toimiva struktuuriga gruppi, kus isikud olid omavahel püsivalt seotud alates 15.03.2007. Seega pole süüdistuse kohaselt inkrimineeritud A.Martinsonile kuritegeliku ühenduse juhtimist enne 15.03.2007. Maakohtu poolt otsuse lk 119 on ära toodud süüdistuse sisu ja ka seal on õigesti ära näidatud ajavahemikuks 13.03.2007 kuni 24.11.2008. Asjaolu, et maakohus on tuvastanud isikute poolt reaalse sisuta arvete koostamisi ja ülekannete tegemisi 2006 aastast, mis on maksupettuste toimepanemise ajaks, pole käsitatav isikute süüdimõistmisena kuritegeliku ühenduse juhtimises või sellesse kuulumises enne süüdistuses äranäidatud kuupäeva. Küll aga võib süüdistuse ajalist piiri väljapoole jääval käitumisel olla kuritegeliku kavatsuse kulgemise tervikpilti näitav väärtus. Nimelt on Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-16-04 sedastanud, et süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire ei saa süüdistust sisustada, kuid süüdistuse ajaliselt väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib ka kuuluda teataval juhul tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest realiseerumisest läbi ajalise telje.
18.2.Kaitsjate poolt on esitatud seisukoht, et KarS § 255, 256 on vastuolus rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooniga ning pole seega PS § 123 alusel kohaldatav ning A,Martinson ning Ü.Saar tuleb õigeks mõista. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ning erinevalt kaitsjatest leiab, et viidatud 2007 aasta KarS-i muudatuste eelnõu seletuskiri selliseks järelduseks alust ei anna seda enam, et selle kohaselt on muudatuste aluseks justnimelt Palermo kokkulepe. Kolleegium osutab, et rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 2 kohaselt deklareerib Eesti Vabariik konventsiooni artikli 5 lõike 3 alusel et ta käsitab artikli 5 lõike 1 punkti a alapunktis i nimetatud tegu kuriteona oma seaduste kohaselt. Konventsiooni artikkel 5 näeb ette organiseeritud kuritegelikku ühendusse kuulumise kuriteona määratlemise. Punkt 1 kehtestab, et osalisriik võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, et määratleda kuritegudena järgmised teod, kui need on toime pandud tahtlikult: a) kuriteokatset kuriteona täideviimist eristades:

i) isikute kokkuleppel raske kuriteo toimepanemine, mille otsene või kaudne eesmärk on saada rahalist või muud ainelist kasu ning mille paneb kokkuleppe täitmiseks toime üks isik või organiseeritud kuritegelik ühendus; Punkt 3 kehtestab muuhulgas, et kui osalisriik oma seaduse kohaselt käsitab lõike 1 punkti a alapunktis i nimetatud kuriteona organiseeritud kuritegeliku ühenduse toimepandavat tegu, määratleb ta raskete kuritegudena kõik organiseeritud kuritegeliku ühenduse toimepandavad kuriteod. KarS § 255 näeb muuhulgas selliste kuritegudena ette teise astme kuriteod, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt 3 aastat. Kaitsjad on apellatsioonides õigesti märkinud, et 2006 aastast alates on süüdistustes inkrimineeritud maksualase kuriteo eest ettenähtud vähemalt kuni kolme aastane vangistus. Seega kaitsjate taotlus eeltoodud alusel süüdistatavate õigeksmõistmiseks rahuldamisele ei kuulu.

18.3.A.Martinsoni kaitsja ja Ü.Saare kaitsja on esitanud väite, et KarS § 255 ja § 256 inkrimineerimine ei olnud õiguslikult ettenähtav. Siinjuures kolleegium osutab, et kaitsja väited A.Martinsoni poolt kuritegeliku ühenduse loomise osas on ainetud kuna A.Martinsonile ei ole kuritegeliku ühenduse loomises süüdistust esitatud. Talle oli esitatud süüdistus kuritegeliku ühenduse juhtimises. A.Martinsoni kaitsja on leidnud, et ettevõtte juht ei saanud ette näha, et ebaõiget tegevust ettevõtte juhtimisel ja maksude korraldamisel saab käsitada ka kuritegeliku ühenduse organiseerimisena. Analoogse väite on esitanud Ü.Saare kaitsja viidates raamatupidaja tegevusele. Kaitsjate viidetele PS § 23 ja EIÕK artikli 7 kaitsealale osutab kolleegium , et A.Martinsonile ega Ü.Saarele pole esitatud süüdistust ja nad ei ole ka süüdi tunnistatud( vt ka käesoleva otsuse p 18.1) kuritegelikku ühendusse kuulumises ja selle juhtimises enne 15.03.2007 aastal vastava seaduse jõustumist. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-89-13 selgitanud, et KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletusnõude (nullum crimen nulla poena sine lege certa) kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Eelöeldu tähendab, et süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav. KarS § 255 lg 1 on avatud kuritegeliku ühenduse legaaldefinitsioon( mis puudutab ka § 256), mida siis 24.01.2007 aastal vastuvõetud ja seejärel avaldatud seadusega laiendati, milline muudatus jõustus 15.03.2007 aastal. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on seaduses antud definitsioonist üheselt arusaadav milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab. Kolleegium leiab, et teadmatust või üllatusmomenti ei saa tuletada kohtupraktika puudumisest kuna seadus sätestab vastutuse alused ning alles seaduse jõustumisest alates saab tekkida kohtupraktika. Samuti kolleegium osutab, et nii kuritegelikku ühendusse kuulumine kui selle juhtimine oli kriminaalkorras karistatav juba enne karistusseadustiku jõustumist 2002 aastal, seega on ainetud kaitsjate väited sellest, et 2007 aastal ei olnud võimalik eraldada isikute gruppi kuritegelikust ühendusest. Õigustõlgendamist mittevajavaks saab hinnata ka 15.03.2007 aastal jõustunud muudatuse teksti kuivõrd teise astme kuriteo tõlgendus oli nii seaduse kui kohtupraktika alusel selge ja arusaadav juba varem.

Siinjuures kolleegium osutab, et kaitsja viited tavalisele majandustegevusele on ainetud kuna A.Martinsoni suhtes esitatud süüdistuse ja maakohtu järelduste alusel juhtis ta erinevaid isikuid kelle teod andsid olulise panuse erinevate äriühingute poolt toime pandud maksupettustele ning kellede tegevust A.Martinson kontrollis. Ü.Saar aga nõustas ja tagas läbi enda teadliku ja tahtliku tegevuse maksupettuste toimepanemiseks müügiahelate skeemi töötamise raamatupidamisdokumentidel. Kolleegium leiab, et karistusõiguse ettenähtud määratletuspõhimõtte rikkumine pole tuvastatav. Ü.Saare kaitsja poolt apellatsioonis esitatud variandid süüdistustest ega ka A.Martinsoni kaitsja viited EIK kohtupraktikale nõude rikkumist ei näita.

18.4.Ü.Saare kaitsja vaidlustab maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ja sisuliselt taotleb tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmist. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses maksupettuste toimepanemise tõendatuse ning Ü.Saarele inkrimineeritud tõendite analüüsi pinnalt pole tuvastatavad sellised vead tõendite hindamisel, mis on viinud maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kaitsja on, vaidlustades valikuliselt maakohtu poolt analüüsitud tõendeid, leidnud, et esitatud tõendid näitavad vaid äriühingu raamatupidamise korraldamist kuid mitte panust kuritegelikku ühendusse. Samas pole kaitsja poolt argumenteeritult kummutatud otsuses erinevate salvestiste vestluste analüüsi ja tõendite kogumile (nt OÜ Visorek läbiotsimisel äravõetud, vaadeldud ning kohtus uuritud erinevate äriühingute raamatupidamisdokumendid ning käsikirjaline dokument) alusel tehtud järeldust, et Ü.Saar oli isikuks, kes ühenduses korraldas teadvalt maksupettuses osalevate äriühingute raamatupidamist nii, et tekiks mulje reaalse tehingu olemasolust ning juhendas vastavate reaalse sisuta raamatupidamisdokumentide koostamise osas ka N.Perezoginat ja R.Timoštšenkot, kes pidid muuhulgas ka Ü.Saare juhiste kohaselt tegema ülekandeid. Kaitsja t väited Ü.Saare poolt vaid raamatupidamise korrashoiust on kummutatud juba maakohtu otsuses tõendite aluse tuvastatuga sellest, et süüdistuses esitatud arved olid sisult ebaõiged, tehingud näilikud ning koostamise eesmärgiks oli aidata kaasa äriühingute poolt maksuhaldurile valeandmete esitamisele. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-94-14 on sedastanud, et kuritegelikust ühendusest kõnelemist ei välista asjaolu, et isikud tegelevad mitme õiguspärase projektiga. Kui kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud teevad kuritegude kõrval koos ka õiguspäraseid tegusid, ei välista see nende isikute vastutust kuritegude toimepanemises kuritegelikus ühenduses. Ü.Saare tegevuses kuriteo subjektiivse koosseisu täidetuse osas on kohus lähtunud objektiivselt tuvastatust. Kuivõrd subjektiivse külje tuvastamisel saab olla abipakkuvateks kriteeriumiteks nii teo objektiivne avaldumine kui ka isiku teoeelne käitumine. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegelikkusele mittevastavate tehingutega seotud aruteludest osavõtmisega ning ka vastavate ebaõige sisuga dokumentatsiooni koostamisega ja juhiste andmisega mida peab raamatupidamises olema kajastatud, et jääks mulje reaalse tehingu tegemisest oli Ülle Saarele teada ja selge, et tema tegevus koos kõikide eeltoodud tegevusega seotud isikutega on suunatud maksupettuste toimepanemisele, et ta täidab maksupettuste realiseerumiseks ühenduses oma olulise osa.
18.5.Ü.Saare kaitsja on leidnud, et kui Ü.Saare tegevus ei kvalifitseeru maksualase süüteo alla, siis ei saa tema teopanus olla piisavaks ka KarS § 255 lg 1 järgi süüdi mõistmiseks. Kolleegium viitab siinjuures Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-65-14 märgitule, et kuritegelikku ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa

ühenduse eesmärkide saavutamisele. Seejuures ei pea see isik vahetult osa võtma ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest. Kolleegium leiab, et KrMS § 268 lg.le 1 kohaselt arutab kohus süüteoasja isiku suhtes esitatud süüdistuse piires. Ü.Saarele ei ole esitatud süüdistust maksualase kuriteo toimepanemises. Siinjuures tugineb kolleegium riikliku süüdistaja selgitusele, et maksupettuses osalenud ja müügiskeemi kuulunud ettevõtetele ei ole maksupettuses süüdistust esitatud. Ü.Saare tegevust ei saa seega käsitada ettevõtete poolt toimepandud kuritegudele kaasaitamisena. Küll aga on tuvastatud tema tahtliku tegevuse suund kuritegeliku ühenduse toimimisele ja eesmärkide saavutamisele läbi erinevate äriühingute kasutamise. Ta tagas korrektse raamatupidamise selleks, et jääks mulje tegelike tehingute toimumisest ja seaduslikest ülekannetest ja rahavoogudest. KrMS § 309 lg 2 ettenähtu kohaselt ei ole õigeksmõistva otsuse iseseisvaks aluseks isikule teise kuriteo toimepanemises süüdistuse esitamata jätmine või ka sama isiku teises kuriteos õigeks mõistmine.

18.6.A.Martisnoni kaitsja on leidnud, et A. Martinsoni poolt kuritegeliku ühenduse juhtimine pole tõendatud kuna Visorek OÜ omanik, juhatuse liige oli JO. Kolleegium leiab, et antud juhul on kaitsja ekslikult sidunud kuritegeliku ühenduse juhtimise süüdistuse OÜ Visorek juhatuse liikmelisusega. Maakohus on süüdistuse kohaselt leidnud, et A.Martinson aitas maksupettuste toimepanemisele kaasa läbi OÜ Visorek nimelt koostatud arvete, kuid kolleegium leiab, et KarS § 256 sätestatud koosseisu täitis A.Martinsoni poolt süüdistuses nimetatud kuritegelikku ühendusse kuuluvate isikute tegevuse koordineerimine, näilike müügiahelate loomine, millisel käitumisel puutumust JO-ga pole tuvastatud. OÜ Visorek esindaja pädevus tulenes nii maakohtule esitatud ja vahetult uuritud töölepingust ning JO poolt antud volitustest. Apellant ei ole esitanud vastuargumentatsiooni maakohtu poolt otsuse lk. 119-123 kajastatud tõendite analüüsile tuginevat põhjendusele sellest, et A.Martinson juhtis enamast kui kolmest isikust koosnevat püsivat isikutevaheliste ülesannete jaotusega ühendust, mis oli loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud maksualaste kuritegude toimepanemisele. Kolleegium maakohtu põhjenduste ja järelduste nõustub ega pea vajalikuks põhjenduste kordamist.
18.7.A.Martinsoni kaitsja ei nõustu prokuröri käsitlusega sellest, et R.Timoštšenkoga seotud äriühingute majandustegevus oleks olnud A.Martinsoni kontrolli all. Kolleegium osutab, et kaitsja ei ole esitanud vastuväiteid maakohtu otsuses lk 119-120 esitatud argumenteeritud järeldusele sellest, et A.Martinson juhtis kuritegelikku ühendust andes muuhulgas ühenduse liikmele R.Timoštšenkole korraldusi ja ülesandeid. Kaitsja poolt viidatud tunnistajate ütlused maakohtu järeldust ei kummuta.
19.Kaitsja leiab, et isegi kui Lakorda OÜ ja Mulgi Metall OÜ on kuritegusid toime pannud, siis M.Martinson nendest osa ei võtnud. Maakohus on otsuse lk. 49-88 eelnimetatud äriühingutele maksukuriteo toimepanemisele kaasaaitamise vormis A.Martinsonile esitatud süüdistuse tõendatuse osas oma põhjendused esitanud. Sisuliselt on kaitsja taotlenud maakohtu poolt analüüsitud tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmist ning ka süü küsimuses erinevale järeldusele jõudmist. Kolleegium leiab, et kaitsja vastuväidetes sellised argumendid puuduvad.

Maakohus on põhistanud oma järeldust sellest, et mõlemas episoodis süüdistuses kajastatud A.Martinsoni poolt koostatud ja allkirjastatud arved olid sisult ebaõiged kuna ei kajastanud tegelikkuses toimunud majandustegevust ning olid koostatud E..Pikandi ja A.Velleste poolt maksukuriteo toimepanemise soodustamiseks. Samuti on maakohus tuvastanud, et E.Pikandi ja A.Velleste kasutasid maksudeklaratsioonides ka teisi, süüdistuses esitatud äriühingute nimelt koostatud näilikke arveid, milliste koostamise ja üleandmise eelnimetatud isikutele korraldas A.Martinson, toetades tahtlikult sellise käitumisega E.Pikandi ja A.Velleste poolt maksukuritegude toimepanemist. Kaitsja järjekordsed viited 30 köite puudumisele ning süüdistuse mahukusele ei anna alust tõendite ümberhindamiseks Väited A.Martinsoni ja R.Timoštšenko või nende äriühingute vahelistele laenusuhetele maakohtu tõendite analüüsile toetuvat järeldust ümber ei lükka. Kaitsja on teinud etteheiteid maakohtule A.Velleste ja E.Pikandi ülekuulamata jätmise osas. Ringkonnakohtus eelnimetatud isikud ristküsitlemise käigus andsid ütlusi ning seega on minetus kõrvaldatud. Samas aga pole kaitsja kohtuistungil esitanud oma argumentatsiooni sellest kuidas samade kuritegude täideviimises süüdimõistetute, kuid antud menetluses ülekuulatud tunnistajate ütlused välistavad A.Martinsoni süüdimõistmise nende poolt toimepandud kuritegudele kaasaaitamises. Tegemist oli isikutega, kellele oli sama menetluse käigus süüdistus esitatud ja A.Martinsoni osas prokuröri poolt esitatud tõendikogum kaitsjale teada, mistõttu on ainetud väited, et kaitsjal ei olnud võimalik kaitseülesandeid täita. Samuti kinnitas A.Velleste ringkonnakohtus et sai tõepoolest Maksu- ja Tolliametist kohtueelse uurimise käigus äravõetud dokumendid tagasi. A.Velleste ütlused OÜ Lakorda ja E.Pikandi ütlused OÜ Mulgi Metall tegelikust majanduslikust tegevusest ning ka legaalsetest ärisuhetest A.Martinsonile esitatud süüdistust ega maakohtu poolt juba tõenditele antud hinnangut ei väära.

20.A.Martinsoni kaitsja on leidnud, et OÜ-t Lakorda puudutavas osas on A.Martinsoni ja kaassüüdistatava H.Taltsi süüdistused vastuolulised. Selles osas kolleegium juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et esitatud süüdistuste kohaselt pole H.Taltsi ja A.Martinsoni näol tegemist kuriteo kaastäideviijatega. Mõlemale süüdistatavale heidetakse ette OÜ Lacorda juhatuse liikme A.Velleste poolt maksualase kuriteo toimepanemisele kaasaaitamist ehk siis teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole vastavalt siis ainelise ja vaimse kaasabi tahtlikku osutamist. Seejuures ei pea kuriteost osavõtjate kaasaaitamisteod kattuma, mistõttu erinevate osavõtjate süüdistused ongi kaasaaitamistegude osas erinevad ning kaitsja etteheited süüdistusele ainetud.
21.A.Martinsoni kaitsja on leidnud, et OÜ Lakorda episoodis on A.Martinsonile esitatud süüdistus ka tulumaksu osas deklaratsioonis valeandmete esitamisele, kuid selline süüdistus on tõendamata. Maakohtu otsuse kohaselt on täideviimisteona tõendamist leidnud OÜ Lakorda juhatuse liikme A.Velleste poolt TuMS § 51 lg 1 rikkumine, mille kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt loetakse ettevõtlusega mitteseotud kuluks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Maakohus on otsuses esitanud oma põhjendused sellest, et süüdistuses esitatud arvetel äranäidatud äriühingud ei ole OÜ-le Lakorda arvetel näidatud teenust osutanud, mistõttu ei saa ka neid arveid lugeda õigusaktides ettenähtud nõetele vastavaks algdokumendiks ja seetõttu OÜ Lakorda oli kohustatud maksma tulumaksu ka nende arvete alusel teostatud väljamaksetelt.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-60-11 p 33 sedastanud, et kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest, kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Kolleegium leiab, et maakohus on põhistatult jõudnud järeldusele, et tõendite analüüsi alusel on tuvastatav, et A.Martinson on koordineerinud OÜ Lakorda rahade liikumist läbi erinevate äriühingute, näiteks OÜ Unikapital, OÜ Haro Puit, OÜ Visorek, OÜ Written jt, pangakontode A.Vellestele tagasi. Kaitsja ei ole maakohtu põhistustele veenvaid vastuväiteid esitanud. Samuti kolleegium leiab, et maakohus on piisavalt põhistanud A.Martinsoni poolt toimepandu ehk siis tegelikkusele mittevastavate arvete koostamist, arvete koostamise koordineerimist ja A.Vellestele edastamist eesmärgiga, viimase poolt maksupettuse toimepanemiseks, millise toimepanemine on ka tuvastatud. Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu, ning kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et A.Martinsoni käitumine vastab ka kaasaaitamise subjektiivsetele tunnustele.

22.Kaitsja on tõstatanud küsimuse R.Timoštšenko ütluste arvestamise osas. Kaitsja on leidnud, et kuna R.Timoštšenko tarvitas kohtuistungil ravimeid, tuleb kohtuotsusest välja jätta kõik tema ütluste pinnalt tehtud negatiivsed järeldused. Kolleegium osutab, et antud menetluses oli R.Timoštšenko üle kuulatud kaitsjate taotluse alusel KrMS § 2871 lg 5 ettenähtud tunnistajana. R.Timoštšenkole olid tema õigused selgitatud ning ta soovis ütlusi anda ( 55 kd. t.lk. 87). Kaitsjad, sh. A.Martinsoni kaitsja on tunnistajat ristküsitlenud. Samuti on küsitlenud tunnistajat prokuröri ning viimase poolt antud asjaolude osas veel ka kaitsjad( 55 kd. t.lk. 87-143). Kuigi protokolli kohaselt prokuröri poolt ristküsitlemise käigus on tunnistaja käinud ravimeid võtmas ei ole ta avaldanud, et kasutab seaduses ettenähtud õigust ütlusi mitte anda. Tunnistaja ütlused sellest, et ta ei mäleta paljusid asju nähtub prokurörile antud vastustest, kuid ei anna iseenesest alust tema ütluste tunnistamiseks ebausaldusväärseks. Samuti ei anna selline asjaolu alust juba ristküsitletud tunnistaja uueks ristküsitlemiseks ning apellatsioonikohtuistungil sellekohast taotlust kaitsja ka ei esitanud. Kaitsja ei ole esitanud põhistatud argumentatsiooni tunnistaja ütluste kas täielikult või osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamiseks kuna kaitsja väide, et tunnistaja ütlused tuleb välja jätta osas millised on võimalik käsitada süüd kinnitavana, pole kooskõlas ütluste usaldusväärsuse hindamise põhimõtetega. Kokkuvõtvalt kaitsjate apellatsioonide osas kolleegium leiab, et nendes esitatud põhjendused ei too kaasa süüdistatavate õigeksmõistmist.
23.Prokurör on vaidlustanud J.Grossmanni KarS § 255 lg 1 järgi õigeksmõistmise.
23.1.Prokurör leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et kuritegelikku ühendusse kuuluv isik ei pea isiklikult osa võtma ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest, piisab sellest kui ta on KarS § 255 mõttes seotud kuritegeliku ühendusega. Samuti järgneb vastutus KarS § 255, § 256 järgi ka juba siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna. Maakohus on lugenud tõendatuks A.Martinsoni juhtimisel toimiva kuritegeliku ühenduse olemasolu, kuid on leidnud, et kuna käeoleval ajal ei ole OÜ Saint Group maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine ja sellele kaasaaitamine enam kriminaalkorras karistatav tegu ja

J.Grossmann tuleb selles süüdistuses õigeks mõista, on välistatud tema kriminaalvastutus ka KarS § 255 järgi. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-65-14 sedastanud põhimõtte, et õigeksmõistmine nn üksikkuriteo toimepanemises ei too automaatselt kaasa õigeksmõistmise kuritegelikku ühendusse kuulumises. Kohus on sama otsusele viidates leidnud, et antud juhul pole tegemist sama olukorraga kuna lahendis on käsitatud juhtumit, kus isik ei olnud kuritegu toime pannud, kuid kuulus ühendusse, mitte aga olukorda kus kuriteona karistatav tegu puuduks. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt esitatud käsitus on eksitav kuna ka käeolevas asjas on J.Grossmannile esitatud süüdistus kuritegelikku ühendusse kuulumises, mille olemasolu on kohus tuvastanud. Kuritegelikku ühendust peab iseloomustama selle püsivus. Kui grupi potentsiaal ammendub ühe aktsiooniga, ei ole tegemist kuritegeliku ühendusega. Seega kolleegium nõustub prokuröri käsitlusega, et vaid asjaolu, et OÜ Saint Group kuritegu on dekriminaliseeritud ei anna iseenesest alust J.Grossmanni õigeksmõistmiseks kuritegelikku ühendusse kuulumises.

23.2.Kohus on leidnud, et J.Grossmanni kuulumine kuritegelikku ühendusse pole tõendamist leidnud. Prokurör leiab, et maakohus on tõendite hindamisel oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kolleegium osutab, et kuritegeliku ühenduse liikmeks olemine eeldab kavandatud püsivat või vähemalt pikemaajalist aktiivset panust ühenduse tegevusse, mis tegelikult võib piirduda ühekordse käitumisaktiga kuid seda siiski juhul, kui on temast olenematud objektiivsed asjaolud, nt vahistamine. Samuti ei pea liikme tegevus eraldiseisvalt olema tingimata kuritegelik, see peab vaid aitama saavutada ühenduse eesmärke. Maakohus on tuvastanud, et J.Grossmann oli isikuks, kes viis kokku OÜ Saint Group juhatuse liime TT nii A.Martinsoniga kui ka R.Timoštšenkoga, kuid kohtu seisukohalt ei ole kriminaalasjas kogutud tõendite alusel tuvastatav J.Grossmanni osalus OÜ Mulgi Metall, OÜ Erkki Puit või OÜ Lakorda nimelt toime pandud maksudest suures ulatuses kõrvalehoidmisele. Süüdistuse kohaselt oli J.Grossmanni ülesandeks kuritegelikus ühenduses selle juhi A.Martinsoni juhiste ja korralduste täitmine. Korraldada A.Martinsoni poolt saadud juhiste alusel maksupettuse jaoks vajalike, kuid tegelikkusele mittevastavate arvete koostamist, milleks vahendas R.Timoštšenko kaudu V.Švetsile ja N.Perežoginale, kes olid kuritegeliku ühenduse liikmed, nii A.Martinsoni kui enda juhiseid ja korraldusi. Samuti maksupettustega seotud ettevõtete kontodele kantud rahasummade väljavõtmise organiseerimine ja väljavõetud rahasummade üleandmine A.Martinsonile. Maakohus on tuginenud jälitusprotokollis kajastatud J.Grossmanni 14.03.2007 ja 22.03.2007 kell 13.45 kõnedele R.Timoštšenkoga, kus J.Grossmann on pärinud R.Timoštšenkolt infot rahade kohta ja 25.10.2007, 20.11.2007, 23.11.2007 A. Martinsoniga, mil viimane pärib kas J.Grossmannil on rahad käes ja kas ta on pangas käinud. Kohus on nimetatud kõnedele tuginevalt lugenud tõendatuks et J.Grossmann on olnud tegev rahade toimetamisega A.Martinsoni kätte, kuid kõrvaldamata kahtlusena käsitanud asjaolu, et süüdistatavate ütluste kohaselt oli tegemist J.Grossmanni tööülesannetega milleks oli sularaha turvaline toimetamine panga ja kontori vahel. Seejuures viitab kohus kaitsja poolt kohtus esitatud Hakon-2 SIA ja Bestcurrency valuutavahetust kajastavate arvete tõlgetele. Prokuröri seisukohalt on maakohus tuginenud Hakon-2 SIA ja Bestcurrency valuutavahetust kajastavate arvete tõlgetele ebaseaduslikult, kuna alusdokumendiga kontrollimise võimalus kas puudus, või erines tõlge dokumendist. Kolleegium ei jaga prokuröri seisukohta sellest, et juhul, kui

puudub alusdokument pole selle eesti keelne tõlge tõendina käsitatav. KrMS § 10 lg 3 kohaselt peavad dokumendid, mille kohtutoimikusse lisamist taotletakse, olema kas eesti keelsed või tõlgitud eesti keelde. Kolleegium leiab, et võõrkeelse algdokumendi puudumine ei kahanda kriminaalvastutusest hoiatatud vandetõlgi poolt eesti keelde tõlgitud dokumendi usaldusväärsust. Kui tõstatatakse küsimus tõlke õigsuses, tuleb selle dokumendi usaldusväärsus lahendada. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-46-10, 3-1-1-125-13) sedastatule, et KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Koopia võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest. Kolleegium leiab, et ka dokumendi tõlke puhul saab samuti eelnimetatud tõlgendusest lähtuda. Samas kolleegium osutab, et antud menetluses on kuritegeliku ühenduse liikmetele, s.h. J.Grossmannile ette heidetud kuritegelikku ühendusse kuulumine, mis oli loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud erinevate äriühingute, kuhu ei kuulu OÜ Bestcurrency juhatuse liikmete poolt Eesti Vabariigis makspettuste toimepanemiseks. Maakohus on viidates Bestcurrency tegevusega seonduvale, leidnud, et puuduvad tõendid sellest, J.Grossmanni saaks seostada maksudest kõrvalehoidumisega. Prokurör on apellatsioonis leidnud, et maakohus on andnud jälitusprotokollis esitatud 14.03.2007 kell 16:53, 17:03, 17:16 kõnedele ning ka 22.03.2007 kell 13:45 toimunud vestlustele eksliku hinnangu kuna nendest ei saa järeldada J.Grossmanni seost vaid ja ainuüksi OÜ-ga Bestcurrency. Jälitusprotokollis ( 28 kd. t.lk 96-98) 14.03.2007 aastal toimunud vestlustest nähtub, et R.Timoštšenko annab V.Švetsile korralduse käia ära hansas( Hanspangas) Haro pealt vabade vahendite mahavõtmiseks ning viitab seejuures kellegi poolt juba varem V.Švetsile sellekohaste juhiste andmisest. Lepitakse kokku kohtumine ja R.Timoštšenko seejärel helistab J.Grossmannile sooviga kohtuda.

22.03. 2007 aastal 13: 45 soovib J.Grossmann saada teavet rahade kohta ja annab juhiseid R.Timoštšenkole kuidas peab ta korraldama V.Švetsi poolt rahade väljavõtmise( 28 kd. t.lk. 143144). Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et eelnimetatud kõned annavad aluse tuvastada J.Grossmanni poolt R.Timoštšenkole korralduste ja juhiste andmist ning tema kaudu ka V.Švetši juhendamist läbi OÜ Haro Puit rahade liikumise korraldamisel. Prokurör on leidnud, et kuritegeliku ühenduse eesmärkide realiseerumisse panuse andmisena korralduste jagamine liinis J.Grossmann-R.Timoštšenko- Valeri Švets on tõendatud ka 26.03.2007 aasta kõnega. Maakohus on eelnimetaud vestlusele viidanud, kuid on leidnud, et sellest ei nähtu J.Grossmanni poolt R.Timoštšenko juhendamist. Kolleegium leiab, et jälitusprotokollis kajastatud 26.03.2007 aastal toimunud J. Grossmanni ja R. Timoštšenko vahelisest vestluses ( 28 kd. t.lk. 162-164) nähtub, et J.Grossmann annab R.Timoštšenkole korralduse tuua talle OÜ Haro Puit rekvisiidid ja teha Haro Puit nimel volitus. 12:00 toimunud kõnes annab korralduse minna V.Švetsiga Suve Autosse volikirja allkirjastama. Järgnevad kõned näitavad J.Grossmanni korralduste täitmist. Kolleegium leiab, et nimetatud kõned lükkavad ümber kohtu järelduse, et J.Grossmanni tegevus pole seotud pettuse skeemis kasutatud äriühingutega ning kinnitavad süüdistuse versiooni J.Grossmanni poolt kuritegelikus ühenduses aktiivse panuse andmisest ühenduse eesmärkide saavutamiseks. Prokurör leiab, et maakohus on jätnud ebaseaduslikult hinnangu andmata ja arvestamata jälitusprotokollis kajastatud 20. 11.2007 kell 20:04( 26 kd. t.lk. 62-63), 29.11.2007 kell 12:58,

14:10 ( 26 kd. t.lk. 158-159, 160), 07.12.2007 kell 10:53( 26.kd. t.lk. 220), 13.12.2007 ( 26 kd. 286-290), kõnedele. Kolleegium nõustub prokuröriga, et nimetatud kõnedest nähtub nii R.Timoštšenko, J.Grossmanni A.Martinsoni kui ka N.Perežogina, kes oli OÜ Written juhatuse liige ning kuulus A.Martinsoni poolt juhitud kuritegelikku ühendusse, tegevuse kokkuleppimine ja korraldamine. Samuti nõustub ringkonnakohus, et 16.10.2012 aasta jälitusprotokollis( 28 kd. t.lk. 1-29) OÜ Visorek kontoriruumides salvestatud kõned annavad aluse lugeda tuvastatuks J.Grossmanni poolt R.Timoštšenko juhendamise rahade liikumise korraldamisel. Siinjuures on oluliseks teguriks asjaolu, et R.Timoštsenko oli OÜ Haro Puit juhatuse liige, kui ka tegeles OÜ Written majandustegevusega, ning tuvastatud on tema aktiivne roll kuritegeliku ühenduse eesmärkide saavutamisel sh. ka oli tema ülesandeks tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja allkirjastamine ja pangakontodelt raha väljavõtmine, millest andis aru, muuhulgas ka J.Grossmannile. Kolleegium leiab, et eelnimetatud tõenditele ebaõige hinnangu või üldse hindamata jätmisega rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis annab ringkonnakohtule aluse maakohtu otsuse tühistamiseks J.Grossmanni õigeksmõistmises KarS § 255 lg 1 järgi. Kolleegium leiab, et tõendite kogum annab antud juhul aluse lugeda tuvastatuks, et J.Grossmannil oli kindel koht kuritegelikus ühenduses ning täites temale pandud ülesandeid andis oma olulise panuse maksupettuste toimepanemisteks ehk siis ühenduse eesmärkide realiseerumiseks. Kolleegium leiab, et J.Grossmann kuritegeliku ühenduse aktiivse liikmena aitas tahtlikult kaasa maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele ning ta tegutses varalise kasu saamise eesmärgil. Täites kuritegeliku ühenduse juhi korraldusi edastas J.Grossmann neid R.Timoštšenkole kui ka tema kaudu teistele ühingusse kuuluvatele isikutele kelle ülesandeks oli samuti maksupettustele kaasaitamiseks tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja allkirjastamine ning pangakontodele saabunud summade väljavõtmine eesmärgiga tagastada need esialgsele omanikule pärast ühenduse jaoks teenustasu maha arvamist. Sellist faktilist rahade liikumist A.Martisno kätte tagas eelkõige J.Grossmann. Kolleegium leiab, et J.Grossmanni käitumises esinevad KarS § 255 lg 1 ettenähtud objektiivsed ja subjektiivsed tunnused , tema süü on tõendamist leidnud ning teda tuleb KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistada ning ka karistada.

23.3.J.Grossmannile KarS § 255 lg 1 järgi karistuse mõistmisel on ringkonnakohtule piiriks prokuröri apellatsioonis esitatu. Prokurör on taotlenud Jaanus Grossmanni KarS § 255 lg 1 järgi karistamist kolme aastase vangistusega. KarS § 65 lg 1 kohaselt §-s 64 sätestatud korras lugeda 24.11.2008.a Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud ühe aastane vangistus kaetuks raskeima karistusega ning mõista liitkaristuseks kolm aastat vangistust. Sellest lugeda kantuks KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 24.11.2008.a kuni 23.03.2009.a. KarS § 73 kohaselt jätta karistus kandmata osas täitmisele pööramata, kui Jaanus Grossmann ei pane kolme aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 418 lg 1 eest mõistetud rahaline karistus vastavalt KarS §-le 64 lg 2 viia täide iseseisvalt. Maakohus on J.Grossmanni KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud rahalise karistuse lugenud kantuks seoses tema vahi all viibimisega. Seejuures on viidanud maakohus ajavahemikule 24.11. 200823.03.2009. Selles osas ei ole prokurör palunud otsuse tühistamist. Prokuröri apellatsioonis on taotletud samade eelvangistuses viibitud päevade arvestamist kantud karistuse hulka. Seega on antud juhul tegemist olukorraga kus prokurör oma apellatsioonis on taotledes juba ka maakohtu poolt rahalise karistuse kantuks lugemisel arvestatud vahi all viibitud aja uuesti arvestamist on süüdimõistetu olukorda ekslikult kergendanud kuid ringkonnakohtul puudub antud

juhul pädevus mõista süüdistatavale prokuröri poolt taotletust rangem karistus. Samuti puudub seaduslik alus maakohtu poolt mõistetud rahalise karistuse kantuks lugemist tühistada kuivõrd prokuröri apellatsioonis eelnimetatud taotlust ei ole esitatud. Prokurör on taotlenud J.Grossmanni karistamist KarS § 255 lg 1 sanktsioonis ainukese karistusliigina ettenähtud vangistuse miinimummääraga, 3 aastase vangistusega. Seega ringkonnakohtul puudub antud juhul seadusest tulenevalt nii karistusliigi kui määra osas kaalutlusõigus. KarS 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel on prokurör taotlenud kergeima põhimõtte kohaldamist, samuti KarS § 73 kohaldamist ja 3 aastase katseaja määramist. Kolleegium leiab, et prokuröri taotlus J.Grossmannile karistuse mõistmise osas kuulub rahuldamisele ning süüdistatavat tuleb karistada vastavalt prokuröri ettepanekule.

24.Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse P.Mägi KarS § 3891 lg 1 ja OÜ Erkki Puit KarS § 3891 lg 3 järgi õigeksmõistmise osas.
24.1.Süüdistatavatele Peeter Mägi ja OÜ-le Erkki Puit heidetakse süüdistuse järgi ette, et Peeter Mägi olles alates 02.01.2006.a OÜ Erkki Puit (registrikood 10967677) juhatuse liige lasi osaühingu huvides ajavahemikul 11.07.2007.a kuni 10.12.2008.a äriühingu juhina raamatupidamise eest vastutava isiku teadmatust ära kasutades esitada maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid OÜ Erkki Puit käibemaksudeklaratsioonides maksustamisperioodide 2007.a juuni, juuli, augusti, oktoobri, novembri ja detsembri ning 2008.a jaanuari kuni novembri kohta, kasutades selleks Arlet Martinsoni poolt osutatud kaasabil OÜ Visorek nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid, mille alusel suurendati käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja jäeti Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 3 111 580 krooni (so 198 866 eurot). Kohtule on esitatud 53 OÜ Visorek poolt OÜ-le Erkki Puit ajavahemikul 06.06.2007.a. kuni 04.11.2008.a. esitatud 53 arvet, mis on süüdistusversiooni kohaselt ilma reaalse sisuta. Igasuguse vaidluseta on maakohus tuvastanud, et Peeter Mägi on eelnimetaud OÜ Visoreki arved esitanud OÜ Erkki Puit raamatupidajale Elle Ervaldile, kes siis kandis P.Mägilt saadud dokumentide alusel andmed raamatupidamisprogrammi, mille põhjal koostati käibedeklaratsioon mh ostuarvetel kajastatud sisendkäibemaksuga ja tasumisele kuuluva käibemaksuga. Samas episoodis on esitatud süüdistus Arlet Martinsonile KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 alusel selles, et tema, korraldades OÜ Visorek tegevdirektorina osaühingu majandustegevust, aitas ajavahemikul 11.07.2007.a kuni 10.12.2008.a kaasa OÜ Erkki Puit juhatuse liikme Peeter Mägi poolt OÜ Erkki Puit maksudeklaratsioonides maksustamisperioodide 2007.a juuni, juuli, augusti, oktoobri, novembri ja detsembri ning 2008.a jaanuari kuni novembri kohta valeandmete esitamisele, koostades ning allkirjastades OÜ Visorek nimelt reaalseid majandustehinguid mittekajastavad arved, mille alusel ettevõtja suurendas tahtlikult nimetatud maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja jättis Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 3 111 580 krooni. Peeter Mägi ja Arlet Martinsoni vastutuse aluseks on seega ebaõigete andmetega OÜ Visoreki arved, millega viimane ei ole ümarpuitu, palki või paberipuitu (edaspidi: metsamaterjal) OÜ-le Erkki Puit müünud. Seega on süüdistus lähtunud asjaolust, et OÜ Visorek ei ole arvete alusel OÜle Erkki Puit metsamaterjali müünud.

Maakohus on otsuses märkinud, et müügi mittetoimumist põhjendas prokurör järgmiste argumentidega: 1) kinnistute omanikud ei kinnita, kas metsaraide toimumist või selle müüki; 2) OÜ Erkki Puit poolt teatud kinnistutelt ostetud metsamaterjali kogus ületab metsateatistes märgitud koguseid; 3) OÜ-d Written, KKG Kinnisvara, Haro Puit, Unikapital, Aivagrupp ja Balthouse Building ei ole tegutsevad äriühingud, kellelt OÜ Visorek oleks saanud metsamaterjali soetada; 4) 17 veoselehe puhul on OÜ-le Erkki Puit, teostanud vedu isikud, kelle kohta Eesti rahvastikuregistris andmed puuduvad ning puudub registriandmetel veok; 5) puidu ostmist ja vedu Reiu laoplatsilt OÜ-le Erkki Puit reaalselt ei toimunud. Seejuures on prokurör läbivalt asja arutamise käigus märkinud, et OÜ Erkki Puit legaliseeris P. Mägile endale teadaolevast kohast pärineva metsamaterjali. Kohus, tuues eraldi välja kõikide süüdistuses esitatud kinnistute kohta esitatud tõendite analüüsi on jõudnud järeldusele, et ei ole leidnud tõendamist süüdistatava Peeter Mägi poolt käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine. Seejuures on kohus leidnud, et OÜ Visorek esitatud arved OÜ-le Erkki Puit kajastavad teadmata päritoluga metsamaterjali müüki, mis on koostatud Arlet Martinsoni, Roman Timoštšenko, Natalia Perežogina ja Valeri Švets poolt (vt otsuse 1.4.11.4.29.). Kindlasti ei ole väidetava metsamaterjali raie asukohana märgitud kinnistute omanikud andnud viimati nimetatud isikutele puitu, kuid metsamaterjal on edasi toimetatud ja puuduvad prokuröri väidet kinnitavad tõendid, et P. Mägi pidi teadma metsamaterjali tegelikku päritolu. Seega on kohus jõudnud järeldusele, et OÜ Visorek pole tegelikkuses arve aluseks olevat puitu ostnud, tegemist oli A.Martinsoni juhitud kuritegeliku ühenduse poolt koostatud reaalse sisuta arvetega, kus oli juba ebaõige üldse kinnistutelt puidu soetamine ja ka edasine müügiahel OÜ-le Visorek. Samas on aga kohus, võttes aluseks nii tunnistajatest veokijuhtide ütlused, veoselehed, kaitsja poolt esitatud arved metsmaterjali edasimüügist, jõudnud järeldusele, et kuna eelnimetatud tõenditega on kinnitust leidnud OÜ Erkki Puit poolt metsamaterjali vedu, on tõendatud ka, et OÜ Visorek on esitatud arvete alusel teadmata päritoluga metsamaterjali OÜ-le Erkki Puit müünud. Ehk siis on kohus jõudnud järeldusele, et arve kajastab reaalset tehingut ning nimetatud arve kajastamine raamatupidamisdokumentatsioonis oli seaduslik ning maksupettust pole P.Mägi ega tema kaudu OÜ Erkki Puit toime pannud. Prokurör toob esile apellatsioonis, et kohtu järeldused tuginevad kahele olulisele argumendile: 1) metsavedu on toimunud ja 2) kaup on edasi müüdud. Seejuures prokurör märgib, et kriminaalasjas ei ole olnud vaidlust selles, et metsamaterjali on veoselehtede alusel veetud ega ka selles, et toimus OÜ Erkki Puit poolt metsamaterjali müük suurtele kokkuostjatele. Kuid autojuhtide poolt toimunud metsavedu ning ka metsamaterjali edasimüük ei kinnita automaatselt seda, et metsamaterjal müüdi OÜ Visorek poolt OÜ-le Erkki Puit. Ka apellatsioonikohtu istungil prokurör toonitas, et kohtu poolt käsitatud põhiargumentides sellest, et metsamaterjali vedu, mille osas tunnistajad on ütlusi andnud, toimus ja et veetud metsamaterjal ka edasi OÜ Erkki Puit poolt müüdi, igasugune vaidlus puudub. Küll aga on apellatsiooni läbivalt prokurör leidnud, et nii tunnistajate ütlused kui veoselehed kui edasimüügi arved ei kinnita OÜ Erkki Puidu poolt OÜ-lt Visorek arvete alusel puidu soetamist.

24.2.Prokurör leiab, et kohus on asunud meelevaldselt tõlgendama üksikuid tunnistajate väljendeid, milledest on tuletanud, et siiski võis vedu lähtekoha andmetes märgitud kohast alguse saada. Kaitsja esitatud arvete üksnes ära nimetamisega on kohus jõudnud veendumuseni kogu kauba edasimüügi

kohta. Prokurör leiab, et kohtu järeldused on selgelt oletuslikud ega põhine ühelgi tõendil ning viitavad kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele KrMS § 338 p 1 tähenduses.

Kolleegium peab vajalikuks esitada otsuses korduvalt aluseks võetud tunnistajate ütlusi kokkuvõtlikult. Tunnistaja AK ( 53 kd. t.lk. 28-33) on andnud ütlusi sellest, et kontrollis kõige rohkem saatelehe lähtekoha andmetest maakonda ja küla ning lähtekohta sõitmisel juhatas teed kas KN või Peeter Mägi, sõites väikese autoga ees. Tunnistaja on kinnitanud et tolleaegse praktika kohaselt ei täitnud tema alati veosolehte ja seda kuni tema allkirjani välja. Andis ütlusi, et tema arvates ei ole saatelehel nr 0038 (Peduukse 2 kinnistu) tema allkiri, aga 100% kindel ei ole, tema eest võis allkirja panna P.Mägi. Tunnistaja AK( 51 kd. t.lk. 134-142) on andnud ütlusi, et veoseleht 2519 ( Evardi kinnistu) pole tema poolt täidetud, samuti kinnitas, et alati täitis tema ise autojuhiandmed, kui pidi vedu tegema. Tunnistaja on 20.12.2007.a veoselehe nr 0116 ( Soka kinnistu)osas kinnitanud, et dokumendil ei ole midagi tema poolt täidetud, samuti pole see tema poolt allkirjastatud. Kinnitas, et kui autojuht teeb vedu, kinnitab ta seda oma allkirjaga, mida käesoleval juhul aga ei ole toimunud. Tema ei ole kindlasti Põdrala vallas Soka kinnistult vedusid teinud, kuna tunneb MS (kinnistu omanik) ja seetõttu teab, et tema metsa vedanud ei ole. Selle kohase paranduse tegi ta ka saatelehel nr 0128. Lisaks kinnitas, et veoseleht nr 0117 ( Soka kinnistu)ei ole tema poolt ei täidetud ega allkirjastatud ning sellist vedu ei ole kindlasti tema poolt tehtud. Samuti on kinnitanud, et veoselehel 0120( Riidamäe maaüksus) ei ole veoseleht pole tema poolt täidetud ega ka allkirjastatud. Samuti kinnitab , et veoselehel 018 (Kolga kinnistu, 25. kd. t.lk. 101) ei ole tema poolt täidetud ega ka allkirjastatud. Teab küll kus lähtekohaks märgitud koht asub, kuid ei tea, et oleks konkreetselt sealt vedanud. Samuti märgib, et veoselehtedel nr 0231,0263( Muri kinnistu 25 kd. t.lk. 103-104) ei ole tema poolt midagi täidetud ega ka allkirjastatud. Tunnistaja KO ( 51 kd. t.lk.92-99) andis ütlusi, et tema kui autojuhi jaoks omas tähtsust see, mis andmed on lähtekohaks märgitud, kuid vaatas neid mõnikord, kuna usaldas seda, mis sinna kantud oli. Puidule järgi sõitis ta suuliste juhiste järgi. Tunnistajate AM( 51 kd t.lk. 113-123) ja AK( 51 kd. t.lk. 123-134) ütluste osas on maakohus tõdenud, et nad on varasemaid ütlusi muutnud, kuid ristküsitlemisel ei välistanud vedude toimumist nii nagu see veoselehtedel on kirjas. Kolleegium nõustub prokuröri etteheitega, et kui kohus on jõudnud järeldusele, et tunnistajad muutsid varasemaid ütlusi, siis pole kohus põhjendanud, miks on lugenud kohtus antud ütlused usaldusväärseks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on prokuröri taotluse alusel ja kohtu loal avaldatud AM kohtueelsel uurimisel antud ütlused sellest, et ta ei ole Ees- Ulli kinnistult metsamaterjali talle esitatud saatelehtedes märgitu alusel vedanud, talle ei meenu, et oleks seda teinud, kuid külade nimede põhjal võib öelda, et on vedusid teinud, kuid kellele, ja millal ei meenu. Täiesti võimalik, et ka Erkki Puit OÜ-le. Veoselehti vaadates jääb mulje, et lähtekohad ei vasta tõele. Kohtuistungil andis tunnistaja ütlusi, et kui veoseleht on, siis on puitu vedanud ning ei usu, et P.Mägi poolt talle antud veoseleht ei vastanud lähtekoha osas tegelikkusele. Oma erinevaid ütlusi on selgitanud segaduses olemisega ülekuulamise ajal. Tunnistaja AK( 51 kd. t.lk. 123-134) kohtueelsel uurimisel antud ütlused on samuti vastuolude tõttu kohtu loal avaldatud Reiu platsilt ehk siis veoselehel märgitud lähtekohast, metsamaterjali veo osas. Kohtuistungil tunnistaja kinnitas, et sai alati OÜ Erkki Puit veoselehed Peeter Mägilt, kes ta lähtekohta suunas, nendib ka et võib-olla ei olnud lähteandmete lahter üldse täidetud, kuid tema seda ei täitnud. Võis olla ka nii, et puitu vedas mitte veoselehel märgitud kohast, vaid kuskilt mujalt.

Samas on prokurör toetunud mõlema tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütlustele sellest, et tegelikkuses ei teadnud nad milliste kinnistutega oli tegemist, milliselt kinnistult oli laoplatsile puitu veetud ning enamus kordadel oli Peeter Mägi ise kohal koos vähemalt osaliselt täidetud dokumentatsiooniga. Nii on prokurör leidnud, et isegi kui lugeda tunnistajate kohtus antud ütlused sõltumata vastuoludele tõendiks, ei kinnita need vedu veoselehtedel märgitud lähtekohast. Seega pole prokurör taotlenud eelnimetatud tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütluste tervikuna või ka osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamist vaid on taotlenud maakohtust erinevale järeldusele jõudmist. Tunnistaja AR ( 51 kd. t.lk. 196-206) andis ütlusi selle kohta, et veoselehed olid eeltäidetud, ta usaldas andmeid, kui piirkond enamvähem klappis ning Peeter Mägi oli ka see isik, kes sõitis ees koorma laadimise kohta, kuna omanik peab ikka juures olema. Ta ei ole kontrollinud vedu konkreetselt kinnistult, vaid läks sinna kuhu juhatas Peeter Mägi. Ta pole vedanud puitu nii ühe saatelehega, et pool koormat võttis ühest kohast ja pool siis kuskilt mujalt. Tunnistaja VJ( 51 kd. t.lk. 154-163) andis ütlusi vastavalt veoselehele kantud andmetele, kuid kinnitas, et tema ei kontrollinud täpselt lähtekoha andmeid ning pidas asja turvaliseks, kuna veoseleht oli ettevõtte logoga ning alati andis ja täitis andmed Peeter Mägi. Ta ei süüvinud sellesse, mida Peeter Mägi kirjutas, kuna tegemist oli usaldusväärse isikuga. Tunnistaja AV( 51 kd. t.lk. 172-184) on andnud ütlusi, et on vedanud metsamaterjali OÜ Erkki Puit. Saatelehtedel ( 25 kd. t.lk. 199-216) märgitud puidu lähtekohad ei ole tema poolt kirjutatud. Need olid varem täidetud. Tema täitis vaid sihtkoha osas, mis talle öeldi. Tema jaoks ei omanud märgitud lähtekoht tähtsust. Usaldas P.Mägit. Tegi ära veo sealt kuskohast kästi. Ei mäleta, et oleks Reiu platsil olnud koos P.Mägiga. Tunnistaja JM ( 51 kd. t.lk. 190-196) antud ütluste kohaselt tuleb OÜ Erkki Puit nimi tuleb tuttav seoses veoselehtedel märgituga. Tema täitis autojuhi kohta käivad lahtrid veoselehel. Lähtekohta läks suuniste järgi. Veoslehele kantud lähtekoha andmed ei olnud olulised, kuid paikkond pidi ikka õige olema. Ei oska midagi ütelda kinnistute kohta, mäletab vaid maakondi. Teab kus asub Reiu plats, kuid ei mäleta, et oleks seal käinud. Tunnistaja AV( 54 kd. tlk. 163-169) on andud ütlusi, et veoslehel täitis veokijuhi kohta käivad lahtrid, ülejäänud täitis omanik. Tema ei tea kuskohast on puit tulnud, vaatas vaid et maakond sobib kokku. Mäletab, et saatelehed olid puidu laadija käes. Veoselehed, kus on tema allkiri on tema tehtud, teised ei ole. Tunnistaja VP( 55 kd. t.lk. 7-11) on andnud ütlusi, et metsmaterjali veoks andis korraldusi P.Mägi. Materjali sai sealt kus näidati. On teinud Reiu platsilt vedusid. Sõitis laadimise kohta vastavalt juhistele või sõideti ka vahel ees. Lähtekohad olid alati eelnevalt täidetud. P.Mägi poolt kirjutati lähtekoht, tema ei kontrollinud kinnistute õigsust, usaldas märgitut. P.Mägi on talle Reiu platsil näidanud kuskohast puitu võtta. Millal ta sealt vedusid tegi ei oska ütelda. Tunnistajad AS( 55 kd. t.lk. 11-14) ja KT( 15-18) on andnud samasisulisi ütlusi, et Reiu plats on tuttav, kuid ei mäleta kas on sinna viinud puitu või sealt toonud. Veoslehed olid eelnevalt täidetud. On olnud juhuseid kus P.Mägi on näidanud ette kohad kuskohast peab puitu võtma Kas lähteandmed on õiged kinnistu osas ei kontrollinud. Tunnistaja AK ( 54 kd t.lk.89-92)on andnud ütlusi, et on vedanud puitu nii Reiu platsile kui sealt ära. Lähtekohti tema ei kontrollinud, need olid eelnevalt täidetud. Maakond pidi olema õige. Ei mäleta täpselt millal vedas, kuid saatelehtedel peaks olema nähtav. Tunnistaja RK on andud ütlusi ( 51 kd. t.lk. 184-190), et veoselehtedel 16.05.2008 aastast nr 0351, 22.05.2008 nr 0352, mille kohaselt vedas metsamaterjali ca135 tm, pole tema poolt täidetud ega ka allkirjastatud( 25 kd. t.lk. 237-238). Samuti pole veoseleht 0296( MänniB7-MäeB16 kinnistu) tema poolt täidetud ega ka allkirjastatud.

Tunnistaja AL ( 51 kd. t.lk. 82-92) kinnitas veoselehtedega tutvudes, et lähtekoha andmed ei ole tema täidetud, neid vedusid ta enam ei mäleta ning oma vastuses saab lähtuda sellest, mida paberil näeb. Kuid samas oli ta lõpuni kindel, et Reiu platsilt ta vedanud ei ole ning andmetesse ei süüvinud, sest tal polnud põhjust kedagi kahtlustada. Tunnistaja EA( 53 kd. t.lk. 14-28) kinnitas, et Reiu platsilt pole ta kunagi puitu ära viinud. OÜ Erkki Puit logo tuleb meelde veoselehtede järgi. Lähtekohadele veoslehtedel ta tähelepanu ei pööranud, kuid kinnitab enda allkirju lehtedel. Saatelehel nr 0328 andmed läbitud kilomeetrite kohta ei ole üle kirjutatud tunnistaja poolt ning et need hilisemad parandused on seotud Reiu lao ja Imavere saeveski vahelise kauguse klapitamisega. Kolleegium leiab, et tunnistajate ütluste alusel on võimalik jõuda järeldusele, et OÜ-le Erkki Puit metsmaterjali veo teenust osutati, kuid nõustuda saab prokuröri seisukohaga, et veoselehtedel metsamaterjali lähtekoha andmeid nemad ei täitnud ning andmete õigsusse ei süüvinud. Kui kontrollisid, siis vaid maakonna või piirkonna vastavust puidu peale laadimise kohale. Võttes aluseks asjaolu, et vaidlus puudub selles, et metsavedu toimus, siis tunnistajate ütlused ei kinnita , et nende poolt veetud metsamaterjali lähtekohaks oli veoselehtedel märgitu ehk siis seda, et veeti OÜ Visorek arvetel käsitud metsamaterjali. Kolleegium leiab, et maakohus on tunnistajate ütlustele hinnangu andmisel jõudnud ebaõigele järeldusele, et need kinnitavad arvete alusel tehingu tegelikku toimumist.

24.3.Maakohus on arvete alusel puidu ostmist kinnitavate tõenditena käsitanud ka kohtule esitatud veoselehti ja metsamaterjali edasimüügi arveid( 25 kd. tlk. 89-247, 35 kd. 82-184). Kohus on eelpool juba enamus tunnistajate ütlused esitanud ja seejuures ka tunnistajate ( nt AK, RK) ütlused sellest, et kuigi veoselehtedel olid nende andmed, siis nemad pole neid lehti täitnud ega ka allkirjastanud. Seega oli tegemist sisult ebaõigete veoselehtedega. Samuti peab kolleegium vajalikuks korrata, et kõik tunnistajad on kinnitanud, et veoselehele märgitud puidu lähtekoha andmed olid eelnevalt täidetud, nemad ei pidanud vajalikuks kontrollida, kas andmed vastavad tegelikkusele, neile piisas kui oli sama maakond või piirkond. Kinnistuste osas neil puudus igasugune teave. Samuti on kohus tuginenud arvete alusel tehingu toimumise tõendatuks lugemisel veoselehtedele, kus on märgitud vedajaks JT, kelle nimeline isik puudub rahvastiku arvestuse andmebaaside kirjetes ning sõiduki andmeteks on auto registreerimise number, mis kuulub Opel Omega Caravanile ehk sõiduautole ning märgitud haagist ei ole maanteeameti andmetel üldse olemas. Prokurör on õigustatult apellatsioonis välja toonud, et kohus on jätnud täiesti tähelepanuta, et veoselehed, mis kajastavad Evardi kinnistult puiduvedu on toimunud kokku mahus 160.97 tm, kuid arvel kajastati 221.64 tm müüki. Kaitsja poolt esitatud arvelt nr 1387 nähtub aga viielt erinevalt kinnistult paberipuu müük, ning sellega kinnitatakse üksnes veoslehega nr 2522 materjali vastuvõtmist, mis on 34.19 tm kuuske. Seega ei saa nimetatud dokumendid kinnitada asjaolu, et OÜ Visorek on müünud OÜ-le Erkki Puit 221.64 tm puitu, sest vedu kui selline on toimunud väiksemas koguses, sh mitte autojuht K poolt ning edasimüüki on kaitsja tõendanud vaid 34.19 tm ulatuses. Ometigi just nendele andmetele tuginedes on kohus lugenud 06.06.2007.a arve nr 755 alusel puidu ostmist. Ees-Ulli kinnistu osas on prokurör märkinud, et kohus on jätnud hindamata fakti, et ütlusi andnud autojuhtide nimelt koostatud saatelehtede järgi liikus üksnes 71,75 tm puitu, kuid kohtu poolt tegelikkusele vastavaks loetud 30.07.2007.a arve nr 863 alusel müüdi 313,2 tm puitu. Kaitsja poolt esitatud ja kohtu poolt aluseks võetud arvete osas märgib prokurör , et arve nr 09.08.2007.a 1401 kajastab 74,54 tm kase paberipuu vedu, 16.08.2007.a arve nr 1404 kajastab 32.61 tm materjali vedu, 12.09.2015.a arve nr 1435 kajastab 123.86 tm materjali vedu, 14.09.2007.a arve nr 1439 kajastab 78,71

tm materjali vedu, 21.09.2007.a arve nr 1450 kajastab 39.58 tm materjali vedu, ning veod on toimunud müüja laoplatsilt, viitega ka lennuväljale, mitte aga Ees-Ulli maaüksuselt, kus väidetavalt Peeter Mägi metsamaterjali Arelt Martinsonilt vastu võttis. Kokku 440.68 tm, mis on jällegi enam, kuid seda üldse OÜ-st Visorek paberite järgi näidati, et on soetatud. Peduukse 2 kinnistu osas on prokurör märkinud, et kohus pole arvestanud, et saatelehe järgi on vedanud autojuht 88.99 tm ära enne, kui metsamaterjal üldse dokumentide järgi on Arlet Martinsoni poolt üle antud Peeter Mägile ning mitte ainult. Metsamaterjal veeti ära enne seda, kui OÜ Visorek oli selle väidetavalt omandanud OÜ-lt Written akti nr 35B alusel. Kohus on jätnud hindamata ka selle, et arvel kajastatakse 196.35 tm müüki, ära veeti 88.99 tm ning kaitsja esitas arve 1418 kokku 88.99 tm edasimüügi kohta ning arve nr 1454, kus kajastatakse kahelt erinevalt kinnistult koguseid eristamata. Soka kinnistu osas on prokurör välja toonud, et kohus ei ole hinnanud ka seda, et 30.10.2007.a arve nr 1062 alusel müüdi 700 tm puitu, siis vedusid on tehtud novembris ja detsembris kokku 212.93 tm, mille hulgas on vedu eitanud tunnistaja K 36.44 tm. 02.11.2007.a arve nr 1073 alusel näidati 643.71 tm müüki, kuid veetud on 42.7 tm VJ poolt ning 218.76 tm kajastatakse vedusid eitanud K nimelt koostatud veoselehtedel. Riidamäe kinnistu osas on kohus jätnud käsitamata 09.06.2008.a veoselehe nr 0144 vastuolud, kust nähtub üheaegselt vedu Mati ja Ulmi-Marguse kinnistult, mis ei ole eluliselt võimalik ning samuti pole usutav, et seda puitu õnnestus edasi müüa alles 8 kuud hiljem. Vaadates, et veoselehega viid ära 180,62 tm puitu, kuid üle anti Mati kinnistult üksnes 133,3 tm puitu, siis ongi tekkinud vajadus dokumentides näidata veel kuskilt puidu pärinemist/soetamist, et kogu tihumeetrite arv oleks võimalik ära katta, kuid ei ole märgatud valeandmete lisamisel seda, et ühel ja samal ajal ei saa puit hakata liikuma erinevatest kohtades. Mati kinnistu osas juhib prokurör ka tähelepanu, et dokumentidest nähtub , et OÜ Visorek müüs 234,66 tm puitu ning OÜ Erkki Puit müüs edasi 189,13 tm puitu. Kogused on erinevad. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks ka viidata, et Vana –Seppani kinnistu osas on kohus arvestanud ka asjaoluga, et Keskkonnainspektsiooni poolt viidi läbi kontroll ja rikkumisi dokumentatsioonis ei tuvastatud. Viimasega seoses on kohus tsiteerinud protokolli nr 656, kuid on jätnud tähelepanuta, et kontrolliti üksnes seda, kas OÜ-l Erkki Puit on olemas aktid, metsateatised ja veoselehed. Nende dokumentide täitmisel probleeme perioodil oktoober ja november 2007 ei tuvastatud. Kuid dokumentide korrektne täitmine polegi kahtluse alla seatud, kahtluse all on nendele dokumentidele kantud sisu, mida protokolli kohaselt kontrollitud ei ole ning seega ei saa antud tõendit lugeda Peeter Mägi süüdistust ümberlükkavaks. Protokolli sisust ei nähtu, et oleks kontrollitud raiemahtusid, mistõttu on kohtu järeldus selgelt oletuslik. 20.12.2007.a edasimüüki tõendavast arvest nr 1538 nähtub, et müüdavaks koguseks on 25.7 tm, kuid OÜ Visorek arve alusel müüdi 772,3 tm ümarpuitu, kohtutoimikusse vastuvõetud veoselehtede alusel veeti kokku 142.22 tm puitu (sh veoseleht nr 0157 kogusega 25.7 tm). Kolga kinnistu osas kinnitavad kohtu väärat järeldust asjaolud, et arvel 1178 kajastub müük 312.67 tm ulatuses, veeti ära ja jõudis sihtkohta veoselehtede järgi 176,17 tm. Arve nr 1192 kajastab müüki 133.50 tm, kuid veoselehti selle kohta ei ole, samuti edasimüüki kinnitavaid arveid, kuna kaitsja esitatud arved nr 1545 ja 1543 kannavad viidet Kolga kinnistule ja lepingule/aktile nr 12/6, mitte 12/7, samuti ei ole võimalik määrata kindlaks koguseid, kuna arvetel näidatakse puidu pärinemist ka Valgma kinnistult. Kasetuka kinnistu osas on kohus jätnud tähelepanuta, et uuritud veoselehe alusel toimus 06.02.2008.a üksnes 40.40 tm metsamaterjali vedu, kuid arve alusel müüdi 463.79 tm ümarpuitu. Pelsi kinnistuga seotult ei ole kohtule ühtegi veoselehte esitatud. Samuti ei ole kaitsja selle kinnistuga seoses esitanud dokumente, mis kinnitaks puidu edasimüük. Muri kinnistu osas nähtub, et uuritud arvete alusel müüdi kokku 678,13 tm materjali, kuid veoselehtede järgi veeti 509,146 tm, kuid mitte üksnes Muri kinnistult pärinevat puitu, vaid ka samaaegselt teistelt kinnistutelt, mistõttu Muri kinnistuga seos veelgi väheneb. Edasimüügi arved, millele kohus tugineb, on kohtu poolt üksnes ära nimetatud, kuid jäetud menetlusnorme rikkudes täielikult hindamata, sest: - arve nr 1639 – kannab viiteid neljale erinevale kinnistule, mis kõik on üle antud Viljandis;

- arve nr 1596 – kannab viiteid kahele erinevale kinnistule, mis kõik on üle antud Viljandis 15.02.2008.a, enne seda nähtub vedu kahel korral Prantsuse poolt, kuid veoselehtede nr 0261 ja 0260 järgi läks kogu materjal Imavere Saeveskisse; - arve nr 1601 – nähtub, et materjal anti üle 19.02.2008.a Pärnus Savi 42 ning vedas selle sinna K veoselehtedega 258 ja 263. K ei ole veo toimumist saatelehe nr 263 alusel kinnitanud ning veoselehte nr 258 pole üldse leitud; - arve nr 1600 – üle on antud 191.17 tm metsamaterjal 19.02.2008.a sihtkohas Imavere, Sadam ning kokku on veetud metsamaterjali neljalt erinevalt kinnistult, kus Muri kinnistult kajastatakse vedu saatelehega nr 261 ning millele omakorda oli näidatud 44.260 tm vedu korraga kahest lähtekohast algusega 15:15. - akt-arve 2702/1 – nähtub metsamaterjali pärinemine kolmelt erinevalt kinnistult, üleandmise koht on jäetud märkimata ning veoselehtedega puutumust ei ole, kuna vedu on toimunud transpordita; - arve PRN0210 – nähtub vedu kahelt kinnistult veoselehe nr 0232 alusel, kuid veoselehel on märgitud vedajaks JT, kelle nimeline isik puudub rahvastiku arvestuse andmebaaside kirjetes ning sõiduki andmeteks on auto registreerimise number, mis kuulub sõiduautole Opel Omega Caravan. Alle kinnistu osas esitatud arvelt nr 1624 nähtub, et edasi müüdi 68,16 tm materjali, mille päritolu näidatakse kahelt kinnistult ja üle anti 10.03.2008.a. Arvel viidatud veoselehe nr 0310 alusel on võimalik tuvastada, et 03.03.2008.a võeti UPM poolt vastu 37,11 tm (kase palki 23,71 tm ja kase paberipuud 13,40 tm) väidetavalt Muri päritoluga, seega Alle päritoluks jääb 10,31 tm kase paberipuud, mille kohta veoselehte nr 0276 kohtutoimikus ei ole. Kaitsja esitatud arvel nr 1623 kajastatakse puidu päritoluna kolme erinevat kinnistut, Alle kinnistu vedu on toimunud saatelehe nr 0278 alusel tunnistaja S poolt kogusega 41.47 tm. Seega kinnitavad kaitsja tõendid, et edasi on müüdud Alle kinnistult väidetavalt pärinenud materjali 51.78 tm, kuid OÜ Visorek arvete alusel näidatakse 419.32 tm soetust Väike-Männiku Uus kinnistu osas kohtu viidatud veoselehel nr 0334 nähtub, et kell 10:30 võeti peale ja veeti sihtkohta 25,1 tm puitu ning veo lähtekohtadeks on nii Viljandi maakonnas Iia küla, kui ka Pärnu maakonnas Reiu küla. Samas on üheselt näha, et kogu ära veetud materjal pandi autole ühel ja samal ajal. Ilmselgelt ei saa see veoseleht kajastada päris õiget pilti toimunust, kus on märgitud puit pärinevaks nii Männi B7 – Mäe B16, kui ka Väike Männiku Uus kinnistult. Arvega nr 1655 ei ole seotud ühtegi veoselehte ega kokkuostu arvet, samas on arve eest tasumine toimunud samal päeval ning Arlet Martinsoni poolt võetud summa sularahas välja. Keebi kinnistu osas on kahel saatelehel, kus autojuhiks Rull, on kaks erinevat lähtekohta: Viljandi ja Valgamaa, kusjuures vedu on alguse saanud täpselt ühel ja samal ajal. Pole eluliselt usutav, et autojuht alustas üheaegselt sõitu kell 03:00 nii Valgamaa kui Viljandimaa erinevatelt kinnistutelt. Lehelt on näha, et koorem on täis saanud ühel ja samal ajal, kusjuures lisaks on veoselehel nr 0311 kohale jõudnud koorem, mis pole kuskilt oma teed alustanudki. Kivistu kinnistu osas on kohus jätnud hindamata selle, et viidatud arvel kajastatakse viit erinevat kinnistut ning kuna kaitsja ei ole esitanud aktiivset kaitset teostades veoselehti ega lepingut, puudub võimalus ka hinnata, millistes kogustes näidati selle arve alusel puidu pärinemist Kivastu kinnistult. Männi B7-Mäe B16 kinnistu osas on kohus on leidnud, et tunnistaja ütlused kinnitavad veo võimalikkust eri kinnistutelt, on jäetud täiesti tähelepanuta fakt, et saatelehe nr 0334 alusel toimus vedu kell 10:30 algusega nii Viljandimaalt Iia külast kui ka Pärnumaalt Reiu külast. Sassi kinnistu osas näidatakse arvetel metsamaterjali soetust kokku 402.88 tm, Vedu kajastavad veoselehed kogusega 342.97 tm, Metsateatisega on määratud lubatud raiemahuks 35 tm. Kohus on märkinud ühekülgselt, et tunnistaja A ütlused toetavad vedu saatelehe nr 0295 alusel, kuid on jätnud hindamata tuvastatud asjaolud selle kohta, et lisaks on märgitud saatelehele metsamaterjali vedu, mis anti OÜ-le Erkki Puit üle 20.03.2008.a aktiga nr 3/11L. Tegemist on metsamaterjaliga, mis pärines Männi B7-Mäe B16 kinnistult ning mis oli OÜ Visorek poolt OÜ-le Erkki Puit üle antud Reiu laoplatil. Seega jääb arusaamatuks, kuidas sai nimetatud metsamaterjali veose lähtekohaks olla Sassi kinnistu,

kui puit asus 20.03.2008-aastast dokumentide järgi Reiu platsil. Saatelehe alusel toimus Sassi kinnistult ja Reiu kinnistult vedu üheaegselt algusega kell 10:00 Tunnistajad lugesid majanduslikult õigeks selle, kui laadimine toimus lähestikku asuvatelt kinnistutelt, kuid antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kinnistud asuvad täiesti erinevates maakondades, kuid veo algus on üks, täiendavaid laadimist saateleht ei kajasta. Seega kinnitavad Sassi kinnistuga seotud dokumendid, et müüdud puit koguses 402,88 tm ei saanud pärineda viidatud kinnistult. Tõõtsimõisa-Lepik kinnistu osas ei ole kohus arvestanud sellega, et seotud dokumentidest nähtub, et müüdud puit koguses 366.55 tm ei saanud pärineda viidatud kinnistult kuna metsateatisel kajastatakse 65 tm raiemahuna, siis ei saa olla sealt pärit metsamaterjali 366,55 tm. Põdra kinnistu osas ei ole kohus hinnanud fakti, et OÜ Visorek arvetel kajastatakse kokku 881.87 tm soetust, kuid Peeter Mägi on korraldanud Põdra kinnistu andmetega vedu 585.68 tm. Limbergi kinnistu osas on kohus jätnud täielikult hindamata selle, kuidas saatelehtede nr 0499, 0455 ja 0453 järgi on ühel ja samal ajahetkel märgitud veo alguspunktiks nii Reiu laoplats Pärnumaal kui ka Ulmi-Marguse kinnistuga seonduvalt Kokaviidika asukohaga Viljandimaal. Lisaks on arvete alusel soetatud 732.33 tm metsamaterjali, äravedu on korraldatud 452,9 tm-le, kusjuures saatelehtedel kajastatakse segamini Limbergi, Ulmi-Marguse ja Aru kinnistult pärineva puidu liikumist, mistõttu ei saa saatelehed koos tunnistajate ütlustega mitte kuidagi kinnitada arvete vastavust tegelikkusele ning käibe toimumist. Ulmi-Marguse kinnistu osas on maakohus arvestanud saatelehtedega, milledest nähtub, et puidukoorem hakkab ühel ja samal aja hetkel liikuma kahest erinevast kohast: Ulmi-Marguse kinnistult ja Reiu platilt (veoseleht nr 0456 ja 0466, veoselehel nr 0449 ja 0447 on lähekohaks Reiu ladu, kuid puit anti üle Kokaviidika külas). Vanakivi kinnistu osas näitavad saatelehed, et koos Aru kinnistult pärineva materjaliga veeti ära 451.55 tm, kuid arved kajastavad 615.91 tm soetust. Metsanurga kinnistu osas on kohus tõendeid kogumis hinnates jõudnud selgusele, et teadmata päritoluga metsamaterjal on süüdistatava Arlet Martinsoni korraldamisel jõudnud Reiu platsile, kus see on OÜ-le Erkki Puit edasi müüdud arvetega nr 1710, 1724 ja 1737. Viidatud arvete juures ei ole kohus arvestanud seda, et aktide alusel võttis Peeter Mägi Reiu platsil vastu 549.47 tm materjali, kuid korraldas 191.15 tm metsamaterjali äraveo. Kolleegium leiab, et eelnimetatud prokuröri analüüs annab kolleegiumi veendumuse kohaselt alust jõuda järeldusele, et käsitatud veoselehed ja edasimüügi dokumendid ei kinnita OÜ Erkki Puit poolt süüdistuses esitatud arvete alusel metsamaterjali soetamist OÜ-lt Visorek. Kolleegium leiab, et kohtule esitatud veoselehtede ja edasimüügi arvete kohtuotsuses analüüsimata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.

24.4.Maakohus on OÜ Erkki Puit ning OÜ Visorek arve alusel metsmaterjali ostu-müügi tehingu lugenud reaalseks ka tuginevalt metsmaterjali üleandmis-vastuvõtmist kajastavatele aktidele, kus on nii A.Martinson kui ka P.Mägi kinnitanud( 24 kd.), et ostetud metsamaterjali OÜ-lt Visorek OÜ-le Erkki Puit üleandmise kohaks on samad kinnistud, kust metsamaterjal ka arve alus pärit oli. Nii on näiteks Kuri, Alle, Väike-Männiku Uus, Tõõtsimõisa-Lepiku, Kolga, Riidamäe, Peedukse2 ja Soka maaüksused. Samas on kohus tuvastanud, et kõikides süüdistustes esitatud ja arve alusteks olevatelt kinnistutelt ei ole OÜ Visorek metsamaterjali kunagi ostnud vaid tegemist oli teadmata päritolu puiduga, millest aga P.Mägi midagi ei teadnud. Samas on aga P.Mägi oma allkirjaga kinnitanud just nimelt nendelt maaüksustelt metsamaterjali kättesaamist. Kolleegium leiab, et nimetatud aktid ei vasta tegelikkusele, on oma sisult ebaõiged ning P.Mägi oli sellest teadlik kuna on kinnitanud alkkirjaga puidu vastuvõtmist kinnistutelt, milledel mittemingisugust puutumust müüdava metsaga ei olnud.

Kolleegiumi veendumuse kohaselt näitab eeltoodud asjaolu, et arved olid reaalse sisuta, metsamaterjali üle ei antud, ning arved olid A.Martinsoni koostatud ja allkirjastatud ning P.Mägile edastatud OÜ Erkki Puit käibemaksudeklaratsioonides valeandmete esitamise eesmärgil. Analoogsele seisukohale saab jõuda ka aktide osas millistes on kajastatud metsamaterjali OÜ-le Erkki Puit üleandmise kohaks Reiu laoplats( näiteks Metsanurga, Hõbe, Vanakivi, Aru, Limbergi maaüksustelt pärit metsamaterjal). Eelpool refereeritud tunnistajate ütlustega ei ole kinnitust leidnud, et veoselehel märgitud puidu lähtekoht vastas täpselt metsamaterjali veokile laadimise kohaga. Enamus teadsid küll Reiu laoplatsi olemasolu ja kinnitasid ka pikkkade aastate jooksul laoplatsilt metsamaterjali saamist või ka sinna viimist, kuid vaidlustatud saatelehtede osas said pika aja möödumise tõttu lähtuda vaid ettenäidatud veoselehtedel märgitud andmetest. Kinnitasid et ei kontrollinud lähtekoha õigsust, piisas kui puit võeti peale samast maakonnast, piirkonnast. Enamus kordadel juhendas puidu pealelaadimise koha juurde P.Mägi, kes siis ise kas sõitis teise autoga ees või ka telefoni teel. Maakohus on toetunud asjaolule, et nii A.Martinsoni kuritegeliku käitumisega mitteseotud JO kui ka tunnistaja, Reiu laoplatsil töötanud TA on kinnitanud, et OÜ-l Visorek oli lepingu alusel õigus laoplatsil oma veokeid hoida ja metsamaterjali ladustada. JO ( 50 kd. t.lk. 134-148)kinnitas, rendilepingut Reiu laoplatsi osas. Märkis, et hoidis seal autosid koos koormaga. OÜ-l Visorek oli kindlasti 5 metsaveo autot. Platsil sai ka metsamaterjali ladustatud ja sorteeritud. Kui materjali vastuvõtmist ei saanud teha, siis ladustas platsile ja järgmine päev viis autoga uuesti minema. Ladustasid sinna ka veokijuhid, kuid keegi kolmas firma OÜ Visorek nimel sinna ei ladustanud ega materjali ei viinud. Teab, et OÜ Visorek ostis puitu OÜ-lt Erkki Puit. Peamiselt tegeles tehingute vormistamisega A Martinson, kuid tema korraldas kuhu mis materjal läheb. Võis olla ka juhtumeid, kus OÜ Visorek müüs puitu läbi OÜ Erkki Puidu, kuid konkreetseid tehinguid ei meenu. Kui OÜ Visorek ostis puitu siis tehti veoselehed eelmiste puiduomanike poolt. TA (50 kd. t.lk. 89-95) on ristküsitlemisel andnud ütlusi, et JO-l oli laoplatsil õigus veokeid hoida ja suuliselt on ta lubanud JO-l ka mingit kogust puitu seal hoida, umbes kolm korda. Koguseliselt kuni 100 tm. Probleemiks ei oleks ka 200 tm hoidmine kuid seda vaid väga lühikest aega kuna sinna poleks rohkem ära mahtunud. Kinnitas, et edasi ta seda platsi rentida ei lubanud, probleemid oleksid jõudnud läbi töötajate temani. Tema ei tunne A.Martinsoni ega P.Mägi ning OÜ-st Erkki Puit on vaid kuulnud, kuid kokkupuuteid nimetatud äriühingutega ei ole olnud. Kolleegium nõustub prokuröri tõdemusega, et hinnates eelkõige TA , kuid ka JO ütlusi, saab jõuda järeldusele, et suurtes kogustes ei olnud teistel võimalik sinna ladustada. Kohus aga on jätnud tähelepanuta kuidas metsamaterjalide üleandmis-vastuvõtmise aktide alusel on näidatud perioodil märts 2008.a kuni november 2008.a kokku 6236.61 tm ladustamist (so u 207 koormat), mida igakordselt ei ole veoselehtede järgi ära viidud. Näiteks kajastatakse Reiu platsil 13.03.2008.a kokku 633,07 tm üleandmist, 17.04.2008.a anti üle 271.08 tm, 29.04.2008.a anti üle 450 tm, 05.05.2008.a anti üle 431,87 tm, 08.05.2008.a anti üle 455,71 tm jne. Veoselehtedelt nähtuvalt uue koguse üleandmisel ei olnud kogu vana kogus veel ära veetud, ning samuti ei hakatud kohe seda üleantud kogust Reiu platsilt ära vedama. Seega arvestades TA ütlusi, ei olnud selliste koguste ladustamine Reiu platsil ja veel nii tihedalt ruumipuuduse tõttu võimalik ja TA ka sellises määras ladustamist ei kinnita.. Tunnistaja GP( 54 kd. t.lk. 156-163) kinnitas, et vedas OÜ Visorek veokiga Reiu platsile metsamaterjali. Enamus oli materjal pärit RMK metsadest, kuid oli ka eraisikutelt. OÜ Erkki Puit materjali ta ei vedanud. Temale korraldusi jagas JO.

Tunnistaja KM ( 49 kd. t.lk. 196-198) on andnud ütlusi, et ei tunne A.Martinsoni ega Peeter Mägi. OÜ Erkki Puit kokkupuudet ei ole olnud. Töötas 2008 puidu vastuvõtjana ja valvurina Reiu laoplatsil. OÜ Visorek autod seisid seal öösel, kuid seda juhtus harva ja tema teab ühte autot. Tunnistaja TT ( 49 kd. tlk. 198-203) on andnud ütlusi, et ei tunne A.Martinsoni ega ka P.Mägi. OÜ Erkki Puit ei ole kokkupuudet olnud. 2008 töötas laotöötajana Reiu laoplatsil. Kinnitab et OÜ Visorek auto oli vahel laoplatsil. Kinnitab, P.Mägi ja A. Martinsoni kohtuistungil nähes, et tegemist on täiesti võõraste isikutega. Platsil käis JO. Võttes arvesse kohtu poolt tõesteks hinnatud puidu üleandmis- vastuvõtmise akte, siis selle alusel on A.Martinson ja P.Mägi 2008 aastal märtsi ja novembri kuudel väga palju kordi laoplatsil suurtes kogustes puitu siis üle andnud või vastu võtnud. P.Mägi aga omakorda veel lisaks sellele pidi viibima laoplatsil kohal enamus kordi kui toimus veoselehtede alusel Reiu platsilt puidu äravedu. Veokijuhtide ütluste kohaselt oli P.Mägi väga tihti ise üleandmise juurde, näidates ette puidu koha. Tunnistajatest Reiu laoplatsil töötanud ning seda valvanud ja tööd korraldanud tunnistajate jaoks on aga tegemist täiesti võõraste isikutega, kellega pole kunagi kohtunud. Kohtukolleegium ei pea eluliselt usutavaks asjaolu, et A.Martinson ja eelkõige P.Mägi koos enda palgatud veokitega said jääda oma kuid toimuvas tegevuses laoplatsil tööd korraldavatele ja seda valvavatele isikutele täiesti märkamatuks. Kolleegium leiab, et eeltoodu kinnitab süüdistuse versiooni, et süüdistuses esitatud arvete alusel mingit reaalset tehingut OÜ Visorek ja OÜ Erkki Puit vahel puiduga ei toimunud.

24.5.Samuti on kohus P.Mägi ja OÜ Erkki Puit õigeksmõistmise alusena viidanud metsateatistele. Prokurör on apellatsioonis märkinud Evardi kinnistu osas, et kohus on nentinud, et metsateatisel nimetatud raiemaht, lubatud raie ja edasi müüdud metsamaterjali mahu vahe on oluline. Nimelt Peeter Mägi poolt kasutatud metsateatises oli märgitud raiemahuks üksnes 54 tm, kuid tehing tehti tema poolt koostatud andmete alusel 221,64 tm kohta. Kohus on otsuses märkinud, et viidatud asjaolust ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid ei ole lükanud ümber millegagi seda, et Peeter Mägi, kelle põhitegevusalaks on olnud alates 2003.a metsandus, mistõttu olid tal olemas vastaval tegevusala teadmised ja kogemused, teadis dokumentide vormistamise hetkel, et Evardi kinnistult, kus metsateatisel kajastatakse 54 tm raiemahuna, ei saa olla pärit 221,64 tm, kuid sellele vaatamata on ta selle kohased dokumendid vormistanud ja nende vale andmete alusel lasknud autojuhtidel puiduvedu teha. Peeduks 2 kinnistu osas ei ole kohus selgitanud seda, kuidas metsateatis lubatud raiemahuga 28 tm saab olla alusdokumendiks Peeter Mägile, kes koostas aktid metsamaterjali vastuvõtmise kohta 196.35 tm ulatuses. Kohtu järeldus selle kohta, et metsa võis olla tehtud suuremas mahus, on selgelt oletuslik ega põhine ühegil tõendil ega haaku tunnistaja IS ütlustega. Kohus ei ole eristanud 196.35 tm tunnistaja poolt räägitud kuni 50-st tm. Ilmselgelt ei saa nende kahe suuruse vahele panna võrdusmärki.
24.6.Maakohus on analüüsinud tõendina jälitusprotokollis kajastatud 21.05.2008 kella 11:43 A.Martinsoni ja P.Mägi vahelist vestlust ( 36 kd.t.lk.105pöördel) ja leidnud, et tegemist on nn mõistujutuga, mille eesmärgiks on vestluse tegeliku sisu varjata. Samuti on kohus avanud jälitusprotokollis kajastatud kõned: 22.05.2008.a. kell 10:07 P. Mägi ütleb A. Martinsonile „sõitsin täna Reiu platsist mööda, vaatasin sul seal materjali kõvast müüa ei taha vä?“, millele A. Martinson vastab „mida sa tahad nimelt?“ ja 26.05.2008.a. kell 10:03 P. Mägi ütleb A Martinsonile, et „kuule ma tahtsin seda rääkida, sealt Reiu laost, ma olen su seda materjali rohkem vedanud, kui meil lepingus kirjas, et oleks vaja seda natuke juurde teha, muidu ma olen puhta vargil ...“. ( 36 kd. t.lk. 106).

Kolleegium leiab, et võttes aluseks kohtu enda järeldused nn mõistukõnest ning eelviidatud jutu sisu ei anna need kogumis koos eelnevalt käsitatud tõenditega alust tuvastada, et vestluse sisuks on reaalsed tehingud. Prokuröri apellatsioonis on esitatud ka jälitusprotokollis kajastatud fail 1679 10.06.2008 aastal Ü.Saare ja A.Martinsoni vahel Visorek kontoris toimunud vestlus( 28 kd. t.lk. 19), mille kohaselt Ülle Saar tuletab Arlet Martinsonile meelde, et /.../ viiendal tuli see Erkki Puit ka, sest Erkki Puidule, sellele sa andsid selle raha vist, vaat sealt sul see /.../ Kolleegium nõustub siinjuures prokuröri seisukohaga, et viidatud vestlus kinnitab, et OÜ Erkki Puit sai ülekantud rahasummad tagasi. Prokurör märgib, et kohtulikul uurimisel leidis kinnitust, et 05.06.2008.a kanti OÜ Erkki Puit kontolt OÜ-le Visorek 392 231.76 krooni selgitusega arve nr 1496, misjärel võeti OÜ Visorek kontolt sularahas välja 100 000 krooni ning kanti samal päeval OÜ Visorek kontolt OÜ-le Written 289 800.92 krooni, misjärel Natalia Perežogina poolt on kontolt välja võetud 220 000 krooni. Koosmõjus eelpool avatud Faili nr 1679 sisuga, kus Ülle Saare ja Arlet Martinsoni 10.06.2008.a vahelisest vestluselt selgub, et viimane andis viiendal võetud sularaha Peeter Mägile tagasi ja arvestades, et OÜ Erkki Puit poolt kanti välja 392 231.76 krooni ja võeti kontodelt 320 000 krooni, mis on tagasi antud, siis see üksnes kinnitab Peeter Mägi maksupettuses osalemist, kuid mida kohus tõendite selektiivsel hindamisel arvestanud ei ole.

24.7.Nõustuda saab apellatsioonis esitatuga, et maakohus asudes seisukohale, et Peeter Mägi ei olnud teadlik ebaõigeid andmeid sisaldavatest dokumentidest ning näilisest müügiahelast, jättis hindamata tema elukohast leitud märkimiku ( vaatlusprotokoll koos lisadega 23 kd. t.lk. 72-95), mis kajastab erinevaid märkmeid uuritud kinnistute kohta nii nimeliselt kui katastritunnustega, samuti märked selle kohta, et on vaja lepinguid, arveid jne. Lisaks kajastab Peeter Mägi oma märkmikus korduvalt olematu T nime koos viidetega veoselehtedele, mida kriminaaltoimikus on 27 tükki. Vaatlusprotokollist nähtuvalt on märkmikus kirjas näiteks: 24.03 rida: „Riiet leping??+HL. Omanik 2x Arlet!“ 03.06 on tehtud märge: „5/10+5/11 st nikerdaks Tõõtsimõisat?“; 06.09 ja 07.09 sisaldab märget: „paluks päritolu 101/ 29.08 OÜ Unikapital arve 1630 leping Visorek“; 17.09 on järgmine viide „Unikapital 17.09 lep. 106 Ülle konjak“; 30.09 leiab viite „9/2 arve 1655/ mis teha 1. materjal, arve, raha“; 25.10 ja 26.10 soovib Peeter Mägi teada Balthous aadressi ja teeb viite arvele 1724 (29.10); 25.11 on märge: „097 Sandman päritolu on vale!“ jne. Kolleegium nõustub, et hinnates neid märkmeid, kinnitavad need üheselt Peeter Mägi teadmist moodustunud müügiahelast ning tema on jälginud seda, et andmed klapiksid. Heauskse ostjana ei peaks ta tundma huvi ei OÜ Unikapital, OÜ Balthous Building ega OÜ Sandman Veod vastu. Veel vähem aga mõtlema sellele, kuidas kuskilt midagi nikerdada saaks. Arvestades eeltoodud tõendeid kogumis, ning ka võttes aluseks P.Mägi poolt erinevatel dokumentidel ebaõigete andmete kajastamist, erinevate summade liigutamist äriühingute kontode vahel ning sularahas väljavõtmist nõustub kolleegium prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, et Peeter Mägi teadis, et OÜ Visorek arved on ebaõiged ning tehing näilik. Seejuures on asjakohane ka viide Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-73-10 märgitule, et olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta tehtud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski oma maksudeklaratsioonis maksukohustust vähendavana, on tegemist ostja pahausksusega või osalemisega maksupettuses.

Kuna OÜ Visorek arved olid ebaõiged, siis puudus OÜ Erkki Puit seaduslik alus nende alusel maksustatavalt käibelt arvestatavat sisendkäibemaksu maha arvata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõenditele tugineda. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on maakohus tõendeid hinnanud puudulikult ja ühekülgselt, mis on viinud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuseni. Oletades tunnistajate ütluste alusel kauba liikumist saatelehel märgitud lähtekohast ning tuginedes kaitsja poolt esitatud edasimüügi arvetele, millel nähtuvad kogused ei kattu vaidlusaluste arvetega, hinnates jälitusprotokolli ühekülgselt, eiras kohus KrMS § 61 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. Käesoleval juhul on kohus keskendunud asjaolude kirjeldamisele, mille kohta pole kriminaalasjas vaidlust ning jätnud kogutud teabe tervikuna analüüsimata, samuti ei ole hinnanud nende elulist usutavust, vaid nn kiskunud tunnistajate ütlustest välja üksikud laused, loetlenud saatelehti ja edasimüügi arveid ning seejärel jõudnud nende pinnalt oletusteni, mis ei põhine uuritud tõenditel, kuid millised tõlgendas süüdistatavate kasuks olevateks kahtlusteks. Selliselt, ilma tõendite sisusse süvenemata ning vastuolude kõrvaldamiseta käsitles kohus tõendeid selektiivselt, mis viitab kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Antud minetused, aga ka oletuslike väidete esitamine kohtuotsuses on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuivõrd minetused tõendite kontrollimisel ja hindamisel viisid ebaselgete, mitteammendavate ja vastuoluliste järeldusteni, millega omakorda kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kolleegiuim leiab, et eeltoodud tõendite kogum, koos maakohtu järeldustega, et OÜ Visorek arved on oma sisult ebaõiged, arved on kajastatud OÜ Erkki Puit raamatupidamises ja nende põhjal koostati käibedeklaratsioon, on tõendatud ajavahemikul 11.07.2007.a kuni 10.12.2008.a OÜ Erkki Puit juhatuse liikme Peeter Mägi poolt Arlet Martinsoni kaasabiga KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. Samuti arvestades, et Peeter Mägi oli OÜ Erkki Puit juhtivtöötaja ning ta tegutses juriidilise isiku huvides, omades õiguspädevust teha juhtimisotsuseid ning suunata juriidilise isiku tahet, kelle tegevuses on tuvastatud süüteokoosseisule vastav õigusvastane tegu, on kinnitust saanud ka OÜ Erkki Puit KarS § 3891 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. Arlet Martinsoni tegevus oli suunatud sellele, et vähendada OÜ Erkki Puit maksukohustust, on ta andnud süüteo toimepanemisel olulise panuse, kuivõrd sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubatud üksnes käibemaksuseaduses sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel ja samuti lasub maksukohustuslasel arvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustus. Sellest lähtuvalt on Arlet Martinsoni poolt koostatud ja allkirjastatud näilikud OÜ Visorek arved käsitletavad kuriteovahendina ehk siis tema poolt ainelise kaasabi osutamisena KarS § 22 lg 3 tähenduses. Oma sellise tegevusega tugevdas Arlet Martinson Peeter Mägi tahtlust maksupettuse toimepanemisel, mis kinnitab muuhulgas vaimset kaasaitamist. Seega Arlet Martinson aidates kaasa OÜ Erkki Puit juhatuse liikme Peeter Mägi poolt maksuhaldurile valeandmete esitamisele, mistõttu jäi maksudena laekumata enam kui suurele kahjule vastav summa, so 3 111 580 krooni (so 198 866.21 eurot), pani toime KarS § 22 lg 3 - § 389 ́1 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo.

25.Prokurör on apellatsioonis taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist millega A.Martinson mõista süüdi KarS § 3891 lg 1- § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses P.Mägile ja OÜ Erkki Puit kaasaaitamisteos. Maakohtu poolt erineva, uue karistuse mõistmist ei ole prokurör taotlenud. Seetõttu A.Martinsoni süüdi tunnistamine kuritegudes, milles ta on õigeks mõistetud ei too kaasa maakohtu poolt mõistetud karistuse osas otsuse tühistamist ega uue karistuse mõistmist.

Peeter Mägi karistamise osas on apellatsioonis esitatud taotlus karistada teda rahalise karistusega 500 päevamäära. Apellatsioonikohtuistungil täpsustas prokurör taotlust ja märkis, et ei taotle rahalise karistuse reaalset täitmisele pööramist. OÜ Erkki Puit karistuse mõistmiseks on taotletud rahalise karistuse mõistmist summas 20 000 eurot. KarS § 44 lg 1 näeb ette rahalise karistusena 30 kuni 500 päevamäära. Seega on prokurör taotlenud P.Mägi karistamist seaduses ettenähtud maksimaalse rahalise karistuse määraga. Sama seaduse lg 8 kehtestab juriidilisele isikule rahalise karistusena 4000 kuni 16 000 000 eurot. Taotletud karistused on kooskõlas ka kuritegude toimepanemise ajal kehtinud seadusega. Antud juhul pole P.Mägile mõistetava karistusliigi osas ringkonnakohtul kaalutlusõigust kuivõrd prokurör on taotlenud kergemaliigilise karistuse mõistmist ja ringkonnakohus on sellise taotlusega nõus. Juriidilisele isikule on ainukeseks karistusliigiks rahaline karistus Karistuse mõistmisel tuleb arvestada isiku süü suurust. OÜ Erkki Puit oma juhatuse liikme tahtliku tegevuse läbi ja P.Mägi osaühingu juhatuse liikmena jättis tahtlikult Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 3 111 580 krooni (so 198 866 eurot). Selleks kasutas ta M.Martinsoni kaasabi, kes tagas talle hulgaliselt reaalse sisuta, näilikke arveid. Süüdistatavate karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid pole süüdistusaktis märgitud ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kolleegium leiab, et süü suurusest tulenevalt on alust nii P.Mägi kui ka OÜ Erkki Puit karistamiseks prokuröri poolt taotletud karistusmääraga. Kolleegium leiab, et arvestades nii kuritegude toimepanemisest möödunud küllaltki pikka aega kui P.Mägi isikuandmeid on asjakohane tema suhtes KarS § 73 kohaldamine ning tema karistusest täielik vabastamine. Samuti tuleb määrata talle KarS § 73 ettenähtud minimaalne katseaeg- 1 aasta. OÜ-t Erkki Puit tuleb karistada süü suurusest tulenevalt rahalise karistusega 20 000 eurot. Eeltoodud summa jääb ettenähtud minimaalse karistuse lähedaseks ning on kooskõlas seadusega.

26.Ü.Saare kaitsja on apellatsioonis leidnud, et otsuses puudub seisukoht kelle kanda jääb hüvitamisele kuuluv kaitsjatasu. Prokurör leiab, et Ülle Saare menetluskulude osaliselt välja mõistmata jätmisega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Ülle Saarele esitati süüdistus selles, et tema kuulus Arlet Martinsoni poolt juhitud ja kuni 24.11.2008.a toimivasse struktuuriga kuritegelikku ühendusse, kuhu kuulusid lisaks veel neli isikut, kes kooskõlastasid oma tegevuse maksukuritegude toimepanemisel eesmärgiga saada sellest materiaalset kasu. Süüdistuses on ära toodud Ülle Saare ülesanded kuritegeliku ühenduse liikmena. Süüdistusaktist nähtuvalt ei ole Ülle Saart süüdistatud KarS § 255 lg 1 alusel OÜ Erkki Puit, OÜ Mulgi Metall, OÜ Lakorda ja OÜ S episoodides, vaid nende ettevõtete arvete alusel toodi vaid näide ühenduse vähimaist teenitud kasumist, mis kinnitab, et ühenduse tegevus oli suunatud varalise kasu saamisele. Kohtuotsuses 123 leiab kohus, et süüdistatava Ülle Saare tegevus tuleb kvalifitseerida kuritegelikku ühendusse kuulumisena, tema käitumises on KarS § 255 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed ja ka subjektiivsed tunnused ning kohus mõistabki Ü.Saare temale esitatud süüdistuse alusel süüdi. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohtuotsuses lk 127 menetluskulude punktis on märgitud Ülle Saare menetluskuluna 34 746.12 eurot, kuid kohus on Ülle Saarelt välja mõistnud menetluskulu katteks kokku 17 770.80 eurot. Kohus on asunud seisukohale, et kuivõrd Ülle Saar on osaliselt mõistetud õigeks, on põhjendatud riigil hüvitada menetluskulud osaliselt. Arvestades, et Ülle Saarele ei ole esitatud süüdistust maksupettustele

kaasaaitamises ning kohus ei ole seetõttu teda õigeks mõistnud puudub ka osalise õigeksmõistmise põhistusel alus osa õigusabiga seotud kulude riigi kanda jätmiseks, mistõttu maakohtu poolt Ülle Saarelt väljamõistetava menetluskulu summa on ebaõige ning uue otsusega tuleb Ülle Saarelt menetluskuluna välja mõista 34 746.12 eurot ja prokuröri taotlus kuulub rahuldamisele. KrMS § 180 lg 3 kohaldamise alused puuduvad.

27.A. Martinsoni kaitsja on väljendanud apellatsioonis oma arusaamatust A.Martinsoni menetluskulude jaotuse osas, kuid pole mingit konkreetset taotlust menetluskulude arvestuse osas esitanud. A.Martinsoni osalise õigeksmõistmise põhistusel on kohus määranud hüvitada N.Martinsonile õigusabiga seotud kulutustest osa, so summas 9366,7, millest on tasaarvestanud A.Marinsonilt väljamõistetavate menetluskulude summa va sundraha ning on leidnud, et hüvitamisele kuulub 8882,05 eurot. Seega ülejäänud õigusabiga seotud kulutused jäävad A.Martinsoni kanda. Kaitsja teostas õigusabi lepingu alusel. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse A.Martinsoni õigeksmõistmises P.Mägile ja OÜ Erkki Puit kuriteole kaasaaitamise süüdistuses ja mõistis A.Martinsoni ka nendes kaasaaitamistegudes süüdi. Seega kuulub vähendamisele ka õigeksmõistmisega seotud kulude katteks Eesti Vabariigilt väljamõistetav summa. Maakohus leidis, et kolme erineva isiku poolt kuritegude toimepanemisele kaasaaitamistegudes õigeksmõistmise tõttu on õigusabiga seotud hüvitamisele kuuluvaks summaks 9366,77. Ringkonnakohus mõistis nendest kahele isikule kaasaaitamistegudes A.Martinsoni süüdi siis saab hüvitamisele kuuluvaks summaks lugeda 2637,72 eurot (9366,77: 3= 3122,25- 484,72).
28.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse OÜ Erkki Puit ja Peeter Mägi õigeksmõistmises, mistõttu kuulub kohtuotsus tühistamise ka nimetatud alusel menetluskulude riigi kanda jätmise osas. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva otsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Maakohus on leidnud, et RÕS alusel määratud kaitsja poolt esitatud taotlused on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele summas 16 460,82 eurot ja seda samas summas mõlemale süüdistatavale. Kokku on koos õigusabi kuludega mõlemal süüdistataval menetluskulusid 17 106, 67 euro eest. Vastavalt KrMS §175 lg 1 p 9 on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha ja seda vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 ettenähtud määrale, milleks on antud juhul 585 eurot. Seega kuuluvad maakohtu otsuses esitatud summad KrMS § 180 lg 1 alusel süüdistatavatelt seoses süüdimõistva otsuse tegemisega Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele ja lisaks sellel veel ka sundraha. KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks alused puuduvad.
29.Väljuvalt KrMS § 340 lg 1, 3 alusel apellatsiooni piiridest kolleegium analüüsib järgnevalt maakohtu otsustust hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kriminaalmenetluses asitõendina käsitatud esemeid, dokumente ja märkmikke. Riigikohus on oma lahendites ( nr 3-1-1-84-15) sedastanud, et KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele üksnes juhul, kui asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 mõttes (nt kui asja senine omanik on avaldanud tahet asja omandist loobuda). Süüdistatava või kolmanda isiku omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib.

Antud juhul on maakohus läbiotsimiste käigus äravõetud asitõendid määranud hävitamisele kui väärtusetud asjad. Konfiskeerimist ei ole maakohus kohaldanud. Kolleegium leiab, et antud järeldus ei ole kooskõlas eeltoodud Riigikohtu poolt antud juhistega. Tegemist on osaliselt asitõenditega millede omanik või seaduslik valdaja on teada, isikud ei ole loobunud omandist, ning väär on kohtu seisukoht, et tegemist on koguulatuses väärtusetute asjadega. Kolleegium leiab, et asitõendid kuuluvad tagastamisele järgmises ulatuses. A.Martinsoni elukohast äravõetud esemed, pakendid 2,3 tuleb tagastada A.Martinsonile, N.Perežogina sõiduautost äravõetud esemed( pakend 8,9) tagastada N.Perežoginale. JO kasutuses olnud sõiduautost äravõetud esemed( pakendid 16,17) tagastada JO-le. R.Timoštšenko elukohast XXXXXXXXX XX-XX äravõetud esemed( pakend 19, 21, 22, 24, 26) tagastada Roman Timoštšenkole. P.Mägi elukohast äravõetud kalendermärkmik( pakend 34) tagastada Peeter Mägile. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu poolt asitõendite hävitamise osas otsuse muutmata arvestades seejuures asjaolu, et , OÜ Visorek ja OÜ Written on äriregistrist kustutatud.

30.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1,2,3, § 339lg 2, § 340 lg1,lg 3,lg 4 p 3,5 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 15. juuni 2015 aasta otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Prokuröri apellatsiooni rahuldab. A.Martinsoni ja kaitsjate apellatsioonid jätab rahuldamata.
31.Apellatsioonimenetluses esitasid kaitsjad taotluse õigusabiga seotud kulutuste hüvitamiseks. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-60-14 selgitanud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata.
31.1.RÕS korras määratud J.Grossmanni kaitsja esitas taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses õigusabiga seotud kuluna koos käibemaksuga 600.00 eurot. Taotluses on märgitud menetlustoiminguna maakohtu otsuse analüüs ja nõupidamine süüdistatavaga 1,5 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 60.00 eurot, apellatsiooni koostamine 1,5 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 60.00 eurot. Samuti prokuröri apellatsiooni analüüs ja ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks 3 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 120,00 eurot. Samuti kohtuistungist osavõtt 6,5 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 260.00 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kolleegium ei nõustu kaitsja taotluses märgitud apellatsiooni koostamiseks kulutatud ajakuluga 1,5 tundi. Kaitsja poolt esitatud apellatsioon on sisuliselt 1 lehel ning selles esitatud argumentatsioon pole juriidiliselt keerukas, mistõttu saab apellatsiooni koostamise eest pidada mõistlikuks ajakuluks pool tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 20 eurot. Ülejäänud osas kolleegium leiab, et taotluses esitatud toiminguteks näidatud ajakulu on mõistlik. Kaitsja taotluse alusel kuulub hüvitamisele 460. 00 eurot, millel lisandub käibemaks ja kokku kuulub hüvitamisele 552.00 eurot.
31.2.RÕS korras määratud Ü. Saare kaitsja esitas taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kuluna koos käibemaksuga 1056,00 eurot( prognoositava kohtuistungi toimumise

ajaga). Samuti on esitatud taotlus koefitsiendi 2,0 kohaldamiseks põhistusel, et kaitsja liitus kriminaalasjaga ajal, mil erikoefitsient kehtis. Taotluses on märgitud menetlustoiminguteks maakohtu otsuse analüüs 5 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 400.00 eurot, apellatsiooni koostamine 11,5 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 840.00 eurot, kohtuistungiks ettevalmistumine 1,5 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 120,00 eurot, kohtuvaidluste teeside koostamine 1 tund ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 80 eurot. Kohtuistungil osalemine oli prognoositava ajaga, vastavalt kohtuistungi protokollile kestis istung 6,5 tundi, seega hüvitamisele kuuluvaks summaks 260.00 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ü.Saarele oli esitatud süüdistus KarS § 255 lg1 järgi. Seega ei olnud süüdistus mahukas. Kaitsja võttis osa maakohtus asja arutamisest. Apellatsiooni väited ühtivad suurel määral A.Martinsoni kaitsja poolt esitatud apellatsiooni väidetega ning kaitsja poolt ka maakohtus esitatutega. Kolleegium leiab, et kohtuotsuse analüüsiks on mõistlikuks ajakuluks 3 tundi ja ka apellatsiooni koostamiseks kulutatud mõistlikuks ajakuluks saab pidada 3 tundi. Ülejäänud osas kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele menetlustoiminguna äranäidatud ajalikulu alusel. Küll aga ei kuulu rahuldamisele kaitsja taotlus erikoefitsiendi kohaldamise osas. Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud ja 02. 10. 2015 aastal jõustunud muudatuste kohaselt „ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korda ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ alusel kohaldatakse kriminaalmenetluses erikoefitsienti vaid Korra p 111 alusel. Nimetatud asjaolusid ega ettenähtud esildist pole ringkonnakohtule esitatud. Ringkonnakohus määrab hüvitamisele kuuluvad õigusabiga seotud kulud kindlaks kehtiva õigusakti alusel. Eeltoodust tulenevalt kuulub koos käibemaksuga hüvitamisele koos kohtuistungi protokollis äranäidatud istungi toimumise ajaga 720.00 eurot.

31.3.RÕS korras määratud P.Mägi kaitsja on esitatud taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kuluna koos käibemaksuga 1006,80 eurot. Taotluses on märgitud menetlustoiminguteks ettevalmistus apellatsioonikohtu istungiks 6 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 480,00 eurot. Istungil osalemine 6,5 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 260.00 eurot. Sõidukuludena on taotluses märgitud Viljani-Tallinn- Viljandi 330,00 km ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 99,00 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud, kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p 4 ja kuulub rahuldamisele koguulatuses. Menetlustoimingud on olnud vajalikud ja kaitsja poolt äranäidatud ajakulu saab lugeda mõistlikuks. Ka sõidukulu väljamõistmine on kooskõlas tasude ja kulude korras p 52 ettenähtuga.
31.4.A.Martinsoni lepinguline kaitsja on esitanud taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kuluna koos käibemaksuga 1980, 72 eurot. Menetlustoiminguteks on märgitud kohtuotsusega tutvumine 2 tundi, apellatsiooni koostamine 10 tundi ja veelkord apellatsioon 3 tundi, taotlused kohtule kokku 0,33 tundi, tutvumine prokuröri apellatsiooniga 1,39 tundi. Kokku on kaitsja äranäidanud ajakuluna 15,72 tundi, tunniühikuna 105 eurot Lisatud on N.Martinsoni poolt esitatud teade nõude loovutamise kohta Advokaadibüroole HansaLaw OÜ-le. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuigi apellatsiooni saab hinnata mahukaks, kuid selles esineb kordusi ning ühtib suures osas ka Ü.Saare kaitsja apellatsiooniga ning maakohtus juba esitatuga. Kolleegium leiab, et kaitsja apellatsiooni koostamise mõistlikuks ajakuluks saab pidada 7 tundi. Ülejäänud osas on toiminguteks kulutatud ajad äranäidatud mõistlikena ning kuuluvad

hüvitamisele. Seega kuulub õigusabiga seotud kuluna hüvitamisele 9,72 tunni eest 1020,60 eurot( 9,72x 105,00) ja koos käibemaksuga 1224, 72 eurot.

31.5.KrMS § 185 lg 1 ja lg 2 kehtestavad muuhulgas, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 4 lahend või kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Antud juhul on apellatsiooni esitajaks prokuratuur ja ringkonnakohus tegi eelnimetatud lahendi. Seega tuleb õigusabiga seotud kulutused määratud kaitsjate osas jätta riigi kanda ning lepingulise kaitsja tasu tuleb vastavalt nõude loovutamise teatisele hüvitada advokaadibüroole.

( allkirjastatud digitaalselt) Otsus parandatud 28.01.2016 määrusega

RESOLUTSIOON

Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2016 aasta otsuse nr 1-12-10558 resolutiivosas ringkonnakohtu poolt tehtud uue otsuse osa ja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel Ülle Saar’elt välja Eesti Vabariigi kasuks menetluskulud summas 34 746.12 eurot ( kolmkümmend neli tuhat seitsesada nelikümmend kuus eurot ja 12 senti). Määrus kuulub lahutamatu osana Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2016 aasta otsuse nr 1-12- 10558 juurde. Otsus parandatud 01.02.2016 määrusega

RESOLUTSIOON

Asendada Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2016 aasta otsuse nr 1-12-10558 resolutiivosa 2 alajaotuse p-s 5 nimi Natalia Martinson nimega Natali Martinson. Lugeda otsuse resolutiivosas õigeks : Välja mõista Eesti Vabariigilt Natali Martinsoni kasuks Arlet Martinsonile õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 2637,53( kaks tuhat kuussada kolmkümmend seitse eurot ja viiskümmend kolm senti) eurot. Määrus kuulub lahutamatu osana Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2016 aasta otsuse nr 1-12- 10558 juurde. Määrus saata menetlusosalistele.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.