Ergo Jõhve ja U.U süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1,4 ja KarS § 323 lg 1 järgi, Sandra U.U süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 ja KarS § 323 lg 1 järgi, G.E süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 23. septembri 2015. a otsus kokkuleppemenetluses
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdistatav Ergo Jõhve, apellatsioon
RESOLUTSIOON
Jätta Ergo Jõhve apellatsioon Tartu Maakohtu 23.09.2015. a otsusele läbi vaatamata ja tagastada see esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule viieteistkümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ergo Jõhve anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o varalise kasu üleandmise nõudmises grupis ja isikuna, kes on varem toime pannud väljapressimise, ähvardamisega avaldada häbistavaid andmeid ja kasutada vägivalda, mis seisnes selles, et tema: -
grupis koos U.U , Sandra U.U ning G.E-ga on erinevatel viisidel nõudnud K.M. poolt neile raha maksmist, ähvardades maksmata jätmise korral avaldada tema kohta Viljandi linnas häbistavaid andmeid ning kasutada vägivalda. Süüdistuse kohaselt seisnes nimetatud tegu selles, et E. Jõhve organiseeris Tartu Vanglast eeluurimisel tuvastamata viisil
tema vastu kriminaalasjas nr 13260104057 antud tunnistajate ülekuulamiste protokollide ülesvõtted U.U ja S. U.U kätte, eesmärgiga sundida tunnistajaid antud ütluste eest raha maksma. U.U, S. U.U ning G.E edastasid 2014. a suvel XXX hoovis K.M. ja teiste tunnistajate ütluste koopiad K.M. le, nõudes temalt raha maksma hakkamist S. U.U-le, ähvardades raha maksmata jätmise korral avaldada tema kohta Viljandi linnas häbistavaid andmeid. Peale selle saatis E. Jõhve 2014. a oktoobri alguses K.M. le kirja, milles käsib samuti K.M. l hakata maksma S. U.U-le raha, ähvardades teda vastasel juhul tervisekahjustuse tekitamisega. Nimetatud tegevuste tagajärjel tunnetas K.M. reaalset ohtu oma tervisele, kuna U.U ning G.E näol on tegemist füüsiliselt tugevate isikutega, kes omavad väljakujunenud ja teistele isikutele teada olevat mainet kasutada probleemide lahendamisel jõudu. -
grupis koos U.U-ga nõudis alates 24.08.2014. a H.L. lt E. Jõhve vastu antud ütluste eest 3000 euro maksmist, vastasel juhul ähvardas H.L. e tervisekahjustuse tekitamisega. Nimetatud tegu seisnes selles, et E. Jõhve organiseerimisel nõudis U.U nii suhtlusportaalis Facebook kui omavahel kohtudes H.L. lt 3000 euro maksmist, ähvardades teda maksmata jätmise korral tervisekahjustuste tekitamisega kolmandate isikute poolt. Ähvarduse tagajärjel tunnetas H.L. reaalset ohtu oma tervisele, kuna U.U näol on tegemist füüsiliselt tugeva isikuga, kes omab väljakujunenud ja teistele isikutele teada olevat mainet kasutada probleemide lahendamisel jõudu.
Peale selle süüdistati E. Jõhvet KarS § 323 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos s.o vägivalla kasutamises tunnistaja vastu, eesmärgiga maksta talle kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses, mis seisnes selles, et: -
tema organiseerimisel võtsid U.U ja S. U.U alates 2014. a aprillist Viljandi linnas ühendust kriminaalasjas nr 13260104507 E. Jõhve ebaseadusliku tegevuse kohta ütlusi andnud tunnistajate ja kahtlustatavatega, sealhulgas K.M. , H.L. , R.M. , S.K. e ja teiste tunnistusi andnud isikutega vahetult kohtudes ja suhtlusportaalides, eesmärgiga tekitada nendes isikutes hirmu ja ähvardades tervisekahjutuse tekitamisega, mille lõpptulemusel loobutakse tunnistustest, mille täideviimist oli isikutel alust karta arvestades ähvardajate füüsilist ülekaalu, nende väljakujunenud ja teistele isikutele teada olevat mainet kasutada probleemide lahendamisel jõudu ning viitamist kuritegeliku taustaga ja vägivalda kasutavate isikute kaasamisele. Kättemaksuks õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses valmistas ja pani U.U E. Jõhve õhutusel 15.06.2014. a üles interneti suhtlusportaali www.facebook.com foto, kus E. Jõhve vastu ütlusi andnud isikute, sealhulgas K.M. , H.L. , H.P. i, S.K. e, H.G. i, E.G. i, R.M. näo kujutised olid asetatud kitsede peadele, foto alla oli kirjutatud „kitsesid on kõik kohad täis, isegi enda omadest“, määratledes selliselt fotol kujutatud isikuid vägivalla sihtmärgina seadusliku õigusemõistmise vastu häälestatud isikute seas.
2.Tartu Maakohtu 23.09.2015. a otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati E. Jõhve süüdi KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi, mille eest mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust, ja KarS § 323 lg 1 järgi, mille eest mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis E. Jõhvele liitkaristuseks 5 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel luges kohus E. Jõhvele Tartu Maakohtu 17.02.2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-145282 mõistetud 4 aastat vangistust kaetuks käesolevas kriminaalasjas mõistetud 5 aasta vangistusega ning mõistis E. Jõhvele lõplikuks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 5 aastat vangistust, mille kandmise algusaega arvestatakse alates 05.01.2014. a.
3.07.10.2015. a esitas süüdistatav E. Jõhve kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, et Tartu Maakohtu 23.09.2015. a otsus advokaadi vahendusel vaidlustada.
Tartu Maakohus jättis 09.10.2015. a määrusega E. Jõhve riigi õigusabi taotluse rahuldamata, põhjendusel, et süüdistatavale on juba kriminaalmenetluses määratud riigi õigusabi korras kaitsja, kellel on kaitsekohustus kuni asja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni. E. Jõhve esitas Tartu Maakohtu 09.10.2015. a määrusele määruskaebuse, taotledes määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega määrata temale riigi õigusabi. Tartu Ringkonnakohus otsustas 11.11.2015. a määrusega jätta maakohtu määruse muutmata ja E. Jõhve määruskaebuse rahuldamata.
APELLATSIOON
4.19.11.2015. a esitas E. Jõhve Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni, milles taotles Tartu Maakohtu 23.09.2015. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista teda süüdistustes KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja § 323 lg 1 järgi õigeks või alternatiivselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile.
4.1.E. Jõhve teatel on määratud temale kriminaalmenetluses kaitsjaks advokaat Rein Napa, kelle suhtes aga süüdistataval puudub usaldus, kuna kaitsja ei ole nõuetekohaselt täitnud kaitsekohustust. E. Jõhve väitel tutvustas kaitsja temale kriminaalasja toimikust vaid 5 lehekülge dokumentide loetelust ja 33 lehekülge tunnistajate ütlustest. Maakohtus asja arutamisel toimunud istungil nägi süüdistatav, et prokurör esitas kohtule 3 köidet toimikuid. Kuna E. Jõhvel ei ole olnud võimalust kõigi asja materjalidega tutvuda, siis leiab ta, et on olnud ebavõrdses seisus. Tal on väga piiratud informatsioon ning ta ei ole täpselt aru saanud, millistele tõenditele tuginedes temale süüdistus esitati ja ta süüdi tunnistati. E. Jõhvel endal puudub juriidiline haridus ja ta usaldas kokkuleppe sõlmimisel prokuröri ja kaitsja poolt räägitut.
4.2.E. Jõhve leiab, et maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõistes. Kohus on E. Jõhve KarS § 214 ja § 323 järgi süüdi tunnistanud, kuid ei ole kontrollinud süüdistuses toodud teokirjelduse ega faktiväidete õigsust. E. Jõhve märgib, et olenemata sellest, et otsus tehti kokkuleppemenetluses, mis on lihtmenetlus, oli kohtul kohustus välja selgitada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse ning selleks tuli kohtul analüüsida tõendeid, mida aga antud juhul ei tehtud. E. Jõhve sõnul ei ole faktiväiteid juba eeluurimisel piisavalt kontrollitud ning süüdistusega on loodud kohtule ebaõige ettekujutus, mis on vastuolus tegelikult tuvastatud asjaoludega. Siinkohal toob E. Jõhve välja vaid mõned näited, millest nähtub, et süüdistuses esitatud faktiväited ei ole tõendatud.
4.3.Näiteks on prokuratuur meelevaldselt E. Jõhvet süüdistanud U.U õhutamises panna suhtlusportaali Facebook üles fotod, kus tunnistajate näokujutised olid asetatud kitsede peadele ja kus neid määratleti vägivalla sihtmärkidena. E. Jõhve väitel sai tema nimetatud fotode ülaspanemisest teada alles mitu nädalat hiljem kirja teel. Samuti ei vasta tõele süüdistuses toodu, et U.U, S. U.U ning G.E läksid K.M. koduhoovi temalt raha välja pressima E. Jõhve õhutusel, mida viimasele süüks arvatakse. Nimelt on eeluurimisel tuvastatud, et K.M. kutsus ise U.U enda juurde koduhoovi, et lahendada nendevaheline probleem K.M. pere keskel. Lisaks ei ole tõendatud, et K.M. koduhoovis U.U, S. U.U ja G.E poolt raha väljapressimine üldse toimus. K.M. poolt sinna olukorda fikseerima kutsutud H.G. i ütlused seda ei kinnita. Perekond M. ütluste usaldusväärsuse toimunu kohta saab seada kahtluse alla, kuna nad ei teatanud asetleidnud kuriteost koheselt, s.o 10.2014. a vaid seda tehti alles 10.10.2014. a. Tõendatud ei ole ka süüdistuses märgitud asjaolu, et E. Jõhve organiseerimisel ja eeluurimisel tuvastamata viisil said U.U ja S. U.U enda valdusesse kriminaalasjas E. Jõhve vastu tunnistusi andnud tunnistajate ütluste protokollide ülesvõtted, mida U.U ja S. U.U kasutasid eesmärgiga sundida tunnistajaid ütluste eest raha maksma. E. Jõhve sõnul väitis temale esialgselt määratud kaitsja, et prokuratuur on keelanud teha toimikust koopiaid ja anda toimikut süüdistatavale
tutvumiseks. E. Jõhve sai toimiku enda kätte alles 01.2015. a. Seega ei saanud ta kuidagi 06.2014. a saata toimikust kellelegi väljavõtteid. Kriminaalasja eeluurimise lõpus, s.o 06.2015. a kuulis E. Jõhve, et keegi olevat teinud toimikutest pilte ning mingid ütlused on kellelgi olemas olnud. Puuduvad tõendid, et tema just seda tegi. Süüdistatav märgib, et ta ei ole kunagi tahtnud tunnistajatelt raha välja pressida, nagu see süüdistuses kirjas on ja milles teda süüdi on tunnistatud. Kannatanud on andnud eeluurimisel ainult ühepoolseid ütlusi, jättes rääkimata kogu tõe. E. Jõhve sõnum neile on olnud see, et nad toetaks ja aitaks tema peret, nii rahade kui ka muu abiga, näiteks transpordi või muu sellisega, ajal kui tema ise vangis on. Konkreetset nõuet raha maksmiseks ei ole kellelegi esitatud, eriti veel sunniviisiliselt või ähvardusega tekitada tervisekahjustusi või avaldada häbistavaid andmeid. Muu hulgas on meelevaldne süüdistuses esitatud väide, et E. Jõhve on ähvardanud K.M. t raha maksmata jätmise korral avaldada temast Viljandi linnas häbistavaid andmeid. Sellist lauset pole keegi talle öelnud, veel vähem kirjutanud. E. Jõhve poolt K.M. le saadetud kirjast ei loe välja ähvardust. Isegi, kui esineks ähvardus, siis ähvardamine ei ole KarS § 214 järgi väljapressimise koosseisu tunnus. KarS § 214 tekstis nimetatakse vägivalla kasutamist mitte sellega ähvardamist. K.M. suhtes vägivalla toimepanemine ei ole tõendatud. Agressiivne kirjapilt/hääletoon ja käskiv kõneviis ei saa olla väljapressimise kooseisu tunnuseks. Süüdistuses ei ole välja toodud ka ühtegi fakti, mille alusel pidanuks kannatanud K.M. ja H.L. uskuma, et raha mittemaksmisele võib järgneda füüsilise vägivalla kasutamine süüdistatavate või kriminaalse taustaga isikute poolt. Kannatanud võisid küll hirmu tunda, kuid süüdistuses ei ole välja toodud, mis selle väidetava hirmu põhjustas. Muu hulgas ei ole näidatud süüdistatavate konkreetseid kriminaalseid tegusid. Nimetatud asjaolusid arvestades on E. Jõhve hinnangul teinud kohus nö tehnilise kohtuotsuse kinnitamise, kontrollimata faktiliste asjaolude tõendatust ja lähtudes vaid prokuratuuri poolt esitatust. Kriminaalmenetlus on algusest saadik toimunud kallutatult kannatanute kasuks. Süüdistatavatele ei ole antud võimalust tõendada ennast õigustavaid asjaolusid ja teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
4.4.E. Jõhve on ka seisukohal, et kohus on temale ebaõigesti mõistnud karistuse. Tema arvates on ühtsest terviklikust süüteost välja rebitud väljapressimise episood ning mõistetud selle eest vangistus. Tegelikult oleks pidanud see neelduma eelneva kriminaalkaristusega. E. Jõhve on varasemalt süüdi tunnistatud Tartu Maakohtu 17.02.2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-5282 KarS §§-de 184 lg 2 p 1,2 ja § 185 lg 2 p 2 järgi. Varasemas ja käesolevas menetluses uuritud kuriteod olid toime pandud sisuliselt samal ajavahemikul, seega oleks tulnud asju menetleda ühes menetluses. Asjade eraldi lahendamisel on süüdistatavale mõistetav karistus rangem, kui see oleks olnud asjade ühes menetluses menetlemisel.
4.5.Eeltoodu alusel palub E. Jõhve ringkonnakohtul maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnistada teda esitatud süüdistuses õigeks. Juhuks, kui ringkonnakohus leiab, et kokkulepe on olulistes küsimustes vastuoluline, ebaselge ning kirjeldatud puuduseid ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, taotleb E. Jõhve maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist.
4.6.E. Jõhve taotleb, et asja juurde võetaks tõendina tema poolt K.M. le saadetud kiri (Pakend nr 2KM, asub V.80 ümbrikus), mis tõendab süüdistatava faktiväiteid.
4.7.02.12.2015. a esitas E. Jõhve ringkonnakohtule apellatsiooni lisana taotluse võtta asja juurde ka tunnistaja R.M. poolt saadetud kiri, mida pole eelnevalt uuritud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus, tutvunud E. Jõhve apellatsiooni ja sellega vaidlustatud maakohtu otsusega, leiab, et süüdistatav E. Jõhvel puudub apellatsioonis tõstatatud küsimuste osas apellatsiooniõigus, mistõttu tuleb apellatsioon KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel jätta läbi vaatamata.
5.1.KrMS § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole sama seadustiku § 318 järgi apellatsiooniõigust. Käesoleval juhul apellatsiooniga vaidlustatud Tartu Maakohtu 23.09.2015. a otsus on tehtud kokkuleppemenetluses. KrMS § 318 lg 4 näeb ette, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on sama seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete, s.o kokkuleppemenetluse sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega, s.o kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole antud juhul apellatsioonis välja toodud ega põhjendatud KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis annaksid süüdistatavale kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale apellatsiooniõiguse.
5.2.Sisuliselt vaidlustab E. Jõhve apellatsiooniga kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust. Nimetatud asjaoludel kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks seaduses apellatsiooniõigust aga ette nähtud ei ole. Kriminaalkolleegium selgitab, et kokkuleppemenetluse erisus seisnebki selles, et kohtumenetluse pooled lepivad enne asja kohtulikku arutamist kokku nii teo faktilistes asjaoludes kui ka sellistel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis. Seega kohtumenetluses eeldatakse, et kokkuleppes fikseeritud asjaolud on tõendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-70-12 korranud juba ka varasemates lahendites avaldatud seisukohta, et kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel ja kohtul tuleb ka selles menetluses eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Riigikohus on leidnud, et nende küsimuste lahendamine ei saa aga toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Apellatsioonis esitatud asjaoludest ei nähtu maakohtu poolt otsuse tegemisel KrMS 9. peatüki
2.jaos sätestatud kokkuleppemenetluse reeglite ega ka KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mille esinemine võiks KrMS § 318 lg 4 järgi anda otsuse peale apellatsiooni esitamise õiguse. Asja materjalide kohaselt on maakohus kinnitanud kohtuotsusega prokuröri, süüdistatavate ja nende kaitsjate vahel sõlmitud kokkuleppe. Seega ei ole kohtul kriminaalasja materjalide ja süüdistatavate küsitlemise pinnalt tekkinud kahtlust KrMS §-s 306 sätestatud asjaoludes, muu hulgas selles, et leidsid aset teod, milles süüdistatavaid süüdistatakse, et teod on toime pannud süüdistatavad, tegemist on kuritegudega, mis on kvalifitseeritavad kokkuleppes toodud alustel, et süüdistatavad on süüdi kuritegude toimepanemises, samuti, et põhjendatud on mõista süüdistatavatele kokkuleppes märgitud karistus jne. Maakohus ei ole kõiki neid asjaolusid otsuses
käsitlenud, kuid nagu juba eespool märgitud, ei ole see kokkuleppemenetluse eripärast tulenevalt ka nõutav. Maakohtu kohtunik on KrMS § 247 lg 2 kohaselt kohtuistungil (tl 33, 33p) pärast prokuröri poolt ette kantud kokkuleppe ülevaate ärakuulamist, küsinud süüdistatavatelt, sh süüdistatav E. Jõhvelt, kas nad on kokkuleppest aru saanud ja kas nad nõustuvad sellega. Süüdistatavad, sh süüdistatav E. Jõhve, on kinnitanud, et kokkulepe on neile arusaadav ja kokkuleppe sõlmimine oli nende tõeline ja tegelik tahe. E. Jõhve ei ole apellatsioonis välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta ei sõlminud kokkulepet vabatahtlikult või oli selleks kuidagi mõjutatud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-8111 märkinud, et süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas või kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav ei olnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. E. Jõhve väited selle kohta, et talle ei olnud kriminaalmenetluses tagatud kaitseõigus ning ta oli kokkuleppega nõus vaid teadmatusest, on põhjendamatud. Asja materjalidest nähtub, et E. Jõhvele on asja kohtueelses menetluses määratud riigi õigusabi korras kaitsja, kes on täitnud kaitsekohustust kuni maakohtus asja arutamise lõpuni. KrMS § 35 lg 2 alusel oli E. Jõhvel süüdistatavana muu hulgas õigus tutvuda kaitsja vahendusel kriminaaltoimikuga, sh toimikus olevate tõenditega. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et E. Jõhve on sõlminud prokuröriga kokkuleppe, avaldades selleks oma tõelist tahet, leppides kokku teo faktilistes asjaoludes ja ka nendel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis. KrMS § 318 lg 4 järgi ei ole süüdistataval faktiliste asjaolude tõendatuse vaidlustamiseks apellatsiooniõigust.
5.3.Lisaks faktiliste asjaolude tõendatusele, teeb E. Jõhve apellatsioonis etteheiteid temale mõistetud karistusele. Nimelt leiab E. Jõhve, et temale mõistetud karistus oleks pidanud neelduma eelneva kriminaalkaristusega. Kriminaalkolleegium leiab, et ka nimetatud karistust puudutav väide ei anna süüdistatavale apellatsiooniõigust. Tulenevalt KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis sätestatust on süüdistataval kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale apellatsiooniõigus, kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-12-15 selgitanud, et KrMS § 318 lg-s 4 sätestatu all peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Antud juhul ei sisalda apellatsioon eelnimetatud karistust puudutavaid asjaolusid, mis KrMS § 318 lg 4 järgi võiks süüdistatavale anda apellatsiooniõiguse.
5.4.Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 326 lg 2 p-st 3 ja § 318 lg-st 4 jätab ringkonnakohus E. Jõhve apellatsiooni läbi vaatamata.
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.