1-14-5813/63 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

2.MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Episood KarS § 201 lg 2 p 1 järgi – XXX OÜ Kohus, kuulanud ära süüdistatava süüd eitavad ütlused, kannatanu esindaja XXX ja tunnistajate XXX ja XXX ütlused ning kontrollinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et I.E süü temale usaldatud XXX OÜ-le kuuluva sularaha 1133,81 euro ebaseaduslikus enda kasuks pööramises on tõendamist leidnud järgmistel põhjendustel. KarS § 201 ettenähtud süüteo objektiivse koosseisu tuvastamiseks peab kohus kõigepealt analüüsima, kas käesoleval juhul oli tegemist süüdistatava valduses oleva võõra vallasasja või talle usaldatud muu võõra varaga. Samuti analüüsib kohus omastamise koosseisutunnusena vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist ning lõpuks selle ebaseaduslikkust. Süüdistatava I.E ütluste kohaselt ta XXX OÜ pandimajast sularaha võtnud ei ole. Enne tööle asumist õpetas teda XXX 3-4 päeva, kuidas kassaprogrammiga töötada. Töö seisnes selles, et kui tuli klient, siis pidi ta laenusumma programmi kandma. Kõik andmed pidi sisestama programmi ja iga päeva lõpuks saatma XXX , kes kontrollis ja parandas töö üle. Tema ise midagi enam parandada ei saanud. Enne tööle asumist ta ei teadnud, kui palju raha on seifis. Pani igal õhtul raha seifi juurde, teadis seifi koodi. Ei mäleta, kas vahepeal keegi võttis seifist raha ära või mitte. Et seifist oli raha puudu, sai teada alles XXX käest, kes helistas reede õhtul, et kuskil 300-400 eurot on sularaha puudu. Ei saanud aru, kuhu see 400 eurot kadus, sest kassa klappis. Ei saanud arvutiprogrammist ja aruannetest midagi aru. Esmaspäeval ta enam tööle ei läinud, kuna XXX olid konfliktid, et ei oldud tema tööga rahul ja kui avastati puudujääk, siis tundis ennast halvasti. Töötas pandimajas kuskil kuu aega, kirjalikku töölepingut sõlmitud ei olnud, palka pidi saama 2 eurot ja 90 senti tunni eest. Oli suuline tööleping ja palka reaalselt saanud ta ei ole. Palka ei käinud ka töövaidluskomisjoni kaudu nõudmas. Kõigepealt analüüsib kohus, millistel asjaoludel asi või vara süüdistatava käsutusse jõudis ning kas see oli tema valduses või talle usaldatud või mitte. I.E oli süüteo toimepanemise ajal XXX OÜ Tallinnas, Pärnu mnt 240 asuvas pandimajas ainukene töötaja. Kannatanu lepinguline esindaja XXX on selle kinnituseks esitanud töölepingu ja individuaalse materiaalse vastutuse lepingu (tl 38-39). Ekspertiisiakti nr 14E-DK0105 kohaselt (tl 42-47) töölepingul (tl 82-84) ja individuaalse materiaalse vastutuse lepingul (tl 85-86) olevad allkirjad ei ole tõenäoliselt kirjutatud I.E poolt. Seega jätab kohus eelnimetatud dokumendid tõendikogumist välja ja toetub töösuhte olemasolu kindlaks tegemisel süüdistatava, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlustele. Et I.E töötas süüdistuses näidatud perioodil pandimajas suulise töölepingu alusel, kinnitab süüdistatav ka ise. Süüdistatava ütluste kohaselt läbis ta kõigepealt 2-3 päevase koolituse, mille viis läbi XXX . Samuti kinnitas süüdistatav, et neil oli suuline kokkulepe, et tunni palk on 2 eurot ja 90 senti. Tööl jõudis süüdistatav käia kuskil kuu aega, kuid palka talle selle aja eest ei makstud ei arvele ega sularahas. Faktilise töösuhte olemasolu kinnitab ka tööandja XXX , kelle ütluste kohaselt valis ta kandidaatide hulgast sobivaks I.E , kes on tööle kandideerides esitanud ka oma CV (tl 81). Ning palga maksmise kohta esitab XXX Maksu- ja Tolliameti TSD lisa 1 väljavõtte (tl 113), millest nähtub, et I.E eest on deklareeritud tulu – ja sotsiaalmaksu. Samuti kinnitab tunnistaja XXX , et tema õpetas alguses I.E-le kassaprogrammi kasutamist, siis kontrollis süüdistatava tööd ning lõpuks avastas vea kassaaruandes. Ka tunnistaja XXX ütluste kohaselt tunneb ta I.E ära isiku, kes töötas tema töökoha kõrval pandimajas. Pandimajja pääsesid pandimaja töötajad ainult läbi kaupluse, kus hoiti pandimaja ukse võtit ja kust võeti pandimaja signalisatsiooni maha. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt andis ta süüdistatavale kui pandimaja töötajale üle pandimaja ukse võtme ning hommikul võttis maha ja õhtul pani peale pandimaja

signalisatsiooni. Kui tema ise kaupluses tööl ei olnud, siis tegi seda mõni muu kaupluse töötaja. Antud kriminaalmenetluse raames omab tähtsust vaid see, et I.E oli XXX OÜ-ga töösuhe, mille käigus usaldati talle XXX OÜ varad ja see on eeltoodud tõenditega ka tõendamist leidnud. See, kas tegemist oli kirjaliku või suulise töölepinguga, kas töötaja palk kanti arvele või sai ta selle sularahas või süüdistatav üldse palka ei saanud, ei oma antud juhul tähendust. Süüdistatava enda ütluste kohaselt pidi tööandja talle tehtud töö eest palka maksma, kuid ei maksnud. Seega süüdistatava jaoks oli XXX OÜ vara puhul tegemist talle töösuhtest tulenevalt usaldatud varaga. XXX OÜ raha oli I.E jaoks võõras vara, s.t ei olnud süüdistatava omandis AÕS § 68 mõttes (RKKK 3-1-1-46-08, p 20). Kohus juhib tähelepanu, et antud juhul ei ole vaatlusaluses küsimuses ka õiguslikku vaidlust ega eriarvamusi. Seega oli vaatlusalune vara, s.o XXX OÜ raha I.E jaoks talle usaldatud muu võõras vara KarS § 201 tähenduses. Nagu nähtub süüdistatava, kannatanu esindaja ja tunnistaja XXX riimuvatest ütlustest, siis Pärnu mnt 240 asuvas pandimajas töötas kuriteo toimepanemise ajal, s.o 7.04.-11.04.2014 ainult üks töötaja ja see oli I.E. I.E teadis ka seifi koodi. Feenoks Pärnu mnt 240 pandimaja signaalide väljavõtte kohaselt (tl 163) perioodil 07.04.2014 kuni 11.04.2014 on pandimaja signalisatsioon maha võetud enne 10 hommikul, s.o vahetult enne tööpäeva algust ja peale pandud peale 19 õhtul, s.o kohe peale tööpäeva lõppu. Sellel ajal on süüdistatav pandimajas tööl olnud. Muudel aegadel pandimajja sisenetud ei ole, seega keegi teine ilma süüdistatava kohaloluta pandimajas ka viibinud ei ole, sest pandimaja oli signalisatsiooni all ja sellest oleks jäänud signalisatsiooni väljavõttele signalisatsiooni peale või mahavõtmise märge. Samuti ei mäleta süüdistatav, kas XXX või XXX oleksid vahepeal seifist ise sularaha välja võtmas käinud ja selle kohta ka mingit dokumenti vormistatud ei ole. XXX ja XXX ütluste kohaselt sellel perioodil nad Pärnu mnt pandimajast sularaha ära viimas ei käinud kordagi, kuna summad ei olnud suured. Seif avanes koodiga ja XXX ütluste kohaselt teadis seifi koodi vaid kolm inimest: XXX , XXX ja süüdistatav. Samuti on XXX ütluste kohaselt seif väga kindel ja tugev, mis nähtub ka esitatud fotolt (tl 161). Seega on välistatud, et keegi teine peale süüdistatava oleks seifist käinud raha võtmas või keegi võõras oleks pandimajja sisse tunginud. Igasugused sissetungimise ja lõhkumise jäljed puuduvad nii ukselt kui seifilt. Esmaspäeval, s.o 14.04.2014 süüdistatav tööle ei ilmunud, vaid saatis kell 8.36 smsi (tl 4546), et tunneb end halvasti ja tööle ei tule. Kell 11.08 saatis süüdistatav smsi, et jõuab tunni aja pärast, varem ei jõua. Peale seda ta enam XXX telefonikõnedele ei vastanud. Pandimaja signaalide välja võttest (tl 163) nähtub, et pandimajja siseneti 14.04.2014 kell 9.52. Kannatanu esindaja XXX ja tunnistaja XXX ütluste kohaselt nad läksid 14.05.2014 hommikul Pärnu mnt pandimajja, avasid seifi ja avastasid sularaha puudujäägi summas 1133,81 eurot. Kui suur summa sularaha pidi pandimajas olema, nähtub nii kliendilepingutest (tl 43-63) kui kassaaruannetest (tl 88-91). Kõik varasemad pandimaja töötajad olid täitnud paralleelselt kassaaruannet paberi peal või kaustikus (tl 112), kuhu dubleeriti kõik kassaaruande kanded. Kuna süüdistatav aga vastavat paberi peal täitmise kohustust ei täitnud, siis ei saa ka kohus seda tõendina arvestada ja jätab tõendikogumist välja. Samuti pidi süüdistatav saatma iga tööpäeva lõpus XXX elektrooniliselt kassalisti, s.t algul välja arvutama päeva lõpu summa, siis füüsiliselt raha üle lugema, mis seifis oli ja siis selle alusel sisestama summad kassalisti. XXX pidi kassalisti alusel kontrollima, kas kassaaruanne klapib. Kassaaruannete täitmise põhiprintsiip seisnes selles, et päeva lõpus saadud lõppsumma pidi alati olema järgmise päeva algsumma ja iga päeva kohta tehti eraldi kassaaruanne. Seega süüdistatav pidi iga päeva lõpus lugema sularaha üle ja kontrollima, kas see vastas kassaaruandes näidatud summaga. Tööd alustas süüdistatav 24.03.2014 ja kuni 6.04.2014 ühtis kassaaruanne sularahaga. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ei omagi tähtsust see, kas süüdistatava ja kannatanu esindaja juuresolekul loeti esimesel tööpäeval sularaha üle või mitte. Süüdistatav teadis iga päeva lõpuks, mis summa on seifis ja mis summa peab

kassaaruande kohaselt seifis olema. Seega läks seifis oleva sularaha hulk kokku kassaaruandega kuni 06.04.2014. Kassaaruande kohaselt on selgelt näha, et süüdistatav on sisestanud 7.04.2014 kassaaruandesse sissetuleva raha 384,79 eurot ja väljaminev raha 66,80 eurot (tl 92). Seega arvestades, et 7.04.2014 päeva alguses oli raha kassas 876,13 eurot, pidi päeva lõpuks olema raha 1194,12 eurot (876,13+384,79-66,80=1194,12) ja täpselt sama summa pidi kajastuma ka järgmise päeva, s.o 8.04.2014 algsummana. 8.04.2014 on süüdistatav aga märkinud algsummaks hoopis 794,12 eurot. Seega 400 eurot vähem, kui oleks pidanud. Ka kõik järgmised päevad on süüdistatav toiminud samamoodi. 8.04.2014 on süüdistatav märkinud kassaaruandesse (tl 91) sissetuleva raha 582,01 eurot ja väljamineva raha 150,70 eurot, seega päeva lõpu summa peab olema eelmise päeva lõppsumma, s.o 1194,12 eurot pluss 8.04.2014 sissetulev raha 582,01 eurot, miinus väljaminev raha 150,70 eurot, mis on kokku 1625,43 eurot. Süüdistatav on aga kassaaruandesse märkinud järgmise päeva, s.o 9.04.2014 algsummaks 1225,43 eurot (tl 89). 9.04.2014 sissetulev raha on 14,36 eurot ja välja minev summa 43,40 eurot, seega 9.04.2014 lõppsumma peab olema (1625,43+14,36-43,40 = 1596,39) 1596,39 eurot, aga süüdistatav on märkinud 1196,39 eurot (tl 89). Edasi 10.04.2014 on kassaaruande kohaselt (tl 89) sissetulev summa 39,03 eurot, seega päeva lõpusumma peab olema (1596,39+39,03=1635,42) 1635,42 eurot. Süüdistatav on aga märkinud summaks 1213,42 eurot (tl 88). Seega lisaks 400 eurosele miinusele lisandus see päev veel 22 eurot miinust. 11.04.2014 on kassaaruande kohaselt sissetulev summa 132,84 eurot, seega päeva lõppsumma peab olema (1635,42+132,84=1768,26) 1768,26 eurot. Süüdistatava poolt täidetud kassaaruande põhjal tehtud arvutuse tulemus näitab aga 11.04.2014 päeva lõppsummaks 1346,26 eurot. Ehk kui võrrelda summat 1346,26 eurot ja seda, mis kassaaruannete kontrollimise tulemusel selgus, s.o 1768,26 eurot, siis on näha, et summade erinevus on 422 eurot. Ehk süüdistatava poolt valeandmete sisestamise tulemusena on tuvastamist leidnud kassaaruande miinus 422 euro ulatuses. Seega oleks kassas pidanud 11.04.2014 õhtul ja seega ka 14.04.2014 hommikul olema sularaha 1768,26 eurot. Sularaha oli 14.04.2014 hommikul seifis XXX ja XXX ütluste kohaselt vaid 634,45 eurot. Seega oli sularaha (1768,26-634,45=1133,81) 1133,81 eurot vähem, kui pidi olema kassaaruande kohaselt. Kui palju sularaha oli 14.04.2014 reaalselt seifis ja kassas, on tõendatud vaid kannatanu esindaja XXX ja tunnistaja XXX ütlustega. Seega antud juhul ei piisa sularaha puudujäägi tõendamiseks ainult raamatupidamislike tõendite esitamisest, vaid hinnata tuleb ühelt poolt kannatanu esindaja XXX ja tunnistaja XXX ütlusi selle kohta, et sularaha oli tõesti puudu ja teiselt poolt süüdistatava ütlusi, et tema ei ole pandimajast sularaha võtnud. Siinkohal juhib kohus tähelepanu süüdistatava käitumisele 14.04.2014 hommikul. Kuigi tal pidi olema töö päev, saatis ta kannatanu esindajale smsi, et tunneb end halvasti ja tööle ei tule. Samas on süüdistatav andnud ütlusi, et ta ei läinud tööle, kuna teda oldi reedel, s.o 11.04.2014 süüdistatud alusetult raha võtmises. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et keskmine töötaja, keda süüdistatakse alusetult raha kõrvaldamises, jätaks asja sinnapaika ja lihtsalt ei ilmuks enam tööle. Arvestades veel asjaolu, et süüdistatava ütluste kohaselt oli ta töötanud pandimajas kuu aega ning selle aja eest ei olnud ta veel palka saanud. Kohus leiab, et keskmise elukogemusega töötaja, kes ei näe endal süüd puudujäägi tekkimises, oleks kindlasti kohapeale läinud ja püüdnud välja selgitada, millest see viga tekkinud oli, ehk kas oli viga kassaaruande täitmises või sularaha puudujäägis. Samuti oleks keskmine töötaja olnud huvitatud tehtud töö eest oma terve kuupalga kätte saamisest. Seega on kohtu hinnangul süüdistatava eeltoodud ütlused mitteveenvad ning käitumine pärast süüteo toimepanemist on hinnatav kaudse tõendina. Samuti väitis süüdistatav, et ta ei saanud täpselt aru, kuidas see kassasüsteem töötab ja arvatavasti seetõttu on puudujääk tekkinud. Kohus juhib tähelepanu sellele, et süüdistatav oli saanud 2-3 päevase vajaliku väljaõppe, töötanud pandimajas ligi kuu aega ja tal oli võimalus

alati küsida XXX käest abi. Samuti arvestades süüdistatava varasemat töökogemust kassaaparaatidega töötamisel, ei saanud pandimaja kassasüsteem olla arusaamatult keeruline, sest vastasel juhul ei oleks süüdistatavat iseseisvalt tööle üldse lubatud ja süüdistatav oleks pidanud ise juba varem töölt lahkuma, kui pandimaja kassasüsteem oleks olnud tema jaoks ületamatult keeruline. Kõiki süüdistatava selgitusi koostoimes hinnates oleks tavaline keskmise töökogemusega töötaja pidanud minema 14.04.2014 tööle ja proovima välja selgitada, milles probleem seisneb. Selle asemel ta katkestas igasuguse edasise suhtluse tööandjaga. Seda enam, et 11.04.2014 õhtul oli XXX süüdistatavaga skype teel vestelnud (tl 98) ning kell 19.03 kirjutas süüdistatav, et kassas on 617,73 eurot ja hommikul oli 1235 millegagi. Sellest nähtub, et juba skype vestluse käigust tuleb üheselt välja, et sularaha on tunduvalt vähem, kui peaks olema, sest kassaaruande kohaselt kui 11.04.2014 hommik näitab sularaha 1213,42 eurot ja päevane sissetulek on 132,84 eurot, siis pidanud kassaaruande kohaselt päeva lõpuks olema sularaha 1346,26 eurot, mitte ainult 617,73 nagu süüdistatav skypes kirjutas. Seega, sai süüdistatav peale skype vestluses esitatud numbreid ise ka aru, et tema süütegu on nüüd avastatud. Kõigest eeltoodust saab järeldada, et kõigepealt süüdistatav sisestas 07.04.2014-11.04.2014 kassaaruandesse valeandmeid, mille tulemusena oli kassa 422 eurot väiksem. Edasi 11.04.2014 õhtul, kui kassaaruande puudujääk välja tuli, võttis süüdistatav pandimajast kaasa veel sularaha 733,80 eurot ilma, et ta oleks enam vaeva näinud kassaaruandesse valeandmete sisestamisega ning selle pärast ta esmaspäeval enam tööle ei ilmunudki ning ei tundnud mingit huvi vea väljaselgitamiseks ega välja maksmata palga saamiseks, kuivõrd oli kassast juba piisavalt võtnud. Kõike eeltoodut hinnates leiab kohus, et süüdistatava eeltoodud ütlused, s.h süüd eitavad ütlused, on eluliselt mitteusutavad ning kohus jätab need tõendikogumist välja kui mitteusaldusväärsed. Lisaks ei näe kohus põhjust, miks kannatanu esindaja XXX ja tunnistaja XXX oleks pidanud ilma igasuguse aluseta politseile avalduse tegema ja I.E vastu ütlusi andma. Ei ole tõendeid selle kohta, et XXX ja XXX oleks soovinud süüdistatavale mingil põhjusel kätte maksta. Kohus viitab ka Riigikohtu praktikale, mis võimaldab kohtul kaudse tõendina arvestada lisaks teistele tõenditele ka nn põhimõtet. Kaudsete tõendite pinnalt kuriteo asjaolude tõendamiseks vajaliku süsteemi kujundamise moodused võivad olla erinevad. Kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt 6. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või 10. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11). Küsimusele, milliste tunnuste pinnalt on võimalik usaldusväärselt rääkida kuritegude toimepanemise viisist kurjategija isiku identifitseerimise moodusena, ei saa vastata abstraktselt. Kuritegude toimepanemise viisist sellises kvaliteedis on eeskätt põhjust rääkida siis, kui kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise eripära või tekitatud tagajärgede iseloom on spetsiifilised. Kuid modus operandist kui usaldusväärsest tõendamise moodusest võib rääkida ka juhtudel, mil spetsiifika ei seisne ainuüksi kuriteo enese toimepanemise viisis, vaid nende kuritegude avaramat ajalist tausta kajastavates erinevates tunnustes. Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv.

Kohus leiab, et süüdistatava puhul on toime pandud kolm omavahel sarnast omastamise episoodi, s.o 26.11.2013 kuni 29.12.2013 Rimi episood, 07.04.2014 kuni 11.04.2014 XXX OÜ episood ja ka XXX OÜ episood 10.05.2015 kuni 18.05.2015. Esiteks on kõigil juhtudel tegemist selliste töökohtadega, kus liigub sularaha ja töö käib kassaaparaatidega. Seega on süüdistatavale usaldatud tööandja rahalised vahendid, mida on kerge endale võtta. Teiseks on kõigil juhtudel toimunud sularaha kõrvale panemine osade kaupa, mis näitab seda, et süüdistatav on raha osade kaupa kõrvaldanud täpselt senikaua, kui see on avastatud. Kolmandaks on süüdistatav jätnud tööle ilmumata alati siis, kui ta süütegu on avastatud. Kõik eeltoodu näitab kuritegude toimepanemist sarnase mustri järgi ehk süüdistatava väljakujunenud kuritegeliku käitumise viisi. Seega, eeskätt just kuritegude toimepanemise viisile tuginevalt, saab väita, et kõigi kolme omastamise episoodi puhul on tuvastatud episoodide vahetu toimepanemise sarnasus, mis käesoleva episoodi puhul tõendab modus operandi usaldusväärsust. Edasi tuvastab kohus omastamise koosseisutunnusena ka vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima (RKKK 3-1-192-13, p 14). Süüdistatava ütluste kohaselt olid tal majanduslikud raskused nii eelmise kuriteo episoodi toimepanemise ajal, s.o 26.11.2013 kuni 29.12.2013 ja ka hilisema kuriteo episoodi toimepanemise ajal, s.o 10.05.2015 kuni 18.05.2015. Sellest tulenevalt võib järeldada, et ka antud episoodi ajal, s.o 07.04.2014 kuni 11.04.2014 oli süüdistatav majanduslikes raskutes ja vajas raha isiklikuks otstarbeks, mis on samaaegselt käsitatav vara enda kasuks pööramisena, kui ka omastamistahte manifesteerimisena. KarS § 201 ettenähtud süüteo objektiivse koosseisu täitmisest saab kõneleda vaid juhul, kui võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik. I.E ei olnud XXX OÜ pandimaja töötajana õiguslikku alust raha XXX OÜ kassast endale võtta. Kannatanu esindaja XXX ütluste kohaselt ei olnud I.E selleks ka luba küsinud. Seega, kuna puudus kannatanu nõusolek ja raha võeti ära kannatanu tahte vastaselt, siis toimus kassast raha võtmine süüdistatava poolt ebaseaduslikult. Et tegemist ei olnud varasema kokkuleppega näitab ka asjaolu, et kannatanu esindaja tegi politseile avalduse selle kohta, et I.E on pandimajast võtnud 1133,81 eurot ja sellisel seisukohal oli kannatanu esindaja ka kohtulikus menetluses. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Tõendeid kogumis hinnates, leiab kohus, et süüdistatava süüd eitavad ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega, samuti nagu juba eelpool tuvastamist on leidnud, on need eluliselt mitteusutavad ning kohus jätab need tõendikogumist välja kui mitteusaldusväärsed. Küll tõendavad süüteo toimepanemist eelpool märgitud kirjalikud tõendid ja isikuliste tõendiallikate antud ütlused. Kokkuvõtvalt on kõigil eeltoodud põhjendustel tuvastamist leidnud, et XXX OÜ vara oli I.E-le usaldatud võõras vara, mille ta pööras ebaseaduslikult enda kasuks. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt saab tõdeda, et tegu pandi toime etteplaneeritult. Kõigepealt sisestas süüdistatav kassaaruandesse valeandmeid, mille tulemusena näitas kassaaruanne väiksemat summat kui oleks pidanud, mis tähendab seda, et raha omastamisele eelnes

eeltegevus, millega püüti kannatanut hoida omastamisest teadmatuses. Seega on kohtu hinnangul tegemist kavatsetult toime pandud süüteoga. Episood KarS § 201 lg 2 p 1 järgi – XXX OÜ I.E süüdistatakse temale usaldatud XXX OÜ-le kuuluva vara, s.o 2560 euro 10.18.05.2015 ebaseaduslikus enda kasuks pööramises. Kohus, kuulanud ära süüdistatava süü tunnistamise, kannatanu esindaja XXX ja tunnistajate XXX ja XXX ütlused ning kontrollinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. KarS § 201 ettenähtud süüteo objektiivse koosseisu tuvastamiseks peab kohus kõigepealt analüüsima, kas käesoleval juhul oli tegemist süüdistatava valduses oleva võõra vallasasja või talle usaldatud muu võõra varaga. Samuti analüüsib kohus omastamise koosseisutunnusena vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist ning lõpuks selle ebaseaduslikkust. Süüdistatava I.E ütluste kohaselt töötas ta alates 2014 sügisest 7-8 kuud XXX OÜ kaupluses müüjana. Kuna tal olid rahalised raskused ja vaja oli üüri maksta, siis võttis kassast üle 2000 euro. Helistas 18.05.2015 hommikul XXX ja palus enda asemel tööle minna ja XXX edasi öelda, et tema on kassast raha võtnud. Ta oli varem rääkinud XXX oma majanduslikest raskustest ning kes ütles, et sellele võib lahenduse leida. Sai sellest valesti aru, mitte, et andis nõusoleku, sai sellest teisiti aru, kõik oli usalduse peal. Nädala jooksul maksis raha tagasi. Kahetseb, et kohe XXX ei öelnud. Kõigepealt analüüsib kohus, millistel asjaoludel asi või vara süüdistatava käsutusse jõudis ning kas see oli tema valduses või talle usaldatud või mitte. I.E oli süüteo toimepanemise ajal XXX OÜ Linnamäe tee 37a kaupluses müüja, mida kinnitab tööleping nr 41 (tl 116), mille kohaselt I.E oli alates 25.10.2014 XXX OÜ-s töötaja, kes pidi vastavalt müüja ametijuhendile (tl 128-129) ja ärisaladuse avaldamise keelule (tl 130-131) oma töökohustusi täitma. Samuti on I.E allkirjastanud varalise vastutuse lepingu (tl 124-127), mille p 1.2 kohaselt võtab töötaja täieliku varalise vastutuse tema tööülesannete täitmiseks antud vara ja selle väärtuse säilitamise eest. Seega oli XXX OÜ vara puhul tegemist talle töösuhtest tulenevalt usaldatud varaga. XXX OÜ raha oli I.E jaoks võõras vara, s.t ei olnud süüdistatava omandis AÕS § 68 mõttes (RKKK 3-1-1-46-08, p 20). Antud juhul ei ole vaatlusaluses küsimuses ka õiguslikku vaidlust ega eriarvamusi. Seega oli vaatlusalune vara, s.o XXX OÜ raha I.E jaoks talle usaldatud muu võõras vara KarS § 201 tähenduses. Nagu nähtub töögraafikust (tl 118) ja signalisatsiooni väljavõttest (tl 119), siis oli I.E XXX OÜ kaupluses tööl 10.05.2015, 13.05.2015 ja 14.05.2015 ning kassaaruande (tl 117) kohaselt oli just nende päevade raha seifist puudu. Kassaaruande kohaselt on ka 16.05.2015 300 eurot seifist puudu, ehk ajal kui süüdistatav ei töötanud. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt jäetakse vahel raha seifi panemata, et järgmisel päeval oleks vahetusraha võtta. See võis juhtuda ka selle 300 euroga, et ta jättis selle kassa kõrvale riiulile. Signalisatsiooni väljavõttest nähtub, et 18.05.2015 kell 9.27 on I.E oma koodiga poodi sisenenud ja töögraafikust nähtub, et oli ka tema tööpäev. Kannatanu esindaja ütluste kohasel on igal töötajal oma kood, millega ta poodi siseneb ja mida teised töötajad ei tea. Sellest järeldab kohus, et 18.05.2015 kell 9.27 sisenes kauplusesse just I.E , kes võttis ära ka kassa kõrvale jäetud sularaha, mida süüdistatav on ka ise tunnistanud. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt helistas kell 9.40 talle süüdistatav ja palus tal tema asemel tööle tulla, kuna tema mees on ära surnud. Samuti ütles talle süüdistatav, et ta on kogu eelmise nädala kassaraha ära võtnud ning palus seda edasi öelda ka XXX . Tunnistaja XXX ütluste kohaselt jõudis ta kauplusesse natuke 10 läbi ja juba ootas teda ees XXX , kes iga esmaspäev käis seifist raha kontorisse kontrollimiseks viimas. Süüdistatav teadis, et kuna ta oli 10.05.2015, 13.05.2015, 14.05.2015 ja 18.05.2015 kassa raha omale võtnud, mitte seifi pannud, siis esmaspäeval, kui XXX tuleb rahale järgi, tuleb kõik seifi puudujääk välja. Sellepärast oli ta ka välja mõelnud loo oma surnud abikaasast, et vabandada omavolilist raha võtmist.

Omastamise koosseisutunnusena tuleb tuvastada ka vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima (RKKK 3-1-192-13, p 14). Süüdistatava ütluste kohaselt maksis ta kassast ära võetud raha eest ära oma üürivõlgnevused, seega kasutas raha isiklikuks otstarbeks, mis on samaaegselt käsitatav vara enda kasuks pööramisena, kui ka omastamistahte manifesteerimisena. KarS § 201 ettenähtud süüteo objektiivse koosseisu täitmisest saab kõneleda vaid juhul, kui võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik. I.E ei olnud XXX OÜ müüjana õiguslikku alust raha XXX OÜ kassast endale võtta. Kannatanu esindaja XXX ütluste kohaselt ei olnud I.E kassast raha võtmiseks luba küsinud ning XXX OÜ-s oli keelatud omavoliliselt kassast raha võtta. Kui töötajad soovisid avanssi, siis selleks tuli eraldi luba küsida ja vastavad paberid täita. Ka tunnistaja XXX ütluste kohaselt kassast lihtsalt raha võtta keegi ei tohtinud ja süüdistatav temalt selleks luba ka ei küsinud. Ka süüdistatava enda sõnade kohaselt ta kassast raha võtmiseks kelleltki luba ei saanud, vaid võttis raha, kuna oli XXX jutust valesti aru saanud. Seega, kuna puudus kannatanu nõusolek ja raha võeti ära kannatanu tahte vastaselt, siis toimus kassast raha võtmine süüdistatava poolt ebaseaduslikult. Et tegemist ei olnud varasema kokkuleppega näitavad ka kannatanu esindaja XXX ütlused, mille kohaselt ta püüdis süüdistatavat telefoni teel kätte saada, et selgitusi küsida, kuid süüdistatav telefonile ei vastanud. Samuti näitab igasuguse nõusoleku puudumist kannatanu esindaja mailivahetus süüdistatavaga (tl 120-123), mille kohaselt XXX saadab 21.05.2015 süüdistatavale e-maili, milles on kirjas, et kassast on puudu 2510 eurot ja küsimus, millal süüdistatav tööle tuleb. Kuna süüdistatav samal päeval mailile ei vastanud, siis on kannatanu esindaja 21.05.2015 teinud ka politseile avalduse (tl 115) selle kohta, et XXX OÜ müüja I.E võttis poe kassast 2510 eurot. Kokkuvõtvalt on kõigil eeltoodud põhjendustel tuvastamist leidnud, et XXX OÜ vara oli I.E-le usaldatud võõras vara, mille süüdistatav pööras ebaseaduslikult enda kasuks. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt saab tõdeda, et tegu pandi toime etteplaneeritult. Süüdistatav on 10.05.2015, 13.05.2015, 14.05.2015 ja 18.05.2015 võtnud endaga kaasa kogu päeva kassa süüdistuse kohaselt kogusummas 2560 eurot. Seega jättis süüdistatav päevade viisi sularaha seifi panemata, millest saab järeldada, et süütegu pandi toime kavatsetult. Kohtule esitatud kirjalikest tõenditest, so I.E ja XXX allkirjadega varustatud paberilehtedest nähtuvalt on I.E hüvitanud 28.05.2015 1800 eurot ja 30.05.2015 760 eurot, so kokku 2560 eurot (tl 135, 136). Nimetatud asjaolust saab järeldada, et ka I.E on omaks võtnud varalise kahju tekitamise 2560 euro ulatuses. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Riiklik süüdistaja on I.E süüteo kvalifitseerinud KarS § 201 lg 2 p 1 järgi, s.o isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramine isiku poolt, kes on varem toime pannud omastamise. Edasi analüüsibki kohus, kas süüdistatava puhul on tegemist isikuga, kes on ka varem toime pannud omastamise. Karistusregistri väljavõttest (tl 1) nähtuvalt on I.E 28.10.2014 Harju maakohtu otsusega (tl 2-15) süüdi mõistetud KarS § 201 lg 1 järgi (XXX AS episood). Samuti on käesoleva kriminaalmenetluse raames tuvastamist leidnud, et süüdistatav on toime pannud 2 omastamise episoodi, seega on tegemist nii juriidilise kui ka faktilise korduvusega KarS § 201 lg 2 p 1 mõttes ning I.E kuritegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 201 lg 2 p 1 järgi.

toime panemine etteplaneeritud, seega oli see tema teadlik ja tahtlik valik käituda õigusvastaselt. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist. XXX OÜ episoodi puhul on süüdistatav kahetsenud süüteo toimepanemist ning hüvitanud ka kogu tekitatud kahju (tl 135-136). Sellest tulenevalt leiab kohus, et KarS § 57 lg 1 p 2 ja 3 alusel on võimalik arvestada kahe kergendava asjaolu esinemist. Karistuse määra valikul arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurusega, kahe karistust kergendava asjaolu esinemist ning leiab, et süüdistatavale, keda ei ole varasemalt kohtu poolt vangistusega karistatud, on võimalik karistus mõista ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Süüdistatavat on Harju Maakohtu 28.10.2014 otsusega KarS § 201 lg 1 järgi karistatud rahalise karistusega 100 päevamäära ulatuses summas 1100 eurot, mis on jäetud KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui süüdistatav 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Seega, kuna käesoleva kriminaalmenetlusega tuvastatud episoodid on toimepandud katseajal, siis tuleb liitkaristus mõista KarS § 64 lg 2 kohaselt, s.t kui üks mõistetud karistustest on rahaline karistus, viiakse see täide iseseisvalt. Samuti jätab kohus rahalise karistuse täitmise tingimused samaks, mis olid määratud Harju Maakohtu 28.10.2014 otsusega. Edasi hindab kohus, kas mõistetav karistus vangistuse näol kuulub täies ulatuses ärakandmisele või on võimalik jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata. Antud juhul kohus leiab, et juhul, kui süüdistatav kannab oma karistuse täies ulatuses ära, siis puudub tema edasise elukäigu osas kontroll ning ta võib jätkata varavastaste süütegude toimepanemist. Samuti arvestab kohus ka asjaoluga, et süüdistataval on ülalpidamisel 2 alaealist last (tl 32), mistõttu lasub süüdistataval ka vastutus laste heaolu eest ning süüdistatavale mõistetava karistuse kohesel täitmisele pööramisel jääksid lapsed vanemliku hoolitsuseta. Eeltoodud põhjustel jätab kohus vangistuse kohaldamata, kuid peab vajalikuks allutada süüdistatava käitumiskontrollile, et süüdistatav kriminaalhooldaja järelevalve all olles saaks aru õiguskuulekuse vajalikkusest. Lisaks sellele peab kohus kannatanu huvidest lähtuvalt vajalikuks määrata süüdistatavale ka KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustuse hüvitada kuriteoga tekitatud kahju 1133,81 eurot ja seda 12 kuu jooksul.

Kohus leiab, et antud juhul oli süüdistataval samuti õigus eeldada, et kriminaalasi XXX OÜ episoodis lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti juba 28.10.2014 otsuse tegemisel. Seega kohus leiab, et menetluskulud, mis on tekkinud seoses asja uue arutamisega maakohtus, so kannatanu kantud kulu valitud esindajale tasu makstes, samuti tunnistajatele XXX ja XXX hüvitatud saamata jäänud sissetulek tuleb jätta süüdistatavalt välja mõistmata ning need kulud peab hüvitama riik. Seega kriminaalasja esimesel läbivaatamisel kannatanu poolt valitud esindajale makstud tasu summas 1279,20 eurot mõistab kohus välja süüdistatavalt ja kriminaalasja teisel läbivaatamisel kannatanu poolt valitud esindajale makstud tasu summas 1875,12 eurot mõistab kohus välja Eesti Vabariigilt XXX OÜ kasuks. Kriminaalasja teises läbivaatamises ja ühisesse menetlusse ühendatud kriminaalasjades on määratud kaitsjale makstud tasu kokku summas 912 eurot. Samas on kriminaalmenetluse pikkus tingitud valdavas määras kriminaalasja uuesti menetlemisega XXX OÜ episoodis ning teises episoodis, so XXX OÜ episoodis I.E tunnistas oma süüd ning selle episoodi puhul oli tegemist lihtsa kriminaalasjaga, mis ilmselgelt oleks lahenenud lihtmenetluses. Seetõttu jätab kohus määratud kaitsjale makstud tasu suuremas ulatuses I.E-lt välja mõistmata, jättes selle osa riigi kanda. Täies ulatuses kaitsjale makstud tasu riigi kanda jätmine ei oleks põhjendatud, kuna 26.06.2015 kohtumäärusega ühendati XXX OÜ episood XXX OÜ episoodiga, mistõttu kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest olnuks nii või teisiti olnud vajalik, kuid seda oluliselt väiksemas mahus, mistõttu tuleb süüdistatavalt välja mõista määratud kaitsjale makstud tasu, mida oleks makstud eeldusel, et kohus arutab kriminaalasja vaid XXX OÜ episoodis. Kohus leiab, et arvestades süüdistatava menetluskulude summa suurust ning võttes arvesse ka tsiviilhagi hüvitamise kohustust, siis esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kohtulahend

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Lahendi tekst

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

XXXXXXXXXXXXXXXXXX.