Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. jaanuar 2025, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-6106
Tsiviilasi
A.A. (A.A.) hagi Osaühingu X kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Apellatsioonkaebuse hind
26 685,33 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. augusti 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu X apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
17. detsember 2024
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja: Osaühing X (registrikood XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Maria MägiRohtmets
vastu
Vastustaja/hageja: A.A. (isikukood XXX), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 9. augusti 2023 otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Osaühingu X kanda. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Osaühingult X A.A. kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulu 543 eurot.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva
sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 19. aprillil 2021 Tartu Maakohtule hagi Osaühingu X (kostja) vastu kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitise saamiseks. Hageja täpsustas 4. juulil 2023 nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikus 5. detsember 2019 kuni 31. juuli 2023 saamata jäänud tulu hüvitise 36 756 eurot 77 senti ning alates 1. augustist 2023 kutsehaiguse põhjustamisest tingitud igakuine hüvitise 964 eurot 78 senti, mida tuleb indekseerida 1. aprillil avaldatava mäetööstuse tegevusala keskmise brutopalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise ajavahemikuga. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 5. detsembril 2019. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 12. detsembri 2019.a teatise nr XXXXXX kohaselt kujunes hagejal kutsehaigus välja aastatel 2001–2017. Alates 2001 kuni 2017 töötas hageja AS-s XX ning alates 2017 OÜ-s X elektriklukksepana, elektrik-tehnikuna ja kvaliteedijuhina. 10. juuli 2017 sõlmitud ühinemislepingu alusel ühendas X OÜ endaga AS-i XX. Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles koondamise tõttu alates 1. juunist 2019. Kutsehaigusena diagnoositi ülekoormushaigus, lateraalne epikondüliit kätel, vasaku randme sidemete kahjustus, mõlemapoolne õlabursiit, mediaalne epkondüliit, ulnaarnärvi kahjustus paremal käel, rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muud haigusseisundid, õlavöötme, käte müofastliaalne valu. Kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguriteks oli raske füüsiline töö ja raskuste teisaldamine. Hagejal on alates kutsehaiguse diagnoosi kuupäevast, s.o 5. detsembrist 2019 kuni 2. oktoobrini 2023 tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 50% ja kogu töövõime kaotus kokku 80% (vastavalt ekspertarst Meris Tammiku 7. mai 2020 hinnangule). Hageja hinnagul põhjustas kostja hagejale tervisekahju, mille tulemusena hageja võime endale sissetulekut teenida on vähenenud 50% ulatuses. Kahju seisneb selles, et töövõime 50%-lise kaotuse tõttu ei ole kostjal enam võimalik endises ulatuses sissetulekut teenida.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Töötervishoiuarsti teatisest ei ole võimalik järeldada kostja tegu või tegevusetust, mis võis kutsehaigestumise põhjustada. Hageja ei ole tõendanud, et ta ei ole pärast töösuhte lõppemist kostjaga saanud töötasu ega muid sissetulekuid (hageja on saanud makseid Eesti Töötukassalt, Sotsiaalkindlustusametilt, Eesti Haigekassalt ja Maksu- ja Tolliametilt). Hageja esitatud kahjuhüvitise arvutuse juures ei ole arvesse võetud kõiki hageja sissetulekuid vastaval kalendrikuul. Hageja keskmise töötasu arvutamine hageja esitatud viisil annab ebaõige ettekujutuse hageja tegelikust keskmisest töötasust ja hageja kutsehaigestumisest tingitud töövõimekao ulatuse määramine ei ole õiguspärane. Maakohtule esitatud eksperthinnangutele ei ole võimalik tugineda, kuna eksperdi mõttearendus ei ole jälgitav ega kontrollitav. Ekspertarst on seostanud hageja kutsehaiguse üksnes õlavöötme ja ülajäsemete kahjustusega. Ükski muu hageja tervisehäire ei ole kutsehaigestumisega seostatav. Hageja ei oleks võimeline töötama ka ilma õlavöötme ja ülajäsemete kahjustuseta, kuna hageja on korduvalt kinnitanud, et tema tervislik seis ei muutu paremaks. Tulenevalt kahju hüvitamise eesmärgist ja üldpõhimõtetest puudub võimalus mõista hageja kasuks hüvitis välja enam kui vanaduspensionieani. Kostja ei nõustu hagejale väljamõistetava hüvitise indekseerimisega, kuna see annaks hagejale suurema sissetuleku kui ta oleks teeninud kutsehaigestumiseta.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 9. augusti 2023 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise ajavahemiku 5. september 2019 kuni 31. juuli 2023 eest 21 463 eurot; 2023. aasta augustikuu eest 467,33 eurot; 2023. aasta septembrikuu eest 475,50 eurot ning edaspidi igakuiselt hüvitise 475,50 eurot hageja vanaduspensioni ikka jõudmisel tähtajatult. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude ja väidete üle: - hageja töötas ajavahemikus 2001–2017 AS-s XX ja alates 2017 OÜ-s X elektrik-lukksepana, elektrik-tehnikuna ja kvaliteedijuhina. Tõendid: tööleping AS-ga XX 30.04.2001 töötamiseks elektrik-lukksepana ja ametinõuded (tl 20–22 I kd), töölepingu lisa 01.10.2003 (tl 23) töötamise kohta elektrik-lukksepa ja kvaliteedijuhina, kvaliteedijuhi töökirjeldus (tl 24 I kd); - X OÜ on AS XX õigusjärglane. 10.07.2017 sõlmitud ühinemislepinguga on X OÜ ühendanud endaga AS-i XX; - OÜ X ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles (teatis 04.03.2019 tl 8 I kd) koondamise tõttu alates 01.06.2019. a; - A.A. kutsehaigus kujunes välja aastatel 2001–2017 (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis 12.12.2019 tl 7 I kd). Kutsehaiguse diagnoosimise kuupäev on 05.12.2019. Hageja nõue temale kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitise saamiseks on esitatud VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel. Hageja on seisukohal, et kostja süüd hagejale tervisekahju tekkimises tuleb eeldada VÕS § 1050 lg 1 järgi. Maakohus tuvastas, et A.A. töö karjääris olevate seadmete remontimisel ja hooldamisel oli ette nähtud tema töölepinguga, s.h. töö liivasõela ja selle võrgu vahetamisel, ujutorustiku hooldamisel ja remondil, töö puistangul, pinnasepumba paigaldamisel ja sellele kõrgepingekaabli paigaldamisel, hooaja lõpus ujutorustiku mahavõtmine, ujuplatvormile paigaldamine, kaabli mahavõtmine, pulbipumba kulunud osade vahetus, elektrimootorite vintside vahetus, s.h. nende maha võtmine ja tagasi tõstmine, töö puistangul olenemata ilmast. Maakohtu hinnangul kinnitavad tunnistajate ütlused hageja väiteid selle kohta, et hageja osales karjääris olevate seadmete remonditööde ja hooldustööde tegemisel, neid töid tegid kõik töölolijad ühiselt, vajadusel muud tööd seiskusid. Maakohus põhjendas tunnistajate ütluste erinevust töötajate kehaliste omadustega, mis võivad mõjutada tunnistaja füüsilist tunnetust ja raskuste tajumist. Maakohtu arvates puudub alus lugeda tunnistaja Y.Y. ütlusi ebausaldusväärseks. Maakohus tuvastas, et kostja esitatud tõend hageja töötingimuste kohta karjääris (tl 25 I kd) on sisult vastuolus nii hageja töölepingust tulenevate kvaliteedijuhi töökohustustega kui ka tunnistajate X. ja Z. kirjeldustega karjääris tehtud tööde kohta. Tõendile on alla kirjutanud endine tootmisjuht M.S. 8. septembril 2020 ehk ajal, mil hageja tööleping kostjaga oli enam kui aasta tagasi lõppenud. Maakohus asus seisukohale, et kostja tõendas karjääris liiva pumpamist ja sõelumist ja selleks vajalikke tegevusi, kuid see ei lükka ümber tunnistajate X. ja Z. ütlusi tehtud töö, s.h hageja töö füüsilise raskuse ja intensiivsuse kohta. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlused kogumis, hageja kirjeldused menetlusdokumentides ja fotodelt nähtuv tõendab, et hageja õiguseellase poolt hagejale pakutav ja temalt nõutud töö oli füüsiliselt raske käsitsitöö, mida tuli teha ebakindlal pinnal, s.h hoides käsi kõrgemal või kehast eemal. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) § 23 lg 1 kohaselt on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. TTOS § 9
lg 1 järgi on füsioloogilised ohutegurid füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni. Maakohus tuvastas, et hageja töötamine toimus füsioloogiliste ohutegurite mõju tingimustes ehk raske füüsilise tööna. Maakohus märkis, et kohtumenetluses ei ole seatud kahtluse alla töötervishoiuarsti 12. detsembri 2019 teatist kui tõendit. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja õiguseellase töökeskkonna riskianalüüsi tulemused ei võimaldanuks töötervishoiuarstil selliseid järeldusi teha. Uuritud tõendid võimaldavad maakohtul teha ühese järelduse, et hagejal 5. detsembril 2019 diagnoositud kutsehaigus on põhjustatud ohuteguritest töötamisel kostja õiguseellase juures. Maakohus leidis, et hagejal on tekkinud kutsehaigus ja selle tekkimine on põhjuslikus seoses töötamisega kostja õiguseellase juures tema korraldatud tingimustel. Maakohus tuvastas, et hagejal on tekkinud kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju, mis vähendab tema võimet teenida tulu. Kostja ei ole VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 nimetatud õigusvastasuse eeldust ümber lükanud. Kuna hageja töötas pikki aastaid kostja õiguseellase juures, tuleb eeldada, et tema kutsealase töövõime kaotuse ulatus ja sissetuleku vähenemine on omavahel proportsioonis: kui hageja kaotas kostja juures töötamisel saadud kutsehaiguse tõttu teatud protsendi oma töövõimest, siis on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Kohus on seisukohal, et kostja väited ei ole piisavad temal süü puudumise tõendamiseks. Töötajate tervise ja tööohutuse tagamiseks ettenähtud kaitsenormid on seaduses kirjas, sh on tööandjal kohustus korraldada töötajatele tervisekontroll, kui töötaja tervist võib mõjutada töökeskkonna ohutegur. Kostja korraldas küll tervisekontrolli, kuid selle tulemusena ei korraldatud hageja tööd ümber ega rakendanud muid abinõusid hageja tervise ohustamise vähendamiseks. Kuivõrd hageja töö sisu ja tingimused kostja juures on põhjustanud hagejal kutsehaiguse, mis tõepoolest seisneb käte ja õlavöötme patoloogias, siis ongi kostjale etteheidetav tema hooletus hagejale ohutute töötingimuste tagamises üksnes selles osas. Maakohtu arvates ei ole asjakohane kostja väide, et hageja töövõimekaotus on määravas osas tingitud asjaoludest, mida ei ole võimalik seostada kostjaga, kuna hageja ei ole esitanud varalise kahju hüvitamise nõuet kogu tema kaotatud sissetuleku ulatuses, vaid üksnes osas, milles hageja kaotas sissetuleku teenimise võime kutsehaiguse tõttu. Maakohus märkis, et pooled vaidlevad selle üle, milliste kuude sissetulekust lähtudes tuleb arvestada hageja keskmine töötasu. Maakohus leidis, et hageja keskmise sissetuleku leidmisel tuleb arvestada Riigikohtu seisukohtadega, mille kohaselt võib kõigi kalendrikuudega arvestamine, olenemata sellest, kas töötaja kõigil tööpäevadel töötas, viia ebaõiglase tulemuseni ega pruugi tagada kahju hüvitamise eesmärke ning tuleb kaaluda, kas hüvitise arvutamise aluseks olevate kuude hulgast on põhjendatud jätta välja need kuud, mil töötaja kõigil tööpäevadel ei töötanud. Maakohus leidis, et hageja kohtumenetluse jooksul esitatud nõude ümberarvutused ei kujuta endast hagi muutmist, kuna need põhinevad samadel õiguslikel ja faktilistel asjaoludel. Kostja taotles ekspertiisi määramist hagejal kogu töövõimekaotuse ulatuse ja kutsehaigestumisest tingitud töövõimekaotuse ulatuse kindlaksmääramiseks, kuid maakohus jättis taotluse rahuldamata, leides, et kohtule on esitatud piisavalt andmeid ja tõendeid ja esitatud arvamused ei ole sedavõrd vastuolulised, et neid ei saaks tõendina käsitleda. Maakohus tuvastas, et hagejal on kutsehaigus diagnoositud 5. detsembril 2019. Sellele järgnevalt on ekspertarst Meris Tammiku 7. mail 2020 tuvastanud hagejal kutsehaigusest
tingitud töövõime kaotuse 50%. Hinnangu põhjendusena on märgitud, et hagejal on kutsehaigus tingituna õlavöötme ja ülajäsemete kahjustusest. See langeb kokku maakohtule esitatud tõenditega hageja terviseseisundi ja selle kujunemise kohta. Makohus tuvastas, et hageja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse ulatus on 50%. Maakohus leidis, et hagejale makstav töövõimetoetus kuulub arvesse võtmisele kutsehaigusest põhjustatud töövõimekao protsendile vastavas ulatuses ehk 50% ulatuses hagejale makstava hüvitise arvutamisel ehk hüvitisest maha arvates. Maakohus tuvastas, et hageja ei saa töötasu ega muid sissetulekuid, mida tuleks temale hüvitise arvutamisel arvesse võtta. Maakohus asus seisukohale, et hagejale kutsehaigustest tingitud kahjuhüvitise arvutamisel ei tule hagejal kindlakstehtud keskmist töötasu ja hüvitist indekseerida. Maakohtu arvutuste kohaselt on hagejale välja mõistetav kahjuhüvitis 2019. aasta detsembrikuu eest 534,28 eurot; 2020. aasta jaanuar–detsember eest 5987,49 eurot; 2021. aasta jaanuar–detsember eest 5902,47 eurot; 2022. aasta jaanuar–detsember eest 5726,71 eurot ning 2023. aasta jaanuar–juuli eest 3312,15 eurot. Kokku ajavahemiku 5. detsember 2019 kuni 31. juuli 2023 eest makstavad hüvitised moodustavad 21 463 eurot. Hagejale välja mõistetava kahjuhüvitise arvutus 2023. aasta augustikuu eest on 467,33 eurot ja septembrikuu eest on 475,50 eurot. Maakohus otsustas, et hüvitise maksmist tuleb jätkata viimases summas ehk 475,50 eurot kuus hageja vanaduspensioni ikka jõudmisel tähtajatult. Maakohus tuvastas, et kuna hagejale on määratud töövõimetoetus kuni 2. oktoobrini 2023, siis sellest ajast lõpeb hagejale töövõimetoetuse maksmine ja ta hakkab saama eelduslikult vanaduspensioni, mille suurus on aga teadmata. Maakohus leidis, et kuna vanaduspension sõltub teatud määral hageja töötatud ajast ja saadud sissetulekust, on makstava kahjuhüvitisega võimalik kompenseerida hagejal sissetuleku saamata jäämist. Maakohus asus seisukojale, et arvestades nõudest tulenevat tõendamiskoormist, poolte positsioone menetluses ja avaldatud menetluskulude struktuuri, on põhjendatud määrata menetluskulude jaotus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alternatiivide hulgast viisil, et menetluskulud jäetakse täielikult poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas 8. septembril 2023 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei näinud hageja ametikohad ette tööde tegemist, mida saab lugeda raskeks füüsiliseks tööks, millega kaasneks raskuste teisaldamine. Tõendamata on hageja väide, et ta pidi kostja korraldusel tegema tööd, mis ei olnud ametijuhendi järgi hageja töö sisuks. Maakohus on valesti tunnistajate ütlusi hinnanud. Maakohus jättis põhjendamata, miks tunnistaja S. kui hageja vahetu ülemuse ütlused ei lükka ümber tunnistajate X. ja Z. ütlusi. Maakohus pidanuks jõudma järeldusele, et raske füüsiline töö ja/või raskuste teisaldamine ei olnud hageja töökohustuste sisuks (nagu leidis ka hageja), ning seejärel tuvastama, kas sellise töölepinguga (ametijuhendiga) mitteettenähtud töö tegemiseks on kostja andnud korraldusi. Kostja on seisukohal, et hageja töövõimekaotus on määravas osas tingitud asjaoludest, mida ei ole võimalik seostada kostjaga. Kostja leiab, et töötervishoiuarst nimetas oma 12. detsembri 2019 teatises kutsehaigestumist põhjustanud ohutegurid vaid hagejalt töö iseloomu kohta saadud informatsiooni põhjal.
Töötervishoiuarst ei ole märkinud teatises, et kutsehaigestumise on põhjustanud hageja töötamine kostja õiguseellase juures, vaid töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist. Maakohus on ebaõigesti hinnanud AS-i Qvalitas Arstikeskus 28. novembri 2018 tervisekontrolli otsust, kui on seostanud seda kutsehaigestumisega. Kostjale ei ole teada ja ka maakohus ei ole selgitanud välja, miks hageja ei käitunud vastavalt töötervishoiuarsti juhisele, s.h ei vahetanud töökohta. Ka AS-i Qvalitas Arstikeskus 13. veebruari 2019 tervisekontrolli otsuses märgitut ei ole võimalik seostada õlavöötme ja ülajäseme patoloogiaga. Saades teada tervisekontrolli tulemusest (hageja sobimatusest senisele tööle) ei olnud kostjal võimalikki hageja töötingimuste osas midagi ette võtta, kuna hageja viibis töösuhte lõppemiseni pidevalt haiguslehel. Maakohus ei ole analüüsinud ekspertarst Anneli Ojasalu 4. septembri 2018 eksperthinnangut, kus on leitud, et hageja ei ole töövõimeline, kuid peamiseks piiranguid põhjustavaks diagnoosiks on nimme ja muude lülivaheketaste haigusseisund radikulopaatiaga. Sel haigusseisundil puudub mistahes seos kutsehaigestumisega. Ekspertarst märkis eksperthinnangus, et hagejal probleemid seljaga juba üle 25 aasta ning teda on kahel korral opereeritud nimmeradikulopaatia tõttu. Maakohus jättis ebaõigesti hindamata hageja rolli endal tervisekahjustuse tekitamises, kui hageja vaatamata tervisekontrolli otsustele ja enam kui 20 aastat varem diagnoositud seljapatoloogiale väidetavalt jätkas raskuste tõstmist. Maakohtul oleks tulnud määrata ekspertiis, et tuvastada töövõimetuse põhjus. Lisaks maakohtu järeldusele, et hagejal on puuduv töövõime peamiselt raske liikumispiirangu tõttu, leiab kostja, et hageja tegevust piirab oluliselt ka kardio-vaskulaarsüsteemi kehv seisund (madal koormustaluvus, pearinglus, liikumisel õhupuudus, hüpertensioon). Kostja leiab, et tulenevalt kahju hüvitamise eesmärgist ja üldpõhimõtetest puudub võimalus mõista hageja kasuks kostjalt välja hüvitis enam kui vanaduspensionieani, kuna arvestades hageja tervislikku seisundit ja prognoosi ei ole reaalne, et hageja oleks võimeline asuma pärast vanaduspensioniea saabumist tööle ning et vanaduspensionieas tööle mitteasumine oleks tingitud kutsehaigestumisest (st õlavöötme ja ülajäsemete tervisekahjustusest). Hageja kasuks hüvitise väljamõistmine pensionieaks tooks kaasa alusetu rikastumise ja see on kostja jaoks äärmiselt ebaõiglane.
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohtu järeldused on õiged ning kooskõlas uuritud tõenditega. Asja lahendamisel ei saa lähtuda üksnes ühe tunnistaja ütlustest, kes töötab kostja juures ja kelle edaspidine karjäär sõltub kostja otsustest. Kostja väide, et hageja töövõimekaotus on määravas osas tingitud asjaoludest, mida ei ole võimalik seostada kostjaga, ei ole asjakohane, kuna hageja ei ole esitanud varalise kahju hüvitamise nõuet kogu tema kaotatud sissetuleku ulatuses, vaid ainult osas, milles ta kaotas sissetuleku teenimise võime kutsehaiguse tõttu. Hageja kutsehaigestumine on seotud üksnes käte ja õlavöötme haigustega ja see on asjas dokumentaalselt tõendatud. Töövõime kaotuse protsendi määramisel lähtus ekspert meditsiinilistest uuringutest, kinnitatud meditsiinilistest andmetest ja näitajatest. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi arvestades kutsehaigusest tingitud töövõime kaotusega 50 %, mitte 60 % ja hageja õigusrahu nimel ei vaidlustanud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse protsenti, puudub vajadus ekspertiisi määramiseks kogu töövõimekuse ulatuse kindlakstegemiseks. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hüvitise väljamõistmine pensionieaks tooks kaasa alusetu rikastumise.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda.
7.Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks kõiki põhjendusi oma otsuses korrata. Maakohus on andnud hinnangu asja juurde võetud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus hindas tunnistajate ütlusi valesti. Maakohus pidas kolm istungit, kus andsid ütlusi tunnistajaid T.T., K.K. ja R. X.. Tunnistaja M.S. kohtuistungitele ei ilmunud, kohus kohaldas tunnistaja suhtes sundtoomist, mille täitmine ei õnnestunud (tunnistaja toimetati TÜ Kliinikumi). Kohus hindas kostja esitatud tõendit, milles kirjeldati hageja töötingimusi, millele oli alla kirjutanud M.S. 8. septembril 2020 ehk ajal, mil hageja tööleping kostjaga oli enam kui aasta tagasi lõppenud. Maakohus märkis, et tõendi koostamise asjaolud ei ole teada. Maakohus hindas M.S. allkirjaga dokumentaalset tõendit ja leidis õigesti, et see ei lükka ümber tunnistajate ütlustega tõendatud asjaolusid. Kostja väide, et maakohus pidanuks jõudma järeldusele, et raske füüsiline töö ja/või raskuste teisaldamine ei olnud hageja töökohustuste sisuks (nagu leidis ka hageja) ning seejärel tuvastama, kas sellise töölepinguga (ametijuhendiga) mitteettenähtud töö tegemiseks on kostja andnud korraldusi, on vastuolus esitatud tõenditega.
8.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus jättis ebaõigesti hindamata hageja rolli endal tervisekahjustuse tekitamises. Kostja ei toonud menetluses esile asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis oleksid andnud aluse maakohtul hageja enda osa kahju tekkimises hinnata. Maakohus samas märkis, et kostja korraldas hagejale tervisekontrolli ja nendest oli kostjale juba varasemalt teada, et hagejale see töö ei sobi ja talle on vastunäidustatud igasugune raskuste tõstmisega seotud töö. Samas kostja ei korraldanud vastavalt tervisekontrolli otsusele hageja tööd ümber.
8.3.Põhjendamatud on kostja etteheited selles, et kohus ei hinnanud ekspertarst Anneli Ojasalu 4. septembri 2018 eksperthinnangut. Maakohus hindas kõiki asjas esitatud meditsiinidokumente ja ekspertarsti arvamusi. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga ja ei korda kohtuotsuse põhjendusi.
8.4.Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlused seoses ekspertiisi määramisega ei ole olnud asjakohased ja on esitatud hilinemisega. Hagi esitati 19. aprillil 2021. Kostja esitas 3. juunil 2022 taotluse määrata ekspertiis hageja kogu töövõime ja kutsehaiguse protsendi kindlaksmääramiseks (dtl 461). Maakohus märkis, et kostja taotles eelnevalt täiendavate tõendite kogumist ja kohus rahuldas kostja taotluse ja tõendid koguti. Seejärel aga esitas kostja uue taotluse ekspertiisi määramiseks. Maakohus oli asja juurde võtnud hageja tervisesisundi kohta tõendeid alates ajast, mil hagejal diagnoositi kutsehaigus (töötervishoiuarsti teatis 12. detsember 2019), samuti tõendid hageja terviseseisundi kohta tema töövõime hindamise eelselt. Kostja taotlusel esitati Eesti Töötukassa tellitud ekspertarst Anneli Ojasalu eksperthinnang, samuti on asja juures sotsiaalkindlustusameti ekspertarsti Meris Tammiku kaks arvamust. Maakohus märkis, et kohtule seni esitatud ekspertarvamused ei ole oma sisult ega olemuselt sedavõrd vastuolulised ega ka vastuolus muude tõenditega, et
kohus ei saaks neid usaldusväärsete tõendina käsitleda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja taotletud ekspertiisi määramise taotluse rahuldamiseks puudus alus. Kostja taotles 8. septembril 2023 esitatud apellatsioonkaebuses taas ekspertiisi määramist, et määrata kindlaks hageja kogu töövõimekaotuse ulatus ja kutsehaigestumisest tingitud töövõimekaotuse ulatus. Ringkonnakohus määras tähtaja, et teatada eksperdiks sobiva isiku nimi, ekspertiisi maksumus ja küsimused eksperdile. Kostja teatas, et ta leidnud eksperti. Vastuseks ringkonnakohtule teatas kostja 6. septembril 2024, et soovib eksperdile esitada kaks küsimust: 1) Milline on hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse protsent kogu töövõime kaotusest?; 2) Milline oleks hageja töövõime kutsehaigestumiseta, st kas ja millist tööd oleks hageja arvestades tema üldist tervislikku seisundit võimeline tegema, kui puuduks diagnoositud kutsehaigus? Ringkonnakohus jättis 17. detsembri kohtuistungil taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ei maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses ei taotlenud kostja ekspertiisi korraldamist selleks, et ekspert vastaks küsimusele, millist tööd oleks kostja võimeline tegema ilma kutsehaigestumiseta.
8.4.Kostja seisukoht, et pärast pensioniea saabumist puudub üldse alus hüvitist maksta, ei ole õige. Tervisekahju hüvitis ei ole pension, vaid riik maksab hüvitist kolmanda isiku (tööandja) tekitatud kahju eest (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02). Kuna vanaduspensionit ei määrata tervisekahjustuse eest, siis ei ole alust seda hüvitatavast kahjust maha arvata.
8.5.Kostja leiab, et tulenevalt kahju hüvitamise eesmärgist ja üldpõhimõtetest puudub võimalus mõista hageja kasuks kostjalt välja hüvitis enam kui vanaduspensionieani, kuna arvestades hageja tervislikku seisundit ja prognoosi ei ole reaalne, et hageja oleks võimeline asuma pärast vanaduspensioniea saabumist tööle ning et vanaduspensionieas tööle mitteasumine oleks tingitud kutsehaigestumisest (st õlavöötme ja ülajäsemete tervisekahjustusest). Hageja on kaotanud kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 50% ja eeldatakse, et samas ulatuses on vähenenud tema võime saada sissetulekut. Tõendamiskoormis selles, et eeldus ei kehti, lasub kostjal. Riigikohus on selgitanud, et kostjal on siiski võimalus tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-92-03). Ringkonnakohus ei pea piisavaks kostja esile toodut, et hagejal on lisaks kutsehaigusele ka üldine töövõime alanemine ning ta on pensioniealine, mistõttu ei ole reaalne, et hageja saaks praegu töötada. Kostja ei ole oma väite tõendamiseks esitanud asjas ühtegi tõendit ega arvestust, mida kohtud saaks väite hindamisel arvesse võtta. Kostja esitas hageja praeguse töövõime hindamiseks ekspertiisi määramiseks taotluse pärast apellatsioonkaebuse tähtaja möödumist, seega olulise hilinemisega. Maakohus arvestas ka kostja tervislikku seisundit etteulatuva kahju suuruse määramisel, kuna jättis rahuldamata hageja nõude väljamõistetava kahjuhüvitise indekseerimiseks keskmise töötasu indekseerimise kaudu. Maakohus märkis, et hageja võimalus suuremat sissetulekut teenida oleks puudunud sõltumata kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse olemasolust.
9.Kui kostja leiab tulevikus, et hageja üldhaigestumise süvenemise ja vananemise tõttu ning sõltumata kutsehaigestumisest ei saaks enam kas täielikult või osakoormusega töötada, siis on tal õigus taotleda hüvitise suuruse muutmist. Kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause kohaselt maksete tasumise
aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Perioodiliste maksete väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse muutmise menetlusõigusliku aluse näeb ette TsMS § 459 (vt Riigikohtu 16. juuni 2021 tsiviilkolleegiumi otsus nr, 2-17-19464 p 16).
10.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud tuleb sellest tulenevalt jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Ringkonnakohus määrab kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ringkonnakohtus. Hageja esitas apellatsioonkaebuse vastuses menetluskulude nimekirja ja palus kostjalt välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud. Menetluskulud koosnevad osutatud õigusabiteenustest summas 360 eurot (käibemaksuta). Hageja tasus õigusabi osutajale kokkulepitud hinna alusel, milleks on 120,00 eurot tund, õigusabile kulus 3 tundi. Hageja esitas 30. detsembril 2024 taotluse mõista kostjalt välja protokolli parandamise taotlusega tutvumise ja vastuse koostamisega seotud õigusabikulu 183 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulud 543 eurot on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 järgi, kuna hageja ei ole käibemaksukohuslane, tuleb menetluskulud määrata kindlaks ja hüvitada koos käibemaksuga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.