Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-79-15 28. oktoober 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kriminaalasi Aleksei Semjonovi süüdistuses KarS § 113 ning § 199 lg 2 p 9 − § 25 lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11082 Aleksei Semjonovi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo 30. september 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsus ja Viru Maakohtu 21. jaanuari 2015. a otsus Aleksei Semjonovi KarS § 113 järgi süüditunnistamise osas. Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsus tühistada ka osas, millega mõisteti Aleksei Semjonovilt välja määratud kaitsja tasu apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.
2.Mõista Aleksei Semjonov KarS § 113 järgi õigeks.
3.Tunnistada Aleksei Semjonov süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 118 lg 1 p 7) järgi.
4.Jätta apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Anti Aasmaa kindlaks määratud tasu 800 (kaheksasada) eurot ja 40 (nelikümmend) senti täies ulatuses Eesti Vabariigi kanda.
5.Täpsustada Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsuse resolutsiooni, lisades, et Aleksei Semjonovilt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatest menetluskuludest moodustab sundraha 975 (üheksasada seitsekümmend viis) eurot.
6.Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsus ja Viru Maakohtu 21. jaanuari 2015. a otsus muutmata.
7.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
8.Määrata Advokaadibüroole Anti Aasmaa makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Aleksei Semjonovile
kassatsioonimenetluses
osutatud
riigi
õigusabi
eest
(kolmsada
kaheksakümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 64 (kuuskümmend neli) eurot. Jätta see
menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aleksei Semjonov tunnistati Viru Maakohtu 21. jaanuari 2015. a otsusega süüdi ning teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi 7-aastase vangistusega ja § 199 lg 2 p 9 − § 25 lg 2 järgi 6kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 7 aastat vangistust. Juhindudes KarS §-st 68, arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 29. juuni 2013. Samuti mõisteti A. Semjonovilt kriminaalmenetluse kuludena välja 3712 eurot ja 20 senti, s.o 252 eurot kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks, 1381 eurot ja 20 senti kohtumenetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks, 1104 eurot ekspertiiside kulu ning 975 eurot sundraha. KarS § 113 järgi tunnistati A. Semjonov süüdi selles, et ta lõi 29. juunil 2013 Lääne-Virumaal asuvas korteris oma õele N. S-ile ühel korral noaga kõhtu, tekitades vigastused, mille tüsistuste tagajärjel kannatanu 5. juulil 2013 haiglas suri.
2.Viru Maakohtu 21. jaanuari 2015. a otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Semjonov ja tema kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamises KarS § 113 järgi ning temalt kriminaalmenetluse kuludena 3717 euro ja 20 sendi väljamõistmises. Apellandid taotlesid A. Semjonovi teo kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, tema karistamist 4-aastase vangistusega ja menetluskulude vähendamist. Kokkuvõtlikult märgiti apellatsioonides järgmist.
2.1.A. Semjonov ei põhjustanud oma õe surma tahtlikult. Süüdistatav lõi kannatanut noaga vaid ühel korral ega näinud ette tema surma saabumist. Keskmine inimene võib eeldada, et kannatanu surm saabub noaga pea- või südamepiirkonda löömise tagajärjel, kuid mitte praegusel juhul tuvastatud asjaoludel. Samuti ei soovinud A. Semjonov oma õe surma. Ta helistas vahetult pärast noaga löömist hädaabinumbrile ja kutsus abi ning kannatanu suri haiglas nädal pärast vigastuste saamist. Eelnevast nähtuvalt tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja talle tuleb mõista karistuseks minimaalmääras vangistus.
2.2.Karistust tuleb vähendada ka juhul, kui A. Semjonovi süüditunnistamine KarS § 113 järgi jääb muutmata. Nimelt lubab KarS § 601 vabastada isiku karistusest või kohaldada KarS §-s 60 sätestatut, kui toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused, kuid isik loobub vabatahtlikult teo edasisest toimepanemisest või kõrvaldab muul viisil ohu. Praegusel juhul kutsus süüdistatav vahetult pärast noaga löömist kannatanule abi, üritades sel viisil kõrvaldada ohtu kannatanu elule.
2.3.Eesti Advokatuur tuvastas järelevalvemenetluse käigus, et kaitsja ületas maakohtult riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlemisel kriminaalasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise tasu piirmäära 73 euro võrra. Kaitsjale maksti kohtumenetluses osutatud õigusabi eest välja 1293 eurot ja 60 senti. Kuna süüdimõistetu peab tasuma vaid reaalselt tekkinud menetluskulud, pole temalt suuremas summas menetluskulude väljamõistmine põhjendatud. Samuti käib menetluskulude tasumine A. Semjonovile üle jõu, mistõttu tuleb osa neist jätta riigi kanda.
3.Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 21. jaanuari 2015. a otsus A. Semjonovilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas ning tehti uus otsus, millega mõisteti süüdistatavalt menetluskuludena riigi kasuks välja 3624 eurot ja 60 senti. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised.
3.1.A. Semjonov tunnistati õigesti süüdi KarS § 113 järgi. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt põhjustas süüdistatav kannatanu surma noalöögiga, mille tagajärjel tekkisid maksa, mao ja kaksteistsõrmiksoole vigastused. Kõhuõõs on elutähtis piirkond. Arvestades kasutatud vägivalla intensiivsust, pidas A. Semjonov teo toimepanemise ajal võimalikuks mistahes tagajärje saabumist. Samuti kiitis süüdistatav kannatanu surma saabumise heaks. A. Semjonov lõi oma teoga kannatanul sisemiste vigastuste tekkimise ohu, mille realiseerumist ega edasist kulgu polnud tal võimalik kontrollida. Eelnevast nähtuvalt pani A. Semjonov tapmise toime kaudse tahtlusega.
3.2.A. Semjonovile mõistetud karistus on seaduslik. Hädaabinumbrile helistamine ja kannatanule abi kutsumine on käsitatavad teojärgse kahetsusena ning maakohus on neid asjaolusid juba arvestanud. Samuti ei saa praeguses asjas kohaldada KarS § 601. Kõnealune säte lubab karistust kergendada teodeliktide puhul, s.o olukorras, kus vabatahtlik loobumine süüteokatsest ei ole võimalik.
3.3.Menetluskulude vähendamise osas on kaitsja väited põhjendatud. Maakohus ületas kaitsjale kriminaalasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest riigi õigusabi tasu kindlaksmääramisel ettenähtud piirmäära 73 euro võrra, millele lisandus käibemaks 14 eurot ja 60 senti. Kokku mõisteti süüdistatavalt kriminaalmenetluse kuludena alusetult välja 87 eurot ja 60 senti ning selle summa võrra tuleb väljamõistetavate menetluskulude suurust vähendada. A. Semjonovilt saab mõista kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi tasu katteks välja 1293 eurot ja 60 senti (sh käibemaks), millele lisandub 252 eurot kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks, 1104 eurot ekspertiiside kulu ja 975 eurot sundraha. Kokku tuleb A. Semjonovilt mõista kriminaalmenetluse kuludena välja 3624 eurot ja 60 senti. Kuna kohtule pole esitatud ühtki tõendit A. Semjonovi varatuse kohta, pole alust jätta menetluskulusid riigi kanda.
3.4.Apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tuleb kaitsjale tasuda 800 eurot ja 40 senti. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Praegusel juhul rahuldatakse kaitsja apellatsioon osaliselt. Kuna maakohtu otsuse tühistamist tingivad väited moodustavad apellatsioonist ühe neljandiku, tuleb kaitsjatasust 200 eurot ja 10 senti jätta riigi kanda ning 600 eurot ja 30 senti mõista välja A. Semjonovilt.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsuse peale esitas kassatsiooni A. Semjonovi kaitsja A. Aasmaa, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. Semjonovi süüditunnistamises KarS § 113 järgi ning tema teo kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Samuti palub kaitsja
kergendada mõistetud karistust, täpsustada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni süüdistatavalt väljamõistetud maakohtu menetluskulude osas ning jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda. A. Semjonovi teo ümberkvalifitseerimise ja karistuse kergendamise osas kordab kaitsja apellatsiooni argumente. Puutuvalt menetluskuludesse lisab kaitsja kokkuvõtlikult järgmist.
4.1.Olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha väljamõistmise kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 52). Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis täpsustatud, millise osa A. Semjonovilt väljamõistetud maakohtu menetluskuludest moodustab sundraha ja millise osa muud menetluskulud.
4.2.Apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest kindlaksmääratud kaitsjatasu mõisteti alusetult
välja
A.
Semjonovilt.
Ringkonnakohus
tegi
kriminaalmenetluse
seadustiku
(KrMS) § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi ja oleks seetõttu pidanud jätma apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel täies ulatuses riigi kanda. Ka kohtupraktikas on kinnistunud arusaam, et määratud kaitsja tasu jäetakse KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 nimetatud lahendi tegemisel riigi kanda. Õigusabi kvaliteeti ja apellatsiooni argumentide põhjendatust hinnatakse valitud kaitsja puhul.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5.Kohtumenetluses tuvastatud asjaolude kohaselt lõi A. Semjonov kannatanut ühel korral noaga kõhtu ja tekitas talle mitmeid sisemisi vigastusi, mille tagajärjel kannatanu suri. Kuna objektiivsest küljest on eelkirjeldatud tegu sobiv realiseerimaks nii KarS § 113 kui ka teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 koosseise, taandub küsimus süüdistatava teo kvalifitseerimisest tema käitumise subjektiivse külje hindamisele. Tunnistamaks A. Semjonovit süüdi KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et ta põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui selgub, et süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb tema tegu kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi.
6.Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 19 ja 24. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.
Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-13, p-d 10 ja 12).
7.Praegusel juhul on maakohus märkinud, et 19 cm pikkuse noaga elutähtsate organite piirkonda löömine on väliselt niivõrd ohtlik tegu, et sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav (vt II kd, tl 107). Vastates kaitsja vastupidisele väitele, selgitas ringkonnakohus täiendavalt, et elutähtsad organid ei asu ainult pea- või südamepiirkonnas, vaid ka kõhuõõnes (vt II kd, tl 172). Kolleegiumi hinnangul on kohtud eelnevaga näidanud, et A. Semjonov tundis noaga löömise ajal ära oma teos sisalduva ohtlikkuse ja nägi kannatanu surma saabumise võimalust ette. Riigikohus on varem märkinud, et Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-13, p 10).
8.Lahendades küsimust, kas A. Semjonovil oli vaatamata oma käitumises sisalduva ohu äratundmisele alust loota kannatanu surma saabumata jäämisele, jätsid kohtud siiski arvestamata asjaolu, et süüdistatav helistas vahetult pärast noahoopi hädaabinumbrile ja kutsus kannatanule abi. Nimelt on Riigikohus selgitanud varem sedagi, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06, p 9). Kolleegiumi hinnangul osutab kohene kiirabi kutsumine süüdistatava soovile kannatanu surma saabumist vältida. Arvestades, et kannatanu oli nii abi kutsumise ajal kui ka haiglasse jõudes teadvusel, oli A. Semjonovil ka adekvaatne alus loota, et kannatanu ei sure. Eelnevast nähtuvalt põhjustas süüdistatav kannatanu surma kergemeelsusest ja seetõttu tuleb tema tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. Alates 1. jaanuarist 2015 on süüdistatava tegu karistatav KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Asudes vastupidisele seisukohale ja tunnistades A. Semjonovi süüdi KarS § 113 järgi, kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust. Selle vea tõttu tuleb kohtuotsused tühistada.
9.Samas ei too süüdistatava teo kvalifikatsiooni muutmine kaasa mõistetud karistuse vähendamist. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase
süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-14, p 15.2). KarS § 118 lg 1 sätestas A. Semjonovile süüks arvatud teo toimepanemise ajal ja sätestab ka praegu karistusena nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Maakohtu mõistetud 7-aastane vangistus jääb seega alla sanktsiooni keskmise määra. Arvestades karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, vastab selline karistus kolleegiumi hinnangul A. Semjonovi süü suurusele. Samuti on see piisav mõjutamaks süüdistatavat edasiste kuritegude toimepanemisest hoiduma.
10.Seoses menetluskulude hüvitamisega märgib kolleegium kõigepealt, et menetluskulu tuleb mõista süüdimõistetult välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha väljamõistmise kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 52). Eelnevast nähtuvalt oleks ringkonnakohus pidanud maakohtus tekkinud menetluskulude hüvitamise kohta uut otsust tehes näitama ära, millise osa A. Semjonovilt väljamõistetavatest menetluskuludest moodustab sundraha. Kolleegiumi hinnangul on seda viga võimalik kõrvaldada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni täpsustamisega. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamise tõttu jätta riigi kanda.
11.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsuse ja Viru Maakohtu 21. jaanuari 2015. a otsuse osaliselt A. Semjonovi süüditunnistamises KarS § 113 järgi. Uue otsusega mõistab Riigikohus A. Semjonovi KarS § 113 järgi õigeks ning tunnistab ta süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 118 lg 1 p 7) järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsuse ka A. Semjonovilt apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmise osas ja jätab apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest kindlaksmääratud kaitsjatasu täies ulatuses riigi kanda. Samuti täpsustab Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2015. a otsuse resolutsiooni, lisades, et A. Semjonovilt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatest maakohtu menetluskuludest moodustab sundraha 975 eurot. Muus osas jäävad kohtuotsused muutmata. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt.
12.A. Semjonovi kaitsja A. Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Anti Aasmaa summas 384 eurot (sh käibemaks 64 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 1 pooltunni, kassatsiooni projekti koostamiseks 5 pooltundi, süüdistatavaga seisukohtade kooskõlastamiseks 1 pooltunni ja kassatsiooni lõplikuks vormistamiseks 1 pooltunni. Kokku osutas kaitsja A. Semjonovile kassatsioonimenetluses õigusabi 8 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsuse pdest 2, 5 ja 16 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.