1-14-10044/18 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

olemas, välja arvatud liim, mille jaoks ta andis neile raha ning see toodi Eedenist. Remonti tehes A. Belovil ja K.K. il midagi kaasas ei olnud ja nad lahkusid samamoodi. T.T. viibis sel ajal kodus, lasi nad sisse ja ajas ära, kuna nad olid purjus. Remont jäi pooleli. 4.7 Eeltoodu põhjal luges kohus tõendatuks, et 24. augustil 2013 ajavahemikus 9.30-20:30 oli akna kaudu sisse tungitud T.T. elukohta XXX ja varastatud talle kuuluvad esemed. Samuti on tõendatud, et märtsis käisid A. Belov ja K.K. kannatanu korteris remonti tegemas. 4.8 Kohus leidis, et olemasolevad tõendid annavad aluse varguse inkrimineerimiseks A. Belovile. Hinnates kilekottidelt leitud ja fikseeritud süüdistatava sõrmejälgi kogumis teiste tõenditega (kannatanu ütlused, tunnistaja ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll, osaliselt süüdistatava end ütlused), leidis kohus, et varguse sai toime panna üksnes A. Belov. 4.9 Kannatanu ütlustega on tõendatud, et A. Belov ja K.K. tegid tema korteris remonti 2013. aasta märtsis, s.o 5 kuud enne vargust. Kumbki nimetatutest ei toonud korterisse esemeid ega saanud sinna midagi jätta, sh valgeid kilekotte. Viimast on kinnitanud ka K.K. . T.T. viibis remondi tegemise ajal kodus ning K.K. i sõnul näitas neile remondiks vajalikke asju. Seetõttu on välistatud, et väikses toas kapi otsas olevasse kotti asetati need valged prügikotid remondi tegemise ajal. Kannatanu sõnul ei ole tema kunagi valgeid prügikotte ostnud. Prügikotid, millelt leiti A. Belovi sõrmejäljed, tekkisid tema korterisse varguse toimepanemise päeval. Ainult varguse toimepannud isik sai spordikoti võtta väikesest toast kapi pealt ja paigutada selle akna alla, mille kaudu oli korterisse sisse tuldud. Kuna korteris peale kannatanu äraolekul kedagi peale varguse toimepannud isiku 24. augustil 2013 ei käinud ning võõrad kilekotid tekkisid spordikotti samal ajal, sai need sinna panna üksnes isik, kes läbi akna korterisse tungis ning kellel olid kilekotid kaasas. Nimetatud kilekottidel on kaks A. Belovile kuuluvat sõrmejälge, mis kinnitab, et tema oli isikuks, kes neid kilekotte kasutas. Eeltoodust tulenevalt sai üksnes tema olla isikuks, kes tungis korterisse ja varastas kannatanule kuuluvad esemed. 4.10 A. Belovi ütlustest nähtuvalt oli ta teadlik sellest, et T.T. müüb Vene Föderatsiooni maksumärkidega alkoholi, sigarette ja viina. Nendega seoses tekkinud võla katteks käis ta oma sõnul kannatanu juures remonti tegemas. Kannatanu korterist varastati muuhulgas märkimisväärses koguses alkoholi. Spordikotis oli 5 pudelit šampust. Spordikoti paigutamine akna alla, mille kaudu korterisse tungiti ja kannatanu vara ära viidi, näitab, et varguse toimepanijal oli kavas ka spordikott selles oleva alkoholiga kaasa võtta. Seetõttu on loogiline, et ta asetas sinna talle kuuluvad kilekotid. Mis põhjusel A. Belov spordikoti kaasavõtmisest loobus, ei ole kohtus uuritud tõendite alusel võimalik tuvastada. 4.11 A. Belov ei ole kohtule esitanud ühtki põhjendust, kuidas said tema sõrmejäljed sattuda varguse toimepanemise päeval kannatanu korterisse tekkinud kilekottidele. Ta on andnud erinevaid ütlusi selle kohta, mitmel korral ta pärast remondi tegemist kannatanu korteris käis. Sellest võib järeldada, et A. Belovi sooviks on näidata, et tema sõrmejäljed võisid sattuda korteris olnud kilekottidele mõnel muul viisil või korral kui varguse toimepanemise päeval. A. Belovi ütlused osas, milles ta väitis, et on käinud kannatanu korteris pärast remondi tegemist, on ebausaldusväärsed ja neile ei saa tugineda. A. Belovi ütlused on vastuolus nii tema enda ütlustega, kui ka kannatanu ütlustega. Nimelt T.T. ütlustest nähtuvalt ajavahemikus märtsist kuni 24. augustini 2013 A. Belov tema korteris ei käinud. Siis aga tuli tema juurde ühel korral pärast vargust, s.o päeval, mil T.T. oli käinud politseis. Kannatanu ütlused selles osas haakuvad A. Belovi väitega, et kannatanuga suhtlemise lõpetas ta kaitsja soovitusel. See aga ei saanud toimuda enne kaitsjaga õigusabi lepingu sõlmimist. 4.12 Varastatu väärtus on tõendatud T.T. ütlustega. Kannatanu eksis kohtuistungil alkoholi ja tablettide hinnas, ent jäi pärast ütluste avaldamist varem süüdistuses kajastatud hindade juurde. Kohus leidis, et selline vastuolu ei anna alust kannatanu ütlustes kahtlemiseks. Kannatanu ütluste kohaselt

5.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistava kaitsja vandeadvokaat A. Vilt, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Belovi õigeksmõistmist. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (sh in dubio pro reo põhimõtet) ning on rajanud otsuse vaid ühele kaudsele tõendile. Maakohus on uurinud tõendeid valikuliselt. Kaitseteesid seisnevad järgmises. 5.1 A. Belov on kohtueelse uurimise algusest peale eitanud varguse toimepanemist T.T. korterist. Maakohus asus seisukohale, et sündmuskoha vaatlusel kannatanu korteris asuvast spordikotist leitud prügikottidelt võetud sõrmejälje ekspertiisiga tuvastatud kaks A. Belovi sõrmejälge kinnitavad, et A. Belov on isikuks, kes korterisse sisse tungis ja kannatanule kuuluvad esemed varastas. A. Belov ei ole esitanud ühtegi põhjendust selle kohta, kuidas tema sõrmejäljed varguse toimepanemisel kannatanu korterisse tekkinud kilekottidele said. Kaitsja sellega ei nõustu. Kohtueelsel menetlusel ei ole keegi A. Belovilt sõrmejälgede kohta küsinud ning eluliselt on usutav, et kaks aastat hiljem ei suuda isik meenutada, kuidas võisid tema sõrmejäljed sattuda prügikottidele, s.o tarbeesemetele, millega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. A. Belov võis tavalistes elulistes situatsioonides prügikottidega kokku puutuda, samuti võis varas kasutada A. Belovi poolt ostetud või tema kasutuses olnud prügikotte. 5.2 Maakohtu süüdimõistev otsus rajaneb ka T.T. ütlustel. Neid on kohus hinnanud kriitikavabalt – ütlused on vastuolulised ja teiste tõenditega mittehaakuvad. Kannatanu on vältinud teemat alkoholi ja sigarettide müümisest oma kodus. Küsitluse käigus ta siiski tunnistas, et müüs viiele-kuuele sõbrale. Ta tunnistas, et on ka A. Belovile ühel korral alkoholi andnud ja tema neiule andnud kaks pakki suitsu. Samas on T.T. väitnud, et „eelmine kord ostis oma neiule kaks pakki suitsu ja pudeli raha eest, tema ise ei käinud, käis tema neiu Leena“. Samas ei nähtu kannatanu ütlustest, et A. Belov ja tunnistaja K.K. kuuluvad nende 5-6 sõbra hulka, kellele ta on alkoholi müünud. Vastuoludest süüdistatava ja tunnistaja ning kannatanu ütluste vahel järeldub, et kannatanu tegeles Venemaalt toodud alkoholi ja sigarettide müügiga. Sellest tulenevalt oli ta tuttav nii A. Belovi kui ka K.K. iga ning tema pool käis palju inimesi, kes teadsid nii kannatanu kodus olevast alkoholist kui muudest esemetest. Eeltoodu seab kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse, mh varastatud rahasumma osas. 5.3 Tunnistajana üle kuulatud K.K. i ütlused kattuvad olulises osas A. Belovi ütlustega. Ta on sarnaselt selgitanud tutvust kannatanu, kui endast oluliselt vanema naisterahvaga, samuti seda, et käis pidevalt kannatanult alkoholi ja sigarette ostmas. Nähtub seegi, et kannatanu süüdistas varguse toimepanemises ka teda. 5.4 Kaitsja leiab, et kohtu poolt loetletud tõendid (kannatanu ja tunnistaja ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll, osaliselt süüdistatava enda ütlused) ei anna ükski teavet teo toimepanija kohta. Sündmuskohal olnud teistelt esemetelt A. Belovi sõrmejälgi ei tuvastatud. Sündmuskoha vaatlusega

7.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega on seisukohal, et apellatsioon jääb rahuldamata. 7.1 Kohtukolleegium osundab esmalt kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-11-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-05). 7.2 Menetletavas kriminaalasjas puudub põhimõtteline vaidlus selles, et kannatanu T.T. elukohta XXX tungiti akna kaudu 24. augustil 2013 ajavahemikus 9:30-20:30 sisse. Kannatanu ütluste kohaselt tuli ta umbes poole üheksa ajal töölt, kõik tuled põlesid, aknad olid lahti ja uks kinni. Ta kutsus kohe politsei (lk 63). Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et elutoa aken on lahti (lk 17), elutoa aknapleki külgvalgusega valgustamise tulemusena ilmus nähtavale jalatsijälje fragment, mis kopeeriti želatiinkilele (lk 17). Eeltoodu kinnitab kannatanu T.T. ütlusi, et sisse tungiti akna kaudu. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et eluruumides on avatud kapiuksed, tõmmatud välja riiulid ja segi paisatud esemed (lk 15-16). Kannatanu ütluste kohaselt oli akna juures suur spordikott tema isiklike asjadega. Kotis oli viis pudelit šampust ja laste fotokad. Küljetaskus oli valgete kilekottide rull (lk 63). Tema ei ole kunagi valgeid kilekotte ostnud, ostab alati musti (lk 65). Sündmuskoha vaatlusprotokollist selgub, et elutoas asuvast spordikotist on alkoholipudelilt töötlemise tulemusena ilmunud nähtavale naha papillaarkurrustiku fragmendid, mis kopeeriti tõmmiskilele ja kleebiti sündmuskohajälje kaardile. Elutoas spordikotis paiknenud kolm valget värvi tühja prügikotti võeti kaasa laborisse uuringuks (lk 18). Eksperdiarvamusest nähtub, et alkoholipudelilt „Ecusson“ kahele tõmmiskilele kopeeritud ja sündmuskohalt kaasa võetud kilekottidelt võimaldasid isiku identifitseerimist 2 tõmmiskilele kopeeritud üks sõrmejälje fragment, mille on jätnud kannatanu T.T. vasaku käe kesksõrmega. Isiku identifitseerimist võimaldasid ka fotodel 6 ja 7 kujutatud kaks sõrmejälje fragmenti, mille on jätnud A. Belov. 7.3 Apellatsiooniastmes seisneb vaidlus endiselt selles, kas olemasolevad tõendid võimaldavad kuriteo inkrimineerimist süüdistav A. Belovile. Kaitsja leiab vastupidiselt maakohtule, et A. Belov on süüdi mõistetud alusetult, ebaõigesti on kohaldatud materiaal- ja oluliselt rikutud menetlusõigust

ning viimase olulist põhimõtet, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. Samuti heidetakse ette tõendite valikulist hindamist. 7.3.1 Ringkonnakohus märgib, et praktikas maksvusele pääsenud arusaama kohaselt ei ole in dubio pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas ei tekkinud. Samuti ei saa apellatsioonikohtu hinnangul maakohtule ette heita tõendite valikulist hindamist. 7.3.2 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et jäljed, mis osundavad A. Belovile kuriteo toimepanijana, on spordikotist leitud kilekottidelt võetud ja ekspertiisis uuritud naha papillaarkurrustiku fragmendid, mille üld- ja eritunnuste kogum oli piisav selleks, et identifitseerida need jätnud isik. Maakohus sedastas, et asitõendi näol on tegemist kaudse tõendiga, mida kohus asus hindama teiste asjas kogutud tõenditega. Nii on maakohus hinnanud kannatanu ütlusi, kes on kinnitanud, et A. Belov ei ole remondi (s.o 2013. aasta märtsi) jooksul toonud korterisse oma esemeid ega saanud sinna ka midagi maha jätta. Sama kinnitavad maakohtu otsuse järgi ka tunnistaja K.K. i ütlused. Kannatanu ütluste kohaselt ei ole tema kunagi valgeid prügikotte ostnud ja need tekkisid tema korterisse varguse toimepanemise päeval. Kuna korteris kannatanu äraolekul keegi peale varguse toimepannud isiku 24. augustil 2013 ei käinud ning samal ajal tekkisid spordikotti võõrad kilekotid, sai need sinna panna üksnes isik, kellel olid need kilekotid kaasas (otsuse lk 5-6). Maakohus uuris ka süüdistatava versiooni sellest, et ta on pärast remondi tegemist mitmel korral käinud kannatanu korteris. Kohus luges (ringkonnakohtu hinnangul ka õigustatult) süüdistatava ütlused selles osas ebausaldusväärseteks. Nimelt on süüdistatava väited kannatanu korteris käimise kohta vastuolus nii tema enda kohtumenetluses antud ütluste (täpsemalt on A. Belov esmalt prokurörile vastanud, et käis kannatanu juures ühe korra (lk 78), hiljem aga muutis ütlusi, väites, et käis kannatanu korteris tihti (lk 79), kui ka kannatanu T.T. ütlustega, kes andis ütlusi, et remondi ja varguse toimumise vahelisel ajal süüdistatav tema korteris ei käinud (lk 68). Apellatsioonis ei ole seda kaitseversiooni edasi arendatud, seetõttu kohtukolleegium üksnes jagab maakohtu seisukohta selles, et remondi ja varguse toimepanemise vahelisel ajal ei saanud A. Belovi sõrmejälgedega prügikotid kannatanu T.T. korterisse sattuda. 7.3.3 Küll aga on kaitsja vastuväite esitanud lahendi sellele osale, kus kohus leidis, et A. Belov ei ole esitanud ühtegi põhjendust sellele, kuidas tema sõrmejäljed kannatanu korterisse tekkinud kilekottidele said. Omapoolse variandina on kaitsja välja pakkunud, et A. Belov võis olmesituatsioonis kilekottidega kokku puutuda või võis varas kasutada A. Belovi ostetud või tema kasutuses olnud prügikotte. Ringkonnakohus peab sellist versiooni eluliselt ebausutaks. Arvestades, et kannatanu ütluste kohaselt oli spordikotis valgete prügikottide rull ning kotis olid äraviimiseks valmis pandud asjad, samuti seda, et ilmselgelt pärinevad ka spordikotist leitud ja ekspertiisi läbiviimiseks edastatud valged prügikotid samast rullist, on usutav, et prügikotid võeti kaasa eesmärgiga panna sinna varastatud esemeid. See omakorda välistab versiooni, et tegemist oleks leitud või kasutuses olnud tarbeesemega. Kaitseversiooni ostetud või süüdistatava poolt varem kasutatud prügikottidest A. Belov maakohtus ei esitanud ning seetõttu puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid, et süüdistatav üleüldse kas kasutas, ostis või muul viisil omas valgeid prügikotte, mis tema valdusest välja läksid ja väidetava varga kätte sattusid. 7.3.4 Kriminaalkolleegium leiab, et lisaks käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditele on kaudse tõendina käsitletav ka kuritegude toimepanemise sarnasus (nn modus operandi). A. Belovi on varasemalt karistatud varguste eest, mis on toime pandud sissetungimisega lukustamata akna või rõduukse lahtilükkamise teel. Ka praeguses asjas on esitatud talle süüdistus varguse toimepanemises

sissetungimisega. Seda, et kuriteo toimepanemise viisi sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina, on aktsepteeritud ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-87-09 (vt otsuse p 11). 7.3.5 Ehkki kaitsja on välja toonud sellegi, et kannatanu püüdis vältida temale ebamugavaid teemasid (alkoholi ja sigarettide müük) ning T.T. ütlustest ei nähtu, et A. Belov ja K.K. kuulusid tema 5-6 sõbra hulka, kellele ta on alkoholi müünud, on ka kaitsja ise märkinud, et varguse toimepanemise asjaolude kohta see infot ei anna. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga. Küll aga ei soostu apellatsioonikohus kaitsjaga selles, et see fakt iseenesest seaks kuidagi kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse. Samuti ei sea kannatanu ütlusi kahtluse alla asjaolu, et K.K. temalt alkoholi ja sigarette ostmas käis ning T.T. teda algselt ka varguses süüdistas. On üsna tavapärane ja mõistatav, et inimesed väldivad neile ebamugavate teemade käsitlemist, samas ei oma kuriteo asjaolude tõendamise seisukohalt olulist tähendust see, kas A. Belov või K.K. kuulusid kannatanu T.T. sõprade ringi või mitte. Samuti see, kas T.T. müüs K.K. ile alkoholi või kas ta viimast varguses süüdistas. 7.3.6 Lisaks näitab A. Belovi süü puudumist kaitsja hinnangul seegi, et teistelt esemetelt süüdistatava sõrmejälgi ei tuvastatud. Ringkonnakohus märgib, et kohtutoimikusse lisatud uurimistoimingu protokollist nähtub, et sündmuskohalt võeti kaasa sündmuskohajälgede kaart kahe tõmmisega, mis võeti alkoholipudelilt „Ecusson“, želatiinkile elutoa aknaplekilt võetud jalatsijäljefragment ja kolm valget värvi tühja prügikotti, mis toimetati edasisteks uuringuteks Lõuna prefektuuri kriminalistikalaborisse (lk 18). Seega puuduvad andmed, et teistelt esemetelt oleks kuriteo tehioludega seotud jälgi üleüldse otsitudki. Ringkonnakohus ei saa hinnata ka kaitsja väited selle kohta, et A. Belovilt ei võetud ära esemeid, mis viitaks tema seotusele toimepandud kuriteoga, sest vastavat väidet kinnitavaid tõendeid kohtutoimikus ei ole. 7.3.7 Ehkki ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et sündmuskohalt leitud jalajälje osas ei ole tuvastatud, et see on jäetud A. Belovi poolt, on tõendil praeguses menetluses kanda kuriteo tõendatuse mõttes teine roll – s.o antud tõend võimaldab teha järelduse, et vargus kannatanu T.T. korterisse on toime pandud sissetungimisega.

§ 127 lg-s 1 toodud kahju hüvitamise eesmärgist ja rajaneb eeldusel, et deliktiliselt tekitatud kahju kujutab endast vahet isiku tegeliku varalise olukorra ja selle olukorra vahel, milles olnuks isiku varaline seisund ilma kohustuse rikkumiseta või kahju tekitamiseta. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise nõude aluseks olnud sündmust ei oleks toimunud (VÕS § 127 lg 1). 9.3 Seega tuleneb seaduse mõttest, et kahju tekitajal on kohustus hüvitada ja kõrvaldada kahjulikud tagajärjed, mis on tekitatud kahju õigusvastase põhjustamise tulemusena. VÕS § 127 lgst 5 tulenevast põhimõttest ei tohi kahju hüvitamise nõue viia kannatanu rikastumiseni, st olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist paremas majanduslikus olukorras, kui ilma kahju hüvitamise kohustuse tekkimisele viinud sündmuseta. See põhimõte kohaldub kõigi kahju hüvitamise nõuete korral, s.h ka nõude tulenemisel deliktist. 9.4 Käesoleval juhul ei ole aga süüdistatava kaitsja toonud välja omapoolseid sisukohaseid vastuväiteid kahjunõude suuruse osas. Kaitsja on üksnes märkinud, et tõenäoliselt olnuks kannatanul võimalik vähemalt osaliselt seda tõendada nt sülearvuti maksumus selle margi järgi. Samuti näitab kaitsja arvates see, et kannatanu vastas küsimusele kapi klaasi maksumuse kohta, et tal pole ettekujutust, palju see maksta võiks, et kannatanu ei ole püüdnudki tõendada vargusega tekitatud kahju. 9.5 Tõendamiskoormise osas kehtib kahju hüvitamise nõude puhul üldreeglina põhimõte, et kahjustatud isik peab tõendama muuhulgas kahju olemasolu ja suurust. Kahju tekitaja seevastu peab tõendama kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Käesolevas asjas on maakohus leidnud, et kannatanu ütlustes kahju suuruse osas alust kahelda ei ole. Alkoholi maksumust kinnitavad ka tunnistaja K.K. i ütlused (otsuse lk 9). Apellatsioonimenetluses mingeid konkreetseid vastuväiteid või argumente kannatanu vara väärtuste kahtluse alla seadmisele kaitsja ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kannatanul tuleb tekitatud kahju ja esitatud tsiviilhagi tõendada, ei saa siiski eeldada hagi esitamisel iga üksiku eseme varasema omandi ning väärtuse tõendamist näiteks ostutšekkide või muude sarnaste dokumentidega. Nimetatud kohustuse panek oleks ilmselgelt ebamõistlik ning teatud juhtudel ka teostamatu. Kui süüdistataval tekib tsiviilhagi osas kahtlusi, on tal võimalik esitada omapoolseid vastuväiteid ning konstruktiivseid argumente, miks leitakse, et hagi on põhjendamata. Seetõttu leiab ringkonnakohus käimasolevas menetluses, et kannatanule varguse näol tekitatud kahju tuleb süüdlastel hüvitada.