Enel Pärna süüdistus KarS § 113 järgi ja Arti Itra süüdistus KarS § 113 järgi üldmenetluses
Kohtuistungi sekretär
Mailika Ilisson
Kohtuistungi toimumise aeg
12. august 2015, Tartu
Kohtuistungil osalesid
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa, süüdistatav Arti Itra, Arti Itra kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv, süüdistatav Enel Pärna ja Enel Pärna kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 27. aprilli 2015. a otsus
Apellatsioonide esitajad
süüdistatava Enel Pärna kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver, süüdistatava Arti Itra kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv ja ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa
Süüdistatavad
Enel Pärna, isikukood: 47103316010, asukoht: Tartu Vangla, töövõimetuspensionär, kriminaalkorras karistamata Arti Itra, isikukood: 36804110235, asukoht: Tartu Vangla, töövõimetuspensionär, kriminaalkorras karistamata
Kaitsjad
vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver, vandeadvokaat Nikolai Kõiv
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 27. aprilli 2015. a kohtuotsus Enel Pärna süüditunnistamises ja karistamises KarS § 307 lg 1 järgi ning Enel Pärnalt kriminaalmenetluse kuludena 8 260 (kaheksa tuhande kahesaja kuuekümne) euro ja 20 (kahekümne) sendi väljamõistmises.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 27. aprilli 2015. a kohtuotsus Arti Itra karistamata jätmises KarS § 121 järgi ja Arti Itrale KarS § 121 ja § 113 järgi liitkaristuse mõistmata jätmises.
3.Tunnistada Enel Pärna süüdi KarS § 113 – § 22 lg 2 (kehtiv KarS § 113 lg 1 – § 22 lg 2) järgi ja karistada 8 (kaheksa) aastase vangistusega.
4.Tunnistada Arti Itra süüdi KarS § 121 (kehtiv KarS § 121 lg 1) järgi ja karistada 6 (kuue) kuulise vangistusega.
5.Mõista Arti Itrale käesoleva otsuse resolutsiooni neljanda punktiga KarS § 121 järgi mõistetud ja Tartu Maakohtu 27. aprilli 2015. a kohtuotsusega KarS § 113 järgi mõistetud karistusi liites liitkaristus. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda KarS § 121 järgi mõistetud 6 kuuline vangistus kaetuks KarS § 113 järgi mõistetud 9 aastase vangistusega ja mõista liitkaristuseks 9 (üheksa) aastat vangistust.
6.Mõista Enel Pärnalt kriminaalmenetluse kuludena välja 8650 (kaheksa tuhat kuussada viiskümmend) eurot ja 20 (kakskümmend) senti.
9.Süüdistatav Enel Pärna kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaveri ja süüdistatav Arti Itra kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõivu apellatsioonid jätta rahuldamata.
10.Välja maksta vandeadvokaadi abi Mihkel Gaverile tema poolt Enel Pärnale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 336 (kolmsada kolmkümmend kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 56 (viiskümmend kuus) eurot.
11.Välja maksta vandeadvokaat Nikolai Kõivule tema poolt Arti Itrale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Nikolai Kõiv kaudu 393 (kolmsada üheksakümmend kolm) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 65 (kuuskümmend viis) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti.
12.KrMS § 185 lg 1 alusel jätta kümnendas ja üheteistkümnendas punktis nimetatud menetluskulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
MENETLUSE KÄIK
1.Enel Pärnale ja Arti Itrale esitati karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi süüdistus J.P. tapmise kaastäideviimises. Süüdistuse kohaselt panid alkoholijoobes süüdistatavad tapmise toime
31.mail 2014 kella 22.00-st kuni 1. juunini 2014 kella 1.00-ni XXX . E. Pärna ja A. Itra tungisid E. Pärna ja J.P. elukohas kallale E. Pärna abikaasa J.P. le. E. Pärna võttis püksirihma ja asetas selle selja tagant ümber J.P. kaela ning tõmbas tugevalt rihmast, sel moel kannatanut lämmatades. Seejärel haaras A. Itra tabureti ja lõi J.P. t taburetiga erinevatesse kehapiirkondadesse, mille tõttu J.P. kukkus käpuli. Seepeale haaras A. Itra läheduses asuvalt köögilaualt kööginoa ja lõi käpuli olevat J.P. tapmise eesmärgil korduvalt noaga kaela, rindkere ning alakeha piirkonda. A. Itra löödud noahaavade tõttu J.P. häälitses. Seejärel andis E. Pärna A. Itrale korralduse viia alustatud tegu lõpule, mille peale lõi A. Itra veel korduvalt J.P. noaga kaela, rindkere ja alakeha piirkonda. Surnu ekspertiisiakti nr 14E-LÕS0030/178 kohaselt suri J.P. kaela, kehatüve ja jäsemete torke-lõikehaavade, mõlema kopsu ja maksa hulgaliste torke-lõikevigastuste tagajärjel tekkinud ägedasse sisemisse ja välimisse verejooksu. Kokku tekitati J.P. le 39 torelõikevigastust, sügavusega 1,5–7 cm.
2.Tartu Maakohtu 27. aprilli 2015. a otsusega mõisteti A. Itra süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja karistati üheksa aastase vangistusega. Sama otsusega mõisteti E. Pärna süüdi KarS § 307 lg 1 järgi ja karistati kahe aasta ja kuue kuulise vangistusega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 2. juuni 2014. Maakohus märkis järgmist.
3.Süüdistusaktis esitatud süüdistuse asjaolud jagunevad tinglikult viide ajajärku: 1) E. Pärna küllaminek A. Itrale Tallinnasse 30. mail 2014; 2) E. Pärna tagasitulek koju Viljandisse koos A. Itraga 31. mail 2014 ja õhtul kodus koos J.P. ga alkoholi tarvitamine; 3) E. Pärna ja A. Itra kallaletungimine J.P. le ja viimasele 39 torke-lõikevigastuste tekitamine 31. mail 2014 kella 22.00-st kuni 1. juunini 2014 kella 1.00-ni; 4) kuriteovahenditest lahti saamine, alkoholi joomine ja kuriteopaigaks olnud korterisse magama jäämine ööl vastu 1. juunit 2014; 5) edasine alkoholi joomine samas korteris 1. kuni 2. juunini 2014 ja 2. juunil 2014 kella 14.15 paiku häirekeskusele oma abikaasa surmast teatamine E. Pärna poolt.
4.Nädal enne kuritegu ründas J.P. ühise alkoholi tarvitamise käigus E. Pärnat. Seltskonnas viibinud E. Pärna endine elukaaslane R.K. sekkus konflikti. R.K. i ütluste kohaselt kukkusid nad hooga kolmekesi pliidi taha pikali. Selle tulemusena sai J.P. varvas küüne kohalt vigastada ja kõik kohad olid verd täis. Seda asjaolu kinnitas kohtus ka E. Pärna. J.P. varbavigastus nähtub kannatanu lahkamisel tehtud fotolt (kd 2, lk 218).
5.Kuriteo tõendamise seisukohalt on süüdistuses kirjeldatust kõige olulisem E. Pärna ja A. Itra kalleletungimine J.P. le ja viimasele 39 torke-lõikevigastuste tekitamine. Süüdistusaktis ei kajasta kallaletungi põhjuseid. Maakohtu istungil antud E. Pärna ütlustest nähtuvalt sai konflikt alguse J.P. st, kes vahepeal väljas käinuna leidis magamistoast voodist magamas A. Itra. Olles joobnuna sellest ärritunud, tungis ta A. Itrale kallale ja tiris viimase juustest kinni haarates elutuppa. Meeste vahel toimus rüselus, mille algatajaks oli kannatanu. Rüselusse sekkus E. Pärna, kes püüdis püksirihma kasutades A. Itra peal olnud J.P. t eemale tõmmata. A. Itral õnnestus E. Pärna kaasabil J.P. haardest vabaneda ning püsti saades hakkas ta maas lamavat J.P. taburetiga vastu jalgu lööma. Maakohus asus seisukohale, et nimetatud ütlused kuriteosündmuse alguse kohta on tõepärased ja usutavad.
6.Süüdistusaktis kajastatud süüdistatavate kooskõlastatud tegevus kohtistungil tõendamist ei leidnud. E. Pärna ütlustest nähtuvalt lasi E. Pärna peale seda, kui A. Itra vabanes J.P. haardest, püksirihmast lahti. Ajal, mil E. Pärna rihmast kinni hoidis, A. Itra J.P. t noaga ei löönud. Pärast vabanemist hakkas A. Itra taburetiga J.P. jalgu lööma, et too püsti tõusta ei saaks ning alles seejärel võttis A. Itra talle ettejuhtuva noa ja hakkas sellega kannatanut lööma. Maakohus asus seisukohale, et usutavalt ei ole tõendatud, et samal ajal andis E. Pärna A. Itrale korralduse viia tapmine lõpuni. E. Pärna lahkus hoopis teise tuppa. Hiljem tema poolt teises toas A. Itrale esitatud küsimuse peale, kas J.P. enam kallale ei tule, vastas A. Itra, et asi on ühel pool ja J.P. enam kallale ei tule.
7.Süüdistatavate läbivaatustega on tuvastatud nende kehadel hematoomid ja marrastused, mis võiksid tekkida füüsilisel kokkupuutel kannatanuga kuriteosündmustega seostuvalt. E. Pärna maakohtu istungil antud ütlused on kooskõlas ka jälitusprotokollis fikseerituga. Jälitustoimingu salvestise maakohtus ära kuulamisest ja selle protokollist nähtuvalt tungis J.P. A. Itrale kallale, tiris teda juustest kinni hoides teise tuppa. E. Pärna sekkus meeste rüselusse ja hoidis püksirihma kasutades J.P. t kinni, mispeale lasi viimane A. Itra lahti. J.P. st vabanenuna hakkas A. Itra J.P. le taburetiga vastu jalgu lööma. Kui A. Itra noa võttis ja kannatanut pussitama hakkas, läks E. Pärna teise tuppa. Mõne aja pärast tuli ka A. Itra elutoast magamistuppa.
8.Jälitustoimingu käigus ütles A. Itra, et tema lõi J.P. t noaga. Maakohtu istungil A. Itra selgitusi ei andnud, väites, et tema toimunust midagi ei mäleta. Maakohus leidis, et see väide on tingitud kas alkoholijoobe tõttu tekkinud mälulüngast või ei soovi A. Itra sündmuste koha ütlusi anda, tuues ettekäändeks mäluprobleemid.
9.Maakohtu hinnangul ei ole tuvastatavad asjaolud, millest nähtuks usaldusväärselt E. Pärna tegevus J.P. tapmise kaastäideviijana. Maakohus ei tuvastanud, et A. Itra ja E. Pärna tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult nii, et mõlemad neist valitsesid tegu ja kumbki eeldas, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub mõlemast toimepanijast. Maakohtus tuvastatud asjaoludest järeldub, et A. Itra poolt J.P. noaga löömised oli vastureaktsioon J.P. füüsilisele kallaletungile.
10.E. Pärna on jälitustoimingu käigus öelnud, et tema ütles A. Itrale, et mingu tehku viimane asi lõpuni; muidu ei oleks A. Itra J.P. t tapnud. Samuti on ta öelnud järgmist: „tahtsingi jah, et tuleks keegi ja ta maha lööks“ ja „et ole siis mees ja tee nüüd see asi lõpuni, kui juba alustasid“. Arvestades E. Pärna psüühikat ja ekspertide poolt tuvastatud vaimset tasakaalutust, on E. Pärna sellekohased avaldused pigem emotsionaalset laadi. Samuti ei ole maakohtus tõendamist leidnud, et A. Itra oli E. Pärna mõju all sedavõrd, et tegi kõik, mida E. Pärna soovis.
11.Maakohus leidis, et A. Itra tegevus tuleb kvalifitseerida alates 1. jaanaurist 2015 kehtima hakanud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt KarS § 113 lg 1 järgi. A. Itra on tapmise toime pannud otsese tahtlusega.
12.A. Itra oli teo toimepanemise ajal süüdiv. Ta oli võimeline saama aru oma teo keelatusest ja suutis oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Seda kinnitab ka A. Itrale tehtud ambulatoorne komisjoniline kohtupsühhiaatria ekspertiis. Ekspertide arvamuse kohaselt esinevad A. Itral alkoholi tarvitamisest tingitud isiksus- ja käitumishäired koos kerge kognitiivsete funktsioonide kahjustamisega, mis ei olnud talle aga takistuseks saamaks aru oma tegude keelatusest. Kuulanud istungil ära eksperdid K.K. i ja L.H. , leidis maakohus, et
A. Itra puhul ei saa rääkida Alzheimeri tõvest. Samuti ei viita mäluprobleemidele A. Itra ja E. Pärna tihedad suhtlused internetiportaalis Facebook.
13.E. Pärna osas asus maakohus seisukohale, et süüdistus KarS § 113 järgi tuleb ümber kvalifitseerida süüdistuseks KarS § 307 lg 1 järgi, s.o kuriteost mitteteatamiseks. Kuriteost mitteteatamise koosseis on täidetud, kui isik peab pidama vähemalt võimalikuks, et toime on pandud kuritegu või selle katse, mis objektiivselt on esimese astme kuritegu. E. Pärna puhul on kuriteokoosseis KarS § 307 lg 1 järgi täidetud.
14.E. Pärna oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja sai aru oma teo keelatusest ning oli võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. See tuleneb E. Pärnale tehtud ambulatoorsest komisjonilisest kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisist. Sama ekspertiisi kohaselt esinevad E. Pärnal erinevad krooniline kuluga psüühikahäired ja alkoholisõltuvus, mis ei takista tema aru saamist oma tegude keelatusest ning ei takista temal on käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtimast. Ekspert L.H. maakohtu istungil antud ütluste kohasel esinevad E. Pärnal teatud võrgustikes düsfunktsionaalsus nii suure tasemel, et see takistab inimese toimetulekut ühiskonnas. Esinevate häiretega on häiritud tunnetusprotsessid ja need võivad olla erineval moel väljendatud. E. Pärnal diagnoositud psüühikahäirete korral reaalsuse tunnetamine ei ole sedavõrd häiritud, et tema reaalsuse tunnetus oleks häiritud. Tal ei ole tuvastatud meelepettelaadseid elamusi, mille põhjal saaks öelda, et ta ei saa aru mida ta teeb, et ta ei saa oma tegudest aru või ta ei saaks aru, mis on ühiskonnas õige ja vale.
15.Maakohus leidis, et E. Pärna ja A. Itra süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine.
16.A. Itrale mõistis kohus üheksa aasta pikkuse vangistuse. Karistamine sellises määras tuleb ühelt poolt teo iseloomust, s.o kannatanule tekitatud vigastuste arvukusest. Teiselt poolt tuleb arvestada asjaoluga, et konflikt sai alguse kannatanust, kes alustas rünnet süüdistatava suhtes ning alkoholi tarvitamise käigus kasvas konflikt üle kuriteoks. Süüdistatava kuritegelikus käitumises ei tuvastanud maakohus selle toimepanemise motiive.
17.E. Pärnat karistas kohus kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Mitteteatamise asjaolud tingivad E. Pärna karistamise reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid on välistatud süüdistatava karistamine rahalise karistusega. E. Pärna tuleb karistada sanktsiooni keskmisest määrast kõrgema karistusega. Sellise karistuse mõistmise tingivad järgmised asjaolud: sündmuskoht oli süüdistatava enda korter, kannatanu oli süüdistatava abikaasa, süüdistatav osales kuriteovahendi kõrvaldamisel, ta ei teavitanud kiirabi. E. Pärna poolt kuriteost mitteteatamine raskendas olulisest õigusemõistmise süsteemi toimimist. Teades, et A. Itra tappis tema abikaasa tema elukohas, ei võtnud E. Pärna kahe päeva jooksul midagi ette teost teatamiseks.
APELLATSIOONID
Süüdistatava E. Pärna kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaveri apellatsioon
18.E. Pärna kaitsja M. Gaver taotleb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 340 lg 2 p 1 alusel maakohtu otsuse tühistamist E. Pärna süüdimõistmise osas ja uue otsuse tegemist, millega mõistetaks E. Pärna õigeks nii süüdistuses KarS § 113 kui ka KarS § 307 järgi. Alternatiivselt taotleb kaitsja juhul, kui ringkonnakohus eelnevat taotlus ei rahulda, KrMS § 340 lg 2 p 2 alusel maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ning uue otsuse
tegemist, millega mõistetaks isikule kergem karistus. Apellatsioonis väljatoodud seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
19.Maakohus on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja hinnangul on maakohus mõistnud E. Pärna süüdi kuriteos, mida talle ette heidetud ei ole, mistõttu on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Lisaks on kaitsja hinnangul maakohus mõistnud isikule ebaproportsionaalselt karmi karistuse, millega on maakohus kaitsja hinnangul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
20.Menetlusõiguse rikkumine seisneb selles, et maakohus mõistis E. Pärna süüdi kuriteos, mida talle ette heidetud ei olnud. Süüdisuses ei olnud juttu sellest, kas, kes ja millal teatas toimepandud kuriteost. Seetõttu on kaitsja seisukohal, et E. Pärnale ei ole esitatud süüdistust selles, et tema oleks jätnud esimese astme kuriteost teatamata.
21.Ka on rikutud materiaalõigust. E. Pärna teatas juhtunust politseisse.
22.E. Pärna karistus on liiga karm. Süüdistatava A. Itra kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõivu apellatsioon
23.Süüdistatava A. Itra kaitsja N. Kõiv palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista A. Itra KarS § 113 lg 1 järgi õigeks või kvalifitseerida tegu ümber KarS § 115 järgi ja mõista sellele vastav karistus või saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks menetlusnormide olulise rikkumise motiivil. Kokkuvõtvalt märgib apellant järgmist.
24.A. Itra ennast teo toimepanemises süüdi ei tunnista. Teo toimepanemine ei ole tõendatud. A. Itra riietelt kannatanu verejälgi ei leitud. Verd leiti küll A. Itra sokkidelt, aga see ei tõenda tapmist. Veri võis sattuda A. Itra sokkidele seetõttu, et A. Itra käis laiba juures ringi.
25.A. Itral ei olnud J.P. tapmiseks motiivi. Küll aga oli motiiv E. Pärnal, kes võis soovida maksta kätte J.P. le tema suhtes varem toimepandud tegude eest.
26.A. Itrale esitatud süüdistus ja süüdimõistev kohtuotsus tugineb põhiliselt E. Pärna poolt antud ütlustel. A. Itra ei mäleta toimunust ja sellele järgnevast praktiliselt mitte midagi. Tekib paratamatult küsimus, kas valetab E. Pärna, A. Itra või A. Itra tõesti ei saanud aru oma tegudest ja ta tõesti ei mäleta mitte midagi, mida ta tegelikult toime pani.
27.A. Itra võis tegutseda meeltesegaduses äkki tekkinud raske hingelise erutuse seisundis, mille võis esile kutsuda kannatanu J.P. vahetu eelnev tegevus, mis väljendus füüsilises vägivallas A. Itra kallal. Sel juhul oleks tulnud esitatud süüdistus ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi, s.o provotseeritud tapmisena.
28.Tuleb kahelda A. Itra osas läbiviidud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemusena ekspertide poolt antud arvamuses, mille kohaselt oli A. Itra võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima. Nii eeluurimisel kui ka maakohtus võis A. Itra olekust ja antud vastustest järeldada, et ta ei saanud hästi aru talle esitatud süüdistuse sisust ja ta praktiliselt ei mäleta toimunust mitte midagi. Võttes arvesse, et tegemist on väga keerulise juhtumiga, kus süüdistatav ei mäleta toimunust praktiliselt mitte midagi, oleks pidanud läbi viidama mitte ambulatoorne ekspertiis, vaid A. Itra oleks tulnud paigutada
statsionaarsesse raviasutusse, kus tema suhtes oleks pidanud toimuma pikaldane jälgimine ja tema suhtes oleks tulnud läbi viia täiendavad meditsiinilised uuringud. Lisaks juhib kaitsja kohtu tähelepanu asjaolule, et ekspertide poolt läbiviidud minimental-testi tulemused on ebaõiged. Seega on ekspertiisiakt kohtukõlbmatu KrMS § 107 lg 3 p 1 ja p 2 mõttes. Ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa apellatsioon
29.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist E. Pärna süüdimõistmises KarS § 307 lg 1 järgi. Apellant palub tunnistada E. Pärna süüdi KarS § 113 järgi ja karistada teda vangistusega 12 aastat. Lisaks palub prokurör tühistada A. Itrale mõistetud üheksa aastane vangistus ja karistada süüdistatavat kaheteist aasta pikkuse vangistusega. Prokuröri väited on kokkuvõtvalt järgmised.
30.Maakohus on E. Pärna teole hinnangu andmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. E. Pärna ja A. Itra tegutsesid koos. E. Pärna tahtis oma abikaasast lahti saada. Süüdistatav on suhtluskeskkonnas Facebook 12. aprillil 2014 kell 12.46 alanud vestluses A. Itrale kirjutanud: „ah, jama teema, pealegi tahan üsnapea tast lahti saada. Tahaks vahepeal luxilt üksi hoopis olla ja külas käia nagu“. 23. aprillil 2014 kell 8.17 alanud vestluses ütleb E. Pärna: „nt vaja oleks mul nüüd osta üks 46ne Samsungi telekas magamistuppa“... „järelmaksu ma ei saa, aga selleks puhuks ongi mul abikaasa hangitud, kindla töökohaga. Aga, kui kõik vajalik olemas, plaanin leseks jääda, naja ka“. Tunnistaja R.K. i kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et E. Pärna oli joomise käigus ähvardanud J. i ära tappa. Jälitusprotokollist (lk 34) nähtub, et E. Pärna on öelnud: „Tahtsingi jah, et tuleks keegi ja ta maha lööks“.
31.E. Pärna tõi A. Itra oma elukohta, kus ta teadis viibivat ka oma abikaasat J.P. t. Tallinnast Viljandisse sõites küsis E. Pärna sõbrannalt H.V. ilt öömaja, teades, et tal võib J.P. ga probleeme tekkida. Öömaja saamata läksid E. Pärna ja A. Itra ikkagi koos E. Pärna elukohta. Kui J.P. oli korterist mingil hetkel lahkunud, läksid E. Pärna ja A. Itra magamistuppa magama. E. Pärna pidi teadma, et J.P. kunagi koju tagasi tuleb. Minnes võõra mehega voodisse, lõi E. Pärna olukorra, millest järgnevad sündmused alguse said.
32.Surnu kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt tuvastati J.P. surnukehal erinevates piirkondades kokku 39 torke-lõikehaava, lisaks tömbi vägivalla toimel saadud vigastused keha erinevates piirkondades ning nahaalused verevalumid ja pikliku kujuga nahamarrastus kaelal ning verevalumid kaelalihastes ja nahaalusekoes. Samas E. Pärnal ja A. Itral vigastused puudusid. Ei ole eluliselt usutav, et J.P. ei oleks kuidagi vastu hakanud teda rünnanud isikutele, arvestades J.P. jõudu ja füüsilist üleolekut. Kindlasti oleks J.P. suutnud E. Pärnale vastu hakata. Kuigi J.P. oli alkoholijoobes, olid seda ka E. Pärna ja A. Itra.
33.E. Pärna kägistas J.P. t rihmaga kõrist. Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt on E. pärna öelnud: „Noh siis ma läksingi automaatselt võtsin selle püksirihma.... Sellega on hea midagi nüüd teha.... Ja siis hoidsin sellega natuke aega. Nii kaua kui ta käed läksid lõdvaks ja siis lasin lahti....Ma tegelesin.....lasin lahti, siis ma lasin lõdvamaks.....et ära sureks või noh ja siis.“ Surnu kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt lahanguleid ja täiendavad uuringud ei võimalda objektiivselt tuvastada, kas võimaliku lämmatamisega kaasnes teadvusekaotus ning samas ei saa seda ka välistada.
34.Kooskõlastatult tegutsesid süüdistatavad ka pärast J.P. tapmist.
35.E. Pärna tuleb niisiis süüdi mõista KarS § 113 järgi ja karistada vangistusega 12 aastat.
36.Juhul kui ringkonnakohus peaks leidma, et puuduvad piisavad tõendid E. Pärna süüdimõistmiseks tapmise kaastäideviimises KarS § 113 järgi, tuleks kaaluda E. Pärna karistamist tapmisele kihutamise eest, s.o KarS § 22 lg 2 – 113 järgi. Sellisele järeldusele võimaldavad asuda E. Pärna ütlused, mis on fikseeritud jälitusprotokollis (lk 16): „Ja siis ma ütlesin talle seda, siis ütlesin, et mine tee see asi lõpuni ja siis alles võtsin noa“ (lk 16); „Et ole siis mees ja tee nüüd see asi lõpuni, kui juba alustasid. Muidu J. tuleb varsti uuesti meid siia tuppa meid kummitama ja peksma“ (lk 34); „Jaa. Mina käskisin tappa. Tema läks ja tappis. Mina ütlesin, et mine tapa ära“. „Ta ei oleks läinud muidu. Ta oleks ellu jätnud“ (lk 37). Nimetatud vestlused toimusid erinevatel aegadel. Seega ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et usutavalt ei ole tõendatud asjaolu, et E. Pärna andis A. Itrale korralduse viia tapmine lõpuni ja et selle korralduse järgi A. Itra toimiski.
37.A. Itrale mõistetud karistus on liiga kerge. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. KarS § 113 näeb sanktsioonina ette vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani ja keskmine määr on seega kümme aastat ja kuus kuud vangistust. Arvestades teo toimepanemise tehiolusid, saab järeldada, et A. Itra süü on oluline, mistõttu tuleks teda karistada sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole jääva karistusega. Kannatanule tekitati 39 torke-lõikevigastust, lisaks tömbi vägivallaga tekitatud vigastused ning lämmatamine püksirihmaga. Pärast kuriteo toimepanemist asusid A. Itra ja Enel Pärna hävitama asitõendeid. Kannatanupoolne rünnak oli põhjustatud A. Itra ja E. Pärna enda käitumisest. A. Itra käitumises puuduvad vastutust kergendavad asjaolud. A. Itrale tuleb karistuseks mõista vangistus kakstest aastat. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED I. Sissejuhatus
38.Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu lahendi ja esitatud apellatsioonidega, uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungite protokolle, hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled apellatsioonimenetluses, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. E. Pärna tuleb tunnistada süüdi mitte kuriteo varjamises KarS 307 lg 1 järgi, vaid A. Itra kihutamises J.P. tapmisele KarS § 113 – § 22 lg 2 järgi. A. Itra tuleb tunnistada süüdi KarS § 121 järgi ja talle tuleb KarS § 121 ja § 113 järgi mõista liitkaristus. Samuti tuleb korrigeerida maakohtu seisukohta A. Itra tapmistahtluse osas. Muus osas tuleb jätta kohtuotsus muutmata.
39.Ringkonnakohus tuvastab kõigepealt faktilised asjaolud (II), annab seejärel juhtunule materiaalõigusliku hinnangu (III), tegeleb karistuste mõistmise küsimustega (IV) ja võtab viimaks apellatsioonimenetluse tulemuse kokku ning lahendab menetluskuludega seonduva (V).
II. Sündmuste käik
40.Et anda A. Itra ja E. Pärna tegudele korrektne juriidiline hinnang, tuvastab kriminaalkolleegium kõigepealt, mis leidis 31. mai 2014 õhtul XXX korteris aset. Seda tehes toob kolleegium esiteks välja sündmuste kronoloogilise käigu ja seejärel selgitab, miks ta tuvastas asjaolud just sellisel moel.
41.30. mail A. Itrale Tallinnasse külla läinud E. Pärna siirdus 31. mail koos A. Itraga E. ja J.P. ühisesse koju XXX . Seal hakkasid nad koos J.P. ga viina jooma. Umbes kell kaheksa õhtul läks J.P. korterist minema, et alkoholi juurde tuua. E. Pärna ja A. Itra jõid pärast J.P. äraminekut edasi ning läksid seejärel magamistuppa E. ja J.P. voodisse. A. Itra jäi sinna peagi magama, E. Pärna läks aga ahju juurde suitsetama. Paar tundi pärast kodunt lahkumist ehk umbes kell kümme saabus J.P. korterisse tagasi. Ta nägi A. Itrat oma voodis magamas, vihastas selle peale ja suundus A. Itra juurde. Magaja juurde jõudnuna haaras A. Itrast märksa suurem J.P. A. Itra pikkadest juustest kinni ja hakkas teda juukseidpidi enda järel tirima. Seda nähes haaras E. Pärna voodi kõrval maas vedelenud A. Itra püksirihma, ja suundus magamistoast elutuppa, et jõuda A. Itra elutuppa vedanud J.P. le järele. Elutuppa jõudnuna nägi E. Pärna, et J.P. on A. Itra peal ja sikutas viimast endiselt juustest. E. Pärna läks A. Itra selja taha, viskas rihma ümber J.P. kaela ja hakkas J.P. t enda suunas A. Itrast eemale tirima. Tundes oma kaelal püksirihma, lasi J.P. A. Itra juustest lahti ja haaras mõlema käega rihmast, et end kägistamise vastu kaitsta. J.P. haardest vabanenud A. Itra aga haaras tabureti ja hakkas sellega põrandal olevat J.P. t peksma, eeskätt vastu jalgu. Selle peksmise ajal läks E. Pärna meestest eemale ja jäi kaklust toa ning koridori vahelise ukse juures pealt vaatama. Peksmise käigus läks taburet katki ja A. Itra hakkas otsima mingit muud asja, millega J.P. le vastu astuda. Sel ajal hakkas J.P. end püsti ajama. E. Pärna hüüdis A. Itrale, et J.P. ründab teda uuesti. A. Itra haaras laualt noa ja lõi sellega püsti tõusvat J.P. t mitu korda rindkere piirkonda. Seejärel kõndis A. Itra toas natuke aega edasi-tagasi ja lõi J.P. t noaga uuesti. Seepeale läks šokis ja hirmunud E. Pärna magamistuppa. Magamistoas olles kuulis E. Pärna, kuidas J.P. ütles teises toas „ai, ai, ära tee“. Seejärel tuli A. Itra E. Pärna juurde magamistuppa. E. Pärna küsis tuppa tulnult, kas J.P. on surnud. A. Itra vastusest tegi E. Pärna järelduse, et ei ole. E. Pärna ütles seejärel, et viigu A. Itra alustatu lõpuni. Seda kuulnud, suundus A. Itra uuesti elutuppa. Seal tappis ta noaga lüües J.P. . Seejärel tuli ta tagasi E. Pärna juurde ja ütles viimasele, et nüüd on kõik ja et J.P. ei tule neile enam kunagi kallale. Seejärel asusid A. Itra ja E. Pärna sündmuse jälgi kõrvaldama.
42.Vaidlust ei ole sündmuste üle, mis leidsid aset enne J.P. korterisse naasmist. Küll aga on kohtumenetluse pooled eri meelt selle osas, kuidas täpselt pärast J.P. tagasipöördumist toimunud konflikt kulges.
43.Kolleegium tugineb sündmusi rekonstrueerides eeskätt E. Pärna maakohtu istungil antud ütlustele. Need ütlused on valdavas osas loogilised, riimuvad E. Pärna poolt kohtueelses menetluses antud ütlusetega ja on kooskõlas muude tõenditega.
44.On eluliselt kõigiti usutav, et mees, kes avastab koju jõudes võõra mehe alasti oma voodis magamas ja kelle naine viibib samas korteris, vihastab magaja peale. Et J.P. oli tugevas alkoholijoobes, on igati usutav ka see, et ta läks magajale kallale. Kuivõrd E. Pärna kirjeldas J.P. kallale minekut A. Itrale ühtmoodi – juustest tirimine – nii maakohtu istungil (kd 3, lk 157), ütluste olustikuga seostamisel (kd 3, lk 53 jj.) kui ka vahistatuna oma kambrikaaslasele (kd 2, lk 164, 165 ja 170), viitab see E. Pärna ütluste usaldusväärsusele. Kaudselt saab selle tuvastamisel tugineda ka asjaolule, et A. Itral olid väga pikad juuksed, millest oli „mugav“ kinni haarata. Viimaks kõneleb E. Pärna öeldu uskumise kasuks ka asjaolu, et J.P. oli A.
Itrast märksa suurem, mistõttu oli A. Itra enda järel lohistamine kannatanu poolt igati võimalik.
45.Usutavad on ka E. Pärna maakohtu istungil antud ütlused selle kohta, et ta heitis J.P. le püksirihma ümber kaela ja tõmbas kannatanut sellest rihmast. Seda tegu keegi tegelikult ei vaidlustagi. Et seda ei sea kahtluse alla prokurör, on loogiline, sest see kõneleb esmapilgul E. Pärna kahjuks – samas aga ei asu ka E. Pärna kaitsja seisukohale, et rihmaga kägistamist toimunud ei ole. Pigem käib kägistamise osas vaidlus selle üle, kas see leidis aset nii, nagu E. Pärna seda kirjeldab, või on õigus prokuröril, kes näeb kägistamises osa E. Pärna ja A. Itra ühiselt planeeritud tegevusest, mis oli suunatud J.P. tapmisele. Kõigepealt märgib kolleegium, et kägistamist ei saa tapmisteona E. Pärnale süüks arvata prokuröri apellatsioonis sisalduva väitega, et ei saa välistada J.P. teadvuse kaotust kägistamise tagajärjel (kd 4, lk 10 pöördel). Et mingit asjaolu ei ole võimalik välistada, ei tähenda, et see ka tegelikult aset leidis ehk selle asjaolu aset leidmise osas on tegu üksnes kahtlusega. Kahtlused tuleb aga tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks sellele on aga E. Pärna ütlused usutavad ka juhtunu konteksti arvestades. Nähes, kuidas J.P. ründab A. Itrat, kellesse E. Pärna armunud oli, on kõigiti loogiline, et E. Pärna üritas seda rünnakut lõpetada, heites rihma ümber ründaja kaela ja tõmmates. Et J.P. selle tõmbamise tagajärjel teadvust ei kaotanud, on samuti igati loogiline. Tegu oli täies elujõus mehega, kes oli jõu poolest kägistajast üle ja kelle käed olid vabad. On väga vähetõenäoline (kui mitte võimatu), et ilma eriväljaõppeta tavalises füüsilises vormis naisterahvas suudab tervet meest kägistama asudes ohvril kohe teadvusekaotuse põhjustada. Oluliselt loogilisem on see, et rihma oma kõri ümber sulgumas tundev mees haarab kätega rihmast kinni, et oma hingamisteid vabana hoida. Viimaks kõneleb sellegi sündmuse puhul E. Pärna maakohtu istungil antud ütluste uskumise kasuks asjaolu, et need ütlused on kooskõlas E. Pärna poolt eeluurimisel antutega (kd 3, lk 55) ja sellega, mida E. Pärna rääkis vahi all viibides oma kambriseltsilisele (kd 2, lk 16, 167 ja 170). Seda ei väära ka kambrikaaslasele öeldud lausekatke „et ära sureks või noh ja siis“ (kd 2, lk 170). Nii sellele lausele eelnenud kui järgnenud jutt on olnud arusaamatu, mistõttu ei ole lause kontekst selge. Veelgi olulisem on aga see, et E. Pärna ülejäänud jutust ei ilmne, et ta tõmbas rihmast sooviga J.P. t tappa: E. Pärna ütlustest saab teha järelduse, et ta tahtis A. Itrat J.P. haardest päästa.
46.Kolleegium usub ka E. Pärna kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, kuidas ta nägi pealt J.P. taburetiga peksmist. Kuivõrd J.P. kägistamine E. Pärna poolt võimaldas A. Itral tegutsema hakata, on loogiline, et A. Itra kui ründe ohvriks langenud inimene otsustas enda ründajale vastu astuda. Et ta tegi seda taburetti haarates ja J.P. sellega peksma hakates, kinnitavad peale E. Pärna kohtuistungil antud (ja eeluurimisel (kd 3, lk 55) ning vahi all viibimise ajal öelduga (kd 2, lk 165 ja 170) riimuvate) ütluste ka purunenud taburet (kd 1, lk 84, 88, 89, eriti aga 117) ja J.P. kehal tuvastatud peksmisjäljed (tömbi vägivalla jäljed) (kd 1, lk 123–143).
47.Terve menetluse kestel on E. Pärna andnud ka ühesuguseid ütlusi selle kohta, et A. Itra pussitas J.P. t. Kui A. Itra mõistis, et polsterdatud pehme taburetiga löömisest hoolimata tõuseb J.P. püsti, haaras ta laualt kööginoa ja lõi J.P. t mitu korda rindkere piirkonda; seejärel kõndis ta toas natuke ringi ja pussitas kannatanut uuesti (vt E. Pärna ütlusi maakohtu istungil (kd 3, lk 157 pöördel) ja eeluurimisel (kd 3, lk 58) ning vahi all kambrikaaslasele öeldut (kd 2, lk 165, 170, 174, 176, 182, 189 ja 190). Seejärel läks E. Pärna teise tuppa, ent kuulis, kuidas J.P. ütles „ai, ai, ära tee“ (vt E. Pärna ütlusi maakohtu istungil (kd 3, tl 157 pöördel) ja eeluurimisel (kd 3, lk 59 ja 60)). Kaudselt kinnitavad sellist sündmuste käiku ka muud tõendid.
48.Pole vaidlust, et J.P. t pussitati korduvalt. Pussitajatena tulevad kõne alla vaid A. Itra ja E. Pärna – keegi (sh süüdistatavate kaitsjad) ei ürita väita, et noaga võis lüüa keegi kolmas isik. Ringkonnakohus leiab, et E. Pärna J.P. t ei pussitanud. Seda ei kinnita ta mitte üksnes menetlejatele antud ütlustes kohtueelses menetluses ja kohtus, aga väidab korduvalt ka vahistamise ajal oma kambrikaaslasega rääkides (kirjaviis muutmata): „Aga mina teda ei löönud“ (kd 2, lk 160), „Ma ei ole löönud, siis ma ju ei löönud“ (kd 2, lk 162), „Seda sitta ma ei arvestanud jah, et kui mina ei löö siis mind võidakse öelda, et ma olen löönud“ (kd 2, tl 175). Niisiis jääb ainsana järgi võimalus, et J.P. t pussitas A. Itra. Seda ütles ka A. Itra ise vahistatuna oma kambrikaaslasega kõneldes: „Mina lõin jah noaga [...]“ (kd 2, lk 193). Viimaks on selline sündmuste käik ka loogiline: olles äsja langenud endast suurema mehe ründe ohvriks ja nähes, et pehme polstriga ja lisaks sellele puruks läinud taburet polnud ründajast jagu saamiseks piisavalt tõhus vahend, kasutas A. Itra köögilaual vedelenud nuga. Sellise asjade käigu tõenäosust suurendab ka asjaolu, et A. Itra oli purjus ehk tema eeldatavasti loomulik vastumeelsus teise inimese tervise kahjustamise suhtes oli vähenenud.
49.Puutuvalt A. Itra poolset J.P. uuesti noaga löömist pärast esimesi noahoope ja toas edasitagasi käimist, märgib kolleegium järgmist. Kas selles episoodis lõi A. Itra J.P. t noaga ühe korra või enam, E. Pärna menetlejatele antud ütlustest ei selgu (kd 3, lk 157 pöördel; kd 3, lk 58). Tõsi, kambrikaaslasele on E. Pärna kinnitanud, et A. Itra lõi mitu korda (kd 2, tl 190), aga ringkonnakohus leiab, et ühe pealt kuulatud lausekatke põhjal ei saa löökide arvu kohta tõsikindlat järeldust teha. Seega tuleb tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 asuda seisukohale, et pärast toas edasi-tagasi kõndimist lõi A. Itra J.P. t noaga vaid ühe korra.
50.Samuti on E. Pärna öelnud, et ta siirdus peale ülal kirjeldatud pussitamiste nägemist elutoast magamistuppa, kus viibides kuulis, kuidas J.P. ütles „ai, ai, ära tee“ (vt E. Pärna ütlusi maakohtu istungil (kd 3, lk 157 pöördel) ja eeluurimisel (kd 3, lk 59 ja 60). See viitab esmapilgul sellele, et A. Itra pani toime mingi J.P. jaoks soovimatu teo: tõenäoliselt kahjustas J.P. tervist mingil moel, näiteks järjekordse pussitamise teel. Samas aga leiab ringkonnakohus, et seda tegu pole KrMS § 7 lg-st 3 tulenevalt võimalik A. Itrale ette heita. E. Pärna ei näinud pealt, mis teises toas täpselt aset leidis. On võimalik, et A. Itra siiski ei pussitanud J.P. t või ei rikkunud J.P. kehalist puutumatust üldse mingil moel: näiteks võis ta J.P. palumise peale või mingil muul põhjusel loobuda oma soovist J.P. le midagi teha.
51.Küll aga leiab ringkonnakohus, et E. Pärna on nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus menetlejatele ütlusi andes vaikinud ühest olulisest asjaolust. Nimelt jättis ta rääkimata sellest, et tema andis pärast seda, kui A. Itra tuli peale elutoas aset leidnud pussitamisi E. Pärna juurde magamistuppa, A. Itrale korralduse J.P. tappa.
52.Maakohus on süüdistuse selle väite lükanud ümber kahe lausega (kirjaviis muutmata): „Arvestades Enel Pärna psüühikat ja ekspertide poolt tuvastatud vaimset tasakaalutust, on Enel Pärna sellekohased avaldused pigem emotsionaalset laadi. Samuti ei ole kohtus tõendamist leidnud, et Arti Itra oli Enel Pärna mõju all sedavõrd, et tegi kõik, mida Enel Pärna soovis.“ (kd 3, lk 174 pöördel). Ringkonnakohus sellise argumentatsiooniga ei nõustu ja leiab, et niisugusele seisukohale asudes on maakohus tõendeid valesti hinnanud ja rikkunud seetõttu oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega tuleb otsus selles osas tühistada. Tuginedes KrMS § 341 lg-le 3 kõrvaldab ringkonnakohus maakohtu eksimuse ise. Kuivõrd vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist ringkonnakohus tuleb vältida, peab ringkonnakohus eriti põhjalikult motiveerima süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse tegemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-12, p 11). Järgnevalt selgitabki ringkonnakohus, miks ta maakohtu seisukohaga ei nõustu.
53.Maakohtu ülaltoodud seisukohast hälbiv ringkonnakohtu arvamus põhineb suuresti jälitustegevusega kogutud teabel: 18. juunist kuni 17. augustini 2014 Viljandi arestimajas salvestatud E. Pärna ja tema kambrikaaslase vestlusel.
54.Enne jälitustoiminguga kogutud tõendite analüüsi juurde tulemist toob kriminaalkolleegium siiski välja E. Pärna poolt asjassepuutuvas osas avalike menetlustoimingute käigus antud ütlused.
55.Ütluste olustikuga seostamisel rääkis E. Pärna järgmist (kirjaviis muutmata): „Nii, olin siin, tegin suitsu, ma ei tea kas see nuga oli vahepeal siin [...], igatahes oli ta minu juures. Mingi aja pärast tuli Arti tagasi, ütles, et nüüd on kõik, nüüd ta enam ei tõuse sealt üles, umbes niimoodi.“ (kd 3, lk 60).
56.Maakohtule andis E. Pärna selliseid ütlusi (kirjaviis muutmata): „mingi aja pärast tuli Arti sinna tuppa nuga käes ja ma küsisin, et kas ta ei tule enam meile kallale ja selle peale Arti ütles veel, et ega ikka ei tule küll ja läks tagasi ja tapiski vist lõplikult ära, ma ei käskinud kedagi tappa, kuid olin meie elu pärast hirmsasti mures. Tunnen ennast selles süüdi, et nii küsisin. Ma veel hüüdsin järgi, et ära tee lõpeta ära aga ta ei kuulnud vist.“ ja vastuseks küsimusele selle kohta, kas A. Itra tagasi tulles veel midagi ütles: „ei, aa, ta ütles, et nüüd on ühel pool, et enam ta ei tule kallale“ (kd 3, lk 158).
57.Eeltoodust ilmneb, et menetlejatele antud ütlused on mõneti vastuolulised. Kohtus selgitas E. Pärna, et A. Itra tuli kõigepealt tema juurde magamistuppa, läks seejärel uuesti elutuppa J.P. juurde ja tuli seejärel jälle magamistuppa tema juurde tagasi ning andis teada, et J.P. on surnud. Politseile aga ütles E. Pärna, et A. Itra tuli tema juurde ja selgitas, et J.P. on surnud – A. Itra poolsest vahepeal uuesti elutoas käimisest E. Pärna ei rääkinud.
58.Kuidas asjad tegelikult olid, selgub E. Pärna poolt vahi all olemise ajal oma kambrikaaslasele öeldust. E. Pärna rääkis järgmist (kirjaviis muutmata; punktiirid tähistavad sõnu, millest protokolli koostaja aru ei saanud): „Teine kord ma ei läinud enam kaasa, sest ma kartsin. Ma ei tahtnud enam näha. Ütlesin talle lihtsalt, et mine tee see asi lõpuni ... ilmselt paneb ka“ (kd 2, lk 164); „Arti on minu unistus tead ja no tuppa tulles ütlesin, et see asi ikka lõpuni“ (kd 2, lk 168); „See oli niimoodi, et ... lõpeta see ära ka anja. Ma ei viitsi enam selle jamaga enam tegeleda anja. Et äkki ... tuleb veel siia“ (kd 2, lk 171); „kui Arti tuli [...] järgi jah magamistuppa [...] siis ma ütlesin talle seda, siis ütlesin, et mine tee see asi lõpuni [...]“ (kd 2, lk 171); „Ma olen ju tegelikult süüdi vaata. Tegelikult. Tegelikult Arti ei oleks teda ära tapnud, mina käskisin. Selles mõttes olen ma süüdi saad aru? [...] Arti ei oleks teda lõpuni ära tapnud. Mina käskisin, mina ütlesin. Saad aru. Aga seda ei tea keegi. ... arvad, et ütleb seda või, kui ta seda ütleb, ma ütlen, et mis asja. Mina ütlen, et pane pea ahju ja tema paneb. Kas mina olen mõrtsukas või? Mina mõjutasin. Mõjutamine on natuke keeruline värk aga nii ka ei saa päris.“ (kd 2, lk 173); „[Arti] peab täpselt seda tegema, mida mina talle ütlen vaata. [...] ... ma olen nagu perfektsionist, kui ma tahan seda, siis ma tahan seda ... kellegi teise käe läbi. [...] Ma viin asja nii kaugele, et ma saan, mis ma tahan. Olen eluaeg teinud seda. Ja olengi saanud mida ma tahan, koguaeg olen saanud. Ja nüüd ma saan ka.“ (kd 2, lk 175);
vastates küsimusele, millal ta tuli selle peale, et „Arti võiks teha ära selle asja“: „Sellepärast, et ta juba tegeles seal. Noh. Oligi nagu käsipidi ja siis nagu see Arti, et siis ma mõtlesin ei tahagi hirmsasti segada, et ma tahan. Ma mõtlesin niimoodi, et ma ei jõua enam, et ta loll kogu aeg sekkub ja mind segab. ... mis pärast tuleb ta hakkab mind peksma jälle anja või midagi anja. Või miski peale seda anja. ... miski seda ta minuga teeb. [...] Mõtlesin seda. Kartsin seda. Mõtlesin, et ma ei talu seda enam anja. Ta lööb mu maha.“ (kd 2, lk 183); vastates küsimusele, kas ta tahtis, et „Arti selle ära teeks“: „See ta tegigi kõike nii nagu mina tahtsin.“ (kd 2, lk 183); „Ütlesin esimest korda elus spontaanselt, et lihtsalt ja näed lõi. Tead kuidas ma oma elus kõik otsused tegelt kaalunud läbi ja nüüd ükskord ei kaalunud ja vaata mis juhtus.“ (kd 2, tl 184); vastates küsimusele, milles ta end süüdi tunneb: „Selles, et mina ju ütlesin, et ta tapaks, pussitaks selles mõttes aga nüüd kui ma mõtlen selle peale kui ta sundis seda, J. sundis vaata mind nagu et eee noh seksima anja noh. Et see kuust kuusse ja nädalast nädalasse anja. Ja kui mina ei tahtnud siis vahtis siin oma arvutit mingi värdjas anja. Mina mõtsin mõtsin talle mul on ma olen aseksuaalne, mul ei ole seksi isu üldse. Ära lahtunud või nii.“ (kd 2, tl 184); „Mõne aja pärast varsti kohe tuli Arti ja siis ma küsisin. Et kas noh on korras selle asjaga või? Uurijale on segane ta ei rääkinud nii. Et kas on nagu surnud. Arti ütles, et ei tea. Ja mina tegelikult sellepeale ütlesin, siis Artile. Ise ka ei taha praegu uskuda aga ütlesin küll niimoodi. [...] Et mis sul seda, ise ka nagu praegu ei taha uskuda. Ei tahaks uskuda, kuid ütlesin küll nii. Et ole siis mees ja tee nüüd see asi lõpuni, kui juba alustasid. Muidu J. tuleb varsti uuesti meid siia tuppa meid kummitama ja peksma. Sulgudes (See elukas ärkab surnust ka ülesse. Ma olen täiesti kindel). Selle peale Arti ütleski, et ah, et tulebki, ega ikka ei tule küll. Ja täpselt nii ja kargas nagu hüpnoosi all uuesti teise tuppa. No tegelikult päris õudne. Aga ma tahtsin küll sel hetkel, et kõik saaks juba läbi selle jama ja J. i. Siis tuli tagasi ja ütles nii, et nüüd on küll kõik, see mees meid enam ei sega.“ (kd 2, lk 189); vastates küsimusele, milles ta end süüdi tunneb: „Mina käskisin tappa. Tema läks ja tappis. Mina ütlesin, et mine tapa ära. [...] Ta ei oleks läinud muidu. Ta oleks ellu jätnud. Olengi. Olen jah. Ei noh, see pole praegu hetkel oluline. [...] Olen, olengi selles jah. Selles milles ma olen, olen. Selles milles ma olen. Onju. Tegelt ma olen.“ (kd 2, lk 192).
59.Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul kõneleda sellest, et süüdistatava ütlused olid „pigem emotsionaalset laadi“, nagu on leidnud maakohus. Ka ei saa olla päri maakohtu täpsemalt sisustamata viitega E. Pärna psüühikale ja ekspertide poolt tuvastatud vaimsele tasakaalutusele: E. Pärnal on elus olnud küll mõningaid psüühilisi probleeme, aga siiski on tegemist vaimselt terve inimesega, kes on terve menetluse kestel andnud kõigiti loogilisi ja arusaadavaid ütlusi. Emotsionaalset laadi ütluste argument oleks ehk võinud olla asjakohane siis, kui E. Pärna oleks andnud ülal tsiteeritud ütlusi lühikese ajavahemiku jooksul: nt seetõttu, et ta oli sel perioodil millestki vaimselt häiritud. E. Pärna aga rääkis tsiteeritut korduvalt ja erineval ajal. Ta jõudis nende ütlusteni vestluse kulgemist arvesse võttes loogiliselt. Ta ei kasutanud kogu aeg ühesuguseid sõnu, vaid rääkis juhtunust n-ö vabalt ja oma sõnadega. Ütluste tõele vastavuse kahtlus võiks ehk tekkida ka juhul, kui need oleks E. Pärnale otsekui pähe õpitud ning kuuldavale toodud mingis ebaloogilises situatsioonis, mitte aga vaba sõnakasutusega loogiliselt eelneva vestlusega haakuvalt (sellisel juhul oleks ehk võinud tekkida kahtlus, kas isikut pole kuidagi hirmutatud või ähvardatud ja ta on sellest lähtuvalt õppinud selgeks mingi „jutu“). Ütlused on usutavad ka psühholoogilist aspekti arvesse võttes: et E. Pärna näol ei olnud tegu paadunud ja külmaverelise korduvkurjategijaga, on mõistetav tema soov jagada juhtunut teise inimesega ja seeläbi mingil moel kergendust saada. Samuti on selline sündmustik loogiline juhtunu tausta
arvestades. E. Pärna soovis J.P. st juba tükk aega lahti saada ja nüüd avanes tal selleks soodne võimalus – ka oli tapmiskorralduse andmine A. Itrale n-ö tavaolukorrast emotsionaalselt oluliselt kergem seetõttu, et A. Itra oli J.P. poolse vägivaldse käitumise tagajärjel juba niikuinii J.P. t pussitanud.
60.Ülal öeldut ei väära ka maakohtu poolse jälitustoiminguga kogutud tõendite analüüsi teine lause, mille järgi pole tõendatud, et A. Itra tegi kõik, mida E. Pärna soovis. Esiteks maakohus ei põhjenda, mille alusel ta sellise väite esitab. Teiseks aga ei ole ringkonnakohtu hinnangul oluline, kas A. Itra tegi alati täpselt seda, mida E. Pärna tahtis. Tähtis on üksnes see, kas A. Itra tappis E. Pärna käsu ajel J.P. . Selles osas on E. Pärna poolt arestikambris öeldu loogiline ja järjepidev. A. Itra oli J.P. poolsest kallaletungist ja enda poolsest J.P. pussitamisest kindlasti tavapärasest erinevas emotsionaalses seisus ja talle piisas J.P. tapmiseks sellest, et tema armastatud naine tal seda teha palus.
61.Niisiis sai E. Pärna A. Itraga kõneldes aru, et J.P. ei ole surnud. E. Pärna on küll öelnud, et A. Itra vastas tema küsimusele, kas J.P. oli surnud, et ta ei tea (kd 2, lk 189). Kuivõrd aga E. Pärna andis ikkagi A. Itrale korralduse (või käsu või palve) minna tagasi elutuppa J.P. juurde ja J.P. ära tappa, saab sellest teha järelduse, et kui A. Itra ütleski, et ta ei tea, kas J.P. on surnud, sai E. Pärna kuidagi siiski aru, et J.P. veel elab: ta võis sellest aru saada nt A. Itra mõne muu lause tõttu (mida menetluses tuvastatud ei ole) või nt tulenevalt A. Itra käitumisest. Saanud E. Pärnalt vastava korralduse, tappiski A. Itra J.P. ära. Ei ole teada, kas ta lõi J.P. t noaga ühe korra või mitu korda, aga see ei ole kolleegiumi hinnangul ka oluline: tähtis on see, et ta lõi J.P. t noaga ja see löömine tõi kaasa J.P. surma. In dubio pro reopõhimõttest tulenevalt tuleb siiski leida, et A. Itra tappis J.P. ühe noalöögiga.
62.Faktiliste asjaolude tuvastamise käigus selgitab kolleegium ka, et ei ole võimalik olla päri süüdistaja kaebuses toodud väitega, nagu oleks E. Pärna tapmise pikalt ette kavandanud. Et E. Pärnal oli soov J.P. st n-ö vabaneda, ei tähenda, et 31. mail 2014 juhtunu kulges tema plaani järgi. Juba ülal toodud sündmuste käigust on näha, et sündmuste ahela käivitas J.P. poolne A. Itra ründamine. Ei ole kuidagi võimalik uskuda, et E. Pärna sellise ründe ette kavandas ja lisaks aimas, millega see päädib. Veelgi enam: E. Pärna poolt vahi all olles kambrikaaslase öeldust ilmneb, et E. Pärna jaoks oli üllatus, et A. Itra üldse temaga Tallinnast Viljandisse kaasa tuli (kirjaviis muutmata): „No, ta tahtis ka ju minuga koos olla ega ta muidu Viljandisse ei oleks tulnud. Ma ei käinud talle peale, et kuule tule, tule ... Ma ehmatasin ära küll, kui ta auto peale hüppas kohe. Lupsti.“ (kd 2, lk 186); „R. tuli oma autoga Baltijaama lähedale parklasse ja kuna Arti saatis mind autoni siis naljatamisi küsisin, et kui olin autosse istunud, et noh mis teed kas tuled või. Selle peale ma ise imestasin. Tuli ta kohe auto peale.“ (kd 2, lk 188).
63.Viimaks võtab ringkonnakohus faktiliste asjaoludega seoses seisukoha prokuröri väite suhtes, et J.P. poolne rünne A. Itra vastu on ebausutav seetõttu, et A. Itra ja E. Pärna kehal pole vigastusi – need aga oleks seal igal juhul pidanud olema. Kolleegium selgitab, et süüdistatavate kehadel olid vigastused. Maakohus on märkinud, et A. Itra ja E. Pärna kehadel on tuvastatud hematoomid ja marrastused, mis võisid tekkida füüsilisel kokkupuutel kannatanuga kuriteosündmusega seonduvalt. Sealjuures on maakohus viidanud süüdistatava läbivaatuse protokollidele (kd 3, lk 174). III. Õiguslik hinnang juhtunule
64.Kuivõrd A. Itra teod J.P. vastu olid märksa vahetumad kui E. Pärna omad, võtab kolleegium kõigepealt seisukoha A. Itra osas.
1.A. Itra vastutus a) A. Itra käitumine kui mitu tegu karistusõiguslikus mõttes
65.Kõigepealt leiab kolleegium, et A. Itra ülal kirjeldatud käitumist saab karistusõiguslikus mõttes pidada mitmeks eraldi teoks.
66.A. Itra pani J.P. vastu toime enam kui ühe käitumisakti: lõi korduvalt taburetiga ja mitmel korral noaga. See aga ei tähenda tingimata, et A. Itra pani toime mitu erinevat tegu karistusõiguslikus mõttes. On kõigiti võimalik, et juriidilises mõttes moodustavad endast ühe teo mitu erinevat käitumisakti. Ühe teoga on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Nii on see siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-15, p 11.1).
67.Enne E. Pärnalt pussitamiskorralduse saamist pani A. Itra menetluses tuvastatu kohaselt toime järgmised toimingud. Esiteks peksis ta vahetult pärast J.P. haardest vabanemist kannatanut taburetiga, lõi põrandalt üles tõusta üritanud J.P. t mitu korda noaga ja lõi pärast esimesi noahoope ning peale mõningat toas edasi-tagasi käimist J.P. t veel kord noaga. b) J.P. peksmine taburetiga ja noaga mitu korda löömine
68.Taburetiga peksmine täitis KarS § 121 lg 1 koosseisu, sest küllaltki suure asjaga korduv tugevasti löömine vastu teise inimese katmata või pelgalt õhukeste riietega kaetud keha põhjustab kannatanule vähemalt valu; lisaks sellele on kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastatud J.P. laibal torkehaavade kõrval ka terve rida tömbi vägivalla toimel tekkinud marrastusi ja verevalumeid (kd 1, lk 127, 130), millest vähemalt osa on ringkonnakohtu hinnangul tingitud taburetilöökidest.
69.Taburetilöögid olid aga õiguspärased, sest A. Itra tegutses hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 tähenduses. J.P. oli tal une pealt juustest kinni haaranud, teda juukseidpidi enda järel vedanud ja lõpuks talle kallale läinud. Selline käitumine kujutas endast vahetut rünnet A. Itra tervisele KarS § 28 lg 1 mõttes. Et A. Itra magas tema voodis, ei andnud J.P. le õigust sel moel käituda ehk J.P. rünne oli õigusvastane. Taburetiga lüües ei ületanud A. Itra hädakaitse piire, sest löögid oli ründe intensiivsuse vähendamiseks sobivad (nn sobivuse kriteerium) ja A. Itra käsutuses ei olnud mõnda sama sobivat, ent J.P. õigushüvesid vähem kahjustavat vahendit (nn säästlikkuse kriteerium).
70.Ei ole võimalik üheselt öelda, millisele kuriteokoosseisule vastasid taburetiga löömisele vahetult järgnenud noalöögid. On mõeldav, et juba need noalöögid olid surmavad (KarS § 113 – § 25 lg 2) või kujutasid endast raske tervisekahjustuse tekitamist (KarS § 118 – § 25 lg 2). See on aga pelgalt oletus, mida ei saa A. Itrale tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 ette heita. Küll aga ei ole võimalik, et need löögid ei täitnud KarS § 121 lg 1 koosseisu, sest noa löömine teise inimese kehasse toob kaasa vigastuse ehk tervisekahjustuse.
71.Kolleegiumi hinnangul ei saa aga täie kindlusega väita, et mõni neist noalöökidest oli õigusvastane. Hoolimata J.P. löömisest taburetiga ei olnud J.P. ilmselt oma rünnet A. Itra vastu lõpetanud. J.P. ajas end põrandalt püsti, et A. Itrale uuesti kallale minna ehk J.P. rünne kestis edasi. Seega oli A. Itra endiselt hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 mõttes. Isegi kui J.P. A. Itra uuesti rünnata ei soovinud, oli A. Itral igati põhjust seda uskuda – eriti silmas pidades seda, et ka E. Pärna hüüdis, et J.P. „tuleb jälle“ (kd 3, tl 157 pöördel). Sellisel juhul tulenenuks A. Itra alus end kaitsta KarS § 31 lg 1 esimesest lausest.
72.Eeldatavasti oli vähemalt esimene noahoop KarS § 28 lg-st 1 või § 31 lg-st 1 tulenevalt õiguspärane, sest see oli antud ründe tõrjumiseks. Päriselt siiski ei saa välistada, et juba esimene löök oli õigusvastane: seda juhul, kui see löök küll lõpetas J.P. ründe (oli sobiv hädakaitsevahend), ent ründe oleks saanud lõpetada ka J.P. õigushüvesid vähem intensiivsel moel kahjustades, nt lüües noaga mõnda muusse kohta või mitte lüües nii sügavale (sellisel juhul ei oleks sooritatud noahoop olnud sobivatest kaitsevahenditest kõige säästlikum). Kuivõrd aga ei ole teada, kuhu ja mil moel esimene noahoop J.P. t tabas, tuleb vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 eeldada, et noalöök oli hädakaitseõiguse tähenduses sobiv ja säästlik ehk õiguspärane.
73.Järgnevad noalöögid võisid samuti olla õiguspärased, ehkki ilmselt ei olnud – eriti just viimased löögid. Mida enam A. Itra J.P. t pussitanud oli, seda vähem oli võimalik, et J.P. st lähtus A. Itrale veel mingit õigusvastane rünne (KarS § 28 lg 1) või et A. Itra uskus sellise lähtuvat (KarS § 31 lg 1). Samas ei ole seda võimalik täielikult välistada. E. Pärna ei osanud öelda, mitu korda A. Itra J.P. t noaga lõi. Ei saa täie kindlusega välistada, et esimesed noalöögid olid küllaltki „ebaõnnestunud“ ja/või tabasid J.P. t sellisesse piirkonda, kus ta ründevõimetuks ei muutunud, mistõttu olid ka järgnevad noalöögid KarS § 28 lg-st 1 või § 31 lg-st 1 tulenevalt õiguspärased.
74.Kuivõrd nii tabureti- kui ka sellele vahetult järgnevad noalöögid olid õiguspärased, ei hakka ringkonnakohus võtma seisukohta, kas need erinevad käitumisaktid (mitu korda taburetiga ja mitu korda noaga löömine) kujutavad endast karistusõiguslikus mõttes ühte või mitut tegu: nende eest ei ole A. Itrat niikuinii võimalik karistada. c) J.P. pussitamine pärast tema taburetiga peksmist ja mitmel korral noaga löömist
75.Kindlasti kujutab endast aga tabureti- ja sellele vahetult järgnevatest noalöökidest eraldi seisvat tegu noahoop, mille A. Itra andis J.P. le pärast seda, kui oli peale esimesi noalööke mõnda aega toas edasi-tagasi ringi käinud. See toimus küll tabureti- ja noalöökidega samas kohas (tihe ruumiline seos). Ta oli aga tabureti- ja noalöökidest selgelt ajaliselt eraldatud: toimus pärast A. Itra poolset mõningast toas edasi-tagasi käimist. Eriti oluline on aga see, et situatsioon oli täielikult muutunud: tabureti- ja noalöögid pani A. Itra toime õigusvastase ründe tõrjumiseks, ent kõnealuse noahoobi andis ta maas lamavale J.P. le ehk isikule, kellest ei lähtunud A. Itrale mingit ohtu.
76.Kuivõrd ei ole teada, kuhu käesoleva otsuse eelmises punktis kirjeldatud noalöök J.P. t täpselt tabas ja millise tagajärje ta kaasa tõi, tuleb in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt asuda seisukohale, et löök kujutas endast KarS § 121 lg-le 1 vastavat tegu ehk tervisekahjustuse tekitamist. See tegu oli õigusvastane, sest selleks ajaks oli põrandal lamava J.P. poolne rünne A. Itra vastu igal juhul lõppenud (seega ei tule kõne alla KarS § 28 lg 1) ja tulenevalt asjaoludest (A. Itra nägi toas ringi kõndides, et J.P. lamab põrandal) ei kujutanud A. Itra endale ebaõigesti ette, et selline rünne veel kestab (niisiis ei tule kõne alla
KarS § 31 lg 1). A. Itra tegutses seda lööki tehes J.P. tervise kahjustamise osas otsese tahtlusega: ta teadis, et põhjustab noaga lüües ohvrile tervisekahjustuse. Nagu juba käesoleva otsuse eelmisest punktist ilmneb, ei pannud A. Itra seda lööki toime õigusvastase ründe tõrjumiseks: maas lebavast J.P. st ei lähtunud A. Itrale enam mingit ohtu. Puuduvad ka muud õigusvastasust välistavad asjaolud. Ka oli tegu süüline: vt selle kohta käesoleva otsuse p 90.
77.Eelnevast lähtuvalt pani A. Itra toime KarS §-s 121 kirjeldatud kuriteo. Karistusseadustiku tänase redaktsiooni kohaselt on tegu kuriteoga KarS § 121 lg 1 järgi. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas A. Itra süüditunnistamine selles kuriteos on menetlusõiguslikult võimalik.
78.Menetlusõiguslikud kahtlused võivad kerkida seetõttu, et prokuröri apellatsioonis A. Itra süüditunnistamist KarS § 121 järgi ei taotleta. Niisiis on võimalik esitada küsimus, kas juhul, kui prokurör taotleb isiku süüditunnistamist üksnes KarS § 113 järgi, on ringkonnakohtul võimalik tunnistada süüdistatav peale KarS § 113 (seda ringkonnakohus teeb: vt käesoleva otsuse p-d 86–92) süüdi ka KarS § 121 järgi. Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Veelgi enam: selline süüditunnistamine oleks võimalik ka üksnes süüdistatava või tema kaitsja kaebuse alusel. Kolleegium selgitab oma seisukohti järgnevalt.
79.Kriminaalmenetluse seadustikus on mitmel pool pandud kohtule kohustus kõrvaldada omal algatusel süüdistatava kahjuks tehtud vead ja keeld muuta ilma prokuröri taotluseta süüdistatava olukorda raskemaks: vt nt KrMS § 331 lg 3 ja § 340 lg-d 1, 3 ning 4. Niisiis kehtib nn reformatio in peius-põhimõte, mis keelab süüdistatava olukorras raskendamise tema enda või tema kaitsja kaebuse alusel. Mida süüdistatava olukorra raskendamine tähendab, ei ole seaduses otsesõnu selgitatud. Seetõttu on vaja seadust tõlgendada.
80.Ringkonnakohtu hinnangul on seaduse süstemaatilise tõlgendamise kohaselt kõige olulisem KrMS § 341 lg 5: „Kui ringkonnakohus on kohtuotsuse tühistanud üksnes süüdistatava või kaitsja apellatsiooni põhjal, võib esimese astme kohus kriminaalasja uuesti arutades mõista süüdistatava süüdi raskemas kuriteos, kuid ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Samuti ei või kohus eelmises lauses nimetatud juhul kohaldada süüdistatava suhtes muid õigusjärelmeid, mis võrreldes tühistatud esimese astme kohtu otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda.“.
81.Niisiis on seadusandja leidnud, et asja uueks arutamiseks saanud maakohus võib süüdistatava ka tema enda kaebuse põhjal raskemas süüteos süüdi tunnistada – oluline on aga, et kohus ei kohaldaks algselt kohaldatutest raskemaid õigusjärelmeid. Isiku raskemas süüteos süüdi tunnistamise volitus on põhjendatav iura novit curia-põhimõttega (õigust tunneb kohus). Kohus peab talle esitatud faktilistele asjaoludele andma igal juhul korrektse õigusliku hinnangu. Protsessuaalne situatsioon (ja lõppastmes süüdistatava huvid) võib aga tingida selle, et süüdistatavat ei ole võimalik karistada nii, nagu saaks karistada mõnda muud isikut, kes on analoogse teo toime pannud: seda nt juhul kui kohus analüüsib tegu süüdistatava või tema kaitsja kaebuse alusel ja on seotud reformatio in peius-põhimõttega. Kui aga sellisel moel võib toimetada asja uueks arutamiseks saanud maakohus, ei ole võimalik näha põhjust, miks ei võiks nii teha ringkonnakohus.
82.Samasugune seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu praktikast. Reformatio in peius-põhimõtte rikkumist on kõrgeim kohus näinud juhtudel, kui süüdistatava või tema kaitsja kaebust lahendav kohus on süüdistatavale kohaldanud raskemaid õigusjärelmeid kui asjas eelmise otsuse teinud menetleja. Nt ei saa reformatio in peius-põhimõttest tulenevalt mõista süüdistatavalt tema kaebuse alusel välja temalt varem vääralt välja mõistmata jäänud kaitsjatasu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2011. a otsus asjas nr
3-1-1-91-11, p 14.2 ja 17. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-57-15, p 12). Samuti ei ole võimalik menetlusaluse isiku või tema kaitsja kaebuse põhjal lõpetada väärteomenetlust viitega sellele, et teos esinevad kuriteo tunnused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27.aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-20-10, p 10). Välistatud on, et ringkonnakohus kõrvaldab süüdistatava või tema kaitsja apellatsiooni põhjal süüdistatava kahjuks sellise vea, mida maakohus tegi karistuse tähtaja arvutamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28.aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-31-11, p 21.2). 23. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-1-1-99-09 (p 13) on Riigikohus reformatio in peius-põhimõtet lahates viidanud KrMS § 341 lg-le 4 (2009. a redaktsioon) ja selgitanud, et asja uuesti arutav kohus on pädev raskendama süüdistatavale süüks arvatud teo kvalifikatsiooni – ta ei või aga mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud esimese astme kohtu tühistatud otsusega. Käesolevaga mitmes mõttes sarnast olukorda käsitles Riigikohus 15. septembri 2005. a otsuses asjas nr 3-1-1-75-05, kus ei nähtud probleemi selles, et süüdistatavate kaitsjate apellatsioonide alusel asja uueks arutamiseks saanud maakohus loeb seni ühele koosseisule vastavaks peetud käitumise kaheks erinevaks teoks ja karistab süüdistatavaid reaalkogumi sätete järgi – küll aga ei tohtinud kohus mõista liitkaristuseks raskemat karistust kui see, mis mõisteti süüdistatavatele üksikkaristustena maakohtus esimesel korral (vt p-d 23–24).
83.Võrdleva ekskursina saab viidata põgusalt ka sellele, kuidas on kõnealune probleem lahendatud Saksa õiguses. Saksa kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung) § 331 lg 1 sätestab, et vaidlustatud otsust ei tohi muuta õigusjärelmite liigi ja raskuse osas süüdistatava kahjuks, kui kaebuse on esitanud üksnes süüdistatav, tema kasuks prokuratuur või tema seaduslik esindaja. Niisiis leitakse Saksamaal, et reformatio in peius-põhimõttega ei lähe vastuollu see, kui süüdistatav tunnistatakse tema huvides esitatud kaebuse põhjal süüdi raskemas kuriteos kui seda tegi alama astme kohus. Nii näiteks on võimalik tunnistada ettevaatamatusdelikti eest süüdi mõistetud süüdistatav süüdi tahtlikus teos või katse eest süüdi mõistetu lõpuleviidud teos (Eschelbach – Beck’scher Online-Kommentar StPO, 2015, § 331/9). Käesoleva juhtumiga seoses tuleb viidata seisukohale, et kui maakohus on vääralt lähtunud sellest, et toime on pandud üks tegu, võib ringkonnakohus mõista isiku süüdi mitme teo eest ja mõista nende eest eraldi karistused – oluline on aga, et liitkaristus ei ületaks maakohtu mõistetud karistust (Eschelbach – Beck’scher Online-Kommentar StPO, 2015, § 331/30).
84.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtul põhimõtteliselt võimalik karistada A. Itrat KarS § 121 järgi noalöögi eest, mille ta tegi pärast esimesi noahoope ja mõningast toas edasitagasi käimist. Siiski on selle karistuse mõistmiseks vaja kontrollida veel ühte eeldust. Nimelt peab ringkonnakohus järgima KrMS § 268 lg-s 6 sätestatut ehk A. Itra karistamine kehalises väärkohtlemises eeldab seda, et A. Itral on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kolleegiumi hinnangul on A. Itral see võimalus olnud. Senises menetluses on noahoopi peetud üheks käitumisaktiks J.P. tapmisteos. Iga tapmine hõlmab endas kehalist väärkohtlemist: kui isik paneb toime teo, mille tagajärjel saabub teise isiku surm, kujutab see tegu endast vähemalt sekundi murdosa võrra enne surma saabumist üksnes kehavigastuse tekitamist – on tekkinud tervisekahjustus, aga veel mitte surm. Surma saabumise tõttu ei ole spetsiaalsuse põhimõttest (üks nn mitteehtsa kogumi alaliik: vt Sootak – Karistusseadustik, Kommentaar, 4. trükk, § 63/7–8.1) lähtuvalt võimalik teo toimepanijat kehavigastuse tekitamise eest karistada: Rengier, Strafrecht, Allgemeiner Teil, 4. Auflage, § 56/29. Eelöeldu tähendab, et end surma põhjustamise süüdistuse vastu kaitsev isik kaitseb end tahes-tahtmata ka etteheite vastu, et ta on tekitanud ohvrile kehavigastuse. Samasugusest loogikast (tõsi, teiste sätete puhul) on lähtunud Riigikohus 19. oktoobri 2014. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-46-14, p-s 24.
85.Niisiis tuleb A. Itra KarS § 121 järgi süüdi tunnistada selle eest, et ta lõi pärast esimesi noalööke ja toas edasi-tagasi käimist J.P. t noaga. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi. d) J.P. noaga löömine pärast E. Pärnaga rääkimist
86.Eelöeldu põhjal on täiesti selge, et surmav noahoop, mille A. Itra andis J.P. le pärast E. Pärnalt J.P. tapmise korralduse saamist, kujutab endast karistusõiguslikus mõttes eraldi tegu A. Itra poolt J.P. vastu varem toime pandud tegudega võrreldes. Tõsi, selle hoobi andis A. Itra samas kohas, kus ta pani toime oma eelnevad käitumisaktid J.P. vastu ehk käitumisaktide vahel oli tihe ruumiline seos. Samas aga seisab see noahoop eelnevatest toimingutest ajaliselt selgelt eraldi: pärast maas lamava J.P. noaga löömist oli A. Itra mingi aja J.P. ga samas toas, läks seejärel E. Pärna juurde teise tuppa, siirdus siis J.P. juurde tagasi ja alles siis pussitas J.P. t. Eriti oluline on aga see, et A. Itra sooritas noahoobi hoopis erinevas situatsioonis kui oli siis, kui ta peksis J.P. t taburetiga ja lõi vahetult selle järel mitu korda noaga ning pärast seda veel korra noaga. Nimelt ei olnud A. Itra käitumine tingitud J.P. poolsest ründest (taburetilöögid ja sellele vahetult järgnenud noalöögid) ja see ei leidnud aset ka vahetult selle ründe järel, mil A. Itra oli ehk ründe tõttu mõningas meeltesegaduses (pärast toas ringi kõndimist antud noalöök). A. Itra lõi J.P. t sooviga ohver tappa – selle soovi oli temas tekitanud E. Pärna korraldus „viia alustatu lõpuni“. Niisiis olid A. Itra motiivid J.P. t pärast E. Pärnaga magamistoas rääkimist noaga lüües hoopis teistsugused, kui need olid enne. Seega on selle noaga löömise näol tegemist omaette teoga.
87.See tegu tõi kaasa J.P. surma: J.P. surm saabus vahetult selle pussitamise tagajärjel, mille A. Itra pani toime pärast E. Pärnalt J.P. tapmise korralduse saamist. Ei ole tähendust sellel, kas J.P. oli juba A. Itra varasemate tegude tagajärjel saanud sellised haavad, mis oleksid päädinud tema surmaga. Selline väide kujutab endast hüpoteetilise kausaalahela püstitamist, mis tuleb jätta tähelepanuta. Vahetult tõi J.P. surma kaasa pärast E. Pärnaga rääkimist A. Itra poolt toime pandud pussitamine ja see on teo ning tagajärje vahelise põhjusliku seose jaatamiseks piisav.
88.Järgnevalt tuleb analüüsida A. Itra teo subjektiivset koosseisu. Maakohus on leidnud, et A. Itra pani teo toime otsese tahtlusega. Ringkonnakohus aga asub seisukohale, et süüdistatav tegutses J.P. surma osas kavatsetusega: ta seadis tulenevalt E. Pärna korraldusest endale eesmärgiks põhjustada J.P. surm. Seega tuleb KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhiosa A. Itra teo subjektiivse külje osas muuta. Ehkki kavatsetus on raskem tahtluse vorm kui otsene tahtlus, võib ringkonnakohus sellise korrektiivi teha isegi juhul kui ei oleks prokuröri apellatsiooni: vt põhjendusi käesoleva otsuse p-des 78–83.
89.Õigusvastasust välistavad asjaolud A. Itra käitumises puuduvad. Põhimõtteliselt võiks kõne alla tulla üksnes hädakaitse (KarS § 28 lg 1) või A. Itra poolne vääriti uskumine hädakaitseseisundi eelduste esinemisse (KarS § 31 lg 1). Kummagagi siiski tegu pole. J.P. poolne rünne oli teo toimepanemise ajaks lõppenud ja A. Itra ka ei kujutanud endale ette, et see rünne veel kestab. Samuti ei saa rünnet tuletada sellest, et J.P. l oleks võinud olla soov E. Pärnale ja A. Itrale kätte maksta: sellist kunagi tulevikus ähvardada võivat rünnet ei saa pidada vahetult eesseisvaks KarS § 28 lg 1 tähenduses.
90.Tegu oli süüline. Kolleegium nõustub maakohtuga, et pole alust kahelda A. Itrale tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi tulemustes, mille kohaselt oli A. Itra teo toimepanemise ajal süüdiv. Kaitsja viited sellele, et A. Itra oli aastaid varem saanud kuriteo ohvriks langenuna
vigastusi ja et esinevad Alzheimeri tõvele viitavad sümptomid, ei sea ekspertiisiakti tulemusi kahtluse alla. Ekspertiisiaktis on analüüsitud A. Itra varasemat elukäiku, sealhulgas kaitsja viidatud kuritegu (kd 2, lk 89). Samuti on vaetud väidetava Alzheimeri tõvega seonduvat, ent jõutud järeldusele, et seda ei ole (kd 2, lk 91–92). Samasuguseid selgitusi on andnud maakohtus ära kuulatud ekspert K.K. (maakohtu istungi protokoll, lk 26–30). Ka ei väära ringkonnakohtu seisukohta kaitsja väited nn minimental-testi kohta (kd 3, lk 90). Kaitsja üritab näidata, et selle testi kohaselt on A. Itra dementne, sest ta sai minimaalsest vähem punkte. Esiteks selgitab kolleegium, et ekspert K.K. i selgituste kohaselt on see test üksnes üks etapp dementsuse tuvastamisel (protokoll, lk 30). Eksperdi ütlustest nähtub, et test on pelgalt indikatiivse iseloomuga: vajadusel järgnevad sellele põhjalikud uuringud. Niisiis ei ole see test juba seetõttu kuigivõrd tähtis. Teiseks on K.K. selgitanud, et teatud arusaamatused testi punktide osas on seletatavad sellega, et testija ei märgi õigeid vastuseid üleliia rangelt: vajadusel täpsustatakse patsiendi poolt kirja pandut suulise vestluse käigus ja mõned paberil valena tunduvad A. Itra vastused olid tegelikult õiged. Viimaks juhib kolleegium tähelepanu ka KarS §-le 36, mille kohaselt tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd: isegi kui A. Itra poleks alkoholijoobe tõttu (etanoolisisaldus veres oli 2,18 mg/l ja uriinis 3,34 mg/l: kd 1, lk 130) olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima (mida ekspertiisiga tuvastatud ei ole), oleks see tema süü seisukohalt ebaoluline.
91.Kolleegiumi hinnangul ei saa A. Itra poolset tahtlikku, õigusvastast ja süülist J.P. surma põhjustamist pidada provotseeritud tapmiseks KarS § 115 mõttes. Provotseeringuna tuleks kõne alla KarS § 115 esimene alternatiiv ehk vägivald. Ülal toodust tulenevalt käitus kannatanu A. Itra suhtes tõepoolest vägivaldselt. Sellest vägivallast tulenevalt olid A. Itra esimesed käitumisaktid (taburetilöögid ja neile vahetult järgnenud noahoobid) õiguspärased (vt käesoleva otsuse p-d 69 ja 71–73). Esimestele noahoopidele mõningase vahe järel järgnenud noahoop ei olnud õiguspärane (vt käesoleva otsuse p 76). Seda sooritades võis A. Itra tõepoolest olla J.P. vägivaldse käitumise tõttu tekkinud hingelise erutuse seisundis. Noalöök täitis aga vaid kehalise väärkohtlemise koosseisu (vt käesoleva otsuse p 76) ja kehalise väärkohtlemise puhul ei ole seadusandja erinevalt tapmisest provotseeringust lähtuvat priviligeeritud koosseisu ette näinud. Küll on aga kolleegium seisukohal, et J.P. surma vahetult kaasa toonud noahoopi andes ei olnud A. Itra J.P. poolsest vägivallast äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Ehkki provotseeritud tapmisest kõnelemine ei eelda tingimata, et provotseeringu ja tapmise vahel oleks väga lühike ajavahemik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-10-13, p 10.3), viitab siiski juba asjaolu, et J.P. poolse ründe ja tema tapmise vahele jäi mõningane periood, mil A. Itra E. Pärna nähes elutoas ringi kõndis, elutoas J.P. ga kahekesi viibis, E. Pärna juurde magamistuppa läks, seal temaga rääkis ja uuesti tagasi elutuppa siirdus, et A. Itra hingelise erutuse seisundist tapmise momendil rääkida ei saa. Eriti oluline on aga ka seda küsimust silmas pidades E. Pärna poolt A. Itrale öeldu. E. Pärna tekitas J.P. tapmise soovita (vt käesoleva otsuse p-s 58 toodud E. Pärna ütlusi) A. Itras tahtmise J.P. siiski ära tappa. Seega võis A. Itral tapmise momendil ehk olla tõesti E. Pärna sõnade ja tema jaoks täiesti harjumatu olukorra tõttu (teise inimese tapmine) erutunud – erutusseisund aga ei tekkinud J.P. käitumisest, nagu nõuab KarS § 115.
92.Niisiis vastutab A. Itra J.P. tapmise eest KarS § 113 järgi. Karistusseadustiku kehtivas redaktsioonis vastab sellele KarS § 113 lg 1.
2.E. Pärna vastutus
93.Ka E. Pärna on toime pannud mitu karistusõiguslikult relevantset tegu.
94.Kõigepealt selgitab kolleegium siiski, et nõus ei saa olla prokuröri apellatsioonis esitatud väidetega, et E. Pärna põhjustas kaastäideviijana koos A. Itraga J.P. surma. Eeskätt paistab prokurör tuginevat rihmaga kägistamisele, ent nagu ülal toodust ilmneb, ei saa seda tegu pidada tapmise täideviimiseks. Ka muid E. Pärna tegusid ei saa pidada tapmise täideviimistegudeks.
95.Kõigepealt on oluline J.P. rihmaga kägistamine E. Pärna poolt. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiga on tuvastatud, et J.P. kaelal olid nahaalused verevalumid ja pikliku kujuga nahamarrastus, samuti verevalumid kaelalihastes ja nahaaluskoes. Need võisid olla tekkinud kaela pigistamisest pikliku kujuga esemega, nt rihmaga (kd 1, lk 130). Ringkonnakohus leiab, et need vigastused tekkisid sellest, et E. Pärna viskas J.P. kaela ümber püksirihma ja tõmbas sellest rihmast: puuduvad igasugused viited sellele, et vigastused oleks tekkinud mingil muul moel. Seega realiseeris E. Pärna KarS § 121 objektiivse koosseisu, kuivõrd tekitas rihmast tõmmates J.P. le tervisekahjustuse. E. Pärna vähemasti möönis, et jäiga esemega teist inimest katmata kaelast tugevasti tõmmates tekivad mingisugused vigastused ehk tegutses vähemalt kaudse tahtlusega J.P. le tervisekahjustuse tekitamise osas. Samas oli selline käitumine õiguspärane. J.P. pani parajasti toime õigusvastast rünnet A. Itra vastu (vt käesoleva otsuse p 69). Õigusvastase ründe võib lõpetada ka muu isik kui ründe ohver: KarS § 28 lg 1 räägib enda õigushüvede kaitsmise kõrval ka teise isiku õigushüvede kaitsmisest (nn hädaabi). E. Pärna poolne kaitsetegevus ei ületanud hädakaitse piire, sest rihmast tõmbamise tõttu loobus J.P. A. Itrast kinnihoidmisest (sobivuse kriteerium) ja E. Pärna käsutuses ei olnud mõnda rihmast tõmbamisega oma efektiivsuselt (ründe lõpetamise suhtes) võrreldavat, ent J.P. õigushüvesid vähem kahjustavat vahendit (säästlikkuse kriteerium).
96.Järgmine karistusõiguslikust aspektist oluline E. Pärna tegu leidis aset pärast seda, kui E. Pärna oli läinud elutoast magamistuppa. Selle teo pani E. Pärna toime siis, kui A. Itra talle magamistuppa järgi tuli. Kui E. Pärna oli A. Itraga vesteldes aru saanud, et J.P. elab, käskis ta A. Itral J.P. ära tappa ja A. Itra tegigi seda. E. Pärna tegu (tapmiskorralduse andmine A. Itrale) kujutab endast A. Itra kihutamist J.P. tapmisele. Selle korralduse andmisega lõi E. Pärna A. Itras tahtluse tappa J.P. . Ilma E. Pärna korralduseta ei oleks A. Itra tapmist toime pannud: vt käesoleva otsuse p-s 58 toodud E. Pärna ütlusi. E. Pärnal oli nn topelttahtlus: ta pani kihutamisteo toime kavatsetusega, sest seadis endale eesmärgiks, et A. Itra tema sõnade tõttu noalöögi sooritab; ka oli tal kavatsetus selle osas, et noalöögi tagajärjeks on J.P. surm ehk E. Pärnal oli tahtlus, et A. Itra paneb toime KarS §-le 113 vastava teo ehk õigusvastase teo KarS § 22 lg 2 tähenduses.
97.E. Pärna tegu oli õigusvastne: kui tal ka oli hirm J.P. poolse kättemaksu ees, ei saa seda J.P. st tulevikus potentsiaalset lähtuda võinud ohtu E. Pärnale pidada vahetuks õigusvastaseks ründeks, mis oleks andnud E. Pärnale õiguse panna toime J.P. surma kaasa toonud tegu.
98.Süüd välistavad asjaolud E. Pärna käitumises puuduvad.
99.Seega vastutab E. Pärna A. Itra kihutamise eest J.P. tapmisele ja ta tuleb KarS § 113 – § 22 lg 2 järgi süüdi tunnistada. Karistusseadustiku kehtiva teksti kohaselt on tegu kvalifitseeritav KarS § 113 lg 1 – § 22 lg 2 järgi.
100.Tulenevalt eeltoodust tuleb tühistada E. Pärna süüditunnistamine KarS § 307 lg 1 järgi. Isegi kui E. Pärna selle koosseisu täitis, ei ole see karistatav, sest isikule ei saa heita ette tema enda kuriteost mitteteatamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1998. a otsus asjas nr 3-1-1-30-98).
IV. Karistused
1.A. Itra karistus
101.Kõigepealt mõistab ringkonnakohus A. Itrale karistuse selle eest, et ta lõi J.P. t pärast J.P. poolse ründe lõppemist noaga (vt käesoleva otsuse p-d 75–85).
102.Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 nägi sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Täna kehtiv KarS § 121 lg 1 aga näeb kehalise väärkohtlemise eest ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Niisiis on pärast teo toimepanemist jõustunud A. Itra olukorda kergendav seadusemuudatus. Sellel muudatusel on tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tagasiulatuv jõud. Seega tuleb A. Itrale karistuse mõistmisel lähtuda täna kehtiva KarS § 121 lg 1 sanktsioonist.
103.Ringkonnakohus leiab, et A. Itra süü on sedavõrd suur, et teda tuleb karistada vangistusega. Süü suurusele viitab esiteks teo toimepanemise vahend. Kehalist väärkohtlemist on võimalik toime panna ilma mingeid esemeid kasutamata (nt käte või jalgadega lüües) või kasutades olemuslikult mitte ülearu ohtlikke asju (nt polsterdatud taburetiga lüües). A. Itra aga kasutas nuga ehk asja, millega on hõlbus tekitada ohvrile väga tõsiseid vigastusi. Teiseks viitab suurele süüle see, millises seisundis ohvri vastu A. Itra teo toime pani: J.P. lamas vigastatuna ja kaitsetuna maas.
104.Vangistuse suurust kindlaks määrates lähtub kohus kõigepealt sellest, et esinevad käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud suurele süüle viitavad asjaolud. Siiski kõneleb üht-teist ka A. Itra kasuks. Esiteks pani A. Itra teo toime inimese vastu, kes oli teda äsja rünnanud – ei ole välistatud, et A. Itra oli sellest rünnakust veel suuresti hingeliselt erutatud (vt käesoleva otsuse p 91). Samuti on positiivne see, et A. Itra pole varem kuritegusid toime pannud. Seetõttu karistab ringkonnakohus A. Itrat KarS § 121 (kehtiv KarS § 121 lg 1) järgi sanktsiooni keskmisele määrale vastava karistusega ehk kuue kuu pikkuse vangistusega.
105.Maakohus mõistis A. Itrale tapmise eest karistuseks üheksa aasta pikkuse vangistuse. Ringkonnakohus jätab selle prokuröri apellatsioonist hoolimata muutmata.
106.A. Itra kahjuks räägib asjaolu, et ta pani tapmise toime kavatsetult. Samuti kõneleb A. Itra kahjuks see, et J.P. oli teo toimepanemise hetkel vigastatud ja seega abitus seisus.
107.Ei saa olla nõus prokuröriga, et A. Itra kahjuks tuleb lugeda noatorgete suurt arvu. Osad neist noahoopidest oli õiguspärased (vt käesoleva otsuse p-d 71–73) – kui palju täpselt, ei ole teada. Lisaks sellele karistab ringkonnakohus A. Itrat ühe noahoobi eest KarS § 121 järgi eraldi.
108.A. Itra süü suurust oluliselt vähendav asjaolu on J.P. enda käitumine, nagu on leidnud ka maakohus. Et J.P. tegusid A. Itra vastu ei saa mõista provokatsioonina KarS § 115 lg 1 mõttes (vt käesoleva otsuse p 91), ei tee siiski olematuks seda, et J.P. oli lühikest aega enne oma tapmist A. Itra poolt pannud A. Itra suhtes toime õigusvastase ründe.
109.Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et soov tappa J.P. t ei tekkinud A. Itral n-ö autonoomselt, vaid ta tegutses E. Pärna mahitusel. Teo toimepanemine kihutamise tagajärjel ei ole loomulikult iseenesest süüd vähendav alus. Nt palgamõrva toimepanemine viitab per se mõrvari suurele süüle, sest on äärmiselt ette heidetav, kui keegi võtab inimeselt elu pelgalt raha teenimise eesmärgil. A. Itra puhul pole võimalik näha sellega võrreldavat motiivi:
pigem tegutses A. Itra küllaltki spontaanselt ja sooviga olla meelepärane oma armastatud naisele.
110.A. Itra kasuks räägib ka tema varasem elukäik – eeskätt see, et ta ei ole varem kuritegusid toime pannud.
Seetõttu vastab A. Itrale maakohtu poolt mõistetud karistus süüdistatava süüle.
112.Viimaks mõistab kolleegium A. Itrale KarS § 121 ja § 113 järgi liitkaristuse. Et prokurör on esitanud apellatsiooni, milles taotleb A. Itra karistamist kaheteistkümne aasta pikkuse vangistusega, ei ole ringkonnakohus liitkaristuse mõistmisel seotud maakohtus A. Itrale KarS § 113 järgi mõistetud üheksa aasta pikkuse vangistusega. Ringkonnakohus leiab aga siiski, et A. Itrale KarS § 121 järgi mõistetud kuu kuuline vangistus tuleb vastavalt KarS § 64 lg-le 1 lugeda kaetuks KarS § 113 järgi mõistetud üheksa aastase vangistusega: tapmise ebaõigus on tohutult suurem kehalise väärkohtlemise ebaõigusest.
2.E. Pärna karistus
113.Kuivõrd ringkonnakohus tunnistab E. Pärna süüdi A. Itra kihutamises J.P. tapmisele, mõistab ta talle KarS § 113 – § 22 lg 2 järgi ka karistuse.
114.Sarnaselt A. Itraga kõneleb ka E. Pärna kahjuks see, et ta tegutses kavatsetult. Samuti suurendab E. Pärna süüd see, et ta kasutas kuriteo toimepanemiseks ära inimest, kellest ta teadis, et ta soovib tema käske täita (vt käesoleva otsuse p-s 58 toodud E. Pärna ütlusi).
Samas esinevad kaalukad asjaolud, mis räägivad E. Pärna kasuks.
116.Kõige olulisem neist asjaoludest on J.P. käitumine E. Pärnaga. E. Pärna avaldas vahi all viibides oma kambrikaaslasele, et J.P. peksis teda ja sundis teda korduvalt hoolimata E. Pärna vastuseisust endaga seksuaalvahekorda astuma (vt käesoleva otsuse p-s 58 toodud E. Pärna ütlusi). Ka nädal enne J.P. tapmist ründas J.P. R.K. i juuresolekul E. Pärnat. Samuti väitis tunnistaja H.V. maakohtu istungil, et J.P. oli tülide käigus E. Pärnale kallale läinud (kd 3, lk 143 pöördel). Sellest aspektist lähtuvalt (s.o suhted J.P. ga) on E. Pärna süü mõneti väiksem kui A. Itral: kui A. Itra pani teo toime temale sisuliselt tundmatu inimese vastu, siis E. Pärna jaoks oli J.P. inimene, kes oli tema vastu vägivaldne olnud.
117.E. Pärna süüd vähendab ka sündmuste käik ehk see, kuidas sündmused eskaleerusid. Oma plaani koostas E. Pärna A. Itra ja J.P. vahelisest konfliktist lähtuvalt: tegu ei olnud pikalt ette kavatsetud kuriteoga, vaid E. Pärna pani selle toime n-ö juhust ära kasutades. Kuivõrd E. Pärna A. Itrat armastas, oli mõistetav, et ta läks J.P. rünnakust A. Itra vastu endast välja. Niisiis mõjutas teatud ulatuses E. Pärnat tapmiskorraldust andma ka J.P. rünne A. Itra vastu.
Ka E. Pärna puhul tuleb tema kasuks arvesse võtta asjaolu, et ta on karistamata.
119.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et E. Pärna karistus peab jääma alla sanktsiooni keskmise määra, ent siiski üle alammäära. Seetõttu mõistab ringkonnakohus E. Pärnale karistuseks kaheksa aastase vangistuse. V. Kokkuvõte ja menetluskulud
120.Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ning § 340 lg 4 p-st 1 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse E. Pärna osas, teeb tühistatud osas uue otsuse, mõistab süüdistatava KarS § 113 – § 22 lg 2 (kehtiv KarS § 113 lg 1 – § 22 lg 2) järgi süüdi ja karistab teda. Ühtlasi tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 340 lg 4 p 5 alusel maakohtu otsuse E. Pärnalt välja mõistetud sundraha osas ja mõistab süüdistatavalt välja sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest. Tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-le 2 ja § 340 lg 2 p-le 6 tühistab kolleegium maakohtu otsuse A. Itra KarS § 121 järgi süüdi tunnistamata jätmises ja süüdistatavale liitkaristuse mõistmata jätmises, tunnistab A. Itra KarS § 121 (kehtiv KarS § 121 lg 1) järgi süüdi, karistab teda ning mõistab talle liitkaristuse. Samuti muudab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhiosa A. Itra tapmisteo subjektiivse külje osas. Prokuröri apellatsioon rahuldatakse osaliselt. Kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata.
121.Et ringkonnakohus tühistab E. Pärna süüditunnistamise teise astme kuriteos ja tunnistab süüdistatava süüdi esimese astme kuriteos, tuleb muuta E. Pärnalt välja mõistetava sundraha suurust. Sundrahana mõistis maakohus oma otsuse p-s 2.2.2 E. Pärnalt teise astme kuriteo toimepanemise eest välja 585 eurot (millele lisandusid muud kulud kogusummas 7675 eurot ja 20 senti). KrMS § 179 lg 1 p 1 järgi on sundraha suurus esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013. a määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 kohaselt on kuutasu alammäär alates 1. jaanuarist 2015 390 eurot. Niisiis peab E. Pärna tasuma sundrahana 975 eurot. See lisandub maakohtu otsuse resolutsiooni p-ga 2.2.2 E. Pärnalt välja mõistetud ülejäänud summadele (7675 eurot ja 20 senti), nii et E. Pärnal tuleb tasuda menetluskuluna kokku 8650 eurot ja 20 senti.
122.A. Itra kaitsja vandeadvokaat N. Kõiv esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus apellandil maakohtu otsusega tutvumiseks tund aega, apellatsiooni koostamiseks neli tundi, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks tund aega ja istungil osalemiseks kaks tundi. Nende toimingute eest taotleb kaitsja vastavalt 40 eurot, 160 eurot, 40 eurot ja 80 eurot ehk kokku 320 eurot, millele lisandub käibemaks 64 eurot. Lisaks taotleb kaitsja Viljandist Tartusse ja tagasi sõitmiseks (kokku 160 kilomeetrit) tehtud kulutuste hüvitamist 48 euro ulatuses; summale lisandub käibemaks 9 eurot ja 60 senti. Juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtinud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" (kulude hüvitamise kord) p-dest 2, 16, 18, 51 ja 54, leiab kolleegium, et taotlused tuleb rahuldada osaliselt. Kuivõrd ringkonnakohtu istung kestis mitte kaks tundi, vaid ühe tunni, tuleb kaitsja tasuks kohtuistungil osalemise eest määrata mitte 80, vaid 40 eurot (millele lisandub käibemaks). Ülejäänud tasutaotlused on põhjendatud ja nii tuleb KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel lugeda menetluskulude hulka kokku 328 eurot pluss käibemaks 65 eurot ja 60 senti ehk kokku 393 eurot ja 60 senti. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad need kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda.
123.Ka E. Pärna kaitsja vandeadvokaadi abi M. Gaver esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus apellandil kliendiga konsulteerimiseks apellatsiooni esitamise vajalikkuse osas pool tundi, maakohtu otsusega tutvumiseks pool tundi, kaitsealusega apellatsiooni sisu osas konsulteerimiseks tund ja apellatsiooni koostamiseks neli tundi. Nende toimingute eest taotleb kaitsja vastavalt 40 eurot (koefitsient kaks), 20 eurot, 40 eurot ja 160 eurot ehk kokku 260 eurot, millele lisandub käibemaks 52 eurot. Lisaks taotleb M. Gaver ka tasu ka teiste apellatsioonidega tutvumise eest poole tunni jooksul, pooleteist tunnise kliendiga
konsultatsiooni eest ja tunnise ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise eest vastavalt 20 eurot, 60 eurot ja 40 eurot ehk kokku 120 eurot, millele lisandub käibemaks 24 eurot. Viimaks taotleb kaitsja ringkonnakohtu istungil osalemise eest kahe tunni jooksul 80 eurot, millele lisandub käibemaks 16 eurot. Ringkonnakohus rahuldab taotlused osaliselt. Esiteks selgitab ringkonnakohus, et kaitsja viitab põhjendamatult koefitsiendile: täna kehtiv kulude hüvitamise kord koefitsiente ei tunne. Teiseks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kulude hüvitamise korra p-st 16 tulenevalt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtulikuks apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest mitte rohkem kui 240 eurot. Tulenevalt eeltoodust tuleb kõne alla maksimaalselt 240 eurose summa hüvitamine. Lisaks sellele on kaitsjal vastavalt kulude hüvitamise korra p-le 18 õigus saada tasu ringkonnakohtu istungil osalemise eest. Seegi tasutaotlus tuleb rahuldada osaliselt, sest istung ei kestnud mitte kaks tundi (80 eurot), vaid tunni ehk selle eest saab kaitsja 40 eurot pluss käibemaks 8 eurot. Niisiis tuleb kokku lugeda põhjendatuks ja arvata KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka 280 eurot (240 pluss 40), millele lisandub käibemaks 56 eurot ehk kokku 336 eurot. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jäävad need kulud riigi kanda.
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
/allkirjastatud digitaalselt/
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.