S.C (isikukood XXX ) suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 15. mai 2023 määrus
Määruskaebuse esitaja
S.C kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets
Teised määruskaebemenetluse pooled
prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Ainar Koik
Asja läbivaatamise viis
kirjalik menetlus
Ringkonnaprokuratuuri
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 15. mai 2023 määrus S.C suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise osas ja jätta see kontroll kohaldamata.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Määrata Osaühingule Advokaadibüroo In Jure määruskaebemenetluses S.C-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129,60 eurot, sealhulgas käibemaks 21,60 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on kohtumenetluse poolel või sellisel menetlusvälisel isikul, kelle seaduslikke õigusi või seaduslikke huve määrus piirab, võimalik esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalik määruskaebus. Seda tuleb teha 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kaebus tuleb esitada advokaadi vahendusel (v.a juhul, kui kaebajaks on prokuratuur).
1.Tartu Maakohtu 27. aprilli 2015 otsusega tunnistati S.C süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 järgi ning teda karistati 9-aastase vangistusega.
2.Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2015 otsusega tühistati maakohtu otsus S.C karistamata jätmises KarS § 121 järgi ning temale KarS § 121 ja § 113 järgi liitkaristuse mõistmata jätmises. S.C tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 121 järgi 6-kuulise vangistusega. See vangistus loeti
kaetuks S.C-le KarS § 113 järgi mõistetud 9-aastase vangistusega. Karistuse kandmise aja algust arvati 2. juunist 2014 ning karistusaeg lõppes 2. juunil 2023.
3.Tartu Vangla esitas 21. märtsil 2023 Tartu Maakohtule materjalid S.C suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamiseks.
4.Tartu Vangla ja prokuratuur toetavad S.C kohaldamist.
suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli
Vaidlustatud kohtumäärus
5.Tartu Maakohus kohaldas 15. mai 2023 määrusega S.C suhtes kaheks aastaks karistusjärgset käitumiskontrolli. Selle kontrolli ajal kohustati S.C-d järgima KarS § 75 lg 1 p-des 1, 2, 5 ja 6 ning KarS § 871 lg-s 2 1 sätestatud kontrollnõudeid, ilmuma käitumiskontrolli rakendamiseks vangla kriminaalhooldusosakonna teavituse alusel kriminaalhooldusosakonda ning S.C-l keelati alkoholi tarvitamine ja alkoholi tarvitavate isikutega suhtlemine. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
6.Täidetud on formaalsed alused S.C suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks.
7.Kuigi kriminaalkorras on S.C-d karistatud ühel korral ja ka vangistust kannab ta esimest korda, oli tema kuritegu väga raske: S.C kannab vangistust tapmise eest. Selle tapmise pani ta toime teise isiku kihutamisel, olles ise alkoholijoobes. Vangla hinnangul olid kuriteo soodusteguriteks puudulik probleemide lahendamise oskus, alkoholi tarvitamine ja vaimsed probleemid. Iseloomustuses on välja toodud, et S.C on kuritegu kirjeldades öelnud, et tal ei olnud muud valikut ja tegemist oli enesekaitsega, ta süüdistab kannatanut ega mõista, et oleks valesti käitunud. Üldiselt on S.C-l äbisaamine vanglaametnikega olnud hea ja viisakas. Siiski on ta proovinud vanglaametnikku lüüa ning on olnud agressiivne. 17. oktoobril 2022 määrati S.C-le noomitus kaaskinnipeetava ründamise eest. Niisiis ei saa öelda, et S.C käitumine on muutunud vangistuse jooksul vaoshoituks. Seega võib S.C olla endiselt ohtlik ning jätkata kuritegude toimepanemist.
8.Vanglas on S.C osalenud majandustöödel, on külastanud vastavalt vajadusele psühhiaatrit ja saanud ravi. Lisaks püüti läbi viia vägivallakuriteo analüüsi, kuid selle vestluse alguses oli S.C närviline, hakkas häält tõstma ja ägestus. Seetõttu vestlus lõpetati. Alkoholiteemaliste vestluste käigus väitis S.C, et alkoholi tarbimist ei mäleta (S.C-l on probleeme mäluga). S.C-d sooviti suunata sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“, kuid psühholoogi hinnangul ei olnud ta oma mäluprobleemide tõttu võimeline seda programmi läbima. 2018. aastal leidis ka kliiniline psühholoog, et S.C-ga ei ole võimalik sisulist tööd teha: S.C ei mäleta eelmisel päeval juhtunut, tema psüühikahäire on püsiv, ei ole ravitav ja säilib tema ohtliku käitumise risk. Viimane kohtupsühhiaatriline ekspertiis tehti S.C-le 2018. aastal, misjärel viibis ta mõnda aega Viljandi haiglas psühhiaatrilisel sundravil. Sundravi lõpetati kohtu 24. septembri 2019 määrusega ning S.C saadeti tagasi vanglasse karistust kandma. Sundravi lõpetamise menetluses sedastati arstliku komisjoni arvamusele tuginedes, et S.C on oma kognitiivsete funktsioonide poolest suuteline adekvaatselt tajuma teda ümbritsevat keskkonda (sh saama aru vanglakaristuse kandmise põhjustest) ja ta saab aru oma tegude tähendusest ning suudab oma käitumist vastavalt sellele kujundada. Siiski pole ka pärast sundravi õnnestunud S.C-ga rehabiliteerivaid tegevusi läbi viia või on tal huvi selliste tegevuste suhtes puudunud. Seega ei saa S.C-d aasühiskonnastavatele tegevustele erilist kuriteoriske maandavat mõju omistada.
9.Lähisuhted S.C-l puuduvad. Enne vangistust aitas teda vend, kes tegeles ka majandusliku poolega (töövõimetuspension läks venna kätte, kes maksis üüri ja ostis vajalikud esemed), kuid 2(5)
vangistuse ajal ei ole S.C oma vennaga enam suhelnud. Tema ülejäänud perekonnaliikmed on surnud. Vangla hinnangul on S.C toimetulek puudulik ja ta vajab igapäevastes toimingutes abi.
10.Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt on S.C alkoholisõltlane. Ehkki S.C enda väitel ta alkoholi tarvitada ei soovi, võib ta vabaduses siiski hakata seda tegema. See suurendab tema uute kuritegude toimepanemise tõenäosust.
11.Käitumiskontrolli kohaldamisel on S.C uue kuriteo risk väiksem kui vabanemisel ilma käitumiskontrollita: käitumiskontrollile allutamisel saab riik hoida tal silma peal ja aidata teda (nt kriminaalhooldaja nõustamise jne kaudu, alkoholi tarvitamise keelamise jms teel). Seega pakub karistusjärgne käitumiskontroll pikaajalisele vangistatule vabanemisel paremaid võimalusi sotsiaalseks kohanemiseks. On selge, et tulenevalt oma iseloomustusest vajab S.C sellist tugisüsteemi. Niisiis on karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine S.C suhtes põhjendatud. Arvestades S.C isikut ja temast lähtuvat kõrget retsidiivsusohtu, tuleb seda teha kahe aasta vältel. S.C ei tohi siis muu hulgas tarvitada alkoholi ega suhelda alkoholi tarvitavate isikutega. Määruskaebus
12.Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S.C kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kohus ei lähtunud karistuse võimalikust mõjust S.C käitumisele ja mõttemaailmale. Kohus hindas tõendeid valikuliselt. S.C teole omistas kohus liigset tähtsust: tegemist oli väga erandliku olukorraga. Selle ainsa kuriteo (olgugi raske) pinnalt ei saa järeldada, et S.C jätkab kuritegude toime panemist ja vajab karistusjärgset käitumiskontrolli. S.C mõistab, et ta pani toime raske kuriteo, kahetseb seda ega soovi uuesti vanglasse sattuda. S.C jätkuvat ohtlikkust ei saa prognoosida ka distsiplinaarrikkumise pinnalt. 9-aastase vangistuse jooksul määrati S.C-le vaid üks distsiplinaarkaristus. Ka ei ole õige tugineda S.C psüühikahäiretele. Karistusjärgne käitumiskontroll psüühikahäiret ei ravi. Kontrolli kohaldamist ei saa tingida ka see, kui isik vajab toimetulekuks abi. S.C vaimse tervise probleemid ei ole takistanud tal majandustöödel osaleda ja see näitab, et ta on võimeline lihtsamate tööülesannetega hakkama saama ka vabaduses. S.C on veendunud, et alkoholi ta enam tarvitama ei hakka. Alkoholisõltuvus iseenesest ei räägi veel ka midagi uute kuritegude toimepanemise ohust. 9-aastane vangistus on olnud piisav, et S.C teeks oma varasemast käitumisest vajalikke järeldusi. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine on põhjendatud, kui on alust karta, et inimene hakkab panema toime uusi kuritegusid: vt KarS § 871 lg 1 p 3. Uute kuritegude ohtu prognoosides tuleb vastavalt viidatud sättele arvestada seniste kuritegude toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti süüdlase elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine talle kaasa tuua.
14.Sellele, et S.C-st ei lähtu uute kuritegude ohtu, viitab kõige ilmekamalt tõsiasi, et S.C pole peale 31. mail 2014 juhtunu (vt all) sooritanud oma elu jooksul mitte ühtegi kuritegu. Tõesti on õige maakohtu seisukoht, et see kuritegu oli väga raske: tapmine. Raske kuriteo toimepanemine iseenesest kehtiva seaduse kohaselt aga karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist ei võimalda: nagu öeldud, on tarvis uute kuritegude riski. Sealjuures ei piisa pelgalt teoreetilisest riskist, sest see on olemas sama hästi kui iga inimese puhul – eriti veel varem juba kuriteo sooritanud inimese puhul (nagu seda on kõik inimesed, kelle puhul karistusjärgne käitumiskontroll kõne alla tuleb).
15.S.C pani tapmise toime järgmisel moel. Ta läks 31. mail 2014 koos natuke aega varem kohatud E.P. aga Tallinnast Viljandisse E.P. a ja tema abikaasa J.P. a ühisesse koju, kus hakati 3(5)
alkoholi tarvitama. Mõni aeg hiljem läksid S.C ja E.P. a voodisse, kust nad avastas J.P. a. Viimane vihastas selle vaatepildi nägemise peale, haaras S.C-l juustest ja hakkas teda juukseidpidi enda järel tirima. Tänu E.P. a sekkumisele vabanes S.C J.P. a haardest ning hakkas J.P. at enesekaitseks esmalt tabureti ja seejärel noaga lööma. Neid tegevusi pidas kohus hädakaitseõigusega kaetuks. Sellega S.C siiski ei piirdunud: mõni aeg pärast J.P. a ründe lõppu lõi S.C J.P. at noaga uuesti. Seda lööki tehes ei olnud S.C-l aga J.P. a tapmise tahtlust. Sellise tahtluse tekitas temas hoopis E.P. a, kes kihutas teda pärast viimati viidatud noalööki J.P. a ära tapma. S.C tegigi seda, lüües J.P. at korduvalt noaga. S.C-d karistati J.P. a tapmise (ja ka eelneva kehalisele väärkohtlemise) eest ning E.P. at karistati sellele tapmisele kihutamise eest. Seega tingis tapmise E.P. a: kui E.P. a ei oleks S.C-d sellisele kuriteole kihutanud, oleks S.C väga tõenäoliselt piirdunud J.P. a kehalise väärkohtlemisega – mis oli ilmselt osaliselt ajendatud ka J.P. a poolsest rünnakust tema vastu. Neil asjaoludel ei saa S.C kuriteost tuletada kuigivõrd kõrget uue kuriteo aset leidmise riski. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et tegemist oli erandliku olukorraga, mille kujunemisele aitas kaasa halbade asjaolude kokkulangemine ning E.P. a väga tugev mõju. E.P. aga S.C vangla iseloomustuse kohaselt enam ei suhtle. Ka pole alust arvata, et S.C elus oleks praegu mõni teine E.P. a sarnane inimene.
16.Maakohus leidis, et S.C väitel ta oma kuritegu valeks ei pea. Maakohtu istungil S.C siiski tunnistas, et tegemist oli paha teoga, see ei olnud tal ette planeeritud ja ta ei tahtnud seda teha. Eelnevast nähtuvalt ei olnud tegu tõesti ette planeeritud ja selle sooritamise initsiatiiv ei tulnud mitte S.C-lt , vaid E.P. alt. Seetõttu ei saa ringkonnakohtu meelest öelda, et S.C ei mõista oma valesti käitumist.
17.Ka viitas kohus vanglaametniku löömiskatsele ja distsiplinaarkaristusele. Vangla iseloomustusest ei nähtu, millal ja mis asjaoludel S.C vanglaametnikku lüüa proovis. Seetõttu ei saa seda väidet S.C retsidiivsusriski hinnates arvesse võtta. S.C distsiplinaarrikkumine ei olnud tõsine, sest selle eest karistati teda vaid noomitusega. Vangla iseloomustuses on viide sellele, et 2021. aastal tõstis S.C vanglaametnikuga vesteldes häält ja ärritus ning ägestus. Niisugusest reaktsioonist ei saa teha järeldust, et S.C hakkab sooritama uusi vägivallakuritegusid: häält tõstavad ja ägestuvad väga paljud inimesed.
18.Maakohus nägi olulise riskikohana S.C alkoholisõltuvust. Alkoholi tarvitamine üldjuhul tõesti piirab inimese enesekontrolli võimet ja võib soodustada kuritegelikku käitumist. Samas tuleb siingi toonitada, et S.C elas oma alkoholiprobleemidega väga palju aastaid nii, et ta ühtegi kuritegu toime ei pannud.
19.Maakohus viitas veel sellele, et S.C-l pole vabaduses toetavaid lähedasi, tema toimetulek on puudulik ja ta vajab igapäevastes tegevustes abi. S.C-l on tõesti vaimse tervise probleemid. Aga jällegi: need probleemid on tal olnud pikalt, ent need ei tinginud kuritegusid (ega ka lihtsalt õigusvastaseid tegusid). Esimese astme kohtuga saab nõustuda selleski, et S.C-le kuluks vägagi ära kõrvaline abi. Tõenäoliselt ei saa S.C vabaduses iseseisvalt hakkama – arvestades sedagi, et eeldatavasti tema vend teda enam ei aita. Siiski ei ole vabaduses mitte hakkama saamise prognoos alus kohaldada inimese suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli. Kui keegi ei tule oma terviseseisundi tõttu iseseisvalt toime, on võimalik kaaluda tsiviilõiguslikke vahendeid, nt eestkoste seadmist.
20.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa viimaks jätta arvestamata ka seda, et nähtuvalt vangla iseloomustusest on S.C-l tõsised mäluprobleemid ning psühholoogi hinnangul ei ole temaga võimalik sisulist tööd teha. Seetõttu on äärmiselt kaheldav, kas karistusjärgne käitumiskontroll üldse omaks tema puhul soovitud mõju ja kas seda saaks reaalselt läbi viia: S.C ei pruugi üldse olla suuteline kriminaalhooldajaga koostööd tegema. Sellises olukorras oleks karistusjärgse 4(5)
käitumiskontrolli – mille rikkumine kujutab endast kuritegu – seadmine juba iseenesest problemaatiline.
21.Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 15. mai 2023 määruse S.C-le karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise osas ning jätab selle kontrolli kohaldamata. Määruskaebuse ringkonnakohus rahuldab.
22.Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja märgib, et maakohtu määrusega tutvumisele kulus tal 60 minutit ja määruskaebuse koostamisele 90 minutit. Selle eest soovib ta tasu 216 eurot, sealhulgas käibemaks 36 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt. Esiteks ei saa põhjendatuks pidada maakohtu määrusega tutvumisele kulunud aega. Arvestades maakohtu määruse põhjenduste mahtu, ei tohtinuks nendega tutvumine võtta aega kauem kui 30 minutit. Teiseks ei saa põhjendatuks pidada ka määruskaebuse koostamisele kulunud aega. Kaebus mahub ilma rekvisiitideta ära kolmele A4 lehele. Sellest ligikaudu pooleteise lehe ulatuses on tarbetult välja toodud senise menetluse asjaolud ning seadusesätted, mis puudutavad määruskaebuse esitamise õigust ja tähtaegsust. Ka kaebuse põhjendustes on liigselt tsiteeritud seadusesätteid ning mitmel korral on kaitsja oma argumente korranud. Sisult on kaebuse argumendid lihtsakoelised ega saanud eeldada kaitsjalt ka keerukat õiguslikku analüüsi. Neil asjaoludel leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse koostamise õigustatud kestus on 60 minutit. Kokku on kaitsja põhjendatud ajakulu seega 90 minutit, millele vastava tasu suurus on 129,60 eurot, sh käibemaks 21,60 eurot. Selles ulatuses tuleb kaitsja tasutaotlus rahuldada. KrMS § 187 lg 1 kohaselt jääb see riigi õigusabi tasu määruskaebemenetluse kuluna riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.